Sinu käitumine on sinu elu peegel!

Suhted ja peeglid

Selles, et sinu suhe sind ei rahulda, ei saa sa kunagi üksnes oma partnerit süüdistada – isegi väärsuhte korral!. Nii lihtne on kritiseerida teist inimest selle eest, et tema temperament, mõttetöö, loogika või emotsioonid ei klapi sinu omadega.

Kui sina soovid, et sinu suhe muutuks, peaksid sa esmajoones endasse vaatama, sest sina oled ainus, keda sa oled võimeline muutma. Kui see tundub sinu jaoks võimatu või isegi klišeeline, siis on ilmselt kõige lihtsam lahendus suhe lõpetada. Kuid sa ei lõpeta ühtegi suhet kunagi lihtsakäeliselt, teadmata lõplikult, mis on sinu suhteprobleemide tegelikuks põhjuseks, vastasel juhul jääd sa tehtud sammu pikalt kahetsema. Seega lõpeta korrakski enda partneri, oma lapse, oma vanema, oma kolleegi või oma naabri süüdistamine ja võta mõned minutid sisekaemuseks, milleks sul kulub järgnevate lõikude lugemine!

EMOTSIOONID JA PEEGLID

Omalaadne katse viidi läbi Aafrika metsloomadega, kelle ette asetati nende endi keskkonnas suur peegel.

Leopard, kes peeglist möödudes märkas silmanurgast ähvardavat kuju, lendas õhku, otsekui oleks maamiinile astunud. Üllatusega märkas ta, et temaga kohtunud võõras oli samuti ehmunud. Maandudes võttis ta kassile omaselt agressiivse hoiaku, millele võõras vastas samaga. Järgnes paar ähvardavat käpalööki võõra suunas, millele võõras ei jäänud midagi võlgu. Mõistes, et tema jõud temaga sama osavast ja kartmatust tundmatust üle ei käi, tõmbus leopard pisut tagasi. Samuti otsustas ka tema vastane toimida. Õige pea märkas leopard, et tema liigikaaslane ei kavatse teda esimesena rünnata ja viskas end pikali, mille peale näis rahunevat ka tema vastane, kes tema vastas ennast samuti pikali heitis. Varsti keeras leopard end kenitlevalt selili ja vehkis kassilikult käppadega õhus, märgates kergendusega, et võõras osutus niisamuti mänglevaks ja sõbralikuks.

Sama peegli ette sattunud gorilla käitus esmapilgul sarnaselt leopardile. Võpatades hüppas ta ootamatult kohatud elukast eemale ja kui märkas, et ka teine ei ole kõvemast puust kui tema, haaras maast rohututi koos mullaga ja virutas põlatud võõra suunas. Ta pidi ka koheselt taganema, sest vastuseks heidetud mullapomm lendas tema poole. Sedaviisi, kord rünnates ja siis taganedes, jauras gorilla kuni tüdimuseni ja otsustas lõpuks targu taganeda, sest selles võitluses ei suutnud ta oma üleolekut tunnistada.

Põikpäine gorilla näeb maailma väga konkureeriva ja ähvardava paigana, kus enda oleluse eest peab võitlema, sest kogemusega kaasnevad emotsioonid tekitasid temas väga tugeva negatiivse meeleolu, mida ta mäletab väga hästi ka järgnevates sarnastes situatsioonides. Kõik karjuvad tema peale ja viskavad mulda tema suunas ja see ajab teda juba varakult marru.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Mänglev leopard seevastu näeb maailma kompromissivõimelisena, kus võib leida armastust ja sõpru, kes on temaga samamoodi eputlevad. Tema emotsioonid olid valdavalt positiivsed ja ilmselt ootab ta ka edaspidi sarnaste emotsioonide kogemist kui satub sarnasesse olukorda.

Kumbki loom ei tunnistanud oma peegelpilti kuni lõpuni enda omana. Nad lasid enda eest otsustada emotsioonidel, mitte teadvusel, milleks olid – nagu allolevalt videolt näha – vaid inimeste lähisugulased šimpansid võimelised. Kahjuks ei suuda isegi kõrgelt haritud inimesed sageli näha ümbritsevat maailma oma peegelpildina, ajades endapoolse tõlgenduse segamini ümbritsevate inimeste reaktsiooniga. Raevule vastatakse raevuga, ähvardustele ähvardusega. Kui sina ei naerata maailmale, nagu sa ei naerata peeglisse, siis ei näe sa ei maailmas ega ka peeglis teistsugust emotsiooni.

PEEGLID MAGAMISTOAS

Samasugune kõverpeegel laiutab isegi meie magamistubades. Naised – ja ka mehed, ent nemad polnud küsitluse objektid – kurdavad enim oma kehva seksuaalelu ja -isu põhjusena partneri vähest tähelepanu. Tüüpiline heterosuhtes mees soovib vaid kähkukat ja peale seda ei tee naisest väljagi, keerab voodis hoopis selja, selle asemel, et pikalt ja kirglikult oma õrna kaaslast kaisutada. Sellest frustratsioonist pärinevadki stereotüüpsed mehekuvandid. Levinud avamuse kohaselt on mehed kõigest liikuvad genitaalid, keda motiveerivad üksnes vallatud kurvid ja ligipääs nendele.

Hiljutisest küsitlusest selgub hoopis, et meeste kirg on reaktiivne, mitte spontaanne ja seda saab vallandada sootuks verbaalsemate ja märkamatute signaalidega kui varem arvatud. Ehk teiste sõnadega erutab mehi sarnaselt naistega partneri iha nende järele ja nad soovivad, et naised võtaksid kasvõi mõnikord üle initsiatiivi astuda nendega seksuaalvahekorda.

Kui naised usuvad senini kangekaelselt, et neil on tundlikkuse monopol ja mehe iha valla päästmiseks piisab vaid kohalolekust ja jalgade laiali ajamisest, siis eksivad need „tundelised“ naised sedavõrd, et see seab ohtu nii nende seksuaal- kui kogu kooselu. Kui suhte alguses täheldatakse naiselikku initsiatiivi seksiks märgatavalt sagedamini, siis suhte kulgedes jäetakse see ülesanne üha rohkem meeste kanda, kes nagunii ju muust kui kurvidest ja kehaõõnsustest ei huvitu.

Tõenäoliselt kaeblevad need naised suhte kvaliteedi ja intiimsuse vähesuse üle. Kui neilt küsida, kas nende mees on nende väheste 12 protsendi seas, kes tunneb end naise poolt ihaldatuna, siis kuidas võiksid nad vastata? Ligi 95 protsenti meestest soovib näha ja tunda end naise ihaluse objektina. Nad soovivad, et nende partner neid idealiseeriks, millest sai armupommitamise artiklis räägitud.

Kuidas vaataksid need õnnetud naised – ja loomulikult ka mehed nende asemel – nüüd oma suhtele, kui mõistaksid, et väga palju on nende enda teha ja seda saab lahendada mitte vingumise või kriitikaga, vaid mõistmisega, et nende suhtumisel oma partnerisse on määrav roll suhte parandamisel. Teiste sõnadega on igaühe suhe tema suhtumise peegel.

Kas sina oled suhtes süüdistaja või lepitajaga?

Süüdistamine
  • Iga sõltuvussuhte aluseks on emotsioonide vale juhtimine ja mittetajumine.
  • Ühelt poolt võimaldab see tunda liigset süüd, teisalt panna teisi süüd tundma.
  • Esimesel juhul ei oska inimene emotsioone loogikast lahutada, teisel juhul ei soovi inimene oma emotsioone tunnistada.

Soodus õpikeskkond ehk õnnelik lapsepõlv on õpetanud emotsioone tajuma ilma ekstreemsete tõusude-mõõnadeta ja reaktsioon nendele on tasakaalustatud. Väärkohtlev kasvatus muudab emotsioonide haldamise strateegiaks, mida tuleb iseseisvas täiskasvanuelus suhetes lähedaste isikute ja teiste inimestega jäigalt rakendada. See takistab töötavaid sotsiaalseid oskuseid ilma negatiivsete eelarvamusteta omandada ja loob isiksuse instrumentide tööd mõjutava kestva emotsionaalse fooni ehk meeleolu, mida me nimetame vihaks, ärevuseks ja kurbuseks ning mis võib lõpuks moonduda kontrollivajaduseks just nende samade emotsioonide vältimiseks või kaotamiseks.

Paraku hakkab emotsionaalselt pime isik, kes ei pea konkreetseid emotsioone endast lähtuvaks, otsima selle lätteid teistes ja teeb alguse süüdistamise ja kriitika suletud ringile. Tegelikkuses on ka süüdistamine üks osa agressiivsetest toimetulekumehhanismidest, mis annavad meile käitumuslikud suunised. Kõige enim tuntud toimetulekuviisid ongi lepitamine ja süüdistamine, nende järgi saame isikusetüüpe kutsuda vastavalt lepitajaks ja süüdistajaks.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Lepitaja on juba varases lapsepõlves õppinud ära kohanemise kunsti, ta ei soovi keskkonnaga vastanduda, vaid sellesse sulanduda, vältimaks valusaid psüühilisi või füüsilisi kogemusi, mis vastandumisega kaasnesid. Tüüpilisteks keskkonnateguriteks on siin perekond ja väärkohtlev vanem, kes sundis kas teadlikult või alateadlikult last süüd kõige toimuva eest endale võtma. Kuna laps tunneb vanema käitumisest põhjustatud süüd, üritab ta nüüd kõigest väest kõike katki tehtut parandada – ta kogeb moraalset ärevust. Et aga edasine vastandumine on ebasoovitav, loobub ta lõpuks vabatahtlikult individuaalsetest soovidest ja vajadustest. Ta on kui tapeet, mis toa seinas üritab hea välja näha ja taustaga sulanduda ning tunneb end häbistatuna seinale paisatud süljelärakate pärast.

