Mis eristab edukat ja mitteedukat kiskjat?

Luuserid ja võitjad

Alles hiljuti ületas eesti uudistekünnise “ennekuulmatu” lugu mehest, kes pettis tühipaljast sarmi ja tänavasuli väärilist veenmisoskust kasutades nõrgemast soost naiivitaridelt välja sadu tuhandeid eurosid, apelleerides kas nende majanduslikule või sotsiaalsele ahnusele.

Petis tutvus naistega – loomulikult mõista – tutvumisportaali vahendusel ja võitis sellise hämmastava kiirusega kogu nende usalduse, mis võiks isegi Casanova kadedusest lillaks ajada. Kui romantilised asjalood omasoodu edasi arenesid, tekkis lõksu püütud naistel ainulaadne võimalus osta kas auto või kinnisvara või mõni muu kulukas ese enneolematult soodsalt, kuna nende kallim osutus nagu imeväel müüjate vahemeheks, kes mitte ei vahendanud ainult informatsiooni, vaid ka raha, mille naised kas hoiupõrsa või pangalaenu abiga mehe kätte toimetasid.

Kuigi võiks pragmaatiliselt tõdeda, et „rumal raha“ peabki omanikku vahetama, ei kvalifitseeru need uudised sugugi evolutsiooniseaduste vaid inimlike kriminaalseaduste alla. See parasiit kinnitas endale vaid ajutise edu, mida ta ei suutnud jätkusuutlikuna hoida. Samuti ei ole sellised uudised ainulaadsed, kuigi kindlasti leidub suur kogus naiivitare, kes sellest esimest korda kuulevad või kes tõenäoliselt järgmisele võltskasanoovale saagiks langevad. Inimeste tundmine ja nende vajaduste rahuldamine on läbi aegade olnud enamiku edukate ühiskonnategelaste leivanumber.

Või vaatame teist – eelmisest märksa ennekuulmatut – lugu emast, kes lukustas oma lapsed karistuseks autosse, kus suvine temperatuur tõusis lõpuks leige sauna leitsakuni. Ema „unustas“ oma lapsed mitmeks tunniks autosse, kuna läks tuppa savu tõmbama ja jäi teleri taha tukkuma, kus jooksis saade sotsiaalselt võimekatest võltsiidolitest Kardashianidest.

Kõik ema vastu esitatud süüdistavad faktorid olid tema kahjuks. Kuumarabanduse kätte hukkusid tema 13 kuune poeg ja kahe aasta vanune tütar, kes ilmselgelt ei olnud võimelised end iseseisvalt lukustatud autost vabastama. Oli kohe aru saada, et surm ei saabunud 60 minuti jooksul, nagu väitis ema, kelle sõnade järgi olid lapsed roninud mängimiseks autosse ja keeldunud väljumast, mis andiski emale idee neid karistuseks iselaadsele mänguplatsile lukustada.

Kui tegemist oleks kõige tundekülma isikuga, siis oleks naine vaadanud oma laste surnukehasid samasuguse tülpimusega, nagu sina vaatad kahte ärasulanud jäätisekoonust, mis on auto tagaistmele koledad laigud jätnud. Kui see oleks sinu sõbralt laenatud auto, siis võiksid sa tekkinud plekid vabandada välja inimliku hajameelsusega, mille tõttu jäätised kuumal suvepäeval autosse ununesid; ehk mainida ka laste tülikat kisa, mis sundis sind tagant kiirustama, et nad tuppa magama viia. Kindlasti ei kehitaks sa oma sõbra nõudliku küsimuse peale õlgu ja vastaks T-särgi sloganiga „Shit happens!“. Kui su sõber pärast seda vahejuhtumit endiselt su sõbraks jääb, siis suure tõenäosusega ta sulle oma autot enam ei laena.

Just selliseid vigu vältida oskav sotsiaalselt võimekas kiskja tunnistab siira ilmega kahetsust autos lämbunud laste saatuse pärast ja vabandab end välja raske lapsepõlvega, mis paljude kohtumõistjate südame loodetavasti paar kraadi soojemaks muudab. Kui ka sellest jääb väheseks, võiks selline kiskja lükata süü depressioonile, mille põhjustajaks on tema vägivaldne ja ahistav eksabikaasa: laste isa. See mõjuks kindlasti nii mõnelegi naisliikumise aktivistile, ükskõik kas naise süüdistustel oli alust või mitte. Vaieldamatult tuleb kasuks, kui ema üritaks seejuures ka valju häälega nutta ja ahastada oma õnnetute laste üürikeseks jäänud elude pärast. Kas pisarad seejuured palgele langevad või mitte, pole samuti tähtis, peaasi, et kogu ta kehahoiak väljendaks leina. Sotsiaalselt võimeka kiskja puhul ongi valed tema tööriistad ja teiste inimest kaastunne tema tugevam liitlane.

Sotsiaalselt võimekas kiskja otsib ennast kaitsma kõige osavama ja kogenenuma advokaadi, sõltumata sellest, kas tal on selle lõbu jaoks raha või mitte. Selle advokaadi jaoks võib tööalane suhe oma kliendiga kujuneda õige pea millekski paljutõotavamaks, mis sunnib teda lõpuks oma abikaasast lahutama ja töö prestiižses advokaadibüroos erapraksise vastu vahetama.

Kinnipidamisasutused võimaldavad advokaatidel nende klientidega sageli omavahele jääda, vahest ka paarisuhtes olevatele inimestele. Need kahekesi veedetud viljarikkad minutid annavad sotsiaalselt võimekale naiskiskjale võimaluse tühistada isegi teda ähvardav surmanuhtlus, sest ta on vanglatürmis istudes ootamatult lapseootele jäänud, nagu pühast vaimust käima peale saanud neitsi Maarja (ka vangistatud seksuaalkiskja Ted Bundy värske abikaasa rasestus vanglavisiidi ajal). Nii võib sotsiaalselt võimekas naiskiskja saada isegi kergema karistuse, kui ta sootuks üldse karistamata ei jää.

Vaid sotsiaalselt äpardlik kiskja, keda me võiksime edaspidi pisutki üleolevalt ebakompetentseks luuseriks nimetada, süüdistaks esmalt oma lapsi, kellest üks võis vanuse järgi otsustades alles rääkima õppida. Samuti võiks luuser hakata süüdistama kohtunikke ja politseinikke, kes tema vastu ebaõiglaselt käitusid, mis näitab kõigile ilmekalt, et lapsed ei tähendanud selle ema jaoks tõepoolest muud, kui kaht elutut eset, jäätisekoonikut näiteks.

Kohtu ees seistes väljendab sellise ema nägu tavaliselt kui mitte ükskõiksust, siis vähemalt viha ja põlgust kiusliku õigussüsteemi vastu. Sotsiaalselt ebakompetentne või koguni võimetu kiskja toetub õigusküsimustes käpardlikule ja noorukesele riiklikule kaitsjale ja (just nimelt) selle valeotsuse pärast pistetakse ta koheselt pokri ning määratakse teistele õpetuseks veel eriliselt karm karistus, kuigi maksimumkaristuse saanud kiskja ei erine kergemalt pääsenud kiskjast millegi muu kui sotsiaalse võimekuse poolest.

Just see eristabki (edukaid) sotsiaalseid inimkiskjaid tavapärastest (edututest) inimkiskjatest – ebakompetentsetest luuseritest -, kes vabaduse asemel vangistuses sitsivad. Edukatele kiskjatele määratud kohtuotsus tekitab ühiskonnas alati vastakaid pahameeletorme karistuse raskuse mõtekuse teemal, samas kui ebakompetentsetele luuseritele määratud surmanuhtlus ei sunni kedagi maksimumkaristuse õigluses kahtlema. Samuti kindlustavad edukad kiskjad omale meeldiva ja erinevatest ressurssidest küllastunud vangipõlve, mitte ei istu puuris.

Ja isegi kui sotsiaalsed võimekad kiskjad kinni langevad, siis mõnikord vaid üürikeseks hetkeks, sest neil on alati enda teenistuses keegi vabatahtlik, kes nende vabaduse eest ennastsalgavalt võitleb ja oma raha sellesse protsessi matab, kuna peab vangistust üleliigseks ja ebainimlikuks inimese vastu, kes on tegelikkuses nii sõbralik ja hell. Kui neid vangistuses külastada, siis kurdavad nad alati oma kehvade elamistingimuste pärast. Kes aga usub, et sotsiaalne kiskja leiab oma karistuse kindlasti teispoolsuses, see eksib taas rängalt. Tulises tõrvapotis küpsemise asemel kohendab sotsiaalselt võimekas kiskja tuld nendesamade pottide all ja võtab mugavalt istet vanakuradi enda kõrval, kes tema läheduses viibides kahtlaselt pehmeks ja heldeks on muutunud, millest võib järeldada, et ta on armunud.

Inimese vaatlemine paljastab tema kohta palju

Mustriline käitumine


Mustrid kujundavad meie maailma juba esimesest elupäevast alates, mil täielikust pimedusest väljunud imikud kasutavad esmakordselt silmi selleks ettenähtud otstarbel. Nad tunnistavad oma kalibreerimata meeleelunditega objektide värve ja kujundeid, ükskõik kui ähmased need ka ei tundu. Sellest päevast saab alguse meie kiindumus korduvate nähtuste vastu, mis loovad mõnusa äratundmisrõõmu.

