Introvert või ekstravert – kumb oled sina?

ekstraverdid ja introverdid

Varasemas artiklis rääkisin ma Suurest Viisikust, kui meie iseloomu kujundavatest individuaalsetest omaduste summast. Ühe omadusena nimetatud ekstravertsuse vastand introvertsus ei ole kaugeltki negatiivne ega positiivne, küll aga kujundab see sootuks vastandlikku arusaamist elust ja ümbritsevast maailmast enesest kui ekstravertne maailmatunnetus.

Samuti pole haruldane, et inimene võib olla üheagselt nii ekstravert kui introvert, mis muudab ta turvaliseks sillaks kahe vastandliku pooluse vahel.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Introverdid lähtuvad ümbritseva teabe töötlemises sisemiselt objektilt: subjektilt. Nende subjektiivne maailmavaade võimaldab edukamat sisekaemust, kuigi see ei pruugi alati ühtida välise reaalsusega, mis subjekti ehk introverti ennast mõjutab. Introverdid suudavad sisuliselt üksinda pimedas toas terve maailma enda jaoks mõistetavaks lahti mõelda, kuid – jällegi – nende järeldused lähtuvad kusagilt sügavalt sisemusest. Üks idee hakkab aeglaselt küpsema ja areneb lõpuks välja uskumatult keerulise süsteemina, mida subjektiivne introvert võtab täie tõe pähe. See tõde mõjutab niisamuti tema emotsioone; nii suudab introvert end palja mõttega masendada või hoopis rõõmustada.

Kuid ka introverdi töödeldav siseinformatsioon peab kusagilt pärinema. Kui sisemised mõtted alluvad kuidagigi introverdi tahtele, siis väljast saabuvale informatsioonile tal vetoõigust ei ole. See ärritabki introverti kõige rohkem, kui ta hakkab vastuvõetud teavet seestpidiselt enda jaoks lahti seletama. Antud protsessi juures põrkub introvert tahes-tahtmata kokku välise ja sisemise ebakõlaga, mis teda siis vastavalt kas masendab või rõõmustab.

Tunnetel on introverdi jaoks eriline tähedus. Need mõjutavad kõiki tema elu tahkusid. Introvertne mõtlemine ja tunnetus moonduvad üheks tervikuks, mida me kutsume intuitsiooniks. Sellel on enam kaalu kui mistahes objektiivsel faktil – mida näiteks ekstravert lausa religioosse tähendusega kummardab – ja muudab introverdi käitumise ekstravertidele kohati raskelt mõistetavaks ja irratsionaalseks.

Ekstravert pole samuti tunnete suhtes immuunne, kuid ta pöörab neile vähem tähelepanu kui emotsionaalne introvert. Tema jaoks on igasugusest tundest tähtsam silmaga nähtav ja käega katsutav: reaalne objekt. Aistingud jõuavad objektiivse ekstraverdi tajudesse subjektiivsetest mõjutustest puutumata ja emotsioonidest reostamata… (ideaalsel juhul), kuid tema filter on ikkagi mõjutatud väljast saadavast teabest.

Objektiivsus on ekstraverti mantra. Ekstravert on osavam kui introvert maailma tajumises sellisena nagu ta seda näeb. Kui introvert on sõltuv pigem subjektiivsusest, siis ekstravert pigem objektiivsusest. Introvert on kuulekas kõigele sisemisele, ekstravert kõigele välisele. Introvert teeb kõik selleks, et leida sisemine rahu ja rahu iseendaga, ekstravert selleks, et leida väline rahu ehk leplikkus objektidega, kelleks on enamasti teised inimesed. Et väljaspool ei eksisteeri ekstraverti jaoks midagi subjektiivset, üritab ta välist muuta. See muudab tema mõtted ja teod produktiivseteks. Välise reaalsuse tundeväline tajumine aitab tal edukalt välisega suhestuda ja sellega suhelda, tema teod tunduvad teistele energilised ja sihipärased.

Kuid ekstravert võib langeda oma objektiivsuse lõksu! Kuna ta samastab end kõige välisega, võib ta üritada kõike endast sõltuvat, et selle välisega kohanduda: sellele meeldida. Ta ülistab fakte ja teeb kohati vähe, et seletada nende toimet iseendale, nagu seda teeb introvert läbi sisekaemuse. Ekstraverdi käitumine peegeldab välist keskkonda, kuid sellel puudub sügavus. Ekstravert jääb oma kameeleonimängus pinnapealseks.

Introvertsuse ja ekstravertsuse „isa“ Carl Jung ei pea kummastki lähtuvate mõttemallide erinevust halvaloomuliseks või isegi patoloogiliseks. Isegi introverdi sisekaemus loob tema jaoks fakte, ümberlükkamatuid väiteid, mida introvert usub. Senikaua, kuni introvert ei lase end välisest kõigutada, on temaga kõik korras. Kui aga introvert soovib hakata käituma kui ekstravert ja ekstravert kui introvert, siis on olukord küps patoloogiate tekkeks.

Introverdid vaatlevad subjekti ehk ennast maailma nabana. Paraku sunnib see neid kohati nägema enda isiksust kõige peategelasena. Kui miskit sündis, siis toimus see nende pärast; kui keegi midagi ütles, siis oli see neile suunatud. Introvert üritab meeleheitlikult leida enda rolli väljastpoolt lähtuva informatsiooni taustal. Nii võib ka tühine märkus moonduda introverdi tajudes solvanguks, arvestades märgatud tundeid, mis solvanguga kaasnesid. Ta võtab kõike isiklikult, subjektiivselt. Selle tulemusel langeb tema enesehinnang samuti kunstlikult läbi mõtteprotsesside subjektiivsete järelduste. Introvert on eriliselt aldis enesekahtlustele, millele ei tule sugugi kasuks väliste tajude ja sisemiste emotsioonide pidev omavaheline kalibreerimie. Seetõttu väldivad introverdid sageli tajude ülestimuleerimist, erinevalt ekstravertidest, keda ähvardab pidev igavustunne. Introverdid eelistavad üksindusehetki kaugel kogu maisest kärast ja saginast. Kohati sandistav perspektiiv, kuid sellised need introverdid juba kord on!

Objektiivsed ekstraverdid ei kaldu sedavõrd sisekaemusse, seepärast jäävad nende tegude tagajärjed neile endile kohati nähtamatuks. Nad kohandavad oma käitumist vaid siis, kui keskkond seda nõuab või vastavalt nende tegudele reageerib. Ekstraverdi nõrkus on enese eksponeerimine ehk enda näitamine sellele keskkonnale, mida nad käsitlevad peeglina. Kui introverdi jaoks on peegliks sisekaemus, siis ekstraverdi jaoks väline publik, kes võtab teda sellisena, nagu ta on, vähemalt tema eelistuste kohaselt. Kuna ekstravert ei loo subjektiivseid hinnanguid, siis ootab ta seda ka teistelt, mis tõstab kunstlikult tema enesehinnangut. Isegi kui teda seejuures ülbeks ja upsakaks peetakse, ei tee tõupuhas ekstravert sellest alati välja, sest sisemised kahtlused on talle enamasti võõrad.

Enesekahtlused, häbelikkus ja madal enesehinnang viivad sotsiaalse isoleerituse ja kohmakuseni. Introvert ei usalda väliseid vaid sisemisi infoallikaid. Seetõttu langeb ta sageli naeruvääristamise ohvriks; kahjuks liialtki sageli. Kogu maailm näib introverdile vastanduvat. Enamasti seetõttu, et välisel maailmal pole juurdepääsu introverdi põhjatusse tundemaailma ja oma uskumuste teadlik kontrollimine tekitab inimestes alati enesekahtlusi.

Inimesed ei ole oma ahvisugulastelt pärinud üksnes välimust

Inimesed ja ahvlased

Inimkonna sugupuust eraldusid ligi 14 miljonit aastat tagasi aasia mandrile pesitsema jäänud orangutan ja 9 kuni 7,5 miljonit aastat tagasi mustale mandrile paikseks jäänud gorilla. Kuni jagunemise hetkeni jagasid ka modernsed inimesed nende kahega oma ajalugu ja pärisid neilt oma geene. Kuid inimesed valisid teise tee ja eraldusid ka ise umbes 5,5 miljoni aasta eest ühest oma esivanemast, kellest pärinevad nüüdsed šimpansid ja nende lähisugulased bonobod. Viimaste arengutee lahtus teineteisest umbes 2,5 miljoni aasta eest, seega lahutab inimesi ja meiega kõige sarnasemaid inimahve kõigest käputäis miljoneid aastad evolutsiooni, mille jooksul meie geneetiline ülesehitus ei ole suutnud isegi kahest protsendist kaugemale areneda, mistõttu võiksid inimesed end šimpansite ja bonobote kõrvale ka reaalselt üles rivistada, mitte üksnes perekonnanimega (genus) homo ühendada (Homo troglodytes – šimpans, Homo paniscus – bonobo ja Homo sapiens – nüüdisinimene). Kuid neljast tänapäevasest inimahvlasest kaks esimest, kellel oli kõige enam aega areneda iseseisvalt, ei saanud inimestega võrdväärset „partnerit“. Samuti ka kahest kõige nooremast, kelle käitumine ja kogukondlik kord erinevad oma kvalitatiivsetelt omadustel ammuste esivanemate omast.

Šimpansid ja bonobod ei ole arendanud välja keerulisi tööriistu, piirdudes parimal juhul kõige lihtsamatega, hüljanud karja monogaamse suhte kasuks ega istutanud oma kõige esimese taime. Samuti on nende konfliktilahendusmeetodid primitiivsed, kuid peegeldavad mitmes tahus inimliigi käitumist, vaatamata sellele, et inimaju pindmised kihid on neist kahest enam arenenud.

Inimahvide tüüpilised käitumismustrid ei ilmnegi niivõrd tavapärastes ja rahumeelses grupitoimingutes, vaid pigem emotsionaalsetes (psüühikat häirivates) stressiolukordades, mis on tegelikult omane kõigile elusolenditele.

