Alateadvuse kontrollimine – kuidas mitte olla saatuse hüpiknukk

Alateadlik hüpiknukk

Astrofüüsikud olid arvamusel, et ilmaruumi koospüsimine allub mingitele mõistetavatele seaduspärasustele, mida saab teooriatega tõestada, kuid mitte füüsiliselt näha ega katsuda. Miski nähtamatu jõud või aine hoiab kogu nähtavat universumit laiali lagunemast, kuigi paistab tajutava mateeriaga mitte suhestuvat (mistõttu ta ongi isegi meie kõrgetasemelistele mõõteriistadele nähtamatu). See ülioluline, kuid senini mõistetamatu aine moodustab suurema osa meie universumi massist ja teadlased on seda hakanud kutsuma tumeaineks. Kui tundub uskumatu, et me ei taju ega mõista midagi, millest koosneb suurem osa meid ümbritsevast universumist, siis ei ole tarvis imestadagi, et meie sisemine universum on samuti juhitud jõu poolt, mida me igapäevaselt ei märka. See aitab meil hingata, reguleerib meie südamelööke, muudab meid haiglasteks ja ravib meie kehi sõnulseletamatul moel. Me usaldame selle hooleks oma auto juhtimise, kui me kõrvalistujaga ennastunustavalt vestleme ning teeme ikka ja jälle korduvaid vigu ja otsuseid, millest oleneb, kas me saame rikasteks ja edukateks või jääme vaesteks ja viletsateks.

Sigmund Freud, kes tutvustas psühholoogiale ja lääne mõttemaailmale alateadvust kui inimhinge üht põhjatut ja nähtamatut varalaegast, jäi ennekõike teoreerituks või filosoofiks, keda temaaegsed „tõelised“ teadlased ei soovinud endasarnasena aktsepteerida. Freud nägi tõeliselt vaeva, et luua oma teooriatele tugevat teaduslikku alust, kuigi paljud tema järeldused jäid kuni tema surmani kõikuma kusagile väljamõeldise ja tegeliku vahele. Sellest hoolimata kinnitasid tema nägemused ja uskumised lääne ühiskonnas kanda ning muutsid õhtumaade mõttemalli sama murranguliselt, kui näiteks evolutsiooniteooria rajaja Darwin ja heliotsentrilise universumikäsitluse propageerija Kopernik enne teda.

Freud pani aluse psühhoanalüüsile, kui uut laadi inimhinge käsitlusele, mille kohaselt on võimalik inimisiksuse nähtamatuid koostisosasid analüüsida samade põhimõtete alusel, nagu diagnoosida füüsilise inimkeha toimimise dünaamikat. Tema prohvetlik sõnum langes viljakale pinnasele: lääne ühiskond oli võõrdumas religioonist ja senisest jumalikust ettemääratlusest. Et keegi materialiseeris spirituaalse hinge ja võrdsustas seda kõige katsutava ja tajutavaga, tundus ahvatlev nii erialaspetsialistidele kui tavainimestele. Samas rajanes Freudi teooria nähtamatutel ja tajumatutel jõududel, mis mõjutas nähtavat ja tajutavat maailma, segades omavahel kahte reaalsust. Just sellele romantilisele ja meeldiva maitsega segule, mille laiem üldsus meeleldi alla kugistas, võlgnebki Freud oma pöörase edu, mille järelmid veel ka tänapäevast psühholoogiat mõjutavad.

Freudi algatatud psühhodünaamiline liikumine on tänaseks evolutsiooniliselt muutunud, koosnedes mitmetest erinevatest koolkondadest, kuid selle põhituuma moodustav uskumus on praeguse hetkeni muutumatul kujul tunnustatud. Psühhodünaamiline teraapia eeldab, et inimese käitumist, tema tundeid ja mõtteid mõjutavad unustatud ja teadvustamata motiivid; samamoodi nagu mõjutab tumeaine kogu katsutavat universumit. Need motiivid peituvad alateadvuses, mis kontrollib meie elusid isegi suuremal määral kui teadlik mõistus. Meie alateadvuses on peidus meie suuremad (seletamatud) hirmud, meie kired ja rõõmud. Me saame mõnikord temaga unes kontakti, kuid ka siis väljendab ta end meile segases sümbolite keeles. Alateadvusesse jäävad meie traagilisemad läbielamised, mis sarnaste juhtumite kordumisel meid kindlal viisil reageerima sunnivad. Alateadvus on kõige lähedasem jumalale või nähtamatule käele, keda me terve oma elu otsime, mõistmata, et see on kogu aeg meiega koos eksisteerinud. Paljud pöörduvad psühholoogide või terapeutide poole, et otsida üheskoos mustreid, millega alateadvus nende elu kujundab.

Alateadvuse tehniline termin on implitsiitne mälu, kuhu salvestuvad teadmised, mida inimene ei ole tahtlikult ega teadlikult omandanud või mille olemasolust ta ise ei ole teadlik. Seda kutsutakse ka protseduuriliseks mäluks, sest aitab meil näiteks „autopiloodil“ juhtida autot ilma sellele mõtlemata. Alateadvusse peidetud mälestused avalduvad enamasti siis, kui me nendega seostatavaid kogemusi teadlikult ei seosta. Implitsiitne mälu jaotub mitmeks alavormiks, millest üks tuttavamaid on motoorne ehk kehamälu. Tavapäraselt on see sama püsiv kui oskus kõndida või rattaga sõita – selle unustamiseks on vaja erakordselt pingutada, näiteks oma aju vigastada. Teine implitsiitne mäluliik on emotsionaalne mälu, kuhu salvestuvad emotsioonidest laetud info, mida on sama raske unustada nagu rattasõitugi. Isegi amneesia ei kustuta implitsiitsesse mällu talletatud mälupilte või -kilde. Sellele püsivusele toetub ka posttraumaatilise stressihäire fenomen, mis on psüühikast isegi teraapia abil väga visa kaduma.

