Inimsuhted toovad välja meie head ja vead

Inimsuhted


Inimkooslus on peaaegu alati meie vajaduste ressursiks ja pärssijaks, töötades omalaadselt „annan-võtan“ printsiibil. Esimesel juhul on ühiskond rahulduse allikaks, teisel juhul nördimuse põhjustajaks. Ressursside omandamisel põrkame me alati kokku kellegi teise omanditundega. Seksi ihaldades peame me arvestama potentsiaalse partneri soovi ja vaba tahtega, võib-olla ka tema vanuse ja intellektiga. Kellegi materiaalset vara himustades peame me arvestama selle vahetusväärtust ja omandi ülekannet reguleerivaid seadusesätteid, mis on samuti inimeste poolt loodud. Seda ignoreerides töötavad interpersonaalsed suhted meie vajaduste saavutamisele negatiivselt vastu. Kui teised inimesed meid karistuseks vaba ühiskonna ressurssidest isoleerivad, siis on nad tekitanud meile veelgi suuremaid vaegusi, kui meil oli olnud enne seksuaalvahekorra sunniviisilist läbiviimist või vara omandisuhte vägivaldset ülekandmist.

Kuid meie vajadused ei piirdu ainult materiaalse turvalisuse tagamisega. Üks inimeste põhivajadusi on kuuluvustunne, mida saab tagada vaid teistest sarnastest inimestest koosnev kogum. Ürgajal tähendas kogukonnast väljaheitmine ja tema kaitsest ilma jätmine peaaegu kindlasti indiviidi surma. See hirm on evolutsiooniliselt meie sisse kodeeritud tänapäevani. Sotsiaalne tõrjutus võrdub rahuldamata põhivajadustega ja tekitab enim ängi isegi nälja ja janu käes vaevlevale inimesele, kes näeb päästmist üksnes sõbralike liigikaaslaste poolt. Robinson Crusoe jaoks poleks mistahes leitud aare olnud kallim, kui kaldale randuv paat tuttavaid rõivaid ja tuttavat keelt rääkivate meremeestega. Kuid mis peamine: inimese iseloomujooned ja käitumislaad väljenduvad peaaegu alati sotsiaalses suhtlemises, mistõttu on sotsiaalne keskkond ka alati parim isiksuse rikutuse indikaator.

Inimsuhted „häirivad“ meid igapäevaselt isegi siis, kui me oleme kaaslastest üksindusse isoleeritud, mis tekitab veelgi suurema ihaluse teistega suhelda, olenemata sellest, kuidas me seda võiksime peljata. Sa ei tunne ärevust tühja külmkappi sajatades, kartes, et see võib sinu peale vihastada ja sind hüljata, võttes kogu allesjäänud söögi kaasa, nagu sa kardaksid solvata enda laste ema, kes su seepeale maha jätab ja lastega mujale – näiteks naabrimehe juurde – kolib. Kaasaegses ühiskonnas on meie hirmude objekt nihkunud materiaalselt sotsiaalsele, vaatamata sellele, et statistiline tõenäosus surra kaitstud koduseinte vahel on endiselt väga suur (ligi veerand surmapaikadest on kodud). Enam ei pea me kartma tihnikus varitsevat mõõkhambulist tiigrit, vaid solvangut liigikaaslaselt, keda me tunneme või ei tunne. Välistest stiimulitest tulenev sotsiaalne ärevus on tavapäraselt iga patoloogilise käitumise põhjustaja.

Igasugused häired isiksuse korrapärase funktsioneerimise tasandil puudutavad seega inimsuhteid. Arvatase, et keel, meie isiksuse tööriistade rakendamise üks ülimaid produkte, on algselt loodud isikutevaheliste probleemide lahendamiseks. Selle teooria kohaselt on meie isiksus arenenud välja vajadusest funktsioneerida sotsiaalses keskkonnas harmooniliselt. Igasugused erinevad ebakõlad ja probleemid selles keskkonnas takistavad mõistetavalt ka isiksuse tööriistade aktsepteeritavat kasutust.

Kui inimene elas kord looduslähedasemat elu, sõltudes ellujäämiseks pigem looduslikust keskkonnast kui kunstlikust inimühiskonnast, oli ta võrdväärselt haavatav nii loodusjõudude, loomade kui ka liigikaaslaste poolt. Kuid need ajad, mil põõsast väljahüppav mõõkhambuline tiiger šokeeris inimpsüühikat sel määral, et see kaotas osaliselt või täielikult oma adaptsioonivõime, on ammu möödas, vähemalt arenenud lääneriikide – juba mainitud VEIDRATE ühiskondade – liikmete jaoks. Modernsed psühhotraumad on vaid harva mitteorgaaniliste tegurite – nagu loodusõnnetuste – poolt põhjustatud. Tänapäeval oleme enda jaoks loonud kunstliku keskkonna, kus kodustatud kiskjalikud „mitteinimesed“ on meie vastu valdavalt sõbralikud. Me võime karta pigem rünnakut enda sarnase inimese kui koera või kassi poolt, harva ka hobuse või lehma poolt, veel harvem kodustatud šimpansi või koguni lõvi poolt. Metsikud loomad on tõrjutud linnapiiridest välja ja kui nad peaksid ka neid ületama, siis tunnevad nad end pigem ise inimeste poolt ohustatuna, kui võiksid oma kohalolekuga inimesi ohustada.

Loomade asemel täidavad modernsete ja mugavusega ärahellitatud inimeste peakolusid igapäevaselt erinevad mõtted, milles figureerivad enamjaolt elavad (ja vahel isegi surnud) inimesed, kellega me puutume (või puutusime) lähedaselt kokku või kellega me suhtleme väga harva. Meie fantaasiates on harva millelegi üleliigsele ruumi.

Kui me mõtleme tööst, siis on see samuti seotud inimestega. Palganumber seostub tööandja või otsese ülemusega, samuti klientidega, kes võiks heldemalt teenuste eest maksta, mis kõik kindlustaks sulle meeldivama pangakonto seisu. Ka teenitud palga kulutamine sõltub teistest sinuga sarnastest inimestest, kelle eelistused tekitavad poodides hinnasurve ja muudavad populaarsed esemed kallimaks. Palgast mõeldes tulevad sulle meelde su lapsed ja su elukaaslane, kes sõltuvad sinu töökusest kas osaliselt või täielikult. Isegi Kuu peale kolides ei vabaneks sa inimkonnast, mis meenutab end sulle koheselt, kui igava ja halli maastiku kohale helesinine maakera kerkib või sa unenägudes teise inimese keha puudutad ja taas koged, kui soe ja pehme see katsudes tundub.

Üksikule saarele sattunud Robinson Crusoe ei mõelnud söömise eesmärgil eluslooma tappes, mida tema ohver temast mõtleb või kas tolle omaksed heidavad mehele tema pidevalt korisevat kõhtu ette. Suure tõenäosusega mõtles Crusoe sel hetkel enda või teiste inimeste südametunnistusele, mis võiks teise elusolendi hukkamist pahaks panna. Kuigi üksiku saare asuka füüsiline trauma on sageli enesetekituslik, tuleneb üksinduse ja isoleeritusega kaasnev psühhotrauma alati inimsuhetest – peamiselt selle puudusest.

Pekstud koerad ehk kuidas vältida suhtes taandumist ohvri rolli

Ajupesu suhtes

Ajupesu algse kontseptsiooni töötas möödunud sajandi keskel välja Hiina kiskjalik rezhiim, mis ootas oma kodanikelt lojaalsust ja kooperatsiooni. Ajupesu rakendati kõige ebainimlikumal viisil Aafrika lapssõdurite (Small Boys Unit) peal, kelle Revolutionary United Front (RUF) Libeeria kodusõja ajal (1991 – 2002) nende kodudest röövis ja oma kuulekateks tapamasinateks muutis. Laste mõjutusmeetoditena kasutati nii meelemürke kui vägivalda ja ähvardusi, kuni igapäevane terror muutis lapsed inimkiskjate tundetuteks käsilasteks. Kommunistide kerge automaatrelv AK – 47 (Kalashnikov) oli nagu loodud nõrkade laste käte jaoks, kingitusena ühelt kiskjalikult rezhiimilt teisele, ja laste väljaarenemata empaatia võimaldas neile anda kõige kohutavamaid inimsusevastaseid ülesandeid, mida nad vastuvaidlemata täitsid. Kui kiskjale vaid antaks võimalus karistamatult pääseda, rakendaks ta neid vägivaldseid meetodeid vajadusel ka sinu peal. Kuid ümbritsevate hindavad pilgud ja valvas õiguskaitse sunnib ta Stealth-rezhiimile.

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine. Kiskjalikus paarisuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu. „Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga järge pidada. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed köitis. See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda igapäevaselt toidab. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes minu hüpoteesile nime andis, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

On ilmselge, et koerad on inimestega sarnasemad, kui me arvata oskame. Me mõlemad oleme karjaloomad, keda ühendab jagatud empaatia. Me mõlemad lohutame teineteist rasketel hetkedel ja jagame omavahel nii lähedasi suhteid, mida ühegi teise liigi juures (kassid kaasa arvatud) ei täheldata. Kas on siis raske eristada väärkoheldud koera ja inimest, kes keelduvad vastavalt kas siis omaniku või kaasinimese juurest lahkumast?

Venelaste seas populaarne kõnekäänd „kui peksab, siis armastab“, on ilmselt oma juured pärinud 16. sajandi manuskriptist nimega „Domostroi“ (kodukord vene k.), mis õpetas keskaegsetele venelastele järgima rangeid ortodoksliku kristluse kombeid, rõhutades naise kuulekust pere õnne nimel. Kuigi „Kodukorras“ mainiti naise peksmist kui mehe õigust, ei olnud sellel kunagi säärast tähendust, nagu võiks järeldada fraasist „kui peksab, siis armastab“. Ometi on rahvuse jaoks, kes kutsub oma maad emakeseks Venemaaks ja kus emad etendavad olulist rolli oma poegadele, koduvägivald avalik saladus ja varjatud igapäev ühes koosluses. Polegi väga jõhker võrrelda pekstud koera sarnast käitumist nende hooletusse jäetud lastega, kes jäävad meelsamini oma alkohoolikutest või narkomaanidest vanemate juurde, kui lähevad lastekodusse, kus rahuldatakse nende esmane vajadus turvalisuse järele, mida kodus ei leidu, kuid mitte vajadus vanemliku armastuse järele, mida nad loodavad kõigest hoolimata kodunt leida.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prill-laua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Selline proaktiivne käitumine sunnib kiskjat sinu isiklike tõekspidamistega arvestama. See pole talle lihtne ülesanne, kuid ta aktsepteerib seda lõpuks, nagu vastu kivi paiskuv mõõgatera. Ta valib hoolikalt, mil määral ta oma eneseteadliku partneriga manipuleerib, kuid on valvas, et mitte liialdustesse kalduda, mis võiksid talle suure pahanduse kaela tuua. Allaheitlik paariline ei motiveeri kiskjat sugugi meeldivamat käitumist praktiseerima. Milleks pingutada? Saab ju lihtsamalt! Mis sunnib meid üleüldse küsima, miks peaks kiskja alluvat partnerit armastama, temast lugu pidama. Tööriista olemasolu muutub ju iseenesest mõistetavaks.

Kuidas sinu elu määrab kiindumusstiil kui inimestevaheliste suhete reguleerija?

Kiindumussuhe

Cindy Hazan ja Phillip Shaver esitasid ajalehekuulutuses kolm väidet (järgneva kolme väite ees on vastav kiindumusstiil, mille esindajad kinnitasid väite paikapidavust enda suhtes):
1. Turvaline: “Mulle ei paku raskust olla inimestega lähedane ja ma tunnen end mugavalt, kui ma sõltun nendest või nemad minust. Ma ei muretse hülgamise pärast või selle pärast, et keegi on minuga liialt intiimne.”
2. Vältiv: “Ma tunnen end mõnevõrra ebamugavalt teiste läheduses; mul on raske neid täielikult usaldada ja raske nendest sõltuda. Ma muutun närviliseks, kui keegi saab minuga liialt lähedaseks ja teised soovivad sageli, et ma oleksin intiimsem, kui see mulle meeldiks. “
3. Ärev: “Ma leian, et teised ei soovi sellist lähedust kui mina sooviksin. Ma muretsen sageli selle pärast, et minu partner ei armasta mind või ei soovi minuga kokku jääda. Minu soov olla oma partneriga väga lähedane hirmutab mõnikord inimesi eemale. “

Kui sa märkad ehmatusega, et ka sina võid end liigitada kahe viimase ebakindla tüübi sekka, siis pole sul tarvis üleliia heituda. Sa pole kaugeltki ainuke. Ma ei kavatseks nii palju leheruumi ühele teemakäsitlusele pühendada, kui see oleks kiskjaliku suhte dünaamika juures marginaalse tähendusega. Läbiviidud uurimuses vastas umbes 60 protsenti täiskasvanud küsitletust, et neil on kindel kiindumussuhe, mis on vaid pisut üle poole vastanutest. Kõigil ülejäänutel, kui mitte öelda peaaegu pooltel (23 protsenti vältivad ja 15 protsenti ärevaid), esinesid mingid puudused, mis viitavad ebapiisavale empaatilisele sünkroonsusele ema/hooldaja ja lapse vahel.