Šimpansid lahendavad konflikte eelistatult toore ja jõhkra füüsilise vägivallaga. Vaatamata populaarsele kuvandile ei ole šimpansid need süütud karvapallid, kes meid koguperefilmides naerutavad. Endaga samast liigist vastane on rivaalitsevate jõukude või üksikisendite jaoks kõige ehtsam põrgukoer, kes ei säästa isegi tapetud liigikaaslase surnukeha mutileerimisest. Aureeglid šimpansite ühiskonnas ei kehti ja pole harvad, kui mitu isendit ründavad ühte, kelle surnukeha jäetakse hambajälgedega kaetult, mõnikord ka otsast hammustatud genitaalideta, kuritööpaigale lebama. On juhtumeid, mil kodustatud šimpansid on oma inimestest peremehi rünnanud ja raevuhoos nende jäsemeid otsast rebinud. Šimpansid võtavad kõnekäändu „pole isikut, pole probleemi“ sõna-sõnalt. Talumatu probleemi esilekerkimisel, milleks võib olla ka konkureeriva isase kõver pilk, haaratakse kätte esimene ettejuhtuv puunott ja kukutakse sellega kas maapinda või siis äkkviha põhjustajat materdama. Väiksemgi erimeelsus võib paisuda lahinguks ja nii ongi terve kari distsiplineeritud hirmu, mitte armuga.

Bonobode puhul on kõik vastupidi: selle karja liikmeid distsiplineerib enim arm, mitte hirm. Bonobode olemasolu avastati alles üpris hiljuti – möödunud sajandi esimesel veerandil – või õigemini tuvastati nende erinevus šimpansitest. Selle põhjuseks oli nende väline sarnasus šimpansitega (sellest ka nimetus kääbusšimpans) ja ka vähene levik (nende elupaik asub kõigest poole miljoni ruutkilomeetrisel alal Kongo Demokraatlikus Vabariigis). Bonobode iseloomulikud tunnused on keskelt lahku „kammitud“ peakarvad, pisut sihvakam ja delikaatsem kereehitus kui šimpansitel ja silmatorkavad rinnad emastel, mis on võõras šimpansite juures. Bonobosid eraldab šimpansitest kõigest 0,7 protsendine geneetiline erinevus, kuid kõige enam eristab neid oma agressiivsetest suguvendadest nende käitumine, mistõttu varasemad primatoloogid pidasid neid ebaloomulikult empaatilisteks šimpansiteks.

Enamasti ei haara vihale aetud või ärritatud bonobo kaika järele selle sõna otseses mõttes, küll aga hoopis teise „kaika“ järele, mis neil kahe jala vahel tilbendab, sageli erekteerunud seisundis. Nimelt on bonobod võrreldamatult sensuaalsemad ja erootilisemad olendid oma lähedaste ja kaugete sugulaste kõrval, inimesed kaasa arvatud. Bonobode tülid lõpevad sageli suguühtega või vastastikuse genitaalide stimuleerimisega. Ilmselt saavad bonobod võtta inimestelt au „prantsuse suudluse“ leiutamise eest, millele meie vaid nime andsime. Nemad võtavad jällegi kõnekäändu „tehke armastust, mitte sõda“ sõnasõnalt. Ja selle käitumusliku eripära tingis kõigest alla ühe protsendine geenierinevus šimpansiteks!

Inimliigi kehakuju ja käitumine väljendavad ilmekalt selle ajaloolist päritolu ja evolutsioonilist kulgu. Ka inimesed jagavad šimpansite ja bonobotega peaaegu 99 protsendi (98,4%) ulatuses geneetilist ehitusmaterjali; kui arvestada eelpool kirjeldatud inimahvide käitumist, siis jagame me ühiseid jooni ka käitumises. Nagu ütleb Hollandi primatoloog Frans de Waal: „Olles nii süstemaatiliselt jõhkramad kui šimpansid ja empaatilisemad kui bonobod, oleme me võrreldamatult kõige bipolaarsemad ahvid.“ Kuna meil on vähem karvu ja me eelistame käia valdavalt kahel jäsemel, saame valida ise enda soenguid ja ka mõne naise rindade proportsioonid ületavad imetamiseks tarvilikke mõõtmeid, võib tunduda ehmatav, et meist erineva arengutee valinud inimahvide käitumine ei erinegi inimesteste omast sel määral, mis „looduse kuningatele“ meeltmööda oleks.

Kas elu pärast surma on praktiliselt võimalik?

Inimhing


Kes soovib psühholoogilist isiksust – see, keda igaüks tuvastab kui “mina ise” – võrrelda konkreetse objektiga, mitte erinevate iseloomujoonte umbmäärase kooslusena (mida on veel põrgulikult raske palja vaatluse tulemusel mõõta), see võib isiksust võrdsustada spirituaalse inimhingega, mille olemusega tegeleb parapsühholoogia (füüsikaseaduste ja üldtunnustatud teadusliku maailmapildiga vasturääkivuses olevate sündmuste ja nähtuste uurimisvaldkond).

Kindlasti on siinsete lugejate seas kedagi, kelle lähedased on pajatanud surmajärgsetest kogemustest või kes on seda ise kogenud ning tunnistavad selle lahutamatute koostisosadena kehast lahknevuse tunnet, valge tunneli poole suundumist ja varemlahkunud sugulastega kohtumist. Selle protsessi kajastamine läbib alati emotsionaalset filtrit. Surija tunneb mahajäänud omaste pärast kurbust, kuid on rõõmus varemlahkunutega taas kohtudes. Kehast lahkunud hing tunnetab psüühilisi emotsioone ja füüsilisi tajusid, millest tuntavamad on vabaduse ja õndsuse tunne, midagi sarnast vees hõljumisele või kaalutuse kogemisele (arusaadav – hing ei ole ju seotud materiaalset maailma kammitseva gravitatsiooniga). Paljud elavatekirja naasnud inimesed on peale surmalähedast kogemust tunnistanud surmahirmu ja maise lõpu kartuse hääbumist, uskudes elu jätkumisse peale maise elu lõppu. Seda tunnistades on nad nii veendunud, nagu oleks nendega just äsja sooritatud teaduslik eksperiment, mis loob ümbertõukamatud tõendid aastatetuhandete pikkusele uskumisele, et inimhing on surematu.

Kliinilisest surmast tagasi tulnute surmalähedane kogemus koos kogetud kehavälise hõljumisega on tõenäoliselt/tehniliselt üksnes tunnetuslik/tajutav subjektiivne elamus. Isegi surnul, kelle silmalaud on suletud, töötavad organite elutegevuse lõppemise järgselt veel mõned hetkel aktiivselt muud tajud, luues meeltes ümbritsevast adekvaatse 3D pildi, mida surija „näeb“ otsekui läbi oma silmade. See pole kaugeltki erakordne. Mõnevõrra sarnast fenomenaalsust demonstreerivad stuupori patsiendid. Stuupori korral valdab tervet keha tardumus koos psüühilise kontaktivõimetusega. Sellesse seisundisse langetakse kas aegamisi või äkitselt, tavapäraselt aeglustub või pidurdub kõnevõime ja väheneb või kaob sootuks motoorne aktiivsus. Stuupori populaarteaduslik termin võiks olla zombistumine. Inimest ei ärata tardumusest isegi väline stimulatsioon, nagu vali heli või kehaosade kõditamine. Stuuporist ärgates suudavad patsiendid aga meenutada, mis nendega tardumuse ajal oli toimunud; erakordsetel juhtudel suudab patsient üksnes hüpnoosi all möödunut meenutada ja seejuures suure detailsusega. Seega on struupor mitte kehaline – somaatiline -, vaid keha mõjutav psüühiline – psühhosomaatiline – väärtalitus, mida kontrollib inimese närvisüsteem. Kehavälise suremise ja struupori tunnuseid võrreldes võimegi pöörata oma pilgu selle kummalise moodustise suunas ja küsida, kas nende mõlema lätted ei paikne ühes ja samas kohas.

Inimhinge leidmine võib olla isegi kergem ülesanne kui esmapilgul tundub: vähemalt bioloogilisel tasandil. Selleks ei kulu palju energiat, kui me vaatame oma bioloogilist keha ja otsime selle sees hinge, lootes seda mõnikord läbi silmade (hinge peeglite) näha. Ja me näemegi – isiksuse väliseid meeleelundeid ehk sensoreid, mille abil meie sisemaailm „kompab“ välist. Suuri valgeid munajaid „okulaare“ ei nimetata asjata hinge peegliks. Isiksuse puhul on see peegel küll tagantpoolt klaasjas ja läbipaistev, lubades tal läbi selle vaadates ammutada kehaväliseid teadmisi. Inimkehalt pealmist nahakihti koorides hakkame kiht-kihi haaval ka oma isiksust paljastama. Lihasmassi ja pehmeid rasvkudesid eemaldades paljastuvad ümber skeleti väänduvaid juuspeened väädid, mis „voolavad“ otsekui jõesängid maakaardil ja sarnanevad jõesüsteemile, koosnedes võimsatest peajõgedest ja ahtamatest haru- ja lisajõgedest. Skeletti eemaldades saame lõpuks aru, kuhu need „jõed“ kõik kokku suubuvad. Nende lõpp-punktiks on pika varrena sirguv seljaaju, mida kõige tipus kroonib kääruline peaaju. See õhuline enamasti juuspeen ökosüsteem järgib inimkeha kontuure, suunates närvisõlmed pikkade kombitsatena jäsemetesse ja torsosse ning moodustab elundkonna, mille peamiseks funktsiooniks on kehaväliste ja -siseste signaalide töötlemine ja edastamine. Nende keeruliste katakombide abil suhtleb peaajus resideeruv isiksus – närvisüsteemi hingestatud asukas – kehaga, võtab väljast vastu ja saadab välja erineva tähtsusastmega infot. Silmad – meie hinge peeglid – on selle närvisüsteemi ainsad osad, mida on võimalik välisel vaatlusel näha. Esteetilistel kaalutlustel on need looduse poolt kujundatud nii seksikaks kui vähegi võimalik, praktiliselt on need aga üksnes aju närvilõpmete unikaalne „fassaad“ – aju aknad -, nagu ka huuled, mis on tegelikkuses seedekulgla sisendid.