Elu alguses eristavad lapsed inimeste nägusid muudest objektidest tänu silmadele ja suule, mis moodustavad karikatuurse pildi ühest inimnäost, ning loovad mälusse tuttava mustri, mille esinemise jälgimine aitab esimestel elukuudel elusolendeid elututest objektidest eristada. Ema iseloomulik näomuster muutub imiku jaoks tuttavaks ja ta eristab tuttavaid nägusid võõraste omadest. Ema kiigutab imikut rütmiliselt süles, luues liigutustega teatud unikaalse mustri, mis samuti aitab imikul ema teistest täiskasvanutest eristada. Vastu rinda toetatud imiku kõrv tajub ema südamelööke, mis samuti loovad tuttava mustri, mida kuuldes nuttev laps võluväel rahuneb.

Mustrid ümbritsevad meid alates sünnist kuni surmani kõikjal: häältes, lõhnades, tuule suunas, toidu maitses, isegi inimeste käitumises ja iseloomudes.

Hapu toidu maitsmine tõmbab meie silmnäo kipra, ebameeldiva lõhna haistmine sunnib meid jälestusega nina kirtsutama ja nägu ärritajast eemale pöörama, sooja päikese tajumine sunnib meid aeg-ajalt laubalt higi pühkima. Meil on lihtne nendes mustrites orienteeruda, sest need on üldkehtivad.

Näiteks meie näoilmed väljendavad kogu maailmas ja eranditult kõigis kultuurides äratuntavaid baasemotsioone, sest meie füsiognoomia koos näolihastega pärineb ühelt ja samalt esivanemalt. See loob tüüpilised äratuntavad kujundid ja aitab meil tulevikus näiteks õuna sööva isiku näost järeldada, kas õun on hapu või mitte või kas see levitab ebameeldivat mädalõhna. Seega tänu mustritele ei ole meil teatud nähtuste äratundmiseks vaja alati liigselt oma pead vaevata, vaid me võime selleks toetuda oma varasematele kogemustele, mis korduvad ka hiljem sarnaste asjaolude ilmnemisel.

Psühholoogia seisukohalt on kõige olulisem jälgida ja mõista mustreid, mis mõjutavad meie käitumist ja vaimseid protsesse.

Käitumine on sisemiste protsesside individuaalne ja nähtav väljendusviis, mis saab stiimuli keskkonnalt või teistelt organismidelt. Reaktsioon neile stiimulitele võib olla kas instinktiivne või õpitud ning suunatud kas ellujäämise garanteerimisele või elujärje parandamisele.

Käitumise alla saab liigitada ka organismi mittenähtavaid väljendusviise, mis on seotud mentaalsete protsessidega, nagu näiteks mõtlemine. Nende vaimuprotsesside lõpp-produktiks on psüühiline motivatsioon, mis ergutab füüsilist keha reageerima kas ilmsetele (objektiivsetele) või tunnetuslikele/tajutavatele (subjektiivsetele) stiimulitele.

Esimene võib olla reaalne hädaoht läheneva auto näol, teine kartus pimeduse ees, millel pole võrreldes esimesega tegelikkuses mingit tõendatavat alust. Vaimsete protsesside alla võib liigitada emotsiooni kui tundmustega kaasneva organismi seisundi (ajutise oleku); taju kui objektiivse reaalsuse subjektiivse kajastamise („pimedus pole muud kui valguse puudumine, kuid see on nii hirmutav“); tähelepanu kui psüühilise tegevuse fokusseerimise kindlale objektile; hoiaku kui õpitud või kogemusliku teadmise põhjal objektide ja nähtuste hindamise; uskumuse kui mingi välise nähtuse tõeseks pidamise; ning õppimise kui käitumise muutmiseks suunatud tegevuse sihtmärgi püsiva kinnistamise.

Seega pole käitumine üksnes kindel füüsiline toiming vaid ka psüühiline motivatsioon ja vaimne seisund, mis nii nähtavat kui mittenähtavat käitumist esile kutsuvad.

Kui sa vaatled mõnda oma tuttavat, keda sa arvad hästi tundvat, siis võid kihla vedada, et veel kusagil elab temaga esmapilgul äravahetamiseni sarnaste käitumismustritega inimene. Kuigi selline inimene sobiks ideaalseks romantiliseks paariliseks, kellega koos elades tunduksid peretülid ja nääklused üksnes kasutute paarisuhteraamatute väljamõeldistena, jäävad sellised ideaalid kahjuks hoopis muinasjuturaamatute kaante vahele ja suure tõenäosusega ei kohtu sa oma vastassoolise (või samasoolise) teisikuga iialgi.

Samas võid sa oma teostamatutest unistustest hoolimata olla üks nendest, kes usub, et enamik inimesi on omavahel sarnasemad kui esmapilgul tundub ja selline universaalne maailmapilt näib sind rahustavat. Aga sa võid olla ka keegi, kes usub, et temal pole teistega midagi ühist ja kujutlus endasarnasest teisikust teeb sind pigem närviliseks kui rahulikuks, sest röövib sinult unikaalsuse tunde.

Küllap on õigus nendel, kes asetavad tõe kusagile kahe vahele: me oleme tõepoolest sarnased, kuid sellisel omapärasel – individuaalsel – moel.

Inimsuhted toovad välja meie head ja vead

Inimsuhted


Inimkooslus on peaaegu alati meie vajaduste ressursiks ja pärssijaks, töötades omalaadselt „annan-võtan“ printsiibil. Esimesel juhul on ühiskond rahulduse allikaks, teisel juhul nördimuse põhjustajaks. Ressursside omandamisel põrkame me alati kokku kellegi teise omanditundega. Seksi ihaldades peame me arvestama potentsiaalse partneri soovi ja vaba tahtega, võib-olla ka tema vanuse ja intellektiga. Kellegi materiaalset vara himustades peame me arvestama selle vahetusväärtust ja omandi ülekannet reguleerivaid seadusesätteid, mis on samuti inimeste poolt loodud. Seda ignoreerides töötavad interpersonaalsed suhted meie vajaduste saavutamisele negatiivselt vastu. Kui teised inimesed meid karistuseks vaba ühiskonna ressurssidest isoleerivad, siis on nad tekitanud meile veelgi suuremaid vaegusi, kui meil oli olnud enne seksuaalvahekorra sunniviisilist läbiviimist või vara omandisuhte vägivaldset ülekandmist.

Kuid meie vajadused ei piirdu ainult materiaalse turvalisuse tagamisega. Üks inimeste põhivajadusi on kuuluvustunne, mida saab tagada vaid teistest sarnastest inimestest koosnev kogum. Ürgajal tähendas kogukonnast väljaheitmine ja tema kaitsest ilma jätmine peaaegu kindlasti indiviidi surma. See hirm on evolutsiooniliselt meie sisse kodeeritud tänapäevani. Sotsiaalne tõrjutus võrdub rahuldamata põhivajadustega ja tekitab enim ängi isegi nälja ja janu käes vaevlevale inimesele, kes näeb päästmist üksnes sõbralike liigikaaslaste poolt. Robinson Crusoe jaoks poleks mistahes leitud aare olnud kallim, kui kaldale randuv paat tuttavaid rõivaid ja tuttavat keelt rääkivate meremeestega. Kuid mis peamine: inimese iseloomujooned ja käitumislaad väljenduvad peaaegu alati sotsiaalses suhtlemises, mistõttu on sotsiaalne keskkond ka alati parim isiksuse rikutuse indikaator.

Inimsuhted „häirivad“ meid igapäevaselt isegi siis, kui me oleme kaaslastest üksindusse isoleeritud, mis tekitab veelgi suurema ihaluse teistega suhelda, olenemata sellest, kuidas me seda võiksime peljata. Sa ei tunne ärevust tühja külmkappi sajatades, kartes, et see võib sinu peale vihastada ja sind hüljata, võttes kogu allesjäänud söögi kaasa, nagu sa kardaksid solvata enda laste ema, kes su seepeale maha jätab ja lastega mujale – näiteks naabrimehe juurde – kolib. Kaasaegses ühiskonnas on meie hirmude objekt nihkunud materiaalselt sotsiaalsele, vaatamata sellele, et statistiline tõenäosus surra kaitstud koduseinte vahel on endiselt väga suur (ligi veerand surmapaikadest on kodud). Enam ei pea me kartma tihnikus varitsevat mõõkhambulist tiigrit, vaid solvangut liigikaaslaselt, keda me tunneme või ei tunne. Välistest stiimulitest tulenev sotsiaalne ärevus on tavapäraselt iga patoloogilise käitumise põhjustaja.

Igasugused häired isiksuse korrapärase funktsioneerimise tasandil puudutavad seega inimsuhteid. Arvatase, et keel, meie isiksuse tööriistade rakendamise üks ülimaid produkte, on algselt loodud isikutevaheliste probleemide lahendamiseks. Selle teooria kohaselt on meie isiksus arenenud välja vajadusest funktsioneerida sotsiaalses keskkonnas harmooniliselt. Igasugused erinevad ebakõlad ja probleemid selles keskkonnas takistavad mõistetavalt ka isiksuse tööriistade aktsepteeritavat kasutust.