Ärev tüüp läheb teistest kiindumustüüpidest kiiremini pühendunud suhtesse, andmata mõlemale partnerile võimalust eelnevalt sellesse tõsiselt süveneda. Ärev tüüp vaatab värsket kohtingupartnerit kui printsi valgel hobusel, kes on tulnud teda ärevusest ja pettumusest päästma, kuid ajapikku kerkivad pinnale ikkagi allasurutud ja sisemistest töömudelitest mõjutatud hirmud ja negatiivsed emotsioonid, mis moonutavad pildi armastavast partnerist ja kõik algab jälle otsast peale. Tal kujuneb üksindusperioodidel välja positiivne vaade ümbritsevatest inimestest, keda ta idealiseerib. Suhtesse minnes see vaade aga ähmastub, mis on tõestuseks, et ärev ei armasta mitte niivõrd oma partnerit, kuivõrd ideed armastavast partnerist, kes annab talle seda, millest ema teda lapsena kunagi ilma jättis.

Ta hakkab partneri juures otsima signaale soovist teda hüljata ja loomulikult – vihjates „isetäituvatele ennustustele“ – neid ta leiabki. Äreval tüübil pole tarvis ümberlükkamatuid tõendeid oma uskumuste kinnituseks; tema hirmud on veenvamad kui asised argumendid nende illusioonide ümberlükkamiseks (madal eneseteadlikkus) ehk tema tunnetatud turvalisus on kadunud. Suhte alguses kiidab ta oma väljavalitut taevani, kuid suhte edenedes muutub tema pilk järjest mornimaks ning tema huultele ilmub partneri aadressil järjest krõbedamaid väljendeid – algab gaasivalgustamine. Võib isegi juhtuda, et ärev tüüp tõmbub sarnaselt vältivale tüübile suhtest eemale, kuid selle põhjuseks pole mitte intiimsuse pealesurumine, vaid intiimsuse kadumine, mida nad olid õppinud eelmistest suhetest kiindumusisikutega vältima. 

Vältival tüübil ei ole selliseid idealiseerimisperioode nagu äreval ja kaootilisel tüübil ja tema (sisemiselt pärsitud) emotsionaalne foon on tasakaalustatum. Teisalt dikteerib vähene usaldus tema ettevaatlikkust suhtesse minnes ja ta vajab eelnevalt piisavaid kinnitusi, et tema tulevane partner omab teatud positiivseid või (vastupidiselt) ei oma teatud negatiivseid isiksusejooni. Interpersonaalses suhtlemises on vältiva strateegia eesmärgiks saada maksimaalselt palju ja anda maksimalselt vähe, eelistades samaaegselt distantsi ja iseseisvust, mille säilitamiseks on vajalik rakendada kontrolli – sarnast kontrolli, nagu ka oma tunnete üle. Ta ei ole nõus personaalseid nõrkusi tunnistama ja suhtub külmalt teiste emotsionaalsetesse vajadustesse. Suhteid – neid ületähtsustatud ebamugavusi – peab vältiv sageli rahuldamatuteks ja need annavad talle põhjuse põgeneda niipea, kui suhted peaksid muutuma liialt intiimseks. Lõpuks tunnistab ta, et tema autonoomiaihalus on täiesti õigustatud ja hakkab sarnaselt ärevale tüübile oma „klammerduvat“ partnerit alavääristama ehk väärkohtlema.

Ebakindlate tüüpide pühendumus paarisuhtesse väheneb statistiliselt peale neljakuulist kooselu. Kognitiivselt on nende kummagi põhitõed vastavalt: „Ma vajan kedagi, et tunda end tema läheduses õnnelikuna“ ja „Ma ei vaja kedagi, kes võiks mu vabadusi piirates mulle haiget teha“. Kognitiivselt (eelarvamuslikult) eeldab vältiv tüüp automaatselt, et tema partner on liialt klammerduv ja ärev tüüp eeldab, et tema partner on liialt eemaletõmbuv, muutes nad mõlemad pessimistlikumaks võrreldes kindla tüübiga, kes kaldub partnerilt eeldama pigem positiivsemat reaktsiooni tema olemasolule. Viimane säilitab suhtekvaliteeti taset sõltumata aja möödumisest ühtlaselt kõrgena.

Vältiv strateegia moonutab inimese võimet ennast ja teisi realistlikult analüüsida. Enamasti tõstab vältiv ebarealistlikult oma enesehinnangut, et tunda end haavamatuna ja pidada ennast nii partnerist kui tema probleemidest paremaks. Kuidagi peab ta ju kompenseerima oma alaväärsustunnet, mille oli temasse süvendanud vanem, kes ei pidanud teda isegi tähelepanu vääriliseks. Vastasel juhul peaks ta aktiveerima kiindumussüsteemi, kuid seda ta just väldibki. Et ennast kahjustavast draamast eemal hoida, halvustab vältiv tüüp tavapärast intiimsust au sees hoidvat partnerit, ignoreerib tema vajadusi ja umbusaldab teda. Vähesest usaldusest hoolimata ei takista miski tal tegeleda suhtevälise seksiga, mida ta võib täiesti siiralt ja alateadlikult eitada, sest selle teadlik tunnistamine võiks teda soovimatu intiimsusega (süütundega) nakatada.

Vältiv tüüp väärtustab suhtes pigem personaalset unikaalsust, mis aitab tal end teistest uhkemana tunda. Armastust ja tunnustust ihkav ärev tüüp väärtustab sarnasust ja ühenduvust. Vältiv tüüp projitseerib tõenäolisemalt oma negatiivseid isiksuseomadusi partnerile, mis kinnitab tema uskumust, et tal pole teiste inimestega midagi ühist, ärev tüüp projitseerib seevastu oma partnerile neid positiivseid isiksuseomadusi, millest ta on ise teadlik ja mis võimaldavad tal mugavalt end teistega samastada. Kindel tüüp ei kipu end üldse teistega samastama või end teistest eristama. Temagi vaatleb sotsiaalseid aspekte läbi põhiuskumuste prisma, kuid sõelub selle veelkord läbi reaalsuse prisma, suutes läbi piisava mõttetöö tõlgendada ümbritsevat „nii nagu see on“, ilma täiendavate ootuste või kartusteta. Ta ei pea ennast kellestki paremaks või kellestki halvemaks ja ei oota, et ka teised teda sellisena vaatlevad. Tema olid suutnud oma tunnustusevajaduse juba vanematekodus ära rahuldada, nüüd on kõik teed vabad teistele seiklustele, mida ei takista lõplikult ükski vääruskumus.

Vältivad tüübid lähtuvad teiste abistamisel vähem altruistlikest eesmärkidest kui ärevad ja kindlad tüübid. Isegi nende enesehinnang näib sõltuvat oskusest sõltumatuks ja egoistlikuks jääda. Samas on mõlemal ebakindlal tüübil omad tagamõtted, erinevalt kindlast tüübist, kes ei oota mingit tasu abistamise eest. Vältiv tüüp järgib „käsi-peseb-kätt“ ideoloogiat ja ei ole eriliselt huvitatud ligimese abistamisest, kui talle endale sellega mingit kasu ei kaasne. Tema altruism on kuluefektiivne. Samuti peab ta abivajavaid inimesi nõrkadeks ja sõltuvateks ning alavääristab alateadlikult nende abipalveid.

Ärev tüüp on altruistlikum, kuid ka temal on oma tagamõte. Kui kindel tüüp lähtub siirast soovist kedagi inimlikul tasandil abistada, siis äreva tüübi agenda on märksa nartsissistlikum ja abistamise tulemus peab tema eesmärkide kohaselt tagama mõlema – nii abistatava kui abistava – heaolu. Ta soovib läbi osutatud teenete ja abi saada tunnustust ja heakskiitu, romantilise partneri puhul suuremat intiimsust, rääkimata hülgamise ja halvakspanu vältimisest. Sellise salakavala lähenemise varjamiseks peab ta mõnikord manipuleerima („Ma olen lihtsalt selline lahke sell!“) ja oma motiive kõrvaliste tegevuste (raha annetamine või kinkimine, heategevusürituste korraldamine, mentorlus) taha peitma. Vaatamata lahkusele ja koostöövõimele võib ärev tüüp paraku saboteerida partneri autonoomseid ettevõtmisi, peljates partneri suurenenud iseseisvuse tõttu kaotada tema tähelepanu või mis veel hullem – kaotada partnerit ennast teisele „väärikamale“ kandidaadile, kellega partnerit võiksid elu ootamatud keerdkäigud kokku viia.

Samuti on ebakindlatel tüüpidel kujunenud välja negatiivne mulje oma partneritest ja inimkonnast üldiselt, hoides au sees meile juba tuttavaid ebafunktsionaalseid kognitiivseid skeeme. Ärevad tüübid tunnevad saamatust oma elu iseseisvalt kontrollida ja neil on kohati raske teiste motiive mõista. Samuti ei suuda ka vältivad tüübid oma elu kontrollida, lisaks ei usu nad meelsasti teiste inimeste altruismi. Kõik see moonutab ebakindlate tüüpide positiivset maailmavaadet negatiivseks ja muudab maailma nende jaoks üpris masendavaks paigaks. Neil on kummalgi parem mälu partneri üleastumiste suhtes ja väiksem usaldus intiimsuse vastu.

Kõigele lisaks tõlgendavad ebakindlad tüübid täiesti neutraalseid näoilmeid neile esitatud piltidel negatiivsete ja erapoolikutena. Sellest tulenevalt on nad vähesuutelised tõlgedama sotsiaalseid situatsioone objektiivselt ning on vähem võimelised ära tundma teiste vajadusi ja tundeid ning nendele vastama: seega pärsib ebakindel kiindumussuhte ajalugu nende empaatiavõimet.  Emotsioonid on ärevate kognitiivsel empaatial jalus, mida ei saa aga öelda afektiivse empaatia kohta, vastupidiselt vältivatele tüüpidele, kes on kognitiivses empaatias tugevamad. Sellised tendentsid tugevnevad romantilise kooselu edenemisega, olles tugevamad abielus kui kohtingustaadiumis paaride puhul. 

Ärevad tüübid on kergesti haavuvad, erilise tahtejõuta isikud. Nad on madala enesekindlusega ja ei varja sageli ka seda, erinevalt vältivast tüübist. Sellise avatud raamatu lugemine ja nuhtlemine teiste suhtetüüpide poolt pole mingi eriline väljakutse. Nende vanemad on neile õpetanud kannatama ja taluma. Nad jõlguvad ühest düsfunktsionaalsest suhtest teise, luues seejuures neid arvukalt. Peaaegu alati kohtavad nad selliseid tüüpe, kes ei ole nõus nende ebakindlust oma turjadel kandma. Kui selliseks tüübiks on vältiv isik, siis on tuli kohtunud piltlikult jääga. Kuigi need mõlemad tüübid on tugevate rahuldamata vajadustega, esindades vastandlikke poolusi, ei ole nende suhe loodud kestma. Üks vajab teist ja teine jälestab esimest, kuigi vajab teda. Kumbki ei suuda oma vajadusi teisele poolele vastuvõetavaks muuta. Murelik tahab olla sõltuv, vältiv tahab olla iseseisev. Kumbki tahab midagi, aga ta paariline ei paku talle seda.

Interpersonaalses suhtlemises on äreva strateegia eesmärkideks ülim sõltuvus kiindumusisikust; viimasega ühtesulandumine ja temast emotsionaalse, tunnetusliku või füüsilise kaugenemise vältimine; tähelepanu ja toetuse nõudmine. Sedasi käitudes on ärev samas kartlik, et tema nõudlik ja etteheitev käitumine põhjustab kiindumusisikus vihase vastureaktsiooni. Selle vältimiseks on ta nõus võtma enesele osalist vastutust (süüdistama iseennast) kiindumusisiku puuduliku hoole või väärkohtlemise pärast, kahjustades sellega paraku oma enesekindlust ja usku enda armastusväärsusesse. Ta tunneb enda sotsiaalselt abitu ja väärituna, kes vääribki tagasilükkamist, ja selle suhtumisega genereeribki vastavat käitumist teiste poolt – jällegi tuleb mängu suhtepartnerite isiksusejoonte koostoimeline mõju. Ta ei oska oma emotsioone kontrollida, vaid keskendub liialt oma sundmõtetele. Samuti üritab ta muid sotsiaalseid tegevusi rakendada kiindumusvajaduse ohjade ette, näiteks aidates kedagi, et saavutada lugupidamist või äärmisel juhul rasestudes, et hoida partnerit enda läheduses. Mõistetavalt on suurimaks kaotajaks ta ise, olles üheaegselt oma probleemide tekitajaks ja põhjuseks.

Vältival tüübil on sobimatust suhtest tänu oma eelistatud strateegiatele lihtsam väljuda, kui äreval tüübil, kes näeb antud stsenaariumit ainult õudusunenägudes. Vältiv tüüp on liiga eneseteadlik, et lasta kellelgi ennast sihikindlalt rõhuda. Tema loobus juba lapsena vanema tähelepanu taotlemast ja käitub täiskasvanuna samuti ka muudes eluvaldkondades, loobudes ja andes kergemini alla.

Äreval tüübil ei näi selliseid valikuid olevad. Ta lubab ennast nüpeldada, sest ainult nüpeldajad soovivad temaga suhtes olla. Ta loodab, et need on tema jaoks õiged isikud, kes aitavad tal enda vundamenti taastada, kuid on teinud sootuks vale panuse. Kiskjalik tüüp on halvim, mis äreva tüübiga juhtuda saab. Kuna ärev tüüp ei loobunud lapsena nii kergesti otsimast vanema tähelepanu ja kaasab selle saavutamiseks kõike endast võimalikku, rakendab ta sedasama „püsivust“ ka oma täisealistes ettevõtmistes, keeldudes kergesti alla andmast. Ta üritab ära hoida läbikukkumist ja tagasilükkamist ja panustab rohkem, näiteks suhtesse, otsides võimalikke abivahendeid selle päästmiseks. See hoiabki teda põikpäiselt düsfunktsionaalses suhtes kinni, kartes ühelt poolt üksindust ja teisalt oma vägivaldset partnerit, kelle käitumist tuleb omapoolse allaheitlikkusega pehmendada. Too lõhub veel enam-vähem tervegi vundamendi ja loodab, et tema tööl on lõplikult hävituslikud tagajärjed. Äreval tüübil pole kunagi lihtne. Kleepuvad näpud ei meeldi kellelegi.