Suremise korral loob närvisüsteemi katastroofiline kollaps füüsilise kaalutuse tunde, hakates psüühikat „aegamisi“ surmaks ette valmistama. Meeldiv kohtumine surnud lähedastega on otsekui lahkumiskingitust surevalt ajult – unelaadne hallutsinatsioon – mis muudab nii traagilise protsessi, kui suremise, vastuvõetavaks või isegi mõnusaks ja lämmatab igasuguse paanika (ka trauma ajal kogetud šokk lämmatab füüsilise või psüühilise valu ja ei luba vigastusi kogu oma „kirevas“ aistingus tajuda). Maharaiutud pea veresoontes ja kudedes on elus püsimiseks veel sekundite jagu hapnikku, rääkimata terviklikust kehast, mis hakkab aeglaselt ja järkjärguliselt lagunema, nagu tööpostilt lahkuv valvur kustutab hajameelselt läbi erinevate tööruumide jalutades enda järel viimased tuled. Peale südametegevuse lõppemist lülitub aju ligi 40 sekundi pärast säästurežiimile ehk elektrisüsteemid lähevad tagavaratoitele. Meie isiksuse tempel hakkab sisuliselt oma raskuse all kokku varisema nagu surev täht, saates üle kogu ajumassi katastroofilise surmalaine, mille kulgu saab küll viie minuti jooksul ilma tõsiste tagajärgedeta tagasi pöörata. Koos kehaga hukkub ka füüsilise närvisüsteemiga seotud isiksus, mida me oleme enda huvides ekspluateerinud nagu südant ja kopse. Isiksus või hing on seega pooleldi materiaalne, mitte täiuslikult spirituaalne olend, mida uurivad nii psühholoogid, kehadoktorid, sotsiaalteadlased kui parapsühholoogid.

Kui meie isiksust võiks tõepoolest samastada surematu hingega, mis peale surma kosmoseavarusse kihutab ja kusagile kaalutult hõljuma jääb, siis loob see mõne inimese jaoks väga nukra perspektiivi. Närvisüsteemi rikke tõttu nägemise kaotanud isik jääks teispoolsuses samuti pimedaks ja kurt kurdiks. Kuna tegu on aga füüsiliste sensorite rikkega, siis võib hing ju sellest „rikkest“ paraneda ja muutuda peale surma mateeria mõju alt vabanedes nägijaks või kuuljaks. Kuid füüsilises maailmas olid nende isiksused sensoorsete häiretega kohanenud. Kas peale surma peaksid nad siis uudses kestas taas kohanema? Mis saab nendest, kelle intellekt (mis sõltub füüsilisest närvisüsteemist) jäi idiootia tasemele? Kas jäävad nemad ka peale surma idioodiks või suudavad ilma füüsilise ajuta kuidagi oma intelligentsuskvooti parandada?

Kõige loogilisem seletusena tundub ilmselt, et hinged ja hingede rändamine on kõigest tühipaljas soovunelm, inimliigi kollektiivne uskumus, mille loodud mustrid on saanud aluseks erinevatele religioonidele, nagu budism, islam, kristlus jt. See uskumus lohutab neid, kes soovivad oma kadunud kallimatega taasühineda, iseloomustades meie soovimatust kaotada seda, mis meil juba kord on olemas – nagu loteriivõit ja palk. Samuti lohutab see neid, kellel jäävad maises elus salasoovid rahuldamata, et neid teispoolsuses või järgmises elus taas otsida ja ehk ka tõepoolest leida. Enam pole tarvis peljata keskea kriisi või eesmärgita elu, sest meelad neitsid ootavad meid teispoolsuses, vähemalt islami ekstremistidest enesetapjate arvates. Võib-olla suudaks mujalt taevakehalt meie sekka maandunud tulnukas kollektiivsetele spekulatsioonidele lõpu teha, väites, et keha, mis meie isiksusele on antud, on tõepoolest üks ja ainus, millele isiksus peale surma asendust ei leia.

Võib aga ka olla, et hing ei olegi eneseteadlik spirituaalne olend, vaid üksnes energialaeng, mis peale „elutust“ mateeriast lahkumist liitub endasarnastest moodustunud kogumiga, nagu kukub veetilk suurde merre ja moodustab ilmatuma energiaookeani, mida tänapäevased teadusinstrumendid ei ole veel suutelised mõõtma ja avastama. Antud ookean oleks ka meie kollektiivsete usundite läte, inimkonna teadmiste ülim entsüklopeedia. Sarnased spekulatsioonid sunnivad meid vaatlema inimese närvisüsteemi kui kosmilise teadvuse meediumit. Aju üksnes filtreerib ilmaruumi avarustest evivat energiat ja kajastab seda eneseteadvusena ning peale surma lõpetab taas selle vahendamise. See seletaks vähemalt osaliselt, miks mõned inimesed suudavad pelgalt surnud inimese fotot silmitsedes pajatada ehmatavalt täpselt tema elulugu.

Kuidas lapsepõlveareng mõjutab hilisemaid toimetulekuoskusi

Inimareng

Inimese arengukõverat võib võrrelda haridusteekonna läbimisega. Laps omandab igas klassis eakohased teadmised, kuid erinevalt õppetöö eeskirjadest ei jäeta arenguteooria kohaselt nõutavat klassifikatsiooni mitte täitnud last klassi taset kordama ehk “istuma“. Ülesannetega kehvasti või isegi mitterahuldavalt hakkama saanud laps kantakse soorituse edukusest või mitteedukusest hoolimata järgmisesse klassi edasi. Iga ülesande poolik sooritamine või sootuks täitmata jätmine teeb kahju isiksuse loomulikule arengule, nagu ka koolipoisile, kes ei suuda oma kolmelise lõputunnistusega konkureerida viieliste eakaaslastega, kelle järele on tööjõuturul suurem nõudlus. Laps peab oma õppetunnid sooritama kiiresti ja eesmärgikindlalt, sest järelevastamiseks pole aega antud. Elu kulgeb omasoodu edasi ja ei peatu kunagi, iseäranis selleks, et aeglasema loomuga isikuid järele oodata. Freudi inimarengu teooria kohaselt ootavad kõiki sündinud inimesi ees eakohased väljakutsed: proovikivid.

Me unustame mõnikord lapsevanematena või ülirangete pedagoogidena, et laps õpib ennekõige läbi õppimise enda. Tema võime teadmiste omandamiseks määravad suuresti ära tema õpioskus, teadmiste omandamise võime, tähelepanu, distsipliin jne. Vajakajäämised tuumikoskustes vähendavad vastuvõtlikkust järgmistes klassides pakutavatele teadmistele ja nii hakkavad juba esimeses klassis tekkinud raskused ja puudujäägid mõjutama hilisemaid tulemusi. Iseseisvaks eluks puudulikult ette valmistunud lapsel tulevad kõik varasemad arengupuudused millalgi tulevases elus episoodiliselt ilmsiks. Iga klassi tase on otsekui arenguetapi trepiaste, millel seistes saab järgmisele astuda. Nagu kõigile motivatsiooni- ja arenguteooriatele juba omaseks oli saanud, ei ole täisväärtusliku arengu korral astmete vahele jätmine võimalik, sest üksnes eelmine aste loob vajalikud eeldused järgmisele jõudmiseks.

Analoogiaid appi võttes sarnaneb inimese arengutee läbimine metallketi loomisele. Iga keti lüli on olulise tähtusega, seejuures pole lülidele pakutud mingeid individuaalseid mööndusi. Kett on vaid nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Teised lülid võivad vapralt pingele vastu pidada, kuid sellest hoolimata katkeb see ikkagi vaid ühest – kõige nõrgemast – lülist. Ka kõige võimsamal ketil on oma taluvuse piir ja selle määrab kõigest üks ketilüli. Arengutee alguses kinnitab inimene – või õigemini tema vanemad läbi kiindumussuhte – arenguketi abil ennast kindlalt maapinna külge, et ootamatu tuuleiil teda nagu tolmukübet õhku ei paiskaks. Esialgu koosneb kett vaid ühest lülist, mille külge on tarvis kinnitada järgmine, et oma jalgealust kinnistada. Mida pikemaks kett venib, seda mobiilsemaks muutub inimene, sest pikenev kett kingib inimesele suurema tegevusraadiuse, nagu pikem rihm koerale.

Võrdlus rihma külge kinnitatud koera mobiilsusega pole kaugeltki üleolev ega alandav, sest me vajame ketti, nagu puu vajab juuri. Varajast hülgamist kogenud isikutel ei ole oma ketti kusagile kinnitada ja nad käivad terve elu ringi lootuses, et keegi on nõus nende keti esimesest lülist kinni hoidma. Inimene jääbki elu lõpuni juuretuks, kui ta pole ketti kinnitanud pinnase külge. Elu alguses kinnitub edukalt kiindunud isiksuse arenguketi esimene lüli vanematekodu külge; mida pikem on kett, seda kaugemale saab isik algsest lähtepunktist minna, et laia maailma avastada – muutuda individuaalselt vabaks. Viimasena kinnitatud ketilüli hoiab teda antud ajahetkel kogu ülejäänud keti küljes, mille pikkus määrab ära konkreetse arengustaadiumi. Kauguses kenitlevad autasud lähenevad iga lüli lisamisega ja nii jätkab inimene järgmisi lülisid eelmiste külge kinnitades pidevalt nendele lähenemist, kuni on lõpuks loodetavasti sihtmärgini jõudnud.