Süüdistaja pärineb täpselt sarnasest väärkohtlevast perekonnast, kuid tema on üle võtnud oma vanemate kombe süüdistada. Enese lepitaja kombel alla surumine tundub temale veelgi valusam kui ülekohtu vastu hakkamine. Nii hakkab süüdistaja kõigile näpuga näitama, võtmata endale mingit vastutust ei teiste ega enda probleemide pärast. Ta taandab end psüühiliselt keskkonnast, kuid jääb füüsiliselt paigale. Ta ei võtnud lapsena süüd endale ja ei tee seda ka täisealisena.

Sarnaselt süüdistamisele toimib ka muutmise käsutamine: „Võta endaga midagi ette, sinu reageerimine on muutunud võimatuks!“ See on üks osa tingimustega armastusest, kuid pole lähtunud soovist mitte partneri juures mingeid positiivseid muutusi näha, vaid soovist enda ebakindlust intiimsuse kadumise kartuses tugevdada. Sel viisil nõuab kiskja oma ohvrilt pidevat truuduse ja lojaalsuse tõestamist.

Need kaks isiksusetüüpi on rajatud teadlikele oskustele indiviidina toime tulla. Antud oskus ei pea omama ei positiivset ega negatiivset väljundit, ta ei pea olema produktiivne ega mitteproduktiivne. See lihtsalt on, saades mõjutusi iseloomult ja mõjutades põhiuskumusi, eesmärgiks vähendada sisemist psüühilist ebamugavust.

Lepitajad kasutavad toimetulekumehhanismina sageli huumorit, muutudes seltskonna lemmikuteks, kes suudavad ka enda kulul nalja teha. Süüdistajad kasutavad meelsasti agressiivset füüsilist või verbaalset väljaelamist, sest kõik nende lähedased ei ole nõus vabatahtlikult süüd nende eest endale võtma. Nii leiavadki süüdistajad oma suhtekaaslaseks lepitaja, kes tunneb rahuldust, et saab süüdistaja ärevust leevendada.

Nad mõlemad ihaldavad kaost, üks neist külvab seda ja teine korrastab. Tüüpiline lepitaja läheb suhtesse alkohoolikuga, kelleks oli lapsepõlves ka üks või mõlemad tema vanematest. Ta võimaldab alkohoolikul tema kahjulikke harjumusi elus hoida ja loobki kaassõltuvussuhte. Süüdistaja pole aga sugugi selle eest tänulik, vaid leiab lepitaja allaheitlikus käitumises ühe põhjuse oma alkoholismile.

Kumbki isiksus ei leia kontakti oma sisemiste emotsioonidega, vaid on nendest võõrandunud. Lepitaja ei aktsepteeri viha, süüdistaja ei aktsepteeri süütunnet. Nad üritavad pinnapealselt tajutud emotsioone vältida, kuid parim viis on selleks leida keegi teine, sest arusaadavalt ei saa lepitaja üksi olles kedagi lepitada ja süüdistaja üksi olles kedagi süüdistada. Nii tõmbuvad nad teineteise külge ja selles universaalses külgetõmbetantsus etlevad süüdistajad suhtekiskja, lepitajad tema ohvri rolli. Kaassõltlasena loodavad nad, et teine pool suudab neid tingimusteta mõista ja aktsepteerida, kuid seda on liialt palju oodatud inimestelt, kes on ennast emotsionaalselt hüljanud.

Pekstud koerad ja ameerika mäed

Rollercoster

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub suhtekiskja ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine.

Kiskjalikus väärsuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu.

„Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas järge pidada tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu köitis tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed.

See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda pealegi veel igapäevaselt toitis. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes andis minu hüpoteesile nime, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prillalaua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Me võtame ka konfliktset situatsiooni, nagu näiteks suhtes nii tavapärast vaidlemist, protsessina, millel on kindel algus ja lõpp. Algab see enamasti juba ammu enne seda, kui krõbedad sõnad lendama hakkavad, kuid lõppeb enamasti tajutava leppimisega, mis on meeldiv tunne. Kui tüli on rahumeelselt lahenenud, tunneme me ovatsiooni meeldivast meeleseisundist, et kõik hirmus on seekord möödas. Me unustame – vähemalt ajutiselt – ebameeldivad sõnad, millega partner meid just äsja kostitas ja enamasti – samuti vähemalt ajutiselt – arvestavad suhte pooled teineteise vajadustega, mis said just teisele poolele teatavaks tehtud. Kahjuks toimib leppimine samamoodi ka väärkohtlevas suhtes, kus algne vägivald unustatakse ja meenutatakse vaid selle lõppu, mille vältel vägivaldne partner vabandab ja demonstreerib oma lipitseva käitumisega, et soovib ohvrile vaid parimat. Siit pärineb ka väljend „nagu ameerika mägedel“, kus ootusärevalt oodatakse vaid tõuse ja karjutakse langustel.

Väärkohtlevas suhtes tekitavad sõltuvust üleliigne kuuluvuse- ja tunnustuseiha. Armupommitamine võimaldab kiskjaliku rünnaku ohvritel end tähtsana tunda ja nad kipuvad selle tunde rahuldamist seostama selle konkreetse isikuga, kes antud juhul ongi armupommitaja. Suhte edasine areng juhib tavapäraselt armumiseni. Ohvrite meeled harjuvad säärase seostamisega, kus üllad tunded võrdsustuvad kiskjaliku Casanovaga ära sel viisil, et vastupidise kogemine viib nad segadusse ja nad hakkavad meeleheitlikult otsima põhjuseid äkilisele muutusele, mille järgselt senisest meeldivast ja sõbralikust isikust on saanud agressiivne ja väsimatu kiusaja. Vastuseks annab nende (ala)teadlik mõistus neile teada, et nad peavad taastama selle tarneahela, mis kindlustas senini toiminud õnnetunde.

Ja nad asuvadki eneselegi tunnistamata ennistama seda (petlikku) status quod, mil armupommitaja oli veel võluv ja ülisõbralik isik, otsides temalt tunnustust ja muutudes lipitsevaks ketikoeraks, kes ei saa isegi aru, mis sunnib neid peremehe sellise sooja-külma käitumisega leppima. Mida külmem väärkohtleja nende vastu on, seda enam nad üritavad võita tema poolehoidu, mida soojem ta on, seda õnnelikumana nad end tunnevad, kuni kogu tsükkel kordub taas, kiskudes ohvri tundemaailma kaasa peadpööritavale sõidule ameerika mägedel, kus laskumised on sama järsud kui tõusud. Külmus on alati tundunud klammerdumise kõrval palju ahvatlevama omadusena, kuigi üks põhjustab teist, olles üheaegselt nii lahutamatud kaaslased kui üksteise olemasoluks vajalikud, nagu vajab kurjus enda eksisteerimiseks headust.

5 arhetüüpset suhtetüüpi, mille alusel hinnata suhte kvaliteeti.

Suhete tüübid

Kuigi kivisse raiutud suhteseisundeid ei ole olemas, saame me vaadelda suhtetüüpe sujuvalt kulgeval skaalal, mille ühte äärmusse jääb soovimatu ja teise soovitav.

suhte spekter

Me saame tuletada viis arhetüüpset suhtestiili – alates normaalsest kuni agressiivseni -, mis moodustavad ajutised peatused sujuvalt kulgeval võrdlusskaalal. Tavapäraselt jäävad enamik suhteid kusagile nende peatuste vahepeale, kuid on piisavalt selliseid suhteid, mis jäävad konkreetsesse punkti seisma ja leiavad seal ka oma lõpu.

Seepärast ei maksa imestada, kui sinu suhtes on kahe või enama suhtetüübi tunnuseid. Suhted on ajas pidevalt muutuvad ja nad võivad olla parasjagu üleminekuperioodil ühelt tasandilt teisele.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Osta raamat otse autorilt!

 

Iga suhtetüüp kasutab endale iseloomulikke manipuleerimistaktikaid, millest saad lugeda lähemalt artiklist “Kuidas meiega manipuleeritakse: kuraditosin taktikat“. Aga just viimase suhtetüübi analüüsile on enamik lehekülje suhtekiskja.ee ruumist pühendatud.

Alustame siis oma rännakut normaalsest äärmusest ja siirdume sujuvalt ebanormaalsuse äärmusse, muutes normaaluse standardiks (referentspunktiks) kõige esimese suhte, millega tagapool reastatud suhteid võrrelda.

Normaalses suhtes on esindatud kaks iseseisvat suhtepartnerit, kellel on elus kummalgi omad individuaalsed eesmärgid ja omaks võetud väärtused, kuid ühine tee. Nad tegutsevad kui ühe organisatsiooni – ettevõtte – erinevad allüksused, mis teevad vajadusel tihedat koostööd. Ühistöö põhjuseid on isegi rohkem kui individuaalseid vajadusi, kuid kumbki partner ei soovi nendes osaledes teist poolt kontrollida, usaldades teda tema otsustes ja olles kindel, et mida iganes too ka ei teeks, see on tehtud ühise perekonna hüvanguks.

Normaalsed partnerid võivad küll enamiku ajast omaette nohistada, täites näiteks tööülesandeid, kuid kui nad koos on, siis jäägitult – füüsiliselt ja emotsionaalselt. Ühiselt koduseid ülesandeid täites, lapsi kasvatades, süüa valmistades ja voodis armatsedes.

Kuna need partneri annavad teineteisele nii palju hingamisruumi, siis aktsepteerivad nad ka lahkuminekut. Enamasti rahumeelselt ja leplikult. Tõenäoliselt jäävad sellised ekspartnerid ka peale suhte lõppemist sõpradeks, mis teeb sellest suhtest kõigi teiste suhtetüüpide kullastandardi – normaalsuse referentspunkti.

Kuid tasub tähele panna, et ühe suhte dünaamika võib aja jooksul skaalal nihkuda ja omistada teise suhtetüübi kriteeriumid. Näiteks normaalselt alanud suhe võib millalgi muutuda vähem normaalseks või isegi talumatuks.

 

Järjekorras teist suhtetüüpi võime kutsuda ühildamatuks suhteks. Selles suhtes on partnerid kas emotsionaalselt või füüsiliselt või nii emotsionaalselt kui füüsiliselt lahku kasvanud. Kuidas iganes asjad nii kaugele jõudsid – nüüd on mõlemad lõhkise küna ees. Suhtes puudub lihtsalt see säde, mis selle uuesti ellu ärataks. Partnerid elavad ühes majas või korteris, nagu ruumi jagavad üliõpilased, kes elavad kumbki oma iseseisvat elu. Vaid materiaalne omand ja ühised lapsed võivad seda liimina veel koos hoida.