Üksnes kindlad tüübid suudavad edukalt toime tulla interpersonaalsete väljakutsetega, olles suhtes ebakindlate kiindumussuhte tüüpidega. Kindel tüüp tunneb end piisavalt enesekindlalt, suutmaks ärevale tüübile pakkuda seda turvatunnet, mida too nii meeleheitlikult ihaleb, ja vältivale tüübile vajalikku ruumi, mida too ihkab. Enesekindla inimesega on lausa lust koos elada. Temale võib vajadusel loota ja ta ei ole abi vajades liialt pealetükkiv ega nõudlik. Selline suhe loob maailmast sõbraliku ja lahke pildi. Kuid sellele harmooniale vaatamata hakkab kindel tüüp nii murelikule kui vältivale tüübile igavaks muutuma ning nad otsivad suhtest pisut rohkem põnevust ja seiklust. Selline absurdne loogika juhibki need kaks sageli kokku ebatervetesse suhetesse, mis ühelt võtab ära tema soovitud kindlustunde ja teiselt tema ihaletud vabaduse.

Kuluefektiivne altruism ehk anna vähe ja saa palju vastu

Teeseldud altruism


Kuna emotsioonid on meie käitumise peamised kujundajad, siis on läbi emotsioonide mõjutamise võimalik ka soovitud käitumist esile kutsuda, eeldusel, et see on teadlik protsess ja mõjutaja suudab ise ennast emotsionaalse nakkuse eest kaitsta. Me tunneme seda teguviisi manipuleerimise nime all. Näiteks nuttu teesklev suhtekiskja võib väljavalitud ohvris, kes ei oska võltsemotsiooni ja näideldud näoilmeid tuvastada, tekitada empaatilise reaktsiooni, millel võib olla ennastsalgav tagajärg (tavapäraselt mõjutavad lapsed sedaviisi oma mängukaaslasi, kellel pole veel tajuempaatia välja arenenud). Seda tehes peab edukas manipuleerija ennast paratamatult prosotsiaalse maskiga varjama.

Etoloogias asendab sotsiaalse maski rolli mimikri kui levinud adaptiivne pettestrateegia. Mimees on kaitsekohastumise tüüp, mis väljendub välimuse või käitumise sarnasuses, kusjuures imitaatorit kutsutakse mimeediks ja eeskuju pakkunud originaali modelliks. Tänu säärasele geniaalsele evolutsioonilisele valikule suudab täiesti ohutu putukas läbi passiivse matkimise (kaitsva mimikri) mõjutada tema jaoks ohtliku olendi käitumist, rakendades enda teenistusse mõjutatava vastuvõtlikkuse edastatavale petusignaalile. Kindlasti on nii mõnigi lugeja tõmbunud hirmunult tagasi kollase-musta vöödilise putuka ees, pidades teda esmapilgul herilaseks. Samas võis tegu olla sootuks süütu kärbseliste sugukonda kuuluva sirelasega, kes imiteerib vaid enese julgeoleku eesmärgil agressiivse herilase välimust, sundides potentsiaalseid vaenlasi, kes võiksid teda sihilikult alla neelata või lömastada, eemale hoidma.

Ka agressiivne mimikri kujutab endast sageli potentsiaalsele ohvrile petusignaalide saatmist, kuid eemale peletamise asemel on selle eesmärgiks lähemale meelitamine. Kiskjaliku mimikti peamine „meelitusvaluuta“ on seks või toit. Agressiivseks petteks on suurepäraselt kohanenud veepõhjas varjuv merikurat, kelle suu kohal paiknevad peibutavad tundlakesed, mida pahaaimaatud kalakesed toiduks peavad. Lähenenud saagi püüdmiseks peab tumeda merepõhjaga ühtesulanduv kiskja üksnes oma päratud lõuad avama ja ohvri endasse imema. Iseka inimkäitumise kohta kasutatakse parajat käibefraasi „hunt lambanahas“. Paraku pole see kõige tabavam näide, sest ennast saakloomade nahkadega katvad kütid ja näiteks kalamehe õngekonksu otsa kinnitatud ussikese kunstlik imitatsioon ei kvalifitseeru agressiivse mimikri alla. Selleks on tarvis orgaanilist muutust ja kehaomaduste kohandamist imiteeritava organismiga.

Agressiivset mimikrit kasutavad ka suhtekiskjad, kes sarnanevad anatoomiliselt oma ohvritega nagu kaks tilka vett, kuid peavad ohvritega ühte sulandumiseks vaid oma käitumist kohandama, mida mina eelistan kutsuda prosotsiaalseks mimikriks. Prosotsiaalne mimikri peab selle omanikule looma sõbraliku varjundi, mis aitab hõlpsamini leida partnereid/ressursse töö- ja eraelus, kuid nagu väljend „mimikri“ väljendab, on see loodud ennekõike imiteerimaks „modelli“ ilma reaalse kavatsuseta näilist illusiooni ka tegelikkuseks muuta. Prosotsiaalsesse mimikrisse varjuv suhtekiskja kasutab üksikohvrite ligimeelitamiseks samuti oma sarmi, kuid süües kasvab mõnikord isu. Kiskjal, kellele tundub ohvrite ükshaaval ülesnoppimine tülikas ja aeganõudev, võtavad efektiivsuse huvides endale modelliks väga ühiskonnasõbraliku tegevusviisi, mida me saame isegi empaatiaga seostada.

Empaatiaga on tihedalt seotud Suure Viisiku koostöövalmiduse dimensiooni kuuluv altruism kui omapoolset kasu mittejärgiv käitumine, mille eesmärgiks on teiste heaolu ja huvide rahuldamine. Korrektne oleks siiski öelda, et altruism lähtub empaatiast kui võimest teise vajadusi tunnetada ja kaastundest, mis võimaldab teiste vajadusi tunnustada. Kas ühe või mõlema empaatia liigi (afektiivse ja kognitiivse) puudumisel ei toimi altruism siiruse printsiibil ja kaldub kiskjalikuks egoismiks. Ekstreemsed altruismi vormid on meile tuttavad mikromaailmast, kus üks liik ämblikke ohverdab oma keha toiduks järglastele ja teine liik seksuaalpartnerile, või mesilasperest, mille üks liige ohverdab pesa säilimiseks oma elu sissetungijat nõelates ja nõela koos selle külge kinnitunud siseelunditega kaotades. Altruismist saavad ennekõige kasu kiskjalikud karjaloomad, kelle jahiõnn sõltub koostööst. Ometi on ka loomade seas neid, kes panustavad minimaalselt ühisjahti ja on samavõrra kitsid oma saagi jagamisel.

Oleks väga kiuslik seostada altruismi enesekasuga, kuid nähtavasti on sellel oma tõetera sees. Vähemalt osaliselt, kui tegemist ei ole ultimatiivse eneseohverdusega, mille näiteid sai just esitatud. Ühiskondliku heateo või teene osutamine muudab meie subjektiivse enesetunde paremaks ja parandab meie väärtustunnetust. Seda tunnet on raske kunstlikult esile kutsuda, välja arvatud nartsissistlike isiksusejoonte korral, ja see motiveerib meid prosotsiaalselt käituma isegi siis, kui meie heateol tunnistajaid ei ole. Ühelt poolt on see otsekui kinnitus salasoovile, et me kõik oleme armastavad ja hoolivad, teisalt süvendab uskumust, et ka me ise oleme armastusväärsed. See tunne on altruismi valuuta, ilma milleta ei liigutaks ükski olend teise pärast lillegi. Enamasti on altruistlik tegu aga automaatne või impulsiivne, nagu ka peegelneuronite mõju, mis ei lase meil kaua teiste kannatusi pealt vaadata. Raske on seda mehhanismi isekaks kutsuda, sest sisuliselt käitume me teistega samuti nagu me käituksime iseendaga. Empaatia muudab altruismi toimimise hetkel kaks inimest üheks ja hägustab piirid mina ja sina vahel.

Empaatilist isikut motiveerib prosotsiaalselt käituma sellest saadav rahuldus, nõrga või sootuks puuduliku empaatiaga isikul sarnane motiveeritus puudub ja tema vabast valikust sõltub, kas ta eelistab pro- või antisotsiaalset käitumist. Enamasti mõjutab sellise isiku otsust olukorra vajadus, seega on tegemist teadliku ja ratsionaalse valikuga. Ta allub kriminaalseaduste sätetele samadel alustel, nagu iga tavapärane inimenegi, kes pidi olema teadlik oma otsuste tagajärjest, mis sellest, et tal puudus empaatiline motivatsioon. Karistusest päästaks ta vaid teovõimetus, mille korral on teadlikkus luulude, muu vaimuhaiguse või vigastuse tõttu häiritud. Selline täidesaatev lähenemine on paljud psühhopaadid surmanuhtlusele määranud, kuigi kaudsel vaatlemisel võisid nende teod vaid hullumeelsuse poolt juhitud olla.

Tavapärane empaatiline isik väärtustab heaolutunnet, mis kaasneb prosotsiaalse käitumisega. Suhtekiskjate motiivid paiknevad aga sootuks mujal – nii saamegi lihtsalt tuvastada, mis võib olla konkreetse manipuleeriva käitumise taga ja millise isiksusega meil seejuures tegemist on. Nartsissist väärtustab ennast ja tema käitumise motiiviks on erilisus. Ta peab ennast teistest kõrgemale tõstma – oma erilisust rõhutama – ja vältima intiimsust, mis võiks tema tavapärase iseka olemuse paljastada. Histrioonik rõhub sarnaselt nartsissistile erilisusele ja silmapaistvusele, kuid teiste alandamise asemel üritab ta taandada inimsuhted võimalikult pinnapealseks. Psühhopaadi motiiviks on ahnus, sest ta väärtustab asju ja staatust rohkem kui inimsuhteid või emotsioone. Seepärast ongi psühhopaadi kiskjalikkus instrumentaalne. Piiripealne väärtustab erinevalt psühhopaadist inimsuhteid ja tema motiiviks on kuuluvus. Tema kiskjalikkus on seetõttu emotsionaalne ehk reaktiivne.

Ihuüksi kõrbes rändav altruistlik isik keerab seljale kukkunud kilpkonna jalgadele ja tunneb, kuidas mõnus emotsionaalne laeng teda läbib. Enda väärtust kunstlikult alal hoidev nartsissist võib toimida samuti, kuid tema emotsioonid on võrreldamatult tuimemad. Teda motiveerivad heakskiit ja tunnustus, mida nartsissist saab teistelt inimestelt. Kui altruismi väljendamise hetkel tema teole pealtvaatajaid ei leidu, siis kirjeldab ta hiljem oma kangelastegu liialdatud värvides kõigile, kes viitsivad teda kuulata. Kui ka sellest väheks jääb, siis postitab ta oma „läbielamise“ sotsiaalmeediasse. Seepärast võivad nartsissistid näida esmapilgul iseäranis lahked ja helde käega, kuid pikas perspektiivis ilmuvad ikka nähtavale nende käitumise varjatud motiivid. Ka psühhopaatidele pole „altruismipuhangud“ võõrad, kuigi nende jaoks on kiitus ja tunnustus väheolulised. Psühhopaadi jaoks on makjavellilikult igal teol oma väärtus, isegi altruismil, mida võib hüvede ja ressursside akumuleerimiseks rakendada. Altruism on nimelt see valuuta, mida saab igas ühiskonnas ja igal ajastul hõlpsasti muuks varaks konverteerida.

Prosotsiaalse mimikri üks peamine peibutusvahend on kuluefektiivne altruism. Efektiivse altruismi liikumisega üritavad sotsiaalteadlased välja selgitada kõige tõhusamaid viise maailma aitamiseks. Kuluefektiivsus seevastu on tuttav termin kõigile kasuahnetele ettevõtjatele ja tähendab maksimaalset lisandväärtust, mis on saavutatud minimaalsete kulutustega. Kuna altruistlik käitumine ei sisalda algupärasel kujul omakasutaotlust, siis väänavad suhtekiskjad selle tähendust enda huvides. Selle mõistmiseks peame me eristama teo motiive teo tagajärgedest ja vaatlema neid teineteisest eraldi. Kusjuures motiivil ei tohiks altruismi korral olla vähimatki seost enese elu parandamise või säilitamisega: see peab teenima altruismi objekti (abistatava isiku) huve.

Ühiskondlik või vabatahtlik töö ei ole prosotsiaalse mimeedi jaoks võõras. Oma silmiavavas menukis kirjeldab Ann Rule tihedat koostööd Ted Bundyga kriisikeskuse töötajana. Bundy oli sel ajal noor tudengist meesterahvas, kes juhtus öövalveid tegema just raamatu autoriga samadel õhtutel. Rule pajatab mitmetest juhtumistest, mil teisel pool telefonitoru oli suitsiidialdis helistaja, kelle asukohta Bundy asus telefonikompaniide abil välja peilima, samal ajal kui Rule üritas helistajat tegevuses hoida. Milline kergendus oli lõpuks telefonitorus kuulda ambulantsiteenistuse töötaja häält, kes juhtumi juba sündmuskohal üle võttis. Rule nendib mõnevõrra ebakindla tooniga, et tema seksuaalkiskjast kaastöötaja päästis nendel öödel arvatavasti sama palju elusid, kui neid võttis.

