Armupommitamine – mis eristab süütut flirti ahistamisest.

Armupommitamine

Enamik neist, kes on kohtunud suhtekiskjatega, pajatavad erilisest sihikindlusest ja ülepakutud flirdist, mille abil kiskja nende ellu sisenes ja nende lõpliku poolehoiu võitis.

Kuigi selline käitumine pole kaugeltki väär või taunitav, peame me siin eristama erinevaid raskusastmeid. Atraktiivse välimuse või iseloomuga isikuga kohtudes ei varja me enamasti oma huvi tema vastu, me rakendame kõik olemasolevad ressursid (aeg, raha, pühendumus) tema sümpaatia võitmisele. Ilma pingutuseta ei saakski imelisi suhteid luua. Kuid alati on kusagil piir, millal flirt muutub liialt pealetükkivaks ja hirmutavaks.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Juba esmakordselt suhtekiskja radarile ilmudes oled sa tema sihikule lukustatud. Ta on varustatud moodsa relvastusega ja ta oskab enda osalust kontrollkangide taga varjus hoida. Sel viisil ei saa sa vältida esmapilgul süütuna näiva militaarse operatsiooni ohvriks langemist, millele on populaarsetes käsitlustes antud oma kindel väljend – „armupommitamine“ (love bombing ing.k.).

Mõiste “armupommitamine” on pärit USA religioosselt seltsilt Unification Church of the United States, mille asutaja ja juht Sun Myung Moon käskis oma jüngritel naeratava näoga kiriku sõnumit mööda maailma laiali levitada. Tundub olevat loogiline laotada oma piiritut armastust lähedastele ja sõpradele ning võita seeläbi vastuarmastust, nagu õpetas Dale Carnegie oma vastava nimetusega kuldraamatus „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“.

Miks mitte seda ekstraverset strateegiat kasutades mõjutada oma lapsi, kes vanema tähelepanust ja hoolivusest meelitatuna on nõus tegema ka kõige tülikamaid kodutöid, millest tuntum on enda tekitatud segaduse koristamine. Kui laps usub vanema autoriteeti ja tema sõnade korrektsusesse, on ta nõus viimase nimel tegema mida iganes, lendama kasvõi Kuu peale või minema koeraga välja jalutama. Tõsi, juba sellel hetkel oleme lapsevanematena astunud manipuleerimise ja omakasupüüdliku mõjutamise libedale pinnale.

Mida peaksid sa aga teadma (emotsioone kõrvale tõrjudes), et armupommitamine on suhtekiskja armutu viis oma ohver nende võlude vastu nõrgestada. Ta kasutab seda meeleldi ja liialdatud kogustes. Lilli ja emotsioone külvava pommirünnaku sihtmärgile jääb mulje, et ta on rünnaku läbiviija jaoks ABSOLUUTSELT KÕIK. Tema hobid, huvid, mõtted, vaated – kõik ühtivad pommitaja omadega. Pommitaja on varustanud end moodsate ja tõhusate tiibrakkettidega, mis tabavad sihtmärki alati surmava täpsusega.

Kiskja teab su lemmikrestorani ja su lemmikveini marki. Rääkimata sinu meelislillesordist. Parfüümi ja lemmikseriaali ära märkimata. Kuid ta soojatundlikud raketid aimavad ka su hirme ja salafoobiaid, millele vajadusel toetuda, kas neid siis vajadusel kasutades või sind nende eest demonstratiivselt kaitstes, näiteks veendes, et ta ei kavatse sind kunagi reeta, nagu on kõik su varasemad poiss-sõbrad teinud. Kiskja idealiseeritud armastuse objektil tekib endast tahtmatult tunne kui maailma parimast inimesest; kui jumalast, kellel on ühes isikus korraga nii andunud fänn kui jünger.

Kuidas suudakski üks luust ja lihast inimene vastu panna sellisele isikukultusele, mille objektiks on tema ise (mõni ime, et selline meetod oli propageeritud usuühingu poolt). Kindlasti muudab meid armupommitamisele vastuvõetavaks meie endi eneseimetlusvajadus, mis tõstab aukohale meie ego ja meie saavutused, kuid ka selles ei ole midagi unikaalset – me kõik oleme mingil määral sõltuvad välistest stiimulitest. Tõsi küll, mõned rohkem kui teised.

Uuringutulemuste kohaselt ei saa me enda ego tunnustuse vajadust alaväärtustada. Kuulsa skulptori Michelangelo järgi nime saanud fenomeni kohaselt võivad meie partnerid tõepoolest meid imeinimestena tundma panna. Nagu tahus Michelangelo hingetust marmorist välja surematuid raidkujusid, nii kujundavad ka suhtepartnerid teineteisest välja üliinimesi.

Meil kõigil on iseendast loodud ideaalne minapilt, millisena me soovime ennast ka peeglist näha. Kas see vastab ka tegelikkusele, polegi nii tähtis. Enamasti hoiame me ise seda pilti au sees, kuid romantilise suhte alguses lisandub sellele ka väline kinnitus partneri heakskiidu näol, kes soovib oma väljavalitut vaid parimas valguses näha. Kirkas armuvalguses lihvitakse hoolikalt maha meie puudused, nagu lihvib skulptor tahumata jäänud nurgakesi, ja me hakkame lõpuks ka ise oma ideaalsesse kuvandisse uskuma.

Nii loovadki kaks inimest ülimusliku koosluse, kus mõlemad osapooled tunnevad ennast täiuslikena ja aitavad ka oma partneril end täiuslikuna tundma. Mida suurem on imetlus ja kiitus, seda täiuslikum on inimese minapilt. Ja armupommitamise relvad ongi kiitus ja imetlus.

Idealiseerimine kui selline ei ole kaugeltki kiskjalik pettemanööver, vaid tavapärane sotsiaalne strateegia ja autonoomselt toimiv protsess, mis jääb normaalsuse ja ebanormaalsuse vahelisele hallile alale. Ka armupommitamine ei ole eraldi manipuleerimisviis, vaid kompleksne kiire“ elu strateegia üks tahkudest, mis koosneb erinevatest manipuleerimistaktikatest.

Nagu varasemas artiklis öeldud, on manipuleerimine sotsiaalse suhtlemise üks vajalik ja lahutamatu osa ning armupommitamises kui sellises ei tundu olevat esmapilgul midagi taunimist väärivat. Me võiksime pidada armupommitamist isegi agressiivseks paaritumisstrateegiaks, mis oli evolutsiooniliselt mingis kindlas arengustaadiumis niivõrd kohanduv, et selle riismed jäid inimkäitumises tänaseni kestma. Kui pommitamise sihtmärgiks on potentsiaalne partner, kes peale selle on veel väga atraktiivne, siis mõistetavalt ei hoia sa end eriti tagasi tema poolehoiu võitmises. Ükskõik milliseid vahendeid kasutades. Juhul muidugi, kui sul on võimalik selle strateegia elluviimiseks võtta appi sobilikud isiksusejooned.

Sageli pole pommirünnaku ohvril ka läbimõeldud tegevusplaani taganemiseks või vasturünnakuks, millest lähtuvalt saaks ta enda kõrvale valida ohutut partnerit, kes võib lausa juhuse tõttu jääda temaga terveks eluks. Romantiliste paariliste otsingutel olevad inimesed keskenduvad enamasti negatiivsetele vihjetele, mida nad väljavalitud isikus kas loodavad leida või mitte leida, seepärast on tarvis neid ka kõige hoolsamini varjata, kui kellegi missiooniks on kiskjalik parasiitlus. Isegi kui me pole püüdliku ja hingega pühendunud romantikuna ladunud paberile kõik negatiivsed ja positiivsed isiksuseomadused, millele tuginedes langetada partneri valikul vastavalt kas siis negatiivne või positiivne otsus, on need meie eelistusi juba varakult alateadlikult kujundanud.

Niinimetatud suhteshopingu vältel kohtleme me potentsiaalseid suhtepartnereid kui asju, millel on oma individuaalsed kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, mis vastavad loodetavasti ostleja vajadustele. Antud shopingunimekirja rakendamine on iseäranis mugav internetikohtingute ajastul, mil me saame kasutada tutvusportaali virtuaalseid filtreid, kitsendades otsingukriteeriumid näiteks konkreetsele vanusele või rinnapartii/biitsepsi suurusele.

Armupommitamise ajal pole sulle jäetud sellist luksust. Ümberringi langevad pommid lõhkevad hirmuäratavas läheduses ja sellises olukorras pole kellegil aega ega mahti nimekirja detailidesse süübida. Sel hetkel on oluline leida pommivarjend või vaevata oma pead sellega, kuidas rünnaku epitsentrist ohutusse kaugusse saada. Rünnaku eest varju otsides pead sa aga samaaegselt oma nimekirja täitma, mis tundub jooksu pealt suisa võimatu ülesandena.

