Tingimusteta armastus on kaasaegne suhtemüüt, mida ei tohiks kunagi sõna-sõnalt võtta.

tingimusteta armastus

Enamik suhteõpetusi räägib tingimusteta armastusest, kui oma partneri ülimast aktsepteerimisest. Sa võtad enda kõrvale lubatud isikut kõigi tema vigadega ja ei ürita neid muuta. Hoopis kohaned nendega, lubades mõlemal poolel tunda end suhtes vabana.

“Paraku iseloomustab suhte normaalsust vaid see vabadus, mis iseäranis suhte lõppemisel ilmsiks tuleb – kui partnerid lähevad lahku üleliigsete konfliktideta, siis on tegu normaalse suhtega, mille tunnustest saad sa lugeda siin. Vastasel juhul kaldub suhe vääraks, mille pärast ongi tavaline, et suhteprobleemid selguvad alles suhte lõppemisel, mitte selle kestuse ajal.”

Kuid armastus pole tingimusteta. Ei saagi olla. See on vaid modernne müüt, mis seisab savijalgadel ja on loodud lihtsameelsete naiivitaride lollitamiseks.

Armastuse tingimused on lihtsad: sa ei tohi oma kaasat petta, teda alandada ega lüüa. Tema eest tõde varjata või moonutada. Temaga mängida, temaga manipuleerida. Tema privaatsust rikkuda. Need on vaid osad armastuse tingimused, mida igaüks peaks hoolikalt silmas pidama juba suhte alguspäevil. Seda enam, et hiljem algav argirutiin muudab nende tingimuste kehtestamise väga aktuaalseks.

Iga suhtekiskja üritab oma ohvrit juba varase väärkohtlemisega tuimestada, et muuta viimase armastus tingimusetuks, väärkohtlemisele vastuvõtlikuks. Nüüd tulevad appi äraleierdatud klisheed, millega kiskja suhet vürtsitab.

Suhtekiskjal on lihtne partneriga manipuleerida, sundides teda vastu võtma ideed tingimusteta armastusest, mille puhul aktsepteerib kumbki partner teineteise eripärasid. Kuid need eripärad omavad väärsuhtes kummalist tähendust. Näiteks ütleb kiskja oma partnerile midagi mürgist, olgu selle sihtmärgiks kas partneri välimus või käitumine, mis sunnib viimast kuuldud sõnade tähenduse kohta küsima. Vastuseks pöörab kiskja kõik naljaks, seades küsitavuse alla partneri kehva huumorisoone või puuduliku intellekti – “vaid loll ei saa aru, et see oli nali!” Ühelt poolt võib antud kriitikat isegi tõeseks pidada, sest väärkoheldud partner ei näi sugugi mõistvat, et iga nali peaks ajama naerma. Ta tahaks hoopis nutta, kuid naeratab ebamugavalt, hakates hoopis enda huumorisoones kahtlema. 

Ohver ei mõista, et just äsja oli tema kiskjalik partner muutnud nendevahelise suhte tingimuslikuks, kuigi nõuab ise vastu tingimusteta armastust. Lõpuks hakkab ohver end ka ise süüdistama võimetuses armastama, kuigi peaks koheselt mõistma, et on langenud lihtsa gaasisüütamise lõksu.

Seega peavad igas suhtes eksisteerima kindlad piirid lubatu ja keelatu vahel, mis on täisväärtusliku armastuse algtingimused.

Riigipiirid panevad paika geopoliitilised jõuväljad. piirikonfliktid on läbi ajaloo olnud ühed peamised sõdade algatajad. Tavaliselt ei ole sõdade puhul kumbki osapool piiride paiknemise osas üksmeelel. Piiride seadmisel on oluline teada, et iga väiksemgi piiririkkumine tuleb fikseerida ja teist poolt koheselt teavitada, et tema käitumine on vastuvõetamatu. See näitab piiririkkujale, et sa oled endiselt valvel ja sinu piirivalve on tõhus. Kuidas oma nördimusest teada anda, jääb sinu enda otsustada, kuid hüsteeriline reaktsioon võib sinust väga vale signaali anda ja põhjustada sinu isolatsiooni teistest.

