Kas sina oled suhtes süüdistaja või lepitajaga?

Süüdistamine
  • Iga sõltuvussuhte aluseks on emotsioonide vale juhtimine ja mittetajumine.
  • Ühelt poolt võimaldab see tunda liigset süüd, teisalt panna teisi süüd tundma.
  • Esimesel juhul ei oska inimene emotsioone loogikast lahutada, teisel juhul ei soovi inimene oma emotsioone tunnistada.

Soodus õpikeskkond ehk õnnelik lapsepõlv on õpetanud emotsioone tajuma ilma ekstreemsete tõusude-mõõnadeta ja reaktsioon nendele on tasakaalustatud. Väärkohtlev kasvatus muudab emotsioonide haldamise strateegiaks, mida tuleb iseseisvas täiskasvanuelus suhetes lähedaste isikute ja teiste inimestega jäigalt rakendada. See takistab töötavaid sotsiaalseid oskuseid ilma negatiivsete eelarvamusteta omandada ja loob isiksuse instrumentide tööd mõjutava kestva emotsionaalse fooni ehk meeleolu, mida me nimetame vihaks, ärevuseks ja kurbuseks ning mis võib lõpuks moonduda kontrollivajaduseks just nende samade emotsioonide vältimiseks või kaotamiseks.

Paraku hakkab emotsionaalselt pime isik, kes ei pea konkreetseid emotsioone endast lähtuvaks, otsima selle lätteid teistes ja teeb alguse süüdistamise ja kriitika suletud ringile. Tegelikkuses on ka süüdistamine üks osa agressiivsetest toimetulekumehhanismidest, mis annavad meile käitumuslikud suunised. Kõige enim tuntud toimetulekuviisid ongi lepitamine ja süüdistamine, nende järgi saame isikusetüüpe kutsuda vastavalt lepitajaks ja süüdistajaks.

Lepitaja on juba varases lapsepõlves õppinud ära kohanemise kunsti, ta ei soovi keskkonnaga vastanduda, vaid sellesse sulanduda, vältimaks valusaid psüühilisi või füüsilisi kogemusi, mis vastandumisega kaasnesid. Tüüpilisteks keskkonnateguriteks on siin perekond ja väärkohtlev vanem, kes sundis kas teadlikult või alateadlikult last süüd kõige toimuva eest endale võtma. Kuna laps tunneb vanema käitumisest põhjustatud süüd, üritab ta nüüd kõigest väest kõike katki tehtut parandada – ta kogeb moraalset ärevust. Et aga edasine vastandumine on ebasoovitav, loobub ta lõpuks vabatahtlikult individuaalsetest soovidest ja vajadustest. Ta on kui tapeet, mis toa seinas üritab hea välja näha ja taustaga sulanduda ning tunneb end häbistatuna seinale paisatud süljelärakate pärast.

Süüdistaja pärineb täpselt sarnasest väärkohtlevast perekonnast, kuid tema on üle võtnud oma vanemate kombe süüdistada. Enese lepitaja kombel alla surumine tundub temale veelgi valusam kui ülekohtu vastu hakkamine. Nii hakkab süüdistaja kõigile näpuga näitama, võtmata endale mingit vastutust ei teiste ega enda probleemide pärast. Ta taandab end psüühiliselt keskkonnast, kuid jääb füüsiliselt paigale. Ta ei võtnud lapsena süüd endale ja ei tee seda ka täisealisena.

Sarnaselt süüdistamisele toimib ka muutmise käsutamine: „Võta endaga midagi ette, sinu reageerimine on muutunud võimatuks!“ See on üks osa tingimustega armastusest, kuid pole lähtunud soovist mitte partneri juures mingeid positiivseid muutusi näha, vaid soovist enda ebakindlust intiimsuse kadumise kartuses tugevdada. Sel viisil nõuab kiskja oma ohvrilt pidevat truuduse ja lojaalsuse tõestamist.

Need kaks isiksusetüüpi on rajatud teadlikele oskustele indiviidina toime tulla. Antud oskus ei pea omama ei positiivset ega negatiivset väljundit, ta ei pea olema produktiivne ega mitteproduktiivne. See lihtsalt on, saades mõjutusi iseloomult ja mõjutades põhiuskumusi, eesmärgiks vähendada sisemist psüühilist ebamugavust.