Eriti hulluks pöörab olukord siis, kui stealth-pommitajaks muutunud kiskja ise pakub sulle oma abi, viib sind käekõrval kindlasse varjendisse, paneb su kirjutuslaua taha istuma ja aitab sinu kohale kummardudes sul tema kohta hinnanguid anda. Kui ta näeb sind tegemas linnukest ühe tema negatiivse isiksuseomaduse taha, millest ta võib isegi teadlik olla, suunab ta pommisaju sinu uue pelgupaiga pihta, mis sunnib sind taas oma asupaika muutma. Ka seal kordub sama. Tema ei jäta sind rahule enne, kuni sa oled viimase linnukese kustutanud või lisanud sellele vastukaaluks paar linnukest positiivsete omaduste tulpa.

Nimekirja omamine on juba seetõttu ülioluline, et sunnib sind keskenduma partneri isiksusejoontele, mitte tunnetele, mis kohtinguelamusega kaasnevad. Nagu sa juba aru said, kirjeldatakse eespool mitte lahingusituatsiooni, vaid emotsioonidemöllu, mis romantilise rünnakuga paratamatult kaasneb. Emotsioonid lämmatavad igasuguse ratsionaalse meele poolt suunatud tahte ja motivatsiooni. Ehk emotsioonid, nagu kinnitavad uuringud, mõjutavad enamasti meie otsuseid.

Meie objektiivne mõtlemine ähmastub koheselt, kui kohtame atraktiivset isikut. Kui me näiteks oleme ilma nähtava põhjuseta idealiseerinud oma tulevast partnerit, kelle iseloomujooned ei vasta tegelikkuses meie esmamulje poolt loodud veendumustele, siis on meid petnud meie enda tajud, mis „sundisid“ meid nägema selle objekti tänu positiivsetele ja nähtavatele isiksuseomadustele märksa helgemas valguses kui kõrvalt vaadates võiks eeldada. Meie tähelepanu keskendub üksikutele juhutunnustele, mis varjutavad kõik ülejäänu ja meie esmane otsustusprotsess ei kesta sugugi kaua – kõigest 100 millisekundi jooksul loome me kohatud inimesest mingi subjektiivselt tajutava kuvandi.

Suhtekiskja „põlatud“ loomus sunnib teda oma inimlikke puudusi kompenseerima kaunite kingitustega ja kogenud Casanovana teab ta, milline on nende toime halba aimamatutele tavainimestele. Kiskjalike motiivide rakendamisele aitavad kaasa puudulik süütunne ja selle kurikaval vennas olematu piinlikkustunne, mis ei luba tal aimata ega hoolida teiste inimeste privaatsuse piiridest.

Empaatiline ja kaastundlik inimene mõistab ilma vihjetetagi, millal ta kaldub oma pealetükkivusega liialdustesse, kuid suhtekiskja sarnane monstrum võib isegi peale tapmisähvardust jääda sama loomulikuks, nagu oleks ta selle asemel suust midagi rumalat või puhtinimlikult naiivset välja puistanud.

Enamikule pole õnneks tarvis sellise valiku vahel oma otsust teha, kuigi ka sõnad võivad lõigata sama sügavalt kui kõige teravam nuga. Meie keskel elab piisavalt neid, kes pole sotsiaalselt võimekad. Nende paariliste valikud on piiratud ja standardid madalad ning nad võivad haarata suvalisest võimalusest, seda enam, et nad ei ole inimeste tundmises väga tugevad. Samas võib sarnane köielkõnd ohtliku ja meelierutava kohal panna kirest põlema igaühe, kes põlgab keskpärasust ja rutiini. Vasturääkivused lisavad vaid põnevust ja nii polegi meil raske mõnikord suhtekiskjate lihtsameelseid ohvreid ise oma ettenägematuses ja püsimatuses süüdistada.

Seega kokkuvõtvalt – kui sinu värske armusuhe hakkab hoopis meenutama Hitleri Blitzkriegi, kus rünnak on kiire, tõhus ja tuleb erinevatelt rinnetelt, võid sa juba vaikselt hakata kahtlema, kas meelituste ja komplimentide müriaad ei ole mõeldud üksnes suitsukattena järgnevale varjatud pealetungile. Kui sa oled senini eelistanud uusi sõpru ja potentsiaalseid paarilisi oma lähedamasse ringkonda lubama samm-sammu haaval, siis armupommitaja kihutab sinu ellu kui marutõbine tuulispask ja ei jäta sulle muid valikuvõimalusi kui põgeneda ummisjalu kuhu jalad kannavad või lasta vastupidiselt kõigel omatahtsi sündida.

Kui sinu kindel soov on asju võtta tasa ja targu, siis peab igaüks, kes soovib osakestki sinu elust täita, sinu tempoga leppima. Mida sinu favoriit ka teeb, kui ta on sinust siiralt huvitatud. Vastasel juhul rühib ta vaid edasi ja üksnes sinu leplikkus uudse olukorraga toime tulemisel annab armupommitaja sihikindlusele auru juurde. Nagu sa nüüdseks juba aru oled saanud, ei erinegi sõda ja armastus teineteisest, sest mõlemas võib olla kaotajaid ja võitjaid, rääkimata sellest, et ka armastuses ja sõjas rakendatud strateegiad on identsed.

Kuidas meiega manipuleeritakse: kuraditosin taktikat.

Manipuleerimine

Isikutevahelises suhtluses on võimalik tuvastada 13 manipuleerimistaktikat. Järgnevalt on sinu ette laotatud terve kuraditosin manipuleerimistaktikat, mida suhtepartnerid teineteise suhtes rakendavad, soovides vastaspoolt mõjutada midagi tegema või mitte tegema – millessegi uskuma või mitte uskuma.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Osta raamat otse autorilt!

Kõigis inimestes elab väike messias, kes soovib oma sõnumit teistele laotada ja selle õigsuses ka ise veenduda. Kõik elusolendid manipuleerivad teiste elavate hingedega ja keegi ei saa vanduda käsi südamel, et ta sedasi ei talita. Nii saamegi nimetada edukat manipuleerimist usalduse võitmiseks, mitteedukat aga vastupidiselt usalduse kaotamiseks.

Laome need „usutaktikad“ siis järjestikku välja, et iga lugeja saaks neid enda või oma suhtepartneri käitumisega võrrelda. Igaüht saab individuaalselt vaadelda korraga nii tegevusele sundimisena kui tegevust lõpetama sundimisena.

Sundus. Nõua, et ta seda teeks! Kritiseeri teda selle tegematajätmise eest! Karju ta peale, et ta seda teeks! Sunni teda uskuma, et vaid sina tead, kuidas asjad peavad olema!

Vastutusele võtmine. Sunni teda pühenduma mingile tegevusele! Anna talle konkreetne tähtaeg tegevuse sooritamiseks! Sunni teda uskuma, et ta kannatab isiklikult millegi tegemise või mittetegemise pärast.

Regressioon. Mossita, kuni ta seda teeb! Tusatse, kuni ta seda teeb! Vingu, kuni ta seda teeb! Sunni teda uskuma, et tema teod või tegevusetus põhjustavad sulle suurt emotsionaalset valu ja vaeva!

Vastastikune tasustamine. Ütle talle, et sa teed talle vastutasuks midagi, kui ta seda teeb! Tee midagi, et ta seda vastutasuks teeks! Luba talle, et järgmisel korral sa teed seda, mida tema tahab! Anna talle midagi enne, kui sa palud, et ta seda teeks! Sunni teda uskuma, et ka sina oled nõus enda propageeritud eesmärki panustama!

Alavääristamine. Alaväärista ennast, et ta teeks seda! Luba ennast alavääristada, et ta seda teeks! Näe haige ja piinatud välja, et ta seda teeks! Sunni teda uskuma, et tal on sinust kahju kui ta midagi teeb või midagi ei tee!

Väljapressimine (Hardball ing. k. – segu ähvardustest, valedest ja vägivallast). Löö teda või tee midagi vägivaldset, et ta seda teeks! Käsi tal seda teha! Vihja füüsilise karistuse võimalusele, kui ta seda ei tee! Valeta, et ta seda teeks! Alanda teda seda tegema! Kasuta pettust, et ta seda teeks! Ütle talle, et sa jätad ta maha, kui ta seda ei tee! Jäta ta rahast ilma või ähvarda talt raha ära võtta, kuni ta seda teeb! Sunni teda uskuma, et sind tuleb iga hinna eest karta!

Sarm. Tee talle kompliment, et ta seda teeks! Käitu armastusväärselt, et ta seda teeks! Sunni teda uskuma, et tema on sinu arvates ainuke õige inimene maamunal, kes võiks midagi teha või mitte teha

Ratsionaaliseerimine. Selgita talle, miks sa tahad, et ta seda teeks! Anna talle põhjuseid selle tegemiseks! Osuta kõigele heale, mis tema tegevuse tulemusega kaasneb! Sunni teda uskuma, et kõige taga on loogika, mitte subjektiivne tahe!