Kui inimene elas kord looduslähedasemat elu, sõltudes ellujäämiseks pigem looduslikust keskkonnast kui kunstlikust inimühiskonnast, oli ta võrdväärselt haavatav nii loodusjõudude, loomade kui ka liigikaaslaste poolt. Kuid need ajad, mil põõsast väljahüppav mõõkhambuline tiiger šokeeris inimpsüühikat sel määral, et see kaotas osaliselt või täielikult oma adaptsioonivõime, on ammu möödas, vähemalt arenenud lääneriikide – juba mainitud VEIDRATE ühiskondade – liikmete jaoks. Modernsed psühhotraumad on vaid harva mitteorgaaniliste tegurite – nagu loodusõnnetuste – poolt põhjustatud. Tänapäeval oleme enda jaoks loonud kunstliku keskkonna, kus kodustatud kiskjalikud „mitteinimesed“ on meie vastu valdavalt sõbralikud. Me võime karta pigem rünnakut enda sarnase inimese kui koera või kassi poolt, harva ka hobuse või lehma poolt, veel harvem kodustatud šimpansi või koguni lõvi poolt. Metsikud loomad on tõrjutud linnapiiridest välja ja kui nad peaksid ka neid ületama, siis tunnevad nad end pigem ise inimeste poolt ohustatuna, kui võiksid oma kohalolekuga inimesi ohustada.

Loomade asemel täidavad modernsete ja mugavusega ärahellitatud inimeste peakolusid igapäevaselt erinevad mõtted, milles figureerivad enamjaolt elavad (ja vahel isegi surnud) inimesed, kellega me puutume (või puutusime) lähedaselt kokku või kellega me suhtleme väga harva. Meie fantaasiates on harva millelegi üleliigsele ruumi.

Kui me mõtleme tööst, siis on see samuti seotud inimestega. Palganumber seostub tööandja või otsese ülemusega, samuti klientidega, kes võiks heldemalt teenuste eest maksta, mis kõik kindlustaks sulle meeldivama pangakonto seisu. Ka teenitud palga kulutamine sõltub teistest sinuga sarnastest inimestest, kelle eelistused tekitavad poodides hinnasurve ja muudavad populaarsed esemed kallimaks. Palgast mõeldes tulevad sulle meelde su lapsed ja su elukaaslane, kes sõltuvad sinu töökusest kas osaliselt või täielikult. Isegi Kuu peale kolides ei vabaneks sa inimkonnast, mis meenutab end sulle koheselt, kui igava ja halli maastiku kohale helesinine maakera kerkib või sa unenägudes teise inimese keha puudutad ja taas koged, kui soe ja pehme see katsudes tundub.

Üksikule saarele sattunud Robinson Crusoe ei mõelnud söömise eesmärgil eluslooma tappes, mida tema ohver temast mõtleb või kas tolle omaksed heidavad mehele tema pidevalt korisevat kõhtu ette. Suure tõenäosusega mõtles Crusoe sel hetkel enda või teiste inimeste südametunnistusele, mis võiks teise elusolendi hukkamist pahaks panna. Kuigi üksiku saare asuka füüsiline trauma on sageli enesetekituslik, tuleneb üksinduse ja isoleeritusega kaasnev psühhotrauma alati inimsuhetest – peamiselt selle puudusest.

Mälu, aju ja varaste elukogemuste vaheline seos

Aju ja mälu


Kedagi uut kohates või midagi uut kogedes moodustub meie mälus unikaalne ühendus. Nagu viide internetilehel, millel klikkides juhatatakse meid viitega seotud infoni. Selle lüliga, mida ajus kutsutakse teatavasti sünapsiks ja millel on kas võtme või lukuaugu funktsioon, seotakse omakorda uus lüli, millel on samuti vastavalt kas võtme või lukuaugu funktsioon, kuni lõpuks luuakse lugematutest närvikimpudest moodustunud mentaalne internet – mälu -, kus informatsioon on omavahel viidetega – lukuaukude ja võtmetega – seotud. Mälu on seega täiesti reaalne ja sõrmega katsutav bioloogiline moodustis, millel on tarretise või süldi konsistents. Anatoomiliselt on mäluühenduste perfektseks loomiseks (ja taasesitamiseks) tarvis sisuliselt kogu meie aju, kuigi vaid mõni üksik regioon vastutab otseselt mälu tekkimise (loomise) eest.

Möödunud sajandi keskpaigas eemaldati ühelt patsiendilt kirurgiliselt hipokampus, mida loova fantaasiaga kirurgid hakkasid tänu selle iseloomulikule S-kujule kreeka keeles „merihobukeseks“ kutsuma. Kirurgiline sekkumine invaliidistas patsiendi paraku kogu eluks, kuigi pealtnäha säilisid kõik isiksuse funktsioonid. Tema varasem mälu säilis endisel kujul, kuid kui ta tunnistas, et ei suuda uusi fakte ja isegi temaga tegelevaid meedikuid meenutada, siis oli selge, et tema aju ei suutnud uusi eksplitsiitsed (tahtlikult taasesitatavad) mälestusi salvestada.

Lõikuse-eelsed mälestused säilisid, sest semantilist informatsiooni (faktid ja daatumid) talletab aju pindmises osas paiknev korteks, mis säilitab kogu andmebaasi isegi siis, kui hipokampus eemaldada. Teine lugu on episoodilise mäluga (isiklikud mälestused), mis vajab säilimiseks korteksi ja hipokampuse vahelist ühendust, sest kronoloogiliste faktidega on ühendatud emotsioonid ja meenutatavad tajud. Isegi peale hipokampuse hävimist või kliinilist amneesiat säilivad need episoodilised mäluühendused, mis on varem loodud ja mida on elu jooksul enim kasutatud. Hävib aga kõige uudsem ja vähekasutatud informatsioon, nagu kustutab merelaine liivarannale astutud värsked jäljed, erinevalt miljonite aastate jooksul kivistunud dinosauruste jälgedest, mis seletabki, miks varane väärkohtlemine on nii raskelt mälust kustutatav.

Kõikidele imetajatele omane hipokampus moodustubki erinevate neuronite kuhjumisel, mis tsementeerivad läbi sünapsite moodustamise uute mälestuste vundamendi. Kuigi inimese hipokampus on vaid üks lüli keerulises Papezi võrgustikus, mis ulatub üle terve aju, ei ole ilma temata uute (eksplitsiitsete) mälestuste loomine võimalik. Hipokampus ja (mälupiltidele emotsiootsionaalset tausta lisav) limbiline süsteem aitavad küll mälul moodustuda ehk sünapseid luua, kuid kogu ülejäänud aju tegeleb selle tõlgendamise ja praktilise aplikatsiooni väljaselgitamisega. Aju korteks ehk pindmine ajupiirkond on tegev mälestuste taasesitamisega ja kasutamisega, ilma milleta poleks ka mälu moodustamisest mingit kasu. Mõnel inimesel võib samuti esineda hälve, mille sunnil mälu taasesitatakse vääralt ehk vale mälestus esitatakse tõese pähe, nagu näiteks mõnedel juhtudel Alzheimeri tõve korral, mis kahjustab esmajoones hipokampust, takistades uute mälestuste moodustumist. Sageli on Alzheimeri patsientide hipokampus ka tavapärastest mõõtmetest väiksem.

Loodusel oli kindel plaan, kui ta torkas ühte „potti“ kokku mälu ja emotsioonid, sest meil on tarvis mäletada ohtlikke situatsioone, millest õppimine võimaldab nendesarnaseid tulevikus vältida. Võib öelda, et limbiline süsteem vastutab meie ellujäämisinstinktide eest, olles samas arutu reageerimiskeskus. Mõistetavalt oli limbilist piirkonda vaja nn. algsetel organismidel, kellelt see ürgne ajuosa evolutsiooniliselt pärinebki. Lihtsakoeline reageerimine välisele ärritajale on iga organismi primaarne ellujäämisstrateegia. Limbilise ajupiirkonna programmeerimine algab sünni hetkest ja kestab teise eluaastani. Kuna kiindumussuhe arendatakse välja esimeste eluaastate jooksul, mil aju emotsioonide- ja mälukeskus on teiste ajupiirkondadega võrreldes kõige aktiivsem, siis mõjutavad kõik kiindumussuhte loomise ja arenguga seotud kogemused kõige enam just seda piirkonda – ja meie emotsioone.

Alateadvus ja teadvus – tähelepanu suunaja

Alateadvus


Alateadvuse nägemisraadius ulatub ka visuaalse nähtavuse perifeeriasse, mida me silmadega uduselt tajume. Aja oma käed külgedele harali, nagu oleks sind Jeesus Kristuse kujul ristile löödud, ja nihuta neid senikaua selja taha, kuni käte udune kujund kaob su silmanurgast. See on alateadvuse nägemisraadius, rohkem kui 180 kraadi. Meie teadlik meel näeb seevastu üksnes sinna, kuhu meie tähelepanu fookus langeb, enamasti meie ette, mis hõlmab kõigest mõned üksikud geomeetrilised nurgakraadid. Kõik muu, mis fookusest välja jääb, on teadvusele nähtamatu.

Seepärast ongi tähtis, et me omaksime alateadlikku nägemisraadiust, sest kui põõsaste varjus peaks meid luurama kiskja, ei saa me loota üksnes teadlikule teadvusele, mille fookus võib olla suunatud hoopis kõrvalistele objektidele, näiteks oma vestluskaaslasele või puuladvas siristavale linnukesele. Vaid alateadvus sunnib meid oma teadlikku fookust hädaohule suunama ja nii saamegi teha juba teadliku otsuse, kuidas edasi talitada – näiteks joosta. Kuid kas see otsus ikka on nii teadlik, kui esmapilgul paistab, tundub olevat kaheldav.