Lepitajad kasutavad toimetulekumehhanismina sageli huumorit, muutudes seltskonna lemmikuteks, kes suudavad ka enda kulul nalja teha. Süüdistajad kasutavad meelsasti agressiivset füüsilist või verbaalset väljaelamist, sest kõik nende lähedased ei ole nõus vabatahtlikult süüd nende eest endale võtma. Nii leiavadki süüdistajad oma suhtekaaslaseks lepitaja, kes tunneb rahuldust, et saab süüdistaja ärevust leevendada.

Nad mõlemad ihaldavad kaost, üks neist külvab seda ja teine korrastab. Tüüpiline lepitaja läheb suhtesse alkohoolikuga, kelleks oli lapsepõlves ka üks või mõlemad tema vanematest. Ta võimaldab alkohoolikul tema kahjulikke harjumusi elus hoida ja loobki kaassõltuvussuhte. Süüdistaja pole aga sugugi selle eest tänulik, vaid leiab lepitaja allaheitlikus käitumises ühe põhjuse oma alkoholismile.

Kumbki isiksus ei leia kontakti oma sisemiste emotsioonidega, vaid on nendest võõrandunud. Lepitaja ei aktsepteeri viha, süüdistaja ei aktsepteeri süütunnet. Nad üritavad pinnapealselt tajutud emotsioone vältida, kuid parim viis on selleks leida keegi teine, sest arusaadavalt ei saa lepitaja üksi olles kedagi lepitada ja süüdistaja üksi olles kedagi süüdistada. Nii tõmbuvad nad teineteise külge ja selles universaalses külgetõmbetantsus etlevad süüdistajad suhtekiskja, lepitajad tema ohvri rolli. Kaassõltlasena loodavad nad, et teine pool suudab neid tingimusteta mõista ja aktsepteerida, kuid seda on liialt palju oodatud inimestelt, kes on ennast emotsionaalselt hüljanud.

Kas sina oled õrn kui orhidee või sitke kui võilill?

Orhideed ja võililled

Kas sinu tuttavad peavad sind üliemotsionaalseks? Või pead sa üliemotsionaalseks kedagi enda tutvusringkonnast? Kuigi ülitundlikud inimesed näivad välispidisel vaatlusel täiesti tervetena, on nad seest nii õrnad, et neid saaks isegi defektseks – puudega – pidada. Ülitundlikud inimesed peavadki oma erilisust sageli puudeks ja häbenevad ja varjavad seda, kuigi võiksid seda sama hästi pidada ka õnnistuseks.

Psühholoogiline leksikon koosneb müriaadist mõistetest, mille tühipaljas nägeminegi tavapärase mõistuse plahvatama paneb. Üksainus külaskäik psühhiaatri juurde võib lõppeda spetsialisti poolt paberile sirgeldatud märkmetega, mille lugemine võiks patsiendi neuroosilaadsesse seisundisse viia. Seepärast ongi mõnikord meie endi terve mõistuse ja arusaadavuse piires mõtekas keerulisi termineid rahvapärasteks muundada. Samuti on mõtekas ühe teadusvaldkonna mõisteid või nähtusi tõlgendada teadmistega teistest distsipliinidest. 

Kuid selleks, et mõista erinevust psüühilise visaduse variatsioonide vahel, peame seekord appi võtma botaanika.

Iga potiaiandusega tuttav rohenäpp teab, et kuigi orhidee kasvatamine võib nõuda eritingimusi, saab rutiinseid protseduure järgides ülinõudlikku lille edukalt ka koduses kliimas kasvatada. Orhidee on kaunis, kuid õrn epifüüt, mille enamik liike kasvab millegi peal, olgu selleks siis puutüved, kivid või koguni surnud taimed. Neid kvalifitseeritaksegi kasvumoe järgi, mille neljast grupist vaid üks kasvab mullas.

