Kuidas hormoonid meie suhteelu mõjutavad

Hormoonid ja armastus


Üks parimatest suhteteemalistest karikatuuridest, mida ma olen kohanud, kujutab inimjäsemetega aju ja südant, kes seisavad teineteisega vastakuti, nagu vestlevad inimesed. Mõlemad on otsekui sõjast koju naasenud soldatid, kes vahetavad nüüd lahingumuljeid. Sinikate ja verevalumitega kaetud aju ütles plaasterdatud südamele just sedasama, mida sooviks iga armastuses pettunud inimene oma purustatud südamele ette heita. „Mis ma sulle ütlesin,“ kostis aju parastavalt, mille peale süda süüdlaslikult silmad maha lõi. Kui tüüpiline see on. Ja samas kui väär see on. Ükski õnnetu amastaja ei saa enda pettumuses süüdistada ainult oma rumalat südant. Isegi oma tundeid süüdistades juhiksid nad oma viha valesse kohta. Siin tundub tegemist olevat kurja saatuse või koguni nähtamatu käega, mis mõnikord otsekui tõukab ühest õnnetusest teise. Tegelikkuses täidavad sellesama nähtamatu käe ülesandeid hormoonid ehk virgatsained: kehasisesed keemilised signaalid.

Keha on kompleksne bioloogiline ühik, mis piltlikult väljendades koosneb rakkudest. Rakkude ülesanne on kasvada, valmistada keha jaoks vajalikke materjale, hoida vee taset organismis, väljutada jääke, paljuneda ja lõpuks surra. Kõiki neid protsesse on vaja koordineerida, et vältida kaost. Hormonaalsüsteem ehk endokriinsüsteem, mille ülesandeks ongi keha erinevate talituste reguleerimine ja organite vaheline sidepidamine, kuulub koos närvisüsteemiga sellesse füsioloogilisse kontrollsüsteemi, mille liikmeteks on lisaks südamele ka aju. Seesama sinikates organ, kes südame poole ülekohtuselt näppu vibutas, justkui kogu süüd temale ajades. Seesama aju annab meile antud peatükis ja veel järgnevateski vastuseid, miks osad meist inimkiskjate haardes teiste sabas sörkivateks ahvideks muutuvad, olles loodetavasti eelmises peatükis vastanud küsimusele, kuidas nad ahviks muutuvad. Küsimusele „Miks nad muutuvad?“ ei ole lihtne üha uuemate avastuste valguses vastata, sest meie teadmised aju toimimismehhanismidest on isegi 21. sajandi künnisel sisuliselt lapsekingades.

Kuid ka aju ja süda ei kontrolli hormoonide talitust ainuisikulise tandemina. Hormonaalsüsteemi moodustavad inimese kaheksa suuremat nääret, ajule kuuluvad nendest vaid kaks: käbikeha ja ajuripats. Keemilisi ühendeid – mida meie kutsume hormoonideks – kasutatakse organite vahelises suhtluses signaalidena, millest igaühel on oma ainulaadne ülesanne, mõjutades ainult kindlat elundit või kudet, millel on vastava hormooni retseptorid ehk vastuvõtjad: hormonaalsed sadamad. Endokriinsüsteem töötab üheskoos närvisüsteemiga, säilitamaks meie keha homöostaasi, ja võimaldab meil reageerida nii välisele kui sisemisele (tajutavale ja emotsionaalsele) stressile.

Emotsioonid on ülivajalikud infokanalid, mis annavad psüühikale märku, et miski hälbib subjektiivsest tavapärasusest või talutavast. Kehale annavad sarnase ohusignaali hormoonid – muuda vaid kunstlikult (läbi medikamendi annustamise näiteks) organismi vastuvõtlikkust teatud virgatsainetele, kui reaktsioonina muutub käitumine, mõtlemine, emotsioonid, nagu reageerivad surnukehad elektrilaengutele. Läbi närvisüsteemi sensoorsete kanalite organismi sisenenenud välised ärritajad, nagu näiteks interpersonaalsed suhted, toovad endaga kaasa sarnase kehasisese hormonaalse reaktsiooni, mis tähendab, et närvi- ja endokriinsüsteem on omavahel seotud läbi loetamatute ühenduste. Sest nagu eesliide „endo“ väljendab, toimivad hormoonid vaid kehasiseste signaalidena – närvisüsteem suhtleb enamasti välisega, endokriinsüsteem sisemusega. Seega mõjutab närvisüsteem endokriinsüsteemi talitusi, nagu mõjutab medikamentide manustamine organite tööd. Inimorganism sarnaneb robotile, mille käitumuslikku talitust reguleerivad varem sisseprogrammeeritud algoritmid ja elektriimpulsid. Lihtsalt meie teadvus – meie isiksus – taandab nende robotlike algoritmide tähtsust meie käitumise kujundajana.

Hormoon töötab kui keemiline võti, mis passib vaid sobivasse lukuauku, milleks on konkreetse raku retseptor. Ta ei ole infokandja, nagu kiri või telefonisõnum, vaid signaal, mis sunnib teatud rakku kas midagi tegema (aktiveerib) või mingit tegevust lõpetama (inhibeerib, näiteks nagu toimib valuvaigisti, mis blokeerib valusignaalide jõudmise närvisüsteemi). Hormoon on kehasisene manipuleerimisvahend – virgatsaine ei peida endas krüptitud infot, mis muudaks hormooni mingiks keeruliseks iseteadlikuks infoühikuks. „Lukuaugu“ sobivuse korral reageerib rakk “võtmehormooni” olemasolule või isegi selle puudumisele. Hästi töötavas süsteemis on hormoonide tase ja unikaalne reaktsioon nende eksistentsile tasakaalus. Organismi reaktiivsel tööl on seetõttu tulemuslik tagajärg. Teatud olukordades vabastab meie keha hormoone, mis ühekordsel annustamisel mõjutab meie käitumist või enesetunnet ja emotsioone, kuid korduval annustamisel võib muuta meid endast isegi sõltuvaks, nagu narkootikumist. Meie keha harjub erinevate hormoonide mõjuga ära, nagu me võiksime pikema harjutamise juures hakata eelistama vürtsikat toitu, mis meile alguses talumatu tundus, kuid hiljem kogu meie toidulaua kattis. Nii tekib ka narkootiliste ainete mõjude lõdvenemine pikaajalise manustamise jooksul.

Me suudame armumist seletada enamasti läbi nende samade tunnete, mis armumisega kaasnevad, muutes emotsioonid väliselt vaadeldavateks sümptomiteks. Mida tundsid sina esimest korda armudes, olgu selleks kasvõi lühiajaline kooliaegne romantiline seiklus? Sa ilmselt ei vajagi palju sõnu, sest sulle on tehtud käepäraseks sobiv väljend „liblikad kõhus“, mida fantaasiaküllased inimesed armastavad tavapäraselt armumise kirjeldamiseks kasutada. Ignoreerides absurdseid kujutluspilte kõhus lendlevatest liblikatest, fikseerid sa esimese emotsioonina ootusärevuse. Armumine muudab sind rõõmsaks, pingevabaks ja kergeks kui tuul, mis võimaldab sul isegi pilvede peal hüpata. Ometi koged sa sarnast arulagedat õndsust suure tõenäosusega ka loterii jackpoti võites, sest seda emotsiooni pole kaugeltki üksnes romantiline tundemaailm monopoliseerinud.

See kirjeldatud õnduse tunne on sinu enda sees, selle on loonud sinu enda teadvus ja sinu enda keha, täpselt samuti, nagu on subjektiivne kogu sinu maailmapilt. Mitte keegi pole sinu pea külge kinnitanud elektroode või üritanud sind kuidagi mehhaniliselt armuma mõjutada. Isegi müstilised armudroogid jäävad muinasjuttude valdkonda. Nagu sa suudad ennast oma mõtetega hirmutada, nii suudad sa ennast ka õnnelikuks ja armunuks muuta. Samamoodi on armumine psühholoogiliselt väljendades ülestimuleeritud emotsionaalne ja kognitiivne side kahe isiku vahel, kõigest meeleseisund, mis tekib soodsate asjaolude saabumisel. Anatoomiliselt väljendades oled sa aga saanud paraja doosi õnnelikkusehormooni, mis on sinu kehas alaliselt olemas ja ei teki mitte millestki. Erutuse ja armumise ajal selle kogus veres lihtsalt tõuseb.

Romantiline kohtinguprotsess esmakohtumisest kuni armastuse tekkimiseni hõlmab endas kolme komplekset psüühilist ja neuroloogilis-endokriinset süsteemi, mille aktiveerumine on järkjärguline ehk hierarhiline. Nendeks süsteemideks on iha, sümpaatia ja kiindumus. Neil kõigil on oma individuaalne kvalitatiivne väärtus ja ükski hierarhiliselt järgnev süsteem ei saa aktiveeruda ilma eelmiseta ehk sümpaatia tekkimiseks peab eelnevalt tekkima iha ning kiindumise tekkimiseks on vajalik sümpaatia ja iha eelnev olemasolu. Täiusliku romantilise armusuhte tekkimiseks on hädavajalik kõigi kolme taseme läbimine, kuigi enamasti läbime me potentsiaalsete partneritega kohtudes ühte või kahte kvalitatiivselt eristuvat süsteemi – teiste sõnadega ei loo me kõigi kohtingupartneritega romantilist püsisuhet, milleks peavad kumbki partner teineteisesse kiinduma. (Lisa sõna „kiindumine“ juba varakult oma sõnavarasse, sest edaspidi tuleb temast väga palju juttu.)