Hiljem, kui Bundy saavutas juba tuntust poliitilistes ringkondades, töötades koos Vabariiklaste partei ninameestega, ragistas ta uurimistöö kallal, mis puudutas hääletajate vägistamisjuhte. Mõned poliitikud soovisid seni ebaseaduslikku pöidlaküütlust legaliseerida, kuigi sellele oli palju tugevaid vastaseid. Bundy „ennastsalgav“ huvi oli loomulikult mõistetav, sest järgnevatel aastatel jahtis ta mööda riiki liikudes hääletavaid tüdrukuid, kes jalavaeva vähendamiseks tema heledasse Volkswageni põrnikasse istusid. Kiskjatest mimeete tõmbavad ühiskonna valupunktid, kuid mitte selleks, et neid lahendada, vaid selleks, et nende abil oma perversseid ihasid rahuldada – motiive varjata.

Kuidas hormoonid meie suhteelu mõjutavad

Hormoonid ja armastus


Üks parimatest suhteteemalistest karikatuuridest, mida ma olen kohanud, kujutab inimjäsemetega aju ja südant, kes seisavad teineteisega vastakuti, nagu vestlevad inimesed. Mõlemad on otsekui sõjast koju naasenud soldatid, kes vahetavad nüüd lahingumuljeid. Sinikate ja verevalumitega kaetud aju ütles plaasterdatud südamele just sedasama, mida sooviks iga armastuses pettunud inimene oma purustatud südamele ette heita. „Mis ma sulle ütlesin,“ kostis aju parastavalt, mille peale süda süüdlaslikult silmad maha lõi. Kui tüüpiline see on. Ja samas kui väär see on. Ükski õnnetu amastaja ei saa enda pettumuses süüdistada ainult oma rumalat südant. Isegi oma tundeid süüdistades juhiksid nad oma viha valesse kohta. Siin tundub tegemist olevat kurja saatuse või koguni nähtamatu käega, mis mõnikord otsekui tõukab ühest õnnetusest teise. Tegelikkuses täidavad sellesama nähtamatu käe ülesandeid hormoonid ehk virgatsained: kehasisesed keemilised signaalid.

Keha on kompleksne bioloogiline ühik, mis piltlikult väljendades koosneb rakkudest. Rakkude ülesanne on kasvada, valmistada keha jaoks vajalikke materjale, hoida vee taset organismis, väljutada jääke, paljuneda ja lõpuks surra. Kõiki neid protsesse on vaja koordineerida, et vältida kaost. Hormonaalsüsteem ehk endokriinsüsteem, mille ülesandeks ongi keha erinevate talituste reguleerimine ja organite vaheline sidepidamine, kuulub koos närvisüsteemiga sellesse füsioloogilisse kontrollsüsteemi, mille liikmeteks on lisaks südamele ka aju. Seesama sinikates organ, kes südame poole ülekohtuselt näppu vibutas, justkui kogu süüd temale ajades. Seesama aju annab meile antud peatükis ja veel järgnevateski vastuseid, miks osad meist inimkiskjate haardes teiste sabas sörkivateks ahvideks muutuvad, olles loodetavasti eelmises peatükis vastanud küsimusele, kuidas nad ahviks muutuvad. Küsimusele „Miks nad muutuvad?“ ei ole lihtne üha uuemate avastuste valguses vastata, sest meie teadmised aju toimimismehhanismidest on isegi 21. sajandi künnisel sisuliselt lapsekingades.

Kuid ka aju ja süda ei kontrolli hormoonide talitust ainuisikulise tandemina. Hormonaalsüsteemi moodustavad inimese kaheksa suuremat nääret, ajule kuuluvad nendest vaid kaks: käbikeha ja ajuripats. Keemilisi ühendeid – mida meie kutsume hormoonideks – kasutatakse organite vahelises suhtluses signaalidena, millest igaühel on oma ainulaadne ülesanne, mõjutades ainult kindlat elundit või kudet, millel on vastava hormooni retseptorid ehk vastuvõtjad: hormonaalsed sadamad. Endokriinsüsteem töötab üheskoos närvisüsteemiga, säilitamaks meie keha homöostaasi, ja võimaldab meil reageerida nii välisele kui sisemisele (tajutavale ja emotsionaalsele) stressile.

Emotsioonid on ülivajalikud infokanalid, mis annavad psüühikale märku, et miski hälbib subjektiivsest tavapärasusest või talutavast. Kehale annavad sarnase ohusignaali hormoonid – muuda vaid kunstlikult (läbi medikamendi annustamise näiteks) organismi vastuvõtlikkust teatud virgatsainetele, kui reaktsioonina muutub käitumine, mõtlemine, emotsioonid, nagu reageerivad surnukehad elektrilaengutele. Läbi närvisüsteemi sensoorsete kanalite organismi sisenenenud välised ärritajad, nagu näiteks interpersonaalsed suhted, toovad endaga kaasa sarnase kehasisese hormonaalse reaktsiooni, mis tähendab, et närvi- ja endokriinsüsteem on omavahel seotud läbi loetamatute ühenduste. Sest nagu eesliide „endo“ väljendab, toimivad hormoonid vaid kehasiseste signaalidena – närvisüsteem suhtleb enamasti välisega, endokriinsüsteem sisemusega. Seega mõjutab närvisüsteem endokriinsüsteemi talitusi, nagu mõjutab medikamentide manustamine organite tööd. Inimorganism sarnaneb robotile, mille käitumuslikku talitust reguleerivad varem sisseprogrammeeritud algoritmid ja elektriimpulsid. Lihtsalt meie teadvus – meie isiksus – taandab nende robotlike algoritmide tähtsust meie käitumise kujundajana.

Hormoon töötab kui keemiline võti, mis passib vaid sobivasse lukuauku, milleks on konkreetse raku retseptor. Ta ei ole infokandja, nagu kiri või telefonisõnum, vaid signaal, mis sunnib teatud rakku kas midagi tegema (aktiveerib) või mingit tegevust lõpetama (inhibeerib, näiteks nagu toimib valuvaigisti, mis blokeerib valusignaalide jõudmise närvisüsteemi). Hormoon on kehasisene manipuleerimisvahend – virgatsaine ei peida endas krüptitud infot, mis muudaks hormooni mingiks keeruliseks iseteadlikuks infoühikuks. „Lukuaugu“ sobivuse korral reageerib rakk “võtmehormooni” olemasolule või isegi selle puudumisele. Hästi töötavas süsteemis on hormoonide tase ja unikaalne reaktsioon nende eksistentsile tasakaalus. Organismi reaktiivsel tööl on seetõttu tulemuslik tagajärg. Teatud olukordades vabastab meie keha hormoone, mis ühekordsel annustamisel mõjutab meie käitumist või enesetunnet ja emotsioone, kuid korduval annustamisel võib muuta meid endast isegi sõltuvaks, nagu narkootikumist. Meie keha harjub erinevate hormoonide mõjuga ära, nagu me võiksime pikema harjutamise juures hakata eelistama vürtsikat toitu, mis meile alguses talumatu tundus, kuid hiljem kogu meie toidulaua kattis. Nii tekib ka narkootiliste ainete mõjude lõdvenemine pikaajalise manustamise jooksul.

Me suudame armumist seletada enamasti läbi nende samade tunnete, mis armumisega kaasnevad, muutes emotsioonid väliselt vaadeldavateks sümptomiteks. Mida tundsid sina esimest korda armudes, olgu selleks kasvõi lühiajaline kooliaegne romantiline seiklus? Sa ilmselt ei vajagi palju sõnu, sest sulle on tehtud käepäraseks sobiv väljend „liblikad kõhus“, mida fantaasiaküllased inimesed armastavad tavapäraselt armumise kirjeldamiseks kasutada. Ignoreerides absurdseid kujutluspilte kõhus lendlevatest liblikatest, fikseerid sa esimese emotsioonina ootusärevuse. Armumine muudab sind rõõmsaks, pingevabaks ja kergeks kui tuul, mis võimaldab sul isegi pilvede peal hüpata. Ometi koged sa sarnast arulagedat õndsust suure tõenäosusega ka loterii jackpoti võites, sest seda emotsiooni pole kaugeltki üksnes romantiline tundemaailm monopoliseerinud.

See kirjeldatud õnduse tunne on sinu enda sees, selle on loonud sinu enda teadvus ja sinu enda keha, täpselt samuti, nagu on subjektiivne kogu sinu maailmapilt. Mitte keegi pole sinu pea külge kinnitanud elektroode või üritanud sind kuidagi mehhaniliselt armuma mõjutada. Isegi müstilised armudroogid jäävad muinasjuttude valdkonda. Nagu sa suudad ennast oma mõtetega hirmutada, nii suudad sa ennast ka õnnelikuks ja armunuks muuta. Samamoodi on armumine psühholoogiliselt väljendades ülestimuleeritud emotsionaalne ja kognitiivne side kahe isiku vahel, kõigest meeleseisund, mis tekib soodsate asjaolude saabumisel. Anatoomiliselt väljendades oled sa aga saanud paraja doosi õnnelikkusehormooni, mis on sinu kehas alaliselt olemas ja ei teki mitte millestki. Erutuse ja armumise ajal selle kogus veres lihtsalt tõuseb.

Romantiline kohtinguprotsess esmakohtumisest kuni armastuse tekkimiseni hõlmab endas kolme komplekset psüühilist ja neuroloogilis-endokriinset süsteemi, mille aktiveerumine on järkjärguline ehk hierarhiline. Nendeks süsteemideks on iha, sümpaatia ja kiindumus. Neil kõigil on oma individuaalne kvalitatiivne väärtus ja ükski hierarhiliselt järgnev süsteem ei saa aktiveeruda ilma eelmiseta ehk sümpaatia tekkimiseks peab eelnevalt tekkima iha ning kiindumise tekkimiseks on vajalik sümpaatia ja iha eelnev olemasolu. Täiusliku romantilise armusuhte tekkimiseks on hädavajalik kõigi kolme taseme läbimine, kuigi enamasti läbime me potentsiaalsete partneritega kohtudes ühte või kahte kvalitatiivselt eristuvat süsteemi – teiste sõnadega ei loo me kõigi kohtingupartneritega romantilist püsisuhet, milleks peavad kumbki partner teineteisesse kiinduma. (Lisa sõna „kiindumine“ juba varakult oma sõnavarasse, sest edaspidi tuleb temast väga palju juttu.)

Lõplikule kiindumisele eelnevad süsteemid muudavadki „deitimise“ ehk kohtingu kui keerulise käitumissüsteemi just selleks, nagu me seda mõistame – kohtumiseks kahe inimese vahel, mille kestel rakendatakse komplekseid rituaale, eesmärgiga luua kestev liit. Iha staadiumis on kohtingupoolte käitumine flirtiv, kohati uhkeldav ja teineteise reaktsioone argsi kompav. Võib juhtuda, et kohtingupartnerid loovad selles staadiumis intiimse füüsilise kontakti, peale mida võib ihalev käitumine üleüldse lakata. Sellisel juhu ei siirdu osapooled üheskoos järgisesse staadiumisse, mil algne ujedus on juba kadunud; partnerit tuntakse endiselt pinnapealselt, kuid siiski detailsemalt. Me võime seda perioodi nimetada armumiseks, sest – nagu kõnekäändki ütleb – armastus teeb pimedaks. Antud hetkeks on paljastunud kummagi poole nõrkused ja tugevused ning kui (pimedalt) armunud pooled neid (mõnikord lühinägelikult) aktsepteerivad, siirdutakse edasi järgmisesse staadiumisse. Nüüd on partneritel kujunenud välja väga detailne ülevaade teise poole isiksusejoontest ja nendest mõjutatud ellusuhtumisest ning kumbki partner tunnistab need enda jaoks sobilikeks.

Kõigi süsteemide vältel aktiveeruvad erinevad hormoonid, mis ei võimalda meil eelpoolnimetatud staadiume eristada mitte üksnes käitumuslike sümptomite, vaid ka füüsiliste tunnuste järgi. Mõõtes vastavate hormoonide taset organismis, saaksime me diagnoosida, millises kohtingustaadiumis on partnerid või vähemalt üks nendest ja kui suure tõenäosusega jääb püsima nende vahel loodud alaline liit nimega abielu.

Esialgse kohtingukogemusega kaasnevat iha või kirge mõjutavad meie suguhormoonid: testosteroon ja östrogeen. Mehelikkus seostub esimesega, naiselikkus teisega. Tegelikkuses oleks kogunisti ebakorrektne kutsuda testosterooni meessuguhormooniks ja östrogeeni naissuguhormooniks, sest mõlemal sool on kumbki hormoon organismis esindatud. (Tõenäoliselt areneb inimloode naiselikust algvormist, mille meessuguhormoonid maskuliinseks muudavad. Seega eksis piibel rängalt – Eeva ei loodud mitte Aadama küljeluust, vaid sootuks äraspidiselt – Aadam Eevast.) Sugudevaheline erinevus ei seisnegi mitte vastava hormooni esinemises, vaid hormooni koguse erinevuses – meestel on testosterooni tase kõrgem ja östrogeeni tase madalam kui naistel ning vastupidi. Testosterooni taseme tõus parandab nii naiste kui meeste liibidot ja seksuaaliha; naistel on see märgatav vahetult enne ovulatsiooni kui kõige viljakamat perioodi naise elus, vähemalt organismi paljunemise seisukohalt. Armunud meeste testosterooni tase veres seevastu langeb. See on ka mõistetav, sest testosteroon on seotud agresiivsusega, mis peab töötava romantilise suhte puhul olema partneri julgeoleku säilitamiseks taltsutatud, ja suguihaga, mida mehe püsipartner peab olema suuteline ekstreemsustesse kaldumata leevendama, et rahuldamatu mees ei läheks mujalt abi otsima. Samas muudab testosterooni taseme tõus armunud naised skeptilisemaks ja vähem usaldavaks võõraste suhtes. Sellise omalaadse kahjukindlustusega motiveerib loodus nii mehi kui naisi suhtevälistest kiusatustest eemale hoidma, et säilitada liidu püsimist väljavalitud partneriga. Kuid antud suguhormoonide tase normaliseerub ligi aasta või kahe jooksul, mis võib anda väikese vihje, kauaks loodus soovib, et me truult kokku jääksime – enamasti piisabki kahest aastast, et suhte jooksul viljastatud laps ilmale tuua ja ühiselt teineteist toetades lapse arengu jaoks kõige kriitilisem periood üle elada.