Kui sa vaatad nüüd oma toanurgas närbuvat toataime, mis müüja kinnitusel ei vaja muud kui kastmist, siis võid vaid arvata, milliseid eritingimusi vajab kasvamiseks taim, mis ei talu otsest päikest ja üle- ega alakastmist ning mille juured on katmata ja vajavad hingamiseks spetsiaalseid potte.

Kui paluda sul nüüd nimetada mõnda vastupidiseid kasvutingimusi tolereerivat lille, siis ilmselt nimetaksid sa esimese valikuna mõnda umbrohtu. Võilille näiteks. Sedasama nuhtlust, millega aiapidajad suvi läbi võitlevad ja mis juba järgmisel päeval peale muru niitmist taas oma pika kaela välja sirutab. Kui sa soovid teda välja juurida, siis ära sa mõtlegi seda tervelt kätte saada. Ilmselgelt küünitab võilille juur ennast teisele poole maakera, mis teebki ta nii vastikult vastupidavaks. Kui orhidee vale kasvatamine viib lille hukuni, siis võilille väljarookimine ajab enne aiapidaja hauda.

Nende kahe lille erinev nõudlikkus elamistingimuste suhtes on andnud alust liigitada sarnastel alustel ka inimlapsi, kes sirguvad kui lilled koduses pinnases. Ühtesid neist liigitatakse orhideelasteks ja teisi võilillelasteks. Kui me juba räägime lilledest, siis võiksime eeldada, et nende erinevuse ei tingi mitte nende inimestest emad, vaid Emake Loodus isiklikult.

ÕRNAD JA SITKED LAPSED

Orhideelapsed on ujedad, hoiavad pigem omaette ja tulevad nurgast välja vaid turvalise ja sõbraliku seltskonna olemasolul. Nad on ülitundlikud iga ärritaja suhtes ja sellega kaasneva neurootilisuse tõttu võib nendega koos kasvamine olla vahest tõeline väljakutse. Sellised lapsed tunduvad ekstsentrilised ja eemalehoidvad, neil on kummalised fantaasiad ja iseloomulikud mõtted, mis põhjustab eakaalsaste seas võõristust ja kiusamist. Kuid kui tagada orhideedele piisav juurdepääs päikesevalgusele, õhule ja veele, sirguvad neist tõelised aiapärlid. Orhideelastest saavad südamlikud, loovad, tundelised inimesed, kes kaunistavad igat ühiskonda ja on inimlikkuse alustalaks.

Ja siis on teised väänikud. Kui orhideelaste jaoks on vaja vähest, et neid endast välja ajada, siis võilillelaste jaoks on vaja vähest, et neid õitsemas hoida. Uued olukorrad ja võõrad keskkonnad ei hirmuta neid, nad on ettevõtlikud ja pöörased. Ka nende kõrval üles kasvada võib olla vahest tõeline piin, vähemalt orhiidelapse jaoks kindlasti.

!!!Me oleme nüüdseks juba tuttavad introvertide ja ekstravertide erinevate mõtteprotsesside tagamaadega!!! Introverdid toetuvad otsuste tegemisel rohkem tunnetele, samas kui ekstraverdid kalduvad infot vastu võtma sellisena, nagu see sensorite kaudu tajudesse siseneb, ilma emotsionaalset filtrit rakendamata. Samuti kogevad nad väliseid stiimuleid sügavuti, millega kaasneb põhjalik protsess.

Erinev informatsiooni omandamise viis ja emotsionaalne ülereageerimine muudab introvertsed orhideelapsed väliste stiimulite rohkusele märksa haavatavamateks. Tundlikku väikelast võib ehmatada väiksemgi heli, samas kui võilillelaps jookseb uudishimulikult iga heli poole. Esimese koolipäeva esimesel vahetunnil katab orhideelaps oma kõrvad laste kisa käes, samas kui võilillelaps jookseb rahutult ringi ja tekitab ise seda kisa. Orhideelaps hakkab süüd koolikiusamise pärast enda kanda võtma, võilillelaps ei saa arugi, kui ta oma käitumisega teistele haiget tegi. Orhideelaps otsib huumoris või kunstis viisi ennast väljendada, võilillelaps tarbib seda huumorit ja kunsti.