Vaikivkohtlemine (Silent Treatment). Ignoreeri teda, kuni ta nõustub seda tegema! Ole vait, kuni ta nõustub seda tegema! Ära vasta talle enne, kui ta seda teeb! Sunni teda uskuma, et igasugune kommunikatsioon sinuga on võimatu, kuni ta jätkab millegi tegemist või mitte tegemist!

Naudingu sisestamine. Ütle talle, et ta naudib selle tegemist! Näita talle, kui lõbus selle tegemine on! Sunni teda uskuma, et millegi tegemine või mitte tegemine toob talle endale kõige rohkem kasu!

Sotsiaalne võrdlemine. Võrdle teda kellegagi, kes seda teeks! Ütle talle, et teised partnerid teevad seda! Ütle talle, et kõik teevad seda! Ütle talle, et ta näeb loll välja kui ta seda ei tee! Sunni teda uskuma, et ka teised normaalsed, seksikad ja intelligentsed inimesed teevad või ei tee midagi kindlat!

Rahaline tasustamine. Luba talle osta midagi, kui ta seda teeb! Anna talle väike kingitus või rahakaart enne seda, kui palud tal seda teha! Paku raha, et ta seda teeks! Sunni teda uskuma, et tema ahnus on sinu poolt aktsepteeritav!

Mina soovin siinkohal omaalgatuslikult lisada juurde veel ühe strateegia, et saada täis kuraditosin manipuleerimisviisi.

Armastuse väljalülitamine (kiindumusressurssidest ilmajätmine). Kinnita talle, et ei armasta teda enam, kui ta seda ei tee! Näita talle, et sa ei toeta teda enam, kui ta seda ei tee! Sunni teda uskuma, et sa võid tema armastamise või armastusväärsena kohtlemise lõpetada, kui ta midagi teeb või ei tee!

Koomiline ja traagiline üheaegselt, kas pole! Pärit otsekui manipuleerimismeistri Machiavelli enda käsiraamatust. Kui paljud lapsevanemad kasutavad eelolevaid taktikaid oma laste sundimiseks (ja mõnikord isegi lapsed oma vanemate mõjutamiseks), siis need ei puudu mõistetavalt ka täisealiste inimeste omavahelises suhtluses, eriti romantilises paarisuhtes, kus tülid on vaatamata romantilisele ideaalpildile pigem reegel kui erand.

Sugudevaheline konflikt tekib niipea, kui ühe soo aktsepteeritud soojätkamisstrateegiad lähevad vastuollu teise soo strateegiatega, mis seisneb enamasti selles tülikas tõsiasjas, et järglastega seotud investeeringud on meeste puhul peaaegu alati väiksemad kui naiste puhul. Teatud konfliktid on eeldatavad samasooliste isikute vahel, kes võistlevad ressursside kättesaadavuse pärast ja lapse-vanema vahel eakohaste ja geneetiliste vajaduste erinevuste pärast.

Enamik konfliktidega kaasnevast 13 taktikast sisaldab teatud tasemel sundi, neist vaid neli (ratsionaaliseerimine, sarm, vastastikune tasustamineja naudingu sisestamine) nõuavad manipuleerijalt rahumeelsete ja sõbralike (ning ka loomingulisemate) vahendite rakendamist. 13 taktikast kasutatakse kõige sagedamini sarmi millegi tegemisele mahitamiseks, sundi ja vaikivkohtlemist mingi tegevuse lõpetamisele mahitamiseks. Nagu näha, pole kaugeltki kõik manipuleerimismeetodid vägivaldsed või vägivalda kaasavad, mis näitab, et harmoonilise hetero- ja isegi homoseksuaalse suhte võimalikkusel on veel šansse ja et inimesed polegi keerulised – lihtsalt nende iseloom ja eesmärgid ei sobitu omavahel.

Seepärast on ülioluline suhtekiskja juba varakult tuvastada, mis polegi niivõrd keeruline, kui sa tead märgata kindlaid ohusignaale.

 

Tingimusteta armastus on kaasaegne suhtemüüt, mida ei tohiks kunagi sõna-sõnalt võtta.

tingimusteta armastus

Enamik suhteõpetusi räägib tingimusteta armastusest, kui oma partneri ülimast aktsepteerimisest. Sa võtad enda kõrvale lubatud isikut kõigi tema vigadega ja ei ürita neid muuta. Hoopis kohaned nendega, lubades mõlemal poolel tunda end suhtes vabana.

“Paraku iseloomustab suhte normaalsust vaid see vabadus, mis iseäranis suhte lõppemisel ilmsiks tuleb – kui partnerid lähevad lahku üleliigsete konfliktideta, siis on tegu normaalse suhtega, mille tunnustest saad sa lugeda siin. Vastasel juhul kaldub suhe vääraks, mille pärast ongi tavaline, et suhteprobleemid selguvad alles suhte lõppemisel, mitte selle kestuse ajal.”

Kuid armastus pole tingimusteta. Ei saagi olla. See on vaid modernne müüt, mis seisab savijalgadel ja on loodud lihtsameelsete naiivitaride lollitamiseks.

Armastuse tingimused on lihtsad: sa ei tohi oma kaasat petta, teda alandada ega lüüa. Tema eest tõde varjata või moonutada. Temaga mängida, temaga manipuleerida. Tema privaatsust rikkuda. Need on vaid osad armastuse tingimused, mida igaüks peaks hoolikalt silmas pidama juba suhte alguspäevil. Seda enam, et hiljem algav argirutiin muudab nende tingimuste kehtestamise väga aktuaalseks.

Iga suhtekiskja üritab oma ohvrit juba varase väärkohtlemisega tuimestada, et muuta viimase armastus tingimusetuks, väärkohtlemisele vastuvõtlikuks. Nüüd tulevad appi äraleierdatud klisheed, millega kiskja suhet vürtsitab.

Suhtekiskjal on lihtne partneriga manipuleerida, sundides teda vastu võtma ideed tingimusteta armastusest, mille puhul aktsepteerib kumbki partner teineteise eripärasid. Kuid need eripärad omavad väärsuhtes kummalist tähendust. Näiteks ütleb kiskja oma partnerile midagi mürgist, olgu selle sihtmärgiks kas partneri välimus või käitumine, mis sunnib viimast kuuldud sõnade tähenduse kohta küsima. Vastuseks pöörab kiskja kõik naljaks, seades küsitavuse alla partneri kehva huumorisoone või puuduliku intellekti – “vaid loll ei saa aru, et see oli nali!” Ühelt poolt võib antud kriitikat isegi tõeseks pidada, sest väärkoheldud partner ei näi sugugi mõistvat, et iga nali peaks ajama naerma. Ta tahaks hoopis nutta, kuid naeratab ebamugavalt, hakates hoopis enda huumorisoones kahtlema. 

Ohver ei mõista, et just äsja oli tema kiskjalik partner muutnud nendevahelise suhte tingimuslikuks, kuigi nõuab ise vastu tingimusteta armastust. Lõpuks hakkab ohver end ka ise süüdistama võimetuses armastama, kuigi peaks koheselt mõistma, et on langenud lihtsa gaasisüütamise lõksu.

Seega peavad igas suhtes eksisteerima kindlad piirid lubatu ja keelatu vahel, mis on täisväärtusliku armastuse algtingimused.

Riigipiirid panevad paika geopoliitilised jõuväljad. piirikonfliktid on läbi ajaloo olnud ühed peamised sõdade algatajad. Tavaliselt ei ole sõdade puhul kumbki osapool piiride paiknemise osas üksmeelel. Piiride seadmisel on oluline teada, et iga väiksemgi piiririkkumine tuleb fikseerida ja teist poolt koheselt teavitada, et tema käitumine on vastuvõetamatu. See näitab piiririkkujale, et sa oled endiselt valvel ja sinu piirivalve on tõhus. Kuidas oma nördimusest teada anda, jääb sinu enda otsustada, kuid hüsteeriline reaktsioon võib sinust väga vale signaali anda ja põhjustada sinu isolatsiooni teistest.

Suhtekiskja peamine hobi ongi piiririkkumine, armastuse tingimuste naeruvääristamine; ta teeb seda meeleldi ja sageli. Tema käitumisele olekski adekvaatsem reaktsioon hüsteeria, kui sa teaksid kindlusega, et tema puhul ongi tegemist paadunud korrarikkujaga. Hüsteeriliseks muutub su käitumine kindlasti peale mitmendat järjestikkust rikkumist, kuid sa pead sellega arvestama, kui kavatsed enda kõrval taluda hoolimatut piiririkkujat. Ta kombib su piire juba teie esimesel kohtumisel ja ootab, kuni sa lõpuks ära väsid, sest tõele au andes ootab iga normaalse ajutegevusega inimene, et tema märkustest lõpuks õpitakse ja tema soove aktsepteeritakse.