Kumbki partner on juba ammu loobunud teisele toetumast, temalt nõu või abi küsimast ja nende olematu voodielu on sama hall nagu igapäevgi. Isegi emotsionaalselt kokku kasvanud ja ideaalselt sobivad partnerid võivad füüsiliselt lahku kasvada. Nende vahel puudub kirg ja seksuaalne külgetõmme. Nad on küll sõbrad, kuid mitte armukesed. Sama on lugu suhtega, kus eksisteerib lõõmav kirg, kuid see kütus ei lükka suhet emotsionaalselt edasi. Peale seksi pole selles suhtes midagi siduvat.

Kui ühildamatu suhe peaks ära lagunema, ei protesti kumbki pool kaua, mis muudabki sellise suhte pigem normaalseks kui ebanormaalseks.

Kolmas suhtetüüp on vanemlik suhe, kus üks suhtepool on individuaalses ja isiklikus vallas nõrgem kui teine. Selles suhtes on kokku saanud alfa ja oomega. Aktiivsel alfal on vanemlikus suhtes täita kõikvõimsa vanema, oomegal aga tema abitu lapse roll.

Vanem annab juhised, mida tema laps siis kas sõnakuulelikult või vastumeelselt täidab või jätab sootuks täitmata. Ei aita ta kaasa koduste ülesannete täitmisel, on püsivalt võimetu perekonda majanduslike ressurssidega varustama, kuid loodab sedavõrd rohkem, et vanemlik pool kõik tema eest ära teeb. Mõistetavalt ei saa üheski küpses suhtes nii laiaulatuslikud isiksuse puudujäägid kaua ilma kaasneva katastroofita toimida. Aktiivne pool tunneb suhtes püsides täiendavat vastutusekoormat nii enda kui oma partneri heaolu ees.

See on sõltuv ja parasiteeriv suhe, kuid sageli muudab lapsik pool, kellel on sõltuvad isiksusejooned, seda oma teadliku ja tahtliku tegevusega funktsionaalselt impotentseks – ta lihtsalt ei oska teisiti.

Kui vanemlik pool suhte omaalgatuslikult lõpetab, üritab abitu pool teda tagasi võita või asub uue „vanema“ otsingule, mis muudab selle suhte pisut halvaloomulisemaks kui järjekorras olnud eelneva suhte. Kui aga vanemlik pool eelistab hoolida ja juhtida ning lapsik pool seda omapoolse „koostööga“ võimaldab, siis võib selline suhe isegi kesta ja mõlemad suhte pooled on selles õnnelikud.

Neljandas suhtes on kirge isegi ülearu. Võistlevas suhtes seisab kumbki partner tigedalt oma õiguste eest nagu kindral väesalga ees. Kaks tugevat kivi hõõrduvad teineteise vastu. Mõlemal on suhte kestel välja kujunenud jäigad standardid ja maailmavaade õigest ja valest, mis teisele poolele jõuga peale sunnitakse. Kumbki ei anna järgi. Kumbki arvab, et just temal on õigus. Kummalgi partneril on obsessiiv-kompulsiivsed isiksusejooned. Need partnerid võivad päevi isegi nii tähtsusetu asja nagu kardinate valiku üle vaielda. Ühiseid lapsi kasvatavad nad ka üksnes omaenda individuaalsete arusaamade järgi.

Kui selline suhe lõhki läheb, võivad ekspartnerid muutuda teineteise suhtes kättemaksuhimuliseks, surudes teisele poolele peale ebainimlikke lahutustingimusi. Nagu Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit külma sõja ajal, eelistavad kumbki pigem koos oma endise kaaslasega hukkuda, kui tema nõudmistele alluda. Tuumapomme selle perekonna sõjavarustuses küll pole, kuid sama hävitusliku töö teevad ära ühise vara ja laste vägivaldne jagamine, mis muudab selle suhte märksa vääramaks kui eelmised suhted.

 

Viimane suhe jääb nimekirja lõppu põhjusega. Agressiivses suhtes on kõigi eelmiste suhtetüüpide tunnuseid, kuid üks äratuntav omadus on ülidominantne partner, kes võtab võimu ainuisikuliselt enda kätte jõu ja ähvardustega.

Agressiivses suhtes on verbaalne ja füüsiline vägivald teise partneri kallal tavapärased. Domineerival partneril on tõsiseid isiklikke psüühilisi puudujääke, ta võib vaevelda vaimuhaiguste või kooseksisteerivate isiksusehäirete käes. Tema partner ei pruugi olla vähem dominantne, kuid enamasti ei ole tema seisukohad nii jäigad ja absoluutsed kui domineerival partneril. Isegi kui kaks kivi peksavad teineteise vastu, annab üks millalgi ikka järele. Kui aga võitleva partneri asemel on alluv – sõltuv – partner, siis esineb konflikte küll harvemini, kuid nende intensiivsus on sama kõrge.

Nende partnerite lahutusprotsess kujuneb õudusunenäoks, millele on internetilehel suhtekiskja.ee palju ruumi pühendatud. Loe lähemalt väärsuhte tunnuste kohta siin.

Kui sina tunned viimase suhtetüübi tunnused ära ka oma suhtes, siis soovitan sul lugeda artiklit tingimusteta armastusest.

Samuti soovitan lugeda artiklit kiskjalikust suhtetantsust, kuidas suhtepartnerite koostöö ja isikuomadused dikteerivad väärsuhete toimimist.

Ära unusta allpool antud artiklit kommenteerimast, kui sul on omalt poolt midagi lisada, sest sellest võib ka teistel abivajajatel kasu olla.

Tingimusteta armastus on kaasaegne suhtemüüt, mida ei tohiks kunagi sõna-sõnalt võtta.

tingimusteta armastus

Enamik suhteõpetusi räägib tingimusteta armastusest, kui oma partneri ülimast aktsepteerimisest. Sa võtad enda kõrvale lubatud isikut kõigi tema vigadega ja ei ürita neid muuta. Hoopis kohaned nendega, lubades mõlemal poolel tunda end suhtes vabana.

“Paraku iseloomustab suhte normaalsust vaid see vabadus, mis iseäranis suhte lõppemisel ilmsiks tuleb – kui partnerid lähevad lahku üleliigsete konfliktideta, siis on tegu normaalse suhtega, mille tunnustest saad sa lugeda siin. Vastasel juhul kaldub suhe vääraks, mille pärast ongi tavaline, et suhteprobleemid selguvad alles suhte lõppemisel, mitte selle kestuse ajal.”

Kuid armastus pole tingimusteta. Ei saagi olla. See on vaid modernne müüt, mis seisab savijalgadel ja on loodud lihtsameelsete naiivitaride lollitamiseks.

Armastuse tingimused on lihtsad: sa ei tohi oma kaasat petta, teda alandada ega lüüa. Tema eest tõde varjata või moonutada. Temaga mängida, temaga manipuleerida. Tema privaatsust rikkuda. Need on vaid osad armastuse tingimused, mida igaüks peaks hoolikalt silmas pidama juba suhte alguspäevil. Seda enam, et hiljem algav argirutiin muudab nende tingimuste kehtestamise väga aktuaalseks.

Iga suhtekiskja üritab oma ohvrit juba varase väärkohtlemisega tuimestada, et muuta viimase armastus tingimusetuks, väärkohtlemisele vastuvõtlikuks. Nüüd tulevad appi äraleierdatud klisheed, millega kiskja suhet vürtsitab.

Suhtekiskjal on lihtne partneriga manipuleerida, sundides teda vastu võtma ideed tingimusteta armastusest, mille puhul aktsepteerib kumbki partner teineteise eripärasid. Kuid need eripärad omavad väärsuhtes kummalist tähendust. Näiteks ütleb kiskja oma partnerile midagi mürgist, olgu selle sihtmärgiks kas partneri välimus või käitumine, mis sunnib viimast kuuldud sõnade tähenduse kohta küsima. Vastuseks pöörab kiskja kõik naljaks, seades küsitavuse alla partneri kehva huumorisoone või puuduliku intellekti – “vaid loll ei saa aru, et see oli nali!” Ühelt poolt võib antud kriitikat isegi tõeseks pidada, sest väärkoheldud partner ei näi sugugi mõistvat, et iga nali peaks ajama naerma. Ta tahaks hoopis nutta, kuid naeratab ebamugavalt, hakates hoopis enda huumorisoones kahtlema. 

Ohver ei mõista, et just äsja oli tema kiskjalik partner muutnud nendevahelise suhte tingimuslikuks, kuigi nõuab ise vastu tingimusteta armastust. Lõpuks hakkab ohver end ka ise süüdistama võimetuses armastama, kuigi peaks koheselt mõistma, et on langenud lihtsa gaasisüütamise lõksu.

Seega peavad igas suhtes eksisteerima kindlad piirid lubatu ja keelatu vahel, mis on täisväärtusliku armastuse algtingimused.

Riigipiirid panevad paika geopoliitilised jõuväljad. piirikonfliktid on läbi ajaloo olnud ühed peamised sõdade algatajad. Tavaliselt ei ole sõdade puhul kumbki osapool piiride paiknemise osas üksmeelel. Piiride seadmisel on oluline teada, et iga väiksemgi piiririkkumine tuleb fikseerida ja teist poolt koheselt teavitada, et tema käitumine on vastuvõetamatu. See näitab piiririkkujale, et sa oled endiselt valvel ja sinu piirivalve on tõhus. Kuidas oma nördimusest teada anda, jääb sinu enda otsustada, kuid hüsteeriline reaktsioon võib sinust väga vale signaali anda ja põhjustada sinu isolatsiooni teistest.