Kõigi ketilülidega on vaja piisavalt vaeva näha, sest kui katkeb kasvõi üks lüli, lendab inimene vähimagi tuuletõmbega (konfliktiga) ülepeakaela minema kui udusulg, vigastades kukkudes nii ennast kui teisi inimesi. Keti esimestele lülidele on tarvis pöörata kõige rohkem tähelepanu, sest need peavad tugeva tormiili korral vastu pidama kogu ülejäänud keti raskusele, samas kui keti viimane lüli peab vastu pidama vaid iseenda ja enda külge kinnitatud isiksuse raskusele. Isegi kui arengukett on viidud katkemispunktini, on inimesel võimalik naasta nõrgema lüli juurde tagasi ja parandada tagantjärele lohakas töö (tugevdada nõrgaks jäänud lüli). Kuid see võtab aega ning on energia- ja ressursimahukas ning viivitab loodetud eesmärgi saabumisele kaasa. Kahjuks pole tegelikkuses meie ees metallketti, mille katkenud lüli võimaldab meil kindlaks teha, kus konkreetses arengupunktis meie pingutusest väheseks jäi. Enamikul juhtudel inimene ei teagi, kus täpselt tema isiklik (arengu)nõrkus paikneb.

Metallketi nõrkusi panevad arenguteel kohatud tormid pidevalt proovile, kuid teaduslikus keeles on tormide analoogiaks kaks tülikat asjaolu: barjäärid ja frustratsioonid. Barjääriks on takistus, mis ei lase arengutee eesmärgil lähemale jõuda, nõudes isiksuselt täiendavat pingutamist või täiendavate abivahendite kaasamist. Frustratsioon on seevastu meeleseisund, mille korral barjäärid takistavad kindlat tegevust oodatud sihtmärgini viimast. Ebaõnnestumistega aitab toime tulla frustratsioonitaluvus. Inimene kogeb igas arenguetapis konflikte (arengukriise) individuaalsete vajaduste ja ühiskondlike nõudmiste vahel (barjääre), mida ta peab limiteeritud aja jooksul ületama ning antud tegevusega õppima oma frustratsioonitaluvust erinevate väljakutsete rünnakute vastu tugevdama ehk metallketti pingele vastupidavaks muutma. Psühhonalüütikud kutsusid seda individuaalset võimekust ego kvaliteediks.

Kokkuvõttes muutubki iga individuaalne ego tugevus isiksuse üheks lahutamatuks koostisosaks – metallketi üheks lüliks. Isikliku arengu potentsiaal on kõrge, kuid samuti on kõrge läbikukkumise oht. Astmete edukas läbimine kindlustab inimesele vajaliku eakohase psühholoogilise tugevuse (frustratsioonitaluvuse), mis on oluline kogu hilisema elu jooksul. Iga astme edukas läbimine kingib samuti kompetentsi teatud eluvaldkonnas ja muudab inimese oma elu meistriks. Läbikukkumine mõnes etapis tingib seevastu arengulised vajakajäämised ja võimetuse funktsioneerida eakohaselt täisväärtusliku ühiskonna liikmena, kelle käeulatuses on kõik autasud, mida ühiskond ja inimkooslus võiksid eales pakkuda.

Freudi psühhoseksuaalse arenguteooria kohaselt on lapsed sündides üliseksuaalsed, mida ta küll ei seostanud suguorganitega ja sugutungiga, vaid primaarseteks inimlikeks vajadusteks muundunud seksuaalkirega, mis väljendub kindlas eas tekkinud huvis konkreetsete kehaosade vastu. Imiku id sünnib seksuaalselt laetult ja ta saab seda pinget maandada ainult teatud erogeense kehapiirkonna abil, mis on eriliselt tundlik igasugusele eakohasele stimulatsioonile. See on mõistetav ilmselt igale täiskasvanud lugejale, kes on teadlikud enda erogeensetest piirkondadest, mille piisav stimuleerimine suurendab erutust ja tagab lõpuks rahulduse – orgasmi. Vaatamata sellele, et isegi imikud kogevad erektsiooni, seostub nende kogetud erutus ja nauding läbi aseksuaalsete vajaduste rahuldamise. Kui seksuaalvahekorra ajal on bioloogiliste vajaduste rahuldajaks meie partner või kehvemal juhul meie ise, siis imiku jaoks on selleks üksnes teine isik, enamasti tema ema, kellega laps loob kiindumuse samadel vajaduslikel alustel, nagu täiskasvanud seksuaalpartnerid omavahel.

Lapse areng läbib Freudi kohaselt esimese kuue eluaasta jooksul prelatentsel perioodil kolm psühhoseksuaalset faasi – oraalset, anaalset ja falloselikku –, keereldes fetishistlikult ümber vastavate kehaosade kui naudingute allika. Lapse sääraseid impulsse kütab tagant psühhoseksuaalne energia ehk libiido – kõigi tungide allikas. Kõiki seksuaalseid faase õnnestunult läbides saab inimene kingituseks täiusliku isiksuse, nagu eelkirjeldatud arvutimängu tegelane, kes järjest keerulisematele tasemetele jõudes muutub üha vähem haavatavamaks.

Sünnist kuni teise eluaastani kestvas oraalses staadiumis on lapse jaoks tähtsad tema kõige primaarsemate aseksuaalsete vajaduste rahuldamine, millest üks on suuga manustatav toit (Freud pidas toitu imiku jaoks kõige olulisemaks). See tekitab mõnutunde ehk perversse seksuaalse naudingu. Rinnaga toitev ema loob seega freudistlikult väljendades seksuaalse sideme oraalset naudingut otsiva imikuga, kuid see seksuaalne side võib tekkida ka imiku ja ema rinna vahel. Oraalse naudingu otsimine on instinktiivne protsess, mis tagab elutähtsate organite funktsioneerimise, olles suunatud toidu otsimisele ja leidmisele. Imik topib valimatult asju suhu ja see on looduse poolt kaasa antud võime, mida ei tohi pahaks panna, kuid ka mitte ükskõikselt toimuda lasta; välja arvatud juhul, kui laps viibib steriilses keskkonnas. Pöidla imemine on kompensatoorne tegevus rinna imemisele ja peaks lakkama rinnast saadava toidu külluse tekkimise järel. Kuna laps on mõnu saavutamisel vanemast sõltuv, peab antud faas kindlustama usalduse ja lohutuse tunde, mida kinnitab ka Bowlby kiindumusteooria. Oraalses faasis peaks laps hakkama tunnetama esimesi iseseisvumise tendentse; nende ignoreerimine vanemate poolt võib lapse hilisemas elus tuua kaasa sõltuvushäireid ja agressiivsust.

Kuni kolmanda eluaastani kestev anaalne staadium seostub väljaheidetega, mille väljastamist peaks laps suutma juba ise kontrollida, andes talle võime kontrollida ka muid teda puudutavaid elutahkusid, nagu näljatunde ja unisuse tagasihoidmine. Sellel perioodil võivad lapse soovid minna vastuollu vanemate nõudmistega, mille kohaselt ei ole laps enam tita ja saab teatud funktsioonide puhul iseseisvalt hakkama, nagu näiteks potil käimine. Laps, keda on läbi kiituse innustatud potil käima, tunneb end kompetentsena ja produktiivsena ka hilisemas elus. Vastupidine saatus tabab ülinõudlike, kritiseerivate või kiuslike vanemate lapsi. Liialt leebed vanemad, kes ei nõua lapselt eakohast potilkäimist, toodavad räpakaid, destruktiivseid ja organiseerimatuid (täiskasvanud) lapsi, liialt ranged ja detailsed vanemad aga, nende seas ka ülimatpuhtust taga ajav Hitleri ema, kes veel lisaks hakkavad potil käimist harjutama liialt vara, muudavad (täiskasvanud) lapsed suhtumiselt jäigaks, liialt organiseerituks (kompulsiivseks) ja detailidele fikseerituks (obsessiivseks).

Kui lapse elu hakkab peale anaalset perioodi kontrollima fallos, siis keskendub lapse nauding juba konkreetselt suguelunditele, kui sugusid eristavatele sootunnustele. See on Aadama ja Eeva vanus, mil hakatakse vahet tegema erinevatel soodel ja tekib huvi vastassugupoolest vanema vastu ning on aluseks Oidipuse ja Elektra komplekside ilmnemisele, mis seisneb konkurentsi tunnetuses omasoolise vanema vastu. Laps hakkab end oidipaalses staadiumis identifitseerima omasoolise vanema läbi, kes on vastassoolise vanema reaalne partner. Kuna lapsega samast soost vanemat imetletakse ja ihaldatakse vastassoolise vanema poolt, tahab ka laps tema sarnane olla, asetades end alateadlikult idealiseeritava vanema kingadesse. Näiteks poiss tahab olla oma isa, keda ema armastab. Tekib huvide konflikt – omanäoline armu kolmnurk -, mille tulemusel hakkab laps tunnetama konkurentsi samasoolise vanemaga, kes tema asemel saab kogu vastassoolise vanema armastuse ja imetluse. Hamlet tappis oma isa, et olla tema asemel oma emaga suhtes. Ka Achilleusel oli tugev side emaga, nagu ka Aleksander suurel, kes armastas oma ema, kuid vihkas oma isa. Sama saatust jagas Alexander Suurega ka nooruke Adolf Hitler. Kuigi Freudi viimane arengustaadium on tänapäevaks kõrvale lükatud kui praktiliselt tõestamatu, on huvil vastassolise vanema vastu seletatav seos vähemalt nartsissistliku isiksusehäire tekkega, kui ema hakkab oma poega eriliseks pidama, nagu see juhtus näiteks noore Freudi puhul, keda ema ülistas juba varakult kui tulevast maailmanime.

