Raskemetall ja raskustega toimetulek

Heavy Metal

Heavy Metal muusika vallutas tormijooksuga 80.ndate aastate muusikalavad ja valitses vahelduva eduga terve aastakümne. Mingites hämarates katakombides sündinud satanistlike juurtega ning ilmselt pidevalt tugevate uimastite haardes ja alamate subklasside hirmuäratava maailmanägemusega fetisheerisivate bändiliikmetega muusikastiil tungis korraga süütute laste tubadesse ja mürgitas nende hinged. Lastetoa ukse tagant, millele selle asukas oli teepervelt näpatud sisenemiskeelu märgi riputanud, kostuv vali ja käre müra ajas hulluse äärele iga korraliku töödrügava keskklassi kuuluva lapsevanema, kelle loodud turvalisse ökosüsteemi oli korraga saatan siginenud.

Isegi kui vaimunõtruse käes värelev bänd väsis ja võttis üürikeseks puhkuseks ülesse mahedamad noodid, sarnanesid kõik balladid ikkagi refrääniga: “Sa oled kõik, mis ma ihkan. I Teen sind üksnes enda omaks. I Ma armastan sind ja nii ma sind vabastangi. I Ma pidin su elu võtma. I Sa oled kõik, mis ma ihkan.“ (Mötley Crüe – You´re all I need. 1987)

Vähe sellest, et pidev müra häiris laste ajutalitust, see muutis ka nende välimust, mis sarnanes üks ühele nende laval kisendavate iidolitega, kellega ükski ontlik pereisa ei lubaks oma tütrel kohtingule minna. Kuid luba polnud vajagi, sõnakuulmatu noorsugu talitas oma äranägemise järgi. Nende lubamatule ja segasele käitumisele leidsid isegi konservatiivsed noorsootöötajad ja haridusametnikud põhjuse headbangimise (muusika rütmis peaga takti löömine, mis nägi välja, nagu üritataks otsaesisega naela lauda taguda) ja moshimise (agressiivne tantsustiil, milles tantsijad nagu tiirased oinad rinnakuti kokku põrkavad) näol, mis pidi otse loomulikult ajutalitust häirima.

Viimane piisk langes kannatlike lapsevanemate karikasse, kui alkoholi, meelemürkide ja (just äsja Ühendriikides oma kanda kinnitanud) briti bändi Judas Priesti muusika koosmõju sundis metalli-kümnendi keskpaigas kaht noort meest kohalikus pargis endale püssist näkku tulistama. 18-aastane noormees hukkus sündmuskohal, tema 20-aastane sõber suri saadud vigastuste tagajärjel kolm aastat hiljem. Hukkunud nooruki vanemad kaebasid bändi ja plaadikompanii kohtusse, otsides vastuseid küsimustele, millele mitmed noorsooga tegelevad spetsialistid olid juba ammu selged vastused välja kujundanud. Priesti neli pintsaklipsustatud liiget istusid viisakalt kohtusaalis ja üritasid tõsimeeli aru saada, milles paganas neid süüdistati.

Sellest oligi raske aru saada, sest keegi „idioot“ otsustas bändi albumi Stained Class lugu „Better by You, Better than Me“ tagurpidi kuulata ja leidis selle tulemusena varjatud sõnumi, mille mõju all ennekuulmatu akt kahe õnnetu noormehe poolt toime olevatki pandud. Varjatud sõnumit „do it“ (tee seda) võis küll vaid meelemürkide mõjul kuulda ja süüdistus lükati tagasi mitte puudulike tõendusmaterjalide pärast, et niinimetatud varjatud sõnumid põhjustavad enesetappe, vaid seepärast, et varjatud sõnum „tee seda“ ei olnud bändi poolt tahtlikult loosse pandud.

Hiljutine uuring annab teada, et agressiivse metallmuusika kuulamisel võib olla sama toime kui tugeval kallistusel. Kuna kallistamine pole ühelegi paandunud metallifännile vastuvõetav, siis on arusaadav, miks selline alternatiiv neile nii meeldiv tundub. Kuid mis peatähtis, uuringu kohaselt aitab käredate toonide ja ebaregulaarse rütmiga Heavy Metali kuulamine leevendada stressi ja vaenulikke meeleolusid ning nakatada kuulajat inspiratsioonipuhanguga, ergutades positiivseid emotsioone ja süstides värskendavat energiat, mis tähendab, et metallmuusika kuulamine on üks agressiivsuse alandamise proaktiivseid viise. Pole ime, et metallmuusika poole tõmbas paipoisside kõrval ka mässumeelseid ja kergelt depresiivseid noori, kelle agresiivset näppude viskamist, peaga lõhkumist ja üksteise vastu põrgatamist oleksid vaimuarstid meeleldi soovitanud vastavate ravimitega asendada.

Sellest suhtumisest ei lasknud end häirida ei fännid ega ka nende iidolid, kelle sulest väljusid kõige meeleheitlikumad sõnumid vägivallast ja seletamatust hirmust, armastusest ja vihkamisest, narkootikumidest ja seksist, raskest elust ja vastikutest vanematest; elu valupunktidest üldse, mis teiste muusikastiilide esindajatele harva meelde tulid. Polnud juhus, et nendesse bändidesse ei kuulunud sellised paipoisid nagu McCartney või (hilisema analoogiana) Justin Bieber. Juba nende bändiliikmete väljakutsuv lavarõivastus, ketid ja needid, savusigaretid ja „fuck off“ mentaliteet väljendasid otsekoheselt mitteallumist nende ühiskondlike vormidega, millesse konservatiivsed haridusametnikud ja tervishoiutöötajad oleksid neid eelistanud suruda.

Sageli elasid muusikud enne kuulsaks saamist ülimas vaesuses, viletsuses ja tõrjutuses, otsides seltsi pigem oma eakaaslastelt kui vanematelt. Nende elukogemused olid neis alal hoidnud allasurutud viha ja agressiivsuse, mida nad suutsid plaatidel miljonite dollarite eest maha müüa ja lavadel publiku sekka paisata, avastades eest hordide jagu noori, kes jagasid nendega nii oma tundeid kui frustratsiooni. Rääkimata sellest, et sellise muusika kuulamine neid rahustas ja hoidis ära õieli noaga amokki jooksmast, mille ohvriteks oleksid suure tõenäosusega olnud nende endi vanemad ja lähedased. Ehk ka doktorid.

Ilmselt oleksid aga ka nende mässumeelset generatsiooni kritiseerinud lapsevanemad oma võsukestele sarnast eeskuju pakkunud, kui neile oleks selleks noortena võimalus antud. Kuid neile oli jagunud vaid õnnelikke meloodiaid armastusest ja päikesest, mis sugugi ei sarnanenud sellise armastuse ja päikesepaistega, mida neile endile vanematekodus pakuti. Just sellise armastuse ja päikesega üritasid nad ka omaenda lapsi kasvatada, kuid millegagi pandi ikkagi mööda. Mis see võis olla, sellest ei saanud enamik aru. Nad nägid kogu seda märatsemist kõrvalt ja pidasid seda probleemiks, sest nende endi põlvkond oli olnud oma vanematele truu ja alamlik.

Oleksid nad kuulanud laulutekstide tegelikke sõnu ja mitte otsinud nendes varjatud sõnumeid, oleksid nad mõistnud ka oma sõnakuulmatute laste tundeid, sest Heavy Metal sünnitas kõige südantlõhestavamaid ja emotsionaalsemaid ballaade, mille kuulamine tundus siis ja tundub ka praegugi olevat ainuõige kaotusvalu ja enesehaletsuse poolt tekitatud haavade lappimiseks. Kuid nii Heavy Metali süüdistajad kui kaitsjad olid üritanud oskamatu kirurgi kombel lappida avatud verejooksu plaastriga, ajades omavahel segi mõisted „põhjus“ ja „tagajärg“.

Lapse vaba kasvamine ja vabakasvatus

Vabakasvatus


„Kõik kuriteod, kogu vihkamine, kõik sõjad on seotud õnnelikkuse puudusega.“ Need sõnad pärinesid Summerhilli kooli asutajalt Alexander Neill´ilt, kelle juhtivaks printsiibiks oli ilma keeldude ja käskudeta arenev ja vabalt kasvav laps. Kui ka sinule seostub Summerhilli koolis viljeletav vabakasvatus kujutlustega distsiplineerimatutest jõmpsikatest, siis pole sa oma arvamusega üksi. Kogu kooli varasem ajalugu on seotud Briti valitsuse püüetega loopida asutusele kaikaid kodaratesse. Idee lapsest, kes võib enda tahtsi järgida oma õnnele ja teha, mida süda lustib, tundus tollastele kasvatusteadlastele ilmselge pühaduserikkumisena.

Neill uskus (täiesti loogiliselt), et kõik lapsed on loomult head ning selleks, et neid sellel puhtal kursil hoida, peab neid täiskasvanute korruptiivsest maailmast puutumatuna hoidma. Et aga olukord ei sarnaneks anarhiale, peab lastele looma vastava keskkonna, milles loodud lõtvasid reegleid enda huvides ära kasutades saavad lapsed õppida õnnelikud olla. Selleks peavad nad end aga esmajärjekorras tundma vabana. Nad peavad küll alluma distsiplinaarsele korrale, kuid võivad seda teha omal äranägemisel lubatu piires. Õpilastel on sarnane vabadus, kui vabakasvatatud lapsel, kuid erinevalt viimasest on neil olemas sotsiaalne ja psüühiline tugi. Kuidas lapsed läbivad ettenähtud õppekava, jääb üksnes nende otsustada. Kui soositud iseseisvusest jääb väheseks ja nad vajavad otsuste langetamise juures lisaabi, siis seda nad ka täisealistelt õpetajatelt saavad. Koolikiusamisega tegeletakse koheselt selleks ettenähtud personali poolt ja vajadusel kaasatakse küsimuste lahendamisele terve kooli kolleegium, õpilased kaasa arvatud.

Kui aga pildid kontrollimatutest ja näiliselt ärahellitatud lastest ei taha ikka veel sinu silmade eest kaduda, siis võib sul jällegi olla täielik alus kahtlusteks. Sinu soovimatust uskuda vabakasvatuse ülimuslikkusse ongi reostanud kujutluspildid kontrollimatutest lastest ja kurjategijatest, kellele määratud karistused (loe: eduka manipuleerimise puudumine) ei vasta nende tegude raskusastmele.

Tegelikkuses on vabakasvatus omaette elustiil, mis nõuab korrektseks toimimiseks just siis meeletut vanemlikku energiat ja enesedistsipliini, kui vanemaid endid ei ole varasemalt vabakasvatuse vaimus üles kasvatatud. Korrektne oleks siinjuures kasutada väljendit mittesekkuv kasvatusstiil, et distanseerida seda halva mainega vabakasvatusest. Summerhilli kooli kommuun koosneb umbes sajast liikmest, kellest ligi 75 on õpilased. Nagu näha, tegeleb ühe lapse huvides protsentuaalselt rohkem täiskasvanuid kui tavakoolis. Samuti ei ole selles koolis õpetajaid selle traditsioonilises mõistes, vaid abilisi, kes aitavad lastel üksnes oma teed valida.

Tavapraktikas (loe: vabakasvatusega) kiputakse neid põhimõtteid unustama ja kas rakendatakse reegeleid liiga jäigalt või liiga lõdvalt – enamasti siiski liialt lõdvalt. Kõigele lisaks – mis on kõige olulisem – ignoreeritakse iseseisvaks kasvatatud lapse vajadusi saada kogu kasvatusprotsessi vältel vanemlikku tuge.

Märatsevad ja sõnakuulmatud lapsed pärinevad suure tõenäosusega perest, kus kasvatusstiil kõigub kusagil mittesekkumise ja ükskõiksuse vahepeal. Lastel on lubatud endil reegleid teha, kuid keegi pole neile seletanud, millised tunded ja vastutus kõige sellega kaasnevad. Arusaadavalt vajavad lapsed reegleid. Nende puudumine tekitab frustratsiooni ja tõrksust. Just sellega peabki vanem oskuslikult tegelema. Paarist toetavast sõnast võib piisata, kuid tavaliselt tulevad need sõnad kas liialt hilja või kontekstist väljaspool. Nii on jäetud lapsed üksi oma märatsevate tunnetega, mida nad paralleelselt oma tegudesse suunavad. Ja sellega peavad olukorra sunnil tegelema kõik teised peale nende vanemate, kes jäävad oma erapooletusele truuks kuni viimse minutini.

Summerhilli koolis töötavad spetsialistid, kelle elukutseks on laste aitamine. Nad ei sega oma tööaega eraeludraamasid, nagu segavad vanemad oma lastekasvatusse töö- või intiimdraamasid. Need spetsialistid pühenduvad täiskohaga laste õnne tagamisse ja saavad läbi selle kutselist rahuldust.

Vabakasvatus pereelus on seevastu otsekui olukorra tagajärg, kus lapsega ei ole aega tegeleda või puuduvad selleks vajalikud oskused. Lihtne on mõelda, et lapsed peavad vanematega koos arenema ja kasvama, kuid seejuures unustatakse, et vanematel puudub erinevalt lastest selleks otsene vajadus. Teiste sõnadega maskeeritakse oma ükskõiksus või oskamatus vabakasvatuse (või veel hullem mittesekkuva kasvatusstiili) sildiga, mis lubab end mingilgi määral tunda paremini, kui ükskõikne vanem, kelle laps redutab sihitult rentslis ja sööb seda, mis ette juhtub.