Suhtekiskja peamine hobi ongi piiririkkumine, armastuse tingimuste naeruvääristamine; ta teeb seda meeleldi ja sageli. Tema käitumisele olekski adekvaatsem reaktsioon hüsteeria, kui sa teaksid kindlusega, et tema puhul ongi tegemist paadunud korrarikkujaga. Hüsteeriliseks muutub su käitumine kindlasti peale mitmendat järjestikkust rikkumist, kuid sa pead sellega arvestama, kui kavatsed enda kõrval taluda hoolimatut piiririkkujat. Ta kombib su piire juba teie esimesel kohtumisel ja ootab, kuni sa lõpuks ära väsid, sest tõele au andes ootab iga normaalse ajutegevusega inimene, et tema märkustest lõpuks õpitakse ja tema soove aktsepteeritakse.

Kui kiskja jääb sulle piiririkkumisega esimene kord vahele, siis läheneb ta pettuse läbiviimisele järgmine kord märksa ettevaatlikumalt ja kui sa seekord seda tähele ei pane, siis ennistab ta oma endise intensiivsuse. Lõpuks muutud sa pidevate rikkumiste suhtes kas apaatseks, lüües kõigele käega, või paranoiliseks, hüpates väiksemagi krõpsatuse peale kui vedrust vinnatud õhku ja see ei jää su lähedastele märkamata. Sa oled võimetu isegi enesele seletama, mis oli sinu erakordse tujutuse või tujukuse põhjuseks. Nii kontrollib kiskja pidevalt sinu meeleolusid ja näib sellest sadistlikku rahuldust saavat.

Piire rikutakse nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Relvastatud konfliktid piiriäärsetel aladel seisnevad alati oma võimekuse ja relvastuse demonstreerimises. Mõnikord võib see piirduda üksnes rusika viibutamisega, kuid tavapäraselt kostitatakse vastaseid selge annuse lõhkeainega, et tema vastupanukatsed juba eos lämmatada. Koduvägivallas on füüsiline piiririkkumine selge ja konkreetne eneseväljendus. Pole tähtsust, kas see piirdub süütu näpistamise ja müksamise või konkreetse lõuahaagiga, mis võib samast soost tänavakakleja küll tasakaalust valja lüüa, kuid nõrgema ja enamasti vastassoolise partneri lausa meelemärkuseni viia. Tavapäraselt on viimasel juhul juba hilja piirilepinguid ratifitseerida, sel juhul tuleks terve riigi elanikkonnal mujale emigreeruda.

Füüsilise vägivalla kõige tõhusam abivahend on füüsiline kaugenemine sellisesse kaugusse, kuhu rusikad enam ei ulatu ja tühjad ähvardused ei kostu. Emotsionaalse piiririkkumise avastamine võib seevastu olla sama keeruline, kui musta augu avastamine isegi kogenud astronoomile. Kõige selgem väljendus on piiririkkumise läbi kannatanud osapoole emotsionaalne tasakaal, mis pööratakse segi tõhusamalt kui see oleks võimalik üheainsa rusikalöögiga. Selline inimene on pidevalt oma kiskjaliku partneri emotsionaalse kontrolli all. Kiskjal piisab vaid ühele nupule vajutada, kui piinatav valust püsti kargab. Juhtimispult on sellises suhtes kiskja käsutuses ja ta katsetab meeleldi erinevate nuppude toimet.

Seega ära karda sinagi teha aeg-ajalt oma suhtele kahjuanalüüsi. Küsi endalt julgelt, mis sulle käesoleva suhte juures meeldib ja ei meeldi! See on ennastkehtestav ja ennast kaitsev profülaktiline käitumine, mida ei saa keegi pahaks panna. Ja kui panebki, siis võid selle iseärasuse liigitada väärkäitumise alla, sest armastu ei ole kunagi pime ja lõputu ning kindlasti mitte tingimustetu.

Suhtemaastiku ohtudele keskenduv raamat “Suhtekiskjad”

Raamat Suhtekiskjad

Hiljutise teadusliku uuringu kohaselt tunnistasid ligi 75 protsenti vastanutest, et nende eludes on vähemalt üks võimatult käituv inimene.

Tervelt tuhandet inimest oli tarvis, et tõestada läbilõikes, kui paljud meist ei ole oma lähedaste suhetega rahul. Nende arvude valguses võiksime endalt küsida, kas inimesed ei oskagi harmooniliselt koos eksisteerida ja kui suur osa oma lähedastega mitte rahul olevatest inimestest tahaks teisi sildistada nimedega nagu „nartsissist“, „psühhopaat“ või „sotsiopaat“, millest kubisevad kaasaegne sotsiaalmeedia ja internetiblogindus ja saavad aluseks sellistele telesaadetele nagu „Hull Eks-sõbratar“.

Paraku võib antud number kujuneda veelgi suuremaks, sest egoistlikud isiksusetüübid oskavad end osavasti sõbraliku maskiga varjata ja nende egoism ja jõhkrus paljastub alles siis, kui asjad ei kulge neile meeltmööda – nende kaasad või sõbrad nõuavad neilt inimväärset suhtumist või keelduvad kauem nende manipulatsioonidele allumast. Mina kutsun selliseid tegelasi SUHTEKISKJATEKS – kes lakkamatult otsivad inimsuhetest omakasu.

Üks suhtekiskja ohvritest võid olla ka Sina! Võib-olla oled Sa endiselt kiskja mõjuorbiidis, kuid kahtlused tema siirusest söövad sind seest! Võib-olla oled Sa juba vabanenud kiskja võimu alt, kuid ta kummitab sind endiselt õudusunenägudes! Lõplikuks vabanemiseks soovid sa mõista oma suhtevaenlast, kuid ennekõige iseennast.

Mahukale suhtekäsitlusele “Suhtekiskjad” pole asjata valitud pahaendelist pealkirja. Meie kõigi käitumine on mõjutatud keskkonna ja lapsepõlve poolt ning avaldub inimsuhtluses. Kuid milliseks kujuneb inimkäitumine kahjulikus keskkonnas ja väärkohtlevas lapsepõlves, sellele on otsinud autor vastuseid, töötades aastate jooksul läbi kümneid erialaseid teadusuurimusi ja teemakäsitlusi, kohtunud väärkohtlejatega ja nende ohvritega, ning avaldanud oma avastused ligi 370- leheküljelises raamatus.

Raamatus “Suhtekiskjad” avaldatakse viie peategelase lood, nii suhtekiskja kui tema ohvrite perspektiivist vaadates. Lõpuks analüüsitakse eraldi peatükkides, milliseid märke tuleb silmas pidada, kui kellelgi tekib kahtlus, et tal on kas romantiline, vanemlik, kollegiaalne või sõbralik suhe kiskjaga, kuidas ennast sellest suhtest päästa ja miks üleüldse on kõik nii kiiva kiskunud.

Loe, mida ütlevad raamatu “Suhtekiskjad” kohta lugejad

Tutvu raamatu “Suhtekiskjad” sissejuhatusega Delfi.ee vahendusel

Tutvu väljavõttega raamatu “Suhtekiskjad” peatükist Apollo raamatuportaali vahendusel

Suhtekiskjad

Raamatu paberkandjal saad osta otse autorilt koos pühendusega siin ja allalaetava audioraamatu siin

Koletised ei varja end ammu enam lastetubade voodite all või riidekappides, vaid on kolinud meie elu- ja magamistubadesse, esinedes armukeste, elukaaslaste või abikaasadena. Nende laubale ei ole põletatud sõna “OHT” ja nad tulevad erinevates meeldivates pakendites, mis võiksid kaunistada kõige armastusväärsemat inimest. Sotsiaalsete kameeleonidena kohandavad nad oma välimust teiste inimeste ootuste ja lootustega ning nõuavad vastutasuks kõike, ja mitte kübetki vähemat.

Me kõik oleme neid kohanud. Nad tiirutavad kui näljased haid seltskondlikus vees ja on pidevalt uue saagi otsingul. Nad näevad välja sõbralikud ja lustlikud kui delfiinid, ent käituvad kui halastamatud haid. Nõrgemad langevad esmalt nende lõugade vahele, kuid süües kasvab isu ja nii võib peatselt kogu avar veekogu muutuda nende toidulavaks, kus on ohustatud igaüks, kes ei erista teineteisest pea kohal tiirutava delfiini ja hai varju.

Petliku maski taha nägemiseks on vaja teada väärkäitumise tunnuseid kogenud psühhiaatri tasemel. Õnneks on inimkäitumine mustriline ja ühe hai tundmiseks piisab teise hai tundmisest. Antud raamat tutvustab kiskjalikku käitumist läbi kannatanute isikliku kogemuse. Keegi on toonud korvamatuid ohvreid, et lugeja saaks ohutust kaugusest samastuda tema rolliga, õppida tema loost ja säästa ennast tulevikus halvemast.

Inimsuhted toovad välja meie head ja vead

Inimsuhted


Inimkooslus on peaaegu alati meie vajaduste ressursiks ja pärssijaks, töötades omalaadselt „annan-võtan“ printsiibil. Esimesel juhul on ühiskond rahulduse allikaks, teisel juhul nördimuse põhjustajaks. Ressursside omandamisel põrkame me alati kokku kellegi teise omanditundega. Seksi ihaldades peame me arvestama potentsiaalse partneri soovi ja vaba tahtega, võib-olla ka tema vanuse ja intellektiga. Kellegi materiaalset vara himustades peame me arvestama selle vahetusväärtust ja omandi ülekannet reguleerivaid seadusesätteid, mis on samuti inimeste poolt loodud. Seda ignoreerides töötavad interpersonaalsed suhted meie vajaduste saavutamisele negatiivselt vastu. Kui teised inimesed meid karistuseks vaba ühiskonna ressurssidest isoleerivad, siis on nad tekitanud meile veelgi suuremaid vaegusi, kui meil oli olnud enne seksuaalvahekorra sunniviisilist läbiviimist või vara omandisuhte vägivaldset ülekandmist.