Lõplikule kiindumisele eelnevad süsteemid muudavadki „deitimise“ ehk kohtingu kui keerulise käitumissüsteemi just selleks, nagu me seda mõistame – kohtumiseks kahe inimese vahel, mille kestel rakendatakse komplekseid rituaale, eesmärgiga luua kestev liit. Iha staadiumis on kohtingupoolte käitumine flirtiv, kohati uhkeldav ja teineteise reaktsioone argsi kompav. Võib juhtuda, et kohtingupartnerid loovad selles staadiumis intiimse füüsilise kontakti, peale mida võib ihalev käitumine üleüldse lakata. Sellisel juhu ei siirdu osapooled üheskoos järgisesse staadiumisse, mil algne ujedus on juba kadunud; partnerit tuntakse endiselt pinnapealselt, kuid siiski detailsemalt. Me võime seda perioodi nimetada armumiseks, sest – nagu kõnekäändki ütleb – armastus teeb pimedaks. Antud hetkeks on paljastunud kummagi poole nõrkused ja tugevused ning kui (pimedalt) armunud pooled neid (mõnikord lühinägelikult) aktsepteerivad, siirdutakse edasi järgmisesse staadiumisse. Nüüd on partneritel kujunenud välja väga detailne ülevaade teise poole isiksusejoontest ja nendest mõjutatud ellusuhtumisest ning kumbki partner tunnistab need enda jaoks sobilikeks.

Kõigi süsteemide vältel aktiveeruvad erinevad hormoonid, mis ei võimalda meil eelpoolnimetatud staadiume eristada mitte üksnes käitumuslike sümptomite, vaid ka füüsiliste tunnuste järgi. Mõõtes vastavate hormoonide taset organismis, saaksime me diagnoosida, millises kohtingustaadiumis on partnerid või vähemalt üks nendest ja kui suure tõenäosusega jääb püsima nende vahel loodud alaline liit nimega abielu.

Esialgse kohtingukogemusega kaasnevat iha või kirge mõjutavad meie suguhormoonid: testosteroon ja östrogeen. Mehelikkus seostub esimesega, naiselikkus teisega. Tegelikkuses oleks kogunisti ebakorrektne kutsuda testosterooni meessuguhormooniks ja östrogeeni naissuguhormooniks, sest mõlemal sool on kumbki hormoon organismis esindatud. (Tõenäoliselt areneb inimloode naiselikust algvormist, mille meessuguhormoonid maskuliinseks muudavad. Seega eksis piibel rängalt – Eeva ei loodud mitte Aadama küljeluust, vaid sootuks äraspidiselt – Aadam Eevast.) Sugudevaheline erinevus ei seisnegi mitte vastava hormooni esinemises, vaid hormooni koguse erinevuses – meestel on testosterooni tase kõrgem ja östrogeeni tase madalam kui naistel ning vastupidi. Testosterooni taseme tõus parandab nii naiste kui meeste liibidot ja seksuaaliha; naistel on see märgatav vahetult enne ovulatsiooni kui kõige viljakamat perioodi naise elus, vähemalt organismi paljunemise seisukohalt. Armunud meeste testosterooni tase veres seevastu langeb. See on ka mõistetav, sest testosteroon on seotud agresiivsusega, mis peab töötava romantilise suhte puhul olema partneri julgeoleku säilitamiseks taltsutatud, ja suguihaga, mida mehe püsipartner peab olema suuteline ekstreemsustesse kaldumata leevendama, et rahuldamatu mees ei läheks mujalt abi otsima. Samas muudab testosterooni taseme tõus armunud naised skeptilisemaks ja vähem usaldavaks võõraste suhtes. Sellise omalaadse kahjukindlustusega motiveerib loodus nii mehi kui naisi suhtevälistest kiusatustest eemale hoidma, et säilitada liidu püsimist väljavalitud partneriga. Kuid antud suguhormoonide tase normaliseerub ligi aasta või kahe jooksul, mis võib anda väikese vihje, kauaks loodus soovib, et me truult kokku jääksime – enamasti piisabki kahest aastast, et suhte jooksul viljastatud laps ilmale tuua ja ühiselt teineteist toetades lapse arengu jaoks kõige kriitilisem periood üle elada.

Sümpaatia tekkimise staadiumis hakkavad rolli mängima sellised hormoonid, nagu dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin. Armumisega kaasnevat iselaadset õnnetunnet põhjustab neurotransmitter dopamiin, mille põhilisteks funktsioonideks – vähemalt mis kujundavad meie isiksust – on motivatsioon ja naudingud. See on otseses ühenduses aju heaolu premeerimise keskusega, mis muutub üheaegselt dopamiini taseme tõusuga aktiivseks, kui me käitume näiteks altruistlikult või vaatame kallima inimese – oma partneri või lapse – fotot. Tavaliselt tajume me dopamiini taseme tõusu juba pärast esimest õnnestunud kohtingut, kui enneolematu põnevuskihelus sunnib meid järgnevat korda ihalema, samuti nagu ihkab narkar järgmist heroiinidoosi. Kuna dopamiin vastutab naudingute otsimise eest, siis võib inimene hormooni „ületootmise“ korral muutuda impulssiivseks ja kontrollimatuks: naudingud hakkavad liigselt inimlikku käitumist motiveerima. Dopamiini „üledoos“ ongi põhjuseks erinevatele kaasaegsetele sõltuvusprobleemidele, mis mõjutavad enim seksuaal- ja toitumiskäitumist, seetõttu võivad ka värskeltarmunud kaotada söögiisu, kuid erinevalt kokaiini üledoosist on dopamiinilaks meile ajutiselt toimides enamasti kahjutu, tõstes meid seitsmendasse taevasse, kuid liialdades võib põhjustada psühhoosi ja tekitada luulusid või isegi skisofreeniat (dopamiini puudus seevastu soodustab Parkinsoni tõve sümptomite teket).

Serotoniin, selliste antidepressantide nagu Prozak ja Zoloft toimeaine, on mõeldud dopamiinist mõjutatud ekstreemsusi tasakaalustama, muutes inimese sotsiaalseks ja kaalutlevamaks, motiveerides inimest erinevalt dopamiinist pelgama karistusi ja olema seadusekuulekas. Nende kahe hormooni vahel peab valitsema balanss, sest ka serotoniini ületootmise korral muutuvad inimesed ekstreemsel juhul ülireligioosseks või obsessiivselt korrale alluvaks, alatootmise korral impulsiivseteks. Serotoniin sunnib sind kinnisideeliselt oma uuele partnerile mõtlema ja tekitab kompulsiivse vajaduse ainult tema kõrval olla, sarnanedes obsessiiv-kompulsiivse häirega kliinilisele patsiendile, kelle serotoniinitase organismis on sarnane värskeltarmunu omaga. Häired serotoniini tootmises võivad põhjustada ennastkahjustavat vägivaldset käitumist ja isegi kalduvust suitsiidile.

Seda kihelevat tunnetust, nagu kihiseks su kõhus shampus või üritaks terve armee sipelgaid väljapääsu leida ja kaasneb alati ülevoolava tujuga, mõjutab neurokemikaal noradrenaliini poolt vabastatud üldtuntud hormoon nimega epinefriin, mille laiem tuntus seostub tema alternatiivse nimetusega adrenaliin (epinefriin on terminina valdavalt Ühendriikide meedikute poolt kasutatud), mida me seostame sageli seikluste ja põnevusega, aga ka hirmu ja õudusega. Neerupealsete poolt eritatava adrenaliini toime on lühiajaline, kuid varustab organismi pikemaks ajaks energiaga, eriti veel siis, kui organism seda energiat füüsiliselt ära ei tarbi. Adrenaliini pikaajaline toime võib pahupoolena põhjustada infarkti ja muid veresoonkonna haigusi, nõrgestades meie immuunsüsteemi, armumise puhul on adrenaliini mõju aga sama meelierutav kui kihiseva jääkülma shampuse joomine tulikuumas mullivannis istudes

Kuid ka armumisega kaasnev hormonaalne „anomaalia“ normaliseerub millalgi, kui esimene värskus suhtest kaob. Kui sa esialgu oled pime oma armastuse objekti vigade ja puuduste suhtes, siis aeglaselt taasärkav kaine mõistus sunnib sind silmi avama – keemiliste ühendite kontsentratsioon sinu kehas hakkab normaliseeruma tavapärastesse piiridesse ja tegema ruumi kahele hormoonile: oksütotsiinile ja vasopressiinile. Loodetavasti just selleks hetkeks on kohtingustaadiumis isik suutnud oma partneri punased lipukesed tuvastada ja langetada kooseluotsust analüüsi mitte emotsioonide varal, sest järgnevast piirist üle astudes on juba väga raske partnerist lahti lasta. Sest on võimalik, et need kaks erinevat hormooni – naistel oksütotsiin ja meestel vasopressiin – reguleerivadki imetajate sugudevahelist kiindumust, mis on kohtinguperioodi viimane ja lõplik staadium. Oksütotsiin kontrollib nii sotsiaalset (empaatilist), seksuaalset kui vanemlikku käitumist ehk pigem lähendab sotsiaalselt, vasopressin aga meeste seltsimist, agressiivsust ja sotsiaalset äratundmist ehk aktiveerib pigem territoriaalset ja kaitsvat käitumist. Ühe funktsioonina ahendab vasopressiin ka väikeseid veresooni, mille tagajärjel vererõhk tõuseb, samuti vähendab hormoon uriini tootmist, oksütotsiini laadsed hormoonid põhjustavad aga lihasrakkude kokkutõmbeid, mis on seotud imetamise ja rasedusega.

Oksütotsiin mängib põhilist rolli vanemlikus (emotsionaalses ja füüsilises) kiindumuses ja paaride siduvuses või isegi sinu suhtes oma neljajalgse sõbraga, kes lisaks kõigile oma liigile omastele erivõimetele oskab inimeste näoilmeid lugeda. Kui näiteks sina usud, et sinu koer suudab vaadata otse sinu hinge sügavusse, siis võib sul isegi õigus olla. Uuringud on nimelt kindlaks teinud, et koera ja tema peremehe vastastikune silmajõllitamine tõstis mõlema oksütotsiini taset, seetõttu pole üllatavad väited, et armastus teeb pimedaks või et ilu on vaataja silmades. Oksütotsiini kogus organismis võib ennustada isegi seda, kui truu sinu inimpartner on ja kas temast saab abielumaterjali.

Mis on täiskasvanute kiindumussuhe?

Täiskasvanute kiindumussuhe


Ema ja lapse vaheline kiindumussuhe ei ole üksnes kauge kaja lapsepõlvest, mis suureks sirgudes või vanematekodust lahkudes imepärasel moel olematuks hääbub nagu mõned mälestused. See jääb endiselt musta auguna meie lähedale hõljuma, ilma, et me seda märkaksimegi. Nagu viivad kõik teed Rooma, nii suunduvad enamik meie sügavamate hirmude ja rõõmude allikatest meie lapsepõlve.