Välkkiirel otsusel, mis aktiveerub ohusignaali (ala)teadlikul tajumisel, on emotsionaalne taust. Kõigi elusolendite psüühika on emotsioonidega relvastatud. Antud relvastuse muudab toimivaks just nende automaatsus ja kiirus, mis on sageli teineteisest lahutamatud väärtused.

Emotsioon on ülim psüühika seisund, mis mobiliseerib üheainsa silmapilgu vältel kõik psüühilised instrumendid reageerima aktiveerunud meeleseisundile vastavuses. Emotsioonil ei ole taju ja reaktsiooni vahel mingit asjatut viivitust. Sageli ei rakendagi emotsioon toimimiseks teadlikku taju, vaid võtab tegevusjuhised alateadvusest, minnes loa küsimisel mööda teadlikust teadvusest – alateadvus äratab kiskja silmamisel emotsionaalse reaktsiooni. Sellisel juhul on tegemist afektiga, väliselt nähtava emotsiooniga – emotsionaalse käitumisega -, mis omakorda peegeldab psüühilist emotsiooni, kuigi ei pruugi kattuda inimese enda poolt tajutud emotsiooniga: „Ma ei vihastunud, vaid hoopis üllatusin!“ Emotsioon saab elujõudu vaid sel juhul, kui inimene on selle enese jaoks niivõrd oluliseks hinnanud, et see tema käitumuslikke motiive mõjutama hakkab.

Silmates jalge ees mürkmadu, tõmbume me sellest automaatselt eemale. Alles peale emotsiooni hetkelist vallandumist rakendub tavapäraselt ratsionaalne (teadlik) mõtlemine. Kui me oleme maost piisavalt kaugele hüpanud, silmame me korraga, et tegu on kellegi rumala naljaga – see on kummist valmistatud mao imitatsioon. Koheselt lõpetame me emotsioonidest motiveeritud käitumise ja võtame omaks sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise, sest sügavad emotsioonid, mis toimivad alateadlikult, kestavad enamasti vaid hetke – mõne sekundi -, seejärel rakendub tegevusse teadlik meel. Me punastame, sest olime võltsmaole ülemäärase energiaga reageerinud, võib-olla tunneme piinlikust ka ümberkaudsete ees, kes meie kummalist käitumist tunnistasid ja nüüd ennastunustavalt naerda lagistavad.

Tegelikkuses olid alateadvuse poolt äratatud emotsioonid meie tähelepanu (teadliku teadvuse käest) kaaperdanud ja juhtinud meid ülikiiresti ettekujutatud ohust eemale, mis reaalse ohu korral oleks meie elu päästnud – psüühikal polnud lihtsalt aega kulutada, hindamaks ratsionaalselt (teadlikult) ohu kohasust. Ratsionaalne mõtlemine saab nii tähtsa ressursi, nagu tähelepanu, enda teenistusse tagasi alles siis, kui emotsionaalne laeng on pisutki järele andnud, sest emotsioonil on lisaks käitumise motiveerimisele ka veel regulatiivne toime, suunates tähelepanu sellele, mida emotsionaalselt oluliseks peetakse.

Kuidas on seotud temperament, introvertsus ja ekstravertsus

Temperament


Kuigi mõnede arvates sünnime me siia ilma tühja valge lehena, on meile antud kaasa teatud soodumused, mis meie edasist elu teatavate tingimuste saabumisel kas positiivselt või negatiivselt mõjutavad. Aktiivne ja ülienergiline laps uurib ümbritsevat maailma pidurdamatult ning kogeb vanemlikku sekkumist (karistamist või kiitmist) rohkem ja vahetumalt kui passiivne laps. Ta imeb rinda sellise intensiivsusega, et ema nägu virildub valust, ja kisendab sellise valjusega, et teda on võimatu ignoreerida isegi naabermajas. Passiivne laps seevastu tunnistab vaikides hektilist keskkonda ja võib seejuures isegi sügavalt uinuda. Tema apaatsus jätab ta ilma sellisest kontaktist, mida kogeb aktiivne laps, sest tema järele ei ole tarvidust pidevalt valvata, teda keelata või karistada, lisaks sellele annab ta osutatud tähelepanule harvemini adekvaatset tagasisidet. Kui ta nutab, siis ei saagi esmapilgul aru, kas ta laliseb endamisi või vajab tõeliselt abi. Üliaktiivse lapse temperament mängib tema vanemate kannatlikkusega ja võib sellele hoopis negatiivselt mõjuda, mis peeglina kahjuks ka temale langeb. Nende mõlema lapse temperament tingib esimesed kogemused ja impulsid, mida nad peegelduvalt maailmalt saavad.

Temperamentne laps võib ka sotsiaalseid ärritajaid teravamalt tajuda kui tema vähetemperamentne eakaaslane. Kõrvaltvaatajatele jääb mulje, et tegemist on närvilise või ergu lapsega. Ta suudab lühema ajavahemiku jooksul vastu võtta rohkem informatsiooni kui vähetemperamentne laps pikema aja jooksul. Informatsiooni rohkus võib tingida tajutavate vastuolude mitmekesisuse ja muuta lapse ülitundlikuks, neurootiliseks. Kui väline keskkond ehk tema vanemad ei aita temperamentsel lapsel vastu võetud informatsiooni arusaadavalt süstematiseerida ja selle mõjusid tasakaalustada, muutub laps väga mõjutatavaks hilisematest ärritajatest, nagu sõpruskond ja kool. See tekitab vanematele aga lisakoormuse, mille edukas haldamine sõltub paljustki lapsevanema enda temperamendist ja intelligentsist.

Temperamendil saab seega meie elus olla nii positiivne kui negatiivne mõju. Mõned inimesed on loomuomaselt rõõmsameelsed ja entusiastlikud, nendele säravat päikest varjutavad harva tumedad pilved. Tegemist ei ole ka teeseldud optimismiga, sest õnnelikkus on nende isiksuse üks püsivaid koostisosi. Näib, otsekui oleksid nad pideva dopamiini laksu all. Suure Viisiku isikusesedimensioonide kohaselt saab temperamendi positiivse afektiivsuse klassifitseerida ekstravertsuse faktorisse. Negatiivne afektiivsus tingib aga meie tundlikkuse välistele teguritele, mis tekitab hirmu ja ärevust, kurbust, süütunnet, madalat enesehinnangut ja teisi soovimatuid emotsioone. Kuna temperament näib otseselt mõjutavat meie käitumist, motivatsioone ja kognitiivseid süsteeme, siis seostavad mõned uuringud temperamentseid isiksusejooni, nagu impulssiivsus, ekstravertsus ja neurootilisus, isiksuse patoloogiatega, mis näivad olevat mõjutatud sarnastest neurotransmitteri süsteemidest.

Temperamendiga seotud introvertsusel ja ekstravertsusel on suurem mõju isiksuse kujunemisel kui esmapilgul arvata võiks. Introvertsus ja ekstravertsus on vastassuunalised evolutsioonilised strateegiad, reageerimaks välistele impulssidele. Esimesel juhul uurib organism maailma alalhoidlikult ja vähem reaktiivselt, teisel juhul väljendub organismi huvi kõige välise vastu aktiivses sekkumises. Introverte näib enim mõjutavat hormoon serotoniin (karistuse vältimine ja sotsiaalne ärevus), ekstraverte dopamiin (naudingute otsimine ja impulssiivsus), mille tase on kõrgem novembris ja detsembris, madalam aga mais ja juunis sündinud täiskasvanute inimeste organismis. Samas on veebruarist kuni aprillini sündinud isikud enim motiveeritud dopamiini poolt reguleeritud uudsete stiimulite otsimisest.

Näib, et kumbagi neid hormoone majutav anum on teineteisega ühendatud, sest suurem kogus dopamiin tingib vastava koguse vähem serotoniini ja vastupidi. Näiteks meeleolu stabiliseeriva serotoniini langus põhjustab obsessiiv-kompulsiivset käitumist ja on tugevasti seotud armumisega kaasnevate kinnisideedega romantilisest partnerist. Ka introverdid on kinnisideelised enda isiksuse suhtes, sest nende mõttemaailm ringleb alatasa subjekti – iseenda – ümber. Introvertset ja sotsiaalselt eemaletõukavat käitumist – lisaks negatiivsetele emotsioonidele – reguleerib aju parem poolkera, täpsemalt parem otsmikusagar ja ekstravertset sotsiaalselt tõmbavat käitumist – lisaks positiivsetele emotsioonidele – vasak otsmikusagar. Kummagi maailmavaate keskpunktis on erinevad objektid, millest sai kolmandas peatükis lähemalt räägitud. See mängib keskset rolli nii mõtlemises kui tunnetuses.

Introvertselt pärssivat ja ekstravertselt ergastavat käitumist on võimalik võrrelda autonoomse närvisüsteemi kahe liigiga – sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemiga. Mõlema mõju inimorganismi ja psüühika toimimisele on sarnane introverdi ja ekstraverdi käitumisele, millest üks pigem pidurdab, teine kiirendab; üks pelutab, teine erutab; üks tõukab, teine tõmbab. Sümpaatiline närvisüsteem aktiveerub ohu- või stressisituatsioonis, kiirendades näiteks südametööd, tõstes vererõhku ja laiendades silmapupille. Antud närvisüsteem saigi selle funktsionaalse eripära tõttu oma nime – sümpaatiline -, sest sümpaatse vastassoo esindaja juuresolekul kiireneb erutusest meie pulss ja ahenevad pupillid. Parasümpaatiline närvisüsteem mõjub organismile sootuks vastupidiselt – pidurdavalt -, mistõttu tema saigi nime „antisümpaatne“. Viimane juhtib kogu süsteemi rahuolekusse, mille tulemusel aeglustab südametöö, langeb vererõhk ja ahenevad silmapupillid, täpselt nagu langeb meie süda saapasäärde, kui silmame tänaval oma kallimat kõndimas teise inimese käevangus. Kõik need protsessid on automaatsed ja ei allu meie tahtlikule kontrollile.