Psühhoseksuaalsetes arenguperioodides puutub laps tahes tahtmata kokku erinevate konfliktidega, mille lahendamise oskusest sõltub tema edasine areng ja isiksuse heaolu üldiselt, kuid enamik lapsi läbib need faasid märkamatult. Mõned õnnetud lapsed, kes jäävad saatuse sõelale, kogevad seevastu rahuldamatust ja frustratsiooni. Ebaõnnestumise korral toimub kinnistumine – fiksatsioon ehk arengupeetus – vastavasse faasi, kuhu seksuaalne energia toppama jäi, ehk isiksuse tööriistade iseorganiseerumine häirus mingil individuaalsel põhjusel. Täiskasvanuna otsitakse psühhodünaamilise mõtteviisi kohaselt konkreetse sümboolse kehaosa kaudu seda lohutust ja naudingut, mis lapsepõlve vastavas arengustaadiumis saamata jäi. Võimalik on ka regressioon ehk tagasilangus teatavasse frustratsiooni tekitanud arengujärku, mille puhul täiskasvanud isik käitub (episoodiliselt) nagu laps või varateismeline. Meenutagem siinjuures Maslow´ püramiidi ja üleöö miljonäriks saanud lotovõitjaid, kes esimese asjana rahuldavad oma primaarsed vajadused, kuigi võidetud rahasummaga oleks võimalik mida iganes muud staatusekohast peale hakata.

Mis eristab edukat ja mitteedukat kiskjat?

Luuserid ja võitjad

Alles hiljuti ületas eesti uudistekünnise “ennekuulmatu” lugu mehest, kes pettis tühipaljast sarmi ja tänavasuli väärilist veenmisoskust kasutades nõrgemast soost naiivitaridelt välja sadu tuhandeid eurosid, apelleerides kas nende majanduslikule või sotsiaalsele ahnusele.

Petis tutvus naistega – loomulikult mõista – tutvumisportaali vahendusel ja võitis sellise hämmastava kiirusega kogu nende usalduse, mis võiks isegi Casanova kadedusest lillaks ajada. Kui romantilised asjalood omasoodu edasi arenesid, tekkis lõksu püütud naistel ainulaadne võimalus osta kas auto või kinnisvara või mõni muu kulukas ese enneolematult soodsalt, kuna nende kallim osutus nagu imeväel müüjate vahemeheks, kes mitte ei vahendanud ainult informatsiooni, vaid ka raha, mille naised kas hoiupõrsa või pangalaenu abiga mehe kätte toimetasid.

Kuigi võiks pragmaatiliselt tõdeda, et „rumal raha“ peabki omanikku vahetama, ei kvalifitseeru need uudised sugugi evolutsiooniseaduste vaid inimlike kriminaalseaduste alla. See parasiit kinnitas endale vaid ajutise edu, mida ta ei suutnud jätkusuutlikuna hoida. Samuti ei ole sellised uudised ainulaadsed, kuigi kindlasti leidub suur kogus naiivitare, kes sellest esimest korda kuulevad või kes tõenäoliselt järgmisele võltskasanoovale saagiks langevad. Inimeste tundmine ja nende vajaduste rahuldamine on läbi aegade olnud enamiku edukate ühiskonnategelaste leivanumber.

Või vaatame teist – eelmisest märksa ennekuulmatut – lugu emast, kes lukustas oma lapsed karistuseks autosse, kus suvine temperatuur tõusis lõpuks leige sauna leitsakuni. Ema „unustas“ oma lapsed mitmeks tunniks autosse, kuna läks tuppa savu tõmbama ja jäi teleri taha tukkuma, kus jooksis saade sotsiaalselt võimekatest võltsiidolitest Kardashianidest.

Kõik ema vastu esitatud süüdistavad faktorid olid tema kahjuks. Kuumarabanduse kätte hukkusid tema 13 kuune poeg ja kahe aasta vanune tütar, kes ilmselgelt ei olnud võimelised end iseseisvalt lukustatud autost vabastama. Oli kohe aru saada, et surm ei saabunud 60 minuti jooksul, nagu väitis ema, kelle sõnade järgi olid lapsed roninud mängimiseks autosse ja keeldunud väljumast, mis andiski emale idee neid karistuseks iselaadsele mänguplatsile lukustada.

Kui tegemist oleks kõige tundekülma isikuga, siis oleks naine vaadanud oma laste surnukehasid samasuguse tülpimusega, nagu sina vaatad kahte ärasulanud jäätisekoonust, mis on auto tagaistmele koledad laigud jätnud. Kui see oleks sinu sõbralt laenatud auto, siis võiksid sa tekkinud plekid vabandada välja inimliku hajameelsusega, mille tõttu jäätised kuumal suvepäeval autosse ununesid; ehk mainida ka laste tülikat kisa, mis sundis sind tagant kiirustama, et nad tuppa magama viia. Kindlasti ei kehitaks sa oma sõbra nõudliku küsimuse peale õlgu ja vastaks T-särgi sloganiga „Shit happens!“. Kui su sõber pärast seda vahejuhtumit endiselt su sõbraks jääb, siis suure tõenäosusega ta sulle oma autot enam ei laena.

Just selliseid vigu vältida oskav sotsiaalselt võimekas kiskja tunnistab siira ilmega kahetsust autos lämbunud laste saatuse pärast ja vabandab end välja raske lapsepõlvega, mis paljude kohtumõistjate südame loodetavasti paar kraadi soojemaks muudab. Kui ka sellest jääb väheseks, võiks selline kiskja lükata süü depressioonile, mille põhjustajaks on tema vägivaldne ja ahistav eksabikaasa: laste isa. See mõjuks kindlasti nii mõnelegi naisliikumise aktivistile, ükskõik kas naise süüdistustel oli alust või mitte. Vaieldamatult tuleb kasuks, kui ema üritaks seejuures ka valju häälega nutta ja ahastada oma õnnetute laste üürikeseks jäänud elude pärast. Kas pisarad seejuured palgele langevad või mitte, pole samuti tähtis, peaasi, et kogu ta kehahoiak väljendaks leina. Sotsiaalselt võimeka kiskja puhul ongi valed tema tööriistad ja teiste inimest kaastunne tema tugevam liitlane.

Sotsiaalselt võimekas kiskja otsib ennast kaitsma kõige osavama ja kogenenuma advokaadi, sõltumata sellest, kas tal on selle lõbu jaoks raha või mitte. Selle advokaadi jaoks võib tööalane suhe oma kliendiga kujuneda õige pea millekski paljutõotavamaks, mis sunnib teda lõpuks oma abikaasast lahutama ja töö prestiižses advokaadibüroos erapraksise vastu vahetama.

Kinnipidamisasutused võimaldavad advokaatidel nende klientidega sageli omavahele jääda, vahest ka paarisuhtes olevatele inimestele. Need kahekesi veedetud viljarikkad minutid annavad sotsiaalselt võimekale naiskiskjale võimaluse tühistada isegi teda ähvardav surmanuhtlus, sest ta on vanglatürmis istudes ootamatult lapseootele jäänud, nagu pühast vaimust käima peale saanud neitsi Maarja (ka vangistatud seksuaalkiskja Ted Bundy värske abikaasa rasestus vanglavisiidi ajal). Nii võib sotsiaalselt võimekas naiskiskja saada isegi kergema karistuse, kui ta sootuks üldse karistamata ei jää.

Vaid sotsiaalselt äpardlik kiskja, keda me võiksime edaspidi pisutki üleolevalt ebakompetentseks luuseriks nimetada, süüdistaks esmalt oma lapsi, kellest üks võis vanuse järgi otsustades alles rääkima õppida. Samuti võiks luuser hakata süüdistama kohtunikke ja politseinikke, kes tema vastu ebaõiglaselt käitusid, mis näitab kõigile ilmekalt, et lapsed ei tähendanud selle ema jaoks tõepoolest muud, kui kaht elutut eset, jäätisekoonikut näiteks.

Kohtu ees seistes väljendab sellise ema nägu tavaliselt kui mitte ükskõiksust, siis vähemalt viha ja põlgust kiusliku õigussüsteemi vastu. Sotsiaalselt ebakompetentne või koguni võimetu kiskja toetub õigusküsimustes käpardlikule ja noorukesele riiklikule kaitsjale ja (just nimelt) selle valeotsuse pärast pistetakse ta koheselt pokri ning määratakse teistele õpetuseks veel eriliselt karm karistus, kuigi maksimumkaristuse saanud kiskja ei erine kergemalt pääsenud kiskjast millegi muu kui sotsiaalse võimekuse poolest.

Just see eristabki (edukaid) sotsiaalseid inimkiskjaid tavapärastest (edututest) inimkiskjatest – ebakompetentsetest luuseritest -, kes vabaduse asemel vangistuses sitsivad. Edukatele kiskjatele määratud kohtuotsus tekitab ühiskonnas alati vastakaid pahameeletorme karistuse raskuse mõtekuse teemal, samas kui ebakompetentsetele luuseritele määratud surmanuhtlus ei sunni kedagi maksimumkaristuse õigluses kahtlema. Samuti kindlustavad edukad kiskjad omale meeldiva ja erinevatest ressurssidest küllastunud vangipõlve, mitte ei istu puuris.

Ja isegi kui sotsiaalsed võimekad kiskjad kinni langevad, siis mõnikord vaid üürikeseks hetkeks, sest neil on alati enda teenistuses keegi vabatahtlik, kes nende vabaduse eest ennastsalgavalt võitleb ja oma raha sellesse protsessi matab, kuna peab vangistust üleliigseks ja ebainimlikuks inimese vastu, kes on tegelikkuses nii sõbralik ja hell. Kui neid vangistuses külastada, siis kurdavad nad alati oma kehvade elamistingimuste pärast. Kes aga usub, et sotsiaalne kiskja leiab oma karistuse kindlasti teispoolsuses, see eksib taas rängalt. Tulises tõrvapotis küpsemise asemel kohendab sotsiaalselt võimekas kiskja tuld nendesamade pottide all ja võtab mugavalt istet vanakuradi enda kõrval, kes tema läheduses viibides kahtlaselt pehmeks ja heldeks on muutunud, millest võib järeldada, et ta on armunud.

Inimese vaatlemine paljastab tema kohta palju

Mustriline käitumine


Mustrid kujundavad meie maailma juba esimesest elupäevast alates, mil täielikust pimedusest väljunud imikud kasutavad esmakordselt silmi selleks ettenähtud otstarbel. Nad tunnistavad oma kalibreerimata meeleelunditega objektide värve ja kujundeid, ükskõik kui ähmased need ka ei tundu. Sellest päevast saab alguse meie kiindumus korduvate nähtuste vastu, mis loovad mõnusa äratundmisrõõmu.