Suhtekiskja peamine hobi ongi piiririkkumine, armastuse tingimuste naeruvääristamine; ta teeb seda meeleldi ja sageli. Tema käitumisele olekski adekvaatsem reaktsioon hüsteeria, kui sa teaksid kindlusega, et tema puhul ongi tegemist paadunud korrarikkujaga. Hüsteeriliseks muutub su käitumine kindlasti peale mitmendat järjestikkust rikkumist, kuid sa pead sellega arvestama, kui kavatsed enda kõrval taluda hoolimatut piiririkkujat. Ta kombib su piire juba teie esimesel kohtumisel ja ootab, kuni sa lõpuks ära väsid, sest tõele au andes ootab iga normaalse ajutegevusega inimene, et tema märkustest lõpuks õpitakse ja tema soove aktsepteeritakse.

Kui kiskja jääb sulle piiririkkumisega esimene kord vahele, siis läheneb ta pettuse läbiviimisele järgmine kord märksa ettevaatlikumalt ja kui sa seekord seda tähele ei pane, siis ennistab ta oma endise intensiivsuse. Lõpuks muutud sa pidevate rikkumiste suhtes kas apaatseks, lüües kõigele käega, või paranoiliseks, hüpates väiksemagi krõpsatuse peale kui vedrust vinnatud õhku ja see ei jää su lähedastele märkamata. Sa oled võimetu isegi enesele seletama, mis oli sinu erakordse tujutuse või tujukuse põhjuseks. Nii kontrollib kiskja pidevalt sinu meeleolusid ja näib sellest sadistlikku rahuldust saavat.

Piire rikutakse nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Relvastatud konfliktid piiriäärsetel aladel seisnevad alati oma võimekuse ja relvastuse demonstreerimises. Mõnikord võib see piirduda üksnes rusika viibutamisega, kuid tavapäraselt kostitatakse vastaseid selge annuse lõhkeainega, et tema vastupanukatsed juba eos lämmatada. Koduvägivallas on füüsiline piiririkkumine selge ja konkreetne eneseväljendus. Pole tähtsust, kas see piirdub süütu näpistamise ja müksamise või konkreetse lõuahaagiga, mis võib samast soost tänavakakleja küll tasakaalust valja lüüa, kuid nõrgema ja enamasti vastassoolise partneri lausa meelemärkuseni viia. Tavapäraselt on viimasel juhul juba hilja piirilepinguid ratifitseerida, sel juhul tuleks terve riigi elanikkonnal mujale emigreeruda.

Füüsilise vägivalla kõige tõhusam abivahend on füüsiline kaugenemine sellisesse kaugusse, kuhu rusikad enam ei ulatu ja tühjad ähvardused ei kostu. Emotsionaalse piiririkkumise avastamine võib seevastu olla sama keeruline, kui musta augu avastamine isegi kogenud astronoomile. Kõige selgem väljendus on piiririkkumise läbi kannatanud osapoole emotsionaalne tasakaal, mis pööratakse segi tõhusamalt kui see oleks võimalik üheainsa rusikalöögiga. Selline inimene on pidevalt oma kiskjaliku partneri emotsionaalse kontrolli all. Kiskjal piisab vaid ühele nupule vajutada, kui piinatav valust püsti kargab. Juhtimispult on sellises suhtes kiskja käsutuses ja ta katsetab meeleldi erinevate nuppude toimet.

Seega ära karda sinagi teha aeg-ajalt oma suhtele kahjuanalüüsi. Küsi endalt julgelt, mis sulle käesoleva suhte juures meeldib ja ei meeldi! See on ennastkehtestav ja ennast kaitsev profülaktiline käitumine, mida ei saa keegi pahaks panna. Ja kui panebki, siis võid selle iseärasuse liigitada väärkäitumise alla, sest armastu ei ole kunagi pime ja lõputu ning kindlasti mitte tingimustetu.

Pekstud koerad ja ameerika mäed

Rollercoster

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub suhtekiskja ohvriga väga kummaline transformatsioon.

Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine.

Kiskjalikus väärsuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu.

„Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga järge pidada. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed köitis.

See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda igapäevaselt toidab. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes minu hüpoteesile nime andis, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prillalaua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Me võtame ka konfliktset situatsiooni, nagu näiteks suhtes nii tavapärast vaidlemist, protsessina, millel on kindel algus ja lõpp. Algab see enamasti juba ammu enne seda, kui krõbedad sõnad lendama hakkavad, kuid lõppeb enamasti tajutava leppimisega, mis on meeldiv tunne. Kui tüli on rahumeelselt lahenenud, tunneme me ovatsiooni meeldivast meeleseisundist, et kõik hirmus on seekord möödas. Me unustame – vähemalt ajutiselt – ebameeldivad sõnad, millega partner meid just äsja kostitas ja enamasti – samuti vähemalt ajutiselt – arvestavad suhte pooled teineteise vajadustega, mis said just teisele poolele teatavaks tehtud. Kahjuks toimib leppimine samamoodi ka väärkohtlevas suhtes, kus algne vägivald unustatakse ja meenutatakse vaid selle lõppu, mille vältel vägivaldne partner vabandab ja demonstreerib oma lipitseva käitumisega, et soovib ohvrile vaid parimat. Siit pärineb ka väljend „nagu ameerika mägedel“, kus ootusärevalt oodatakse vaid tõuse ja karjutakse langustel.

Väärkohtlevas suhtes tekitavad sõltuvust üleliigne kuuluvuse- ja tunnustuseiha. Armupommitamine võimaldab kiskjaliku rünnaku ohvritel end tähtsana tunda ja nad kipuvad selle tunde rahuldamist seostama selle konkreetse isikuga, kes antud juhul ongi armupommitaja. Suhte edasine areng juhib tavapäraselt armumiseni. Ohvrite meeled harjuvad säärase seostamisega, kus üllad tunded võrdsustuvad kiskjaliku Casanovaga ära sel viisil, et vastupidise kogemine viib nad segadusse ja nad hakkavad meeleheitlikult otsima põhjuseid äkilisele muutusele, mille järgselt senisest meeldivast ja sõbralikust isikust on saanud agressiivne ja väsimatu kiusaja. Vastuseks annab nende (ala)teadlik mõistus neile teada, et nad peavad taastama selle tarneahela, mis kindlustas senini toiminud õnnetunde.

Ja nad asuvadki eneselegi tunnistamata ennistama seda (petlikku) status quod, mil armupommitaja oli veel võluv ja ülisõbralik isik, otsides temalt tunnustust ja muutudes lipitsevaks ketikoeraks, kes ei saa isegi aru, mis sunnib neid peremehe sellise sooja-külma käitumisega leppima. Mida külmem väärkohtleja nende vastu on, seda enam nad üritavad võita tema poolehoidu, mida soojem ta on, seda õnnelikumana nad end tunnevad, kuni kogu tsükkel kordub taas, kiskudes ohvri tundemaailma kaasa peadpööritavale sõidule ameerika mägedel, kus laskumised on sama järsud kui tõusud. Külmus on alati tundunud klammerdumise kõrval palju ahvatlevama omadusena, kuigi üks põhjustab teist, olles üheaegselt nii lahutamatud kaaslased kui üksteise olemasoluks vajalikud, nagu vajab kurjus enda eksisteerimiseks headust.

Gaasisüütaja Trump

Eelmises artiklis kirjeldasin ma pealiskaudselt gaasisüütamist kui ümberlükkamatute faktidega hämamist, mis lõpeb tavaliselt valede aktsepteerimisega isiku poolt, kellele valetatakse.

Kuigi petmine ja manipuleerimine on alati efektiivsem nelja silma all, kus tülikaid tunnistajaid ei leidu, ei takista miski isegi maailmariikide juhtidel oma alluvate tõekspidamistega mängida. Seda tõestasid ilmekalt sellised überkiskjad nagu Hitler, Stalin, Mao ja teised türannid. Kuid gaasisüütamine pole kaugeltki jäänud inimkonna minevikutaagaks.