Kuigi intro- ja ekstravertsust peetakse päritavateks, võib kiindumusmudel ja kasvatus seda mõjutada. Nagu iga lugeja võis eelmisest peatükist järeldada, võib introvertidele omane häbelikkus olla põhjustatud ebakindla kiindumusstiili või ülirange kasvatuse poolt, mis sunnib inimest sotsiaalset suhtlust vältima, nagu seda eelistavad teha vältivad isiksused ja kaootilised kiindumustüübid, vastupidiselt ärevatele kiindumustüüpidele, kes otsivad iga hinna eest sotsiaalset keskkonda ja ihaldusväärset kiindumusisikut selles, kaldudes pigem ekstravertsusele. Ebakõlad geneetiliste soodumuste ja keskkonna mõjutustest kujundatud käitumise vahel tekitavad aga patoloogiaid, näiteks kui impulsiivne ja pidevalt uudseid situatsioone ihkav isik on tänu autoritaarsele kasvatusele madala enesekindlusega ja eemaldub keskkonnast, mis võiks tema anatoomia poolt nõutud vajadusi rahuldada.

Kiskjalikud soorollid ehk mis eristab nais- ja meespsühhopaate

Naissarimõrvarid


Marissa Harrison keskendub oma uurimuses naissarimõrvaritele, mis tundub esmapilgul olevat tuulte tallamisena, sest naised (isegi naispsühhopaadid) on loomuomaselt rahumeelsemad ja füüsiliselt nõrgemad kui mehed ning vähese esinemissageduse tõttu statistiliselt pigem haruldus või anomaalia. 21. sajandi künnisel on aga antud vaatenurk hakanud muutuma ja üha enam uuringuid kaasab lisaks meestele ka naispsühhopaate, sest iga kuues sarimõrvar on naine, kellest ligi 40 protsendil esineb mõni vaimuhaigus või isiksusehäire.

Harrisoni uurimuses paljastuvad huvitavad mustrid, võrreldes meessoost kiskjatega. Nagu üritavad nartsisstid rõhuda enam soorollidele, mis tõstaksid nende sotsiaalset staatust, nii valivad ka naismõrvarid elukutseid või rolle, mis seostuksid enam naiselikkusega. Statistika kohaselt töötavad läbilõikes peaaegu pooled naissarimõrvaritest meditsiini või hoolekandega seotud ametites. Nendest omakorda pooled tegelevad lastega, olles lastehoidjad või emad, seetõttu on nende sagedasemad ohvrid ka lapsed ja vanurid, ühesõnaga isikud, kellest naiselik jõud üle käib. Mõrvarite elukutsed varieeruvad õpetajatest kuni prostituutideni, paljude käitumisel on antisotsiaalne iseloom (petlikkus, võlts võlu), enamik naisi on haritud, keskmise või pisut üle keskmise välimusega, kuuluvad alam- või keskklassi ja peaaegu kõik tunnevad oma ohvreid, kellel on nendega sugulussidemed.

Olles aga sugulussidemetes kõige verejanulisema meeskiskjaga, võib pereliige tunda end kui vihase lõvi selja taha varjatult. Meespsühhopaate ei motiveeri emotsioonid, millel baseerub tavapäraselt kiindumine, vaid veri, mida saab jagada nagu rahagi. Mateerial on psühhopaadi silmis alati kõrgem väärtus kui mingil ebamäärasel emotsioonil, mida ta nagunii ei tunne. Seega seob psühhopaati teiste inimestega vaid konkreetselt tajutavad sidemed, nagu sugulusliin. Psühhopaatlikud meeskiskjad peavad oma lähedasi enda omandiks, mida tuleb vere hinnaga kaitsta. Rünnak lähedaste vastu võrdsustub otsese rünnakuna ka kiskja isiksuse ja kogu loomuse vastu, mida ei saa jätta karistamata.

Kirjeldatud kaitsev taktika on üks osa evolutsioonilisest käitumisest, mis sunnib oma ihu vilju säästma, et pärandada neile oma geneetiline info. Samas on see ka üks osa nartsissistliku isiksuse tööpõhimõtetest. Esimeses peatükis mainisime näiteks nartsissistlikke emasid, kes läbi eksponeeritud emaduse võidavad sotsiaalset tunnustust. Ka psühhopaatidel on nartsissistlikud jooned tugevalt esindatud, mille tõttu nad soovivad ühiskonnas hinnatud standardite kohaselt esineda. Need standardid on enamasti sookohased.

Kõnekäänd „hunt kodu lähedalt ei murra“ kehtib tõepoolest ainult meeskiskjate kohta. Enamik naismõrvarite ohvritest on nende sugulased, kolmandik naistest mõrvavad oma abikaasad, pooled oma lapsed. Naiste mõrvarliku produktiivsuse taga on olenemata keskpärasest välimusest arvukad abielusuhted, mis annab nimetusele „femme fatale“ (saatuslik naine) vägagi kõhedusttekitava varjundi. Kui mehed otsivad ohvreid koduväliselt, siis naised teevad seda oma kodu seinte vahel. Mehi motiveerib mõrvatööle teo seksuaalne tagapõhi, naisi majanduslik.

Sellel võib olla jällegi evolutsiooniline põhjus. Isaste loomade peamine looduslik ülesanne on seemet laiali puistada, emaste ülesanne aga selle seemne eest hoolitseda. Kuna laste kasvatamine eeldab täiendavate ressursside olemasolu, et tagada laste ja enda eksistentsi, siis on mõistetav, miks naised fikseerivad oma motivatsioonid instinktiivselt materiaalse vara kuhjamisele, nagu tegi seda ka Lovisa, kelle peamine eesmärk oli ohvrist vanaproua majanduslik ekspluateerimne. Naismõrvarid saavutavad oma tahtmise surnud abikaasade või laste elukindlustusrahade kogumisega, testamentide võltsimisega või testamendi väljapetmisega.

Naised ei pea oma pereliikmeid enda lahutamatuks tervikuks, nagu messpsühhopaadid seda teevad, vaid ohverdatavaks ressursiks, mis tõotab kaasa tuua suuremaid preemiaid kui läheduse säilitamisest saada võiks. Ka looduses tapavad loomad oma järglasi kui ressurssidest jääb väheks. Kindlasti on nii mõnigi lugeja kasvatanud lemmikloomadena hamstreid, kes on oma pojad inimkasvataja õuduseks ära söönud. Inimestest naismõrvarite eelistatud mõrvarelv on seevastu mürk (koduperenaise ülesanne on perele einet valmistada) ja püssirohi (eriti endast tugevamate meeste vastu), kuid ka (laste) uputamine, pussitamine (selja tagant või une pealt) ja lämmatamine (padjaga, samuti une pealt).

Samas jällegi, kogu kaunis illusioon, mis seostub meespsühhopaatide näilise perekondliku pühendumisega, pühitakse ainsa hetkega, kui psühhopaatlik kaasa, olgu ta mees või naine, sooritab koduväliselt võika kuritöö, mis teda karistusutusse suleb ja perekondliku harmoonia lõhub. Igal heal on oma vead ja suhtekiskjaga koos elades ei tea sa iialgi, kui habras võib olla tasakaal õnne ja õnnetuse vahel.

Mis on kurjus – kas subjektiivne tundmus või objektiivne fakt?

Kurjus

Mis on kurjus? Wikipedia tõlgendab kurjust kui omadust olla teiste vastu halastamatu või neile halba sooviv. Kurjusel on määratult laiem tähendus, kuid igapäevaselt iseloomustatakse kurjana kõike, mis on inimese juures moraalselt halb, rikutud, hoolimatult destruktiivne, isekas ja õel. Lihtsamalt väljendades on kurjus headuse vastand. Kurjus võib esineda inimese, kuid ka loodusjõudude, loomade, haiguste või muude soovimatute nähtuste kujul.

Arusaamine, et me võime midagi või kedagi üdini kurjaks nimetada, põrkub kokku inimkonna iidsete filosoofiliste ja religioossete jäänukitega ja – miks ka mitte – meie endi vanemate õpetussõnadega, mis keelasid meil lastena kedagi halvaks või pahaloomuliseks kutsuda, sundides meid täiskasvanuelus aktsepteerima tuttavat ja turvalist seisukohta, et ilma halvata ei ole ka head või vastupidi. See ei pälvi kriitikat teiste meiesuguste poolt ja me ei pea end õigustama, miks me otsime kõigis midagi head, isegi kui selline maailmapilt ei tundu mõnikord päris asjakohane.

Hea ja kurja dualism kangastub karikatuurse sümbolina meie silme ees kahevärvilise ringina, mida poolitav piirjoon lookleb kompromissina kahe võimsa jõuvälja vahel. Need jõud on teineteise vastandid, kuid ühe mõju teisele on harmooniline ja nende segunemist tähistavad väikesed vastandvärvilised ringid kummagi sees, mille kohaselt ühes on veidike ka teist. Yin ja yang sümboliseerib taoistlikku looduse duaalsust, kus kumbagi poolt sümboliseerivad vastavalt naiselikkus ja mehelikkus, tume ja hele, must ja valge, surm ja elu. Ei ole sellist absoluutsust, mis ühte teisest eraldaks või võimaldaks vaadelda üht teisest eraldiseisvalt eksisteerivana. 