Nende kahe erinev maailmavaade pärineb erinevatest instantsidest. Orhideelaps tõlgendab kõike hingega, võilillelaps silmade ja kõrvadega. Võilillelapse tasakaalust välja lükkamiseks on tarvis sama suurt energiat kui võilille juurte välja kitkumiseks. Orhideelaps pudeneb vähimagi ebakõla peale kokku nagu orhidee, mille juured on õrnad ja pinnapealsed. Võilill elab põua naljatlevalt üle, enne närtsib muu taimestik tema ümber. Orhidee seevastu sõltub pidevast niiskuse ja kuivuse balansist ja närbub esimesena.

TUNDLIKKUSE TAGAMAAD

Hans Eysencki teooria kohaselt võiksime liigitada orhideelapsi kõrgendatud neurootilisusega isikute hulka – !!! neurootilisusest kui isiksusejoonest saad lugeda lähemalt sellest artiklist !!! Ka psühholoogidest abielupaar Aronid on defineerinud meelelise ülitundlikkuse, millel on oma mõju emotsioonide kujunemisel ja kognitiivsete otsuste tegemisel. Aronite arvates moodustab ülitundlike isikute suhtarv tavainimeste seas kuni 20 protsenti. Need inimesed reageerivad positiivsemalt meeldivatele impulssidele ja skoorivad kõrgemalt Suure Viisiku avatuse skaalal. 

Väärkoheldavas keskkonnas hävitatakse aga nende enesekindlus järjekindlalt. Isegi nii tühised välised ärritajad, nagu vali müra, ere valgus, temperatuuri kõikumine, torkiv riietus või liivatera kinga sees viivad nad kergesti tasakaalust välja. Seepärast ongi tarvis rõhutada individuaalsele tunnetuslikusele mitte objektiivsusele.

Neuroosidega seonduvad paljud ärevus- ja sõltuvushäired, sest neuroosid põhjustavad mitmeid puudujääke psüühilise vastupanuvõime toimimises. Nendeks on suutmatus kontrollida tunge; mittekohased toimetulekumehhanismid; kalduvus kaevelda; ebarealistlikud ideed; kõikuvad emotsioonid; negatiivsete emotsioonide valdavus. Kuna neurootilisusel on niivõrd määrav roll patoloogilises käitumises, siis on sellele hakatud isiksusehäirete tekkeloos tähtsat kohta omistama.

Selline käitumine on samas strateegiline valik, saavutamaks väliste stiimulite optimaalset vastuvõtlikkust; mis pole kaugeltki halb strateegia, sest on loodud just nimelt ülitundlikkuse reguleerimiseks. Samuti kaasavad introvertid ülitundlikkuse reguleerimiseks sotsiaalselt isoleerivat käitumist. Kuna nende meeled on juba bioloogiliselt nii erutatud, siis üritavad nad lisastimulatsioonist eemale hoida, mis on aga vastandlik ekstravertidele, kes on vastupidiselt introvertidele bioloogiliselt alastimuleeritud. Nad tunnevad kergesti igavust ja kalduvad impulsiivsusele. Antud reaktiivus ei vähene mõne lapse puhul paraku isegi vanuse kasvades.

ÄREV AJU

Kõrgendatud motoorse reaktiivsuse (kiired liigutused, kõrge valutundlikkus) ja negatiivse afektiivsusega (pidevalt nutvad, ärevad) imikute parem ajupoolkera on juba varakult aktiivne ja see ennustab paraku ka kõrgendatud neurootilisust hilisemas lapsepõlves, mis võib olla ka mõjutajaks käitumisprobleemide tekkimisele.

Neuroteadlased on avastanud, et isikud, kelle vasak otsmikusagar on aktiivsem, kogevad ärevust vähem ja suudavad ülistimuleerivatest kogemustest edukamalt lahti lasta kui isikud aktiivse parempoolse ajupoolkeraga. Ajuaktiivsuse uuringud on tõestanud, et vasak ajupoolkera on otseselt seotud positiivsete ja parem poolkera negatiivsete emotsioonidega. 