Sümpaatia tekkimise staadiumis hakkavad rolli mängima sellised hormoonid, nagu dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin. Armumisega kaasnevat iselaadset õnnetunnet põhjustab neurotransmitter dopamiin, mille põhilisteks funktsioonideks – vähemalt mis kujundavad meie isiksust – on motivatsioon ja naudingud. See on otseses ühenduses aju heaolu premeerimise keskusega, mis muutub üheaegselt dopamiini taseme tõusuga aktiivseks, kui me käitume näiteks altruistlikult või vaatame kallima inimese – oma partneri või lapse – fotot. Tavaliselt tajume me dopamiini taseme tõusu juba pärast esimest õnnestunud kohtingut, kui enneolematu põnevuskihelus sunnib meid järgnevat korda ihalema, samuti nagu ihkab narkar järgmist heroiinidoosi. Kuna dopamiin vastutab naudingute otsimise eest, siis võib inimene hormooni „ületootmise“ korral muutuda impulssiivseks ja kontrollimatuks: naudingud hakkavad liigselt inimlikku käitumist motiveerima. Dopamiini „üledoos“ ongi põhjuseks erinevatele kaasaegsetele sõltuvusprobleemidele, mis mõjutavad enim seksuaal- ja toitumiskäitumist, seetõttu võivad ka värskeltarmunud kaotada söögiisu, kuid erinevalt kokaiini üledoosist on dopamiinilaks meile ajutiselt toimides enamasti kahjutu, tõstes meid seitsmendasse taevasse, kuid liialdades võib põhjustada psühhoosi ja tekitada luulusid või isegi skisofreeniat (dopamiini puudus seevastu soodustab Parkinsoni tõve sümptomite teket).

Serotoniin, selliste antidepressantide nagu Prozak ja Zoloft toimeaine, on mõeldud dopamiinist mõjutatud ekstreemsusi tasakaalustama, muutes inimese sotsiaalseks ja kaalutlevamaks, motiveerides inimest erinevalt dopamiinist pelgama karistusi ja olema seadusekuulekas. Nende kahe hormooni vahel peab valitsema balanss, sest ka serotoniini ületootmise korral muutuvad inimesed ekstreemsel juhul ülireligioosseks või obsessiivselt korrale alluvaks, alatootmise korral impulsiivseteks. Serotoniin sunnib sind kinnisideeliselt oma uuele partnerile mõtlema ja tekitab kompulsiivse vajaduse ainult tema kõrval olla, sarnanedes obsessiiv-kompulsiivse häirega kliinilisele patsiendile, kelle serotoniinitase organismis on sarnane värskeltarmunu omaga. Häired serotoniini tootmises võivad põhjustada ennastkahjustavat vägivaldset käitumist ja isegi kalduvust suitsiidile.

Seda kihelevat tunnetust, nagu kihiseks su kõhus shampus või üritaks terve armee sipelgaid väljapääsu leida ja kaasneb alati ülevoolava tujuga, mõjutab neurokemikaal noradrenaliini poolt vabastatud üldtuntud hormoon nimega epinefriin, mille laiem tuntus seostub tema alternatiivse nimetusega adrenaliin (epinefriin on terminina valdavalt Ühendriikide meedikute poolt kasutatud), mida me seostame sageli seikluste ja põnevusega, aga ka hirmu ja õudusega. Neerupealsete poolt eritatava adrenaliini toime on lühiajaline, kuid varustab organismi pikemaks ajaks energiaga, eriti veel siis, kui organism seda energiat füüsiliselt ära ei tarbi. Adrenaliini pikaajaline toime võib pahupoolena põhjustada infarkti ja muid veresoonkonna haigusi, nõrgestades meie immuunsüsteemi, armumise puhul on adrenaliini mõju aga sama meelierutav kui kihiseva jääkülma shampuse joomine tulikuumas mullivannis istudes

Kuid ka armumisega kaasnev hormonaalne „anomaalia“ normaliseerub millalgi, kui esimene värskus suhtest kaob. Kui sa esialgu oled pime oma armastuse objekti vigade ja puuduste suhtes, siis aeglaselt taasärkav kaine mõistus sunnib sind silmi avama – keemiliste ühendite kontsentratsioon sinu kehas hakkab normaliseeruma tavapärastesse piiridesse ja tegema ruumi kahele hormoonile: oksütotsiinile ja vasopressiinile. Loodetavasti just selleks hetkeks on kohtingustaadiumis isik suutnud oma partneri punased lipukesed tuvastada ja langetada kooseluotsust analüüsi mitte emotsioonide varal, sest järgnevast piirist üle astudes on juba väga raske partnerist lahti lasta. Sest on võimalik, et need kaks erinevat hormooni – naistel oksütotsiin ja meestel vasopressiin – reguleerivadki imetajate sugudevahelist kiindumust, mis on kohtinguperioodi viimane ja lõplik staadium. Oksütotsiin kontrollib nii sotsiaalset (empaatilist), seksuaalset kui vanemlikku käitumist ehk pigem lähendab sotsiaalselt, vasopressin aga meeste seltsimist, agressiivsust ja sotsiaalset äratundmist ehk aktiveerib pigem territoriaalset ja kaitsvat käitumist. Ühe funktsioonina ahendab vasopressiin ka väikeseid veresooni, mille tagajärjel vererõhk tõuseb, samuti vähendab hormoon uriini tootmist, oksütotsiini laadsed hormoonid põhjustavad aga lihasrakkude kokkutõmbeid, mis on seotud imetamise ja rasedusega.

Oksütotsiin mängib põhilist rolli vanemlikus (emotsionaalses ja füüsilises) kiindumuses ja paaride siduvuses või isegi sinu suhtes oma neljajalgse sõbraga, kes lisaks kõigile oma liigile omastele erivõimetele oskab inimeste näoilmeid lugeda. Kui näiteks sina usud, et sinu koer suudab vaadata otse sinu hinge sügavusse, siis võib sul isegi õigus olla. Uuringud on nimelt kindlaks teinud, et koera ja tema peremehe vastastikune silmajõllitamine tõstis mõlema oksütotsiini taset, seetõttu pole üllatavad väited, et armastus teeb pimedaks või et ilu on vaataja silmades. Oksütotsiini kogus organismis võib ennustada isegi seda, kui truu sinu inimpartner on ja kas temast saab abielumaterjali.

Varane kiindumussuhe – täikasvanu emotsioonide reguleerija

Ema-lapse suhe

Arvestades lugeja huviga jätkame arutusega kiindumussuhtest. 

Bowlby kiindumusteooria keskendub peamiselt lapse hirmule ja tema käitumisele ohu korral ning tema kiindumusisiku reaktsioonile. Kui me kutsume kiindumust teiste sõnadega empaatiaks, siis kiindumuskäitumine on reaktsioon balansseerimata empaatiale – signaalidele -, mida lapsevanem oma lapse suunas saadab. (Tegelikkuses ringleb suurem osa inimkäitumisest enda ja keskkonna vahelise empaatia sünkroniseerimise ümber, kuid me võtame antud peatükis tähelepanu fookusesse kiindumuse kui käitumissüsteemi just seetõttu, et kirjeldada detailselt, milline on sünkroonsusest hälbiv suhtlemine ema ja lapse vahel. Antud hetkel pole veel lihtsalt psühholoogide käsutuses parimat teooriat varase käitumusliku sünkroonsuse iseloomustamiseks.)

Kiindumusisik, kelleks lapse esimesel kahel eluaastal on peamiselt ainuisikuliselt ema, kehastab lapse jaoks omamoodi empaatilist turvalisuse tugipunkti (secure base ing.k.) – turvalist sadamat, mille juurde tormi korral naasta, et siis taas ohu taganedes tagasi laia maailma purjetada. Kui laps tunneb ennast mingil põhjusel ohustatuna, olgu selleks siis reaalne alus või mitte, aktiveerub tema kiindumussüsteem kui erinevate psüühiliste ja füüsiliste tegurite kogum, mille üks lahutamatu osa on kiindumuskäitumine. Laps otsib kiindumuskäitumisena võimalikult kiiresti turvalist tugipunkti ehk ema lähedust, mis võimaldab tal oma emotsioone ema emotsioonidega harmoniseerida – rahulik ema rahustab ka last -; ema puudumine lapse nägemisulatuses põhjustab lapse nuttu ja temapoolset primaarse hooldaja otsimist, sest laps on psüühikat üleliigselt koormavate emotsioonidega (hirmuga) üksi jäetud. Samuti käitub (empaatiliselt) ema, kes väikelast silmist kaotades hakkab teda otsima ja leides teda lohutama: oma rahustavaid emotsioone lapsele demostreerima ja nendevahelisi emotsioone sünkroniseerima. Need on iseloomulikud kiindumuskäitumised, mis tagavad lapsele turvalisuse ja turvatunde ehk võimaldavad lapsel sünkroniseerida oma emotsioone vanema positiivsete emotsioonidega. Läbi peegeldamise ema emotsioone tunnetanud lapsel on suur tõenäosus tulevikus kognitiivselt teiste inimeste emotsioone mõista. 

Laps ootab ema läheduses turvaliste tingimuste taastumist (emotsioonide vastastikust harmoniseerumist – ema rahustab lapse maha), samuti nagu käituvad primaadilapsed, kes ei lahku ema lähedusest enne, kui tunnetatud oht on möödas. Kiindumuskäitumine, nagu ka hirm võõraste ees, esineb nähtavamalt kõige varem umbes kuue kuustel lastel, kes on motoorselt võimekamad kui imikud ja suudavad ise omal abitul moel (roomates) emale järgneda või üksikuid ohusituatsioone mõistetavalt signaliseerida. Samas tuleb kiindumust eristada sõltumisest.

Mõnepäevane või -nädalane imik sõltub hooldajast, ent POLE veel temasse kiindunud, sest tema eneseteadlikkus pole veel küps; kuid juba kolme aastane laps, kes on jäetud võõraste inimeste hoole alla, ei ole enam emast sõltuv, ent ometi ON temasse kiindunud – empaatiline kontakt vanemaga on juba loodud. Kiindunud lapsed roomavad ema järel, ajavad ema läheduses ootavalt käsi laiali, oodates sülle võtmist või hoiavad emast kinni, klammerdudes otsesõnu empaatiliselt ema emotsioonide külge. Selleks ajaks on nad loonud kiindumussuhte ühe oma vanemaga, kelleks enamasti on nende tundeid kajastav ema.

Säärane on lapse reaktsioon kiindumussuhtlemisele, mis on tema vajaduste rahuldamise seisukohalt kas piisav, ebapiisav või kahe eelmise kombinatsioon. Kui ema suhtleb imikuga näiteks teda riietades või temaga naljatades ning imik ei tunneta ohtu, siis ei kvalifitseeru säärane olukord kiindumussuhtlemise alla, kuigi aitab kaasa kahe inimese vahelise sideme tugevnemisele. Kiindumuskäitumine ongi konkreetselt väljendades lapse reaktsioon tunnetatud ohule.

Sisuliselt moodustuvad varaste sotsiaalsete kogemustega kaasnevad emotsionaalsed mälupildid, mis tekkisid suhtes hooldajaga – nii negatiivsed (hülgamine) kui positiivsed (lohutamine) – lapse jaoks niinimetatud sisemised töömudelid (internal working models ing.k.), mis on põhimõtteliselt sarnased eelmises peatükis kirjeldatud kognitiivsete skeemidega. Sisemised töömudelid juhivad lapse edasist suhet kiindumusisikuga, väljendades isiku soove, hirme või konflikte ja aktiveerides eelmises peatükis kirjeldatud psüühilisi kaitsemehhanisme, ehk kas isik ootab edaspidi igast suhtest suvalise kiindumusisikuga vähest turvalisust või eeldab automaatselt, et tema vajadusi täidetakse ka edaspidi.

Kiindumusteooria hõlmab nelja peamist faktorit, mis alates imikueast muutuvad järjest küpsemaks ja moodustavad lõpuks koordineeritud ja reguleeritud kiindumussüsteemi, mille võtmeelementideks on keskendumine kiindumusisikule (tähelepanu), varasemad ootused kiindumusisiku käitumise suhtes (ootused), stressi korral nutt ja kiindumuse korral naermine (mõju) ja protest kiindumusisiku ebarahuldava käitumise korral (käitumine). Varasemad kogemused ja suhted kiindumusisikuga muudavad need neli komponenti juba 9 kuni 18 elukuu vanuse lapse tervikliku kiindumussuhte lahutamatuks osaks ja kinnistuvad töömudelitena, mis reguleerivad kogu kiindumussuhte spektrit: tähelepanu, ootusi, mõju ja käitumist.

Vanemliku suhte ja romantilise paarisuhte sarnasused

Intiimsus


Varasemas artiklis käsitlesime me täiskasvanute kiindumussuhte aluseid. Nüüd otsime me sarnasusi ema-lapse ja naise-mehe vahelises suhtes.