Meile võib olla keeruline mõista, mis on pistmist lapsepõlve kiindumussuhtel täiskasvanueluga, sest meie side vanematega on nõrgenenud sellel määral, et me ei otsi neilt enam kaitset. Kuid ei maksa unustada, et kiindumussuhe, mille me lõime lapsena mitte üksnes oma vanematega vaid ka sõpradega, kes hakkasid juba kooliajal meie vanemaid asendama, on esmajoones emotsionaalse reguleerimise mehhanism. Nende mehhanismide ülekandumine meie vanematelt teistele inimestele on eriti nähtav täiskasvanuelus, kui meie kõrval seisavad igapäevaselt meie elukaaslased, abikaasad ja isegi meie lapsed. Meie vanematel on nende kõrval nüüdseks tajutavalt vaid marginaalne, kuid alateadlikult ülitähtis roll täita.

Täiskasvanute kiindumussuhe läbib samu etappe, mida väikelapse kiindumussuhe oma hooldajaga. Imik pöörab esimese kahe elukuu jooksul kõigile ümbritsevatele inimestele valimatult tähelepanu ja alles hiljem, alates kuue kuu vanuselt, valib ühe nendest, kelle suhtes tal kujunevad välja isiklikud eelistused, teiste asemel oma primaarseks hooldajaks. Täiskasvanutena eelneb tõelisele pühendumisele flirt paljude potentsiaalsete partneritega, sellele järgneb eelistuste loomine ehk kooselu ja kõige lõpuks ülim kiindumus ehk abielu. Ka see protsess võib sarnaselt lapse ja hooldaja vahelise suhte tekkimisele kesta kuni kaks aastat alates esmakordsest kohtumisest.

Sarnaselt väikelapsega otsime me täiskasvanuna suhte alguses pidevalt oma partneri lähedust, otsekui sõltuks sellest meie elu ja ohutus, kuid see vajadus nõrgeneb aja möödudes, nagu ka lapsepõlves; mis ei tähenda muidugi, et see vajadus kusagile lõplikult kaoks. Mida kauem püsivad kaks inimest tihedalt koos (arvestades pühendumust suhtesse ja siirast kiindumust partnerisse), mida enam nad omavahel ninnu-nännutavad ja annavad teineteisele hellitusnimesid – nagu tegid lapsepõlves nende vanemad -, seda valusam on lahkuminek. Samuti, nagu reageerib laps ägedalt vanema tähelepanu suunamisele temalt ära, näiteks väikese venna või õe sündimise järgselt, nii käitume ka meie täiskasvanutena, kui meie kiindumuse objekt pühendab kellelegi teisele – iseäranis vastassoo esindajale – rohkem energiat kui meile. Selle tulemusena järgneb kõik otsekui ettekirjutatud stsenaariumi järgi: nutt ja solvumine, uste prõmmimine ja omaette norutamine. Mida külmem oli meie ema lapsepõlves või on meie täiskasvanud partner nüüd, seda enam me üritame tema tähelepanu püüda. Kuid erinevalt lapsepõlvest ei vaja me pettumuse kogemise järgselt intensiivset lohutamist, nagu sülle võtmine ja kussutamine, vaid sageli piisab ka sõbralikust pilgust ja kergest puudutusest.

Isegi emade ja romantiliste paariliste sarnased ajupiirkonnad aktiveeruvad vastavalt kas lapse või kallima fotosid vaadates. Seega pole monogaamne suhe, mida meile meeldib kutsuda armastuseks, midagi muud kui ema-lapse vahelisest suhtest välja kujunenud täiskasvanud isikute kooseluline vorm, mille eesmärgiks oli füüsilise ja psüühilise turvalisuse loomine, sarnaste hirmude ja ootustega, mõnikord isegi sama lapsikutega. Kui järgmine kord küsib sinult keegi, näiteks sinu partner, kas sa üleüldse tead, mis on armastus, siis võiksid sa oma vastuses nii ülla sümboli kui romantilise armastuse teisendada kiindumussuhteks kiindumusisikuga, kes rahuldab sinu füüsilisi ja emotsionaalseid vajadusi.

Erinevalt lapse kiindumusest võib täiskasvanud inimene kiindumusrolle vahetada ja muutuda ise teiste isikute jaoks kiindumusisikuks, pakkudes näiteks oma romantilisele partnerile sarnast tuge, mida ta vajas ise lapsena erakorralistes ja häirivates olukordades. Lisaks sellele pakub ta partnerile peale turvalisuse ja lohutuse veel ka seksuaalset rahuldust ja võimalust paljuneda. Kuigi väikelastel on kiindumussuhe oma vanematega, ei ole seda vanematel oma lastega, sest neil puudub (aktsepteeritav) vajadus oma lastelt kaitset ja seetõttu ka lähedust nõuda. Täiskasvanud laps võib seevastu muutuda kiindumusisikuks oma vanaldasele vanemale, kes ei saa enam vanusest tingitud kehaliste või psüühiliste iseärasuste pärast iseseisvate igapäevatoimetustega hakkama, muutes elu lõpus kiindumussuhte pooled võrreldes elu algusega ümberpööratuks. Kui lapsepõlves etles vanem oma lapsele turvalist tugipunkti, mille abil oli võimalik muret tundmata autonoomsete tegevustega (mäng) tegeleda, siis romantilises paarisuhtes omandab turvalise tugipunkti tähtsuse nii paariline kui paarisuhe ning autonoomsete tegevuste all võib mõelda näiteks tööd või hobisid.

Mitte kõik kiindumusisikutega seotud suhted ei puuduta kiindumussuhet. Näiteks võid sa isaga niisama kohvitassi taga istuda ja juttu puhuda, ilma et sul oleks soov temalt abi või turvalisust paluda. Teiste inimestega võib tekkida meeldimise, seksuaalse külgetõmbe ja ühiste huvide alusel emotsionaalne side. Lastel võib kiindumussuhe tekkida lisaks reaalsetele isikutele veel ka nende fantaasiasõpradega, samuti usuvad mõned täiskasvanud tugevasse sidemesse inglite, pühakute ja hingedega. Kõik vajavad kedagi oma lähedaseks usaldusisikuks, kes pakub turvatunnet. Kuid ka sellise suhte toimimiseks on vaja olla reaalses – mitte sugugi füüsilises – kontaktis oma kiindumusisikuga, olgu ta väljamõeldud või tegelik. Isegi kui see lähedus ei baseeru kiindumusvajadusel (abi stressi korral), aitab see suhte mõlemal poolel olla kindel võimaliku abi läheduses ja kättesaadavuses. Kui inimene kaotab lähedase kontakti oma kiindumusisikuga, siis on tal raske nii logistiliselt kui emotsionaalselt viimaselt suvalisel hetkel tuge saada.

Kiindumussuhe on üks peamiseid täiskasvanuliku monogaamse suhte aluseid. Nimelt otsivad mehed evolutsiooniliselt oma naiste lähedust juba seetõttu, et viimased ei läheks „ula peale“. Mees, kes on võimeline naisele peale turvatunde veel ka järglasi pakkuma, suudab suurema tõenäosusega oma partnerit vabatahtlikult enda lähedal hoida. Paarisuhted purunevad tõenäolisemalt, kui sigimiskatsed jäävad viljatuks, kui järglase päritolu seatakse kahtluse alla või kui järglased on „pesast“ väljunud. Nagu ka looduses on tavaks, ähvardab inimlapsi suurem oht saada tapetud kasuvanema kui lihase vanema poolt.

Imikute või noorloomade tapmine on grupi hierarhia vägivaldse muutuse paratamatu tagajärg – liidriks tõusnud isendid hävitavad kukutatud rivaali alluvuses sigitatud järelkasvu. Primaadid on lapsetapu vältimiseks leiutanud omalaadse kahjukindlustuse – võimalikult paljude isastega kopuleerumise. Isane shimpans jätab puutumata lapse, keda ta on tõenäoliselt viljastanud, kuigi tema isadus ei pruugi sugugi garanteeritud olla. Seetõttu võrgutavad emased ovulatsiooniperioodi väliselt kõiki karja isaseid, kuid keskenduvad ovulatsiooni vältel ühele kindlale – eelistatud – indiviidile.

Me saame loomade käitumisele toetuvalt väita, et truudusetu naise käitumine järgib just seda strateegiat. Kuna inimühiskonnas ei ole muutuvad peresuhted (loe: võimusuhted) nii ootamatud kui vägivaldsete shimpansite kogukonnas, siis võib eeldada, et truudusetult käituv naine on täiesti veendunud, et tema kooselu ühe ja sama partneriga lõpeb varem või hiljem. Abieluvannet andes ei kaalu ükski (tavapärane) noorpaar, et nende suhe võib ja jooksebki kunagi kindlasti karidele. Pigem usutakse naiivselt vastupidist: igavest õnne ja truudust. Naine, kes sisuliselt kindlustab oma tagalat paljude meestega kopuleerudes, käitub evolutsioonisest perspektiivist otsekui primaat, mitte kui monogaamne inimene, kes panustab pigem ühe suhte jäävusesse kui selle lõppemisse. Meeste truudusetusele on samuti oma evolutsiooniline seletus, kuid vaevalt meeldib see truudele ja monogaamsetele naistele, sest isased ongi loodud oma seemet võimalikult suurele pinnasele laiali külvama.

Seetõttu on monogaamse suhte järjepidavuse hoidmine – mis välistab partnerite vahetuse – just eriti inimlaste ohutusele ülioluline, kuid säästab ka emasid draamast, sest olgu truudusetute naiste käitumine kui tahes evolutsioonilise tagapõhjaga, truudusetus ei kindlusta automaatselt järglaste ohutust uue inimesest isa saabumisega, kes teab erinevalt primaatidest väga hästi, kuidas inimlapse eostamine bioloogiliselt kulgeb. Samuti suurendab mõlema vanema kohalolek järglase ellujäämisshansse. Üksikemad on märksa suurema vanemliku koormuse all kui kaasvanemast partneriga emad, sest inimlastel kulub suguküpsuseks saamiseni ligi kaks korda kauem aega kui meie lähisugulastel shimpansidel, kes eelistavad peale sünnitust teatud ajaks oma lapsega tema turvalisuse huvides grupist eemale jääda.