Elu alguses eristavad lapsed inimeste nägusid muudest objektidest tänu silmadele ja suule, mis moodustavad karikatuurse pildi ühest inimnäost, ning loovad mälusse tuttava mustri, mille esinemise jälgimine aitab esimestel elukuudel elusolendeid elututest objektidest eristada. Ema iseloomulik näomuster muutub imiku jaoks tuttavaks ja ta eristab tuttavaid nägusid võõraste omadest. Ema kiigutab imikut rütmiliselt süles, luues liigutustega teatud unikaalse mustri, mis samuti aitab imikul ema teistest täiskasvanutest eristada. Vastu rinda toetatud imiku kõrv tajub ema südamelööke, mis samuti loovad tuttava mustri, mida kuuldes nuttev laps võluväel rahuneb.

Mustrid ümbritsevad meid alates sünnist kuni surmani kõikjal: häältes, lõhnades, tuule suunas, toidu maitses, isegi inimeste käitumises ja iseloomudes.

Hapu toidu maitsmine tõmbab meie silmnäo kipra, ebameeldiva lõhna haistmine sunnib meid jälestusega nina kirtsutama ja nägu ärritajast eemale pöörama, sooja päikese tajumine sunnib meid aeg-ajalt laubalt higi pühkima. Meil on lihtne nendes mustrites orienteeruda, sest need on üldkehtivad.

Näiteks meie näoilmed väljendavad kogu maailmas ja eranditult kõigis kultuurides äratuntavaid baasemotsioone, sest meie füsiognoomia koos näolihastega pärineb ühelt ja samalt esivanemalt. See loob tüüpilised äratuntavad kujundid ja aitab meil tulevikus näiteks õuna sööva isiku näost järeldada, kas õun on hapu või mitte või kas see levitab ebameeldivat mädalõhna. Seega tänu mustritele ei ole meil teatud nähtuste äratundmiseks vaja alati liigselt oma pead vaevata, vaid me võime selleks toetuda oma varasematele kogemustele, mis korduvad ka hiljem sarnaste asjaolude ilmnemisel.

Psühholoogia seisukohalt on kõige olulisem jälgida ja mõista mustreid, mis mõjutavad meie käitumist ja vaimseid protsesse.

Käitumine on sisemiste protsesside individuaalne ja nähtav väljendusviis, mis saab stiimuli keskkonnalt või teistelt organismidelt. Reaktsioon neile stiimulitele võib olla kas instinktiivne või õpitud ning suunatud kas ellujäämise garanteerimisele või elujärje parandamisele.

Käitumise alla saab liigitada ka organismi mittenähtavaid väljendusviise, mis on seotud mentaalsete protsessidega, nagu näiteks mõtlemine. Nende vaimuprotsesside lõpp-produktiks on psüühiline motivatsioon, mis ergutab füüsilist keha reageerima kas ilmsetele (objektiivsetele) või tunnetuslikele/tajutavatele (subjektiivsetele) stiimulitele.

Esimene võib olla reaalne hädaoht läheneva auto näol, teine kartus pimeduse ees, millel pole võrreldes esimesega tegelikkuses mingit tõendatavat alust. Vaimsete protsesside alla võib liigitada emotsiooni kui tundmustega kaasneva organismi seisundi (ajutise oleku); taju kui objektiivse reaalsuse subjektiivse kajastamise („pimedus pole muud kui valguse puudumine, kuid see on nii hirmutav“); tähelepanu kui psüühilise tegevuse fokusseerimise kindlale objektile; hoiaku kui õpitud või kogemusliku teadmise põhjal objektide ja nähtuste hindamise; uskumuse kui mingi välise nähtuse tõeseks pidamise; ning õppimise kui käitumise muutmiseks suunatud tegevuse sihtmärgi püsiva kinnistamise.

Seega pole käitumine üksnes kindel füüsiline toiming vaid ka psüühiline motivatsioon ja vaimne seisund, mis nii nähtavat kui mittenähtavat käitumist esile kutsuvad.

Kui sa vaatled mõnda oma tuttavat, keda sa arvad hästi tundvat, siis võid kihla vedada, et veel kusagil elab temaga esmapilgul äravahetamiseni sarnaste käitumismustritega inimene. Kuigi selline inimene sobiks ideaalseks romantiliseks paariliseks, kellega koos elades tunduksid peretülid ja nääklused üksnes kasutute paarisuhteraamatute väljamõeldistena, jäävad sellised ideaalid kahjuks hoopis muinasjuturaamatute kaante vahele ja suure tõenäosusega ei kohtu sa oma vastassoolise (või samasoolise) teisikuga iialgi.

Samas võid sa oma teostamatutest unistustest hoolimata olla üks nendest, kes usub, et enamik inimesi on omavahel sarnasemad kui esmapilgul tundub ja selline universaalne maailmapilt näib sind rahustavat. Aga sa võid olla ka keegi, kes usub, et temal pole teistega midagi ühist ja kujutlus endasarnasest teisikust teeb sind pigem närviliseks kui rahulikuks, sest röövib sinult unikaalsuse tunde.

Küllap on õigus nendel, kes asetavad tõe kusagile kahe vahele: me oleme tõepoolest sarnased, kuid sellisel omapärasel – individuaalsel – moel.

Inimsuhted toovad välja meie head ja vead

Inimsuhted


Inimkooslus on peaaegu alati meie vajaduste ressursiks ja pärssijaks, töötades omalaadselt „annan-võtan“ printsiibil. Esimesel juhul on ühiskond rahulduse allikaks, teisel juhul nördimuse põhjustajaks. Ressursside omandamisel põrkame me alati kokku kellegi teise omanditundega. Seksi ihaldades peame me arvestama potentsiaalse partneri soovi ja vaba tahtega, võib-olla ka tema vanuse ja intellektiga. Kellegi materiaalset vara himustades peame me arvestama selle vahetusväärtust ja omandi ülekannet reguleerivaid seadusesätteid, mis on samuti inimeste poolt loodud. Seda ignoreerides töötavad interpersonaalsed suhted meie vajaduste saavutamisele negatiivselt vastu. Kui teised inimesed meid karistuseks vaba ühiskonna ressurssidest isoleerivad, siis on nad tekitanud meile veelgi suuremaid vaegusi, kui meil oli olnud enne seksuaalvahekorra sunniviisilist läbiviimist või vara omandisuhte vägivaldset ülekandmist.

Kuid meie vajadused ei piirdu ainult materiaalse turvalisuse tagamisega. Üks inimeste põhivajadusi on kuuluvustunne, mida saab tagada vaid teistest sarnastest inimestest koosnev kogum. Ürgajal tähendas kogukonnast väljaheitmine ja tema kaitsest ilma jätmine peaaegu kindlasti indiviidi surma. See hirm on evolutsiooniliselt meie sisse kodeeritud tänapäevani. Sotsiaalne tõrjutus võrdub rahuldamata põhivajadustega ja tekitab enim ängi isegi nälja ja janu käes vaevlevale inimesele, kes näeb päästmist üksnes sõbralike liigikaaslaste poolt. Robinson Crusoe jaoks poleks mistahes leitud aare olnud kallim, kui kaldale randuv paat tuttavaid rõivaid ja tuttavat keelt rääkivate meremeestega. Kuid mis peamine: inimese iseloomujooned ja käitumislaad väljenduvad peaaegu alati sotsiaalses suhtlemises, mistõttu on sotsiaalne keskkond ka alati parim isiksuse rikutuse indikaator.

Inimsuhted „häirivad“ meid igapäevaselt isegi siis, kui me oleme kaaslastest üksindusse isoleeritud, mis tekitab veelgi suurema ihaluse teistega suhelda, olenemata sellest, kuidas me seda võiksime peljata. Sa ei tunne ärevust tühja külmkappi sajatades, kartes, et see võib sinu peale vihastada ja sind hüljata, võttes kogu allesjäänud söögi kaasa, nagu sa kardaksid solvata enda laste ema, kes su seepeale maha jätab ja lastega mujale – näiteks naabrimehe juurde – kolib. Kaasaegses ühiskonnas on meie hirmude objekt nihkunud materiaalselt sotsiaalsele, vaatamata sellele, et statistiline tõenäosus surra kaitstud koduseinte vahel on endiselt väga suur (ligi veerand surmapaikadest on kodud). Enam ei pea me kartma tihnikus varitsevat mõõkhambulist tiigrit, vaid solvangut liigikaaslaselt, keda me tunneme või ei tunne. Välistest stiimulitest tulenev sotsiaalne ärevus on tavapäraselt iga patoloogilise käitumise põhjustaja.

Igasugused häired isiksuse korrapärase funktsioneerimise tasandil puudutavad seega inimsuhteid. Arvatase, et keel, meie isiksuse tööriistade rakendamise üks ülimaid produkte, on algselt loodud isikutevaheliste probleemide lahendamiseks. Selle teooria kohaselt on meie isiksus arenenud välja vajadusest funktsioneerida sotsiaalses keskkonnas harmooniliselt. Igasugused erinevad ebakõlad ja probleemid selles keskkonnas takistavad mõistetavalt ka isiksuse tööriistade aktsepteeritavat kasutust.

Kui inimene elas kord looduslähedasemat elu, sõltudes ellujäämiseks pigem looduslikust keskkonnast kui kunstlikust inimühiskonnast, oli ta võrdväärselt haavatav nii loodusjõudude, loomade kui ka liigikaaslaste poolt. Kuid need ajad, mil põõsast väljahüppav mõõkhambuline tiiger šokeeris inimpsüühikat sel määral, et see kaotas osaliselt või täielikult oma adaptsioonivõime, on ammu möödas, vähemalt arenenud lääneriikide – juba mainitud VEIDRATE ühiskondade – liikmete jaoks. Modernsed psühhotraumad on vaid harva mitteorgaaniliste tegurite – nagu loodusõnnetuste – poolt põhjustatud. Tänapäeval oleme enda jaoks loonud kunstliku keskkonna, kus kodustatud kiskjalikud „mitteinimesed“ on meie vastu valdavalt sõbralikud. Me võime karta pigem rünnakut enda sarnase inimese kui koera või kassi poolt, harva ka hobuse või lehma poolt, veel harvem kodustatud šimpansi või koguni lõvi poolt. Metsikud loomad on tõrjutud linnapiiridest välja ja kui nad peaksid ka neid ületama, siis tunnevad nad end pigem ise inimeste poolt ohustatuna, kui võiksid oma kohalolekuga inimesi ohustada.