Täiskasvanute monogaamsete suhetega tegelevate erialaspetsialistide nagu psühholoogide ja psühhiaatrite sõnavaras on juba ammu kasutusel väljend „intiimsus“, mida lapsepõlves ei kasutanud meiega suheldes isegi meie vanemad, sest sellel tundus olevat nilbe seksuaalne tagapõhi. Nüüd korraga täidab see meie igapäeva ja on osake sotsiaalsest dimensioonist. Me oleme intiimsed mitte ainult oma romantiliste kaasadega, vaid ka sõpradega ja isegi terapeutidega, kellega meil on hea õnne ja sobivuse korral intiimne terapeutiline suhe. Intiimsus pole vastupidiselt paljude vanemate arusaamisele kaugeltki seksuaalne, nagu ka meie kiindumus oma vanemate ja sõprade vastu. See hõlmab endas usalduse kinkimist ja usalduse vastuvõtmist. Ilma intiimsuseta ei ole lähedased suhted võimalikud, ei füüsiliselt ega psüühiliselt, ei lapse ja vanema ega armukeste ja abikaasade vahel.

Seksi eesmärk ei pea alati olema soo jätkamine, vaid sotsiaalse kiindumuse instrument. Seks lähendab füüsiliselt ja leevendab lisaks ärevusele ka agressiivsust. Kuna kiindumussuhe eeldab vanema füüsilist lähedust, mis kujundab lapse jaoks turvalise sadama rolli, kuhu hädaohu eest varjule pugeda, siis mõistetavalt esindab ka seksuaalvahekord üht lahutamatut kiindumusinstrumenti.

Seksuaalvahekorra ajal on kaks partnerit teineteisele nii lähedal kui see üldse bioloogiliselt võimalik on, seega imiteerib see vähemalt funktsionaalselt kiindumuse ülesannet. Mis muidugi tähendab üksnes seda, et ilma seksita – ilma füüsilise läheduseta – ei suuda täiskasvanud partnerid teineteisesse lõplikult kiinduda. Sõprus on emotsionaalne side, armastus aga nii emotsionaalne kui füüsiline suhe.

Tundub loogiline, et Vietnami sõja vastased tulid välja loosungiga: „Tehke armastust, mitte sõda!“ Selles on oma osa hormoon oksütotsiinil, mis näib nii laste kui täiskasvanute kiindumussuhet koos hoidvat. Seda väljastatakse nii intiimse läheduse (kaisutus, imiku rinnal hoidmine, koerale silma vaatamine), sünnituse (valuvaigistina) kui seksi ajal (seoses orgasmiga). Pole mingi ime, et oksüstotsiini võib armuhormooniks nimetada – see seob kaht inimest juba sünnituse hetkel. Seksi abil saavad kaks täiskasvanud inimest jagada ühiseid psüühilisi emotsioone ja kehalisi naudinguid ning on suurepärane vahend kaht isikut nii füüsiliselt kui emotsionaalselt lähendama, nagu see juhtus kord ammu nende mõlemaga siia ilma sündides, kui nad imikuna ema rinnale asetati.

Kuigi me seostame intiimsust romantilises paarisuhtes tavapäraselt seksiga, põhineb partnerite vaheline tihe side hoopis sellele, mis järgneb seksile, nimelt seksi järelkumale (afterglow ing.k.), nagu seda oma uurimuses kujundlikult üks psühholoogide rühm nimetas. Järelkuma oleme me harjunud nägema nendes filmides, milles kahe peaosatäitja vahelised higised ja kuumad stseenid puritaanlikult välja lõigatakse, kuid peljates kaotada stsenaariumis ette nähtud seksuaalset pinget lubatakse vaatajatel ikkagi osa saada piinlikule lihalisele naudingule järgnevatest hetkedest, mil kahekesi alasti voodilinade vahel lesisklev paarike on teineteist kaisutusse võtnud – naise pea steretüüpselt mehe karvasele rinnale asetatult, mehe käsi ümber naise õla keeratud. Nad mõlemad kogevad kehahormoonide mõnusat preemiat, mis ei väljendu enam mitte niivõrd füüsilises kui psüühilises naudingus, kuigi kaasnevad selliste füüsiliste tegevustega nagu suudlemine, kaisutamine ja silitamine. Täiskasvanud partnerid, kes räägivad omavahel hellitaval toonil, kasutades idiomaatilisi hellitusnimesid, nagu „musi“, „tibu“ ja „kallike“, kiinduvad suure tõenäosusega turvaliselt ning nende kooselu on pikaajaline ja õitsev. 

Sarnane sensuaalne vaatepilt avaneb ka väikelast ja tema ema vaadeldes, mil laps on ennast mõnusalt ema rinnal kerra keeranud ja naudib ema keha soojust ja lähedust, millele ema vastab õrna silituse või kaisutusega ja ütleb need võlusõnad „tibuke“ või „kallike“. Täiskasvanud paarid, kes kogevad tugevamat järelhiilgust, jäävad pikemaks ajaks kokku kui paarid, kes koheselt peale seksi või vahetult peale seda dushi alla või näiteks tööle tormavad. Kellele ei meeldi tüütud eelmängud, need võivad sellest isegi loobuda ilma seksi kvaliteeti hävitamata, peaasi, et seksijärgne emotsionaalne „sünkroniseerumisperiood“ oleks sedavõrd pikem.

Seksuaalne järelhiilgus on vaid loomulik edasiarendus ema ja lapse vahelisest intiimusest, millel pole seksiga mingit otsest seost. Järelhiilgus pole kaugeltki nii intensiivne ja energiline, kui sellele eelnev seks, kuid on kestvas paarirahulolus märgatavalt olulisema tähendusega. Täiskasvanute jaoks ongi seks see mehhanism, mis lähendab partnereid füüsiliselt ja seksile järgnev järelhiilgus on see mehhanism, mis seob neid kiindumuslikult – emotsionaalselt. Neid kahte ei saa teineteisest eraldada ja üks ilma teiseta pole täiuslik. Mõistetavalt on iga emotsionaalselt lähedane paarisuhe suurepärane, kuid ilma seksita täiesti impotentne ja vähese kvaliteediga, sest füüsiline intiimsus vähemalt kirgliku suudluse näol alandab partnerite stressihormooni kortisooli taset, nagu ka beebi silitamine etleb sama ülesannet.

Seega on intiimsuse mõju sarnane nii lapsepõlves kui täiskasvanuelus. Me lihtsalt otsime endale ema aseainet, kelle kallistus ja suudlus paneb meid end paremini tundma. Kuna me olime lapsena arenguliselt oma emadest nii kauaks sõltuvad, oleme me ka pikaajaliste suhetega juba seevõrd harjunud, et monogaamia tundub enamikule meist ainuõige kooselu vormina. Meil oli lapsena kombeks üks ema korraga, nii on meil ka täisealisena kombeks üks partner korraga. Kuid ometi on meil kõigil intiimsusest oma individuaalne arusaam. Seda on kas piisavalt, liialt vähe, liialt palju või korraga liialt vähe ja liialt palju. 

Mis on täiskasvanute kiindumussuhe?

Täiskasvanute kiindumussuhe


Ema ja lapse vaheline kiindumussuhe ei ole üksnes kauge kaja lapsepõlvest, mis suureks sirgudes või vanematekodust lahkudes imepärasel moel olematuks hääbub nagu mõned mälestused. See jääb endiselt musta auguna meie lähedale hõljuma, ilma, et me seda märkaksimegi. Nagu viivad kõik teed Rooma, nii suunduvad enamik meie sügavamate hirmude ja rõõmude allikatest meie lapsepõlve.

Meile võib olla keeruline mõista, mis on pistmist lapsepõlve kiindumussuhtel täiskasvanueluga, sest meie side vanematega on nõrgenenud sellel määral, et me ei otsi neilt enam kaitset. Kuid ei maksa unustada, et kiindumussuhe, mille me lõime lapsena mitte üksnes oma vanematega vaid ka sõpradega, kes hakkasid juba kooliajal meie vanemaid asendama, on esmajoones emotsionaalse reguleerimise mehhanism. Nende mehhanismide ülekandumine meie vanematelt teistele inimestele on eriti nähtav täiskasvanuelus, kui meie kõrval seisavad igapäevaselt meie elukaaslased, abikaasad ja isegi meie lapsed. Meie vanematel on nende kõrval nüüdseks tajutavalt vaid marginaalne, kuid alateadlikult ülitähtis roll täita.

Täiskasvanute kiindumussuhe läbib samu etappe, mida väikelapse kiindumussuhe oma hooldajaga. Imik pöörab esimese kahe elukuu jooksul kõigile ümbritsevatele inimestele valimatult tähelepanu ja alles hiljem, alates kuue kuu vanuselt, valib ühe nendest, kelle suhtes tal kujunevad välja isiklikud eelistused, teiste asemel oma primaarseks hooldajaks. Täiskasvanutena eelneb tõelisele pühendumisele flirt paljude potentsiaalsete partneritega, sellele järgneb eelistuste loomine ehk kooselu ja kõige lõpuks ülim kiindumus ehk abielu. Ka see protsess võib sarnaselt lapse ja hooldaja vahelise suhte tekkimisele kesta kuni kaks aastat alates esmakordsest kohtumisest.

Sarnaselt väikelapsega otsime me täiskasvanuna suhte alguses pidevalt oma partneri lähedust, otsekui sõltuks sellest meie elu ja ohutus, kuid see vajadus nõrgeneb aja möödudes, nagu ka lapsepõlves; mis ei tähenda muidugi, et see vajadus kusagile lõplikult kaoks. Mida kauem püsivad kaks inimest tihedalt koos (arvestades pühendumust suhtesse ja siirast kiindumust partnerisse), mida enam nad omavahel ninnu-nännutavad ja annavad teineteisele hellitusnimesid – nagu tegid lapsepõlves nende vanemad -, seda valusam on lahkuminek. Samuti, nagu reageerib laps ägedalt vanema tähelepanu suunamisele temalt ära, näiteks väikese venna või õe sündimise järgselt, nii käitume ka meie täiskasvanutena, kui meie kiindumuse objekt pühendab kellelegi teisele – iseäranis vastassoo esindajale – rohkem energiat kui meile. Selle tulemusena järgneb kõik otsekui ettekirjutatud stsenaariumi järgi: nutt ja solvumine, uste prõmmimine ja omaette norutamine. Mida külmem oli meie ema lapsepõlves või on meie täiskasvanud partner nüüd, seda enam me üritame tema tähelepanu püüda. Kuid erinevalt lapsepõlvest ei vaja me pettumuse kogemise järgselt intensiivset lohutamist, nagu sülle võtmine ja kussutamine, vaid sageli piisab ka sõbralikust pilgust ja kergest puudutusest.

Isegi emade ja romantiliste paariliste sarnased ajupiirkonnad aktiveeruvad vastavalt kas lapse või kallima fotosid vaadates. Seega pole monogaamne suhe, mida meile meeldib kutsuda armastuseks, midagi muud kui ema-lapse vahelisest suhtest välja kujunenud täiskasvanud isikute kooseluline vorm, mille eesmärgiks oli füüsilise ja psüühilise turvalisuse loomine, sarnaste hirmude ja ootustega, mõnikord isegi sama lapsikutega. Kui järgmine kord küsib sinult keegi, näiteks sinu partner, kas sa üleüldse tead, mis on armastus, siis võiksid sa oma vastuses nii ülla sümboli kui romantilise armastuse teisendada kiindumussuhteks kiindumusisikuga, kes rahuldab sinu füüsilisi ja emotsionaalseid vajadusi.

Erinevalt lapse kiindumusest võib täiskasvanud inimene kiindumusrolle vahetada ja muutuda ise teiste isikute jaoks kiindumusisikuks, pakkudes näiteks oma romantilisele partnerile sarnast tuge, mida ta vajas ise lapsena erakorralistes ja häirivates olukordades. Lisaks sellele pakub ta partnerile peale turvalisuse ja lohutuse veel ka seksuaalset rahuldust ja võimalust paljuneda. Kuigi väikelastel on kiindumussuhe oma vanematega, ei ole seda vanematel oma lastega, sest neil puudub (aktsepteeritav) vajadus oma lastelt kaitset ja seetõttu ka lähedust nõuda. Täiskasvanud laps võib seevastu muutuda kiindumusisikuks oma vanaldasele vanemale, kes ei saa enam vanusest tingitud kehaliste või psüühiliste iseärasuste pärast iseseisvate igapäevatoimetustega hakkama, muutes elu lõpus kiindumussuhte pooled võrreldes elu algusega ümberpööratuks. Kui lapsepõlves etles vanem oma lapsele turvalist tugipunkti, mille abil oli võimalik muret tundmata autonoomsete tegevustega (mäng) tegeleda, siis romantilises paarisuhtes omandab turvalise tugipunkti tähtsuse nii paariline kui paarisuhe ning autonoomsete tegevuste all võib mõelda näiteks tööd või hobisid.

Mitte kõik kiindumusisikutega seotud suhted ei puuduta kiindumussuhet. Näiteks võid sa isaga niisama kohvitassi taga istuda ja juttu puhuda, ilma et sul oleks soov temalt abi või turvalisust paluda. Teiste inimestega võib tekkida meeldimise, seksuaalse külgetõmbe ja ühiste huvide alusel emotsionaalne side. Lastel võib kiindumussuhe tekkida lisaks reaalsetele isikutele veel ka nende fantaasiasõpradega, samuti usuvad mõned täiskasvanud tugevasse sidemesse inglite, pühakute ja hingedega. Kõik vajavad kedagi oma lähedaseks usaldusisikuks, kes pakub turvatunnet. Kuid ka sellise suhte toimimiseks on vaja olla reaalses – mitte sugugi füüsilises – kontaktis oma kiindumusisikuga, olgu ta väljamõeldud või tegelik. Isegi kui see lähedus ei baseeru kiindumusvajadusel (abi stressi korral), aitab see suhte mõlemal poolel olla kindel võimaliku abi läheduses ja kättesaadavuses. Kui inimene kaotab lähedase kontakti oma kiindumusisikuga, siis on tal raske nii logistiliselt kui emotsionaalselt viimaselt suvalisel hetkel tuge saada.