Lihtsustatult väljendades – kellel on aktiivsem parem otsmikusagar, kalduvad olema depressiivsemad, kellel vasak otsmikusagar, kalduvad olema optimistlikumad. Vasaku otsmikusagara aktiivsus pärsib emotsioone väljutava mandeltuuma aktiivsust – nagu noomib vanem ulakat last -, võimaldades psüühikal stressist kiiremini taastuda ja kavandada tegevusstrateegiaid negatiivsetest emotsioonidest sõltumatult. Suure Kuuiku kohaselt on nende isikute säilenõtkus positiivne ja Suure Viisiku neurootilisus madal.

Parema ajupoolkera aktiivsus viitab introvertsele eemaletõmbumise strateegiale, mis väikelaste puhul, kellel tekib võõristus tundmatute inimeste vastu, on tavapärane nähtus. Paljudel lastel säilib samas tervislik uudishimu uudsete stiimulite vastu, mis lubab neil ühelt poolt maailma avastada, kuid teisalt tajuda ohte, mis võivad selle avastamisega kaasneda.

Lähenemine või kaugenemine (võitlemine või põgenemine) on kõige olulisem psühholoogiline valik, mis organismil tuleb langetada suhtes keskkonnaga. Seega on loodus mänginud ülitundlikele lastele vingerpussi, motiveerides neid pigem kartma kui huvituma võõrastest situatsioonidest, mis on organismi täisväärtuslikuks arenguks üliolulised.

Lapse ülitundlikkus muudab ta sõltuvaks vanema tagatud turvalisusest või eemalehoidvaks. Vanemlik ülesanne on „kiusliku“ looduse agendat purustada ja muuta laps julgemaks ja sotsiaalselt osavamaks ehk aidata lapsel kindlalt kiinduda. Antud juhul peavadki keskkonna mõjud tasakaalustama looduslikke mõjutusi.

Ülitundlikkusel on ka mitmeid positiivseid omadusi, iseäranis väärkohtlevas keskkonnas, aidates lapsel juba varakult tajuda lähenevat hädaohtu, mida võib vanema käitumises pinnapealselt märgata (kahemõttelised näoilmed, ähvardav vaikus, kriitilised kommentaarid), kuid teisalt nõuab see lapse psüühikalt tohutut lõivu, sest ülireaktiivsus kulutab meeletut energiat ja vajab pidevat valmisolekut, mis kurnab nii psüühiliselt kui füüsiliselt. Kuid teisalt on depressiivsete vanemate lapsed märksa kaastundlikumad oma mängukaaslaste vastu ja sotsiaalselt osavõtlikumad kui mittedepressiivsete vanemate lapsed, mis võib olla ka tõestuseks, miks paljud raske lapsepõlvega isikud kalduvad altruismile ja valivad elukutseks teiste abistamise.

Halvemal juhul viib elutee neid kokku suhtekiskjatega, kelle probleeme nad asuvad ennastsalgavalt lahendama. Teadagi on selline käitumine osa psüühilise toimetuleku mehhanismidest, millel on prosotsiaalne väljund. See aitab vähendada emotsionaalsuse ärevat fooni ja loob kunstliku sisemise rahulolutunde, sest need inimesed kogevad teiste isikute stressi ja ärevust otsekui iseenda omana, mida tuleb kuidagi leevendada. Kui teine isik on rahul ja õnnelik, on teda lohutav ja abistav ülitundlik inimene samuti rahul ja õnnelik. Mis muudab nad mõlemad paarisuhtes olles ajapikku kaassõltlasteks.

PÄRITAV TUNDLIKKUS

Vapustaval moel saame me inimese psüühilise tervise tulevikku juba tema sünni hetkel ette ennustada. Anestesioloog Virginia Apgar juurutas 1952. aastal ämmaemandate seas sisse nn. Apgari skoori, mille järgi hinnatakse vastsündinud beebi tervist esimesel viiel sünnijärgsel minutil. Ämmaemandad saavad punktiskaalal (0 on minimaalne ja 2 maksimaalne) mõõta vastsündinud beebi nahavärvi, südame tööd, reflekse, lihastoonust ja hingamist. Tervel ja tegusal lapsel on võimalik seega skoorida maksimaalselt 10 punkti. Vähem kui 7 punktiga skoorinud vastsündinud võivad vajada täiendavat välist stimuleerimist ja halvemal juhul isegi elustamist. Kuna sünd on erakordne ja äärmiselt stressirohke sündmus, siis väljendab Apgari skoor kujundlikult inimlapse võimet füüsilise maailma rünnakutega toime tulla.