Kui kiskja jääb sulle piiririkkumisega esimene kord vahele, siis läheneb ta pettuse läbiviimisele järgmine kord märksa ettevaatlikumalt ja kui sa seekord seda tähele ei pane, siis ennistab ta oma endise intensiivsuse. Lõpuks muutud sa pidevate rikkumiste suhtes kas apaatseks, lüües kõigele käega, või paranoiliseks, hüpates väiksemagi krõpsatuse peale kui vedrust vinnatud õhku ja see ei jää su lähedastele märkamata. Sa oled võimetu isegi enesele seletama, mis oli sinu erakordse tujutuse või tujukuse põhjuseks. Nii kontrollib kiskja pidevalt sinu meeleolusid ja näib sellest sadistlikku rahuldust saavat.

Piire rikutakse nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Relvastatud konfliktid piiriäärsetel aladel seisnevad alati oma võimekuse ja relvastuse demonstreerimises. Mõnikord võib see piirduda üksnes rusika viibutamisega, kuid tavapäraselt kostitatakse vastaseid selge annuse lõhkeainega, et tema vastupanukatsed juba eos lämmatada. Koduvägivallas on füüsiline piiririkkumine selge ja konkreetne eneseväljendus. Pole tähtsust, kas see piirdub süütu näpistamise ja müksamise või konkreetse lõuahaagiga, mis võib samast soost tänavakakleja küll tasakaalust valja lüüa, kuid nõrgema ja enamasti vastassoolise partneri lausa meelemärkuseni viia. Tavapäraselt on viimasel juhul juba hilja piirilepinguid ratifitseerida, sel juhul tuleks terve riigi elanikkonnal mujale emigreeruda.

Füüsilise vägivalla kõige tõhusam abivahend on füüsiline kaugenemine sellisesse kaugusse, kuhu rusikad enam ei ulatu ja tühjad ähvardused ei kostu. Emotsionaalse piiririkkumise avastamine võib seevastu olla sama keeruline, kui musta augu avastamine isegi kogenud astronoomile. Kõige selgem väljendus on piiririkkumise läbi kannatanud osapoole emotsionaalne tasakaal, mis pööratakse segi tõhusamalt kui see oleks võimalik üheainsa rusikalöögiga. Selline inimene on pidevalt oma kiskjaliku partneri emotsionaalse kontrolli all. Kiskjal piisab vaid ühele nupule vajutada, kui piinatav valust püsti kargab. Juhtimispult on sellises suhtes kiskja käsutuses ja ta katsetab meeleldi erinevate nuppude toimet.

Seega ära karda sinagi teha aeg-ajalt oma suhtele kahjuanalüüsi. Küsi endalt julgelt, mis sulle käesoleva suhte juures meeldib ja ei meeldi! See on ennastkehtestav ja ennast kaitsev profülaktiline käitumine, mida ei saa keegi pahaks panna. Ja kui panebki, siis võid selle iseärasuse liigitada väärkäitumise alla, sest armastu ei ole kunagi pime ja lõputu ning kindlasti mitte tingimustetu.

Suhtemaastiku ohtudele keskenduv raamat “Suhtekiskjad”

Raamat Suhtekiskjad

Hiljutise teadusliku uuringu kohaselt tunnistasid ligi 75 protsenti vastanutest, et nende eludes on vähemalt üks võimatult käituv inimene.

Tervelt tuhandet inimest oli tarvis, et tõestada läbilõikes, kui paljud meist ei ole oma lähedaste suhetega rahul. Nende arvude valguses võiksime endalt küsida, kas inimesed ei oskagi harmooniliselt koos eksisteerida ja kui suur osa oma lähedastega mitte rahul olevatest inimestest tahaks teisi sildistada nimedega nagu „nartsissist“, „psühhopaat“ või „sotsiopaat“, millest kubisevad kaasaegne sotsiaalmeedia ja internetiblogindus ja saavad aluseks sellistele telesaadetele nagu „Hull Eks-sõbratar“.

Paraku võib antud number kujuneda veelgi suuremaks, sest egoistlikud isiksusetüübid oskavad end osavasti sõbraliku maskiga varjata ja nende egoism ja jõhkrus paljastub alles siis, kui asjad ei kulge neile meeltmööda – nende kaasad või sõbrad nõuavad neilt inimväärset suhtumist või keelduvad kauem nende manipulatsioonidele allumast. Mina kutsun selliseid tegelasi SUHTEKISKJATEKS – kes lakkamatult otsivad inimsuhetest omakasu.

Üks suhtekiskja ohvritest võid olla ka Sina! Võib-olla oled Sa endiselt kiskja mõjuorbiidis, kuid kahtlused tema siirusest söövad sind seest! Võib-olla oled Sa juba vabanenud kiskja võimu alt, kuid ta kummitab sind endiselt õudusunenägudes! Lõplikuks vabanemiseks soovid sa mõista oma suhtevaenlast, kuid ennekõige iseennast.

Mahukale suhtekäsitlusele “Suhtekiskjad” pole asjata valitud pahaendelist pealkirja. Meie kõigi käitumine on mõjutatud keskkonna ja lapsepõlve poolt ning avaldub inimsuhtluses. Kuid milliseks kujuneb inimkäitumine kahjulikus keskkonnas ja väärkohtlevas lapsepõlves, sellele on otsinud autor vastuseid, töötades aastate jooksul läbi kümneid erialaseid teadusuurimusi ja teemakäsitlusi, kohtunud väärkohtlejatega ja nende ohvritega, ning avaldanud oma avastused ligi 370- leheküljelises raamatus.

Raamatus “Suhtekiskjad” avaldatakse viie peategelase lood, nii suhtekiskja kui tema ohvrite perspektiivist vaadates. Lõpuks analüüsitakse eraldi peatükkides, milliseid märke tuleb silmas pidada, kui kellelgi tekib kahtlus, et tal on kas romantiline, vanemlik, kollegiaalne või sõbralik suhe kiskjaga, kuidas ennast sellest suhtest päästa ja miks üleüldse on kõik nii kiiva kiskunud.

Loe, mida ütlevad raamatu “Suhtekiskjad” kohta lugejad

Tutvu raamatu “Suhtekiskjad” sissejuhatusega Delfi.ee vahendusel

Tutvu väljavõttega raamatu “Suhtekiskjad” peatükist Apollo raamatuportaali vahendusel

Suhtekiskjad

Raamatu paberkandjal saad osta otse autorilt koos pühendusega siin ja allalaetava audioraamatu siin

Koletised ei varja end ammu enam lastetubade voodite all või riidekappides, vaid on kolinud meie elu- ja magamistubadesse, esinedes armukeste, elukaaslaste või abikaasadena. Nende laubale ei ole põletatud sõna “OHT” ja nad tulevad erinevates meeldivates pakendites, mis võiksid kaunistada kõige armastusväärsemat inimest. Sotsiaalsete kameeleonidena kohandavad nad oma välimust teiste inimeste ootuste ja lootustega ning nõuavad vastutasuks kõike, ja mitte kübetki vähemat.

Me kõik oleme neid kohanud. Nad tiirutavad kui näljased haid seltskondlikus vees ja on pidevalt uue saagi otsingul. Nad näevad välja sõbralikud ja lustlikud kui delfiinid, ent käituvad kui halastamatud haid. Nõrgemad langevad esmalt nende lõugade vahele, kuid süües kasvab isu ja nii võib peatselt kogu avar veekogu muutuda nende toidulavaks, kus on ohustatud igaüks, kes ei erista teineteisest pea kohal tiirutava delfiini ja hai varju.

Petliku maski taha nägemiseks on vaja teada väärkäitumise tunnuseid kogenud psühhiaatri tasemel. Õnneks on inimkäitumine mustriline ja ühe hai tundmiseks piisab teise hai tundmisest. Antud raamat tutvustab kiskjalikku käitumist läbi kannatanute isikliku kogemuse. Keegi on toonud korvamatuid ohvreid, et lugeja saaks ohutust kaugusest samastuda tema rolliga, õppida tema loost ja säästa ennast tulevikus halvemast.

Kui lihtne on lapsevanematel mõista lapsi valesti

Laste väärkohtelmine

Ruum oli palavaks köetud ja õhk oli väljahingatud hingeõhust paks. Juba kahe minuti jooksul oli seda täitunud umbes nelja-aastase tüdruku hädakisa, saatjaks tema ema läbematu kärkimine. Teised ruumisviibijad olid süvenenud igaüks oma tegevusse. Kui tavapäraselt rõkkas kõikjal naerust ja sõbralikust nöökimisest, siis nüüd oli maad võtnud masendunud vaikus, kui mitte arvestada sõjaka duo omapoolset panust olustiku muutmiseks. Ka suurimad irvhambad eelistasid sõnatult enda varbaid põrnitseda. Kõigi nägudel oli näha allasurutud pinget, mida maskeeris pokkeriilme. Võõras draama oli nad tahtmatult enesesse tõmmanud. Kuid ei ema ega tütar lasknud end sellest häirida.