Monogaamia, nagu ka täiskasvanute kiindumussuhe, tundub inimkonna jaoks olevat evolutsiooniline kõrvalprodukt, sest seda esineb imetajate seas väga harva, umbes kolmel protsendil juhtudest. Seetõttu on täiskasvanute vaheline intiimsus evolutsiooni seisukohast pigem haruldus kui reegel, mille üks põhjus võib olla väikelapse pikenenud abitus iseseisvaks ellujäämiseks. Samas jäävad lastetud paarid või järglased iseseisvaks kasvatanud partnerid endiselt kokku, kuigi evolutsioonilisest vaatevinklist on nad mõnes mõttes kaotanud motivatsiooni sedasi talitada. Ehk oleme me täiskasvanuks saades juba harjunud kiinduma, arvestades eelnevat pikka õppeprotsessi suhetes oma vanematega.

Sinu käitumine on sinu elu peegel!

Suhted ja peeglid

Selles, et sinu suhe sind ei rahulda, ei saa sa kunagi üksnes oma partnerit süüdistada – isegi väärsuhte korral!. Nii lihtne on kritiseerida teist inimest selle eest, et tema temperament, mõttetöö, loogika või emotsioonid ei klapi sinu omadega.

Kui sina soovid, et sinu suhe muutuks, peaksid sa esmajoones endasse vaatama, sest sina oled ainus, keda sa oled võimeline muutma. Kui see tundub sinu jaoks võimatu või isegi klišeeline, siis on ilmselt kõige lihtsam lahendus suhe lõpetada. Kuid sa ei lõpeta ühtegi suhet kunagi lihtsakäeliselt, teadmata lõplikult, mis on sinu suhteprobleemide tegelikuks põhjuseks, vastasel juhul jääd sa tehtud sammu pikalt kahetsema. Seega lõpeta korrakski enda partneri, oma lapse, oma vanema, oma kolleegi või oma naabri süüdistamine ja võta mõned minutid sisekaemuseks, milleks sul kulub järgnevate lõikude lugemine!

EMOTSIOONID JA PEEGLID

Omalaadne katse viidi läbi Aafrika metsloomadega, kelle ette asetati nende endi keskkonnas suur peegel.

Leopard, kes peeglist möödudes märkas silmanurgast ähvardavat kuju, lendas õhku, otsekui oleks maamiinile astunud. Üllatusega märkas ta, et temaga kohtunud võõras oli samuti ehmunud. Maandudes võttis ta kassile omaselt agressiivse hoiaku, millele võõras vastas samaga. Järgnes paar ähvardavat käpalööki võõra suunas, millele võõras ei jäänud midagi võlgu. Mõistes, et tema jõud temaga sama osavast ja kartmatust tundmatust üle ei käi, tõmbus leopard pisut tagasi. Samuti otsustas ka tema vastane toimida. Õige pea märkas leopard, et tema liigikaaslane ei kavatse teda esimesena rünnata ja viskas end pikali, mille peale näis rahunevat ka tema vastane, kes tema vastas ennast samuti pikali heitis. Varsti keeras leopard end kenitlevalt selili ja vehkis kassilikult käppadega õhus, märgates kergendusega, et võõras osutus niisamuti mänglevaks ja sõbralikuks.

Sama peegli ette sattunud gorilla käitus esmapilgul sarnaselt leopardile. Võpatades hüppas ta ootamatult kohatud elukast eemale ja kui märkas, et ka teine ei ole kõvemast puust kui tema, haaras maast rohututi koos mullaga ja virutas põlatud võõra suunas. Ta pidi ka koheselt taganema, sest vastuseks heidetud mullapomm lendas tema poole. Sedaviisi, kord rünnates ja siis taganedes, jauras gorilla kuni tüdimuseni ja otsustas lõpuks targu taganeda, sest selles võitluses ei suutnud ta oma üleolekut tunnistada.

Põikpäine gorilla näeb maailma väga konkureeriva ja ähvardava paigana, kus enda oleluse eest peab võitlema, sest kogemusega kaasnevad emotsioonid tekitasid temas väga tugeva negatiivse meeleolu, mida ta mäletab väga hästi ka järgnevates sarnastes situatsioonides. Kõik karjuvad tema peale ja viskavad mulda tema suunas ja see ajab teda juba varakult marru.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Mänglev leopard seevastu näeb maailma kompromissivõimelisena, kus võib leida armastust ja sõpru, kes on temaga samamoodi eputlevad. Tema emotsioonid olid valdavalt positiivsed ja ilmselt ootab ta ka edaspidi sarnaste emotsioonide kogemist kui satub sarnasesse olukorda.

Kumbki loom ei tunnistanud oma peegelpilti kuni lõpuni enda omana. Nad lasid enda eest otsustada emotsioonidel, mitte teadvusel, milleks olid – nagu allolevalt videolt näha – vaid inimeste lähisugulased šimpansid võimelised. Kahjuks ei suuda isegi kõrgelt haritud inimesed sageli näha ümbritsevat maailma oma peegelpildina, ajades endapoolse tõlgenduse segamini ümbritsevate inimeste reaktsiooniga. Raevule vastatakse raevuga, ähvardustele ähvardusega. Kui sina ei naerata maailmale, nagu sa ei naerata peeglisse, siis ei näe sa ei maailmas ega ka peeglis teistsugust emotsiooni.

PEEGLID MAGAMISTOAS

Samasugune kõverpeegel laiutab isegi meie magamistubades. Naised – ja ka mehed, ent nemad polnud küsitluse objektid – kurdavad enim oma kehva seksuaalelu ja -isu põhjusena partneri vähest tähelepanu. Tüüpiline heterosuhtes mees soovib vaid kähkukat ja peale seda ei tee naisest väljagi, keerab voodis hoopis selja, selle asemel, et pikalt ja kirglikult oma õrna kaaslast kaisutada. Sellest frustratsioonist pärinevadki stereotüüpsed mehekuvandid. Levinud avamuse kohaselt on mehed kõigest liikuvad genitaalid, keda motiveerivad üksnes vallatud kurvid ja ligipääs nendele.

Hiljutisest küsitlusest selgub hoopis, et meeste kirg on reaktiivne, mitte spontaanne ja seda saab vallandada sootuks verbaalsemate ja märkamatute signaalidega kui varem arvatud. Ehk teiste sõnadega erutab mehi sarnaselt naistega partneri iha nende järele ja nad soovivad, et naised võtaksid kasvõi mõnikord üle initsiatiivi astuda nendega seksuaalvahekorda.

Kui naised usuvad senini kangekaelselt, et neil on tundlikkuse monopol ja mehe iha valla päästmiseks piisab vaid kohalolekust ja jalgade laiali ajamisest, siis eksivad need „tundelised“ naised sedavõrd, et see seab ohtu nii nende seksuaal- kui kogu kooselu. Kui suhte alguses täheldatakse naiselikku initsiatiivi seksiks märgatavalt sagedamini, siis suhte kulgedes jäetakse see ülesanne üha rohkem meeste kanda, kes nagunii ju muust kui kurvidest ja kehaõõnsustest ei huvitu.

Tõenäoliselt kaeblevad need naised suhte kvaliteedi ja intiimsuse vähesuse üle. Kui neilt küsida, kas nende mees on nende väheste 12 protsendi seas, kes tunneb end naise poolt ihaldatuna, siis kuidas võiksid nad vastata? Ligi 95 protsenti meestest soovib näha ja tunda end naise ihaluse objektina. Nad soovivad, et nende partner neid idealiseeriks, millest sai armupommitamise artiklis räägitud.

Kuidas vaataksid need õnnetud naised – ja loomulikult ka mehed nende asemel – nüüd oma suhtele, kui mõistaksid, et väga palju on nende enda teha ja seda saab lahendada mitte vingumise või kriitikaga, vaid mõistmisega, et nende suhtumisel oma partnerisse on määrav roll suhte parandamisel. Teiste sõnadega on igaühe suhe tema suhtumise peegel.

Kas sina oled suhtes süüdistaja või lepitajaga?

Süüdistamine
  • Iga sõltuvussuhte aluseks on emotsioonide vale juhtimine ja mittetajumine.
  • Ühelt poolt võimaldab see tunda liigset süüd, teisalt panna teisi süüd tundma.
  • Esimesel juhul ei oska inimene emotsioone loogikast lahutada, teisel juhul ei soovi inimene oma emotsioone tunnistada.

Soodus õpikeskkond ehk õnnelik lapsepõlv on õpetanud emotsioone tajuma ilma ekstreemsete tõusude-mõõnadeta ja reaktsioon nendele on tasakaalustatud. Väärkohtlev kasvatus muudab emotsioonide haldamise strateegiaks, mida tuleb iseseisvas täiskasvanuelus suhetes lähedaste isikute ja teiste inimestega jäigalt rakendada. See takistab töötavaid sotsiaalseid oskuseid ilma negatiivsete eelarvamusteta omandada ja loob isiksuse instrumentide tööd mõjutava kestva emotsionaalse fooni ehk meeleolu, mida me nimetame vihaks, ärevuseks ja kurbuseks ning mis võib lõpuks moonduda kontrollivajaduseks just nende samade emotsioonide vältimiseks või kaotamiseks.

Paraku hakkab emotsionaalselt pime isik, kes ei pea konkreetseid emotsioone endast lähtuvaks, otsima selle lätteid teistes ja teeb alguse süüdistamise ja kriitika suletud ringile. Tegelikkuses on ka süüdistamine üks osa agressiivsetest toimetulekumehhanismidest, mis annavad meile käitumuslikud suunised. Kõige enim tuntud toimetulekuviisid ongi lepitamine ja süüdistamine, nende järgi saame isikusetüüpe kutsuda vastavalt lepitajaks ja süüdistajaks.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Lepitaja on juba varases lapsepõlves õppinud ära kohanemise kunsti, ta ei soovi keskkonnaga vastanduda, vaid sellesse sulanduda, vältimaks valusaid psüühilisi või füüsilisi kogemusi, mis vastandumisega kaasnesid. Tüüpilisteks keskkonnateguriteks on siin perekond ja väärkohtlev vanem, kes sundis kas teadlikult või alateadlikult last süüd kõige toimuva eest endale võtma. Kuna laps tunneb vanema käitumisest põhjustatud süüd, üritab ta nüüd kõigest väest kõike katki tehtut parandada – ta kogeb moraalset ärevust. Et aga edasine vastandumine on ebasoovitav, loobub ta lõpuks vabatahtlikult individuaalsetest soovidest ja vajadustest. Ta on kui tapeet, mis toa seinas üritab hea välja näha ja taustaga sulanduda ning tunneb end häbistatuna seinale paisatud süljelärakate pärast.