Sõna kui relv ehk kuidas ära tunda verbaalset väärkohtlemist

Sõnategu verbaalne väärkohtlemine


1950-ndatel pidas briti keelefilsoof John Langshaw Austin Oxfordi ülikoolis loenguid sõnadega tehtud asjadest („How to do things with Words“ – Kuidas teha sõnadega asju ing.k.). See võib esialgu tunduda naeruväärne, et ta omistas lihtsatele kurguhäälitsustele materiaalse tähenduse, kuigi me teame väga hästi, et sõnad võivad mõnikord teha rohkem valu kui näppu lõiganud paber. Austini meelest teeme me sõnu välja üteldes lisaks huulte ja keele liigutamisele veel midagi. Nimelt kui keegi midagi ütleb ehk väidab, siis lisab ta oma väitele teatava jõu, mis mitte ainult ei lisa väitele tema semantilise tähenduse, vaid ka palju selgema interpesonaalsema dimensiooni. Sotsiaalses suhtluses muutuvad sõnad tegudeks ehk midagi sõnadega väites sooritame me konkreetse teo, millel on kindel eesmärk. Austin nimetas selliseid väiteid kõnetegudeks ehk kõneaktideks. Näiteks kui kuuldu sind (emotsionaalselt) haavab, siis võib antud kõneakti võrdsustada sooviga sulle (emotsionaalselt) haiget teha.

Verbaalse väärkohtlemise korral määratleb (ehk teeb midagi) suhtekiskja ohvri tundeid, mis sunnib viimast kahtlema oma tajude, mälu ja terve mõistuse vastavuses reaalsusega. Kui ohver sellest hoolimata nõuab täpsemaid seletusi, järgneb juba halastamatum hämamine. „Sa oled lihtsalt hull,“ võib mees märkida, lisades juurde silmade pööritamise ja näpuga enda otsmikule osutamise. „Alati pead sa ennast ohvrina tundma.“ „Sellist asja pole kunagi juhtunud.“ „Need hääled on su enda peas.“ Tavapärases suhtes ei jää ükski paariline oma kaaslase murede suhteks nii ükskõikseks või üleolevaks, olgu nad nii absurdsed kui tahes.

„Miks sa eile õhtul nii hilja koju tulid, kuigi sa lubasid õigeagselt tulla?“ „Miks sa mind hommikul ei äratanud? Sa ju teadsid, et ma jään muidu tööle hiljaks.“ „Miks sa mulle eile ütlesid, et ma olen paks?“ Vastuseks nendele küsimustele sobivad kõik eelpoolnimetatud kiskjalikud kõneaktid, määratledes jällegi küsija emotsioone või isiksust, mitte vastates konkreetselt ja arusaadavalt küsimustele, mis peaksid kõigile olema mõistetavad nagu üks pluss üks. Enda kõnetegudega sunnib gaasisüütaja oma ohvri pigem kaitseseisundisse, mis suunab õigustatud vasturünnaku algsest probleemist kõrvale, tõstab ohvri ärevustaset ning sunnib teda valima kõige kiiremaid ja lapsikumaid automaatreaktsioone. Ohver tõlgendab kiskja sõnu loomuliku eeldusena, et ta peakski ennast peast segaseks pidama. Need valed, mis peaksid tulema inimese suust, keda sa armastad, tulevad kuuldavale sellise siirusega, nagu ütlekski seda armastav inimene.

Kiskjalikel sõnategudel on sageli seetõttu nii destruktiivne toime, et näiliselt rünnatakse ohvri isiksusejooni, mitte käitumist. Tühine kriitika käitumise aadressil, mida suure tahtmise korral suudab igaüks korrigeerida, ei sunni kedagi nii raevukalt enese eest võitlema kui kriitika isiksuse suunas. Kuna isiksuse muutmine on nii põrgulikult raske, siis mõjub säärane kriitika otsekui surmaotsusena, mille muutmiseks ei ole isegi mõtet kaebust edastada. See on must-valge perspektiiv – igavene ja jääv -, mis edasikaebamisele ei kuulu. Kuna rünnaku all on inimese kõige püham vara – tema isiksus -, siis asub ta loomulikult kaitsesse, mida ründaja on aga juba algselt kavandanud. Vähese energiaga saavutada maksimaalne tulemus – ühe tüüpilise kiusaja meelislahendus.

Sõnu ründevahendina kasutavast kiskjast ei ole koos elades iialgi võimalik lõplikult jagu saada, millalgi õnnestub tal sind ikkagi ära kurnata. Eriliselt võimatu tundub see kolmandate isikute juuresolekul, kelle nähes ta tahab sinu usaldusväärsust nõrgestada või sundida sind reageerima viisil, mis sind sotsiaalselt kahjustaks. Need rünnakud võivad olla väga ühemõttelised, kuigi ka neid saab nimetada kaudseteks kõneaktideks.

Lapse hooldusküsimustes võib ta sind rünnata sotsiaalametnike kuuldes küsimusega: „See on väga tore, et sa liitusid meiega lapse huvides. Huvitav, kui mina sinuga kohtuda soovisin, siis sa ignoreerisid mind,“ viidates su vähesele koostöövõimele, mida võikski pikaleveninud hooldusõigusprotsessi põhjuseks pidada, kuigi andis võimaluse demonstreerida teistele oma võltsi soovi probleem lahendada. Ja loomulikult mõneti väga tavalised väited, mis otsekui lähtuksid tõsisasjast, et sinu puhul on tegemist idioodi või mõtlemisvõimetu inimesega. „Sa ei tea, millest sa räägid.“ „Mitu korda võin ma sulle ühte ja sedasama asja rääkida?“ Need lakoonilised küsimused ei vajagi vastuseid, kuid illustreerivad näitlikult, millega tuleb kiskjaliku kõneakti ohvritel tegemist teha.

Arusaadavalt ei ole verbaalse rünnaku sihtmärgiks enesekindlad ja ratsionaalsed inimesed, kes sellise mõnitamise kohapeal lõpetaksid ja kiskja korrale kutsuksid. Nende asemel seisavad nõrgad ja teadmatuses õnnetud, kes on juba ammu alla andnud. Ehk on nende endi vanemadki nendega sarnaselt lapsepõlves rääkinud. Kiskjaliku suhte edenedes on nad juba nii pehmeks tambitud, et igasugune vastupanu tundub jõuetu ja kasutu.

Nüüd, kui sa tead, mis oli suhtekiskja sõnade varju peidetud algseks eesmärgiks, võid sa valida ka strateegia selle vastu võitlemiseks. Kuid tea, et ükski tavapärases suhtes toimiv lahend ei toimi kiskjalikus suhtes. Kiskja palumine paljastab vaid su nõrkuse, mille tagajärjeks on põlgus ja edasine alandamine. Samuti mõjub lepitamispüüd, mis lisab vaid väärkohtleja rünnakule jõudu juurde ja võimaldab sinu üle suuremat kontrolli rakendada.

Emotsioonide rahustamiseks ja mõtete kogumiseks kasutatav tagasitõmbumine ei sunni kiskjat mõistlikkusele, vaid võimaldab tal veelgi enam hõivata sinu emotsionaalset ja füüsilist ruumi. Sinu taganemine õhutab teda hoopis edasi trügima. Enda motiivide seletamine mõjub samamoodi, nagu sõjas vaenlasele enda strateegiate paljastamine. Mida vähem sa oma plaanide kohta teada annad, seda raskem on tal sind rünnata või valida vastav rünnakustrateegia. Samuti kulutab seletamine üksnes vajalikku energiat, sest tülidele lahenduste leidmine on viimane, mida kontrolli ja kaost ihkav kiskja võiks taotleda. Kui sa hakkad hindama väärkohtlemise iseloomu, siis annab see temale suurema õiguse sind kritiseerimises ja avalikus ründamises süüdistada.

Lõpuks jooksed sa vaid peaga vastu seina, sest tema süüdistused kirjeldavad alati tema enda (sõna)tegusid ja võivad teda sinu suhtes veelgi agressiivsemaks muuta. Samamoodi mõjuvad igasugused ähvardused, mille teostamiseks peaksid sa ka reaalselt valmis olema. Loomulikult on sõda viimane, mida tavapärane inimene võib planeerida – kui see pole just enesekaitse eesmärgil välja kuulutatud. Vaidlemine ja faktide esitlemine on, nagu eespool kirjeldatud, samuti mõttetu, sest kõigil suhtekiskjatel on valikuline ja äärmiselt kehv mälu ning suutmatus teise inimese seisukohti empaatiliselt kaaluda. Väärkohtlemise eitamine on sagedane strateegia, millel ei ole mitte üksnes mitterahuldavaid tulemusi, vaid mis hävitab ohvri igasuguse enesekindluse ja tirib eitaja veelgi sügavamale sohu. Lõpuks jäävad järele vaid enesesüüdistused, mis võiksid toimida oma vigade tunnistamisel objektiivsete faktide mõistmisel, kuid viimased on gaasisüütamise vines alati ebaselged. Sa EI TOHI ennast kunagi väärkohtlemise objekti staatuses olemises süüdistada, sest see pole olnud sinu teadlik valik, vaid pealesunnitud ja osavalt varjatud olukord.

Psüühiliselt on väga raske vaielda vastu väidetele, mida esitatakse üldtunnustatud tõena. Seepärast on soovitatav tunnistada teisele poolele oma subjektiivsust pisikeste muudatuste sisseviimsega lauseehituses ja vältida absolutistlikke väljendeid. „Mina näen, et sa ei käitu oma sõnade kohaselt“ või „minu arvates ei täida sa oma varasemaid lubadusi“ on kindlasti paremad viisid omapoolset erimeelsust väljendada, lisades siia juurde täpsustava küsimuse „Kas ma näen/arvan valesti?“, jätmaks teisele taganemistee, mille peale ta võib leebuda ja hakata ka endapoolset üldistamist tajuma. Kiskjalikus kõneaktis kasutatakse mina vormi haruharva. Isegi seda kasutades ei jäeta kõneakti objektile alati võimalust taganemiseks. „Ma näen, et sa ei suuda enda käitumist muuta“ või „Ma ei usu, et seda probleemi annaks lahendada“ on ehedad näited hirmutamisest ja ähvardamisest, pakkumata mingit alternatiivi vastupidise eeldamiseks. Need keskenduvad enam tagajärgedele – mis peaksid koheselt peale kõneakti lausumist lahkumise või vestluse järsu lõpetamise näol saabuma – mitte lahendustele.

Pekstud koerad ehk kuidas vältida suhtes taandumist ohvri rolli

Ajupesu suhtes

Ajupesu algse kontseptsiooni töötas möödunud sajandi keskel välja Hiina kiskjalik rezhiim, mis ootas oma kodanikelt lojaalsust ja kooperatsiooni. Ajupesu rakendati kõige ebainimlikumal viisil Aafrika lapssõdurite (Small Boys Unit) peal, kelle Revolutionary United Front (RUF) Libeeria kodusõja ajal (1991 – 2002) nende kodudest röövis ja oma kuulekateks tapamasinateks muutis. Laste mõjutusmeetoditena kasutati nii meelemürke kui vägivalda ja ähvardusi, kuni igapäevane terror muutis lapsed inimkiskjate tundetuteks käsilasteks. Kommunistide kerge automaatrelv AK – 47 (Kalashnikov) oli nagu loodud nõrkade laste käte jaoks, kingitusena ühelt kiskjalikult rezhiimilt teisele, ja laste väljaarenemata empaatia võimaldas neile anda kõige kohutavamaid inimsusevastaseid ülesandeid, mida nad vastuvaidlemata täitsid. Kui kiskjale vaid antaks võimalus karistamatult pääseda, rakendaks ta neid vägivaldseid meetodeid vajadusel ka sinu peal. Kuid ümbritsevate hindavad pilgud ja valvas õiguskaitse sunnib ta Stealth-rezhiimile.

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine. Kiskjalikus paarisuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu. „Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga järge pidada. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed köitis. See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda igapäevaselt toidab. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes minu hüpoteesile nime andis, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

On ilmselge, et koerad on inimestega sarnasemad, kui me arvata oskame. Me mõlemad oleme karjaloomad, keda ühendab jagatud empaatia. Me mõlemad lohutame teineteist rasketel hetkedel ja jagame omavahel nii lähedasi suhteid, mida ühegi teise liigi juures (kassid kaasa arvatud) ei täheldata. Kas on siis raske eristada väärkoheldud koera ja inimest, kes keelduvad vastavalt kas siis omaniku või kaasinimese juurest lahkumast?

Venelaste seas populaarne kõnekäänd „kui peksab, siis armastab“, on ilmselt oma juured pärinud 16. sajandi manuskriptist nimega „Domostroi“ (kodukord vene k.), mis õpetas keskaegsetele venelastele järgima rangeid ortodoksliku kristluse kombeid, rõhutades naise kuulekust pere õnne nimel. Kuigi „Kodukorras“ mainiti naise peksmist kui mehe õigust, ei olnud sellel kunagi säärast tähendust, nagu võiks järeldada fraasist „kui peksab, siis armastab“. Ometi on rahvuse jaoks, kes kutsub oma maad emakeseks Venemaaks ja kus emad etendavad olulist rolli oma poegadele, koduvägivald avalik saladus ja varjatud igapäev ühes koosluses. Polegi väga jõhker võrrelda pekstud koera sarnast käitumist nende hooletusse jäetud lastega, kes jäävad meelsamini oma alkohoolikutest või narkomaanidest vanemate juurde, kui lähevad lastekodusse, kus rahuldatakse nende esmane vajadus turvalisuse järele, mida kodus ei leidu, kuid mitte vajadus vanemliku armastuse järele, mida nad loodavad kõigest hoolimata kodunt leida.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prill-laua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Selline proaktiivne käitumine sunnib kiskjat sinu isiklike tõekspidamistega arvestama. See pole talle lihtne ülesanne, kuid ta aktsepteerib seda lõpuks, nagu vastu kivi paiskuv mõõgatera. Ta valib hoolikalt, mil määral ta oma eneseteadliku partneriga manipuleerib, kuid on valvas, et mitte liialdustesse kalduda, mis võiksid talle suure pahanduse kaela tuua. Allaheitlik paariline ei motiveeri kiskjat sugugi meeldivamat käitumist praktiseerima. Milleks pingutada? Saab ju lihtsamalt! Mis sunnib meid üleüldse küsima, miks peaks kiskja alluvat partnerit armastama, temast lugu pidama. Tööriista olemasolu muutub ju iseenesest mõistetavaks.