Psühholoogia ei saa paraku leppida lingvistiliste lihtsustustega, vaid üritab kurjust taandada mõõdetavatesse dimensioonidesse, mis iseloomustavad erinevusi individuaalsetes isiksusejoontes ja käitumises. Samas tundub mõiste „kurjus“ omandavat universaalset kultuurilist ja sotsiaalset tähendust, millest võib spekuleerida, et „kurjad“ isiksusejooned ja käitumine peaksid teineteisega suures osas kattuma, moodustades kurjuse mustri, omalaadse kurja isiksuse toimimise stiili. Kiskjaliku stiili, mida võiks iseloomustada omadussõnaga „kuri“.

Nii kehitu vennike kui kirp lükkas 14. sajandil musta surma nimelist viirust põhjustavat bakterit levitades inimlikkuse peaaegu massilise väljasuremiseni. Iga organism siin maamunal soovib ellu jääda, kasvõi teiste verd imedes ja aastamiljonite jooksul ainsale ellujäämisstrateegiale truuks jäädes. Mina soovin tõstatada vaid küsimust teadlikkusest – kuritegelikust tahtest -, mis võib olla omane vaid intelligentsele inimesel, kui väga loominguliste ja kohanduvate strateegiate kasutajale.

Verega leviv tapjabakter oli kirbu strateegia paratamatu järel- või kõrvalprodukt, mis polnudki kirbu algne eesmärk. Otse vastupidi. Kui kirbul oleks võimekus imeda inimverd ilma viimastele tõsiseid komplikatsioone tekitamata, ei oleks inimesed võib-olla nii kiiresti antibiootikume välja töötanud või ei elaks tänapäeval nii steriilses keskkonnas, kuhu üksainus ilmunud hiir põhjustaks paanilise kahjuritõrje kampaania. Kirp võiks endiselt häirimatult verd imeda ja olla meie majapidamises sama tavaline putukas kui toakärbes või sääsk.

Hoolimata sellest, et kirbu ellujäämisstrateegia eesmärk ei ole kunagi olnud kuri tahe inimesi tappa, nimetame me seda kurjaks – parasiitlikuks – strateegiaks. Mis ei keela meil aga kurja strateegiat rakendavat inimest kutsuda kuritahtlikkuks, isegi siis kui selle rakendaja eesmärgiks oli lihtlabane organismi ellujäämine. 

Ometi saavutasid inimesed juba kümne käsu tahvlite avaldamisega ühiskondliku kokkuleppe, et nad oma liigikaaslast ei murra ja üksteise vastu kurjasid (egoistlikult kiskjalikke) strateegiaid ei kasuta. Kuigi meie senine kiskjalik tegevus ja käitumine võisid juhinduda teadlikust valikust võidelda oma liigi säilimise nimel teisi liike hävitades – mis ei ole liigi säilimise seisukohalt mitte kuri, vaid vajalik ja paratamatu -, oleme ka meie tänaseni juhitud närilistest esivanemate instinktidest, kelle tahe ei olnud kuri ja ei erine eriti teistest elusolenditest, kellele kehtivad universaalsed evolutsiooniseadused, mis reguleerivad ellujäämist.

Ka kurjal (teadlikul) inimstrateegial on soovimatuid järelmõjusid, mis saadavad näiteks mõrvari või vägistaja vanglasse, kuid meie liigile omane intellekt aitab meil neid varjata, muutes need seega automaatselt kuritahtlikeks. Nii ei saagi me sugugi pahaks panna, et ka harmooniliselt toimivas inimühiskonnas, kus ligimesearmastus ja altruism on lisaks kõrgele intellektile hinnatud väärtused, on säilinud piisavalt neid, kes ei mängi ausat mängu ja ei taha teistega sarnaseid reegleid järgida, teostades varjatud kiskjalikkust oma liigikaaslaste vastu.

Kuidas ära tunda paranoikut?

Paranoiline


Paranoilise häire „kandjasse“ võiks esmapilgul suhtuda umbusaldavalt, kuid kui tegu on häire prototüübiga (puhta vormiga), siis võib liigne valvsus – nii imelik kui see ka ei tundu – üleliigne olla, sest enamikus tahab paranoik teada enese julgeoleku ja puutumatuse nimel sinu kohta rohkem kui enda kohta paljastada ja temast targu eemale hoides ei pea sa teda eriliselt kartma.

Paranoik pole ohtlik, kuid imelik ja tüütu kindlasti. Kahtlemine on paranoilisel veres, võib-olla on keegi isegi tema verre kahtlust tekitavat ainet süstinud. Mitte miski pole välistatud ja kahtlustustel on paranoilise elus palju enam kaalu kui faktidel. Milleks üldse fakte otsida, kui kõik on ilmselge – maailmas pole ühtegi inimest, kelle eludes paranoiline peaosa ei etenda. Pisematki märkimisväärset detaili isikutevahelistes suhetes võtab paranoiline isiklikult. Suvalisel sündmusel on oomeni tähendus ja see võib olla stardipauguks edaspidistele sündmustele, mis tahavad paranoilise nõrga enesekindluse päevavalgele tirida. Seda ei tohi lasta juhtuda. Kindluse müürid tuleb rajada kõrged ja tugevad. Ka paranoilise isiku keha on jäik kui kindlus, tema kehahoiak pinges, pilk terav ja läbipuuriv.

Paranoiline skisofreenia on üks skisofreenia enimlevinud vorme. Skisofreeniat võib lihtsustatult nimetada luululiseks häireks, millele on iseloomulikud mõtlemise ja tajumise sügavad kõrvalekalded, säilitades samas teadvuse selguse ja intellektuaalse võimekuse. Skisofreenia puhul on rikutud individuaalne sõltumatuse tunnetus ja intiimsus. Skisofreeniku jaoks on isegi kõige salajasemad ja isiklikumad mõtted otsekui teiste inimeste või kõrgemate jõudude poolt kontrollitud, kes suudavad neid ka lugeda. Hallutsinatsioonid on skisofreenia puhul sagedased, moondades nähtud värvid erksamaks ja sündmused tähtsamaks, kui need tegelikkuses on.

Paranoilise skisofreenia kriteeriumiteks on luulumõtted, kuulmis-, lõhna- või maitsehallutsinatsioonid ja harva ka nägemishallutsinatsioonid. Luulumõtted keerlevad sageli ümber kontrolli, mõjutuse ja hõivatuse ehk isik tunneb ennast kontrollitavana ja mõjutatavana. Tundeelu on vähem tuimenenud kui skisofreenikutel, samuti on raske täheldada kõnehäireid ja vähenenud motiveeritust ehk paranoilise skisofreeniku tundlikud ja teadlikud funktsioonid töötavad vähemalt rahuldaval tasemel ja pealiskaudsel vaatlusel on paranoilist skisofreenikut raske normaalsest inimesest eristada. Küll aga temaga vestlusse laskudes ilmnevad õige pea kahtlused tema isiksuse käepärases toimivuses. Ta võib vaadata närviliselt ringi, kuulatades aeg-ajalt hääli oma kõrvade vahel. Ta võib mainida, et teda üritatakse mürgitada, sest ta tunneb pidevalt mürkgaaside lõhnu. Või on valmis sööma vaid teatud toiduaineid, nagu konservid, millesse ei saa (tema loogika kohaselt) mürki lisada. Muul ettevalmistatud toidul on iseäralik maitse juures, mis kõik vihjab sissepuistatud mürgile.

Luululised mõtted moodustavad uue reaalsuse, mida pole vaja tegelikkusega võrrelda. Kõik on iseenesestki mõistetav ja vaid „loll“ ei näe tumedat kätt kulisside taga. Tegemist ei ole (peaaegu kunagi) sensoorsete häiretega, vaid tajude moonutamisega, mida kogevad lahjendatud kujul ka täiesti normaalsed inimesed: peatüki alguses kirjeldatud lotovõidu või palganumbri näitel. Paranoilise skisofreeniku tüüpilisteks hallutsinatsioonideks on petlikud abikaasad või elukaaslased, kes vaid otsivad võimalusi skisofreeniku selja taga naabri või juhututtavaga voodilinade vahele pugeda. Isegi tõenditel, et „petja“ viibis petmise hetkel kõrgel maa kohal lennukis, mitte naabrimehe magamistoas, ei ole mingit alust, sest lennupiletid on võltsitud, võõra riigi sularahaautomaadi väljavõtted fabritseeritud, ja kõik üksnes selleks, et paranoiku toit ja hingatud õhk sihipärase taktikaga mürgitada. Sellesse vandenõusse on segatud nii lennufirmad, suurkorporatsioonid kui pangad, kelle ainuke eksistentsi mõte on aidata paranoilise skisofreeniku romantilist partnerit uue eluga alustada.

Kui paranoilise skisofreenia diagnoosimiseks on tarvilik kõigi kriteeriumite olemasolu, siis paranoilise isiksusehäire puhul nii ei ole. Võrreldes paranoilise skisofreenia kolme kriteeriumiga on paranoilisel isiksusehäirel neid seitse, kuigi tegemist on märksa „leebema“ häirega, mis ei sisalda luululisi mõtteid ja hallutsinatsioone. Isiksusehäiret saab diagnoosida skisofreeniku puhul vaid siis, kui paranoilise isiksusehäire kriteeriumid eksisteerisid enne luulude tekkimist või eksisteerivad peale nende kadumist.