Implitsiitne mälu on üks püsimälu liikidest, mille vastand on eksplitsiitne mälu, mida taasesitatakse erinevalt alateadvusest teadlikult ja tahtlikult. Eksplitsiitne mälu jaguneb omakorda kaheks: episoodiliseks ja semantiliseks mäluks. Esimene salvestab isiklikud mälestused, mis enamasti on täis sensoorset infot, nagu näiteks sünnituse ajal kogetud valuaistingud, kuumatunne, lõhnad ja isegi emotsioonid, teine salvestab fakte. Üks eksplitsiitse mälu süsteemidest on nn. autobiograafiline mälu, möödunud elu narratiiv, mis koosneb episoodilistest isiklikest läbielamistest, elu jooksul kohatud inimestest ja objektidest.

Ärkvel meel teeb teadlikke otsuseid, mida me väidame end ise tegevat. Seda nimetame me teadvuseks, mis on paradoksaalne, arvestades fakti, et teadvus koosneb enamikus teadmatusest. Meie mõtted jõuavad ärkvel meelde, me näeme inimesi ja esemeid oma ärkvel meelega, kuid tõlgendame kõike nendega seonduvat alateadvuse abil, mis saadab meile vastuseid, miks me peame mingit kindlat nähtust meile omasel kindlal viisil mõistma või nägema. Nii mõnigi kord kuulame me oma alateadvust täiesti lubamatult. Meie elulised otsused on tehtud alateadvusse salvestatud tõekspidamiste varal, kuigi need ei ole meile alati kasulikud. Need võivad pärineda sügavalt lapsepõlvest ja ma võin kindel olla, et sa ei sooviks kuulata suhtenõustamist oma viieaastaselt minalt, kelle teadmised vastassoo kohta pärinesid paar aastat vanemalt tattnokalt, kes näitas sinule toona fotot ühest alasti paarikesest. See konkreetne hetk võis sinu meeltesse salvestuda ja mõjutada kardina tagant sind elulaval etlema ikka ja jälle sedasama tuttavat situatsiooni, mida olid antud fotol oma viieaastase ajuga tajunud.

Meie alateadvus teeb meist need, kes me praegusel ajahetkel oleme, tahame me seda või mitte. Rõõmsad või õnnetud, küllusega õnnistatud või puudustega vaevatud, tervisest pakatavad või alatasa tõbised. See on piirkond meie mõistuses, kuhu peaks kiikama igaüks, kes on võtnud ette pika tee oma allesjäänud elu muutmiseks. Kuigi nähtamatud jõud mängivad kõigiga kui hüpiknukkudega oma salakavalat etendust, sealhulgas ka nendega, kes langevad suhtekiskjate ja düsfunktsionaalsete suhete ohvriteks, ei maksa unustada, et me kõik vastutame enda tegude ja sõnade eest, olgu need pealegi meie vanemate või lapsepõlve keskkonna poolt mõjutatud.

Nii inimese kui arvuti püsimälu säilivad ka peale „toite“ väljalülitamist, inimeste puhul uinumist või meelemärkuse kaotamist. Sinna talletatud info kogus ja sisu pole tavakasutajale alati (teadlikult) teada, ometi kasutab nii inimisiksus kui arvuti operatsioonisüsteem seda pidevalt, sest püsimälestused „tõstetakse“ alateadvusest meie aktiivsesse (teadlikku) mällu tagasi väga sageli. Erinevalt tumeainest, mis nähtava ja tajutava mateeriaga kunagi ei lävi, teeb alateadvus end aeg-ajalt nähtavaks. Kui me võrdleme oma isiksust majaga, siis alateadvus võiks sarnaneda pimeda ja kõhedusttekitava keldriga, nagu Freudi jünger Carl Jung armastas kirjeldada. Sügavale keldrisse on peidetud ammuunustatud mälestused, mille me oleme sinna silma alt ära toppinud. Sinna on ladustatud kõik vähetähtis ja kasutu, mille järele meil konkreetsel ajahetkel vajadus puudub, nagu me tassime näiteks jalgratta sügisel keldrisse või muruniiduki garaazhinurka, sest lumisel talvel pole meil nendega eriti midagi sihtotstarbelist peale hakata.

Enamasti on alateadvusse suunatud mälestusteks hiljutiste kogemuste kajad, näiteks surnud kallima inimese nägu või isegi lõhn. Aja möödudes vajadus nende mälestuste järele väheneb või kaob sootuks ja meile jääb tunne, et me oleme need lõplikult unustanud, sest nende spontaanne ilmumine aktiivsesse mällu katkeb. Me saame näiteks armuvalust või leinast üle, võib-olla ei mäletagi me enam oma esimest lemmikooma, kelle me väikese lapsena kaotasime ja aianurka matsime. Kuid isegi need unustatud mälestused ei kao sageli kusagile, vaid jäävad alateadvuse riiulile sildiga „Oluline“ tolmuma.

Inimmälu toob ilma kasutaja aktiivse sekkumiseta lagedale mälestusi, millest inimene ei ole üldse teadlikki. Mõnikord avastame me üllatusega alles aastaid hiljem keldrisse „unustatud“ esemed ning taasavastamisrõõm tekitab meile sooje tundeid, eriti kui me leiame ammukantud riideeseme taskust raha. Halvemal juhul leiame me alateadvusest mälestused, mida me põhjusega olime teadvuse eest ära peitnud, näiteks lapsepõlve hirmutava kogemuse suure musta koeraga, mis jääb meid paraku täisealisena endiselt kummitama. Kui tavapäraselt „unustame“ me mälestused vähese või olematu aktuaalsuse ja vajaduse tõttu, siis mõned mälestused surume me ise jõuga keldriuksest sisse ja lukustame selle suure tugeva lukuga, mille võtme me sügavale kaevu viskame.

Unustusehõlma vajunud ja isegi tõrjutud mälestuste järele tekib meil vaid episoodiline vajadus ning nendel üürikestel hetkedel, mil nad oma pea vilksamisi keldriuksest välja pistavad, on meil võimalik nende olemasolu nagu taevas sähvivaid piksenooli fikseerida. Nende märkamine vajab paraku teadlikku tegevust (nagu kõuepilvede jälgimist) ja sageli tühipaljast õnne, et üleüldse tajuda, milliseid infokilde me oleme igaks juhuks minevikus alles hoidnud. Kes suudab neid sähvatusi teadlike meeltega registreerida, see suudab omavahel siduda ka nende põhjuseid minevikust ja tagajärgi olevikus. See on eeldus soovimatute käitumis- või mõttemustrite muutmiseks ning ka psühhoanalüüsi põhiideeks ja eesmärgiks.