Näoilmete lugemine pole üksnes inimeste privileeg

Näoilmed


Sotsiaalsete signaalide lugemine on kõigile sotsiaalsetele karjaloomadele oluline. Ja tegu pole üksnes liigile omaste signaalide lugemisega, vaid universaalselt mõistetavate märkidega.

Näiteks oskavad inimesed ka loomade kehakeelest välja lugeda, milliseid emotsioone nad evivad. Parimaks näiteks on loomulikult koerad, kes ei oska oma emotsioone eriliselt varjata. Sabaliputamine on mõistetavalt sõbralikkuse märk, saba jalge vahele tõmbamine ja roomamine alistuvuse märk. Inimesed arvavad, et koerte „lugemine“ on vaid inimlikkuse privileeg, kuid nad on pimedad võimalusele, et koerad oskavad meid isegi edukamalt lugeda, kui meie neid. Inimesel pole sabasid, mida liputada või jalge vahele tõmmata, ega ka kõrvu, mida lidusse lasta. Meie ainuke kõige loetavam kehaosa on nägu, milles koerad suudavad eristada positiivseid ja negatiivseid emotsioone paremini, kui seda inimesed koerte juures suudavad.

Vähemuuritud kassidega pole lugu teine, vaid 13 protsenti inimestest oskab väikese kodustatud kiskja näoilmeid lugeda. Seda, kuidas koerad meie emotsioone tõlgendavad, väljendavad nad loomulikult oma käitumisega. Keelega lakkumine on omamoodne lepitussignaal, mida koerad demonstreerivad nii oma liigikaaslastele kui inimestele. Koerad lakuvad oma huuli, nähes inimese vihast näoilmet, mis peaks nii liigikaaslast kui inimest motiveerima agressiivset käitumist katkestama. Ka koerad ise demonstreerivad suuremat ilmekust siis, kui inimene neid vaatab.

Iga koeraomanik võib seda naljakat fenomeni kinnitada. Kuna näoilmed on inimliigi puhul kõige loetavamad sotsiaalse suhtluse kanalid – peale suu ja hääle loomulikult –, alluvad need käitumise kõrval enim manipuleerimisele.

Kas sina oled manipulaator: OSA II

Õnnelik paarike

Samal teema loe ka varasemat artiklit “Kas sina oled manipulaator: OSA I

Vaatame manipuleerimisele pisut tragi-koomilisest vaatevinklist. 

Kui naine soovib näiteks, et ta mees parandaks lõpuks ära alatasa hingedelt alla kukkuva valamukapi ukse, siis arukas naine ei astu nõudlikult käsipuusas mehe ette – eriti veel siis, kui tema jääb mehe ja televiisori vahele – ja ei käsi tollel otsemaid kööki oma mehelikke kohustusi täitma siirduda. Osav naine tõmbab kõnealuse kapiukse viimastest kooshoidvatest kruvidest lahti, jätab köögipõrandale vedelema, istub rahulikult mehe kõrvale ja ootab, kuni viimaks kuulutatakse jalgpallimatshile vaheaeg ning lausub mõnusalt uneleval häälel peale seda, kui on mehe tähelepanu tema kõrvanibu hellalt masseerides endale tõmmanud, kui mehise ja seksikana too temale viimati lambipirni vahetades ja kardinapuud üles seades tundus.

Mehe reaktsiooni ära ootamata lahkub see tarmukas naine mehe kõrvalt diivanilt ja siirdub kõrvaltuppa oma toiminguid teostama. Sealt kuuleb ta mõne aja möödudes närvilist ohkimist ja puhkimist ja veel enne, kui jalgpalliülekanne on lõppenud, on tema röötsakil kapiuks korralikult paika seatud, köögi lülitid korralikult seina külge kinnitatud ja lauale vedelema jäetud ahjukanagi õigeaegselt küpsema pandud. Kuidas peaks see mees end sinu arvates tundma?

Igaüks otsustab, kuidas selline situatsioon erineb järgmisest, kus värskelt kokku kolinud paarike igal õhtul oma ühtekuuluvust südamliku dialoogiga kinnitab, peale mida lisab mees alati, et ta on oma kallima jaoks nõus kõigest loobuma. Kui ta on seda fraasi korrutanud piisavalt kaua, et see naisele peakolu sisse on kulunud, teatab ta ühel päeval korraga, et vajab lähima kahe kuu jooksul uut neeru, vastasel korral on tema lips läbi. Naine satub paanikasse ja koos asutakse doonori otsingule, kuid kedagi ei leita, paku sa raha – naise oma eriti – palju tahes.

Nüüd on naine moraalse dilemma ees. Tema moraalne kompassinõel keerutab närviliselt edasi-tagasi. Kuigi nad tunnevad teineteist vaid mõned kuud, on mees talle väga südamelähedaseks muutunud. Sellest hoolimata ei tunne nad veel teineteist sel määral, et naine võiks mehele altruistlikult ja uisapäisa oma kehaosa pakkuda. Kui enam sõbralikult toonil lausutud kinnitussõnad, et mees on nõus naise tarvis kõigest loobuma, naise otsustamatust positiivses suunas ei kõiguta, võib mees juba märksa nõudlikumalt küsida, kas naine siis ei olegi nõus oma mehe jaoks kõigest loobuma, seda enam, et nende veregrupp on sarnane ja vaid lapsik egoism takistab naisel oma neeru talle loovutamast. Nii annabki naine lõpuks ebakindlalt järele, kuid juba järgmisel nädalal peale edukat operatsiooni teatab mees, et ta ikka vist päris ei armasta naist ja kolib kellegi teise juurde, kellega ta oli endise partneri teadmata juba paar kuud kurameerinud.

Kuidas peaks see naine end sinu arvates tundma?

Mõlemal juhul manipuleeriti oma kaasadega teadlikult ja läbimõeldult; tulemus oli sama ja manipulaatorid said oma tahtmise. Meetodid olid samad, näiliselt oli ka „ohvrite“ vaba tahe kummagi puhul võrdne. Kumbki manipulaator ei saanud karistada. Keegi nendes lugudes peale ahjukana oma elu ei kaotanud. Püüa sellest hoolimata leida nendest kahest näitest kasvõi üks erinevus!

Esimeses loos said mõlemad paarilised kodurahu säilitades oma tahtmise: naine funktsioneeriva köögimööbli ja mees turgutatud enesekindluse osavate kätega perepeana. Teisel juhtumil sai oma tahtmise vaid üks, vigastades teist nii füüsiliselt kui vaimselt. Kas tema ohver võiks ennast ohvriks nimetada? Kas politsei võiks seda teha? Tegemist oli ju vaba tahtega ja füüsilise sunnita, võib viimane väita. Mulle see mees meeldib! võib naise terapeut väita. Seaduse terav silm ei kaitse meid alati meie enda lollide otsuste eest ja kehva karakteri tundmise pärast. Vaevalt teeb seda purunenud südame ja ühe neeruga jäetud armastaja.

Kas sina oled manipulaator: OSA I

Manipuleerimine
  • Manipuleerimine on vahend sundida kedagi tegema midagi enda tahte vastast.
  • Manipuleerimine on suhteliselt levinud inimestevaheliste suhete reguleerimisvahendina.
  • Manipuleerimine võib olla nii teadlik kui tahtmatu, tajutav või märkamatu.

Samal teema loe ka varasemat artiklit “Kuidas meiega manipuleeritakse: kuraditosin taktikat.”

Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni vaimsete häirete diagnoosimise juhis (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders; lühendatult DSM) klassifitseerib suhtekiskjate meelisrelvana tuntud psüühilist vägivalda “täiskasvanute väärkohtlemise ja hülgamise probleemide“ kataloogis otsesõnu kui:

  • ohvriga sõnelemist või tema alandamist;
  • ohvri ülekuulamist;
  • ohvri õiguse tulla ja vabalt minna piiramist;
  • ohvri juurdepääsu takistamist abile (õiguskaitse, õiguslikud või meditsiinilised ressursid);
  • ohvri ähvardamist füüsilise kahju või seksuaalse rünnakuga;
  • ohvri lähedaste ja tema vara, kellest ja millest ohver hoolib, kahjustada ähvardamist;
  • ohvri juurdepääsu põhjendamatut piiramist majandusressursside kasutamisele;
  • ohvri isoleerimist perekonnast, sõpradest või sotsiaalsest toetusressurssidest;
  • ohvri jälitamist (stalking ing k);
  • ja püüet mõjutada ohvrit mõtlema, et ta on hull


Psüühilise vägivalla üheks komponendiks olevat manipuleerimist, mida DSM otsesõnu ei maini, ongi selle pahaaimamatul inimobjektil sageli raske avastada – juba manipuleerimise mõiste ise võiks tekitada mõningast mõistmatust.

Sõna manus tähendab ladina keeles kätt, hiljem omistati manipuleerimisele tähendus kui millegi kätega valmistamisele või moonutamisele: kätetööle.

Psühholoogiline manipuleerimine hõlmab märksa umbmäärasemat mõistet ja on sootuks kaugem kooliaegsest kiusamisest, mis on segu brutaalsest ja lapsikust füüsilisest ja vaimsest vägivallast. Kõik, mis mingil moel ilma füüsilise sekkumiseta moonutab meie seniseid maailmavaateid, tõekspidamisi ja emotsioone, jääb psüühilise manipuleerimise mängumaale.

Manipuleerimisega mõjutatakse meid tegema või nägema asju, mis võivad meile otseselt või kaudselt kahju tuua ning mida me arusaadavalt ilma mõjutamiseta ei teeks või ei kogeks.

Manipuleerimine on üks sotsiaalsetest oskustest, millele evolutsioon on andnud rohelise tule. Looduslik valik koguni soosib neid, kes oskavad manipuleerida kas elutute või elusate objektidega, eelistatavalt mõlemaga! Oskus elutute objektidega manipuleerida võimaldas inimkonnal näiteks tuld anastada ja rajada kiskjate eest kaitsmiseks kindlustatud asulaid, elusate objektidega manipuleerides tekkis ärksamatel indiviididel võimalus endale tule omamise monopol võtta ja alluvatest isikutest enda ümber terve sotsiaalne kogukond koondada.

Võimetus manipuleerida toob endaga paratamatult kaasa vajakajäämisi lapsekasvatuses, ressursside kuhjamises, koostoimeliste liitude loomises ja isegi suhtepartneri leidmised.

Inimkonna ajalugu on manipulaatoreid täis. Muidu ei oleks meie esivanemad suutnud potentsiaalseid partnereid paarituma meelitada ja me ei oleks liigina kestma jäänud. Seega ei ole manipuleerimine kaugeltki negatiivne tegevusvalik – nagu seda armastatakse tänapäeval mõneti kallutatult näha – vaid hoopis vajalik ja üliolulise tähtsusega sotsiaalse suhtlemise viis.

Iga mees, kes on köögis lapsperele pannkooke valmistanud ja neid õhku heites tõdenud, et sarnase ülesandega oleks edukalt toime tulnud ka pannilabidat kasutades, ilma et õhku heidetud pooltoores kook maanduks koka pealael, hindab väärikate tööriistade olemasolu. Tööriistast sõltub palju, kas maali seinale riputamine lõpeb paistetava pöidla ja peretüliga või hindava pilguga naispere poolt.

Pole üldsegi kahju heita prügimäele logiseva varrega haamer ning minna ehituspoodi uue ja uhkema järele. Mõnel mehel võib seevastu tekkida emotsionaalne side isegi aiatraktoriga, millel ta kord kogemata naise lillepeenrast üle sõitis ja hiljem selle seltsis garaazhis õlut nautis; kuid erinevalt inimsuhetest oleme nõus, et suhe meie tööriistadega sõltub enamasti tema kasulikust elueast.

Kui manipuleerimine tähendab otsetõlkes millegi kätega muutmist, siis on mõistetav, et see termin seostab ka tööriistu kätega ja tööriistade kasutamist käte abil. Seepärast ei olegi raske endale ette kujutada situatsiooni, kus teised inimesed on suhtekiskjate käes kui tööriistad, mida võib hinnata selle järgi, millist kasu nad kasutajale toovad ja kaua nad kasutuskõlbulikud on.

Kainestav on teada, et me kõik manipuleerime oma ümbruskondsetega.

Oma lastele taome me juba maast-madalast peakolusse uskumust, et ilma hariduseta ei jõua nad hilisemas elus kusagile, mis on ilmselge vale, arvestades arengule jalgu jäänud koolisüsteemiga ja poolelijäänud kooliteega maailmakuulsate ühiskonnategelaste, kunstnike ja ärimeestega, kelle sotsiaalne kartmatus ületab mäekõrguselt nende intellektuaalse võimekuse.

Juba hommikul põsepuna palgele kandes asuvad naised sõltuvalt oma perekondlikust staatusest manipuleerima kas vastassoo esindajatega või samasooliste liigikaaslastega või mõlemaga, alludes ühelt poolt sotsiaalsele survele näha alati head välja ja teisalt muutes oma välimust feminiinsemaks ja seksapiilsemaks, mis automaatselt võrdsustub paljude silmis edu ja intelligentsusega.

Kumbki neist manipulatsioonidest ei ole suure tõenäosusega halvaloomulised (kuritahtlikud), sest esimesel juhul soovib lapsevanem (loodetavasti) siiralt oma lapsele paremat tulevikku ja teisel juhul ei jää õnnetutel naistel tihedas konkurentsis tõepoolest muud üle, kui enda nähtavaks muutmiseks välimust Hollywoodi filmidiiva vääriliseks tuunida.