Kaasa arvatud psüühiliste rünnakutega, sest värske uurimus seostab Apgari skoori hilisema elu toimetulelikkusega. Ligi 34 tuhat last hõlmanud uuringuga leiti, et alla 10 punkti skoorinud lapsed on viiendal eluaastal märksa vastuvõtlikumad välistele mõjutustele. Viiendal eluaastal oli laste arengutundlikkuse hindajateks õpetajad ja lasteaiakasvatajad, kellel polnud mingit teadmist lapse Apgari skoorist või selle seostest antud uuringuga. Nende jaoks olid madalama hinde saanud lapsed püsimatud, kannatamatud ja hajevil, väljendades vähest võimet kohaneda keskkonna nõuetega, nagu nad olid seda ka vastsündinuna.

KUID KÕIK ON PARANDATAV

Kui sinagi tundsid ennast ära orhideelapsena, siis võiksid sa ennast õnnelikuna tunda.  Tõsi, sul on raske oma emotsioone taltsutada ja kontrollida, kuid ilma emotsioonideta kaotaksid sa oma tõelise tundliku mina, mis on inimühiskonnas haruldus, nagu eelnevalt lugeda võisid. Sa ei pea häbenema oma ülepaisutatud emotsionaalsust, vaid võtma seda kui õnnistust. Sinul on anne teisi inimesi mõista ja abistada, luua omapärast kunsti või puudutada oma näitlemisoskustega tuhandete või isegi miljonite inimeste südameid!!! 

Sul on vaja vaid mõista enda ainulaadsust ja suunama oma emotsioone praktiliselt, sinu enda ja teiste huvides. Emotsioonid ei pea sind hävitama, nad on antud sulle hindamatuteks abilisteks. Sa ei pea emotsioonide haldamiseks kujundama välja ratsionaalset mõtlemist, mis võib tunduda isegi robotlik. Sa pead muutuma teadlikuks! Teadlikuks, et sa ei ole mingil määral vigane või haige, sa oled lihtsalt eriline ja normaalne üheaegselt, arvestades loomariigi liigirohkust. Sina oled pärit inimliigist, kuid sinu võimed on erilised. Ära kunagi kahtle enda erilisuses ja kindlasti ära häbene seda!

Ülitundliku inimesena võid sa leida abistavat materjali kõigile orhideelastele pühendatud internetilehelt Ülitundlik inimene.ee

Kuratlikud influentserid* ja nende järgijad – mõjuvõimsate isikute ja nende austajate needus.

kuratlik influencer

*influentser on moodne eestikeelne sõnamugandus inglise keelsest sõnast influencer ehk mõjutaja, kaasaegses tähenduses on see sotsiaalmeedia staar, kes oma postitustega kujundab enda järgijate mõttemaailma.

Varasemas artiklis rääkisin ma surma mõrsjatest, kes lõid tänu enda haiglaslikule allumishimule kõige hävitavamaid suhteid meesmõrtsukatega. Selle teema täienduseks soovitan samuti lugeda artiklit Milgrami katsest. Vaatame siis käesolevas artiklis selle fenomeni teaduslikku tausta.

KURATLIKUD “INFLUENTSERID”

Harvardi ülikooli professor David McClelland väitis peale 30 aasta pikkust uurimistööd, et 95 protsenti meie edust või ebaedust on sõltuv meid ümbritsevatest inimestest. “Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes rumalatega seltsib, selle käsi käib halvasti!” ütleb Piibel, lisades: “Raud ihub rauda ja inimene ihub teist!“ Kas keegi veel imestab, et positiivsed ja edukad inimesed on klompidena ümbritsetud nendest, kes loodavad omakorda sotsiaalse gravitatsiooni keskpunktist evivast positiivsusest ja edust osa saada! Elukaaslaste, sõprade ja mentorite valikust sõltub mitte üksnes meie edu, vaid ka vaimne ja füüsiline tervis. Isiksus või meie ego (kes me oleme) on lahutamatult põimunud sotsiaalsete suhetega (kellega me oleme).