Ometi on paranoilise isiksusehäirega isikut tavainimesel raske luulude käes mitte vaevlevaks pidada. Paranoiku üldine ärevus ja vastuvõtlikkus negatiivsetele vihjetele on fenomenaalne.

Kui imetleda tema uhiuut autot, loeb ta sinu kiitusest vihjamisi välja, nagu kahtlustaksid sa teda pangaröövis, sest muul viisil ta nii kallist autot endale lubada ei saaks. Kui sa kiidad ta saavutusi, siis usub paranoik, et sa vihjad kriitikaga tema võimekusele veelgi paremini esineda või hakkama saada. Kui sa imestad, kui kena elukaaslase ta on endale saanud, siis on ta kindel, et sa ei pea teda viimase vääriliseks.

Need vihjamisi välja loetud tõdemused tekitavad sagedasi vihapurskeid ja pikalt tulel hoitud põlastust. Eriti „luululine“ võib isiksusehäirega isik olla aga sellesama romantilise partneri või elukaaslase jaoks, keda paranoik, nagu ka tema skisofreenne „teisik“, truudusepetmises kahtlustab. Kui paranoilise skisofreeniku puhul nimetatakse seda kiivusluuluks, mis tõestusmaterjali ei vaja, siis isiksusehäirega inimesel võib kahtlustamiseks vaja minna reaalseid aluseid. Mida ta lõpuks ka leiab. Vähemalt kallima vihaga väljapahvatatud „ülestunnistuse“ näol, mis on motiveeritud reaktsioonina paranoiku pidevale umbusaldamisele.

Paranoilise isiksusehäire puhul tekivad sellised arusaamatused ja kohati ilmselged eksimused tema tajude ekslikkusest, mida võivad kogeda ka normaalsed isikud.

Peale töölt koju naasmist enda eest segamini aetud voodit leides, hakkab paranoiku fantaasia koheselt lendama. Kui normaalne isik otsib truudusepetmisele pigem vastandlikke põhjuseid, siis paranoik valib esmase valikuna just petmiskahtluse. Ebalevalt käituv või oma telefonikõnesid varjav kaasa tekitab ka normaalses isikus paranoilisi kahtlusi, kuid paranoiku jaoks piisab kõige väiksemast vihjest, mis hakkab kiiresti uusi tõestuslõngasid maha jätma. Oma kahtlused esitab paranoik väga ründaval viisil ja suure tõenäosusega koheselt peale ülestegemata voodi avastamist.

Koju naasnud elukaaslane leiab eest segipaisatud toad (asitõendid tuleb ju üles leida!) ja vihase paranoiku, kes vaevu ennast talitseda suutes talle vihaselt silma puurib (asitõendite mitteleidmine tekitab veel suuremat ärevust). „Kes see raibe on?“ pahvatab ta tööpäevast väsinud kaasale näkku ja ülekuulamine, mis kestab hilise õhtutunnini, võib alata. Kui see kooselu peaks lagunema, peab paranoik ilmselt elu lõpuni viha oma „truudusetu“ ekskaasa vastu.

Tavapäraselt usuvad paranoiliste inimeste süülaviini alla jäänud elukaaslased, naabrid, töökaaslased või sõbrad, et süüdistuste põhjuseks on hallutsinatsioonid või illusioonid, kuid enamasti tuuakse põhjuseks idiootia, mille all iga paranoik peaks kindlasti vaevlema. Paraku on kumbki seletus väär. Luululine skisofreenik ei suuda end kaua teiste eest peita, kuid paranoilise isiksusehäirega inimene tekitab teistes pigem meelehärmi ja ahastust, sest enamasti käitub ta normaalsusele lähedaselt. Paljud peavad tema käitumist väljakannatamatuks, mõistmata, et tegelikkuses on tegu rikutud isiksusega, mitte iseloomu iseärasusega, mida saaks palja tahtejõuga muuta.

Kuid patoloogiliselt paranoilise isiku käitumiseelistustes pole armukadedus kaugeltki domineeriva iseloomuga. Lisaks sellele, et ta kaldub kahtlustama kõiki ja kõike, tulevad isiksusehäirega kaasa teised sellele häirele stereotüüpsed käitumismustrid, mida on teistele talumiseks alati üks liialt palju. Isiksuse suutmatus etendada immuunsüsteemi ülesannet produtseerib jadaühenduses üha uusi häireid käitumises, nagu põhjustab esimese doominokivi langemine ka järgnevate epideemilise langemise.

Kui sina suutsid näiteks tõmmata enda käitumise juures tugevaid seoseid paranoilise isiksusehäire kirjeldusega, siis suurema tõenäosusega on sinu puhul tegemist paranoilise iseloomuga mitte isiksusehäirega juba sellel tähendusrikkal põhjusel, et sa enda juures paranoilisi isiksusejooni esmajoones üldse märkad. Sel juhul on sinu käitumise juures iseloomulik olla umbusklik ja kahtlustada teisi – mõnikord ka alusetult, mis muudab sinu iseloomu väga hämaralt klassifitseerituks.

Kuid jällegi, kui paranoilise isiksusehäire kriteeriumiteks on seitse sümptomit, siis paranoilise isiksuse puhul võib neid olla palju vähem või on nende esinemine märgatavalt vähem ekstreemne. Just nimelt ekstreemsus sobib isiksusehäiret kõige täpsemalt iseloomustama, kui me räägime üleüldse iseloomujoontest. Ilmselgelt ei muuda kellegi käitumist ekstreemseks ülim tundlikkus tõrjumise ja ebaedu suhtes, kuid kindlasti tundub see mõnele teisele inimesele räige iseloomu rikkena, kui siia lisada veel solvangu ja haavamise püsiv mitteandestamine ning kalduvus kaua viha pidada; umbusklikkuse ja kõikehõlmava kalduvuse kogemust moonutada, tõlgendades teiste neutraalseid või sõbralikke tegusid kui vaenulikke või põlglikke; oma õiguse visa ja sõjakas tagaajamise, mis ei sobi kokku tegeliku olukorraga jne.

Isegi kui sul on tugevad paranoilised või vältivad iseloomujooned, ära tunne ennast veel õnnetuna! Evolutsiooniliselt on umbusk võõraste ja mittesugukonna liikmete vastu täiesti põhjendatud, mida peetakse normaalseks nähtuseks juba esimese eluaasta teisest poolest alates. Vanemad pole meid lapsepõlves asjata manitsenud tänaval juurde astunud võõraga mitte kaasa minema või temalt midagi meeldivat vastu võtma. Inimene, kes, pooletoobiselt lillekimp näpu vahel, suundub tihedas põlismetsas kahtlaselt sahisevate põõsaste poole, võib juba peale esimest sammu olla määratud hukkumisele. Kartlikkus ja hirm võõrastes (sotsiaalsetes) situatsioonides ei ole seega kaugeltki normaalsusest hälbivad.

Paranoia äärmuslik vastand on naiivsus, mis ei sea meie teele vähimaidki takistusi täiesti ilmsetesse lõksudesse astumast ja me oleksime soovinud tagantjärele tarkust tunnistades olla pigem paranoilised kui naiivsed.

Mis on isiksusehäire?

Isikusehäire


Isiksuse rikutus hõlmab psüühika individuaalset kasutusviisi ja selle tulemusel tekkinud tagajärgi, mis ei ole kunagi positiivse tooniga. Lisaks sellele on isiksuse rikutus jäik ja raskesti muudetav seisund, mis ei kohandu olukorra nõudmistega. Raske psüühilise häire korral on isiksuse kasutuses valdavalt vaid mõni üksik käitumisstrateegia, mis ei võimalda muutuvas ja pidevat kohandumist nõudvas keskkonnas iseseisvalt toimida, nagu näiteks nõrgamõistuslikel. Samas ei aita ka erinevate strateegiate rakendamine edukalt toimida, kui need on suunatud jäigalt ühe kindla eesmärgi saavutamiseks, sõltumata keskkonna võimalustest või vastuvõtlikkusest. Kui isiksuse rike väljendub lisaks selle raskepärasusele veel kindlates stereotüüpsetes väljendusmustrites, mida saab teistest keskkonnaga kohanematutest käitumisvormidest eristada, siis võidakse seda seisundit klassifitseerida kindlaliigiliseks isiksusehäireks (personality disorder ing.k).

Isiksusehäireid kui püsivaid arenguseisundeid saab klassifitseerida spetsiifiliste käitumuslike tunnuste ehk diagnostiliste kriteeriumite järgi ning selle liigitamiseks vajaminevat tegevust nimetatakse psühhodiagnostikaks ehk arenguseisundi hindamiseks, mille lõpptulemuseks on isiksusehäire olemasolu või puudumise diagnoos. Konkreetse isiksusehäire kriteeriumid ehk käitumismustrid demonstreerivad psühhiaatrist hindajale millisel konkreetsel viisil ja eesmärgil isiksus oma mentaalseid instrumente kasutab.