Kui näide meikimise võrdsustamisest manipuleerimisega tundub sulle kõigest hoolimata pisut hüsteeriline, siis võiksid sa ühiskonda kujutada ette väikese tiigisilmana, millesse visatud kivi paneb terve veepinna närviliselt lainetama. Sarnaselt pinnalainetusega ei saa ühtki meie käitumist pidada immuunseks põhjuse ja tagajärje seaduse ees ja ka nii süütu tegevus, kui huulepulga kandmine oma kahvatutele ja kriipspeenikestele huultele, sunnib teisi nägema naisi tahes-tahtmata kas positiivses või negatiivses valguses, mõistame me seda või mitte. Tavaliselt mitte, sest enamasti manipuleerimegi me teistega alateadlikult.

Mõnikord me kipume enda soove ja vajadusi teiste omadega ära vahetama ja teinekord ei piisa selle ärahoidmiseks üksnes teadmisest, et see on kuidagi väär ja teiste suhtes ebaõiglane. Selleks peame me omama sisemist moraalset kompassi, mis juhatab meid õiges suunas ja takistab vastassuunalist tegemast. Aga jällegi, kui me oleme manipuleerimises juba nii osavad, siis on raske enda andeid lasta kasutult raisku minna.

Seega ära pea manipuleerimist alati vääraks või lubamatuks! Vaata seda erapooletult, emotsioone kaasamata. See oskus võib sulle külge jääda ja sa õpid ka teistelt paremini manipuleerima, et jõuda kiiremini edu ja õnne leidmiseni. Mõnikord on meil lihtsalt tarvis enese heaolu nimel teisi inimesi isiklike tööriistadena ära kasutada, sest keegi teine meie eest seda tööd ära ei tee.

Suhtepank – mis mõjutab sinu suhte püsimist ja kvaliteeti.

Suhtepank

Igasugune kahest või enamast osapoolest koosnev suhe on otsekui hoiukonto pangas, milles oma raha hoiustada. Mõlemad suhte pooled on võrdväärsed osalised ja arvelduskontole investeeritud kapitali omanikud.

Olgu üks suhte pool nii isekas kui tahes, ilma sissemaksuta talle suhteosalust sellel kontol ei pakuta, kuid see võib tekkida ka vaid ühe poole algatusel, kes enda ressursse ohverdades üritab teist poolt osaliseks „meelitada“, näidates tollele uhkusega, millisest varandusest ta keeldudes ilma jääb.

Reaalses elus näeb see loomulikult välja sarnase etendusena, mida isaspaabulind oma sabasulgi lehvitades sobilikule partnerile demonstreerib. Nii uhkest ja ilusast paarilisest on lihtsalt patt ilma jääda, kõlab naispaabulinnu filosoofia – “parem on enda elutee kasvõi ajutiselt temaga siduda!” Ta võtab lahke kutse vastu ja astub sammu ahvatlevale silmarõõmule vastu, tehes oma esimese sissemakse suhtepanka.

Seetõttu tekib isegi minimaalse sissemakse korral inimestevahelisse suhtepanka üks arvelduskonto juurde. Ressursside massiline sissevool toimub iseäranis armupommitamise vältel, mil suhtepangas osalemine muutub pommitatava jaoks vägagi atraktiivseks.

Flirdi ja meelitustega üle pingutav osapool laob ühtesoodu erinevaid preemiaid panka ja nendest osa saamiseks peab teine pool vaid aktsepteerima kutse liituda. Mesinädalate perioodi kestel, mil kõik tundub veel roosiline ja muretu, veendub viimane lõplikult, et suhtepangaga liitumine oli ainuõige otsus ja hakkab nüüd ka ise sellesse investeerima.

Taas reaalsesse ellu naastes näeme me armuvallutustele allunud osapoolt omapoolseid pingutusi tegemas, et värsket suhet toimivana hoida. Nüüd hakkab temagi partneri omadusi imetlema ja ülistama. Võimalik, et ta kutsub isegi värske partneri enda juurde elama, investeerides suhtepanka oma intiimsuse ja sõltumatuse.

Kahe inimese interaktsiooni tulemusel suureneb konto ühishoiuse maht, sest kaua see vaid ühe poole õlgadel püsida ei suuda. Toimivas ja austavas suhtes panustavad sinna mõlemad pooled ja selle tegevuse eesmärgiks on muuta pangahoiused võimalikult mahukaks, millele kummalgi osalisel on võrdne juurdepääs. Järjest rohkem raha panka pumbates loodavad mõlemad (suhte)partnerid sellest hiljem intresse saada, mis tähendavad inimkeeli loomulikult püsisuhet, ühist last, ühist majapidamist, ühiseid sõpru ja ühist tulevikku.

Ühise suhtepanga olemasolul ehk püsisuhtel on mitmeid positiivseid omadusi. See tähendab paremat majanduslikku seisu, paremat füüsilist ja psüühilist tervist, efektiivsemat tööjaotust, vähemalt üldlevinud arvamuse kohaselt. Abielus olevad või kooselavad paarid suudavad säästa ühiselt rohkem kui üksikult elavad isikud.

Probleem tekib siis, kui soovitakse konto suhtepangas sulgeda ehk lahku minna ja intiimne suhe lõpetada, sest ühel hetkel kaob ühe poole soov sellesse täiendavat raha sisse hoiustada. Suhe on muutunud ühe jaoks kas liialt koormavaks ja kulukaks, et seda edasi hoida.

Mõistetavalt on iga paarisuhe väga ahne moodustis, mis võtab endale kõik ressursid, mida inimene üksi elades endale hoidis – vabaduse ja sõltumatuse. Kellele need väärtused on üliolulised, see ei pruugi olla valmistatud kõige paremast partnerimaterjalist. Või ei taga suhe piisavalt individuaalsust – sa võid lugeda järgnevast artiklist, millised on isiklikud vabadused ja õigused ühes normaalses suhtes.

Lahutuse juhul muutub suurem osa sisse makstud hoiustest kasutuks ja neid pole võimalik enam ei suhte ega indiviidi tarbeks rakendada. Juba välja võetud intressid ühise vara näol lähevad kummagi vahel jagamisele, mis tähendab, et kumbki muutub eraldiseisvalt vähemalt poole võrra vaesemaks, kui ta oli olnud suhtes olles. Intresside alla kuuluvad ka ühised lapsed, kuid lahutuse korral on ühel suhte poolel ebaõnn enamikust ilma jääda, kui lapsed ühe vanema juurde elama jäävad.

Mida suurem on individuaalne panus ühishoiusesse, seda suurem kaotus kaasneb konto sulgemisega, sest teisel poolel on sõltumata tema panusest vähemalt abielu puhul seaduslik õigus ligikaudu pooltele juba realiseeritud intressidele.

Rohkem investeerinud poolel, kes kaotaks seetõttu enam, võib nüüd tekkida soov ühist kontot edasi pidada, suurendades veelgi oma panust ja üritades teist poolt suurenenud preemiatega suhtes püsima meelitada.

Nii toimib üks tüüpiline suhtekiskja ohver, kes võib ka vabalt olla algselt armupommitamisega panga osanikuks meelitatud ja keelitatud. Kuid lugu pole parem ka normaalse isikuga suhtes olnud inimesega – enamasti ei lõpetata ühtegi suhet ilma mõjuva põhjuseta või kergekäeliselt. Seda enam, et suhtesse on juba nii palju panustatud – kas isiklikku aega või raha või mõlemat. Nüüd tekib hüljatud poolel kiusatus muuta partnerile suhte lõpetamine võimalikult kahjulikuks ja kulukaks – ta võib alustada omapoolse armupommitamisega.

See vastandsuunaline manipuleerimisstrateegia, mis nüüd võibki lähtuda “kannatavalt” poolelt endalt, võib lühiajaliselt ka toimida, kuid kord juba suhte lõppu kaalunud pool on väga aldis alternatiivsetele investeerimisplaanidele, mis pakuvad suuremaid intresse, kui juba toimiv lahendus.

Lahutus parema isikliku tuleviku nimel on väga isekas taktika, kuid isekus on isikliku edu võti. Selle kinnitust võib vaadelda kaasaegse tööjõuturu trendi valguses, mille kohaselt töö vahetajad saavad suuremat palgalisa kui tööandjale lojaalseks jäänud töötajad (töövahetajad teenisid 3,8% palgalisa võrreldes eelmise aastaga, jääjad kõigest 2,9 %)

Loomulikult tähendab panga vahetus teatud kulutusi, ent tõotab ka suuremaid tulusid. Tõenäoliselt otsustab vahetuse kasuks see, kes nutika ärimehe või kogenud makjavellistina on suutnud juba oma tagala kindlustada ja kelle jaoks pangast väljumine tõotab väiksemaid kahjusid ehk tal on olnud varakult aega suhtekonto sulgemine ette valmistada. Ja enamasti on ta teinud vajalikke ettevalmistusi teise poole teadmata.

Positiivse otsuse tegemise kasuks tuleb ennekõige alternatiivse võimaluse kättesaadavus. Risk, et uus suhtepank vaatab isiku liitumistaotluse üle väga kriitilise pilguga, ehk pole kaugeltki kindel, kas uus suhteväline partner otsustab vanast liidust lahkujaga uue liidu moodustada, võib mõjutada lahkumisotsuse langetamist.

Pea ees tundmatus kohas vette hüppamine pole kunagi tervisliku valikuna tundunud. Nüüd jääb suhtepangale truuks jäänud isik lootma, et lahkuda sooviv kuid veel kahtlev pool ei ole teistele pankadele alternatiivikõlbulik (abikaasa armuke ei ole ikka nii truu) või suurendab veelgi panuseid (muudab ennast läbi isikliku muutuse sama ihaldatavaks kui suhte alguses), et muuta ühiskonto säilitamine ehk suhte säilitamine veelgi atraktiivsemaks. Väärsuhte puhul aktsepteerib suhtekiskja ohver kõik väärteod, mis tema vastu sooritatakse, muutudes hinnatud poksikotiks igaühe jaoks, kes ihaldab kontrolli ja emotsionaalset üleolekut.

Kooselu kui protsess võib tunduda nagu pidev võitlus tehtud investeeringute pärast, kuid ilmas pole miskit kindlat, vähemalt pajatab sellest internetileht suhtekiskja.ee. Nii on vaja suhtes püsides teha pidevalt kahjuanalüüsi, kuidas hoida suhtepanga kontot individuaalselt kättesaadavana, kohati suurendades investeeringuid, kohati võttes neid intressidena välja.

Kuid see ei tähenda, et algaja investorina tasub kõik munad ühes korvis hoida! Ajapikku tuleb analüüsida mitte ainult oma investeeringute tulusust, vaid ka kulukust. Liialt kalliks muutuv suhe ei ole jätkusuutlik (nagu näiteks füüsiline või psüühiline väärkohtlemine) ja vajab muudatusi kas suhtestrateegiates või isiklikes põhimõtetes.

Alati tuleb analüüsida, millal suhe ei paku seda, mida suhtelt oodatakse. Mõnikord ongi vajalik kahjulik suhe lõpetada ja mujalt paremat õnne otsida. See pole egoistlik käitumine isegi ühiste laste olemasolul, sest lapsel on vaja õnnelikke vanemaid, kes näitavad oma optimismi ja koostöövalmidusega talle eeskuju, mitte õnnetuid ja pidevalt omavahel sõdivaid vanemaid, kes näitavad talle oma väärkäitumisega samuti eeskuju.

Liberaalsetes riikides jääb abielulahutuste arv ligi 50 protsendi lähedale, mis näitab, et ligi pooled abielupaarid teevad millalgi korrektuure senistes strateegiates ja põhimõtetes. Kuid oleks liialt idealistlik loota, et inimesed käituvad kogenud investorite kombel ja kaaluvad pidevalt suhte kulusid-tulusid. Otsustusprotsessi on segatud mustmiljon faktorit, millest paljud on lihtsalt otsitud põhjused, miks jätkata senisel kursil. Kuid kõik need faktorid on liigitatavad kõigest kahte kategooriasse – investeeringud ja alternatiivid. Viimase all mõtleme me loomulikult kõike seda, mida senisesse suhtesse jäädes ei ole võimalik saavutada.

Kui suhte pooled on rahul tehtud investeeringute suurusega – mis võivad olla samas märkimisväärsed – ja puudub võrreldav suhteväline alternatiiv, on tegu kauakestva ja õnneliku suhtega.

Ka pühendumine ja rahulolu ei toimi alati korrelatsioonis, näiteks alternatiivide puudumine võib suurendada pühendumist, kuid mitte rahulolu –  sellisel juhul on lahutus hirmutavam kui suhtesse jäämine. Suhteväliste alternatiivide rohkus ja suhtesiseste investeeringute kasinus on tõenäolisemad tegurid, mis ennustavad ühe suhte lagunemist, ühe kiskjaliku või isegi parasiitliku suhte lagunemist. See reegel kehtib nii sõbra- kui ärilistes ja poliitilistes suhetes ja liitudes. Partnerilt saadud autasud suurendavad suhtega rahulolu juba suhte alguses, kuid kulude tõus investeeringutele hakkab suhterahulolu mõjutama alles tunduvalt hiljem, mis näitab, miks kiskjalikud suhted nii kindlalt püsivad.

Kui siia kaasata veel tumeda triaadi isiksusejooned, siis on hukatus juba ammu ette ennustatav. Oma töö teevad siin ära Suur Viisiku isiksuseomadused – impulsiivsus ja madal meelekindlus tõukavad kiskja pidevalt alternatiivide otsingutele, tema ekstravertsus aitab kaasa alternatiivide leidmisele.

Armupommitamisega tagab kiskja alternatiivsete võimaluste kättesaadavuse ja uue suhtepanga asutamise, mis lõpuks viib eelneva suhtepanga lagunemiseni. Tema vähene koostöövalmidus sunnib teda millalgi taas lõpetama investeeringute juurdevoolu uude suhtepanka, millest ta hakkab vaikselt intresse välja võtma. Kõik kordub taas!