Miks sina armastust kerjad?

Armastus iseenda vastu

Varasemas artiklis võisid sa lugeda inimese põhivajadustest, mille lõplik rahuldamine kindlustab õnneliku ja täisväärtusliku elu. Üks põhivajadus oli läheduse ja kuulumise vajadus, mille rahuldamata jätmine vaid tugevdab tungi seda tagada. Võib-olla oled sinagi, kes klammerdub suhetesse ja ei oska õigel ajal lahti lasta, sest kardad leitud armastust kaotada. See hirm on suure tõenäosusega sinusse juba lapsena sisestataud. Selle fenomeni illustratiivseks kirjeldamiseks kasutan ma analoogiat meie kõigi igapäevast.

Usaldus armastuse ja intiimsuse vastu toimivad sisuliselt samamoodi kui harjumus toidupoest piima osta.

Sa võid olla täiesti kindel, et sa leiad piimaletist endale sobiva rasvasisaldusega toote, vähemalt elades tavapäraselt toimivas kapitalistlikus ühiskonnas ja perioodil, mil põllumehed avalikult riikliku dotatsioonipoliitika vastu ei võitle ja piima hulgiostjatele tarnimise asemel asfaldile ei vala. Juhtub harva, et sinu lemmikmark on poes otsa lõppenud, veel harvemini juhtub, et poes üldse piima ei ole.

Seistes nõutult tühja piimaleti ees, tunned sa end pisut häirituna, kuid enne, kui otsustad varem mõttes koostatud õhtusöögi menüüd muuta, siirdud sa igaks juhuks naaberpoodi. On veelgi väiksem tõenäosus, et seal koged sa sarnast olukorda. Seega võid sa olla kindel, et piim on alati olemas, välja arvatud juhtudel, kui poed on kellaaja või riigipühade tõttu suletud.

Piima puudumine ühes poes ei tekita liigset draamat, sest sa saad seda tööpäevadel mõistlikul kellaajal ikkagi kusagilt mujalt kätte, näiteks abivalmilt naabrilt. See kindlus on koguni nii tavapärane, et sa peaaegu üldse ei mõtle sellele, kuidas piim sinu toidulauale võiks sattuda või – jumala eest – ära kaduda.

Kuid kujuta end ette selles ühiskonnas, milles ka mina lapsena elasin. Kommunistlik plaanimajandus ja ressursside väär jaotamine põhjustasid mitmeteks aastateks endeemilisi varustushäireid mitte ainult hädavajalikele esmatarbekaupadele, vaid ka toidule. Toidupoe külastamine kujunes sama igavaks, kui muuseumi külastamine: riiuleid kattis kaubakülluse asemel tolm ja allesjäänud kaup oli sinna ka põhjusega alles jäänud – keegi ei vajanud seda.

Defitsiit puudutas kaubavalikut igas tootekategoorias. Kord oli otsas leib, kord piim. Teadmine, et täna ja ei tea millal veel peavad lapsed ilma piimata hakkama saama, mõjus lapsevanemale ärritavalt ja see häiritus muutis inimesed süstemaatiliselt kõhu orjadeks. Tarbijatel puudus kindlus, kas peale tööpäeva lõppu on neil üldse mõtet poe kasutuid eksponaate „imetlema“ minna ja nii näpistasid paljud oma „väärtuslikust“ tööajast minuteid poekülastuseks.

Selline hüsteeria oli nakkav ja nii osteti toitu varudeks, muutes kaubapuuduse veelgi märgatavamaks. Hirm toidu puuduse ees andis seega omapoolse panuse defitsiidile. Defitsiit sai sünonüümiks valitseva eksistentsiaalse olukorraga, mida tänapäeva on raske mõista, kui sa just Põhja-Koreas ei ela.

Äravahetamiseni sarnane “turumajandus” reguleerib ka meie armusuhteid.

Lapsepõlves vanemlikku hoolt ja armastust kogenud laps ei pea selle olemasolule kinnisideeliselt mõtlema. Kui ta läheb kooli, siis eeldab ta juba kooliuksest sisenedes, et kõik inimesed, keda ta koolis kohtab, on tema suhtes sama hoolivad ja armastusväärsed kui tema ema või isa või keegi lähimatest sõpradest. Kui mõni üksik sotsiaalne kogemus tülika inimesega osutab vastupidisele, siis pöörab ta oma tähelepanu antud konfliktilt suuremat ärevust tundmata suhetele teiste inimestega, kes kinnitavad talle tema veendumuse korrektsust – nad suhtuvad temasse sõbralikult – PEAAEGU ALATI.

Ta on alati rõõmus ja avatud, sest miks lasta ennast häirida nii tühjast asjast kui episoodilisest pettumusest, käitudes nagu inimene piima ostes, kes on kindel, et ta olenemata ühe poe tühjast piimaletist võib piima leida teisest poest. Tema uskumus saadab teda kuni elu lõpuni, kui just midagi väga erakordset ja püsivat tema veendumusi ei muuda, näiteks koolikiusamine või vanemate ekstreemne lahutus.

Laps, keda on piisavast vanemlikust toest ja armastusest ilma jäetud, käitub nagu inimene defitsiidiajastul, mil kõikjal puudus vajalik kogus toitu ja muid tarbeesemeid.

See laps usub vastavalt oma kogemustele, et kõik inimesed, keda ta koolis kohtab, on tema vastu sama hoolimatud või külmad, nagu tema vanemadki. Inimsuhted hakkavad tema mõtteid täitma igal võimalikul hetkel, häirides keskendumist koolis ja kodus, nagu perenaist defitsiidiajal, mil ta pidi töö või muu tegevuse ajal mõtlema toidule või – täpsemalt – selle puudumisele.