Kuid meie vajadused ei piirdu ainult materiaalse turvalisuse tagamisega. Üks inimeste põhivajadusi on kuuluvustunne, mida saab tagada vaid teistest sarnastest inimestest koosnev kogum. Ürgajal tähendas kogukonnast väljaheitmine ja tema kaitsest ilma jätmine peaaegu kindlasti indiviidi surma. See hirm on evolutsiooniliselt meie sisse kodeeritud tänapäevani. Sotsiaalne tõrjutus võrdub rahuldamata põhivajadustega ja tekitab enim ängi isegi nälja ja janu käes vaevlevale inimesele, kes näeb päästmist üksnes sõbralike liigikaaslaste poolt. Robinson Crusoe jaoks poleks mistahes leitud aare olnud kallim, kui kaldale randuv paat tuttavaid rõivaid ja tuttavat keelt rääkivate meremeestega. Kuid mis peamine: inimese iseloomujooned ja käitumislaad väljenduvad peaaegu alati sotsiaalses suhtlemises, mistõttu on sotsiaalne keskkond ka alati parim isiksuse rikutuse indikaator.

Inimsuhted „häirivad“ meid igapäevaselt isegi siis, kui me oleme kaaslastest üksindusse isoleeritud, mis tekitab veelgi suurema ihaluse teistega suhelda, olenemata sellest, kuidas me seda võiksime peljata. Sa ei tunne ärevust tühja külmkappi sajatades, kartes, et see võib sinu peale vihastada ja sind hüljata, võttes kogu allesjäänud söögi kaasa, nagu sa kardaksid solvata enda laste ema, kes su seepeale maha jätab ja lastega mujale – näiteks naabrimehe juurde – kolib. Kaasaegses ühiskonnas on meie hirmude objekt nihkunud materiaalselt sotsiaalsele, vaatamata sellele, et statistiline tõenäosus surra kaitstud koduseinte vahel on endiselt väga suur (ligi veerand surmapaikadest on kodud). Enam ei pea me kartma tihnikus varitsevat mõõkhambulist tiigrit, vaid solvangut liigikaaslaselt, keda me tunneme või ei tunne. Välistest stiimulitest tulenev sotsiaalne ärevus on tavapäraselt iga patoloogilise käitumise põhjustaja.

Igasugused häired isiksuse korrapärase funktsioneerimise tasandil puudutavad seega inimsuhteid. Arvatase, et keel, meie isiksuse tööriistade rakendamise üks ülimaid produkte, on algselt loodud isikutevaheliste probleemide lahendamiseks. Selle teooria kohaselt on meie isiksus arenenud välja vajadusest funktsioneerida sotsiaalses keskkonnas harmooniliselt. Igasugused erinevad ebakõlad ja probleemid selles keskkonnas takistavad mõistetavalt ka isiksuse tööriistade aktsepteeritavat kasutust.

Kui inimene elas kord looduslähedasemat elu, sõltudes ellujäämiseks pigem looduslikust keskkonnast kui kunstlikust inimühiskonnast, oli ta võrdväärselt haavatav nii loodusjõudude, loomade kui ka liigikaaslaste poolt. Kuid need ajad, mil põõsast väljahüppav mõõkhambuline tiiger šokeeris inimpsüühikat sel määral, et see kaotas osaliselt või täielikult oma adaptsioonivõime, on ammu möödas, vähemalt arenenud lääneriikide – juba mainitud VEIDRATE ühiskondade – liikmete jaoks. Modernsed psühhotraumad on vaid harva mitteorgaaniliste tegurite – nagu loodusõnnetuste – poolt põhjustatud. Tänapäeval oleme enda jaoks loonud kunstliku keskkonna, kus kodustatud kiskjalikud „mitteinimesed“ on meie vastu valdavalt sõbralikud. Me võime karta pigem rünnakut enda sarnase inimese kui koera või kassi poolt, harva ka hobuse või lehma poolt, veel harvem kodustatud šimpansi või koguni lõvi poolt. Metsikud loomad on tõrjutud linnapiiridest välja ja kui nad peaksid ka neid ületama, siis tunnevad nad end pigem ise inimeste poolt ohustatuna, kui võiksid oma kohalolekuga inimesi ohustada.

Loomade asemel täidavad modernsete ja mugavusega ärahellitatud inimeste peakolusid igapäevaselt erinevad mõtted, milles figureerivad enamjaolt elavad (ja vahel isegi surnud) inimesed, kellega me puutume (või puutusime) lähedaselt kokku või kellega me suhtleme väga harva. Meie fantaasiates on harva millelegi üleliigsele ruumi.

Kui me mõtleme tööst, siis on see samuti seotud inimestega. Palganumber seostub tööandja või otsese ülemusega, samuti klientidega, kes võiks heldemalt teenuste eest maksta, mis kõik kindlustaks sulle meeldivama pangakonto seisu. Ka teenitud palga kulutamine sõltub teistest sinuga sarnastest inimestest, kelle eelistused tekitavad poodides hinnasurve ja muudavad populaarsed esemed kallimaks. Palgast mõeldes tulevad sulle meelde su lapsed ja su elukaaslane, kes sõltuvad sinu töökusest kas osaliselt või täielikult. Isegi Kuu peale kolides ei vabaneks sa inimkonnast, mis meenutab end sulle koheselt, kui igava ja halli maastiku kohale helesinine maakera kerkib või sa unenägudes teise inimese keha puudutad ja taas koged, kui soe ja pehme see katsudes tundub.

Üksikule saarele sattunud Robinson Crusoe ei mõelnud söömise eesmärgil eluslooma tappes, mida tema ohver temast mõtleb või kas tolle omaksed heidavad mehele tema pidevalt korisevat kõhtu ette. Suure tõenäosusega mõtles Crusoe sel hetkel enda või teiste inimeste südametunnistusele, mis võiks teise elusolendi hukkamist pahaks panna. Kuigi üksiku saare asuka füüsiline trauma on sageli enesetekituslik, tuleneb üksinduse ja isoleeritusega kaasnev psühhotrauma alati inimsuhetest – peamiselt selle puudusest.

Pekstud koerad ehk kuidas vältida suhtes taandumist ohvri rolli

Ajupesu suhtes

Ajupesu algse kontseptsiooni töötas möödunud sajandi keskel välja Hiina kiskjalik rezhiim, mis ootas oma kodanikelt lojaalsust ja kooperatsiooni. Ajupesu rakendati kõige ebainimlikumal viisil Aafrika lapssõdurite (Small Boys Unit) peal, kelle Revolutionary United Front (RUF) Libeeria kodusõja ajal (1991 – 2002) nende kodudest röövis ja oma kuulekateks tapamasinateks muutis. Laste mõjutusmeetoditena kasutati nii meelemürke kui vägivalda ja ähvardusi, kuni igapäevane terror muutis lapsed inimkiskjate tundetuteks käsilasteks. Kommunistide kerge automaatrelv AK – 47 (Kalashnikov) oli nagu loodud nõrkade laste käte jaoks, kingitusena ühelt kiskjalikult rezhiimilt teisele, ja laste väljaarenemata empaatia võimaldas neile anda kõige kohutavamaid inimsusevastaseid ülesandeid, mida nad vastuvaidlemata täitsid. Kui kiskjale vaid antaks võimalus karistamatult pääseda, rakendaks ta neid vägivaldseid meetodeid vajadusel ka sinu peal. Kuid ümbritsevate hindavad pilgud ja valvas õiguskaitse sunnib ta Stealth-rezhiimile.

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine. Kiskjalikus paarisuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu. „Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga järge pidada. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed köitis. See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda igapäevaselt toidab. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes minu hüpoteesile nime andis, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

On ilmselge, et koerad on inimestega sarnasemad, kui me arvata oskame. Me mõlemad oleme karjaloomad, keda ühendab jagatud empaatia. Me mõlemad lohutame teineteist rasketel hetkedel ja jagame omavahel nii lähedasi suhteid, mida ühegi teise liigi juures (kassid kaasa arvatud) ei täheldata. Kas on siis raske eristada väärkoheldud koera ja inimest, kes keelduvad vastavalt kas siis omaniku või kaasinimese juurest lahkumast?

Venelaste seas populaarne kõnekäänd „kui peksab, siis armastab“, on ilmselt oma juured pärinud 16. sajandi manuskriptist nimega „Domostroi“ (kodukord vene k.), mis õpetas keskaegsetele venelastele järgima rangeid ortodoksliku kristluse kombeid, rõhutades naise kuulekust pere õnne nimel. Kuigi „Kodukorras“ mainiti naise peksmist kui mehe õigust, ei olnud sellel kunagi säärast tähendust, nagu võiks järeldada fraasist „kui peksab, siis armastab“. Ometi on rahvuse jaoks, kes kutsub oma maad emakeseks Venemaaks ja kus emad etendavad olulist rolli oma poegadele, koduvägivald avalik saladus ja varjatud igapäev ühes koosluses. Polegi väga jõhker võrrelda pekstud koera sarnast käitumist nende hooletusse jäetud lastega, kes jäävad meelsamini oma alkohoolikutest või narkomaanidest vanemate juurde, kui lähevad lastekodusse, kus rahuldatakse nende esmane vajadus turvalisuse järele, mida kodus ei leidu, kuid mitte vajadus vanemliku armastuse järele, mida nad loodavad kõigest hoolimata kodunt leida.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prill-laua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Selline proaktiivne käitumine sunnib kiskjat sinu isiklike tõekspidamistega arvestama. See pole talle lihtne ülesanne, kuid ta aktsepteerib seda lõpuks, nagu vastu kivi paiskuv mõõgatera. Ta valib hoolikalt, mil määral ta oma eneseteadliku partneriga manipuleerib, kuid on valvas, et mitte liialdustesse kalduda, mis võiksid talle suure pahanduse kaela tuua. Allaheitlik paariline ei motiveeri kiskjat sugugi meeldivamat käitumist praktiseerima. Milleks pingutada? Saab ju lihtsamalt! Mis sunnib meid üleüldse küsima, miks peaks kiskja alluvat partnerit armastama, temast lugu pidama. Tööriista olemasolu muutub ju iseenesest mõistetavaks.

Kuidas sinu elu määrab kiindumusstiil kui inimestevaheliste suhete reguleerija?