Kiindumussuhe on üks peamiseid täiskasvanuliku monogaamse suhte aluseid. Nimelt otsivad mehed evolutsiooniliselt oma naiste lähedust juba seetõttu, et viimased ei läheks „ula peale“. Mees, kes on võimeline naisele peale turvatunde veel ka järglasi pakkuma, suudab suurema tõenäosusega oma partnerit vabatahtlikult enda lähedal hoida. Paarisuhted purunevad tõenäolisemalt, kui sigimiskatsed jäävad viljatuks, kui järglase päritolu seatakse kahtluse alla või kui järglased on „pesast“ väljunud. Nagu ka looduses on tavaks, ähvardab inimlapsi suurem oht saada tapetud kasuvanema kui lihase vanema poolt.

Imikute või noorloomade tapmine on grupi hierarhia vägivaldse muutuse paratamatu tagajärg – liidriks tõusnud isendid hävitavad kukutatud rivaali alluvuses sigitatud järelkasvu. Primaadid on lapsetapu vältimiseks leiutanud omalaadse kahjukindlustuse – võimalikult paljude isastega kopuleerumise. Isane shimpans jätab puutumata lapse, keda ta on tõenäoliselt viljastanud, kuigi tema isadus ei pruugi sugugi garanteeritud olla. Seetõttu võrgutavad emased ovulatsiooniperioodi väliselt kõiki karja isaseid, kuid keskenduvad ovulatsiooni vältel ühele kindlale – eelistatud – indiviidile.

Me saame loomade käitumisele toetuvalt väita, et truudusetu naise käitumine järgib just seda strateegiat. Kuna inimühiskonnas ei ole muutuvad peresuhted (loe: võimusuhted) nii ootamatud kui vägivaldsete shimpansite kogukonnas, siis võib eeldada, et truudusetult käituv naine on täiesti veendunud, et tema kooselu ühe ja sama partneriga lõpeb varem või hiljem. Abieluvannet andes ei kaalu ükski (tavapärane) noorpaar, et nende suhe võib ja jooksebki kunagi kindlasti karidele. Pigem usutakse naiivselt vastupidist: igavest õnne ja truudust. Naine, kes sisuliselt kindlustab oma tagalat paljude meestega kopuleerudes, käitub evolutsioonisest perspektiivist otsekui primaat, mitte kui monogaamne inimene, kes panustab pigem ühe suhte jäävusesse kui selle lõppemisse. Meeste truudusetusele on samuti oma evolutsiooniline seletus, kuid vaevalt meeldib see truudele ja monogaamsetele naistele, sest isased ongi loodud oma seemet võimalikult suurele pinnasele laiali külvama.

Seetõttu on monogaamse suhte järjepidavuse hoidmine – mis välistab partnerite vahetuse – just eriti inimlaste ohutusele ülioluline, kuid säästab ka emasid draamast, sest olgu truudusetute naiste käitumine kui tahes evolutsioonilise tagapõhjaga, truudusetus ei kindlusta automaatselt järglaste ohutust uue inimesest isa saabumisega, kes teab erinevalt primaatidest väga hästi, kuidas inimlapse eostamine bioloogiliselt kulgeb. Samuti suurendab mõlema vanema kohalolek järglase ellujäämisshansse. Üksikemad on märksa suurema vanemliku koormuse all kui kaasvanemast partneriga emad, sest inimlastel kulub suguküpsuseks saamiseni ligi kaks korda kauem aega kui meie lähisugulastel shimpansidel, kes eelistavad peale sünnitust teatud ajaks oma lapsega tema turvalisuse huvides grupist eemale jääda.

Monogaamia, nagu ka täiskasvanute kiindumussuhe, tundub inimkonna jaoks olevat evolutsiooniline kõrvalprodukt, sest seda esineb imetajate seas väga harva, umbes kolmel protsendil juhtudest. Seetõttu on täiskasvanute vaheline intiimsus evolutsiooni seisukohast pigem haruldus kui reegel, mille üks põhjus võib olla väikelapse pikenenud abitus iseseisvaks ellujäämiseks. Samas jäävad lastetud paarid või järglased iseseisvaks kasvatanud partnerid endiselt kokku, kuigi evolutsioonilisest vaatevinklist on nad mõnes mõttes kaotanud motivatsiooni sedasi talitada. Ehk oleme me täiskasvanuks saades juba harjunud kiinduma, arvestades eelnevat pikka õppeprotsessi suhetes oma vanematega.

Kui tähtis on lapsi mõista!

Hüljatud laps

Kes on pärit minuga samast põlvkonnast, on kindlasti kuulnud emadelt lugusid, kuidas nad peale sündimist ema käte vahelt võeti, tihedasse linakookonisse mähiti ja teiste omasugustega inkubaatori-laadsesse palatisse jäeti. Ainsatel kordadel, mil seda rutiini lubati rikkuda, viidi imik ema rinna juurde, et too saaks last vähemalt loomulikul teel toita.

Kõiges muus olid sadistlikud reeglid suutnud looduslähedast ema-lapse sidet steriilsusega lõhkuda, otsekui muutes ema lapse jaoks võõrobjektiks, kelle kahjulikku mõju lapsele suudeti (korraks) 20. sajandi keskpaigas teaduslikult ära põhjendada. Kuidas oli aga evolutsioon jätnud miljonite aastate jooksul ellu neid imikuid, kes veel enne nabaväädi läbilõikamist ema rinnale tõsteti, seda ei oleks osanud sellel ajahetkel veel keegi mõistetavalt põhjendada.

Viimane maailmasõda paiskas lugematuid elusid laiali, lõpetas ühed ja sünnitas teised. Suurim hukkunute arv oli tsiviilisikute seas, mitte sõjategevuses osalenud sõdurite ridades. Kõige suurimad kaotajad olid aga lapsed, kelle vanemad ja sugulased sõjamöllus jäljetult kaotsi läksid. Sotsiaalne kriis möllas kõikjal, kuid ometi leidsid kaastundlikud isikud endas selle jõu, et õnnetud lapsed kokku korjata ja neile peavarju pakkuda. Samuti tekkisid esimesed lastehoiud, et emad saaksid nüüd uudse sotsiaalse liikumise esirinnas tööle minna – naistele oli korraga tööturg avatud.

Sõja tingimustes oli jäänud abikätest alati vajaka, mehed olid rindele saadetud ja maha jäänud naised pidid nende eest kogu töö ära tegema, muidu oleks majandus ja sõjatööstus kokku varisenud. Loomulikult ei saanud pommiliini komplekteerida karjuvat last samal ajal käevangus hoides. Esimest korda inimkonna ajaloos lahutati lapsed kollektiivselt varakult emadest ja kodusest keskkonnast, et toita sõjatööstust, majandust ja seksuaalset iseseisvumist. Mõistetavalt harjusid lapsed sellega ära: algul küll protestisid, kuid jäid õige pea alistunult vakka. Kes poleks kuulnud sõnakäändu, et lapsed harjuvad kõigega! Mina olen küll.

Vajadus vanemaid kaotanud laste ja töötavate emade laste hoidmiseks kasvas ilmasõja ajal plahvatuslikult. Selle liikumise harjal purjetades avas 1941. aastal keegi Anna Freud Hampsteadi lastehoiu, mille personali hariti tuntud Sigmund Freudi psühhoanalüütilise tõekspidamise vaimus.

Anna Freud õpetas oma töötajatele sekkumatu jälgija tööd, mis sarnaneb loomade vaatlusele nende loomulikus keskkonnas. Sekkumine või keskkonnaga manipuleerimine on vaatluse vältel audentsuse huvides rangelt keelatud, kuna see saastab õrna ökosüsteemi vaatlustulemusi. Passiivse vaatluse tulemusel avaldati laste arengu teemadel mitmeid uurimistöid, seetõttu nõudis Freud seda oskust kõigilt, isegi palgatud katlakütjalt ja majavalduste koristajalt, kes oli tulnud Freudi lastehoidu tööle koos oma abikaasaga. Nii oligi Anna Freud palganud oma abikäteks perekond Robertsoni, selle ühe liikme katlakütjana, teise vanemateta imikute hooldajana. Kuid iseäranis just meessoost Robertson oli loomupäraselt osav märkama laste käitumise juures mustreid ja tegema nende kohta erapooletuid ülestähendusi, millest sai kasu ka härra Robertsoni järgmine tööandja.

Ligi seitse aastat peale katlakütja karjääri alustamist hinnati James Robertsoni vaatlejavõimekust sel määral, et värvati lastepsühholoog John Bowlby poolt, kes oli alustanud uuringutega vanemliku lahutamise mõjude kohta. Nii kummaline kui see tänapäeval ka ei tundu, ei viinud Bowlby uuringuid lahutusmõjude kohta läbi mitte lastekodudes, vaid lastehaiglates, kuhu tänapäeval on kõigil lapsevanematel vaba ligipääs. Kuid möödunud sajandi keskpaigas ei olnud Briti lastehaiglasse paigutatud lapse ja tema vanema tihe suhtlemine kaugeltki aktsepteeritud. Pigem oli see taunitud.

Keeldu peeti vajalikuks, et vältida haigla rutiini ja laste häirimist. Haiglavisiidid ainult „ärritasid“ lapsi, kes võisid peale vanemate külaskäiku endast välja minna ja käituda personali tööd segavalt: nutta, hüsteeritseda, mitte lasta ennast puudutada, muutuda kartlikuks. Äärmisel juhul lubati vanemaid vaid üksikutel kordadel oma lastega kohtuda, eelistatult võisid nad last vaid läbi spetsiaalse akna jälgida. Õed, arstid ja sanitarid olid juba ammu täheldanud, et laps „rahuneb“ millalgi peale haiglasse toomist ja palatisse paigutamist kui vanemad neid pidevalt ei külasta. Nutt vaibub lõpuks ja laps muutub meditsiiniliste operatsioonide õnnestumise seisukohalt väga mugavalt kuulekaks. Ideaalseks patsiendiks, kes ei virise, töötab personaliga kaasa ja lõpetab oma tüütava kisa, mis häirib peale täiskasvanute ka teisi lapsi.

Enamikes Briti lastehaiglates jäid visiidiajad vaid paarile tunnile nädalas, mõnes haiglas olid visiidid sootuks keelatud. Laste käitumine haiglaruumides oli kogu personalile teada, nagu ka see, kuidas see peale pikaajalist eemalviibimist vanematest muutus. Ometi jäid kõik mugavalt ignorantseks, sest tolleaegsetelt meedikutelt ei nõutud lastega tegelemiseks muid oskusi kui rangelt erialaseid. Mõistetavalt segab hüsteeriliselt nuttev ja ennast lahti kiskuv laps selliste tavapäraste meditsiiniliste protseduuride läbiviimist nagu medikamentide manustamist või süsti tegemist.

Selline käitumine mõjus eriti frustreerivalt personalile, kes oli senini enamasti vaid täiskasvanud patsientidega kokku puutunud. Lastehaiglat ei vaadatud mitte kui hoolekande asutust, mis peaks arvestama oma patsientide psüühiliste vajadustega, vaid kui meditsiiniasutust, kus tegeletakse üksnes kehaliste probleemidega. Õed ja arstid rahuldasid eesrindlikult laste füüsilisi vajadusi, kuid ei teinud märkamagi nende psüühilistest vajadustest. Nagu juba öeldud – meedikute arvates käitusid lapsed paremini, kui vanemad neid oma kohalolekuga ei ärritanud. Mõistmata, et laste hülgamine tuli üksnes neile, mitte väikestele patsientidele, kasuks.

Kummalisel kombel ei jäänud see märkamata ühele „vähemempaatilise“ soo esindajale, kellel veel enamgi puudus vastav eriharidus nii meedikuna kui lastepsühholoogina. James Robertson tajus isoleeritud laste stressi lausa intuitiivselt, nagu võiks seda iga sigimisealine naine tunda. Peale kaht aastat harjumuspärast tööd lastehaigla erapooletu vaatlejana ei pidanud Robertsoni närv enam vastu. Laste kannatuste pealtvaatamine tundus talle vastuvõetamatu, kuid sama aktsepteerimatu oli kõrvale vaatamine. Küllap oleks meest liigses võhiklikkuses süüdistatud või sunnitud teda kuulama tüüpilist spetsialistide „minionide“ retoorikat – „kes oled sina, et sel teemal kaasa rääkida“ -, kui ta poleks amatöörkaamera kätte haaranud ja jäädvustanud filmilindile selle rakursi, millega nägi tema maailma läbi oma silmade.

Saanud toetusena uurimistööks taskuraha, ostis ta kaamera ja valmistas 80- minutilise emotsionaalse tõsielulise draama nimega „Kahe-aastane läheb haiglasse“ (A Two-year-old goes to Hospital). Lisaks puudulikule psühholoogilisele haridusele polnud mees kordagi elus isegi filmikaamerat käes hoidnud. Vaatamata sellele sai linateosest hitt nii psühholoogide kui kasvatusteadlaste seas, kes polnud oma kõrgeltharitud silmadega näinud seda, mida võhik must-valgel ekraanil paista lasi.

Bowlby tegi Robertsonile rangelt selgeks, et mingit sekkumist filmi jäädvustamise ajal aset leida ei tohi ja peaosaline peab olema suvaliselt valitud. Vastasel korral on publiku ründav reaktsioon juba ette garanteeritud. Säärane erapooletus tõstis filmi riiklikku tähtsusega ajaloodokumendiks, mida senini Briti Riiklikkus Arhiivis säilitatakse.