Lapse ärevus põhjustab enesealgatuslikku sotsiaalset isolatsiooni; ta hoiab „hoolimatutest“ inimestest eemale ja tema uskumus leiab ka kinnitust. Teda hakatakse eemale hoidmise tõttu kiusama ja tema kogemuslik veendumus süveneb veelgi, nagu süvenes kauba defitsiit, kui hirmunud inimesed hakkasid olemasolevat toitu „mustadeks päevadeks“ varuma, aidates sellega ise tekkinud puuduse süvenemisele kaasa. Need sisemised põhitõed kinnitavad, et inimene õpib kogemustest ja on oma harjumuste ori.

Minevik ei tee tulevikku. See mõjutab üksnes olevikku ja vaid sina saad muuta oma tulevikku! Ära jää harjumuste ohvriks! Maailmas on piisavalt neid, kelle armastust sa väärid! Sa pead nad vaid üles leidma, kuid otsimiseks pead sa endas looma kindluse, et sa nad tõepoolest ka leiad.

Anna endale võimalus, kinkides puudujääv armastus ennekõige ENDALE! Täisealisena on meil võime iseennast lohutada ja aidata – olla iseenda sõbrad ja armastajad! Ära korda enda vanemate viga ja kingi sellele väikesele lapsele, kes on sinu hinge suletud, pisutki armastust, mis piisava kastmise korral hakkab kasvama kui elujõuline puu.

Lahingureeglid suhtekiskjast lahutamisel peavad olema konkreetsed ja kompromissitud.

Lahingureeglid

Sul on vaja prioritiseerida kindlad lahingutaktikad, mis eeldavad teatud olukorrale vastavat käitumist, sest suhtekiskja on loomult mängur.

Suhtekiskja mängib ohvrite tunnetega ja süsteemiga, mis on loodud ohvrite kaitsmiseks. Ta ei põrku tagasi millegi ees, senikaua, kuni see talle kasulik tundub.

Kiskjast lahutades saad sa nägema lõputuid pisarateojasid, süütuid naeratusi ja armastusväärseid zheste, mille varjatud tähendust oled sa suhte jooksul õppinud liigagi hästi mõistma. Kõige sellega edukalt toime tulemiseks vajad sa lahingureegleid

Aktsepteeri, et kiskja ei muutu! Kui sa oled tähelepanelikult eelmisi lehekülgi lapanud, siis on antud meeldetuletus sinu jaoks juba iseenesest mõistetav ja kordamist ei vaja. Ent sõjamöllus ununevad põhimõtted kergesti, seda enam, et vastane kasutab alatuid võtteid. Seepärast on selle punkti prioritiseerimine sinu tähtsaim proaktiivne ülesanne. Sa pead seda endale kogu sõja vältel meelde tuletama, isegi kui miski sinus veel loodab muutuse või paranemise võimalusele. Isegi, kui kiskja ilmutab oma käitumisega soovi muutuda, ei pea sa ootama, kuni lõppprodukt valmib.

Lõpeta kiskja kritiseerimine! Vingumine ja hala on proaktiivse käitumise vastand, mis ei vii kusagile, vaid hoiab sind kümne küünega lõppevas suhtes kinni. Siia alla kvalifitseerub ka musta pesu avalik pesemine sotsiaalmeedia vahendusel, mis mustab kõige enam just sind, sest paljud sinu Facebooki sõbrad ei tunnegi sinu kiskjat, vaid näevad postituste läbi üksnes sinu käitumist. Mida enam sa oma kiskjast mõtled, seda enam sa talle energiat kulutad. Mida enam sa oma kiskjast räägid, seda enam sa talle energiat kulutad. Mida enam sa oma kiskjat vihkad, seda enam sa talle energiat kulutad. Sinu situatsioonis on energia kulutamine vaid tulusate eesmärkide saavutamise tarvis lubatud. Ebameeldivate mälestuste kallal rumineerimine sarnaneb lehma mälumisele, mille jooksul toit liigub kord makku ja siis jälle suhu tagasi. Sinul pole mitut magu, nagu lehmal, ja kahjuliku mineviku nämmutamine ei ole seedimiskõlbulik, vaid mürgitab organismi.

Sea paika isiklikud piirid! Piirid on juhised, kuidas sina lubad ennast kohelda ja mil viisil sa soovid, et teised sind kohtleksid. Mõistetavalt pole sa neid suutnud lõppenud suhte ajal luua, selles seisnevadki kiskjalikus suhtes püsimise põhjused. Sul on vaja proaktiivselt kõik oma isiksuse allesjäänud killud põrandalt kokku korjata ja üheks tervikuks kokku lappida. Kiiremini kui sa oskad arvata, hakkab ümbritsevate inimeste suhtumine sinusse paranema. Kuid kindlasti mitte sinu kiskja suhtumine sinusse, mis peaks eeldatavasti veelgi kehvemaks muutuma. Mis on tegelikkuses aga hea märk – ta hakkab sinu üle kontrolli kaotama. Sinu tähtsaim võit saabub siis, kui sa enam ei häbene temale oma arvamust avaldada.

Esmalt võib ta isegi ehmuda ja sa koged väikese triumfi märgina rõõmu. Kahjurõõmu. Sa ei pea seda häbenema, sest see on inimlik reaktsioon vägivallatseja vigastamisele. Kuid ta ei paku sulle seda rõõmu kauaks. Õige pea alustab ta tuumarünnakuga ja selleks hetkeks on juba ülivajalik, et su isiksuse killud oleksid enam-vähem üheks tervikuks kokku lapitud. Nüüd seisad sa oma kahel jalal selle loodusstiihia vastas ja keegi peale sinu ei kaitse sind tema eest.

Otsi kõrvalist abi! Kui sa asud allesjäänud tükke põrandalt kokku kühveldama, pead sa mõistma enda keha ja vaimu konditsiooni. Ilmselgelt on sinu hormoonid segamini paisatud. Sinu toitumine ja unerezhiim on täielikult paigast ära. Siit on väga raske üksi edasi liikuda. Abi otsimine on üks proaktiivse tegutsemise võtmesõnadest. Nüüd on sul vaja luua oma toetusgrupp, sinu tagala. Sa ei pea ennast oma võitluses üksi tundma, vaid lausa pead enda ümber tugeva meeskonna koondama, kes sinu kätt nendel rasketel hetkedel hoiavad. Need ei saa olla üksnes lähedased ja sõbrad, keda sinu kiskja võib üritada enda poole meelitada. Sul on vaja erapooletut tagalaspetsialisti, kes tunneks sinu sisemaailma ja aitas sul endalgi seda tunda. Seepärast on soovitatav pöörduda psühholoogi poole, kuid mitte suhte lappimiseks, sest see samm võib tuua rohkem kahju kui kasu, vaid enesekindluse turgutamiseks osavõtliku isiku juuresolekul.