Süüdistaja pärineb täpselt sarnasest väärkohtlevast perekonnast, kuid tema on üle võtnud oma vanemate kombe süüdistada. Enese lepitaja kombel alla surumine tundub temale veelgi valusam kui ülekohtu vastu hakkamine. Nii hakkab süüdistaja kõigile näpuga näitama, võtmata endale mingit vastutust ei teiste ega enda probleemide pärast. Ta taandab end psüühiliselt keskkonnast, kuid jääb füüsiliselt paigale. Ta ei võtnud lapsena süüd endale ja ei tee seda ka täisealisena.

Sarnaselt süüdistamisele toimib ka muutmise käsutamine: „Võta endaga midagi ette, sinu reageerimine on muutunud võimatuks!“ See on üks osa tingimustega armastusest, kuid pole lähtunud soovist mitte partneri juures mingeid positiivseid muutusi näha, vaid soovist enda ebakindlust intiimsuse kadumise kartuses tugevdada. Sel viisil nõuab kiskja oma ohvrilt pidevat truuduse ja lojaalsuse tõestamist.

Need kaks isiksusetüüpi on rajatud teadlikele oskustele indiviidina toime tulla. Antud oskus ei pea omama ei positiivset ega negatiivset väljundit, ta ei pea olema produktiivne ega mitteproduktiivne. See lihtsalt on, saades mõjutusi iseloomult ja mõjutades põhiuskumusi, eesmärgiks vähendada sisemist psüühilist ebamugavust.

Lepitajad kasutavad toimetulekumehhanismina sageli huumorit, muutudes seltskonna lemmikuteks, kes suudavad ka enda kulul nalja teha. Süüdistajad kasutavad meelsasti agressiivset füüsilist või verbaalset väljaelamist, sest kõik nende lähedased ei ole nõus vabatahtlikult süüd nende eest endale võtma. Nii leiavadki süüdistajad oma suhtekaaslaseks lepitaja, kes tunneb rahuldust, et saab süüdistaja ärevust leevendada.

Nad mõlemad ihaldavad kaost, üks neist külvab seda ja teine korrastab. Tüüpiline lepitaja läheb suhtesse alkohoolikuga, kelleks oli lapsepõlves ka üks või mõlemad tema vanematest. Ta võimaldab alkohoolikul tema kahjulikke harjumusi elus hoida ja loobki kaassõltuvussuhte. Süüdistaja pole aga sugugi selle eest tänulik, vaid leiab lepitaja allaheitlikus käitumises ühe põhjuse oma alkoholismile.

Kumbki isiksus ei leia kontakti oma sisemiste emotsioonidega, vaid on nendest võõrandunud. Lepitaja ei aktsepteeri viha, süüdistaja ei aktsepteeri süütunnet. Nad üritavad pinnapealselt tajutud emotsioone vältida, kuid parim viis on selleks leida keegi teine, sest arusaadavalt ei saa lepitaja üksi olles kedagi lepitada ja süüdistaja üksi olles kedagi süüdistada. Nii tõmbuvad nad teineteise külge ja selles universaalses külgetõmbetantsus etlevad süüdistajad suhtekiskja, lepitajad tema ohvri rolli. Kaassõltlasena loodavad nad, et teine pool suudab neid tingimusteta mõista ja aktsepteerida, kuid seda on liialt palju oodatud inimestelt, kes on ennast emotsionaalselt hüljanud.

Pekstud koerad ja ameerika mäed

Rollercoster

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub suhtekiskja ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine.

Kiskjalikus väärsuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu.

„Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas järge pidada tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu köitis tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed.

See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda pealegi veel igapäevaselt toitis. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes andis minu hüpoteesile nime, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prillalaua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Me võtame ka konfliktset situatsiooni, nagu näiteks suhtes nii tavapärast vaidlemist, protsessina, millel on kindel algus ja lõpp. Algab see enamasti juba ammu enne seda, kui krõbedad sõnad lendama hakkavad, kuid lõppeb enamasti tajutava leppimisega, mis on meeldiv tunne. Kui tüli on rahumeelselt lahenenud, tunneme me ovatsiooni meeldivast meeleseisundist, et kõik hirmus on seekord möödas. Me unustame – vähemalt ajutiselt – ebameeldivad sõnad, millega partner meid just äsja kostitas ja enamasti – samuti vähemalt ajutiselt – arvestavad suhte pooled teineteise vajadustega, mis said just teisele poolele teatavaks tehtud. Kahjuks toimib leppimine samamoodi ka väärkohtlevas suhtes, kus algne vägivald unustatakse ja meenutatakse vaid selle lõppu, mille vältel vägivaldne partner vabandab ja demonstreerib oma lipitseva käitumisega, et soovib ohvrile vaid parimat. Siit pärineb ka väljend „nagu ameerika mägedel“, kus ootusärevalt oodatakse vaid tõuse ja karjutakse langustel.

Väärkohtlevas suhtes tekitavad sõltuvust üleliigne kuuluvuse- ja tunnustuseiha. Armupommitamine võimaldab kiskjaliku rünnaku ohvritel end tähtsana tunda ja nad kipuvad selle tunde rahuldamist seostama selle konkreetse isikuga, kes antud juhul ongi armupommitaja. Suhte edasine areng juhib tavapäraselt armumiseni. Ohvrite meeled harjuvad säärase seostamisega, kus üllad tunded võrdsustuvad kiskjaliku Casanovaga ära sel viisil, et vastupidise kogemine viib nad segadusse ja nad hakkavad meeleheitlikult otsima põhjuseid äkilisele muutusele, mille järgselt senisest meeldivast ja sõbralikust isikust on saanud agressiivne ja väsimatu kiusaja. Vastuseks annab nende (ala)teadlik mõistus neile teada, et nad peavad taastama selle tarneahela, mis kindlustas senini toiminud õnnetunde.

Ja nad asuvadki eneselegi tunnistamata ennistama seda (petlikku) status quod, mil armupommitaja oli veel võluv ja ülisõbralik isik, otsides temalt tunnustust ja muutudes lipitsevaks ketikoeraks, kes ei saa isegi aru, mis sunnib neid peremehe sellise sooja-külma käitumisega leppima. Mida külmem väärkohtleja nende vastu on, seda enam nad üritavad võita tema poolehoidu, mida soojem ta on, seda õnnelikumana nad end tunnevad, kuni kogu tsükkel kordub taas, kiskudes ohvri tundemaailma kaasa peadpööritavale sõidule ameerika mägedel, kus laskumised on sama järsud kui tõusud. Külmus on alati tundunud klammerdumise kõrval palju ahvatlevama omadusena, kuigi üks põhjustab teist, olles üheaegselt nii lahutamatud kaaslased kui üksteise olemasoluks vajalikud, nagu vajab kurjus enda eksisteerimiseks headust.

5 arhetüüpset suhtetüüpi, mille alusel hinnata suhte kvaliteeti.

Suhete tüübid

Kuigi kivisse raiutud suhteseisundeid ei ole olemas, saame me vaadelda suhtetüüpe sujuvalt kulgeval skaalal, mille ühte äärmusse jääb soovimatu ja teise soovitav.

suhte spekter

Me saame tuletada viis arhetüüpset suhtestiili – alates normaalsest kuni agressiivseni -, mis moodustavad ajutised peatused sujuvalt kulgeval võrdlusskaalal. Tavapäraselt jäävad enamik suhteid kusagile nende peatuste vahepeale, kuid on piisavalt selliseid suhteid, mis jäävad konkreetsesse punkti seisma ja leiavad seal ka oma lõpu.

Seepärast ei maksa imestada, kui sinu suhtes on kahe või enama suhtetüübi tunnuseid. Suhted on ajas pidevalt muutuvad ja nad võivad olla parasjagu üleminekuperioodil ühelt tasandilt teisele.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Osta raamat otse autorilt!

 

Iga suhtetüüp kasutab endale iseloomulikke manipuleerimistaktikaid, millest saad lugeda lähemalt artiklist “Kuidas meiega manipuleeritakse: kuraditosin taktikat“. Aga just viimase suhtetüübi analüüsile on enamik lehekülje suhtekiskja.ee ruumist pühendatud.

Alustame siis oma rännakut normaalsest äärmusest ja siirdume sujuvalt ebanormaalsuse äärmusse, muutes normaaluse standardiks (referentspunktiks) kõige esimese suhte, millega tagapool reastatud suhteid võrrelda.

Normaalses suhtes on esindatud kaks iseseisvat suhtepartnerit, kellel on elus kummalgi omad individuaalsed eesmärgid ja omaks võetud väärtused, kuid ühine tee. Nad tegutsevad kui ühe organisatsiooni – ettevõtte – erinevad allüksused, mis teevad vajadusel tihedat koostööd. Ühistöö põhjuseid on isegi rohkem kui individuaalseid vajadusi, kuid kumbki partner ei soovi nendes osaledes teist poolt kontrollida, usaldades teda tema otsustes ja olles kindel, et mida iganes too ka ei teeks, see on tehtud ühise perekonna hüvanguks.

Normaalsed partnerid võivad küll enamiku ajast omaette nohistada, täites näiteks tööülesandeid, kuid kui nad koos on, siis jäägitult – füüsiliselt ja emotsionaalselt. Ühiselt koduseid ülesandeid täites, lapsi kasvatades, süüa valmistades ja voodis armatsedes.

Kuna need partneri annavad teineteisele nii palju hingamisruumi, siis aktsepteerivad nad ka lahkuminekut. Enamasti rahumeelselt ja leplikult. Tõenäoliselt jäävad sellised ekspartnerid ka peale suhte lõppemist sõpradeks, mis teeb sellest suhtest kõigi teiste suhtetüüpide kullastandardi – normaalsuse referentspunkti.