Meie põlvkonnal on harukordne võimalus olla pealtvaatajaks kõige stereotüüpsemale gaasisüütamisele ja faktidega hämamisele, mis leiab aset maailma sündmustekeerise tippude tipus. Washington Posti poolt elushoitava „institutsiooni“ Fact Checker (fakti kontrollija ing. k.) andmetel on USA president Donald Trump valetanud 800 valitsuspäeva jooksul ligi 10 tuhat korda, mis teeb ligi 12 valet päevas. 2009. aasta uuringu kohaselt valetab tavapärane ameerika mees keskeltläbi 1,93 korda päeva jooksul, naine 1,39 korda. Antud statistikale toetudes valetab president Trump ligi 6 korda rohkem, kui keskmine mees ja ärge unustage, et tegu on mehega, keda valimiskabiinides toetas suur osa Ühendriikide kodanikest. Kas tõesti on maailma kõige võimsamaks liidriks (demokraatlikult) valitud mees patoloogiline valetaja, pika ninaga Pinocchio? Kas nüüdisaegne Ühendriikide president jagab tõesti kunagise natside liidriga sarnast uskumust, et suur vale on usutavam kui väike vale, kui seda piisavalt tihti korrata!

Milles siis seisneb Trumpi katkematu valedevoog? Nagu arvata, keerleb suur osa valedest ümber poliitika, kuid enamasti on selle objektiks Trumpi „lemmikteema“ USA ja Mehhiko piirimüür. Presidendi väitel ehitatakse müüri juba väidete esitamise hetkel ja peatselt peaks see kogu hiilguses valmima. Trump laseb kõigel välja paista selles valguses, nagu oleks müüri valmimine suuresti tema personaalse panuse teene, otsekui käiks ta oma vabast ajast ehitustöölistel abis müüri ladumas. Mõistetavalt pole aga keegi seda usinat töömesilast Mehhiko piiri ääres tööriietuses kellut tõstmas näinud. Nii võiks Trumpi sõnumi emotsionaalset tooni pisut mahendada ja lugeda tema panuseks üksnes väsimatut propagandat võõraviha tekitamiseks.

Kuigi presidendi valed jäävad hallile alale, milles justkui ei eksisteerikski õiget või valet, ei saa ühegi demokraatliku riigi president traditsioonidele ja moraalile toetudes esitada väiteid, millel pole faktilist tõestust. Näiteks vihjab Trump käimasolevatele ehitustööle, mis tegelikkuses pole miskit muud, kui tavapärased piiriehitiste parandustööd. Faktiliselt ei ole lubatud ehitustöödega alustatudki ja presidendi sõnade lausumise hetkel ei ole isegi haisu selle võimalikkusest. Kongressi poolt on antud luba kasutada piirieelarvet vaid tarastiku – mitte monoliitse müüri – püstitamiseks või taastamiseks. Ka teised Trumpi poolt faktide pähe esitatud väited jäävad emotsionaalsete liialduste pärusmaale. Nii liialdas president kaubandusdefitsiidi ja loodud töökohtade numbritega, samuti immigratsiooni kahjulikkusega – „avatud piirid põhjustavad tohutu kuritegevuse kasvu“ jne. Nagu aru võib saada, on selliste hallide valede nimekiri (emotsionaalselt hinnates) lõputu.

Kuid kelle jaoks jäävad halli ala valed liialt ähmasteks, et süüdistada maailma võimsamat meest tahtlikus valetamises, siis vaatame president Trumpi personaalseid alandamiskampaaniaid, mida saadavad siirad väited, et ta pole midagi sellist ilmaski korda saatnud, sarnanedes süüdimatule kaheaastasele, kes – endal shokolaadvõru ümber suu – kinnitab, et tema pole shokolaadi puutunudki. Paljud valed jätavad oma jälje paratamatult presidendi Twitteri kontole, mida saab igaüks tunnistada, kui ta viitsiks ühtejärge ilmuvate „säutsude“ laviini jälgida. „Ma ei ole kunagi nimetanud Meghan Markle´it „jälgiks“ (räpane, halb, hale – nasty ing. k.).