Lahuta end emotsioonidest! Kiskjast lahutades tuleb end ennekõike lahutada emotsioonidest. Muuda ratsionaalne mõtlemine enda liitlaseks ja igapäevaseks praktikaks. Selle raamatu eelnevad leheküljed on sind selleks ette valmistanud. Loodetavasti ei vaata sa enam üht suhet kui emotsioonide puntrat, millesse on mässitud kaks suhte poolt, vaid kui sotsiaalset liitu, milles kumbki pool realiseerib oma elulisi eesmärke, mida mõjutavad varased lapsepõlvekogemused ja kehakeemia. Inimesed ongi bioloogilised robotid, kes sageli ei suuda end just selle pärast juhtida, et nad ennast ei tunne.

Juuruta sisse “null-kontakti poliitika”! Paljud on kuulnud sõnakõlksu „jääme sõpradeks“, mis öeldakse peale suhte lagunemist. Mõned ekspartnerid jäävad ka peale lahutust parimateks sõpradeks, mõned lõppenud suhted hääbuvad vaikselt ja mõned ekspartnerid muutuvad sootuks vaenlasteks. Tõepoolest, romantiline suhe nõuab toimimiseks mõõtmatult rohkem, kui sõbrasuhe, ja mõned inimesed suudavad sõpradena edulisemalt toimida kui armukestena. Kuid see ei kehti kiskjaliku suhte järgselt. Mis annab alust arvata, et väärkohtleva suhte järgselt kohtleb sinu kiskjalik partner sind kuidagi „sõbralikumalt“? Mis motiveerib teda sinu vastu armulisem ja kaastundlikum olema, kui sõprusega võib vähem saavutada kui kooseluga? Korrektne vastus on – ei miski. Ta käitub sinuga ikkagi endistviisi ja väärkohtlev sõbrasuhe on vaid väärkohtleva armusuhte loogiline jätk. Ei ole mõtet ühte lõpetada, kui teisega jätkatakse. Ja sellele tuleb panna konkreetne piir – igasugune suhtejärgne suhe kiskjaga on vastuvõetamatu!

Palka endale juriidiline ihukaitsja! Kui kiskjal pole õnnestunud sinu sõrme veel abielusõrmus lükata või kui pole sa ise seda meeltesegaduses teinud, pole temal sinult midagi võtta, veel vähem õigust kohtu kaudu sinult midagi materiaalselt tagasi nõuda. Paljud suhtekiskjate ohvrid on õppinud pidama abielu riiklikult sanktsioneeritud institutsiooniks seotud isiku legaliseeritud rüüstamiseks või lihtsalt paljaks varastamiseks. Järgmises suhtes on nende sõrmusesõrm juba kramplikult kõverasse tõmmatud, hävitades või muutes raskemaks igasuguse võimaluse kahel hoolival inimesel teineteisele lõplik ja püha vanne anda.

Luba endale nõrkusi! Et sulle on antud luba tunda enda äreva ja depressiivsena sõja kestel, ei tähenda veel seda, et sa võiksid kogu kontrolli oma keha ja vaimu üle käest anda. Alkoholi, mõnuainete ja toidu järele käe sirutamine on viimane ja ka kõige vääram abinõu, mille poole küünitada. Loppis silmaaluste ja kammimata juustega lastekaitse spetsialisti poole pöördudes annad sa koheselt mõista, et sinu meelekindlus isiksusejoonena on madal. Kuigi sinu kesine välimus on mõistetav, ära kunagi alahinda esmamulje tähtsust, millest on korduvalt käesolevas raamatus kirjutatud.

Esmakordsel kohtumisel võid sa end situatsiooni iseärasusele viidates välja vabandada, kuid kui sinu hoolitsemata välimus ja – mis veel hullem – suust väljuv alkoholilehk tabab spetsialisti tähelepanu, on sinu shansse käimasolevas sõjas võita automaatselt tuntavalt lühemaks kärbitud. Kui sa oled distsiplineerimatu, alandad sa koheselt ka oma laste heaolu, mida jällegi dikteerib hooldusküsimuste lahendus. Ometi ei saa sa nagu robot üksinda toas istuda, sõjaplaane haududa ja lihvida ning tulevikku oodates lakke vahtida. Sa pead auru välja laskma, et düsfunktsionaalset lahutust saatvat kroonilist neurootilisust alandada.

Mõtle välja finantsplaan tulevaste kulutuste katmiseks! Kasutades lihtsa inimliku konflikti juures selliseid absoluutseid väljendeid, nagu purustamine, alistamine ja eksistents, võid juba varakult aimata, et konflikt suhtekiskjaga on midagi enamat, kui eriarvamuste kokkupõrge. See on erinevate maailmavaadete kokkupõrge ja selle käigus otsustatakse sisuliselt, kes jääb ellu, et oma lugu teistele pajatada.

Sõda kiskjaga on ressursimahukas ja siin ei saa rääkida vaid lõivust psüühikale, vaid ka rahakotile, kuigi enamasti jääbki lahingutegevus psüühilisele sõjatandrile. Mis muidugi ei tähenda, et majanduslik pool oleks marginaalselt esindatud. Kaugel sellest. Enesekaitse eesmärgil võitlusse asudes pead sa kõike planeerima samasuguse põhjalikkusega, nagu uut kodu või autot ostes. Mõtlema läbi oma finantsvõimekuse ja mitte unustama ka oma vastase finantsvõimekust. Kelle vastas on üliefektiivne ja jõukas kiskja, sellel ei maksa enese õiguste nõudmisel koheselt alla anda, kuigi see tuleb raske ja kurnav võitlus, mis võib sind aastateks võlakoormaga aheldada. Veel abielus oleval paaril on harva erinevaid finantsilisi allikaid, mille alla võib liigitada ka säästud.