Akende taga lõõtsuv pakane oli juba terve nädala sundinud kõiki pugema enne välisuksest väljumist mitmete riidekihtide vahele, kuid väikesel tüdrukul olid õue mineku suhtes teised plaanid. Täies rõivis ema sulas palavuse käes lausa silmaga nähtavalt. Tema häiritus koondati ühte vihasesse sõnavalingusse. Tüdruku sülelapsest väikeõde räskles samuti põrandal, kuid tema ei otsustanudki sekkuda. Olukord oli ema jaoks täiesti vastuvõetamatu. Ta tütar lihtsalt keeldus tema tempoga ja välitemperatuuri nõudmistega kohanemast. Viimaks viimsegi riidehilbu lapsele selga saanud, tõukas ema kiljuva tütarlapse ukse poole ja kadus, jättes endast maha ruumitäie nõutult pilke vahetavaid pealtnägijaid.

Kas selle häiritud ema meeleseisundit oleks kuidagi muutnud teiste sekkumine? Ehk paari soovituse andmine lapsekasvatusküsimustes? Seal ruumis viibides ei jäänud kahtlustki, et kõik soovisid üksmeelselt, et tülitsev paar võimalikult kiiresti lahkuks. Milleks visata veel kütust tulle, kui see võib sulle endale näkku plahvatada. Las igaüks tegeleb ise oma probleemidega – meil on neid endilgi piisavalt! Sellised situatsioonid on tavapärased. Ümbritsevate reaktsioonist rääkimata. Ilmselt on iga vanem kordki oma närvid lootusetult ära kaotanud, kui ta laps näib otsekui nimelt tema lepliku loomusega mängivat. Olen isegi mina rohkem kui kord isana samas rollis kannatanud ja tunnistan, et esialgne süütu kriis eskaleerub hämmastava kiirusega millekski selliseks, mida tagantjärele ei sooviks mäletada, omaks võtmisest rääkimata.

Laste füüsiline karistamine on väärinud arenenud lääneriikides viimastel aastatel järjest enam taunimist. Pole mingit kahtlustki kõrvakiilu koheses efektis ja toimes. Küllap on sedasi mõtlevad vanemad kogenud isegi lapsepõlves sarnast suhtumist. Kahjuks on nende lapsevanemate mälu selektiivne. Nad suudavad meenutada küll põhjuseid, miks nende vastu käsi tõsteti, kuid ei suuda taastada tundeid, mis selle kogemusega kaasnesid. Samas iga täiskasvanu, kes on füüsilise vägivalla süütuks ohvriks langenud, teab rääkida alandusest ja jõuetusest. Mida võiksid rääkida need lapsed, keda on kolm või neli korda suurema kehamassiga ja kaks korda pikem agressor rünnanud, sattudes otsekui arvutimängu, milles hiiglaslikud sookollid tema elu kallale kipuvad. Vaevalt suudaks abitu laps oma raevunud vanemat tohutust sookollist eristada. Mõnikord tundub uskumatu, et seesama vägivallatsev lapsevanem tundis end vähemalt üks kord elus – kui tema laps sündis – õnnelikuma inimesena maamunal.

Laste verbaalne ja füüsiline väärkohtlemine on muutunud uueks tegelikkuseks, lapsekasvatuse referentsiks ehk võrdluspunktiks. Eriti ekstreemselt on sellele lähenenud Lõuna-Korea seadusandlus, mille kohaselt oli alates 1960. aastast kuni tänase päevani lapse peksmine iga vanema seaduslik õigus. Nüüd, kui liberaalsus ja humaansus imbub ajapikku ka perekonnaringi, on hakatud sellele ainuõigusele viltu vaatama, mis sunnnib seadusandjaid tõsiselt kaaluma antud seadust muutma või karmistama. Paraku võtavad mõned vanemad oma järelkasvu väärkohtlemist kui jumala poolt antud inimõigust. Konservatiivsete vaadetega lapsevanemate liikumise juht Lee Kyung-ja ütleb antud olukorra illustreerimiseks midagi ilustamata: „Mina peksan oma lapsi edasi isegi siis, kui selleks on vaja nendega sõlmida kirjalik kokkulepe. Ma keeldun neile andmast süüa ja maksta nende õpingute eest, kui nad ei kuula oma vanemaid.“ Selles ühiskonnas on kokkuleppeline refenrentspunkt füüsilise karistuse kasuks kallutatud, olenemata igasugusest riigipoolsest sekkumisest. Vaatamata isegi statistikale, mille kohaselt on lõuna-korea laste väärkohtlemisjuhud viimase 16 aasta jooksul rohkem kui kümnekordistunud.

Ka meie – iidse lääneühiskonna liikmed – kirtsutame perekonnasisesest väärkohtlemisest kuuldes esimese asjana nina, kuid võtame lõpuks paratamatusena, sest need uudised tulvavad igast küljest peale. See pälvib vaid sekunditeks, paremal juhul minutiteks, meie tähelepanu. Pereelu pole kunagi varem olnud nii läbipaistev ja kõrvalise pilgu jaoks avatud ning iga täiendav infokild tekitab küllastuvust. Internetifoorumid kubisevad südantlõhestavatest lugudest, mis muudavad meid ajapikku tuimaks. Ju siis on muutunud aktsepteeritavaks avalikus kohas oma lapse peale karjumine ja tema müksamine või koguni peksmine. Selle vaatepildi tunnistamine teeb meie südametunnistuse sel hetkel kergemaks, kui me isegi oleme sunnitud oma last kõrvakiiluga kostitama. Sest see on uus tegelikkus. Kõik näivad toimivat sedamoodi. Lapse kasvatamine tundubki sama lihtne, kui kinnisilmi lapsevankri lükkamine. Küll pisut keerulisem kui lapse eostamine, aga ikkagi lihtne.

Raskemetall ja raskustega toimetulek

Heavy Metal

Heavy Metal muusika vallutas tormijooksuga 80.ndate aastate muusikalavad ja valitses vahelduva eduga terve aastakümne. Mingites hämarates katakombides sündinud satanistlike juurtega ning ilmselt pidevalt tugevate uimastite haardes ja alamate subklasside hirmuäratava maailmanägemusega fetisheerisivate bändiliikmetega muusikastiil tungis korraga süütute laste tubadesse ja mürgitas nende hinged. Lastetoa ukse tagant, millele selle asukas oli teepervelt näpatud sisenemiskeelu märgi riputanud, kostuv vali ja käre müra ajas hulluse äärele iga korraliku töödrügava keskklassi kuuluva lapsevanema, kelle loodud turvalisse ökosüsteemi oli korraga saatan siginenud.

Isegi kui vaimunõtruse käes värelev bänd väsis ja võttis üürikeseks puhkuseks ülesse mahedamad noodid, sarnanesid kõik balladid ikkagi refrääniga: “Sa oled kõik, mis ma ihkan. I Teen sind üksnes enda omaks. I Ma armastan sind ja nii ma sind vabastangi. I Ma pidin su elu võtma. I Sa oled kõik, mis ma ihkan.“ (Mötley Crüe – You´re all I need. 1987)

Vähe sellest, et pidev müra häiris laste ajutalitust, see muutis ka nende välimust, mis sarnanes üks ühele nende laval kisendavate iidolitega, kellega ükski ontlik pereisa ei lubaks oma tütrel kohtingule minna. Kuid luba polnud vajagi, sõnakuulmatu noorsugu talitas oma äranägemise järgi. Nende lubamatule ja segasele käitumisele leidsid isegi konservatiivsed noorsootöötajad ja haridusametnikud põhjuse headbangimise (muusika rütmis peaga takti löömine, mis nägi välja, nagu üritataks otsaesisega naela lauda taguda) ja moshimise (agressiivne tantsustiil, milles tantsijad nagu tiirased oinad rinnakuti kokku põrkavad) näol, mis pidi otse loomulikult ajutalitust häirima.

Viimane piisk langes kannatlike lapsevanemate karikasse, kui alkoholi, meelemürkide ja (just äsja Ühendriikides oma kanda kinnitanud) briti bändi Judas Priesti muusika koosmõju sundis metalli-kümnendi keskpaigas kaht noort meest kohalikus pargis endale püssist näkku tulistama. 18-aastane noormees hukkus sündmuskohal, tema 20-aastane sõber suri saadud vigastuste tagajärjel kolm aastat hiljem. Hukkunud nooruki vanemad kaebasid bändi ja plaadikompanii kohtusse, otsides vastuseid küsimustele, millele mitmed noorsooga tegelevad spetsialistid olid juba ammu selged vastused välja kujundanud. Priesti neli pintsaklipsustatud liiget istusid viisakalt kohtusaalis ja üritasid tõsimeeli aru saada, milles paganas neid süüdistati.

Sellest oligi raske aru saada, sest keegi „idioot“ otsustas bändi albumi Stained Class lugu „Better by You, Better than Me“ tagurpidi kuulata ja leidis selle tulemusena varjatud sõnumi, mille mõju all ennekuulmatu akt kahe õnnetu noormehe poolt toime olevatki pandud. Varjatud sõnumit „do it“ (tee seda) võis küll vaid meelemürkide mõjul kuulda ja süüdistus lükati tagasi mitte puudulike tõendusmaterjalide pärast, et niinimetatud varjatud sõnumid põhjustavad enesetappe, vaid seepärast, et varjatud sõnum „tee seda“ ei olnud bändi poolt tahtlikult loosse pandud.