Loomade asemel täidavad modernsete ja mugavusega ärahellitatud inimeste peakolusid igapäevaselt erinevad mõtted, milles figureerivad enamjaolt elavad (ja vahel isegi surnud) inimesed, kellega me puutume (või puutusime) lähedaselt kokku või kellega me suhtleme väga harva. Meie fantaasiates on harva millelegi üleliigsele ruumi.

Kui me mõtleme tööst, siis on see samuti seotud inimestega. Palganumber seostub tööandja või otsese ülemusega, samuti klientidega, kes võiks heldemalt teenuste eest maksta, mis kõik kindlustaks sulle meeldivama pangakonto seisu. Ka teenitud palga kulutamine sõltub teistest sinuga sarnastest inimestest, kelle eelistused tekitavad poodides hinnasurve ja muudavad populaarsed esemed kallimaks. Palgast mõeldes tulevad sulle meelde su lapsed ja su elukaaslane, kes sõltuvad sinu töökusest kas osaliselt või täielikult. Isegi Kuu peale kolides ei vabaneks sa inimkonnast, mis meenutab end sulle koheselt, kui igava ja halli maastiku kohale helesinine maakera kerkib või sa unenägudes teise inimese keha puudutad ja taas koged, kui soe ja pehme see katsudes tundub.

Üksikule saarele sattunud Robinson Crusoe ei mõelnud söömise eesmärgil eluslooma tappes, mida tema ohver temast mõtleb või kas tolle omaksed heidavad mehele tema pidevalt korisevat kõhtu ette. Suure tõenäosusega mõtles Crusoe sel hetkel enda või teiste inimeste südametunnistusele, mis võiks teise elusolendi hukkamist pahaks panna. Kuigi üksiku saare asuka füüsiline trauma on sageli enesetekituslik, tuleneb üksinduse ja isoleeritusega kaasnev psühhotrauma alati inimsuhetest – peamiselt selle puudusest.

Mälu, aju ja varaste elukogemuste vaheline seos

Aju ja mälu


Kedagi uut kohates või midagi uut kogedes moodustub meie mälus unikaalne ühendus. Nagu viide internetilehel, millel klikkides juhatatakse meid viitega seotud infoni. Selle lüliga, mida ajus kutsutakse teatavasti sünapsiks ja millel on kas võtme või lukuaugu funktsioon, seotakse omakorda uus lüli, millel on samuti vastavalt kas võtme või lukuaugu funktsioon, kuni lõpuks luuakse lugematutest närvikimpudest moodustunud mentaalne internet – mälu -, kus informatsioon on omavahel viidetega – lukuaukude ja võtmetega – seotud. Mälu on seega täiesti reaalne ja sõrmega katsutav bioloogiline moodustis, millel on tarretise või süldi konsistents. Anatoomiliselt on mäluühenduste perfektseks loomiseks (ja taasesitamiseks) tarvis sisuliselt kogu meie aju, kuigi vaid mõni üksik regioon vastutab otseselt mälu tekkimise (loomise) eest.

Möödunud sajandi keskpaigas eemaldati ühelt patsiendilt kirurgiliselt hipokampus, mida loova fantaasiaga kirurgid hakkasid tänu selle iseloomulikule S-kujule kreeka keeles „merihobukeseks“ kutsuma. Kirurgiline sekkumine invaliidistas patsiendi paraku kogu eluks, kuigi pealtnäha säilisid kõik isiksuse funktsioonid. Tema varasem mälu säilis endisel kujul, kuid kui ta tunnistas, et ei suuda uusi fakte ja isegi temaga tegelevaid meedikuid meenutada, siis oli selge, et tema aju ei suutnud uusi eksplitsiitsed (tahtlikult taasesitatavad) mälestusi salvestada.

Lõikuse-eelsed mälestused säilisid, sest semantilist informatsiooni (faktid ja daatumid) talletab aju pindmises osas paiknev korteks, mis säilitab kogu andmebaasi isegi siis, kui hipokampus eemaldada. Teine lugu on episoodilise mäluga (isiklikud mälestused), mis vajab säilimiseks korteksi ja hipokampuse vahelist ühendust, sest kronoloogiliste faktidega on ühendatud emotsioonid ja meenutatavad tajud. Isegi peale hipokampuse hävimist või kliinilist amneesiat säilivad need episoodilised mäluühendused, mis on varem loodud ja mida on elu jooksul enim kasutatud. Hävib aga kõige uudsem ja vähekasutatud informatsioon, nagu kustutab merelaine liivarannale astutud värsked jäljed, erinevalt miljonite aastate jooksul kivistunud dinosauruste jälgedest, mis seletabki, miks varane väärkohtlemine on nii raskelt mälust kustutatav.

Kõikidele imetajatele omane hipokampus moodustubki erinevate neuronite kuhjumisel, mis tsementeerivad läbi sünapsite moodustamise uute mälestuste vundamendi. Kuigi inimese hipokampus on vaid üks lüli keerulises Papezi võrgustikus, mis ulatub üle terve aju, ei ole ilma temata uute (eksplitsiitsete) mälestuste loomine võimalik. Hipokampus ja (mälupiltidele emotsiootsionaalset tausta lisav) limbiline süsteem aitavad küll mälul moodustuda ehk sünapseid luua, kuid kogu ülejäänud aju tegeleb selle tõlgendamise ja praktilise aplikatsiooni väljaselgitamisega. Aju korteks ehk pindmine ajupiirkond on tegev mälestuste taasesitamisega ja kasutamisega, ilma milleta poleks ka mälu moodustamisest mingit kasu. Mõnel inimesel võib samuti esineda hälve, mille sunnil mälu taasesitatakse vääralt ehk vale mälestus esitatakse tõese pähe, nagu näiteks mõnedel juhtudel Alzheimeri tõve korral, mis kahjustab esmajoones hipokampust, takistades uute mälestuste moodustumist. Sageli on Alzheimeri patsientide hipokampus ka tavapärastest mõõtmetest väiksem.

Loodusel oli kindel plaan, kui ta torkas ühte „potti“ kokku mälu ja emotsioonid, sest meil on tarvis mäletada ohtlikke situatsioone, millest õppimine võimaldab nendesarnaseid tulevikus vältida. Võib öelda, et limbiline süsteem vastutab meie ellujäämisinstinktide eest, olles samas arutu reageerimiskeskus. Mõistetavalt oli limbilist piirkonda vaja nn. algsetel organismidel, kellelt see ürgne ajuosa evolutsiooniliselt pärinebki. Lihtsakoeline reageerimine välisele ärritajale on iga organismi primaarne ellujäämisstrateegia. Limbilise ajupiirkonna programmeerimine algab sünni hetkest ja kestab teise eluaastani. Kuna kiindumussuhe arendatakse välja esimeste eluaastate jooksul, mil aju emotsioonide- ja mälukeskus on teiste ajupiirkondadega võrreldes kõige aktiivsem, siis mõjutavad kõik kiindumussuhte loomise ja arenguga seotud kogemused kõige enam just seda piirkonda – ja meie emotsioone.

Alateadvus ja teadvus – tähelepanu suunaja

Alateadvus


Alateadvuse nägemisraadius ulatub ka visuaalse nähtavuse perifeeriasse, mida me silmadega uduselt tajume. Aja oma käed külgedele harali, nagu oleks sind Jeesus Kristuse kujul ristile löödud, ja nihuta neid senikaua selja taha, kuni käte udune kujund kaob su silmanurgast. See on alateadvuse nägemisraadius, rohkem kui 180 kraadi. Meie teadlik meel näeb seevastu üksnes sinna, kuhu meie tähelepanu fookus langeb, enamasti meie ette, mis hõlmab kõigest mõned üksikud geomeetrilised nurgakraadid. Kõik muu, mis fookusest välja jääb, on teadvusele nähtamatu.

Seepärast ongi tähtis, et me omaksime alateadlikku nägemisraadiust, sest kui põõsaste varjus peaks meid luurama kiskja, ei saa me loota üksnes teadlikule teadvusele, mille fookus võib olla suunatud hoopis kõrvalistele objektidele, näiteks oma vestluskaaslasele või puuladvas siristavale linnukesele. Vaid alateadvus sunnib meid oma teadlikku fookust hädaohule suunama ja nii saamegi teha juba teadliku otsuse, kuidas edasi talitada – näiteks joosta. Kuid kas see otsus ikka on nii teadlik, kui esmapilgul paistab, tundub olevat kaheldav.

Välkkiirel otsusel, mis aktiveerub ohusignaali (ala)teadlikul tajumisel, on emotsionaalne taust. Kõigi elusolendite psüühika on emotsioonidega relvastatud. Antud relvastuse muudab toimivaks just nende automaatsus ja kiirus, mis on sageli teineteisest lahutamatud väärtused.

Emotsioon on ülim psüühika seisund, mis mobiliseerib üheainsa silmapilgu vältel kõik psüühilised instrumendid reageerima aktiveerunud meeleseisundile vastavuses. Emotsioonil ei ole taju ja reaktsiooni vahel mingit asjatut viivitust. Sageli ei rakendagi emotsioon toimimiseks teadlikku taju, vaid võtab tegevusjuhised alateadvusest, minnes loa küsimisel mööda teadlikust teadvusest – alateadvus äratab kiskja silmamisel emotsionaalse reaktsiooni. Sellisel juhul on tegemist afektiga, väliselt nähtava emotsiooniga – emotsionaalse käitumisega -, mis omakorda peegeldab psüühilist emotsiooni, kuigi ei pruugi kattuda inimese enda poolt tajutud emotsiooniga: „Ma ei vihastunud, vaid hoopis üllatusin!“ Emotsioon saab elujõudu vaid sel juhul, kui inimene on selle enese jaoks niivõrd oluliseks hinnanud, et see tema käitumuslikke motiive mõjutama hakkab.