Suhte nõiaring tõmbub jällegi ringiga koomale ja impulsiivne suhtekiskja hakkab uusi alternatiive otsima. Suhtekarusell pöörleb katkematult, puistades hoolimatuid ratsureid endalt maha, kes potsatavad valusalt istmiku peale ja ei tea, mis nendega just äsja juhtunud oli.

Kuratlikud influentserid* ja nende järgijad – mõjuvõimsate isikute ja nende austajate needus.

kuratlik influencer

*influentser on moodne eestikeelne sõnamugandus inglise keelsest sõnast influencer ehk mõjutaja, kaasaegses tähenduses on see sotsiaalmeedia staar, kes oma postitustega kujundab enda järgijate mõttemaailma.

Varasemas artiklis rääkisin ma surma mõrsjatest, kes lõid tänu enda haiglaslikule allumishimule kõige hävitavamaid suhteid meesmõrtsukatega. Selle teema täienduseks soovitan samuti lugeda artiklit Milgrami katsest. Vaatame siis käesolevas artiklis selle fenomeni teaduslikku tausta.

KURATLIKUD “INFLUENTSERID”

Harvardi ülikooli professor David McClelland väitis peale 30 aasta pikkust uurimistööd, et 95 protsenti meie edust või ebaedust on sõltuv meid ümbritsevatest inimestest. “Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes rumalatega seltsib, selle käsi käib halvasti!” ütleb Piibel, lisades: “Raud ihub rauda ja inimene ihub teist!“ Kas keegi veel imestab, et positiivsed ja edukad inimesed on klompidena ümbritsetud nendest, kes loodavad omakorda sotsiaalse gravitatsiooni keskpunktist evivast positiivsusest ja edust osa saada! Elukaaslaste, sõprade ja mentorite valikust sõltub mitte üksnes meie edu, vaid ka vaimne ja füüsiline tervis. Isiksus või meie ego (kes me oleme) on lahutamatult põimunud sotsiaalsete suhetega (kellega me oleme).

Võib vaid ette kujutada, millise õudusega võisid eelolevaid ridu lugeda suhtevägivalla ohvrid! Nemad olid teadlikult oma ellu valinud positiivsed ja edukad inimesed, kes hiljem osutusid õelateks ja püsimatuteks koletisteks. Kuid nad polnud teinud mitte üksnes saatusliku valeotsuse olla selliste monstrumite läheduses – neile oli lisaks saanud osaks needus olla neist mõjutatud. Kaugeltki mitte positiivselt ja edumeelselt, vaid sootuks vastupidiselt.

Sarnastest inimestest on loodud koguni dokumentaalsari „Ma tapaksin sinu nimel“ (I’d Kill for You), mille peategelased on lubanud end hullutada suhtekiskja manipulatsioonidest ja teinud tema eest ära kogu musta töö. Täpsustuseks võib öelda, et kaugeltki mitte kõik nendest ei olnud varasema kuritegeliku taustaga ja poleks ilmselt ilma kiskja sekkumiseta vanglamüüride taha karistust kandma sattunud, kuid kõik nad olid piisavalt mõjutatavad, et pidada ilmselgeid väärtegusid ainsaks võimaluseks tõestada oma lojaalsust kiskjale, kes varjas end inimlikkuse maski taha.

Psühholoogia tunneb inimestevahelises käitumises einevaid mõjutusastmete väljendusi. Indutseeritud luul või inimkeeli jagatud psühhootiline häire on harvaesinev paranoiline seisund, milles osalevad kaks või enam omavahel emotsionaalses seoses olevat inimest, kellest ainult üks – kellel on grupis autoriteetne roll – kannatab reaalse psüühilise häire all.

Ometi võib nakatatud „hullusel“ olla traagilisi tagajärgi. Kui rahvafolklooris vaatavad lähedased tavapäraselt õudusega pealt, kuidas inimene nende keskel ühel hetkel kurjast vaimust vaevatud saab, siis jagatud luulu puhul peavad nad tema konditsiooni aktsepteeritavaks või isegi õnnistatuks.

Delhi politsei seostas 11 perekonnaliikme rituaalset enesetappu sisendatud hullusega, mida levitas perepoeg, kes väitis end lahkunud isaga rääkivat või isegi oma keha isa vaimuga jagavat. Ülimalt perekeskses Indias toob patriarhi surm mõnikord kaasa ennekuulmatuid ebamugavusi, millest ka antud juhul oli kõnealune perekond mõjutatud, kuid eriliselt oli mõjutatud surnud perepea poeg, kes hakkas pere keskel juurutama rituaalseid praktikaid, mis juhtis lõpuks ülejäänud pere kollektiivse enesetapuni. See oli politsei esmane teooria, sest juhtum ilmutas luululise häire väga stereotüüpseid sümptomeid.

Indutseeritud luulu puhul, mida tuntakse ka prantsuskeelse väljendi folie à deux´ järgi, on domineeriva isiku psühhootiliseks haiguseks tavapäraselt skisofreenia. Skisofreensed häired seostuvad a) mõtlemise ja tajumise häiretega ning b) labiilsete emotsioonidega, kusjuures inimene võib olla täie teadvuse juures, säilitades isegi oma intellektuaalse võimekuse. Luululiste veendumuste ülekandumise soodustusteks haigelt inimeselt täiesti tervele inimesele on erakordsed situatsioonid, kus häiret jagavad isikud on sotsiaalselt (keeleliselt, kultuuriliselt) või isegi ruumiliselt muust kogukonnast isoleeritud.

Sarnased olukorrad on väga tüüpilised mitmete ususektide praktikas, kus religioosseid luulusid levitavad usujuhid nagu Charles Manson koondavad oma tiiva alla üksikutest jüngritest ja nende pereliikmetest koosneva kogukonna. Võimalik, et ka Jeesus Kristus nakatas oma jüngreid indutseeritud luuluga ja tänaseks on arvestatav osa inimkonnast kristluse kui skisofreenilise ususuuna poolt ajupestud. Omalaadset religioosset sotsialismi viljelev kultusejuht Jim Jones kolis terve järgijaskonnaga poliitilist ja õiguslikku „tagakiusamist“ vältida püüdes Ameerika Ühendriikidest Aafrikasse, kus seitsmekümnendate aastate lõpul ligi 900 isikut tsüaniidi mürgituse läbi oma maise lõpu leidsid.

Pole siiski üheselt klassifitseeritav, kui suurt isikulist toetust ja kandepinda omavat folie à deux´d võiks nimetada kliiniliseks meelepetteks, mitte hoopis massihüsteeriaks, mida kujutas endast ka ideoloogiliste liikumiste truualamlik järgimine Teise Maailmasõja eel, mil inimesed pimesi kiskjaliku natsismi ja kommunismi teenriteks muutusid. Ei oleks samuti üleliigne lisada, et igasugused püramiidskeemid ja börsibuumid on edukad ainuüksi masside karjamentaliteedi tõttu.

Nagu kõik suhtekiskjad, nii üritavad ka ilma luululise meelepetteta (rikutud) isikused oma ohvreid sotsiaalselt isoleerida, et neid üksinduses efektiivsemalt enda külvatud hullusega nakatada. Esmalt sunnivad nad ohvrit vihjamisi sotsiaalsest keskkonnast eemale tõmbuma, hiljem juba ühemõtteliselt verbaalselt ja eesmärgistatult, mõnikord isegi füüsilist vägivalda kasutades. Sotsiaalse isolatsiooni tulemusel muutuvad ohvrid kiskjalikult vildakale maailmavaatele iseäranis vastuvõtlikuks. Pahatihti lasevad ohvrid kõigel näiliselt vabatahtlikult sündida, suutes alles peale väärsuhte lõppemist mõista, mil määral olid nad ennast kiskjalikust sharmist „hullutada“ lubanud. Sama dünaamika leiab aset ka indutseeritud luulu puhul, kus psüühiliselt terve osapoole paranemine toimub alles peale häiritud osapoolest isoleerimist, kiires tempos ja sageli edukalt.

TEENER JA KÄSKIJA


1931. aasta suvel alustas abielus teadlastepaar Kelloggid omapärast loomkatsetust. Võttes aluseks Mowgli-laadsed juhtumid, kus hüljatud väikelaps kasvab üles loomade keskel ja omandab võõrast liigist isepärase perekonna käitumismustrid ja sotsiaalsed teadmised, püstitasid Kelloggid teoreetilise küsimuse, kas me ei saaks taasluua ümberpööratud reaalsust, kus loom kasvab üles inimeste keskel ja omandab nende teadmised, vähemalt primaarsel tasandil.

Filmilinalt tuttavate „hullude teadlaste“ ajastu vaimus võtsid Kelloggid oma peresse seitsme kuuse emase shimpansi Gua, kellele lõid samaväärsed elamistingimused kui oma 10 kuusele pojale Donaldile. Gua ja Donald olid määratud koos kasvama kui õde-vend, kandes sarnaseid mähkmeid ja mängides sarnaseid mänge ning naerdes ühtemoodi, kui neid kõditati. Kõige selle „teadusliku hulluse“ kestel jäi arenemisvõistluses selgelt kaotaja rolli hoopis inimlaps.

Üheksa kuud hiljem pidi psühholoogi haridusega Kellogg tõdema, et loomkatsetuselt oli tasakaal nihkunud inimkatsetusele, kui nende poeg hakkas inimkõne asemel eelistama iseloomulikke ahvihäälitsusi, samas kui ahvilapse vokaalne võimekus jäi tavapärasele liigiomasele tasemele. Arvatakse, et just viimane faktor sai kummalisele adoptiivperekonnale kirstunaelaks, sest ole sa haritud ja teadmistehimuline kuitahes – oma last ei lubaks loomaks muutuda ükski teadlane, olgu ta „hull“ või mitte. Võimalik, et katse lõpetamises oli oma osalus eksperimendi naisosalise – Donaldi ema – mõjutus, millele perekondlikes asjades alluvad isegi kõige tugevamad ja teadushimulisemad mehed.

Kuid Gua ja Donaldi lugu ei pajasta meile mehe ja naise peredünaamikast, vaid sellest, kuidas arenemisvõimeline isik taandareneb oma näiliselt võrdväärse partneri juuresolekul, kui esimene peab viimast autoriteetsemaks või inimlikult võimekamaks, kuid kes tegelikkuses on muutumatu kui kaljurahn. See tõestas näitlikult, et inimlapsed sõltuvad keskkonnatingimustest enim kui ahvilapsed. Ahvist ei tee inimest, inimesest ahvi aga küll.

Psühholoogia sotsiaal-kognitiivse koolkonna uskumuse kohaselt mõjutab isiksuse kujunemist sotsiaalne keskkond ja selle jäljendamine. Selleks piisab teiste jälgimisest kas otseselt või kaudselt, näiteks sotsiaalmeedia vahendusel. Antud teooria kohaselt suudab jälgija (nimetame subjektiivset vaatevinklit kajastavat peategelast edaspidi arusaadavuse huvides vanakreeka väljendi kohaselt protagonistiks, näideldava tragöödiaetenduse peategelaseks, kelle silme läbi jutustus esitatakse) vaatluse tulemusel imiteerida ja taasluua nii sotsiaalse situatsiooni põhjustavat tegevust kui selle tagajärge.

Evolutsiooniteooria kohaselt on selline matkimiskäitumine liigi püsimise seisukohalt ülioluline. Vastavalt sellele, kas teatud tegevuse tagajärjeks on preemia (söögi leidmine) või karistus (mesilase käest nõelata saamine), saab protagonist tuletada endale sobiva jäljendusstrateegia: kas seda imiteerides või vältides. Kuid tuleb välja, et mitte ainult käitumine ja mõtlemine ei tule meile meie evolutsiooniliste eesmärkide saavutamisel appi, vaid saab mõjutusi ka meie bioloogiliselt kehalt.

Hiljutine katse hiirtega, kelle ajud on üllatavalt sarnased inimeste ajudega, tõestas, et meie käitumine allub domineerivale eeskujule – täpsemini väetimad hiired allusid vabatahtlikult juhtivale hiirele. Kuigi selles avastuses pole esmapilgul midagi üllatavat, analüüsides tugevamate isiksustega inimeste edukust, leiti sellele nüüd ka teaduslik põhjendus.

Hiired sünkroniseerisid enda käitumist teiste hiirte omaga, mis kehtib ka inimeste kohta. Neurobioloogiliselt väljendades suunavad ühed ajunärvid meie tähelepanu meie enda käitumisele, teised teiste käitumisele. Nii luuakse ajus vastavad piirkonnad „minust“ ja „teistest“. Enamasti suudame me balansseerida piiri „minu ja teiste“ vahel. Me arvame endal olevat samad õigused ja kohustused mis teistelgi. Kuid seda üksnes ideaalmaailmas. Tegelikkus kujuneb mõnikord teisiti, kui omavahel suhtlevad ebavõrdsed osapooled.

Väärsuhetes on suhte võimupiirid segamini pööratud, selles suhtes on võimukonfliktid sagedased. Nagu eelmises artiklis öeldud, juhib kiskjalikus suhtes üks domineeriv partner teist, kes kohandub olukorraga. Esimene neist on suhtes aktiivne osapool, teine passiivne. Ehk teaduslikus keeles väljendades sünkroniseerub alluva partneri aju domineeriva partneri käitumisega, otsekui voolaks vesi allamäge, alludes gravitatsioonile.

Mida kauem domineeriv suhe kestab, seda enam kohandub alluv pool, kuni lõpuks kaotab koguni enda isikupära ja isiklikud eesmärgid, mida kontrollib ja kujundab domineeriv partner. Kui alluvale partnerile võimaldada distants domineerivast partnerist, võib viimase mõju ajapikku nõrgeneda või sootuks kaduda, nagu see oli nähtav indutseeritud luulu puhul. Seepärast üritabki suhtekiskja oma ohvrit pidevalt enda füüsilises läheduses hoida, et teda psüühiliselt lühikese lõa otsas hoida.