Kiindumussuhe

Cindy Hazan ja Phillip Shaver esitasid ajalehekuulutuses kolm väidet (järgneva kolme väite ees on vastav kiindumusstiil, mille esindajad kinnitasid väite paikapidavust enda suhtes):
1. Turvaline: “Mulle ei paku raskust olla inimestega lähedane ja ma tunnen end mugavalt, kui ma sõltun nendest või nemad minust. Ma ei muretse hülgamise pärast või selle pärast, et keegi on minuga liialt intiimne.”
2. Vältiv: “Ma tunnen end mõnevõrra ebamugavalt teiste läheduses; mul on raske neid täielikult usaldada ja raske nendest sõltuda. Ma muutun närviliseks, kui keegi saab minuga liialt lähedaseks ja teised soovivad sageli, et ma oleksin intiimsem, kui see mulle meeldiks. “
3. Ärev: “Ma leian, et teised ei soovi sellist lähedust kui mina sooviksin. Ma muretsen sageli selle pärast, et minu partner ei armasta mind või ei soovi minuga kokku jääda. Minu soov olla oma partneriga väga lähedane hirmutab mõnikord inimesi eemale. “

Kui sa märkad ehmatusega, et ka sina võid end liigitada kahe viimase ebakindla tüübi sekka, siis pole sul tarvis üleliia heituda. Sa pole kaugeltki ainuke. Ma ei kavatseks nii palju leheruumi ühele teemakäsitlusele pühendada, kui see oleks kiskjaliku suhte dünaamika juures marginaalse tähendusega. Läbiviidud uurimuses vastas umbes 60 protsenti täiskasvanud küsitletust, et neil on kindel kiindumussuhe, mis on vaid pisut üle poole vastanutest. Kõigil ülejäänutel, kui mitte öelda peaaegu pooltel (23 protsenti vältivad ja 15 protsenti ärevaid), esinesid mingid puudused, mis viitavad ebapiisavale empaatilisele sünkroonsusele ema/hooldaja ja lapse vahel.

Ärev tüüp läheb teistest kiindumustüüpidest kiiremini pühendunud suhtesse, andmata mõlemale partnerile võimalust eelnevalt sellesse tõsiselt süveneda. Ärev tüüp vaatab värsket kohtingupartnerit kui printsi valgel hobusel, kes on tulnud teda ärevusest ja pettumusest päästma, kuid ajapikku kerkivad pinnale ikkagi allasurutud ja sisemistest töömudelitest mõjutatud hirmud ja negatiivsed emotsioonid, mis moonutavad pildi armastavast partnerist ja kõik algab jälle otsast peale. Tal kujuneb üksindusperioodidel välja positiivne vaade ümbritsevatest inimestest, keda ta idealiseerib. Suhtesse minnes see vaade aga ähmastub, mis on tõestuseks, et ärev ei armasta mitte niivõrd oma partnerit, kuivõrd ideed armastavast partnerist, kes annab talle seda, millest ema teda lapsena kunagi ilma jättis.

Ta hakkab partneri juures otsima signaale soovist teda hüljata ja loomulikult – vihjates „isetäituvatele ennustustele“ – neid ta leiabki. Äreval tüübil pole tarvis ümberlükkamatuid tõendeid oma uskumuste kinnituseks; tema hirmud on veenvamad kui asised argumendid nende illusioonide ümberlükkamiseks (madal eneseteadlikkus) ehk tema tunnetatud turvalisus on kadunud. Suhte alguses kiidab ta oma väljavalitut taevani, kuid suhte edenedes muutub tema pilk järjest mornimaks ning tema huultele ilmub partneri aadressil järjest krõbedamaid väljendeid – algab gaasivalgustamine. Võib isegi juhtuda, et ärev tüüp tõmbub sarnaselt vältivale tüübile suhtest eemale, kuid selle põhjuseks pole mitte intiimsuse pealesurumine, vaid intiimsuse kadumine, mida nad olid õppinud eelmistest suhetest kiindumusisikutega vältima. 

Vältival tüübil ei ole selliseid idealiseerimisperioode nagu äreval ja kaootilisel tüübil ja tema (sisemiselt pärsitud) emotsionaalne foon on tasakaalustatum. Teisalt dikteerib vähene usaldus tema ettevaatlikkust suhtesse minnes ja ta vajab eelnevalt piisavaid kinnitusi, et tema tulevane partner omab teatud positiivseid või (vastupidiselt) ei oma teatud negatiivseid isiksusejooni. Interpersonaalses suhtlemises on vältiva strateegia eesmärgiks saada maksimaalselt palju ja anda maksimalselt vähe, eelistades samaaegselt distantsi ja iseseisvust, mille säilitamiseks on vajalik rakendada kontrolli – sarnast kontrolli, nagu ka oma tunnete üle. Ta ei ole nõus personaalseid nõrkusi tunnistama ja suhtub külmalt teiste emotsionaalsetesse vajadustesse. Suhteid – neid ületähtsustatud ebamugavusi – peab vältiv sageli rahuldamatuteks ja need annavad talle põhjuse põgeneda niipea, kui suhted peaksid muutuma liialt intiimseks. Lõpuks tunnistab ta, et tema autonoomiaihalus on täiesti õigustatud ja hakkab sarnaselt ärevale tüübile oma „klammerduvat“ partnerit alavääristama ehk väärkohtlema.

Ebakindlate tüüpide pühendumus paarisuhtesse väheneb statistiliselt peale neljakuulist kooselu. Kognitiivselt on nende kummagi põhitõed vastavalt: „Ma vajan kedagi, et tunda end tema läheduses õnnelikuna“ ja „Ma ei vaja kedagi, kes võiks mu vabadusi piirates mulle haiget teha“. Kognitiivselt (eelarvamuslikult) eeldab vältiv tüüp automaatselt, et tema partner on liialt klammerduv ja ärev tüüp eeldab, et tema partner on liialt eemaletõmbuv, muutes nad mõlemad pessimistlikumaks võrreldes kindla tüübiga, kes kaldub partnerilt eeldama pigem positiivsemat reaktsiooni tema olemasolule. Viimane säilitab suhtekvaliteeti taset sõltumata aja möödumisest ühtlaselt kõrgena.

Vältiv strateegia moonutab inimese võimet ennast ja teisi realistlikult analüüsida. Enamasti tõstab vältiv ebarealistlikult oma enesehinnangut, et tunda end haavamatuna ja pidada ennast nii partnerist kui tema probleemidest paremaks. Kuidagi peab ta ju kompenseerima oma alaväärsustunnet, mille oli temasse süvendanud vanem, kes ei pidanud teda isegi tähelepanu vääriliseks. Vastasel juhul peaks ta aktiveerima kiindumussüsteemi, kuid seda ta just väldibki. Et ennast kahjustavast draamast eemal hoida, halvustab vältiv tüüp tavapärast intiimsust au sees hoidvat partnerit, ignoreerib tema vajadusi ja umbusaldab teda. Vähesest usaldusest hoolimata ei takista miski tal tegeleda suhtevälise seksiga, mida ta võib täiesti siiralt ja alateadlikult eitada, sest selle teadlik tunnistamine võiks teda soovimatu intiimsusega (süütundega) nakatada.

Vältiv tüüp väärtustab suhtes pigem personaalset unikaalsust, mis aitab tal end teistest uhkemana tunda. Armastust ja tunnustust ihkav ärev tüüp väärtustab sarnasust ja ühenduvust. Vältiv tüüp projitseerib tõenäolisemalt oma negatiivseid isiksuseomadusi partnerile, mis kinnitab tema uskumust, et tal pole teiste inimestega midagi ühist, ärev tüüp projitseerib seevastu oma partnerile neid positiivseid isiksuseomadusi, millest ta on ise teadlik ja mis võimaldavad tal mugavalt end teistega samastada. Kindel tüüp ei kipu end üldse teistega samastama või end teistest eristama. Temagi vaatleb sotsiaalseid aspekte läbi põhiuskumuste prisma, kuid sõelub selle veelkord läbi reaalsuse prisma, suutes läbi piisava mõttetöö tõlgendada ümbritsevat „nii nagu see on“, ilma täiendavate ootuste või kartusteta. Ta ei pea ennast kellestki paremaks või kellestki halvemaks ja ei oota, et ka teised teda sellisena vaatlevad. Tema olid suutnud oma tunnustusevajaduse juba vanematekodus ära rahuldada, nüüd on kõik teed vabad teistele seiklustele, mida ei takista lõplikult ükski vääruskumus.

Vältivad tüübid lähtuvad teiste abistamisel vähem altruistlikest eesmärkidest kui ärevad ja kindlad tüübid. Isegi nende enesehinnang näib sõltuvat oskusest sõltumatuks ja egoistlikuks jääda. Samas on mõlemal ebakindlal tüübil omad tagamõtted, erinevalt kindlast tüübist, kes ei oota mingit tasu abistamise eest. Vältiv tüüp järgib „käsi-peseb-kätt“ ideoloogiat ja ei ole eriliselt huvitatud ligimese abistamisest, kui talle endale sellega mingit kasu ei kaasne. Tema altruism on kuluefektiivne. Samuti peab ta abivajavaid inimesi nõrkadeks ja sõltuvateks ning alavääristab alateadlikult nende abipalveid.

Ärev tüüp on altruistlikum, kuid ka temal on oma tagamõte. Kui kindel tüüp lähtub siirast soovist kedagi inimlikul tasandil abistada, siis äreva tüübi agenda on märksa nartsissistlikum ja abistamise tulemus peab tema eesmärkide kohaselt tagama mõlema – nii abistatava kui abistava – heaolu. Ta soovib läbi osutatud teenete ja abi saada tunnustust ja heakskiitu, romantilise partneri puhul suuremat intiimsust, rääkimata hülgamise ja halvakspanu vältimisest. Sellise salakavala lähenemise varjamiseks peab ta mõnikord manipuleerima („Ma olen lihtsalt selline lahke sell!“) ja oma motiive kõrvaliste tegevuste (raha annetamine või kinkimine, heategevusürituste korraldamine, mentorlus) taha peitma. Vaatamata lahkusele ja koostöövõimele võib ärev tüüp paraku saboteerida partneri autonoomseid ettevõtmisi, peljates partneri suurenenud iseseisvuse tõttu kaotada tema tähelepanu või mis veel hullem – kaotada partnerit ennast teisele „väärikamale“ kandidaadile, kellega partnerit võiksid elu ootamatud keerdkäigud kokku viia.