Kuid tasub tähele panna, et ühe suhte dünaamika võib aja jooksul skaalal nihkuda ja omistada teise suhtetüübi kriteeriumid. Näiteks normaalselt alanud suhe võib millalgi muutuda vähem normaalseks või isegi talumatuks.

 

Järjekorras teist suhtetüüpi võime kutsuda ühildamatuks suhteks. Selles suhtes on partnerid kas emotsionaalselt või füüsiliselt või nii emotsionaalselt kui füüsiliselt lahku kasvanud. Kuidas iganes asjad nii kaugele jõudsid – nüüd on mõlemad lõhkise küna ees. Suhtes puudub lihtsalt see säde, mis selle uuesti ellu ärataks. Partnerid elavad ühes majas või korteris, nagu ruumi jagavad üliõpilased, kes elavad kumbki oma iseseisvat elu. Vaid materiaalne omand ja ühised lapsed võivad seda liimina veel koos hoida.

Kumbki partner on juba ammu loobunud teisele toetumast, temalt nõu või abi küsimast ja nende olematu voodielu on sama hall nagu igapäevgi. Isegi emotsionaalselt kokku kasvanud ja ideaalselt sobivad partnerid võivad füüsiliselt lahku kasvada. Nende vahel puudub kirg ja seksuaalne külgetõmme. Nad on küll sõbrad, kuid mitte armukesed. Sama on lugu suhtega, kus eksisteerib lõõmav kirg, kuid see kütus ei lükka suhet emotsionaalselt edasi. Peale seksi pole selles suhtes midagi siduvat.

Kui ühildamatu suhe peaks ära lagunema, ei protesti kumbki pool kaua, mis muudabki sellise suhte pigem normaalseks kui ebanormaalseks.

Kolmas suhtetüüp on vanemlik suhe, kus üks suhtepool on individuaalses ja isiklikus vallas nõrgem kui teine. Selles suhtes on kokku saanud alfa ja oomega. Aktiivsel alfal on vanemlikus suhtes täita kõikvõimsa vanema, oomegal aga tema abitu lapse roll.

Vanem annab juhised, mida tema laps siis kas sõnakuulelikult või vastumeelselt täidab või jätab sootuks täitmata. Ei aita ta kaasa koduste ülesannete täitmisel, on püsivalt võimetu perekonda majanduslike ressurssidega varustama, kuid loodab sedavõrd rohkem, et vanemlik pool kõik tema eest ära teeb. Mõistetavalt ei saa üheski küpses suhtes nii laiaulatuslikud isiksuse puudujäägid kaua ilma kaasneva katastroofita toimida. Aktiivne pool tunneb suhtes püsides täiendavat vastutusekoormat nii enda kui oma partneri heaolu ees.

See on sõltuv ja parasiteeriv suhe, kuid sageli muudab lapsik pool, kellel on sõltuvad isiksusejooned, seda oma teadliku ja tahtliku tegevusega funktsionaalselt impotentseks – ta lihtsalt ei oska teisiti.

Kui vanemlik pool suhte omaalgatuslikult lõpetab, üritab abitu pool teda tagasi võita või asub uue „vanema“ otsingule, mis muudab selle suhte pisut halvaloomulisemaks kui järjekorras olnud eelneva suhte. Kui aga vanemlik pool eelistab hoolida ja juhtida ning lapsik pool seda omapoolse „koostööga“ võimaldab, siis võib selline suhe isegi kesta ja mõlemad suhte pooled on selles õnnelikud.

Neljandas suhtes on kirge isegi ülearu. Võistlevas suhtes seisab kumbki partner tigedalt oma õiguste eest nagu kindral väesalga ees. Kaks tugevat kivi hõõrduvad teineteise vastu. Mõlemal on suhte kestel välja kujunenud jäigad standardid ja maailmavaade õigest ja valest, mis teisele poolele jõuga peale sunnitakse. Kumbki ei anna järgi. Kumbki arvab, et just temal on õigus. Kummalgi partneril on obsessiiv-kompulsiivsed isiksusejooned. Need partnerid võivad päevi isegi nii tähtsusetu asja nagu kardinate valiku üle vaielda. Ühiseid lapsi kasvatavad nad ka üksnes omaenda individuaalsete arusaamade järgi.

Kui selline suhe lõhki läheb, võivad ekspartnerid muutuda teineteise suhtes kättemaksuhimuliseks, surudes teisele poolele peale ebainimlikke lahutustingimusi. Nagu Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit külma sõja ajal, eelistavad kumbki pigem koos oma endise kaaslasega hukkuda, kui tema nõudmistele alluda. Tuumapomme selle perekonna sõjavarustuses küll pole, kuid sama hävitusliku töö teevad ära ühise vara ja laste vägivaldne jagamine, mis muudab selle suhte märksa vääramaks kui eelmised suhted.

 

Viimane suhe jääb nimekirja lõppu põhjusega. Agressiivses suhtes on kõigi eelmiste suhtetüüpide tunnuseid, kuid üks äratuntav omadus on ülidominantne partner, kes võtab võimu ainuisikuliselt enda kätte jõu ja ähvardustega.

Agressiivses suhtes on verbaalne ja füüsiline vägivald teise partneri kallal tavapärased. Domineerival partneril on tõsiseid isiklikke psüühilisi puudujääke, ta võib vaevelda vaimuhaiguste või kooseksisteerivate isiksusehäirete käes. Tema partner ei pruugi olla vähem dominantne, kuid enamasti ei ole tema seisukohad nii jäigad ja absoluutsed kui domineerival partneril. Isegi kui kaks kivi peksavad teineteise vastu, annab üks millalgi ikka järele. Kui aga võitleva partneri asemel on alluv – sõltuv – partner, siis esineb konflikte küll harvemini, kuid nende intensiivsus on sama kõrge.

Nende partnerite lahutusprotsess kujuneb õudusunenäoks, millele on internetilehel suhtekiskja.ee palju ruumi pühendatud. Loe lähemalt väärsuhte tunnuste kohta siin.

Kui sina tunned viimase suhtetüübi tunnused ära ka oma suhtes, siis soovitan sul lugeda artiklit tingimusteta armastusest.

Samuti soovitan lugeda artiklit kiskjalikust suhtetantsust, kuidas suhtepartnerite koostöö ja isikuomadused dikteerivad väärsuhete toimimist.

Ära unusta allpool antud artiklit kommenteerimast, kui sul on omalt poolt midagi lisada, sest sellest võib ka teistel abivajajatel kasu olla.

Tingimusteta armastus on kaasaegne suhtemüüt, mida ei tohiks kunagi sõna-sõnalt võtta.

tingimusteta armastus

Enamik suhteõpetusi räägib tingimusteta armastusest, kui oma partneri ülimast aktsepteerimisest. Sa võtad enda kõrvale lubatud isikut kõigi tema vigadega ja ei ürita neid muuta. Hoopis kohaned nendega, lubades mõlemal poolel tunda end suhtes vabana.

“Paraku iseloomustab suhte normaalsust vaid see vabadus, mis iseäranis suhte lõppemisel ilmsiks tuleb – kui partnerid lähevad lahku üleliigsete konfliktideta, siis on tegu normaalse suhtega, mille tunnustest saad sa lugeda siin. Vastasel juhul kaldub suhe vääraks, mille pärast ongi tavaline, et suhteprobleemid selguvad alles suhte lõppemisel, mitte selle kestuse ajal.”

Kuid armastus pole tingimusteta. Ei saagi olla. See on vaid modernne müüt, mis seisab savijalgadel ja on loodud lihtsameelsete naiivitaride lollitamiseks.

Armastuse tingimused on lihtsad: sa ei tohi oma kaasat petta, teda alandada ega lüüa. Tema eest tõde varjata või moonutada. Temaga mängida, temaga manipuleerida. Tema privaatsust rikkuda. Need on vaid osad armastuse tingimused, mida igaüks peaks hoolikalt silmas pidama juba suhte alguspäevil. Seda enam, et hiljem algav argirutiin muudab nende tingimuste kehtestamise väga aktuaalseks.

Iga suhtekiskja üritab oma ohvrit juba varase väärkohtlemisega tuimestada, et muuta viimase armastus tingimusetuks, väärkohtlemisele vastuvõtlikuks. Nüüd tulevad appi äraleierdatud klisheed, millega kiskja suhet vürtsitab.

Suhtekiskjal on lihtne partneriga manipuleerida, sundides teda vastu võtma ideed tingimusteta armastusest, mille puhul aktsepteerib kumbki partner teineteise eripärasid. Kuid need eripärad omavad väärsuhtes kummalist tähendust. Näiteks ütleb kiskja oma partnerile midagi mürgist, olgu selle sihtmärgiks kas partneri välimus või käitumine, mis sunnib viimast kuuldud sõnade tähenduse kohta küsima. Vastuseks pöörab kiskja kõik naljaks, seades küsitavuse alla partneri kehva huumorisoone või puuduliku intellekti – “vaid loll ei saa aru, et see oli nali!” Ühelt poolt võib antud kriitikat isegi tõeseks pidada, sest väärkoheldud partner ei näi sugugi mõistvat, et iga nali peaks ajama naerma. Ta tahaks hoopis nutta, kuid naeratab ebamugavalt, hakates hoopis enda huumorisoones kahtlema. 

Ohver ei mõista, et just äsja oli tema kiskjalik partner muutnud nendevahelise suhte tingimuslikuks, kuigi nõuab ise vastu tingimusteta armastust. Lõpuks hakkab ohver end ka ise süüdistama võimetuses armastama, kuigi peaks koheselt mõistma, et on langenud lihtsa gaasisüütamise lõksu.

Seega peavad igas suhtes eksisteerima kindlad piirid lubatu ja keelatu vahel, mis on täisväärtusliku armastuse algtingimused.

Riigipiirid panevad paika geopoliitilised jõuväljad. piirikonfliktid on läbi ajaloo olnud ühed peamised sõdade algatajad. Tavaliselt ei ole sõdade puhul kumbki osapool piiride paiknemise osas üksmeelel. Piiride seadmisel on oluline teada, et iga väiksemgi piiririkkumine tuleb fikseerida ja teist poolt koheselt teavitada, et tema käitumine on vastuvõetamatu. See näitab piiririkkujale, et sa oled endiselt valvel ja sinu piirivalve on tõhus. Kuidas oma nördimusest teada anda, jääb sinu enda otsustada, kuid hüsteeriline reaktsioon võib sinust väga vale signaali anda ja põhjustada sinu isolatsiooni teistest.