Siinjuures süüdistab Trump alusetu laimu levitamises nn. „libauudiseid“ või „libakanaleid“, mis on presidendi lemmikväljend, sarnanedes tüüpilisele gaasisüütaja sõnavarale. Samas lükkab tema sõnu ümber audiosalvestis, kus ta just nii alandavalt Sussexi hertsoginnat ja prints Harry abikaasat kutsubki. Hoolimata sellest, kas tegu on kehva mäluga – sest me kõik unustame asju vahel -, võiks Trumpi sarnasel positsioonil seisev mees enne ametlike teadete väljastamist fakte üle kontrollida või lubada seda oma assistentidel teha. Audiosalvestise puhul on tal see võimalus täiesti olemas.

Kuid Markle´i näide on vaid üks paljudest – Trump on kutsunud räpaseks, halvaks, luurseriks, mõttetuks, jälgiks või kelleks iganes veel hulgaliselt teisi inimesi, selliseid nagu sina ja mina. Kuid miski ei takista tal oma sõnu hiljem tagasi võtta, viidates süüdistajatele kui moraali- ja intellektipuudega isikutele ning respektaablitele meediaväljaannetele – kes erinevalt temast kontrollivad fakte – kui „libauudistele“. Kõik see on andnud Washington Postile vaba voli kasutada poliitretoorikas „gaasisüütamise“ terminit, mis on nüüdseks väljunud psühholoogia teemalistest blogidest ja lähisuhtevägivalla nõustamiskabinettidest.

Kuuldes ilmselget valet, ehmatab meist igaüks, kuid veelgi suurem on meie hämmeldus kui valetamist jätkatakse ka peale ümberlükkamatute tõendite esitamist. Kui valetamisega kaasatud mõnitamine ei aita, siis tuleb kasutada hirmutamist, ähvardamist või konflikti tekitamist süüdistajate ridades. Näiteks president Trump ignoreerib avalike esinemiste vältel järjekindlalt ajakirjanikke, kes tema valedele väljakutseid esitavad, vastates demonstratiivselt vaid neile ajakirjanikele, kes temale sobivaid küsimusi esitavad. Sellega lööb ta kiilu pressiliikmete vahele, tekitades nende seas üleliigseid pingeid, kuid vihjab samuti, millist käitumist ta oma kriitikutelt ootab. Nii taltsutatakse oma keelt ja allutakse uuele reaalsusele, kus teatud küsimuste esitamine on keelatud.

Kiskjakütina olen ma harjunud nägema tüüpilisi käitumismustreid, mis viitavad kiskjalikkusele. Nagu lugeja juba on loodetavasti taibanud, on need universaalsed ja ei varieeru isegi kultuuriti. Samuti ei varieeru kiskjalikkus ka sotsiaalselt – kiskja on ja jääb, sõltumata keskkonnast. Vaid kiskjalikkuse avaldumine võib erineda, sõltuvalt sellest, mida kiskja soovib teistele avaldada ja mida mitte. Silmamoonutuses peitub suhtekiskja tugevus.

Vaadeldes President Trumpi käitumist maailmariigi administratsiooni peana, ei ole minul erilist usku, et see erineb Perepea Trumpi käitumisest pereringis, kus sageli pole pealtnägijaid ja kus oma “potentsiaali” on võimalik täies ulatuses ekspluateerida. Donald Trumpi peredünaamika on vaieldamatult hästi hoitud saladus, selle peamine hoidja on esmajoones Donald Trump isiklikult. Kuidas ta oma abikaasa ja alaealise lapsega suhtleb, jääb seega vaid spekulatsioonide valdkonda ja ma võiksin naiivselt uskuda, et valetamine, alandamine ja süüdistamine toimub igal pool mujal kui presidendi pereringis. Kuid minu kogemused on mulle näidanud, et kord kiskja, alati kiskja, sõltumata keskkonnast. Seega ülesanne igaühele – märgake varjatud signaale, mis on nähtavad Donaldi ja Melania Trumpi kuumale – külmale suhtele, millest pajatab järgmine artikkel.