Spetsialistide hinnangud isiksusehäire olemasolust või puudumisest põhinevad intervjuudel nii hinnatava endaga kui ka vajadusel tema lähedastega. Hindaja tutvub hinnatava terviseregistritega, et tuvastada mustreid või eeldusi, mis võiksid seostuda ühe või enama isiksushäirega. Kui ka sellest on vähe, siis pannakse patsient vaatluse alla. Mõningatel puhkudel, eelkõige erinevatel uuringutel, kus on vaja kiireid pealiskaudseid tulemusi, tulevad abiks spetsiaalsed küsimustikud, niinimetatud eneseraportid, millele patsient/uurimisalune ise vastab. Kõige selle alusel koostatakse anamnees: patsiendi meditsiiniline ja psühhiaatriline biograafia.

Isiksusehäire diagnoosimiseks peab hinnangut tegev spetsialist teadma, kus asub piir normaalse ja patoloogilise inimliku käitumise, motivatsioonide, mõttemustrite ja isiksuse instrumentide funktsionaalsuse vahel. Näiteks nii ebameeldivat käitumist nagu vähesest (Suure Viisiku) koostöövalmidusest motiveeritud isekust ei peeta automaatselt patoloogiliseks (normist hälbivaks, haiglaseks). Küll aga võib see muutuda patoloogiliseks koostoimes mõne teise käitumisviisiga, mis vajab toimimiseks isekust – nagu näiteks petmine ja valetamine –, õõnestades organiseeritud ühiskonna individuaalset ja kollektiivset stabiilsust.

Diagnoosi koostamise teeb keeruliseks just ametialane nõue klassifitseerida hinnatavat käitumist selle esilekerkivate tunnuste abil, nagu seda teevad seadusepügalaid tundvad kohtunikud, kes määravad teatud teo eest konkreetse karistuse, mis on koos teo kirjeldusega määratletud ära vastavates seadustekogumikes. Selleks on tarvis mahukaid terminoloogilisi teadmisi ja ka eelnevat kogemust sarnaste juhtumitega tegelemisel, mis teeb ühest tavapärasest kohtunikust vilunud ja õiglase kohtuniku.

Kliinilises psühhiaatrias asendavad juriidilisi seadustekogusid üldtunnustatud manuaalid, psühholoogilised seadustekogud, mille abil on võimalik kliiniliste otsuse tegemisel juhinduda kindlatest kooskõlastatud reeglitest ja juhenditest. Need on kirja pandud kahte mahukasse abivahendisse: Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni vaimsete häirete diagnoosimise juhisesse (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders; lühendatult DSM, 4. redaktsioon American Psychiatric Association. (1994). Diagnostic and statisticalmanual of mental disorders (4th ed., text rev.) ja 2013. aastal välja antud 5. redaktsioon) ning Maailma Tervishoiu Organisatsiooni poolt välja antud ja peamiselt euroopa ning ülejäänud maailma spetsialistide poolt kasutatavasse Rahvusvaheliste haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilisse klassifikatsiooni (lühendatult RHK, täpsemalt 10. redaktsioon, RHK-10).

Enam ei ole kellegil tarvis šamaani kombel spekuleerida veidrate tervisehäirete üle, vaid ta võib sarnaselt teistele eriala spetsialistidele lähtuda koordineeritud normatiividest – meditsiinilistest spikritest. Nendes klassifitseeritakse erinevaid terviserikkeid nende patogeneesi ehk pärinevuse järgi või selle järgi, milliste organite tööd häire mõjutab, nagu on leksikonides ja sõnastikes järjestatud sõnad nende algustähtede järgi. Psüühikahäirete korral on vahel keeruline häire pärinevuse põhist klassifikatsiooni luua (sest teaduslikud tõendid selles osas lahknevad või puuduvad) ja nii keskendutaksegi mõnikord rikete sümptomitele kui häire individuaalsetele tunnustele, mis väljenduvad patsiendi käitumises, motiivides kui ka kognitiivsetes protsessides.

Silmaga nähtavad sümptomid moodustavad omakorda komplekseid mustreid, sündroome, mis väljenduvad tervikuna vaadeldavates käitumis-, motiivi- kui ka kognitiivsetes süsteemides, sarnanedes näiteks üksikutest puuviljadest valmistatud salatile. Ideaalsel juhul nimetavad antud kodeerimissüsteemid ka rikete teadaoleva päritolu või põhjuse, nagu jagavad meelelahutusajakirjad koduperenaistele puuviljasalati valmistamise ja koostisainete retsepte.

Enam kui üheksasaja leheküljelise monstrumi DSMi viies redaktsioon nimetab ära kõik maailma üldtunnustatud vaimuhälbed ja on enimkasutatud tööriist psühholoogide ja psühhiaatrite käes peamiselt põhja-ameerika mandril. RHK on aga tõhus abivahend kõigile tervishoiu spetsialistidele, kes tegelevad nii ihuliste kui vaimsete hädadega. RHK viies peatükk, mis seostub otseselt antud raamatu sisuga, hõlmab psüühika- ja käitumishäireid, sisaldades nende kliinilisi kirjeldusi ja diagnostilisi juhiseid. Need juhised loovad üldtunnustatud standardid, mille alusel on võimalik objektiivselt hinnata kellegi isiksuse häiritust, jätmata ruumi subjektiivsetele spekulatsioonidele, kas teatud käitumismuster tundub hinnatavale rohkem või vähem häiriv.

Isiksuse käepärase toimimise tõsised häired ei ole tavapärane nähtus, eksisteerides vaid murdosal elanikkonnast, ja näib rohkem vaevavat isiksusehäirega inimese lähedasi kui häiritud inimest ennast. Isiksuse bioloogilisted, sotsiaalsed ja psüühilised dimensioonid näevad rikutud (kuid väljaarenenud) isiksuse puhul välja kui lõhkirebitud ämblikuvõrk, mida tundub võimatu parandada – selle tööriistade strukturaalne terviklikkus on katastroofiliselt kahjustatud. Isiksusehäiret ei peeta vaimuhaigusteks, sest selle päritolu on individuaalne või hindajale teadmata, mille tõttu on põhjuste ja sümptomite seoseid mõnikord väga raske tuletada. Isiksusehäired on arenguseisundid, mille sümptomid on saanud mõjutusi varasest lapse- või noorukieast ja on tsementeerunud täiskasvanuelus; erinevalt isiksuse muutustest, mis on omandatud täiskasvanueas kas konkreetse ja teadaoleva psüühilise või füüsilise trauma (sõda, röövkallaletung, vangistus; mõnikord eelneb isiksuse muutusele PTSH) tagajärjel.

Vaatamata sellele, et isiksusehäired ei ole klassifitseeritud haigusena, reastatakse RHK-s ka need koos teiste kehaliste ja vaimsete vaegustega ühtede kaante vahele, andes justkui vihjamisi mõista, et tegemist on pigem inimliku puude kui vältimatu paratamatusega ning et meie hing ja keha on teineteisest lahutamatu tervik.

Suure töö isiksusehäirete põhjuste ja tagajärgede vaheliste seoste leidmiseks on ära teinud Sigmund Freudi psühhoanalüüs, mis keskendus unustatud mälestuste „üleskaevamisele“, eemaldades patsiendi elu jooksul kuhjunud kogemuste kihtidelt katet ja tungides üha sügavamele isiksuse ajalukku, kuni jõudis probleemi tuumani: selle põhjuseni ehk patogeneesini. Kuid Freudi edukus neurooside või isegi paralüüside ravimisel põhines sageli häire põhjuseks olnud konkreetse elulise episoodi või episoodide järgnevuse leidmisel. Koguni keha osalise halvatuse taha, mida võiks loogiliselt pidada füüsiliseks hälbeks, võis olla peitunud mõni allasurutud psühhotrauma – olgu selle põhjus kui tõsiseltvõetav tahes -, mille meenutamisel paranes patsient otsekui imeväel.

Isiksusehäirete puhul on põhjuste ja tagajärgede seos määratult keerulisem. Isegi kui psühhiaater suudab selle välja selgitada, ei ole isiksus kunagi rikutud üheainsa episoodi vältel, nagu näiteks Freudi kirjeldatud neurootiline naine, kes ei suutnud veekruusi vastu võtta, sest see elamus seostus ammu unustatud kogemusega veekruusist joova koeraga. Isiksusehäire põhjused jäävad enamasti mõõtmatusse ajaperioodi, olles seotud rohkem kui ühe ärritajaga, mis pealegi ei pruugi omavahel seotud olla. Ka sõdurite postraumaatilist stressihäiret võivad põhjustada mitmed üksteisele järgnevad kataklüsmilised sündmused, kuid selle peamiseks põhjuseks on ikkagi sõjakoleduste kogemine summeerituna.

Sarnaselt üldistades saamegi isiksusehäirete üheks siduvaks põhjuseks nimetada kogemusi lapsepõlves. Varem mainitud „isiksuse muutus“ leiab aset täiskasvanuelus ja nii on ka unustatud mälestuste taastamine lihtsam, sest nendele pole veel ladustunud selline kogus hilisemaid mälestusi, mille mahakoorimine oleks sel määral aeganõudev ja ressursimahukas, nagu paleontoloogidele dinosauruste kivististe väljakaevamine miljonite aastate paksuste ajalookihtide alt. Seega on lapsepõlvest pärit isiksusehäired iga terapeudi jaoks kui sügavale maapinda peidetud fossiilid või pimedad ja aastasadadeks hüljatud labürindid, mille läbimine tundub üliinimliku ettevõtmisena. Nii ongi lihtsam pärismaalasest šamaani kombel ajada süüd isiksusehäire tekke põhjustest müstiliste deemonite või kurjade vaimude kaela, kui seletada midagi nii keerulist tõestatud teaduslike analüüsidega.