Suhtekiskja peamine hobi ongi piiririkkumine, armastuse tingimuste naeruvääristamine; ta teeb seda meeleldi ja sageli. Tema käitumisele olekski adekvaatsem reaktsioon hüsteeria, kui sa teaksid kindlusega, et tema puhul ongi tegemist paadunud korrarikkujaga. Hüsteeriliseks muutub su käitumine kindlasti peale mitmendat järjestikkust rikkumist, kuid sa pead sellega arvestama, kui kavatsed enda kõrval taluda hoolimatut piiririkkujat. Ta kombib su piire juba teie esimesel kohtumisel ja ootab, kuni sa lõpuks ära väsid, sest tõele au andes ootab iga normaalse ajutegevusega inimene, et tema märkustest lõpuks õpitakse ja tema soove aktsepteeritakse.

Kui kiskja jääb sulle piiririkkumisega esimene kord vahele, siis läheneb ta pettuse läbiviimisele järgmine kord märksa ettevaatlikumalt ja kui sa seekord seda tähele ei pane, siis ennistab ta oma endise intensiivsuse. Lõpuks muutud sa pidevate rikkumiste suhtes kas apaatseks, lüües kõigele käega, või paranoiliseks, hüpates väiksemagi krõpsatuse peale kui vedrust vinnatud õhku ja see ei jää su lähedastele märkamata. Sa oled võimetu isegi enesele seletama, mis oli sinu erakordse tujutuse või tujukuse põhjuseks. Nii kontrollib kiskja pidevalt sinu meeleolusid ja näib sellest sadistlikku rahuldust saavat.

Piire rikutakse nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Relvastatud konfliktid piiriäärsetel aladel seisnevad alati oma võimekuse ja relvastuse demonstreerimises. Mõnikord võib see piirduda üksnes rusika viibutamisega, kuid tavapäraselt kostitatakse vastaseid selge annuse lõhkeainega, et tema vastupanukatsed juba eos lämmatada. Koduvägivallas on füüsiline piiririkkumine selge ja konkreetne eneseväljendus. Pole tähtsust, kas see piirdub süütu näpistamise ja müksamise või konkreetse lõuahaagiga, mis võib samast soost tänavakakleja küll tasakaalust valja lüüa, kuid nõrgema ja enamasti vastassoolise partneri lausa meelemärkuseni viia. Tavapäraselt on viimasel juhul juba hilja piirilepinguid ratifitseerida, sel juhul tuleks terve riigi elanikkonnal mujale emigreeruda.

Füüsilise vägivalla kõige tõhusam abivahend on füüsiline kaugenemine sellisesse kaugusse, kuhu rusikad enam ei ulatu ja tühjad ähvardused ei kostu. Emotsionaalse piiririkkumise avastamine võib seevastu olla sama keeruline, kui musta augu avastamine isegi kogenud astronoomile. Kõige selgem väljendus on piiririkkumise läbi kannatanud osapoole emotsionaalne tasakaal, mis pööratakse segi tõhusamalt kui see oleks võimalik üheainsa rusikalöögiga. Selline inimene on pidevalt oma kiskjaliku partneri emotsionaalse kontrolli all. Kiskjal piisab vaid ühele nupule vajutada, kui piinatav valust püsti kargab. Juhtimispult on sellises suhtes kiskja käsutuses ja ta katsetab meeleldi erinevate nuppude toimet.

Seega ära karda sinagi teha aeg-ajalt oma suhtele kahjuanalüüsi. Küsi endalt julgelt, mis sulle käesoleva suhte juures meeldib ja ei meeldi! See on ennastkehtestav ja ennast kaitsev profülaktiline käitumine, mida ei saa keegi pahaks panna. Ja kui panebki, siis võid selle iseärasuse liigitada väärkäitumise alla, sest armastu ei ole kunagi pime ja lõputu ning kindlasti mitte tingimustetu.

Suhtemaastiku ohtudele keskenduv raamat “Suhtekiskjad”

Raamat Suhtekiskjad

Hiljutise teadusliku uuringu kohaselt tunnistasid ligi 75 protsenti vastanutest, et nende eludes on vähemalt üks võimatult käituv inimene.

Tervelt tuhandet inimest oli tarvis, et tõestada läbilõikes, kui paljud meist ei ole oma lähedaste suhetega rahul. Nende arvude valguses võiksime endalt küsida, kas inimesed ei oskagi harmooniliselt koos eksisteerida ja kui suur osa oma lähedastega mitte rahul olevatest inimestest tahaks teisi sildistada nimedega nagu „nartsissist“, „psühhopaat“ või „sotsiopaat“, millest kubisevad kaasaegne sotsiaalmeedia ja internetiblogindus ja saavad aluseks sellistele telesaadetele nagu „Hull Eks-sõbratar“.

Paraku võib antud number kujuneda veelgi suuremaks, sest egoistlikud isiksusetüübid oskavad end osavasti sõbraliku maskiga varjata ja nende egoism ja jõhkrus paljastub alles siis, kui asjad ei kulge neile meeltmööda – nende kaasad või sõbrad nõuavad neilt inimväärset suhtumist või keelduvad kauem nende manipulatsioonidele allumast. Mina kutsun selliseid tegelasi SUHTEKISKJATEKS – kes lakkamatult otsivad inimsuhetest omakasu.

Üks suhtekiskja ohvritest võid olla ka Sina! Võib-olla oled Sa endiselt kiskja mõjuorbiidis, kuid kahtlused tema siirusest söövad sind seest! Võib-olla oled Sa juba vabanenud kiskja võimu alt, kuid ta kummitab sind endiselt õudusunenägudes! Lõplikuks vabanemiseks soovid sa mõista oma suhtevaenlast, kuid ennekõige iseennast.

Mahukale suhtekäsitlusele “Suhtekiskjad” pole asjata valitud pahaendelist pealkirja. Meie kõigi käitumine on mõjutatud keskkonna ja lapsepõlve poolt ning avaldub inimsuhtluses. Kuid milliseks kujuneb inimkäitumine kahjulikus keskkonnas ja väärkohtlevas lapsepõlves, sellele on otsinud autor vastuseid, töötades aastate jooksul läbi kümneid erialaseid teadusuurimusi ja teemakäsitlusi, kohtunud väärkohtlejatega ja nende ohvritega, ning avaldanud oma avastused ligi 370- leheküljelises raamatus.

Raamatus “Suhtekiskjad” avaldatakse viie peategelase lood, nii suhtekiskja kui tema ohvrite perspektiivist vaadates. Lõpuks analüüsitakse eraldi peatükkides, milliseid märke tuleb silmas pidada, kui kellelgi tekib kahtlus, et tal on kas romantiline, vanemlik, kollegiaalne või sõbralik suhe kiskjaga, kuidas ennast sellest suhtest päästa ja miks üleüldse on kõik nii kiiva kiskunud.

Loe, mida ütlevad raamatu “Suhtekiskjad” kohta lugejad

Tutvu raamatu “Suhtekiskjad” sissejuhatusega Delfi.ee vahendusel

Tutvu väljavõttega raamatu “Suhtekiskjad” peatükist Apollo raamatuportaali vahendusel

Suhtekiskjad

Raamatu paberkandjal saad osta otse autorilt koos pühendusega siin ja allalaetava audioraamatu siin

Koletised ei varja end ammu enam lastetubade voodite all või riidekappides, vaid on kolinud meie elu- ja magamistubadesse, esinedes armukeste, elukaaslaste või abikaasadena. Nende laubale ei ole põletatud sõna “OHT” ja nad tulevad erinevates meeldivates pakendites, mis võiksid kaunistada kõige armastusväärsemat inimest. Sotsiaalsete kameeleonidena kohandavad nad oma välimust teiste inimeste ootuste ja lootustega ning nõuavad vastutasuks kõike, ja mitte kübetki vähemat.

Me kõik oleme neid kohanud. Nad tiirutavad kui näljased haid seltskondlikus vees ja on pidevalt uue saagi otsingul. Nad näevad välja sõbralikud ja lustlikud kui delfiinid, ent käituvad kui halastamatud haid. Nõrgemad langevad esmalt nende lõugade vahele, kuid süües kasvab isu ja nii võib peatselt kogu avar veekogu muutuda nende toidulavaks, kus on ohustatud igaüks, kes ei erista teineteisest pea kohal tiirutava delfiini ja hai varju.

Petliku maski taha nägemiseks on vaja teada väärkäitumise tunnuseid kogenud psühhiaatri tasemel. Õnneks on inimkäitumine mustriline ja ühe hai tundmiseks piisab teise hai tundmisest. Antud raamat tutvustab kiskjalikku käitumist läbi kannatanute isikliku kogemuse. Keegi on toonud korvamatuid ohvreid, et lugeja saaks ohutust kaugusest samastuda tema rolliga, õppida tema loost ja säästa ennast tulevikus halvemast.

Inimsuhted toovad välja meie head ja vead

Inimsuhted


Inimkooslus on peaaegu alati meie vajaduste ressursiks ja pärssijaks, töötades omalaadselt „annan-võtan“ printsiibil. Esimesel juhul on ühiskond rahulduse allikaks, teisel juhul nördimuse põhjustajaks. Ressursside omandamisel põrkame me alati kokku kellegi teise omanditundega. Seksi ihaldades peame me arvestama potentsiaalse partneri soovi ja vaba tahtega, võib-olla ka tema vanuse ja intellektiga. Kellegi materiaalset vara himustades peame me arvestama selle vahetusväärtust ja omandi ülekannet reguleerivaid seadusesätteid, mis on samuti inimeste poolt loodud. Seda ignoreerides töötavad interpersonaalsed suhted meie vajaduste saavutamisele negatiivselt vastu. Kui teised inimesed meid karistuseks vaba ühiskonna ressurssidest isoleerivad, siis on nad tekitanud meile veelgi suuremaid vaegusi, kui meil oli olnud enne seksuaalvahekorra sunniviisilist läbiviimist või vara omandisuhte vägivaldset ülekandmist.