Aju „sünkroniseerumine“ on automaatne ja alateadlik protsess, mida ei ole võimalik teadlikult kontrollida ja juhtida. Seepärast on igaühe jaoks eluliselt oluline, et ta ei satuks kiskjaliku isiku lähedusse, tema sündmuste horisondi piirile, kus suhtekiskja mõju hakkab ajapikku ohvrit endasse imema. Kuid selleks peab igaüks tundma „punaseid lipukesi“, mis tähistavad musta augu lähedust.

EMOTSIONAALNE PEEGELPILT

Kelloggitest teadlastepaar ei saanudki teadlik olla – vähemalt nende kaasaegsetele teaduslikele avastustele toetuvalt – et pisike Donald muutus nende silmade all aegamisi ahviks mitte niivõrd isikliku valiku, vaid tema aju sunnil. Tervelt kuuskümmend aastat lahutasid Kelloggeid itaalia teadlaste avastusest, milleni viimased jõudsid makaak-ahve jälgides. Täpsemalt: jälgides ahvide ajuneuronite (närvirakkude) tööd. Või veelgi täpsemalt: jälgides ühe kindla neuronite grupi tööd, mis ei aktiveerunud mitte üksnes siis, kui ahvid tegid mingit kindlat liigutust, nagu näiteks õuna järele käe sirutamine, vaid ka juhul, kui nad üksnes vaatlesid teist ahvi (nimetame protagonisti poolt vaadeldavat isikut edaspidi vanakreeka tragöödia vastastegelaseks antagonistiks) sarnast liigutust tegemas.

Sarnane kokkusattuvus leidis tõestust isegi siis, kui protagonistid ei näinud, vaid üksnes kuulsid, oma kaaslasi sooritamas teatud manipulatsioone, mis protagonistidele tuttavana kostus. Teiste sõnadega: kui kaks elutragöödia näitlejat seisavad vastakuti ja antagonist hakkab haigutama, siis tekib tema vastas seisva protagonisti ajus haigutamisega seostuv närviimpulss, mis sunnib ka teda haigutama või vähemalt haigutust alla suruma. (Ilmselt tahad sinagi hetkel haigutada, lugedes neid ridu.)

Vaatlusaluseid neuroneid hakati seetõttu tabavalt peegelneuroniteks kutsuma, kuigi nende aktiivsuse muutus ei seostunud mitte üksnes motoorika ja kindla tegevuse jälgimisega, vaid ka selle tegevuse eesmärgi mõistmisega, näiteks nagu haigutuse allasurumisega.

Antud suutlikkust tuntakse vaimuteooria (theory of mind ing.k.) nime all, mis võimaldab protagonistil ära arvata antagonisti motiive, näiteks kui väike ahv sirutab kõrgel oksa küljes rippuva õuna järele ja täiskasvanud ahv aitab tal seda ilma küsimatagi kätte saada. Makaakide käitumine lubas teadlastel järeldada, et protagonistlikud makaagid asetasid ennast – piltlikult väljendades – antagonistist tegevuse sooritaja asemele ja tundsid oma meeltega sama, mida antagonist pidi tundma kapist õuna võttes, näiteks siledat ja isuäratavate värvidega õunakoort oma sõrmede vahel. Peegelneuronid aktiveerivad vaatleva protagonisti samu ajuosasid, mis aktiveeruvad ka tegutseva antagonisti ajus. Kuigi inimesed on sildistanud primaadid ja pärdikud suurepärasteks matkijateks, kutsudes kellegi algse käitumise või tegevuse imiteerijat halvustavalt ahviks, oleme meie ise rohkem selle nime väärilised, sest üliarenenud inimaju on peegelneuronite tööst enamgi mõjutatud kui teiste „alamate“ imetajate aju.

Tehtud avastusele järgnesid üha meeletumad spekulatsioonid teemal, kas peegelneuronid vastutavad ka meie empaatiavõime eest, millest ma varasemas artiklis rääkisin, sest tegevuse sihtmärk, millele neuronid reageerivad, on sageli abstraktsem kui liigutused, mida me kindlat tegevust tehes sooritame. Ometi ei reageeri peegelneuronid tähenduseta liigutustele, mida teevad näiteks pantomiimid. Me kõik suudame oma peegelneuronite töökindlust kontrollida, vaadates neid ülipopulaarseid õnnetustevideosid, kus keegi saab jalgpalliga otse nina pihta või maandub näoli asfaldisse. Järgnev nutt või hala tundub sama reaalne, et muudab ka meid endid kurvameelseks. Kui laps hakkab oma esimesi samme tegema, kõigutavad lapse abitut tegevust jälgivad vanemad oma keha lapse kõndimise rütmis, nagu kõnniksid nad ise pisipõnni asemel. Nii moodustavad kaks ja enam isikut ühena toimiva emotsionaalse koosluse. Kui peegelneuronid tekitavad emotsionaalset nakkust, siis miks ei võiks nad tõepoolest olla seotud empaatiaga!

PISUTKI LOOTUST!

Kui lugejale jäi ennatlik mulje, et me oleme eriliselt vastuvõtlikud ainult negatiivsele, siis õnneks on käitumislikul mõjutamisel ka positiivne külg, nagu on igal mündil kaks külge ja nagu vajab kurjus (antisotsiaalsus) levimiseks headust (prosotsiaalsus).

Primatoloog Frans de Waal tegi makaakidega pedagoogilisest vaatevinklist väga õpetliku katse, mida peaksid ka haridusametnikud ja -töötajad ning töökeskkonna kujundajad praktikas viljelema. De Waal sulges viieks kuuks ühte puuri kahe erineva makaagiliigi esindajad, kellest reesusmakaak esindab temperamenditüübilt hüsteerilist koleerikut ja karumakaak tasakaalukat flegmaatikut.

Koleerikutest reesusmakaagid on loomult pisikesed tülitekitajad, kes kompenseerivad oma füüsilise väiksuse agressiivsusega (nagu mõned sülekoeradki), nendest pisut kogukamad karumakaagid on seevastu rahumeelsed ja sotsiaalselt tasakaalukamad. Hierarhiliste reesusmakaakide provokatiivsed väljendusavaldused ei suutnud aeglaseid karumakaake isegi verest välja lüüa ja see käitumine andis selge vihje nii katse osalistele kui inimestest jälgijatele, kes kontrollib puuriseinte vahel sotsiaalset hierarhiat. Peale selle, et kummagi liigi käitumine erineb tülide tekitamises, erineb see ka tülide lahendamises.

Konfliktid on mõlemas makaagiühiskonnas sama tavalised nagu inimühiskonnaski. Kui tülid aitavad liigset karjasisest pinget alandada, siis leppimised lähendavad karjaliikmeid üksteisele. Erinevalt reesusmakaakidest lepivad karumakaagid enamasti omavahel koheselt peale kisa vaibumist ära, kallistades üksteist vöökohast. Mõistetavalt on selline leppimisviis suudlevatele ja ülakeha kallistavatele reesusmakaakidele mitte ainult võõras, vaid ka ebamugav.

Kuid kuna domineerivateks puurikaaslasteks olid nende karumakaakidest „vennad“, siis leppisid reesusmakaagid lõpuks oma saatusega sedavõrd, et võtsid isegi nende käitumismalli üle. Puurisisene agressiivsus taandus ajapikku ja kui peale viiekuulist kooseksisteerimist mõlemad makaagiliigi esindajad oma liigikaaslaste juurde lubati, püsis katse ajal omandatud rahuarmastav suhtumine ka edaspidi. Ümberõppinud reesusmakaagid viisid lepitusrituaale läbi koguni kolm korda sagedamini, kui see on omane „tõupuhtastele“ liigikaaslastele. Mis tähendab muidugi seda, et ka ahvid on õppimisvõimelised.

Ole sinagi järgmine kord valvas, keda sina või su teismeline tütar või poeg endale eeskujuks ehk influentseriks valite! Kui su tütre iidoliks on sotsiaalmeedias endast poolpaljaid selfisid jagav muusikastaar, siis võib ka ühel päeval sinu arvutiekraanilt vastu vaadata su tütre urvitav tagumik, mille strateegilisi piirkondasid kõigest kitsas siidinöör katab. Ja kui su poeg ühel hetkel oma keskmise sõrme tugevuse avastab, siis võid otsida põhjuseid viimase aja staarnäitlejalt, kes ühe käega kõiki pimedasse kohta saadab ja teisega enda tagumiku pilte jagavaid neidusid kallistab. Kuid peamine – OLE ISE TEISTELE EESKUJUKS!

Ted Bundy – Ameerika üks produktiivsemaid sarimõrvareid ja kuulsamaid suhtekiskjaid

Bundy girlfriend

Enamik tunnevad Ted Bundy’t külmaverelise seksuaalmõrvari ja nekrofiilina, kelle ohvriteloend jääb ilmselt 100 inimhinge juurde. Kuid vähesed tunnevad teda võluva suhtekiskjana, kellel oli romantiline suhe naisterahvaga veel mõrvade ajal ja kes abiellus esimest ja ainsat korda kohtus, vandemeeste silme all, lootes sellega kõiki manipuleerida uskuma enda inimlikkusesse.

Ted Bundy oli lapsena küll vägivaldne oma sõprade vastu, kes Tedi impulsiivsusele alatasa jalgu jäid, ja ta vihkas oma kasuisa, kellel oli kasupojaga samaväärselt plahvatuslik iseloom, kuid muus osas oli Ted igati tavapärane poiss. Kui Bundy lapsepõlvasõbralt küsiti, kas ta usub Tedi kuritegudesse, siis oli too täiesti kindel, et Ted on süütu.

Tedi tädi kirjeldas seevastu juhtumit, kui ta voodis üles ärgates ennast nugadega ümbritsetuna nägi, noa teravikud tema poole suunatud. Lähedalistuv kolmeaastane Ted vaatas teda oma kutsikasilmadega ja muigas. Ted Bundy olevat olnud nutikas poiss, kellel oli alati sobiv vastus varuks. Kuid miski oli juba temaga juhtunud ja kuigi Louise Bundy väitis end olevat hooliv ema, kes pakkus oma pojale kõike võimalikku, ei saa me täies ulatuses Ted Bundy järk-järgulist võõrdumist inimlikkusest rekonstrueerida.

Louise Bundy

Theodore Bundy nägi ilmavalgust vallaslaste sünnitusmajas, kuhu verinoor ema ta kolmeks kuuks hülgas. Louise Bundy rääkis mingist ähmasest tegelasest, kellega ta poja sigitas, ja ilmselt jättis see sündmus depressioonihoogude käes vaevleva noore naise hinge sügava armi. Kui Louise oli hüpoteetilisest sünnitusshokist üle saanud, läks ta oma lapsele järele ja tõi vanematekoju, kus sadistliku vanaisa, passiivse vanaema ja depressiivse ema juuresolekul väike Ted üle kasvas. Perekond oli teinud vaikiva kokkuleppe, et varjata häbi, mis tulenes sohilapse sünnist. Sugulastele esitleti poisslast kui (ema) Louise´i väikevenda. Hiljem sosistasid sugulased võimalusest, et Louise´i isa, Samuel Cowell, võis olla tütre lapse tegelik isa, kuid tõendid selle kohta puuduvad.

MÕRVAD

Ühel päeval algas Ühendriikides tapalaine. Selle ohvrid jäidki kadunuks või leiti oma vooditest purukslöödud peadega. Seejärel hakkasid inimesed kaduma tänavatelt.

1974. aastal avanes uurijatele võimalus portreteerida võimalikku mõrvarit. Sellest ajast pärinevad kahe tüdruku tunnistused, vahetult enne kolmanda tüdruku kadumist.

Preili Curtis (nimi muudetud) väljus raamatukogust ja silmas meesterahvast, kes näis oma raamatutega hädas olevat. Mehe käsi oli mähitud marlist sidemesse. Naine pakkus abi, sest raamatud pudenesid mehel käest ja tema saamatus ei lasknud naisel mehe pingutusi kauem tegevusetult pealt vaadata. Mees palus abistajal raamatud tema autosse – eemalseisvasse Volkswagen põrnikasse – viia.

Politseile märkis naine mehe kummalist pilku, millega mees teda jälgis, kui nad tolle auto poole kõndisid. „Ta tundus imelik,“ oli naise hinnang, kuid see võis vabalt tekkida hiljem, kui tema kahtlused meest potentsiaalse üleriigiliselt tagaotsitava kurjategijaga seostasid. Lähenedes pimedusse pargitud „põrnika“ juurde, kurtis mees valu oma käes, mille ta oli suusaõnnetuses murdnud. Mees ulatas naisele kõrvalreisija ukse juures seistes auto võtmed ja palus naisel auto uks avada. Preili Curtis keeldus korraga, otsekui midagi kahtlustades, ja mees avas ise ukse. Tütarlaps märkas hoolimata hämarusest, et kõrvalistuja iste oli puudu.

Ootamatu rangusega käsutas võõras tal korraga autosse istuda, mille peale viimase vastatud küsimuse – „Mida?“ – ei tulenenud loomulikult sellest, et naine mehe sõnadest aru poleks saanud. Mehe toon muutus seepeale silmnähtavalt ja ta palus naisel autosse istuda ja mootor käivitada, sest see valmistavat temale endale suurt vaeva. Ilmselt oli tema karm hääletoon varem allaheitlike neidude peal töötanud, aga preili Curtis polnud samast materjalist. Naine pööras koheselt ringi ja jooksis minema. Tema sisetunne säästis teda.