Samuti on ebakindlatel tüüpidel kujunenud välja negatiivne mulje oma partneritest ja inimkonnast üldiselt, hoides au sees meile juba tuttavaid ebafunktsionaalseid kognitiivseid skeeme. Ärevad tüübid tunnevad saamatust oma elu iseseisvalt kontrollida ja neil on kohati raske teiste motiive mõista. Samuti ei suuda ka vältivad tüübid oma elu kontrollida, lisaks ei usu nad meelsasti teiste inimeste altruismi. Kõik see moonutab ebakindlate tüüpide positiivset maailmavaadet negatiivseks ja muudab maailma nende jaoks üpris masendavaks paigaks. Neil on kummalgi parem mälu partneri üleastumiste suhtes ja väiksem usaldus intiimsuse vastu.

Kõigele lisaks tõlgendavad ebakindlad tüübid täiesti neutraalseid näoilmeid neile esitatud piltidel negatiivsete ja erapoolikutena. Sellest tulenevalt on nad vähesuutelised tõlgedama sotsiaalseid situatsioone objektiivselt ning on vähem võimelised ära tundma teiste vajadusi ja tundeid ning nendele vastama: seega pärsib ebakindel kiindumussuhte ajalugu nende empaatiavõimet.  Emotsioonid on ärevate kognitiivsel empaatial jalus, mida ei saa aga öelda afektiivse empaatia kohta, vastupidiselt vältivatele tüüpidele, kes on kognitiivses empaatias tugevamad. Sellised tendentsid tugevnevad romantilise kooselu edenemisega, olles tugevamad abielus kui kohtingustaadiumis paaride puhul. 

Ärevad tüübid on kergesti haavuvad, erilise tahtejõuta isikud. Nad on madala enesekindlusega ja ei varja sageli ka seda, erinevalt vältivast tüübist. Sellise avatud raamatu lugemine ja nuhtlemine teiste suhtetüüpide poolt pole mingi eriline väljakutse. Nende vanemad on neile õpetanud kannatama ja taluma. Nad jõlguvad ühest düsfunktsionaalsest suhtest teise, luues seejuures neid arvukalt. Peaaegu alati kohtavad nad selliseid tüüpe, kes ei ole nõus nende ebakindlust oma turjadel kandma. Kui selliseks tüübiks on vältiv isik, siis on tuli kohtunud piltlikult jääga. Kuigi need mõlemad tüübid on tugevate rahuldamata vajadustega, esindades vastandlikke poolusi, ei ole nende suhe loodud kestma. Üks vajab teist ja teine jälestab esimest, kuigi vajab teda. Kumbki ei suuda oma vajadusi teisele poolele vastuvõetavaks muuta. Murelik tahab olla sõltuv, vältiv tahab olla iseseisev. Kumbki tahab midagi, aga ta paariline ei paku talle seda.

Interpersonaalses suhtlemises on äreva strateegia eesmärkideks ülim sõltuvus kiindumusisikust; viimasega ühtesulandumine ja temast emotsionaalse, tunnetusliku või füüsilise kaugenemise vältimine; tähelepanu ja toetuse nõudmine. Sedasi käitudes on ärev samas kartlik, et tema nõudlik ja etteheitev käitumine põhjustab kiindumusisikus vihase vastureaktsiooni. Selle vältimiseks on ta nõus võtma enesele osalist vastutust (süüdistama iseennast) kiindumusisiku puuduliku hoole või väärkohtlemise pärast, kahjustades sellega paraku oma enesekindlust ja usku enda armastusväärsusesse. Ta tunneb enda sotsiaalselt abitu ja väärituna, kes vääribki tagasilükkamist, ja selle suhtumisega genereeribki vastavat käitumist teiste poolt – jällegi tuleb mängu suhtepartnerite isiksusejoonte koostoimeline mõju. Ta ei oska oma emotsioone kontrollida, vaid keskendub liialt oma sundmõtetele. Samuti üritab ta muid sotsiaalseid tegevusi rakendada kiindumusvajaduse ohjade ette, näiteks aidates kedagi, et saavutada lugupidamist või äärmisel juhul rasestudes, et hoida partnerit enda läheduses. Mõistetavalt on suurimaks kaotajaks ta ise, olles üheaegselt oma probleemide tekitajaks ja põhjuseks.

Vältival tüübil on sobimatust suhtest tänu oma eelistatud strateegiatele lihtsam väljuda, kui äreval tüübil, kes näeb antud stsenaariumit ainult õudusunenägudes. Vältiv tüüp on liiga eneseteadlik, et lasta kellelgi ennast sihikindlalt rõhuda. Tema loobus juba lapsena vanema tähelepanu taotlemast ja käitub täiskasvanuna samuti ka muudes eluvaldkondades, loobudes ja andes kergemini alla.

Äreval tüübil ei näi selliseid valikuid olevad. Ta lubab ennast nüpeldada, sest ainult nüpeldajad soovivad temaga suhtes olla. Ta loodab, et need on tema jaoks õiged isikud, kes aitavad tal enda vundamenti taastada, kuid on teinud sootuks vale panuse. Kiskjalik tüüp on halvim, mis äreva tüübiga juhtuda saab. Kuna ärev tüüp ei loobunud lapsena nii kergesti otsimast vanema tähelepanu ja kaasab selle saavutamiseks kõike endast võimalikku, rakendab ta sedasama „püsivust“ ka oma täisealistes ettevõtmistes, keeldudes kergesti alla andmast. Ta üritab ära hoida läbikukkumist ja tagasilükkamist ja panustab rohkem, näiteks suhtesse, otsides võimalikke abivahendeid selle päästmiseks. See hoiabki teda põikpäiselt düsfunktsionaalses suhtes kinni, kartes ühelt poolt üksindust ja teisalt oma vägivaldset partnerit, kelle käitumist tuleb omapoolse allaheitlikkusega pehmendada. Too lõhub veel enam-vähem tervegi vundamendi ja loodab, et tema tööl on lõplikult hävituslikud tagajärjed. Äreval tüübil pole kunagi lihtne. Kleepuvad näpud ei meeldi kellelegi.

Üksnes kindlad tüübid suudavad edukalt toime tulla interpersonaalsete väljakutsetega, olles suhtes ebakindlate kiindumussuhte tüüpidega. Kindel tüüp tunneb end piisavalt enesekindlalt, suutmaks ärevale tüübile pakkuda seda turvatunnet, mida too nii meeleheitlikult ihaleb, ja vältivale tüübile vajalikku ruumi, mida too ihkab. Enesekindla inimesega on lausa lust koos elada. Temale võib vajadusel loota ja ta ei ole abi vajades liialt pealetükkiv ega nõudlik. Selline suhe loob maailmast sõbraliku ja lahke pildi. Kuid sellele harmooniale vaatamata hakkab kindel tüüp nii murelikule kui vältivale tüübile igavaks muutuma ning nad otsivad suhtest pisut rohkem põnevust ja seiklust. Selline absurdne loogika juhibki need kaks sageli kokku ebatervetesse suhetesse, mis ühelt võtab ära tema soovitud kindlustunde ja teiselt tema ihaletud vabaduse.

Kuluefektiivne altruism ehk anna vähe ja saa palju vastu

Teeseldud altruism


Kuna emotsioonid on meie käitumise peamised kujundajad, siis on läbi emotsioonide mõjutamise võimalik ka soovitud käitumist esile kutsuda, eeldusel, et see on teadlik protsess ja mõjutaja suudab ise ennast emotsionaalse nakkuse eest kaitsta. Me tunneme seda teguviisi manipuleerimise nime all. Näiteks nuttu teesklev suhtekiskja võib väljavalitud ohvris, kes ei oska võltsemotsiooni ja näideldud näoilmeid tuvastada, tekitada empaatilise reaktsiooni, millel võib olla ennastsalgav tagajärg (tavapäraselt mõjutavad lapsed sedaviisi oma mängukaaslasi, kellel pole veel tajuempaatia välja arenenud). Seda tehes peab edukas manipuleerija ennast paratamatult prosotsiaalse maskiga varjama.

Etoloogias asendab sotsiaalse maski rolli mimikri kui levinud adaptiivne pettestrateegia. Mimees on kaitsekohastumise tüüp, mis väljendub välimuse või käitumise sarnasuses, kusjuures imitaatorit kutsutakse mimeediks ja eeskuju pakkunud originaali modelliks. Tänu säärasele geniaalsele evolutsioonilisele valikule suudab täiesti ohutu putukas läbi passiivse matkimise (kaitsva mimikri) mõjutada tema jaoks ohtliku olendi käitumist, rakendades enda teenistusse mõjutatava vastuvõtlikkuse edastatavale petusignaalile. Kindlasti on nii mõnigi lugeja tõmbunud hirmunult tagasi kollase-musta vöödilise putuka ees, pidades teda esmapilgul herilaseks. Samas võis tegu olla sootuks süütu kärbseliste sugukonda kuuluva sirelasega, kes imiteerib vaid enese julgeoleku eesmärgil agressiivse herilase välimust, sundides potentsiaalseid vaenlasi, kes võiksid teda sihilikult alla neelata või lömastada, eemale hoidma.

Ka agressiivne mimikri kujutab endast sageli potentsiaalsele ohvrile petusignaalide saatmist, kuid eemale peletamise asemel on selle eesmärgiks lähemale meelitamine. Kiskjaliku mimikti peamine „meelitusvaluuta“ on seks või toit. Agressiivseks petteks on suurepäraselt kohanenud veepõhjas varjuv merikurat, kelle suu kohal paiknevad peibutavad tundlakesed, mida pahaaimaatud kalakesed toiduks peavad. Lähenenud saagi püüdmiseks peab tumeda merepõhjaga ühtesulanduv kiskja üksnes oma päratud lõuad avama ja ohvri endasse imema. Iseka inimkäitumise kohta kasutatakse parajat käibefraasi „hunt lambanahas“. Paraku pole see kõige tabavam näide, sest ennast saakloomade nahkadega katvad kütid ja näiteks kalamehe õngekonksu otsa kinnitatud ussikese kunstlik imitatsioon ei kvalifitseeru agressiivse mimikri alla. Selleks on tarvis orgaanilist muutust ja kehaomaduste kohandamist imiteeritava organismiga.