Hiljutine uuring annab teada, et agressiivse metallmuusika kuulamisel võib olla sama toime kui tugeval kallistusel. Kuna kallistamine pole ühelegi paandunud metallifännile vastuvõetav, siis on arusaadav, miks selline alternatiiv neile nii meeldiv tundub. Kuid mis peatähtis, uuringu kohaselt aitab käredate toonide ja ebaregulaarse rütmiga Heavy Metali kuulamine leevendada stressi ja vaenulikke meeleolusid ning nakatada kuulajat inspiratsioonipuhanguga, ergutades positiivseid emotsioone ja süstides värskendavat energiat, mis tähendab, et metallmuusika kuulamine on üks agressiivsuse alandamise proaktiivseid viise. Pole ime, et metallmuusika poole tõmbas paipoisside kõrval ka mässumeelseid ja kergelt depresiivseid noori, kelle agresiivset näppude viskamist, peaga lõhkumist ja üksteise vastu põrgatamist oleksid vaimuarstid meeleldi soovitanud vastavate ravimitega asendada.

Sellest suhtumisest ei lasknud end häirida ei fännid ega ka nende iidolid, kelle sulest väljusid kõige meeleheitlikumad sõnumid vägivallast ja seletamatust hirmust, armastusest ja vihkamisest, narkootikumidest ja seksist, raskest elust ja vastikutest vanematest; elu valupunktidest üldse, mis teiste muusikastiilide esindajatele harva meelde tulid. Polnud juhus, et nendesse bändidesse ei kuulunud sellised paipoisid nagu McCartney või (hilisema analoogiana) Justin Bieber. Juba nende bändiliikmete väljakutsuv lavarõivastus, ketid ja needid, savusigaretid ja „fuck off“ mentaliteet väljendasid otsekoheselt mitteallumist nende ühiskondlike vormidega, millesse konservatiivsed haridusametnikud ja tervishoiutöötajad oleksid neid eelistanud suruda.

Sageli elasid muusikud enne kuulsaks saamist ülimas vaesuses, viletsuses ja tõrjutuses, otsides seltsi pigem oma eakaaslastelt kui vanematelt. Nende elukogemused olid neis alal hoidnud allasurutud viha ja agressiivsuse, mida nad suutsid plaatidel miljonite dollarite eest maha müüa ja lavadel publiku sekka paisata, avastades eest hordide jagu noori, kes jagasid nendega nii oma tundeid kui frustratsiooni. Rääkimata sellest, et sellise muusika kuulamine neid rahustas ja hoidis ära õieli noaga amokki jooksmast, mille ohvriteks oleksid suure tõenäosusega olnud nende endi vanemad ja lähedased. Ehk ka doktorid.

Ilmselt oleksid aga ka nende mässumeelset generatsiooni kritiseerinud lapsevanemad oma võsukestele sarnast eeskuju pakkunud, kui neile oleks selleks noortena võimalus antud. Kuid neile oli jagunud vaid õnnelikke meloodiaid armastusest ja päikesest, mis sugugi ei sarnanenud sellise armastuse ja päikesepaistega, mida neile endile vanematekodus pakuti. Just sellise armastuse ja päikesega üritasid nad ka omaenda lapsi kasvatada, kuid millegagi pandi ikkagi mööda. Mis see võis olla, sellest ei saanud enamik aru. Nad nägid kogu seda märatsemist kõrvalt ja pidasid seda probleemiks, sest nende endi põlvkond oli olnud oma vanematele truu ja alamlik.

Oleksid nad kuulanud laulutekstide tegelikke sõnu ja mitte otsinud nendes varjatud sõnumeid, oleksid nad mõistnud ka oma sõnakuulmatute laste tundeid, sest Heavy Metal sünnitas kõige südantlõhestavamaid ja emotsionaalsemaid ballaade, mille kuulamine tundus siis ja tundub ka praegugi olevat ainuõige kaotusvalu ja enesehaletsuse poolt tekitatud haavade lappimiseks. Kuid nii Heavy Metali süüdistajad kui kaitsjad olid üritanud oskamatu kirurgi kombel lappida avatud verejooksu plaastriga, ajades omavahel segi mõisted „põhjus“ ja „tagajärg“.

Lapse vaba kasvamine ja vabakasvatus

Vabakasvatus


„Kõik kuriteod, kogu vihkamine, kõik sõjad on seotud õnnelikkuse puudusega.“ Need sõnad pärinesid Summerhilli kooli asutajalt Alexander Neill´ilt, kelle juhtivaks printsiibiks oli ilma keeldude ja käskudeta arenev ja vabalt kasvav laps. Kui ka sinule seostub Summerhilli koolis viljeletav vabakasvatus kujutlustega distsiplineerimatutest jõmpsikatest, siis pole sa oma arvamusega üksi. Kogu kooli varasem ajalugu on seotud Briti valitsuse püüetega loopida asutusele kaikaid kodaratesse. Idee lapsest, kes võib enda tahtsi järgida oma õnnele ja teha, mida süda lustib, tundus tollastele kasvatusteadlastele ilmselge pühaduserikkumisena.

Neill uskus (täiesti loogiliselt), et kõik lapsed on loomult head ning selleks, et neid sellel puhtal kursil hoida, peab neid täiskasvanute korruptiivsest maailmast puutumatuna hoidma. Et aga olukord ei sarnaneks anarhiale, peab lastele looma vastava keskkonna, milles loodud lõtvasid reegleid enda huvides ära kasutades saavad lapsed õppida õnnelikud olla. Selleks peavad nad end aga esmajärjekorras tundma vabana. Nad peavad küll alluma distsiplinaarsele korrale, kuid võivad seda teha omal äranägemisel lubatu piires. Õpilastel on sarnane vabadus, kui vabakasvatatud lapsel, kuid erinevalt viimasest on neil olemas sotsiaalne ja psüühiline tugi. Kuidas lapsed läbivad ettenähtud õppekava, jääb üksnes nende otsustada. Kui soositud iseseisvusest jääb väheseks ja nad vajavad otsuste langetamise juures lisaabi, siis seda nad ka täisealistelt õpetajatelt saavad. Koolikiusamisega tegeletakse koheselt selleks ettenähtud personali poolt ja vajadusel kaasatakse küsimuste lahendamisele terve kooli kolleegium, õpilased kaasa arvatud.

Kui aga pildid kontrollimatutest ja näiliselt ärahellitatud lastest ei taha ikka veel sinu silmade eest kaduda, siis võib sul jällegi olla täielik alus kahtlusteks. Sinu soovimatust uskuda vabakasvatuse ülimuslikkusse ongi reostanud kujutluspildid kontrollimatutest lastest ja kurjategijatest, kellele määratud karistused (loe: eduka manipuleerimise puudumine) ei vasta nende tegude raskusastmele.

Tegelikkuses on vabakasvatus omaette elustiil, mis nõuab korrektseks toimimiseks just siis meeletut vanemlikku energiat ja enesedistsipliini, kui vanemaid endid ei ole varasemalt vabakasvatuse vaimus üles kasvatatud. Korrektne oleks siinjuures kasutada väljendit mittesekkuv kasvatusstiil, et distanseerida seda halva mainega vabakasvatusest. Summerhilli kooli kommuun koosneb umbes sajast liikmest, kellest ligi 75 on õpilased. Nagu näha, tegeleb ühe lapse huvides protsentuaalselt rohkem täiskasvanuid kui tavakoolis. Samuti ei ole selles koolis õpetajaid selle traditsioonilises mõistes, vaid abilisi, kes aitavad lastel üksnes oma teed valida.

Tavapraktikas (loe: vabakasvatusega) kiputakse neid põhimõtteid unustama ja kas rakendatakse reegeleid liiga jäigalt või liiga lõdvalt – enamasti siiski liialt lõdvalt. Kõigele lisaks – mis on kõige olulisem – ignoreeritakse iseseisvaks kasvatatud lapse vajadusi saada kogu kasvatusprotsessi vältel vanemlikku tuge.

Märatsevad ja sõnakuulmatud lapsed pärinevad suure tõenäosusega perest, kus kasvatusstiil kõigub kusagil mittesekkumise ja ükskõiksuse vahepeal. Lastel on lubatud endil reegleid teha, kuid keegi pole neile seletanud, millised tunded ja vastutus kõige sellega kaasnevad. Arusaadavalt vajavad lapsed reegleid. Nende puudumine tekitab frustratsiooni ja tõrksust. Just sellega peabki vanem oskuslikult tegelema. Paarist toetavast sõnast võib piisata, kuid tavaliselt tulevad need sõnad kas liialt hilja või kontekstist väljaspool. Nii on jäetud lapsed üksi oma märatsevate tunnetega, mida nad paralleelselt oma tegudesse suunavad. Ja sellega peavad olukorra sunnil tegelema kõik teised peale nende vanemate, kes jäävad oma erapooletusele truuks kuni viimse minutini.