Kuid meie vajadused ei piirdu ainult materiaalse turvalisuse tagamisega. Üks inimeste põhivajadusi on kuuluvustunne, mida saab tagada vaid teistest sarnastest inimestest koosnev kogum. Ürgajal tähendas kogukonnast väljaheitmine ja tema kaitsest ilma jätmine peaaegu kindlasti indiviidi surma. See hirm on evolutsiooniliselt meie sisse kodeeritud tänapäevani. Sotsiaalne tõrjutus võrdub rahuldamata põhivajadustega ja tekitab enim ängi isegi nälja ja janu käes vaevlevale inimesele, kes näeb päästmist üksnes sõbralike liigikaaslaste poolt. Robinson Crusoe jaoks poleks mistahes leitud aare olnud kallim, kui kaldale randuv paat tuttavaid rõivaid ja tuttavat keelt rääkivate meremeestega. Kuid mis peamine: inimese iseloomujooned ja käitumislaad väljenduvad peaaegu alati sotsiaalses suhtlemises, mistõttu on sotsiaalne keskkond ka alati parim isiksuse rikutuse indikaator.

Inimsuhted „häirivad“ meid igapäevaselt isegi siis, kui me oleme kaaslastest üksindusse isoleeritud, mis tekitab veelgi suurema ihaluse teistega suhelda, olenemata sellest, kuidas me seda võiksime peljata. Sa ei tunne ärevust tühja külmkappi sajatades, kartes, et see võib sinu peale vihastada ja sind hüljata, võttes kogu allesjäänud söögi kaasa, nagu sa kardaksid solvata enda laste ema, kes su seepeale maha jätab ja lastega mujale – näiteks naabrimehe juurde – kolib. Kaasaegses ühiskonnas on meie hirmude objekt nihkunud materiaalselt sotsiaalsele, vaatamata sellele, et statistiline tõenäosus surra kaitstud koduseinte vahel on endiselt väga suur (ligi veerand surmapaikadest on kodud). Enam ei pea me kartma tihnikus varitsevat mõõkhambulist tiigrit, vaid solvangut liigikaaslaselt, keda me tunneme või ei tunne. Välistest stiimulitest tulenev sotsiaalne ärevus on tavapäraselt iga patoloogilise käitumise põhjustaja.

Igasugused häired isiksuse korrapärase funktsioneerimise tasandil puudutavad seega inimsuhteid. Arvatase, et keel, meie isiksuse tööriistade rakendamise üks ülimaid produkte, on algselt loodud isikutevaheliste probleemide lahendamiseks. Selle teooria kohaselt on meie isiksus arenenud välja vajadusest funktsioneerida sotsiaalses keskkonnas harmooniliselt. Igasugused erinevad ebakõlad ja probleemid selles keskkonnas takistavad mõistetavalt ka isiksuse tööriistade aktsepteeritavat kasutust.

Kui inimene elas kord looduslähedasemat elu, sõltudes ellujäämiseks pigem looduslikust keskkonnast kui kunstlikust inimühiskonnast, oli ta võrdväärselt haavatav nii loodusjõudude, loomade kui ka liigikaaslaste poolt. Kuid need ajad, mil põõsast väljahüppav mõõkhambuline tiiger šokeeris inimpsüühikat sel määral, et see kaotas osaliselt või täielikult oma adaptsioonivõime, on ammu möödas, vähemalt arenenud lääneriikide – juba mainitud VEIDRATE ühiskondade – liikmete jaoks. Modernsed psühhotraumad on vaid harva mitteorgaaniliste tegurite – nagu loodusõnnetuste – poolt põhjustatud. Tänapäeval oleme enda jaoks loonud kunstliku keskkonna, kus kodustatud kiskjalikud „mitteinimesed“ on meie vastu valdavalt sõbralikud. Me võime karta pigem rünnakut enda sarnase inimese kui koera või kassi poolt, harva ka hobuse või lehma poolt, veel harvem kodustatud šimpansi või koguni lõvi poolt. Metsikud loomad on tõrjutud linnapiiridest välja ja kui nad peaksid ka neid ületama, siis tunnevad nad end pigem ise inimeste poolt ohustatuna, kui võiksid oma kohalolekuga inimesi ohustada.

Loomade asemel täidavad modernsete ja mugavusega ärahellitatud inimeste peakolusid igapäevaselt erinevad mõtted, milles figureerivad enamjaolt elavad (ja vahel isegi surnud) inimesed, kellega me puutume (või puutusime) lähedaselt kokku või kellega me suhtleme väga harva. Meie fantaasiates on harva millelegi üleliigsele ruumi.

Kui me mõtleme tööst, siis on see samuti seotud inimestega. Palganumber seostub tööandja või otsese ülemusega, samuti klientidega, kes võiks heldemalt teenuste eest maksta, mis kõik kindlustaks sulle meeldivama pangakonto seisu. Ka teenitud palga kulutamine sõltub teistest sinuga sarnastest inimestest, kelle eelistused tekitavad poodides hinnasurve ja muudavad populaarsed esemed kallimaks. Palgast mõeldes tulevad sulle meelde su lapsed ja su elukaaslane, kes sõltuvad sinu töökusest kas osaliselt või täielikult. Isegi Kuu peale kolides ei vabaneks sa inimkonnast, mis meenutab end sulle koheselt, kui igava ja halli maastiku kohale helesinine maakera kerkib või sa unenägudes teise inimese keha puudutad ja taas koged, kui soe ja pehme see katsudes tundub.

Üksikule saarele sattunud Robinson Crusoe ei mõelnud söömise eesmärgil eluslooma tappes, mida tema ohver temast mõtleb või kas tolle omaksed heidavad mehele tema pidevalt korisevat kõhtu ette. Suure tõenäosusega mõtles Crusoe sel hetkel enda või teiste inimeste südametunnistusele, mis võiks teise elusolendi hukkamist pahaks panna. Kuigi üksiku saare asuka füüsiline trauma on sageli enesetekituslik, tuleneb üksinduse ja isoleeritusega kaasnev psühhotrauma alati inimsuhetest – peamiselt selle puudusest.

Pekstud koerad ehk kuidas vältida suhtes taandumist ohvri rolli

Ajupesu suhtes

Ajupesu algse kontseptsiooni töötas möödunud sajandi keskel välja Hiina kiskjalik rezhiim, mis ootas oma kodanikelt lojaalsust ja kooperatsiooni. Ajupesu rakendati kõige ebainimlikumal viisil Aafrika lapssõdurite (Small Boys Unit) peal, kelle Revolutionary United Front (RUF) Libeeria kodusõja ajal (1991 – 2002) nende kodudest röövis ja oma kuulekateks tapamasinateks muutis. Laste mõjutusmeetoditena kasutati nii meelemürke kui vägivalda ja ähvardusi, kuni igapäevane terror muutis lapsed inimkiskjate tundetuteks käsilasteks. Kommunistide kerge automaatrelv AK – 47 (Kalashnikov) oli nagu loodud nõrkade laste käte jaoks, kingitusena ühelt kiskjalikult rezhiimilt teisele, ja laste väljaarenemata empaatia võimaldas neile anda kõige kohutavamaid inimsusevastaseid ülesandeid, mida nad vastuvaidlemata täitsid. Kui kiskjale vaid antaks võimalus karistamatult pääseda, rakendaks ta neid vägivaldseid meetodeid vajadusel ka sinu peal. Kuid ümbritsevate hindavad pilgud ja valvas õiguskaitse sunnib ta Stealth-rezhiimile.

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine. Kiskjalikus paarisuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu. „Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga järge pidada. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed köitis. See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda igapäevaselt toidab. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes minu hüpoteesile nime andis, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

On ilmselge, et koerad on inimestega sarnasemad, kui me arvata oskame. Me mõlemad oleme karjaloomad, keda ühendab jagatud empaatia. Me mõlemad lohutame teineteist rasketel hetkedel ja jagame omavahel nii lähedasi suhteid, mida ühegi teise liigi juures (kassid kaasa arvatud) ei täheldata. Kas on siis raske eristada väärkoheldud koera ja inimest, kes keelduvad vastavalt kas siis omaniku või kaasinimese juurest lahkumast?

Venelaste seas populaarne kõnekäänd „kui peksab, siis armastab“, on ilmselt oma juured pärinud 16. sajandi manuskriptist nimega „Domostroi“ (kodukord vene k.), mis õpetas keskaegsetele venelastele järgima rangeid ortodoksliku kristluse kombeid, rõhutades naise kuulekust pere õnne nimel. Kuigi „Kodukorras“ mainiti naise peksmist kui mehe õigust, ei olnud sellel kunagi säärast tähendust, nagu võiks järeldada fraasist „kui peksab, siis armastab“. Ometi on rahvuse jaoks, kes kutsub oma maad emakeseks Venemaaks ja kus emad etendavad olulist rolli oma poegadele, koduvägivald avalik saladus ja varjatud igapäev ühes koosluses. Polegi väga jõhker võrrelda pekstud koera sarnast käitumist nende hooletusse jäetud lastega, kes jäävad meelsamini oma alkohoolikutest või narkomaanidest vanemate juurde, kui lähevad lastekodusse, kus rahuldatakse nende esmane vajadus turvalisuse järele, mida kodus ei leidu, kuid mitte vajadus vanemliku armastuse järele, mida nad loodavad kõigest hoolimata kodunt leida.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prill-laua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Selline proaktiivne käitumine sunnib kiskjat sinu isiklike tõekspidamistega arvestama. See pole talle lihtne ülesanne, kuid ta aktsepteerib seda lõpuks, nagu vastu kivi paiskuv mõõgatera. Ta valib hoolikalt, mil määral ta oma eneseteadliku partneriga manipuleerib, kuid on valvas, et mitte liialdustesse kalduda, mis võiksid talle suure pahanduse kaela tuua. Allaheitlik paariline ei motiveeri kiskjat sugugi meeldivamat käitumist praktiseerima. Milleks pingutada? Saab ju lihtsamalt! Mis sunnib meid üleüldse küsima, miks peaks kiskja alluvat partnerit armastama, temast lugu pidama. Tööriista olemasolu muutub ju iseenesest mõistetavaks.