Agressiivset mimikrit kasutavad ka suhtekiskjad, kes sarnanevad anatoomiliselt oma ohvritega nagu kaks tilka vett, kuid peavad ohvritega ühte sulandumiseks vaid oma käitumist kohandama, mida mina eelistan kutsuda prosotsiaalseks mimikriks. Prosotsiaalne mimikri peab selle omanikule looma sõbraliku varjundi, mis aitab hõlpsamini leida partnereid/ressursse töö- ja eraelus, kuid nagu väljend „mimikri“ väljendab, on see loodud ennekõike imiteerimaks „modelli“ ilma reaalse kavatsuseta näilist illusiooni ka tegelikkuseks muuta. Prosotsiaalsesse mimikrisse varjuv suhtekiskja kasutab üksikohvrite ligimeelitamiseks samuti oma sarmi, kuid süües kasvab mõnikord isu. Kiskjal, kellele tundub ohvrite ükshaaval ülesnoppimine tülikas ja aeganõudev, võtavad efektiivsuse huvides endale modelliks väga ühiskonnasõbraliku tegevusviisi, mida me saame isegi empaatiaga seostada.

Empaatiaga on tihedalt seotud Suure Viisiku koostöövalmiduse dimensiooni kuuluv altruism kui omapoolset kasu mittejärgiv käitumine, mille eesmärgiks on teiste heaolu ja huvide rahuldamine. Korrektne oleks siiski öelda, et altruism lähtub empaatiast kui võimest teise vajadusi tunnetada ja kaastundest, mis võimaldab teiste vajadusi tunnustada. Kas ühe või mõlema empaatia liigi (afektiivse ja kognitiivse) puudumisel ei toimi altruism siiruse printsiibil ja kaldub kiskjalikuks egoismiks. Ekstreemsed altruismi vormid on meile tuttavad mikromaailmast, kus üks liik ämblikke ohverdab oma keha toiduks järglastele ja teine liik seksuaalpartnerile, või mesilasperest, mille üks liige ohverdab pesa säilimiseks oma elu sissetungijat nõelates ja nõela koos selle külge kinnitunud siseelunditega kaotades. Altruismist saavad ennekõige kasu kiskjalikud karjaloomad, kelle jahiõnn sõltub koostööst. Ometi on ka loomade seas neid, kes panustavad minimaalselt ühisjahti ja on samavõrra kitsid oma saagi jagamisel.

Oleks väga kiuslik seostada altruismi enesekasuga, kuid nähtavasti on sellel oma tõetera sees. Vähemalt osaliselt, kui tegemist ei ole ultimatiivse eneseohverdusega, mille näiteid sai just esitatud. Ühiskondliku heateo või teene osutamine muudab meie subjektiivse enesetunde paremaks ja parandab meie väärtustunnetust. Seda tunnet on raske kunstlikult esile kutsuda, välja arvatud nartsissistlike isiksusejoonte korral, ja see motiveerib meid prosotsiaalselt käituma isegi siis, kui meie heateol tunnistajaid ei ole. Ühelt poolt on see otsekui kinnitus salasoovile, et me kõik oleme armastavad ja hoolivad, teisalt süvendab uskumust, et ka me ise oleme armastusväärsed. See tunne on altruismi valuuta, ilma milleta ei liigutaks ükski olend teise pärast lillegi. Enamasti on altruistlik tegu aga automaatne või impulsiivne, nagu ka peegelneuronite mõju, mis ei lase meil kaua teiste kannatusi pealt vaadata. Raske on seda mehhanismi isekaks kutsuda, sest sisuliselt käitume me teistega samuti nagu me käituksime iseendaga. Empaatia muudab altruismi toimimise hetkel kaks inimest üheks ja hägustab piirid mina ja sina vahel.

Empaatilist isikut motiveerib prosotsiaalselt käituma sellest saadav rahuldus, nõrga või sootuks puuduliku empaatiaga isikul sarnane motiveeritus puudub ja tema vabast valikust sõltub, kas ta eelistab pro- või antisotsiaalset käitumist. Enamasti mõjutab sellise isiku otsust olukorra vajadus, seega on tegemist teadliku ja ratsionaalse valikuga. Ta allub kriminaalseaduste sätetele samadel alustel, nagu iga tavapärane inimenegi, kes pidi olema teadlik oma otsuste tagajärjest, mis sellest, et tal puudus empaatiline motivatsioon. Karistusest päästaks ta vaid teovõimetus, mille korral on teadlikkus luulude, muu vaimuhaiguse või vigastuse tõttu häiritud. Selline täidesaatev lähenemine on paljud psühhopaadid surmanuhtlusele määranud, kuigi kaudsel vaatlemisel võisid nende teod vaid hullumeelsuse poolt juhitud olla.

Tavapärane empaatiline isik väärtustab heaolutunnet, mis kaasneb prosotsiaalse käitumisega. Suhtekiskjate motiivid paiknevad aga sootuks mujal – nii saamegi lihtsalt tuvastada, mis võib olla konkreetse manipuleeriva käitumise taga ja millise isiksusega meil seejuures tegemist on. Nartsissist väärtustab ennast ja tema käitumise motiiviks on erilisus. Ta peab ennast teistest kõrgemale tõstma – oma erilisust rõhutama – ja vältima intiimsust, mis võiks tema tavapärase iseka olemuse paljastada. Histrioonik rõhub sarnaselt nartsissistile erilisusele ja silmapaistvusele, kuid teiste alandamise asemel üritab ta taandada inimsuhted võimalikult pinnapealseks. Psühhopaadi motiiviks on ahnus, sest ta väärtustab asju ja staatust rohkem kui inimsuhteid või emotsioone. Seepärast ongi psühhopaadi kiskjalikkus instrumentaalne. Piiripealne väärtustab erinevalt psühhopaadist inimsuhteid ja tema motiiviks on kuuluvus. Tema kiskjalikkus on seetõttu emotsionaalne ehk reaktiivne.

Ihuüksi kõrbes rändav altruistlik isik keerab seljale kukkunud kilpkonna jalgadele ja tunneb, kuidas mõnus emotsionaalne laeng teda läbib. Enda väärtust kunstlikult alal hoidev nartsissist võib toimida samuti, kuid tema emotsioonid on võrreldamatult tuimemad. Teda motiveerivad heakskiit ja tunnustus, mida nartsissist saab teistelt inimestelt. Kui altruismi väljendamise hetkel tema teole pealtvaatajaid ei leidu, siis kirjeldab ta hiljem oma kangelastegu liialdatud värvides kõigile, kes viitsivad teda kuulata. Kui ka sellest väheks jääb, siis postitab ta oma „läbielamise“ sotsiaalmeediasse. Seepärast võivad nartsissistid näida esmapilgul iseäranis lahked ja helde käega, kuid pikas perspektiivis ilmuvad ikka nähtavale nende käitumise varjatud motiivid. Ka psühhopaatidele pole „altruismipuhangud“ võõrad, kuigi nende jaoks on kiitus ja tunnustus väheolulised. Psühhopaadi jaoks on makjavellilikult igal teol oma väärtus, isegi altruismil, mida võib hüvede ja ressursside akumuleerimiseks rakendada. Altruism on nimelt see valuuta, mida saab igas ühiskonnas ja igal ajastul hõlpsasti muuks varaks konverteerida.

Prosotsiaalse mimikri üks peamine peibutusvahend on kuluefektiivne altruism. Efektiivse altruismi liikumisega üritavad sotsiaalteadlased välja selgitada kõige tõhusamaid viise maailma aitamiseks. Kuluefektiivsus seevastu on tuttav termin kõigile kasuahnetele ettevõtjatele ja tähendab maksimaalset lisandväärtust, mis on saavutatud minimaalsete kulutustega. Kuna altruistlik käitumine ei sisalda algupärasel kujul omakasutaotlust, siis väänavad suhtekiskjad selle tähendust enda huvides. Selle mõistmiseks peame me eristama teo motiive teo tagajärgedest ja vaatlema neid teineteisest eraldi. Kusjuures motiivil ei tohiks altruismi korral olla vähimatki seost enese elu parandamise või säilitamisega: see peab teenima altruismi objekti (abistatava isiku) huve.

Ühiskondlik või vabatahtlik töö ei ole prosotsiaalse mimeedi jaoks võõras. Oma silmiavavas menukis kirjeldab Ann Rule tihedat koostööd Ted Bundyga kriisikeskuse töötajana. Bundy oli sel ajal noor tudengist meesterahvas, kes juhtus öövalveid tegema just raamatu autoriga samadel õhtutel. Rule pajatab mitmetest juhtumistest, mil teisel pool telefonitoru oli suitsiidialdis helistaja, kelle asukohta Bundy asus telefonikompaniide abil välja peilima, samal ajal kui Rule üritas helistajat tegevuses hoida. Milline kergendus oli lõpuks telefonitorus kuulda ambulantsiteenistuse töötaja häält, kes juhtumi juba sündmuskohal üle võttis. Rule nendib mõnevõrra ebakindla tooniga, et tema seksuaalkiskjast kaastöötaja päästis nendel öödel arvatavasti sama palju elusid, kui neid võttis.

Hiljem, kui Bundy saavutas juba tuntust poliitilistes ringkondades, töötades koos Vabariiklaste partei ninameestega, ragistas ta uurimistöö kallal, mis puudutas hääletajate vägistamisjuhte. Mõned poliitikud soovisid seni ebaseaduslikku pöidlaküütlust legaliseerida, kuigi sellele oli palju tugevaid vastaseid. Bundy „ennastsalgav“ huvi oli loomulikult mõistetav, sest järgnevatel aastatel jahtis ta mööda riiki liikudes hääletavaid tüdrukuid, kes jalavaeva vähendamiseks tema heledasse Volkswageni põrnikasse istusid. Kiskjatest mimeete tõmbavad ühiskonna valupunktid, kuid mitte selleks, et neid lahendada, vaid selleks, et nende abil oma perversseid ihasid rahuldada – motiive varjata.