Kolm päeva hiljem astus samast raamatukogust välja preili D`Olivo, kelle lugu sarnanes eelmisega. Seekord avas mees autoukse ilma naist palumata, kuid pillas võtmed kohmitsedes tänavasillutisele. Kummardudes asus mees võtmeid otsima, kuid süüdistades enda kohmakuses lahases kätt, palus naisel teda aidata. Naise meeled olid juba teekonnal mehe auto poole ergud püsinud ja ta hoidis kõndides mehest väheke tahapoole, et too temale pidevalt nähtaval oleks. Ka nüüd, auto juures seistes, ei lasknud ta ennast eksitada ja soov kummarduda, et võtmeid otsida, ei olnud nii tugev kui püsivad kahtlused. Ta palus mehel sammuke tagasi astuda, et nõrk valgus saaks näidata kätte võtmete asukohta. Need leidnud, ulatas ta need mehele ja lahkus kiirustades.

Võimaliku kahtlusalusena andis kellegi Ted Bundy nimelise mehe politseile üles tema naissõber-murd-elukaaslane, kelle elu mehe kõrval kaldus eufooriast meeleheitesse samas rütmis, nagu tema armastatud kaasa tema elust kord lahkus, et siis taas naasta.

ARMUSUHTED

Irooniline on fakt, et naine, kes Bundyt armastas, oli ka võtmeisikuks tema paljastamisel. Kui Bundy vabanes kautsioni vastu vahi alt, oli tema eksarmuke Meg Anders (sünonüüm) sedavõrd kättemaksust hirmunud, et palus politseil koheselt temale teada anda, kui mees ületab Washingtoni osariigi piiri. Mõne päeva pärast oli naine aga taas oma armastava mehe käte vahel, vaevatud süümepiinadest, mida ta politseile antud ütlused talle põhjustasid. Bundy andestas mõistva inimesena Andersile ja nende kooselu võis kulgeda edasi endises harmoonias, mille varasemalt laitmatut kujutluspilti olid näinud määrivat vaid petetud naise viha ja armukadedus. Nüüd oli see kõik unustatud. Unustatud olid ka mehe veidrad fetishikalduvused voodielus, mis päädisid kord näitliku kägistamisega, peale mida naine keeldus mehe uudsete seksikatsetustega kaasa minemast. Unustatud oli ka see veider vahejuhtum, kus mees uuris teki all taskulambiga Andersi keha, sel ajal kui naine tema kõrval magas. 

Loomulikult oli Ted Bundy elus teisigi naisi peale Meg Andersi, nii enne kui pärast teda, kuid ka samaaegselt. Truudus oli tema jaoks võõrsõna, mida ta tundis, kuid ei mõistnud. Proua Andersi näol oli tegemist lepliku naisega, kes tundis end mõnevõrra ebavõrdsena Bundy kõrval. Naine oli teadlik mehe kõrvalhüpetest, kuid kusagil sisimas lootis ta salamisi, et tema on ainuke, kes tema kallile Tedile tõeliselt korda läheb.

Ted Bundy elus näis aga olevat üks naine nimega Stephanie, kes teda ennast tõeliselt pingutama sundis. Kummalisel kombel sarnanes see nägus noor neiu väliste tunnuste poolest Bundy hilisematele ohvritele. Tänu Stephanie´le pidi Bundy hakkama saama ühe raskema katsumusega oma elus, mis talle sügavaid sisemisi haavu põhjustas. Stephanie oli nimelt mehe juba kolledzhiaastatel hüljanud, pidades teda liialt organiseerimatuks ja lapsikuks, et temaga oma edasist elu siduda. Kuid ajaga näivad inimesed muutuvat. Järgmisel korral aastaid peale viimast lahkuminekut kohtas naine juba suhteliselt heal järjel noort poliitikut, kes töötas koos Vabariiklaste partei ninameestega.

Bundy girlfriend Stephanie
Bundy girlfriend Stephanie

 

Ted oli muutunud palju täiskasvanulikumaks, muutunud meheks, kellega koos võiks oma elu vanaduspõlveni veeta. Kord ennast mehest paremaks pidanud naine oli korraga võlutud „uuest“ Tedist. Kuidas suutis aga see uus Ted taastada oma lootusetult purunenud suhte vana armastatuga, olles samaaegselt suhtes Meg Andersiga, näis sisaldavat iga elukunstnikust südametemurdja edu võtit.

Ometi päeval, mil õnnelik Stephanie viimaks oma ihaldatud meesideaaliga kihlus, lõppes kõik sama äkiliselt, kui oli taas lõkkele puhkenud. Siin ei paljastunud mitte ainult Bundy võime kergemeelselt ühest suhtest teise hüpata, tundmata seejuures vähimaidki süümepiinu – siin avaldub Bundy ülim soov kõike kontrollida. Bundy jaoks ei olnud suhe Stephaniega lõppenud mitte varem naise algatusel, vaid nüüd temapoolse otsusega. Samuti nagu otsustas Bundy oma ohvrite elude üle, otsustas ta ka nüüd selle suhte saatuse üle. Bundy hülgas Stephanie ilma ühegi seletuseta ja koheselt seejärel algas tapmistelaine, kus iga naine, kes vähegi mehe endisele kallimale sarnanes, suures ohus oli.

Ted Bundy tekitatud tapalaine kestis ilmselt aastast 1961 (kui Ted oli kõigest 15 aastane, kuid sellel aastal aset leidnud kaheksa-aastase tüdruku kadumislugu on jäänud senini lahendamata) kuni aastani 1978, mil mees kolmandat ja viimast korda oma vabaduse kaotas. Dokumenteeritud ja tõestatud mõrvade arv ulatub kolmekümneni, kuid uurija Bob Keppeli arvates, kellele ta ka oma mõrvad sisuliselt viimastel elupäevadel üles tunnistas, oli tapetuid vähemasti saja ringis.

Ted Bundy lugu ei räägi mitte niivõrd mõrvadest, vaid valedest ja manipulatsioonidest. On väga raske kirjeldada meest, kellega ei ole kohtunud, kuid mitmed raamatukäsitlused ja intervjuud maalivad temast kuvandi, mis ei erine väga palju nendest kiskjatest, kes meie läheduses armukeste, elukaaslastena, sõprade või sugulastena elavad. Ted Bundy oleks võinud olla näidiseksemplariks psühhiaatritele, kes kirjeldavad kõige ehedamat psühhopaati, kelle juures olid esindatud kõik iseloomulikud antisotsiaalse isiksusehäire tunnused. See on lugu maskikandjast, kelle seatud lõksu võime me kõik sattuda.

MANIPULAATOR

Üks tema pettuste ohvritest oli Ann Rule, kes pidas end Bundy kauaaegseks sõbraks. Kaastundliku ja südamliku inimesena uskus ta sellesse mehesse, kellest kirjutas poolautobiograafilise menuraamatu „Võõras minu kõrval“. Ta ei saanud oma üllitisele paremat nime panna, sest oli ka tema Bundy mõrvade kauaaegne eitaja, kuigi sisemiselt pidi ta teadma mehe võõrastele nähtamatu poole olemasolust.

Rule töötas ligi kahe aasta jooksul vabatahtlikuna kriisikeskuse telefonioperaatorina, kui tema kõrval noore juristina väga abivalmis ja tundlik Ted Bundy töötas. Kuidas muidu olekski võimalik kirjeldada isikut, kes töötab abi vajavate ja depressiivsete inimestega. Rule ei äratanud oma kolleegis ilmselt neid primaatseid instinkte, mis said paljudele teistele naistele saatuslikuks. See võimaldas naisel näha vaid kena fasaadi, mille taha lihtsalt ei olnud võimalik monstrumit peita. Võib vaid spekuleerida, mida proua Rule pidi tundma, kui viimaks küpsema ja elukogenud inimesena oma lühinägelikkuses veendus.

Ted Bundy pidi inimestes äratama tugevaid alateadlikke tunge – ükskõikseks ei kavatsenud ta kedagi jätta. Kui ta õnnetu vigasena käsi kipsis või karkudega oma järgmisele ohvrile lähenes, valdas viimast inimlik kaastunne ja sellest lähtunud abivalmidus maksis tollele kurjalt kätte. Nii võis näha üht mõtetesse süvenenud noormeest karkudel mööda tänavat kulgemas, kui korraga pudenes ta käest maha paks kaust pabereid ja raamatuid. Need pidid talle olema väga tähtsad, kui ta end nende poole küüritas, riskides tasakaalu kaotada ja ninuli sillutisele kukkuda.

Alati juhtus aga läheduses olema mõni kena noor neiu, lahkukammitud juustega, kes lihtsalt ei saanud ükskõikselt mööda kõndida. Samuti oli läheduses pargitud armas päevinäinud heledatooniline Volkswageni põrnikas. Mida oleks võinud selleni nende paberite ja raamatute tassimine kurja teha! Kena, kuid abitu võõras palus need oma pikajuukselisel abistajal autosse panna. See oli ka viimane heategu, mis mõni neist neidudest oma elus tegi. Põrnika taha oli peidetud mutrivõti, millega imekombel tervenenud võõras pahaaimamatu neiu selja tagant oimetuks lõi ja tema lõdva keha autosse lükkas. Edasine järgnes juba vajadustest lähtuvalt, kuid tavapäraselt kägistas Ted Bundy oma ohvrid, vägistas ja jättis kindlatesse kohtadesse vedelema, et taas kuritööpaigale naasta ja elutut keha kasutada, kuni kõdunemine ja metsloomad selle kasutuks muutsid.

Need on klassikalised juhtumid, kus inimeste sisehääl räägib ilmselgelt teist keelt välise näilisusega. Me ei saa ilmselt iialgi täiesti kindlad olla, mis sai otsustavaks, et need kaks eelpool kirjeldatud naist hädalisest võõrast täielikult ei usaldanud, kuid me ei saa alahinnata alateadvust, mis fikseeris teistele meeltele ja ratsionaalsele mõtlemisele nähtamatuid vihjeid. Ühele naisele tundus kahtlane mehe pilk, teisele ilmselt midagi muudki. Igale kaastundlikule inimesele tundunuks vigastatud kaasolendi abistamine iseenesestmõistetav ja kas suudaks ühekäeline meesterahvas allutada füüsiliselt täiesti terve ja aktiivse noore naise.

Esmase reaktsioonina üritaks enamik meist alla suruda oma seletamatud hirmud, mis seostuvad pimedate tänavanurkadega ja võõrastega kaasa minemisega. Ehk on meid ka maast-madalast kuulekusele sunnitud ja autoritaarsena mõjuv käskimine allutab meie viimasegi vastupanuvõime. Samuti ei saa välistada soovimatust end „täieliku idioodina“ tunda, kui me soovist oma auväärsust säilitada tuleme vastu teiste palvetele, ükskõik kui kahtlased need ka ei tundu. Tõenäoliselt ei osanud Ted Bundy ohver „ei“ öelda, kui ta vahetult eelpool kirjeldatud kohtumiste toimumise järel kaduma läks.

Bundy õppis oma meetodeid modifitseerima, kuid peamine läbiv tegevusmuster (modus operandi ehk töömeetod – lühendatult MO – tegevus, mis on vajalik kuritöö sooritamiseks) jäi muutumatuks. Oma viimase ohvri, vaid 12-aastse tütarlapse kutsus ta enesega kaasa kooli õuest. Möödasõitnud tunnistajale tundus, et tegu oli ärritunud isaga, kes sõitles oma nutma puhkeva tütrega. Tüdrukul oleks piisanud vaid appikarjest, kuid ta istus kuulekalt mõrvari autosse ja kadus.

Märksa tõhusamalt mõjus Bundy suvalistele inimestele nendega manipuleerimisel, keda ta ei näinud oma tapatööde ohvritena, vaid kes olid kui tööriistad tema kätes. Kätes, millel keegi ei suutnud näha tema ohvrite kuivanud vere jälgi. Kätes, mis ühele uurijale tundusid liialt õrnadena, et kägistamise käigus ohvri kael murda.

Ted Bundyl oli rohkem sõpru kui vaenlasi. Nii enne tema jõletute tegude ilmsikstulekut kui ka nende sooritamise ajal. Ann Rule oli samuti üks nendest paljudest, kes teatas politseijõududele kellestki Ted Bundyst, kui pealtnägijate ütluste põhjal rekonstrueeritud näopildid meedias ringlema hakkasid. Rule kahtles mehe osaluses nendes mõrvades peaaegu lõpuni, kuni nägi Bundy kohtuprotsessil näidatud fotosid kuritööpaikadest. Kes eitaks veel, et pilt on parem kui tuhat sõna.

Siiski vaevasid kahtlused proua Rule´i juba ammu enne nende võikate fotode nägemist. Ta ignoreeris isegi oma alateadvust, mis saatis temale isegi unenäo auto alla jäänud väikelapsest, keda naine üritas meeleheitlikult päästa, kuigi keegi ümbritsevatest ei suutnud mõista olukorra tõsidust. Selles absurdsuses soovitas sisemine hääl talle läbi kujutletava meditsiiniõe sõnade lasta sel lapsel surra. „Tema päästmine ei too kellelegi kasu.“ Selle sõnumi mõistmine võttis Rule´il vähem aega kui selle tunnistamine. Peale igat vestlust Tediga kas siis telefoni teel või kirjade vahendusel näis naisele, et tema kahtlused olid liialdatud ja ta tundis selle üle isegi piinlikkust. Säärane mõju oli mõrtsukal naisele, kes lõpuks mõistis, et nende sõprussuhe oli kõigest ühepoolne.

Bundy näis ka ise otsustavat enda saatuse üle järgnevatel kohtuprotsessidel, kus ta esines iseenda kaitsjana, jättes nõutusse tema süütuse eest võitleva professionaalse juristide meeskonna.

Bundy advokaadid
Bundy advokaadid

 

Bundy süüd otsustav kohtunik Cowart oli suures hämmingus nähtu pärast. Tema sõnad on suurepärane tunnistus mõistatusliku kohtualuse mitmepalgelisusest.