Palk on küll individuaalne, kuid ilmselt mitte ühine kodu ja võimalik, et ka abielu kestel loodud ettevõte on mõlema abikaasa ühisomandis. Vabaabielus elaval paaril on lihtsam, kuid ka siin peab olema kannatav pool valmis võimaluseks, et tema teadmata ühine vara realiseeritakse. Valvsus on ülioluline. Vaevalt õnnestub sul õiguskulutusi finantseerida oma palgaga, kuigi see moodustab kindlasti lõviosa jooskvast rahaallikast. Tarbimislaenud antakse välja ilma tagatiseta, kuid suhtekisjast lahutamisega võib vaja minna enamat. Arutlusele lähevad isegi hüpoteegi seadmine sinu vanemate või perekonnaliikmete kinnisvarale.

Hakka kõike obsessiivselt salvestama! (ka poe arveid). Valede vastu ei maksa kindlasti hüsteerilise kaitsega vastata. Ilma tõenditeta on sinu protestid mõeldud kurtidele kõrvadele. Sinu silmad ja kõrvad pole emotsioonitud salvestusvahendid. Need ei taasesita juhtunut objektiivselt. Need on vaid sinu isiksuse sensoorsed tööriistad ja ei midagi muud. Sinu, nagu meie kõigi, tajutud reaalsus on ülimalt subjektiivne, seda saime juba kolmandas peatükis teada. Ükskõik, mida sa oled kunagi näinud või kuulnud, ei ole tõendina arvesse võetav, kui sinu väidete vastu esitatakse sarnasel kujul hoopis vastupidise sisuga vastulauseid. Siin on sinu sõna kellegi teise sõna vastu ja kuigi selline vaidlus võib näiteks politseinikuga lõppeda sinu seisukohtade lõpliku hävitamisega tugeva autoriteedi poolt, siis tsiviilkohtus vaadatakse vaidlevaid osapooli kui võrdseid.

Kohus võtab asitõenditena arvesse vaid reaalseid taasesitatavaid salvestusi, mida ei ole sinu tajud subjektiivselt moonutanud. Täna selle eest jumalat, vastasel korral võib sinu kiskja sinu kohta igasugust jampsi välja ajada, mis sind paratamatult ebasoodsesse valgusesse asetab. Telefonisõnumid, elektronkirjad, videoülesvõtted, audiosalvestused on raudkindlad tõendid, mida suhtekiskjate ohvrid ei rakenda mitte ründamiseks, vaid ennekõike enesekaitseks. Kord juba valetamiselt paljastatud suhtekiskjal on kohtusaalis raske usaldust taasvõita. See võib saada tema komistuskiviks, kuid enne seda pead sina olema valmis oma elu dokumenteerima. Kuid ära unusta, et tema teeb seda samuti. Kindlasti on ta seda juba varasemaltki teinud, lihtsalt igaks juhuks.

Ära oota (naiivselt) kerget võitu! Varajagamisel on oodata sarnast eepilistesse proportsioonidesse ulatuvat võitlust, kuid õnneks pole siia segatud süütud inimelud. Kõige ehedamad juhud, mil ebaõiglus tuleb kohtusaali, on vaidlused „kullakaevajatega“, kes pole suhtesse toonud sisuliselt midagi, kuid lahkuvad pungis taskutega. Nendeks võivad olla nii naised kui mehed, kuigi stereotüüpne kullakaevur on loomulikult miniseelikus pikkade blondide juustega bimbo, keda kohtuhoone parkimisplatsil ootab juba uus elukaaslane uhkes autos.

Luba oma kiskjal põrmu langeda! Ära kunagi takista oma vaenlasel eksida! Ära kunagi paranda teda! Ära siruta talle abikätt! Ära tunne talle kaasa! Käitu armutult! Ainus soovitus kohtuprotsesside või iseseisvusvõitluse korral on ohvril vastu pidada. Venitamine võib osutuda isegi sinu jaoks väga efektiivseks, sest olenemata kiskja veetlusest hakkab ta millalgi oma õiget palet näitama. Sa tead seda juba oma kogemustest, et armupommitamisele järgneb peatselt gaasivalgustamine. Varem või hiljem paljastub koostöövõimetu pale, mida ta nii meeleheitlikult varjata üritab. Tema enesekindel võlu sulab nagu jäätis kuuma päikese käes. Saamatus mõista oma vigade ulatust ja neid tunnistada juhib ta lõpuks neurootilisse lõksu, nagu iga kärbse, kes on võrku koova näljase ämblikuga koos kinnisesse ruumi sattunud.

Valmistu räpasteks võteteks! Osava manipulaatorina teab kiskja nuppe, millele vajutada. Tema on isa/ema ja keegi ei saa temalt tema last võtta. Seda enam, et tema lapse ema on viimane hoor või tema lapse isa on pärssimatute instinktidega hoorajääger. Alanud on mustamispropaganda ja kõik võtted on lubatud. Nähtagu pealegi mõlemat vanemat halvas valguses, peaasi, et kiskja vastane saab määritud. Alles hiljuti jooksis televisiooni vahendusel kampaania, mis sääraseid olukordi taunis. Isana ei saanud ma põlastusega jätta märkamata, et nendes must-valgetes reklaamiklippides kujutati alati isa selle poolena, kes vaatajale seletamata kiusu pärast last enda poole tiris, samas kui ema hoidis lapse teisest käest kinni ja nii eteldi kaastundlike kodanike tunnetele apelleerides näitemängu Saalomoni kohtuprotsessist, kus laps pigem pooleks tõmmati, kui ühele poolele loovutati.

Sellega loodi küll statistiliselt korrektne – arvestades meeskiskjate suurt suhtarvu -, kuid sooliselt vildakas kuvand, sest ka naiskiskjad ei ole niivõrd haruldased, seda enam, et naised näevad – nagu varasemalt sai kirjeldatud – lastes sageli ainsat toimivat survemeedet ekspartneri mõjutamiseks. Sellest hoolimata sooviti reklaamklipiga edastada ühiskonnale sõnum, et mõlemad vanemad võivad olla lapse traumeeriva elamuse tekitajaks, arvestades, et laps ise armastab mõlemat neist omal moel sarnaselt.