Summerhilli koolis töötavad spetsialistid, kelle elukutseks on laste aitamine. Nad ei sega oma tööaega eraeludraamasid, nagu segavad vanemad oma lastekasvatusse töö- või intiimdraamasid. Need spetsialistid pühenduvad täiskohaga laste õnne tagamisse ja saavad läbi selle kutselist rahuldust.

Vabakasvatus pereelus on seevastu otsekui olukorra tagajärg, kus lapsega ei ole aega tegeleda või puuduvad selleks vajalikud oskused. Lihtne on mõelda, et lapsed peavad vanematega koos arenema ja kasvama, kuid seejuures unustatakse, et vanematel puudub erinevalt lastest selleks otsene vajadus. Teiste sõnadega maskeeritakse oma ükskõiksus või oskamatus vabakasvatuse (või veel hullem mittesekkuva kasvatusstiili) sildiga, mis lubab end mingilgi määral tunda paremini, kui ükskõikne vanem, kelle laps redutab sihitult rentslis ja sööb seda, mis ette juhtub.

Sõna kui relv ehk kuidas ära tunda verbaalset väärkohtlemist

Sõnategu verbaalne väärkohtlemine


1950-ndatel pidas briti keelefilsoof John Langshaw Austin Oxfordi ülikoolis loenguid sõnadega tehtud asjadest („How to do things with Words“ – Kuidas teha sõnadega asju ing.k.). See võib esialgu tunduda naeruväärne, et ta omistas lihtsatele kurguhäälitsustele materiaalse tähenduse, kuigi me teame väga hästi, et sõnad võivad mõnikord teha rohkem valu kui näppu lõiganud paber. Austini meelest teeme me sõnu välja üteldes lisaks huulte ja keele liigutamisele veel midagi. Nimelt kui keegi midagi ütleb ehk väidab, siis lisab ta oma väitele teatava jõu, mis mitte ainult ei lisa väitele tema semantilise tähenduse, vaid ka palju selgema interpesonaalsema dimensiooni. Sotsiaalses suhtluses muutuvad sõnad tegudeks ehk midagi sõnadega väites sooritame me konkreetse teo, millel on kindel eesmärk. Austin nimetas selliseid väiteid kõnetegudeks ehk kõneaktideks. Näiteks kui kuuldu sind (emotsionaalselt) haavab, siis võib antud kõneakti võrdsustada sooviga sulle (emotsionaalselt) haiget teha.

Verbaalse väärkohtlemise korral määratleb (ehk teeb midagi) suhtekiskja ohvri tundeid, mis sunnib viimast kahtlema oma tajude, mälu ja terve mõistuse vastavuses reaalsusega. Kui ohver sellest hoolimata nõuab täpsemaid seletusi, järgneb juba halastamatum hämamine. „Sa oled lihtsalt hull,“ võib mees märkida, lisades juurde silmade pööritamise ja näpuga enda otsmikule osutamise. „Alati pead sa ennast ohvrina tundma.“ „Sellist asja pole kunagi juhtunud.“ „Need hääled on su enda peas.“ Tavapärases suhtes ei jää ükski paariline oma kaaslase murede suhteks nii ükskõikseks või üleolevaks, olgu nad nii absurdsed kui tahes.

„Miks sa eile õhtul nii hilja koju tulid, kuigi sa lubasid õigeagselt tulla?“ „Miks sa mind hommikul ei äratanud? Sa ju teadsid, et ma jään muidu tööle hiljaks.“ „Miks sa mulle eile ütlesid, et ma olen paks?“ Vastuseks nendele küsimustele sobivad kõik eelpoolnimetatud kiskjalikud kõneaktid, määratledes jällegi küsija emotsioone või isiksust, mitte vastates konkreetselt ja arusaadavalt küsimustele, mis peaksid kõigile olema mõistetavad nagu üks pluss üks. Enda kõnetegudega sunnib gaasisüütaja oma ohvri pigem kaitseseisundisse, mis suunab õigustatud vasturünnaku algsest probleemist kõrvale, tõstab ohvri ärevustaset ning sunnib teda valima kõige kiiremaid ja lapsikumaid automaatreaktsioone. Ohver tõlgendab kiskja sõnu loomuliku eeldusena, et ta peakski ennast peast segaseks pidama. Need valed, mis peaksid tulema inimese suust, keda sa armastad, tulevad kuuldavale sellise siirusega, nagu ütlekski seda armastav inimene.

Kiskjalikel sõnategudel on sageli seetõttu nii destruktiivne toime, et näiliselt rünnatakse ohvri isiksusejooni, mitte käitumist. Tühine kriitika käitumise aadressil, mida suure tahtmise korral suudab igaüks korrigeerida, ei sunni kedagi nii raevukalt enese eest võitlema kui kriitika isiksuse suunas. Kuna isiksuse muutmine on nii põrgulikult raske, siis mõjub säärane kriitika otsekui surmaotsusena, mille muutmiseks ei ole isegi mõtet kaebust edastada. See on must-valge perspektiiv – igavene ja jääv -, mis edasikaebamisele ei kuulu. Kuna rünnaku all on inimese kõige püham vara – tema isiksus -, siis asub ta loomulikult kaitsesse, mida ründaja on aga juba algselt kavandanud. Vähese energiaga saavutada maksimaalne tulemus – ühe tüüpilise kiusaja meelislahendus.

Sõnu ründevahendina kasutavast kiskjast ei ole koos elades iialgi võimalik lõplikult jagu saada, millalgi õnnestub tal sind ikkagi ära kurnata. Eriliselt võimatu tundub see kolmandate isikute juuresolekul, kelle nähes ta tahab sinu usaldusväärsust nõrgestada või sundida sind reageerima viisil, mis sind sotsiaalselt kahjustaks. Need rünnakud võivad olla väga ühemõttelised, kuigi ka neid saab nimetada kaudseteks kõneaktideks.

Lapse hooldusküsimustes võib ta sind rünnata sotsiaalametnike kuuldes küsimusega: „See on väga tore, et sa liitusid meiega lapse huvides. Huvitav, kui mina sinuga kohtuda soovisin, siis sa ignoreerisid mind,“ viidates su vähesele koostöövõimele, mida võikski pikaleveninud hooldusõigusprotsessi põhjuseks pidada, kuigi andis võimaluse demonstreerida teistele oma võltsi soovi probleem lahendada. Ja loomulikult mõneti väga tavalised väited, mis otsekui lähtuksid tõsisasjast, et sinu puhul on tegemist idioodi või mõtlemisvõimetu inimesega. „Sa ei tea, millest sa räägid.“ „Mitu korda võin ma sulle ühte ja sedasama asja rääkida?“ Need lakoonilised küsimused ei vajagi vastuseid, kuid illustreerivad näitlikult, millega tuleb kiskjaliku kõneakti ohvritel tegemist teha.

Arusaadavalt ei ole verbaalse rünnaku sihtmärgiks enesekindlad ja ratsionaalsed inimesed, kes sellise mõnitamise kohapeal lõpetaksid ja kiskja korrale kutsuksid. Nende asemel seisavad nõrgad ja teadmatuses õnnetud, kes on juba ammu alla andnud. Ehk on nende endi vanemadki nendega sarnaselt lapsepõlves rääkinud. Kiskjaliku suhte edenedes on nad juba nii pehmeks tambitud, et igasugune vastupanu tundub jõuetu ja kasutu.

Nüüd, kui sa tead, mis oli suhtekiskja sõnade varju peidetud algseks eesmärgiks, võid sa valida ka strateegia selle vastu võitlemiseks. Kuid tea, et ükski tavapärases suhtes toimiv lahend ei toimi kiskjalikus suhtes. Kiskja palumine paljastab vaid su nõrkuse, mille tagajärjeks on põlgus ja edasine alandamine. Samuti mõjub lepitamispüüd, mis lisab vaid väärkohtleja rünnakule jõudu juurde ja võimaldab sinu üle suuremat kontrolli rakendada.

Emotsioonide rahustamiseks ja mõtete kogumiseks kasutatav tagasitõmbumine ei sunni kiskjat mõistlikkusele, vaid võimaldab tal veelgi enam hõivata sinu emotsionaalset ja füüsilist ruumi. Sinu taganemine õhutab teda hoopis edasi trügima. Enda motiivide seletamine mõjub samamoodi, nagu sõjas vaenlasele enda strateegiate paljastamine. Mida vähem sa oma plaanide kohta teada annad, seda raskem on tal sind rünnata või valida vastav rünnakustrateegia. Samuti kulutab seletamine üksnes vajalikku energiat, sest tülidele lahenduste leidmine on viimane, mida kontrolli ja kaost ihkav kiskja võiks taotleda. Kui sa hakkad hindama väärkohtlemise iseloomu, siis annab see temale suurema õiguse sind kritiseerimises ja avalikus ründamises süüdistada.