Silmates jalge ees mürkmadu, tõmbume me sellest automaatselt eemale. Alles peale emotsiooni hetkelist vallandumist rakendub tavapäraselt ratsionaalne (teadlik) mõtlemine. Kui me oleme maost piisavalt kaugele hüpanud, silmame me korraga, et tegu on kellegi rumala naljaga – see on kummist valmistatud mao imitatsioon. Koheselt lõpetame me emotsioonidest motiveeritud käitumise ja võtame omaks sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise, sest sügavad emotsioonid, mis toimivad alateadlikult, kestavad enamasti vaid hetke – mõne sekundi -, seejärel rakendub tegevusse teadlik meel. Me punastame, sest olime võltsmaole ülemäärase energiaga reageerinud, võib-olla tunneme piinlikust ka ümberkaudsete ees, kes meie kummalist käitumist tunnistasid ja nüüd ennastunustavalt naerda lagistavad.

Tegelikkuses olid alateadvuse poolt äratatud emotsioonid meie tähelepanu (teadliku teadvuse käest) kaaperdanud ja juhtinud meid ülikiiresti ettekujutatud ohust eemale, mis reaalse ohu korral oleks meie elu päästnud – psüühikal polnud lihtsalt aega kulutada, hindamaks ratsionaalselt (teadlikult) ohu kohasust. Ratsionaalne mõtlemine saab nii tähtsa ressursi, nagu tähelepanu, enda teenistusse tagasi alles siis, kui emotsionaalne laeng on pisutki järele andnud, sest emotsioonil on lisaks käitumise motiveerimisele ka veel regulatiivne toime, suunates tähelepanu sellele, mida emotsionaalselt oluliseks peetakse.

Kuidas on seotud temperament, introvertsus ja ekstravertsus

Temperament


Kuigi mõnede arvates sünnime me siia ilma tühja valge lehena, on meile antud kaasa teatud soodumused, mis meie edasist elu teatavate tingimuste saabumisel kas positiivselt või negatiivselt mõjutavad. Aktiivne ja ülienergiline laps uurib ümbritsevat maailma pidurdamatult ning kogeb vanemlikku sekkumist (karistamist või kiitmist) rohkem ja vahetumalt kui passiivne laps. Ta imeb rinda sellise intensiivsusega, et ema nägu virildub valust, ja kisendab sellise valjusega, et teda on võimatu ignoreerida isegi naabermajas. Passiivne laps seevastu tunnistab vaikides hektilist keskkonda ja võib seejuures isegi sügavalt uinuda. Tema apaatsus jätab ta ilma sellisest kontaktist, mida kogeb aktiivne laps, sest tema järele ei ole tarvidust pidevalt valvata, teda keelata või karistada, lisaks sellele annab ta osutatud tähelepanule harvemini adekvaatset tagasisidet. Kui ta nutab, siis ei saagi esmapilgul aru, kas ta laliseb endamisi või vajab tõeliselt abi. Üliaktiivse lapse temperament mängib tema vanemate kannatlikkusega ja võib sellele hoopis negatiivselt mõjuda, mis peeglina kahjuks ka temale langeb. Nende mõlema lapse temperament tingib esimesed kogemused ja impulsid, mida nad peegelduvalt maailmalt saavad.

Temperamentne laps võib ka sotsiaalseid ärritajaid teravamalt tajuda kui tema vähetemperamentne eakaaslane. Kõrvaltvaatajatele jääb mulje, et tegemist on närvilise või ergu lapsega. Ta suudab lühema ajavahemiku jooksul vastu võtta rohkem informatsiooni kui vähetemperamentne laps pikema aja jooksul. Informatsiooni rohkus võib tingida tajutavate vastuolude mitmekesisuse ja muuta lapse ülitundlikuks, neurootiliseks. Kui väline keskkond ehk tema vanemad ei aita temperamentsel lapsel vastu võetud informatsiooni arusaadavalt süstematiseerida ja selle mõjusid tasakaalustada, muutub laps väga mõjutatavaks hilisematest ärritajatest, nagu sõpruskond ja kool. See tekitab vanematele aga lisakoormuse, mille edukas haldamine sõltub paljustki lapsevanema enda temperamendist ja intelligentsist.

Temperamendil saab seega meie elus olla nii positiivne kui negatiivne mõju. Mõned inimesed on loomuomaselt rõõmsameelsed ja entusiastlikud, nendele säravat päikest varjutavad harva tumedad pilved. Tegemist ei ole ka teeseldud optimismiga, sest õnnelikkus on nende isiksuse üks püsivaid koostisosi. Näib, otsekui oleksid nad pideva dopamiini laksu all. Suure Viisiku isikusesedimensioonide kohaselt saab temperamendi positiivse afektiivsuse klassifitseerida ekstravertsuse faktorisse. Negatiivne afektiivsus tingib aga meie tundlikkuse välistele teguritele, mis tekitab hirmu ja ärevust, kurbust, süütunnet, madalat enesehinnangut ja teisi soovimatuid emotsioone. Kuna temperament näib otseselt mõjutavat meie käitumist, motivatsioone ja kognitiivseid süsteeme, siis seostavad mõned uuringud temperamentseid isiksusejooni, nagu impulssiivsus, ekstravertsus ja neurootilisus, isiksuse patoloogiatega, mis näivad olevat mõjutatud sarnastest neurotransmitteri süsteemidest.

Temperamendiga seotud introvertsusel ja ekstravertsusel on suurem mõju isiksuse kujunemisel kui esmapilgul arvata võiks. Introvertsus ja ekstravertsus on vastassuunalised evolutsioonilised strateegiad, reageerimaks välistele impulssidele. Esimesel juhul uurib organism maailma alalhoidlikult ja vähem reaktiivselt, teisel juhul väljendub organismi huvi kõige välise vastu aktiivses sekkumises. Introverte näib enim mõjutavat hormoon serotoniin (karistuse vältimine ja sotsiaalne ärevus), ekstraverte dopamiin (naudingute otsimine ja impulssiivsus), mille tase on kõrgem novembris ja detsembris, madalam aga mais ja juunis sündinud täiskasvanute inimeste organismis. Samas on veebruarist kuni aprillini sündinud isikud enim motiveeritud dopamiini poolt reguleeritud uudsete stiimulite otsimisest.

Näib, et kumbagi neid hormoone majutav anum on teineteisega ühendatud, sest suurem kogus dopamiin tingib vastava koguse vähem serotoniini ja vastupidi. Näiteks meeleolu stabiliseeriva serotoniini langus põhjustab obsessiiv-kompulsiivset käitumist ja on tugevasti seotud armumisega kaasnevate kinnisideedega romantilisest partnerist. Ka introverdid on kinnisideelised enda isiksuse suhtes, sest nende mõttemaailm ringleb alatasa subjekti – iseenda – ümber. Introvertset ja sotsiaalselt eemaletõukavat käitumist – lisaks negatiivsetele emotsioonidele – reguleerib aju parem poolkera, täpsemalt parem otsmikusagar ja ekstravertset sotsiaalselt tõmbavat käitumist – lisaks positiivsetele emotsioonidele – vasak otsmikusagar. Kummagi maailmavaate keskpunktis on erinevad objektid, millest sai kolmandas peatükis lähemalt räägitud. See mängib keskset rolli nii mõtlemises kui tunnetuses.

Introvertselt pärssivat ja ekstravertselt ergastavat käitumist on võimalik võrrelda autonoomse närvisüsteemi kahe liigiga – sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemiga. Mõlema mõju inimorganismi ja psüühika toimimisele on sarnane introverdi ja ekstraverdi käitumisele, millest üks pigem pidurdab, teine kiirendab; üks pelutab, teine erutab; üks tõukab, teine tõmbab. Sümpaatiline närvisüsteem aktiveerub ohu- või stressisituatsioonis, kiirendades näiteks südametööd, tõstes vererõhku ja laiendades silmapupille. Antud närvisüsteem saigi selle funktsionaalse eripära tõttu oma nime – sümpaatiline -, sest sümpaatse vastassoo esindaja juuresolekul kiireneb erutusest meie pulss ja ahenevad pupillid. Parasümpaatiline närvisüsteem mõjub organismile sootuks vastupidiselt – pidurdavalt -, mistõttu tema saigi nime „antisümpaatne“. Viimane juhtib kogu süsteemi rahuolekusse, mille tulemusel aeglustab südametöö, langeb vererõhk ja ahenevad silmapupillid, täpselt nagu langeb meie süda saapasäärde, kui silmame tänaval oma kallimat kõndimas teise inimese käevangus. Kõik need protsessid on automaatsed ja ei allu meie tahtlikule kontrollile.

Kuigi intro- ja ekstravertsust peetakse päritavateks, võib kiindumusmudel ja kasvatus seda mõjutada. Nagu iga lugeja võis eelmisest peatükist järeldada, võib introvertidele omane häbelikkus olla põhjustatud ebakindla kiindumusstiili või ülirange kasvatuse poolt, mis sunnib inimest sotsiaalset suhtlust vältima, nagu seda eelistavad teha vältivad isiksused ja kaootilised kiindumustüübid, vastupidiselt ärevatele kiindumustüüpidele, kes otsivad iga hinna eest sotsiaalset keskkonda ja ihaldusväärset kiindumusisikut selles, kaldudes pigem ekstravertsusele. Ebakõlad geneetiliste soodumuste ja keskkonna mõjutustest kujundatud käitumise vahel tekitavad aga patoloogiaid, näiteks kui impulsiivne ja pidevalt uudseid situatsioone ihkav isik on tänu autoritaarsele kasvatusele madala enesekindlusega ja eemaldub keskkonnast, mis võiks tema anatoomia poolt nõutud vajadusi rahuldada.