Valmistu halvimaks! Suhteküsimustes ja abielulahutustes ei otsustata enamasti kohtuliku lahenduse kasuks, vähemalt senini tavapäraselt toiminud suhetes. Kohtulike abielulahutuste protsent jääb mõne protsendipunkti piiresse, kuid enamasti on just lahutus see, mille tõttu arenenud lääne ühiskonna liige lahenduse saamiseks kohtu poole pöördub. See on viimane ja ka kõige ekstreemsem abivahend, kahjuks väga etteaimamatute tagajärgedega ja nii materiaalselt kui emotsionaalselt kulukas. Erinevalt sellest, kui lihtsalt inimesed teisi kohtusse ähvardavad saata, ei suuna nad tavaliselt oma samme kohtumaja poole, vaid jäävadki ähvarduste piiridesse, kavatsematagi seda reaalselt teoks teha. Mõistetavalt on kahe vaidleva poole eelistatud tulemuseks igasugune omavaheline kokkulepe, mis säilitab kaugelt enam närvirakke kui musta pesu avalik pesemine.

Valmistu kaotama ja kaotustega leppima! Nii imelikuna kui see ka ei tundu, võib võit olla saatuslik. Meenuta Pürrose võitu. „Veel üks selline võit ja ma olen sõja kaotanud!“ ütles kuningas Pyrrhos peale kulukat võitu Rooma vägede üle Heraclea ja Asculumi lahingutes 280. aastal eKr. Lahingutes kaks korda suuremaid kaotusi kandnud roomlastel, kes tegutsesid oma kodumaal, oli erinevalt sissetungijatest piisavalt reserve, mida kulutada. Sa ei saa Pürrose sarnaselt oma energiat obsessiivselt üksnes võidu saavutamisele pühendada. Arusaadavalt tõukab su motiive tagant viha ja kättemaksuhimu, kuid – meenutades varasemat punkti – sa pead end emotsioonidest lahutama. Sa ei saa end majanduslikult ja emotsionaalselt vaid võidu nimel laostada. Vahel peab oskama kaotada – isegi lapsi. Sest lahingu kaotus ei tähenda sõja kaotamist.

Õpi oma õigusi ja kohustusi tundma! Riiklikke ametkondadega kokku puutudes võib igaühele torgatada pähe mõte ametissemääratud isiku sobimisest antud kohale. Sellesse hinnangusse on segatud paras port emotsioone ja ei ole kaugeltki võrreldav sinu hinnanguga näiteks kleenukese sõõrikumüüja sobitamisest müügileti taha, mille ees voorib priske järjekord ülekaalulistest klientidest. Või tehnikapoe müüja sobivusest, kes eelistab keerulistele tehnilistele küsimustele vastuseks pigem arulagedalt naeratada. Sa ei ole pädev andma oma hinnangut ametniku kohta, kes lahendab sinu elulisi probleeme, mille tagajärgede pärast ta harva vastutab, sest see territoorium on sulle võõras ja mõjub igal sammul ähvardavana. Kohati sõltub sinu hinnang isegi sellest, kas ta on sinu suhtes positiivselt või negatiivselt meelestatud. Hoolimata sinu nägemusest on paljuski õigus nendel, kelle arvamuse kohaselt on igal alal laisku ja lohakaid kohatäitjaid.

Mida ma saan enda päästmiseks teha?

eneseabi

Küsimusele “mida ma saan enda päästmiseks teha?” vastamiseks peaksid sa esmalt juba teadma, kas sinu vasta seisab suhtekiskja, kelle egoistlik agenda vastandub sinu omale.

Te mõlemad “ajate taga” oma õigusi, kuid enamasti on just tema see, kelle nõudmised on ebareaalsed, ebainimlikud ja ebaeetilised. Tema sarnaste isikutega tegelemiseks on vastavad seadused (perekonnaseadus jt) välja antud ja riiklikud institutsioonid (politsei, kohus jt) asutatud, kuid arvestades suhtekiskja libedat keelt ja võltsi sarmi, mis töötab mõjusalt nii tema ohvrite kui potentsiaalsete vastaste peal, võid sa enamasti vaid iseendale loota.

Sul on vaja prioritiseerida kindlad lahingutaktikad, mis eeldavad teatud olukorrale vastavat käitumist, sest kiskjad on loomult mängurid. Nad mängivad oma ohvrite tunnetega ja nad mängivad süsteemiga, mis on loodud ohvrite kaitsmiseks. Nad ei põrku tagasi millegi ees, senikaua, kuni see neile kasulik tundub. Kiskjast lahutades saad sa nägema lõputuid pisarateojasid, süütuid naeratusi ja armastusväärseid zheste, mille varjatud tähendust oled sa suhte jooksul õppinud liigagi hästi mõistma. Kõige sellega edukalt toime tulemiseks vajad sa lahingureegleid, millele on sõjategevuses antud ka militaarne vaste (rules of engagement ing. k.).

Sa saad need reeglid punkt-punkti haaval üles reastada nagu to-do-listi, mis eeldab proaktiivset tegutsemist ehk aktiivset keskendumist soovitud tagajärgede saavutamisele ja nende suunas liikumisele. Proaktiivne tegutsemine aitab sind hoiduda kaitsepositsioonist, millesse kiskja üritab sind iga hinnaga lükata. Parim kaitse on rünnak. See põhimõte kehtib ka sõjas kiskjaga. Ära jää ootama tema järgmist sammu, vaid võta initsiatiiv enda kätte ja vii ta üllatusrünnakuga tasakaalust välja!

Internetilehel suhtekiskja.ee antud soovitused ei tundu olevat alati proaktiivsed või hummaansed või isegi eetilised, sest sisaldavad makjavellilikke salanõkse. Kuid ära unusta, et sinu vastas on makjavellilik kiskja, kes kasutab sinu inimlikke nõrkusi osavamalt ära, kui tema vastu võiks õpetlikke käsitlusi koostada. Armastuses ja sõjas reegleid ei ole! Meenuta, mida juba esimeses peatükis sai öeldud – ükski käitumine pole vale ega õige. See on kas vajalik või mittevajalik, produktiivne või ebaproduktiivne.