“Ma pole kohanud ühtki juhtumit, kus nii nõudlik isik on saanud sel hulgal ja sellisel tasemel juriidilist kaitset nagu Teie. Teil on olnud korraga viis erinevat kaitsjat. See on ennekuulmatu… Kohus on näinud, et enne kui esitletakse tunnistajaid, küsitletakse Teid, ja protokollis on märgitud sadu „üks moment palun“ kordi, kui nemad [Bundy advokaadid] peatuvad, et Teiega asju arutada. Ma pole kunagi varem midagi sellist enda menetletud kohtuasjades kohanud. Kahekümne seitsme aasta jooksul pole mina näinud sarnast olukorda, milles Teie kaitsemeeskond viibib.“

Vandeadvokaat Frank Tuckeri sõnade kohaselt oli Bundy kõige ülbem isik, keda ta kohanud on. „Ta ütleb oma advokaatidele, mida teha. Ta saabub hunniku raamatutega, nagu oleks ta ise advokaat. Ta saadab kohtunikule märkusi ja helistab talle öösel. Ta keeldub minuga ja teiste vandeadvokaatidega rääkimast.“

Bundy valitses haritud juristide üle, neid tagandades ja nende ebakompetentsust sajatades. Mitte keegi ei olnud temast nutikam. Ta taandas kõik enda juristidest kaitsjad taustamängijteks, kes tema otseseid käsklusi täitsid, olenemata sellest, et tema enda juuraõpingud olid pooleli jäänud. Kui tema noor andekas kaitsja Stephen „Buzzy“ Ware, kellele süüalune suuri lootusi pani, autoõnnetuses oma abikaasa kaotas, näis ta olevat aga tõelise kaotuse läbi elanud olevat. Ann Rule´ile saatis ta südantlõhestava kirja, mis peaks olema musternäidiseks selle koletise kahepalgelisusest.

Saatusel on minu jaoks parajaid üllatusi varuks, kuid viimased kaks aastat on niivõrd üllatuste ja shokeerivate juhtumitega täidetud, et mu „madalad perioodid“ on muutunud progresseeruvalt lühemaks. Kas ma olen muutunud löögikindlaks? Mitte päris. Mu silmad olid kindlasti märjad kui uudised Buzzy õnnetusest minuni jõudsid. Igatahes olid need siirad pisarad tema, mitte minu pärast. Ta on nii imeilus isik.

Ted Bundy groupie
Bundy imetlejad

 

Ted Bundy kohtuistungitel olid kohtualuse selja taga pealtvaatajate pingiridadel koha sisse võtnud erinevas vanuses Bundy groupie´d, kes plikalikult itsitasid, kui süüalune neile pilke heitis ja sõbralikult naeratas.

Seda kõike jälgis tähelepanelikult üks naine, kes oli Bundy kõrval juba mõnda aega seisnud. Üritades vandekohtule demonstreerida oma inimlikkust, viis Bundy kõikide nähes läbi koomilise näitemängu, paludes selle sama naise – oma tolleaegse pruudi – kätt, kes ka koheselt oma „Jah“ sõna andis. Tehniliselt oli see seaduskohane abieluleping, kuid vandekohtu otsust selline vangerdus ei mõjutanud. Oma viimase etenduse oli ta karmidele kriitikutele esitanud. Ted Bundy pidi surema.

Kui vandekohus (kelle liikmeid Bundy isiklikult enda legaalse kaitsjana kinnitas) oli Bundyle surmanuhtluse määranud, ütles kohtunik Cowart kohtusaalist lahkuvale Bundyle: „Selle kohtu jaoks on tragöödia näha sellist inimsuse raiskamist… Te olete tark noor mees. Teist oleks saanud suurepärane advokaat ja mulle oleks meeldinud näha Teid praktiseerimas minu ees – kuid Teie, partner, valisite teise tee. Hoidke ennast! Mul ei ole Teie vastu põlastust. Ma soovin, et Te seda teaksite.“ Kümme aastat hiljem suri see üllas kohtunik rabandusse. Kuid tema poolt surma mõistetud kohtualune elas ikka veel.

MÄNGUR

Ted Bundy näis mängivat demokraatliku õigussüsteemiga. Selleks oli vaja veel kolme surmaotsust, et päevinäinud elektritool oma kurikuulsale külalisele istet pakuks.

Terve riik vaatas nõutusega pealt, kuidas Bundy uusi nõkse õigussüsteemi vastu võitlemiseks leidis. Kord oli küsimus vaieldavates tõendusmaterjalides, siis Bundy võimetuses saada ettenähtud õiguslik abi, kuni lõpuks apelleeriti Bundy haigele ajule, mis ei luba teda teovõimetuna surma mõista.

Carole Ann Boone
Bundy abikaasa Carole Ann Boone

 

Ta pruudid ja isegi ta abikaasa, kellega ta vangistuses olles tütre sigitas, olid ta hüljanud. Kümme aastat peale esimest kohtuotsust hakkas ring koomale tõmbuma ja Bundy soovis oma venitustaktika vankri ette rakendada viimase trumbi. Senini oli ta oma süüd eitanud ja teinud seda vaieldamatult meisterlikult, kuid see laul hakkas kõiki ära tüütama. Viimases hädas lubas ta uurijatele oma teod üles tunnistada ja arvestades, et paljude ohvrite omaksed ei olnud senini oma kadunud tütarde säilmeid leidnud, et neid kombekohaselt ja meelerahu taastamiseks viimasele teekonnale saata, siis tundus antud informatsioon olevat julma pantvangina mõrvari käes. Õigusorganid keeldusid sellisele väljapressimisele allumast, seda enam, et Bundy enda sõnade järgi oma ülestunnistusteks „aega vajas“. Kuid aega tal enam polnud.

Viimastel elupäevadel tegi Bundy oma elus midagi kasulikkugi, kirjeldades uurijatele sooritatud mõrvade seni teadmatuks jäänud üksikasju, nimetades ohvrite nimesid ja surnukehade asukohti. See oli Bundy viimane ja suurim alandus. Võtta endale vastutus teiste inimeste tapmise eest.

Senini umbisikuliselt mingile „olendile“ enda sees viidanud koletis kasutas nüüd selgelt „mina“ vormi. Sõnad väljusid raskete ohete saatel tema huulte vahelt, justkui oleks ta piinapingil istunud. Ilmselgelt võrduski see tema jaoks piinamisega, arvestades, kui enesekindel ta oli olnud oma süütuse kinnitamisel. Võiks koguni arvata, et ta uskuski oma süütusesse, käitudes sarnaselt teistele psühhopaatidele, kes iialgi oma tegusid vabatahtlikult ei tunnista. Nüüd, nimesid ja asukohti välja paisates, reetis ta iseenda. Ohvrite omaksed oleksid võinud sellega rahulduda – reaalset surma haistes suri see mees sisemiselt. Ta oli kaks korda oma väljateenitud karistust kandnud. See oli tema viimane meeleheitlik petmine. Kuid seekord pettis ta iseennast. Lootes, et tal õnnestub taas kord ninapidi vedada oma vangistajaid, kelle suhtes ta nii üleolev oli olnud, et asuda seejärel uude legaalsesse lahingusse oma elu eest, oli ta paljastanud selle, keda nii kaua oli osavalt varjanud. See oli ootuspärane puänt aastatepikkusele näitemängule. Lõpuks vedasid isegi tema enda valed teda alt.

Ted Bundyt kohanud inimesed on pidanud teda nägusaks meheks, kuid fotod temast paljastavad tema mitmed näod. Sageli oldi kimbatuses, sest Bundy suutis mingil müstilisel kombel oma välimust muuta. Mõne pildi peal oli ta kohevate juuksepahvakutega ja täidlaste kulmudega, teisel habemega, tundudes eelmisest aastaid noorem, siis jälle lokkidega, seitlisse kammitud juustega, naeratavana, mõtlikuna. Tal olid kõik eeldused nende jõletuste kordasaatmiseks, mis temast Ameerika ühe „produktiivsema“ seksuaalmõrvari tegid. Lisaks sellele oli Bundy geniaalne inimestelugeja, mis aitas tal kõiki erilise pingutuseta enda poolele kaasata. Ta polnud mitte kõige tugevam isiksus, kuid ta oli hästi kohanenud pettusteks ja valedeks.

 

Ted Bundy
Ted Bundy mitu nägu

 

Ted Bundy on hoiatav näide, et me kõik oleme haavatavad. Bundyl ei õnnestunud kõiki oma sihtmärke rünnata ja veel aastaid peale tema surma tõusid pinnale lood naistest, kes seitsmekümnendatel aastatel olid kohanud heleda Volkswageni põrnika roolis meest, kes neid endaga kaasa kutsus. Seletamatu hirm hoidis enamikke tagasi, mõnel isegi õnnestus põgeneda ta raudsest haardest. Kuid sugugi mitte kõik ei pöördunud politseisse, häbenedes oma naiivsust ja kergemeelsust.

Ted Bundy oli alati jahil. Kui mõni pakib oma treeningriided seljakotti ja läheb lõõgastuseks jõusaali oma keha karastama, siis Ted Bundy istus oma „volkarisse“ ja sõitis läbi tuhandeid kilomeetreid järgmise saagi otsimiseks. Ta oli seksuaalne kiskja, kuid ta ei erine nii väga teistest inimkiskjatest, kes meie kodudes elavad.

Bundy kirg oli naiste üle kontrolli omamine, mis lubas tal mängida jumalat, otsustades nende saatuse üle. Mõni suhtekiskjast pereisa otsib ehk vaid lihtsat äraelamist oma pereliikmete kulul ja püsib paigal senikaua, kuni tema nõudmisi ja vajadusi täidetakse, ilma kedagi füüsiliselt vigastamata. Hirmuäratav on mõelda, et teda hoiab mõrva sooritamast vaid üksnes vajaduse või võimaluste puudumine. Selle tekkimisel ja sobivatel asjaoludel ei ole aga miski enam nii kindel.

Nagu paljud sarimõrvarid oli ka Ted Bundy seotud ühiskondliku ja vabatahtliku tööga. Ann Rule kirjeldab enda tihedat koostööd Bundyga kriisikeskuse töötajana. Bundy oli sel ajal noor juriidilise taustaga meesterahvas, kes juhtus öövalveid tegema just raamatu autoriga samadel õhtutel. Rule pajatab mitmetest juhtumistest, mil teisele poole telefonitoru sattus suitsiidialdis helistaja, kelle asukohta Bundy asus telefonikompaniide abil välja peilima, samal ajal kui Rule üritas helistajat tegevuses hoida. Milline kergendus oli lõpuks telefonitorus kuulda ambulantsiteenistuse töötaja häält, kes juhtumi juba sündmuskohal üle võttis.

Rule nendib mõnevõrra ebakindla tooniga, et tema kaastöötaja päästis nendel öödel arvatavasti sama palju elusid, kui neid kiskjana võttis. Hiljem, kui Bundy saavutas juba enam kuulsust poliitilistes ringkondades, töötas ta uurimistöö kallal, mis puudutas hääletajate vägistamisjuhte. Nimelt soovisid mõned poliitikud seni ebaseaduslikku pöidlaküütlust legaliseerida, kuigi sellele oli palju tugevaid vastaseid, milleks andsid alust sellised mõrtsukad nagu Bundy ise, kes tappis järgnevatel aastatel palju tüdrukuid, kes jalavaeva vähendamiseks tema heledasse Volkswageni põrnikasse istusid. Kiskjaid tõmbavad ühiskonna valupunktid, kuid mitte selleks, et neid lahendada, vaid selleks, et nende abil oma perversseid ihasid rahuldada.

KÄSILASED

Ted Bundy sai nii kaua elus püsida vaid oma toetajate ja ustavate käsilaste abil. Ann Rule oli tüüpiline Ted Bundy manipulatsioonide ohver, kes oma sisemist heasoovlikkust kogu maailmale projitseerisid ja inimkiskjate koletute tegude ilustatud tagamaid näha soovisid. Ta oli üks nendest, kes kujundlikult väljendades kõige pilkasemas pimeduses üksikut valguskiirt otsisid, et selle poole oma käsi sirutada ja sooje headusekiiri varjavaid kardinaid lahku rebida. Ann Rule muutus aga ise selleks valgusekiireks, mille poole Ted Bundy sirutus ja selle paistel oma mõttetut eksistentsi pikendas ja mugavamaks muutis. Rule, koos teiste lugematute kergeusklikega, kes temaga kirjavahetuses olid, muutusid mõrtsuka ressursiks, mis kindlustas talle pideva rahavoo ja emotsionaalse toe isegi vangistuses istudes.

1989. aastal, vaid mõned tunnid enne oma hukkamist elektritoolil, andis Ted Bundy intervjuu doktor James Dobsonile, kristlasest-evangelistile, kelle sarimõrvar oli valinud oma viimaseks intervjueerijaks tuhandete kohaletulnud ajakirjanike seast. Videokaamera salvestuselt võib märgata üksikut pisarat veeremas Ted Bundy kõhnalt põsesarnalt, kui mees räägib pornograafia kohutavast mõjust tänapäeva ühiskonnale ja kindlasti igale kui ühele vägivaldsele kurjategijale, kelle elusid see rämps hävitab, jättes kuulaja enda otsustada, kas Ted Bundy seostab ka enda inimlikku allakäiku selle „kunstižanriga“.

Doktor Dobson väljus võidukalt vanglamüüride vahelt temale edastatud sõnumiga, mida ta oli ka ise tulihingeliselt kuulutanud: „Pornograafia loob mõrtsukaid.“ Doktor Dobson oli üks nendest paljudest, kelle naiivne kergeusklikkus ja kõigutamatu soovmõtlemine lõid Ted Bundyst kujutuspildi kui kellestki müstilisest ja vastuolulisest, kuigi tegelikkuses härra Bundy vaid lollitas ja manipuleeris nendega, lubades neil kuulda, mida nad soovisid kuulda.