Filmi peaosatäitja 2-aastane Laura läks 8 päevasele pisioperatsioonile haiglasse. Filmikaadritel otsib üksinda jäetud tüdrukuke võretatud haiglavoodis istudes meeleheitlikult silmadega ema ja pühib aeg-ajalt silmi. Ta on segaduses ja hirmunud. Võõrad näod ja (vänged medikamentide) lõhnad ümbritsevad teda. Tema ema on kadunud. Päevad hiljem kaisutab ta valget päevatekki, nagu isetehtud nukku, ja kaisukaru ning näib olevat fantaasiamaailma sukeldunud. Mehehääl taustal teatab, et „on kerge arvata, nagu oleks ta kohanenud. Ta ei nuta ega nõua tähelepanu.“ Tüdruk ei vaata ka kaamerasse, vaid hoiab pilgu kõrvale keeratud. Mänguajal tuleb tema juurde med-õde. Sel päeval kulub kontakti loomiseks päris hulk aega. Kuigi naine püüab tüdruku tähelepanu mänguasjadega äratada, ei reageeri tüdruk, hoiab närviliselt pöialt hammaste vahel ja vaatab altkulmu kui nurkaaetud metsloom, keda üritatakse kodustada. „Varsti ilmuvad emotsioonid,“ teatab diktor. „Ära tee!“ ütleb tüdruk trotslikult ja võtab naise käest oma kaisukaru. „Miks see poiss nutab?“ küsib ta hetke pärast ja hakkab koheselt ka ise nutma. „Ma tahan oma ema!“

Tundub tõepoolest mõistetamatu, kuidas filmilt nähtud emotsioonid ei tekitanud kelleski varasemalt kahtlusi, et selline laste kohtlemine on mingilgi määral väär. Küsinud endalt, kas lapse pisarad koosnevad tõesti veel millestki muust kui veest! Mõistetavalt toibus terve riik hiljutisest sõjast, mis muudab igaühe paratamatult kalgimaks. Kuid ometi leidus selles düstoopilises maailmas keegi, kes valitsevale suhtumisele kinda heitis. Palju on vaja isiklikult inimlikku valu ja vaeva kogeda, et seda lõpuks rutiiniks pidada? Tänaseni küsin ma endalt, kuidas on võimalik töötada lastekodus kasvatajana või laste hooldusküsimusi arutava kohtunikuna. Ehk polegi mul tarvis küsida, palju kulub emotsioonide tuimestamiseks, vaid seda, palju kulub lõplikuks kalgistumiseks. Küllap on ignoreerimise ja kõrvale vaatamise jõud kõikvõimas. Kes on pädevad midagi kaasa öelda, ei oska seda sündmuste keskel teha; kes ei ole pädevad, neid ei võeta kuulata.

Nagu Bowlby nii tabavalt oma raamatus ütleb, tsiteerides George Elioti luuletust üksinda unest ärkavast lapsest, kes ei suuda ema leida: „aegade algusest peale on emad ja poeedid tundnud ängistust emahülgamise tekitatud kurvastuse pärast, kuid alles viimastel viiekümnel aastal on see teaduse tähelepanu äratanud“. 

Filmi vahendatud uue vaatenurga valguses mõistis terve riik korraga, et senini on „heaks“ lapseks peetud „hästi“ kohandunud last, kasvatusteadlaste kui laste tervisega tegelenud spetsialistide arvates. Lapsed olid justkui omaette olendid, mittefunktsioneeriva ajuga, kellele täiskasvanute suured tunded võõraks jäid. Nad olid väikesed tulnukad, kellel polnud oma väikeseid soove, vaid kes olid oma vanemate armu alla jäetud.

Ka tänasel päeval arvavad paljud lapsevanemad samuti. Erinevalt tänapäevastest vanematest saavad poole sajandit tagasi elanud vanemad end välja vabandada, sest mingeid murrangulisi uuringuid ei oldud lastega kuni selle hetkeni läbi viidud. Esimesed süstematiseerimata laste käitumise uuringud viidi Anna Freudi poolt läbi Hampsteadi lastehoius ning Robetsoni poolt lastehaiglas ja mõnikord haiglasse paigutatud laste kodudes enne ja pärast haiglavisiiti. Küllap esmajoones seepärast, et valitseva seisukoha järgi ei laienenud inimõigused lastele ja kohati ei peetud neid ka inimesteks; vaid nagu Sigmund Freud arvas, on nad üksnes oma tungide maised kehastused – mida küll kehvasti koheldes võib lootusetult rikki ajada.

Robertson juhtis tähelepanu fenomenile, et kui laps ei saa täiskasvanutelt abi, pöörab ta stressi enda sisse ja ei lase seda enam vabaks. Kõrvaltvaatajatele jääb mulje, et laps on rahunenud ja leppinud uudse olukorraga. Vaikne ja pealtnäha rahulik laps on aga märksa hullemas psüühilises seisundis kui laps, kes oli veel suuteline nutma. Robertsoni film sundis Briti haiglaid õige pea oma külastuspoliitikat üle vaatama ja muutma.

Mina ja teised – kuidas saavutada tasakaal nende vahel

Pablo Escobar ja perekond

Iga suhe nõuab isiklikke ohvreid. Suhtes võid sa muutuda egoistiks või vastupidi teenijaks. Kumma strateegia sa valid, sõltub suuresti sellest, kuidas sa vaatled suhtes ennast ja teisi. Kas sa tõstad ennast või teisi kõige kõrgemale. Normaalses suhtes on saavutatud nende kahe vahel pidevalt kõikuv balanss, väärsuhtes on see balanss aga lootusetult tasakaalust välja löödud.

Kui sa tõmbad rannaliivale kaks ringi – ühe väiksema teise suurema sisse – siis saad sa üpris tabava ettekujutluse oma lähimast universumist. Sisemise ringi moodustava koos sinuga sinu sõbrad ja perekond, välimisse ringi jäävad sinu töökaaslased, naabrid ja ühiskond üldiselt. Sisemise ringi diameeter kõigub pidevalt, laienedes nooruses ja aheneb sinu vananedes koos manalateele läinud sõprade ja perekonnaliikmetega.

Need ringid mõjutavad terve sinu elu, kuid sa kohtled väiksemasse ringi kuuluvaid inimesi iseäranis eriliselt. Ideaalpildis soovid sa, et ka nemad sind sarnaselt kohtleksid. Tavaolukorras suhtlevad need kaks ringi teineteisega harmoonias. Isegi kui me ehitaksime kodule kõrge müüri ümber, sooviksime endiselt, et sellest välja jäänud varustaks meid politsei ja tervishoiu teenustega või ei alustaks meie vastu sõda. Vastutasuks maksame neile ja lubame vahest kellelgi sisemisse ringi astuda.

“Ali sarnased mehed kohtlesid oma naisi alati lugupidamisega. Tüdrukud [armukesed] teadsid seda ja nii kaua, kuni nad oma suu kinni ja ninad puhtana hoidsid, oli kõik OK.”

Suhtekiskjate universumis eksisteerivad samuti kaks ringi, selle erinevusega, et sisemine ring on tõmbunud väga ahtakeseks. Meie imestuseks mahub sisemisse ringi vaevu üks inimene sisse, aga see maailmapilt ei peagi alluma meie arusaamisele. Selle ringi asukale ei ole mõtet tutvustada maailmaruumis kehtivat korda, milles maakera tiirleb koos teiste päikesesüsteemi taevakehadega ümber keskse Päikese. Temale kehtivad teised seadused ja tõepärad, milles Päike koos muu rämpsuga tiirleb ümber maakera, mille ainuke asukas tema ise on.

Seda vildakat uskumust ei annaks muuta isegi siis, kui pajatada talle päikesekuningaks kutsutud monarh Louis XIVst, kelle orbiidil ringles terve Prantsusmaa õukond. Suhtekiskja sisemise ring on välise ringi see vabalt liikuv, nagu meteoorid meie ilmaruumis, mille liikumistrajektoori mõjutavad üksnes teiste taevakehade gravitatsiooniväljad või kokkupõrked teiste taevaste objektidega. Siiski mõjub sisemise ringi gravitatsioon muule prügile, mida ta enda suunas tõmbab, ja selle hulka võib lugeda ka neid, keda meie oleme harjunud kutsuma sõpradeks ja perekonnaks. See prügi ümbritseb tihedalt sisemist ringi, kaitseb seda ringi ja annab sellele erilise kuma, kuid ei ületa kunagi selle piirjoont.

Tegemist on lahterdamisega (compartmentalization ing.k), mis võimaldab ilma süümepiinadeta vaadelda neid, kes on omad ja neid, kes on võõrad, kasulikud või koguni põlatud. Me kõik lahterdame omasid ja võõraid, kuid enamasti on meie lähiringkonnas valitsevad suhted palju intiimsemad ja usaldatavamad kui suhtekiskja sisemises ringis, kus üksinda laiutav kiskja peab sõpradeks neid, kes on tema edule ja enesepildile üliolulised, kuid kellega võib sellest hoolimata manipuleerida ja kelle kaotamine on kulukam kui nendega lipitsemine. Mõnikord tõmbab väiksem ring enda poole ka näiliselt tähtsusetut prügi, mille moodustavad need, keda kiskja saab enda huvides ära kasutada, kuigi neile mõjub külgetõmbejõud kuidagi nõrgemini, sest nad ise üritavad end sageli sisemise ringi gravitatsioonist lahti rebida. „Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sina oled,“ oli minu vanaema pidevalt korratud tarkus.

Mainekas elulookirjutaja Deidre Bair kirjeldab üpris usutavalt Al Capone tööshtaazhi ameerika gangsterina, kuid sedavõrd enam stereotüüpselt mehe suhet oma abikaasa Mae ja nende poja Sonnyga, mis on kummastavalt iseloomulik kõigi puhul, kes on Caponede ajalooga tuttav. Ühed gangsteri autobiograafiad tunnistavad üheselt, et Al Capone armastas sügavalt oma naist, kellel oli itaalia traditsioonide järgi täita hooliva ema ja alluva kaasa, mitte ohjeldamatu nümfomaani roll. Kuid ka nemad ei saanud kõrvale vaadata tegelikkusest, mille kohaselt mida ei lubanud traditsioonid koduseinte vahel, seda leidis mees mujal – oma arvukates lõbumajades ja baarides.

Teised elulookirjutajad loovad jällegi objektiivsema pildi, mille kohaselt süüfilisse surnud jõhkard, kelle kätel lasub paljude konkurentide ja süütute inimeste veri, oli ohjeldamatu hoorajääger, kes vaatamata oma ülimehelikele kihkudele demonstreeris imelist pereidülli, mis pidi talle üksnes kindlustama õnneliku perepea kuvandi. Ta poseeris arvukatel fotodel koos oma naise või pojaga, kuid mitte iialgi oma armukestega. Traditsioonid või mitte, sutenöörist Capone oli suure isuga kommipoe pidaja, kellel tuli vaid käsi välja sirutada, et ihaldatu kätte saada, kuid ka sel ajal oli kõrvalsuhete pidamine ühiskonna poolt mõnevõrra taunitav ja ei vastanud tavainimese ettekujutlusele harmoonilisest abielust.

Narkoparun Pablo Escobari pereelu kulges nagu ühes tüüpilises ladina-ameerika seebiooperis. Naeratavad ja õnnelikud näod, uhked kleidid ja kullast-karrast sillerdavad kodud. Uhked peod ja voolavad shampanjajoad. Printsessideks riietatud peretütred ja printsina käituvad perepojad. Emotsioonidest nõretavad ülistuskõned. Pablo jaoks polnud miski olulisem kui pereõnn. See on konservatiivsele maffiale tuttav ja südamelähedane teema – mitte kunagi segada abikaasat või elukaaslast ja alaealisi lapsi perepea seksuaalsetesse ja ärilistesse afääridesse. Maffia aukoodeks on ka psühhopaadi aukoodeks, kiskjalik ja sama kahepalgeline, sest perest eemal keppisid nii Escobar kui Capone juhututtavatest naisi (Escobar eelistas seksuaalpartneritena alaealisi tüdrukuid) nii nagu homset päeva poleks tulemas, veristades samas külmavereliselt kõiki teele ette jäänud vaenlasi ja ärikonkurente.

Tüüpilised machod – alfaisased. Ükskõik, kui väga vihkasid neid kahte need vähesed, kes tema tegude tagamaid mõistsid, ei suutnud keegi neid kirjeldada vägivaldse perepeana. Neid kahte – tööd ja eraelu – suutsid mõlemad kiskjad hoida makjavellistidena teineteisest lahus – lahterdatuna. Hoida lahterdatuna nii professionaalselt kui emotsionaalselt. Ühel hetkel külmavereline mõrvar, teisel hetkel armastav kaasa ja superisa, sõltuvalt keskkonna vajadustest loomulikult. Neile võiks isegi au anda; oma naistele pakkusid nad seda, millest enamik naisi võis antud kultuuris ja ajastul üksnes unistada. Eeldusel muidugi, et mida pole näha, seda pole olemas.

Seda kaasaegset tolerantsust iseloomustavad Al Capone surrogaatpojaks peetud Anthony Russo sõnad, kes teadis rääkida oma kogemusest kasuisa tiivaripsutustega. „Ali sarnased mehed kohtlesid oma naisi alati lugupidamisega. Tüdrukud [armukesed] teadsid seda ja nii kaua, kuni nad oma suu kinni ja ninad puhtana hoidsid, oli kõik OK… Ali naine ei kaevelnud kunagi tüdruksõprade pärast. Kas ta ei julgenud seda teha või oli ta piisavalt nutikas, et suu kinni hoida, seda ei teadnud keegi. Sa võisid tema positsiooniga naiselt küsida tema abikaasa kohta ja tema ei teadnud sellest kunagi midagi… Enamik nendest meestest [gangsteritest] olid väga heal seisukohal oma naistest ja Al muutus mõnikord melanhoolseks ja rääkis sellest, kuidas ta pole oma peret kaua näinud. Ta armastas oma poega ja kartis tema pärast… Sa ei kuulnud kunagi midagi sellest, et naised oleksid haiget saanud. See oli eetikakoodeks, millest keegi aru ei saanud.“