Algava sõja eesmärgiks on sul end ja oma vara/lapsi kaitsta. Kõik, mis selle kasuks töötab, on vajalik ja produktiivne, näidagu ta siis kõigile teistele kas õige või vale. Keegi teine peale sinu enda ei ela sinu elu ega kannata või võida sinu otsuste tõttu. Keegi ei saa sulle öelda, kas sinu tegu on õige või väär. Vaid tulemused – mitte emotsionaalsed hinnangud – otsustavad, kas sa oled käitunud enda säästmise huvides või mitte. See on sinu sõda ja kõik selles osalevad pooled on vaid rekvisiidid, mida sina saad enda hüvanguks kas kasutada või mitte.

Loe lähemalt siit, millised on kõige põhilisemad lahingureeglid, mida ennast suhtekiskja vastu kaitstes rangelt silmas pidada.

Kas see leht on minule?

Me leiame alati just siis õiged lahendused tekkinud probleemidele, kui me oskame endalt küsida õigeid küsimusi. Kõik eelpool tõstatatud küsimused – “kes? mis? ja mida? – on üliolulised igaühe jaoks, kes on jooksnud oma suhte-eluga ummikusse ja kaotanud kindla sihi, mille suunas edasi liikuda. Sageli on selline inimene kaotanud ka enda identiteedi, mis on aidanud tal varem end isikuna tuvastada. Isik, kes oli varem armastatu, võib olla nüüd põlatu; isik, kes oli varem isa, säilitab kontakti oma lapsega vaid läbi elatismaksete; isik, kes pidas end varem hoolivaks emaks, ei suuda nüüd endagi eest hoolida; isik, kes oli varem keegi ja tähtis, on nüüd mittekeegi ja tähtsusetu.

See on keeruline ja tormiline periood, milles kulgedes on igaühel lihtne ära eksida. Emotsioonid löövad üle pea lokku, materiaalne kindlustunne variseb kokku. Hirm ja ebakindlus tuleviku ees kummitavad igapäevaselt. Kuid need tunded on subjektiivsed ja neil pole alati objektiivset alust. Objektiivne on see, et asjad lähevad tõepoolest raskemaks, kuid millisel määral, see on juba subjektiivne hinnang. Seetõttu on igaühel tarvis endale esitada objektiivne küsimus, kas ja mida ma saan enese säästmiseks ära teha.

Vaidlused suhtekiskjaga taanduvad alati subjektiivsusele, kuid selle mõistmisele kasuks tuleb teadmine, et emotsionaalne suhtlemine ja verbaalne suhtlemine on kummagi suhtepoole subjektiivsuse väljendus. Küsimus seisneb vaid selles, millisel määral hälbib antud subjektiivsus üldaktsepteeritavast. Suhtekiskja lollitab oma ohvrit gaasivalgustamise läbi, hajutades objektiivseid fakte ja tekitades illusiooni, et ohver kaotab ajapikku reaalsusetaju ja terve meele. Sellises mürgises ja virvendavas gaasivinguses keskkonnas on tähtis säilitada kaine mõistus, kuid selleks peab ohver suutma eristada subjektiivsust objektiivsusest. Subjektiivne väide on see, et “sa ei oska armastada!” või “mitte keegi teine peale minu ei hakka sind kunagi armastama!” Objektiivne vastulause on see, et “mitte keegi ei tohi minu armastusväärsust küsitavuse alla seada”. Subjektiivne arvamus on see, et “ma jään elu lõpuni üksi” ja “ma ei saa üksi hakkama”. Objektiivne vastulause on see, et “iga õudus saab ükskord läbi ja nagu ei ole õnn jääv, ei ole ka õnnetus jääv”.

Et selliseid ennastkehtestavaid vastulauseid välja öelda, pead Sa esmalt endalt küsima, kes on see inimene, kes minuga vääralt käitub; kas see käitumine pole minu põhjustatud; kes saavad mind aidata; ning millised vahendid mul on enese päästmiseks.

Seetõttu ongi sul vaja endalt küsida: “Kas see internetileht on minule?”, sest ma olen sellele kogunud kõik esmavajalikud instrumendid sinusarnaste ohvrite jaoks, kes ei suuda ilma välise abita enda suhte siseste probleemidega iseseisvalt toime tulla.

Ma pole psühholoog, eneseabi guru ega ka professionaalne suhtenõustaja. Ma olen olnud samasugune kannatanu, kellele järgnevad meetodid on mõeldud. Kõik järgneva olen ma katse-eksituse meetodil selgeks õppinud, sest ma pean ennast iseõppijaks, kelle suurimateks abilisteks on motiveeritus ja uudishimu. Uudishimu on mulle geenidega pärandatud, motiveeritus lähtus elukogemustest, mida ei saanud pimedana ignoreerida. Ma olen selle lehe loonud minu noorema Mina jaoks, kes ühel hetkel vajas seda kõige enam, kuid ei suutnud leida. Ma olen kindel, et minu noorema Mina sarnaseid on maailmas rohkemgi, kui me oskame või isegi tahame tunnistada.

Ma peangi enda suurimaks tugevuseks akadeemilise tausta puudumist, minu teadmised on tulnud läbi vajaduse ja isikliku kogemuse, millega ei suuda kindlasti nii mõnedki psühholoogid ja nõustajad võistelda. Mina olen näinud isiklikult väärsuhete telgitagust, tajunud sellega kaasnevaid emotsioone ja mõttelõngasid ning neid üksipulgi lahti võtnud, nagu lammutab kellassepa uudishimulik poeg isa töötuppa sattudes laiali kõige keerulisema instrumendi, et teada saada, mis paneb selle “tiksuma”. Ma tean omal nahal, mida tähendab kõrvaltseisjate ükskõiksus ja kohtunike “sadism”, mille peamine eesmärk näib olevat kohtuprotsessi seadusekuulekas lahendamine.

Võitluses suhtekiskjaga saad sa loota esmalt vaid enesele, keegi teine pole sellisel määral motiveeritud sind aitama kui sina ise. Tea oma õigusi ja kohustusi, oma tugevusi ja nõrkusi ning hakka endale esitama õiglaseid küsimusi, mis juhivad proaktiivsete tegudeni ja töötavate lahendusteni. Seega soovitan ma sul vastata küsimusele “kas see leht on minu jaoks” jaatavalt.