Lõpuks jooksed sa vaid peaga vastu seina, sest tema süüdistused kirjeldavad alati tema enda (sõna)tegusid ja võivad teda sinu suhtes veelgi agressiivsemaks muuta. Samamoodi mõjuvad igasugused ähvardused, mille teostamiseks peaksid sa ka reaalselt valmis olema. Loomulikult on sõda viimane, mida tavapärane inimene võib planeerida – kui see pole just enesekaitse eesmärgil välja kuulutatud. Vaidlemine ja faktide esitlemine on, nagu eespool kirjeldatud, samuti mõttetu, sest kõigil suhtekiskjatel on valikuline ja äärmiselt kehv mälu ning suutmatus teise inimese seisukohti empaatiliselt kaaluda. Väärkohtlemise eitamine on sagedane strateegia, millel ei ole mitte üksnes mitterahuldavaid tulemusi, vaid mis hävitab ohvri igasuguse enesekindluse ja tirib eitaja veelgi sügavamale sohu. Lõpuks jäävad järele vaid enesesüüdistused, mis võiksid toimida oma vigade tunnistamisel objektiivsete faktide mõistmisel, kuid viimased on gaasisüütamise vines alati ebaselged. Sa EI TOHI ennast kunagi väärkohtlemise objekti staatuses olemises süüdistada, sest see pole olnud sinu teadlik valik, vaid pealesunnitud ja osavalt varjatud olukord.

Psüühiliselt on väga raske vaielda vastu väidetele, mida esitatakse üldtunnustatud tõena. Seepärast on soovitatav tunnistada teisele poolele oma subjektiivsust pisikeste muudatuste sisseviimsega lauseehituses ja vältida absolutistlikke väljendeid. „Mina näen, et sa ei käitu oma sõnade kohaselt“ või „minu arvates ei täida sa oma varasemaid lubadusi“ on kindlasti paremad viisid omapoolset erimeelsust väljendada, lisades siia juurde täpsustava küsimuse „Kas ma näen/arvan valesti?“, jätmaks teisele taganemistee, mille peale ta võib leebuda ja hakata ka endapoolset üldistamist tajuma. Kiskjalikus kõneaktis kasutatakse mina vormi haruharva. Isegi seda kasutades ei jäeta kõneakti objektile alati võimalust taganemiseks. „Ma näen, et sa ei suuda enda käitumist muuta“ või „Ma ei usu, et seda probleemi annaks lahendada“ on ehedad näited hirmutamisest ja ähvardamisest, pakkumata mingit alternatiivi vastupidise eeldamiseks. Need keskenduvad enam tagajärgedele – mis peaksid koheselt peale kõneakti lausumist lahkumise või vestluse järsu lõpetamise näol saabuma – mitte lahendustele.

Pekstud koerad ehk kuidas vältida suhtes taandumist ohvri rolli

Ajupesu suhtes

Ajupesu algse kontseptsiooni töötas möödunud sajandi keskel välja Hiina kiskjalik rezhiim, mis ootas oma kodanikelt lojaalsust ja kooperatsiooni. Ajupesu rakendati kõige ebainimlikumal viisil Aafrika lapssõdurite (Small Boys Unit) peal, kelle Revolutionary United Front (RUF) Libeeria kodusõja ajal (1991 – 2002) nende kodudest röövis ja oma kuulekateks tapamasinateks muutis. Laste mõjutusmeetoditena kasutati nii meelemürke kui vägivalda ja ähvardusi, kuni igapäevane terror muutis lapsed inimkiskjate tundetuteks käsilasteks. Kommunistide kerge automaatrelv AK – 47 (Kalashnikov) oli nagu loodud nõrkade laste käte jaoks, kingitusena ühelt kiskjalikult rezhiimilt teisele, ja laste väljaarenemata empaatia võimaldas neile anda kõige kohutavamaid inimsusevastaseid ülesandeid, mida nad vastuvaidlemata täitsid. Kui kiskjale vaid antaks võimalus karistamatult pääseda, rakendaks ta neid vägivaldseid meetodeid vajadusel ka sinu peal. Kuid ümbritsevate hindavad pilgud ja valvas õiguskaitse sunnib ta Stealth-rezhiimile.

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine. Kiskjalikus paarisuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu. „Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga järge pidada. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed köitis. See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda igapäevaselt toidab. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes minu hüpoteesile nime andis, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

On ilmselge, et koerad on inimestega sarnasemad, kui me arvata oskame. Me mõlemad oleme karjaloomad, keda ühendab jagatud empaatia. Me mõlemad lohutame teineteist rasketel hetkedel ja jagame omavahel nii lähedasi suhteid, mida ühegi teise liigi juures (kassid kaasa arvatud) ei täheldata. Kas on siis raske eristada väärkoheldud koera ja inimest, kes keelduvad vastavalt kas siis omaniku või kaasinimese juurest lahkumast?

Venelaste seas populaarne kõnekäänd „kui peksab, siis armastab“, on ilmselt oma juured pärinud 16. sajandi manuskriptist nimega „Domostroi“ (kodukord vene k.), mis õpetas keskaegsetele venelastele järgima rangeid ortodoksliku kristluse kombeid, rõhutades naise kuulekust pere õnne nimel. Kuigi „Kodukorras“ mainiti naise peksmist kui mehe õigust, ei olnud sellel kunagi säärast tähendust, nagu võiks järeldada fraasist „kui peksab, siis armastab“. Ometi on rahvuse jaoks, kes kutsub oma maad emakeseks Venemaaks ja kus emad etendavad olulist rolli oma poegadele, koduvägivald avalik saladus ja varjatud igapäev ühes koosluses. Polegi väga jõhker võrrelda pekstud koera sarnast käitumist nende hooletusse jäetud lastega, kes jäävad meelsamini oma alkohoolikutest või narkomaanidest vanemate juurde, kui lähevad lastekodusse, kus rahuldatakse nende esmane vajadus turvalisuse järele, mida kodus ei leidu, kuid mitte vajadus vanemliku armastuse järele, mida nad loodavad kõigest hoolimata kodunt leida.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prill-laua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Selline proaktiivne käitumine sunnib kiskjat sinu isiklike tõekspidamistega arvestama. See pole talle lihtne ülesanne, kuid ta aktsepteerib seda lõpuks, nagu vastu kivi paiskuv mõõgatera. Ta valib hoolikalt, mil määral ta oma eneseteadliku partneriga manipuleerib, kuid on valvas, et mitte liialdustesse kalduda, mis võiksid talle suure pahanduse kaela tuua. Allaheitlik paariline ei motiveeri kiskjat sugugi meeldivamat käitumist praktiseerima. Milleks pingutada? Saab ju lihtsamalt! Mis sunnib meid üleüldse küsima, miks peaks kiskja alluvat partnerit armastama, temast lugu pidama. Tööriista olemasolu muutub ju iseenesest mõistetavaks.

Näoilmete lugemine pole üksnes inimeste privileeg

Näoilmed


Sotsiaalsete signaalide lugemine on kõigile sotsiaalsetele karjaloomadele oluline. Ja tegu pole üksnes liigile omaste signaalide lugemisega, vaid universaalselt mõistetavate märkidega.

Näiteks oskavad inimesed ka loomade kehakeelest välja lugeda, milliseid emotsioone nad evivad. Parimaks näiteks on loomulikult koerad, kes ei oska oma emotsioone eriliselt varjata. Sabaliputamine on mõistetavalt sõbralikkuse märk, saba jalge vahele tõmbamine ja roomamine alistuvuse märk. Inimesed arvavad, et koerte „lugemine“ on vaid inimlikkuse privileeg, kuid nad on pimedad võimalusele, et koerad oskavad meid isegi edukamalt lugeda, kui meie neid. Inimesel pole sabasid, mida liputada või jalge vahele tõmmata, ega ka kõrvu, mida lidusse lasta. Meie ainuke kõige loetavam kehaosa on nägu, milles koerad suudavad eristada positiivseid ja negatiivseid emotsioone paremini, kui seda inimesed koerte juures suudavad.

Vähemuuritud kassidega pole lugu teine, vaid 13 protsenti inimestest oskab väikese kodustatud kiskja näoilmeid lugeda. Seda, kuidas koerad meie emotsioone tõlgendavad, väljendavad nad loomulikult oma käitumisega. Keelega lakkumine on omamoodne lepitussignaal, mida koerad demonstreerivad nii oma liigikaaslastele kui inimestele. Koerad lakuvad oma huuli, nähes inimese vihast näoilmet, mis peaks nii liigikaaslast kui inimest motiveerima agressiivset käitumist katkestama. Ka koerad ise demonstreerivad suuremat ilmekust siis, kui inimene neid vaatab.

Iga koeraomanik võib seda naljakat fenomeni kinnitada. Kuna näoilmed on inimliigi puhul kõige loetavamad sotsiaalse suhtluse kanalid – peale suu ja hääle loomulikult –, alluvad need käitumise kõrval enim manipuleerimisele.