Võib vaid ette kujutada, millise õudusega võisid eelolevaid ridu lugeda suhtevägivalla ohvrid! Nemad olid teadlikult oma ellu valinud positiivsed ja edukad inimesed, kes hiljem osutusid õelateks ja püsimatuteks koletisteks. Kuid nad polnud teinud mitte üksnes saatusliku valeotsuse olla selliste monstrumite läheduses – neile oli lisaks saanud osaks needus olla neist mõjutatud. Kaugeltki mitte positiivselt ja edumeelselt, vaid sootuks vastupidiselt.

Sarnastest inimestest on loodud koguni dokumentaalsari „Ma tapaksin sinu nimel“ (I’d Kill for You), mille peategelased on lubanud end hullutada suhtekiskja manipulatsioonidest ja teinud tema eest ära kogu musta töö. Täpsustuseks võib öelda, et kaugeltki mitte kõik nendest ei olnud varasema kuritegeliku taustaga ja poleks ilmselt ilma kiskja sekkumiseta vanglamüüride taha karistust kandma sattunud, kuid kõik nad olid piisavalt mõjutatavad, et pidada ilmselgeid väärtegusid ainsaks võimaluseks tõestada oma lojaalsust kiskjale, kes varjas end inimlikkuse maski taha.

Psühholoogia tunneb inimestevahelises käitumises einevaid mõjutusastmete väljendusi. Indutseeritud luul või inimkeeli jagatud psühhootiline häire on harvaesinev paranoiline seisund, milles osalevad kaks või enam omavahel emotsionaalses seoses olevat inimest, kellest ainult üks – kellel on grupis autoriteetne roll – kannatab reaalse psüühilise häire all.

Ometi võib nakatatud „hullusel“ olla traagilisi tagajärgi. Kui rahvafolklooris vaatavad lähedased tavapäraselt õudusega pealt, kuidas inimene nende keskel ühel hetkel kurjast vaimust vaevatud saab, siis jagatud luulu puhul peavad nad tema konditsiooni aktsepteeritavaks või isegi õnnistatuks.

Delhi politsei seostas 11 perekonnaliikme rituaalset enesetappu sisendatud hullusega, mida levitas perepoeg, kes väitis end lahkunud isaga rääkivat või isegi oma keha isa vaimuga jagavat. Ülimalt perekeskses Indias toob patriarhi surm mõnikord kaasa ennekuulmatuid ebamugavusi, millest ka antud juhul oli kõnealune perekond mõjutatud, kuid eriliselt oli mõjutatud surnud perepea poeg, kes hakkas pere keskel juurutama rituaalseid praktikaid, mis juhtis lõpuks ülejäänud pere kollektiivse enesetapuni. See oli politsei esmane teooria, sest juhtum ilmutas luululise häire väga stereotüüpseid sümptomeid.

Indutseeritud luulu puhul, mida tuntakse ka prantsuskeelse väljendi folie à deux´ järgi, on domineeriva isiku psühhootiliseks haiguseks tavapäraselt skisofreenia. Skisofreensed häired seostuvad a) mõtlemise ja tajumise häiretega ning b) labiilsete emotsioonidega, kusjuures inimene võib olla täie teadvuse juures, säilitades isegi oma intellektuaalse võimekuse. Luululiste veendumuste ülekandumise soodustusteks haigelt inimeselt täiesti tervele inimesele on erakordsed situatsioonid, kus häiret jagavad isikud on sotsiaalselt (keeleliselt, kultuuriliselt) või isegi ruumiliselt muust kogukonnast isoleeritud.

Sarnased olukorrad on väga tüüpilised mitmete ususektide praktikas, kus religioosseid luulusid levitavad usujuhid nagu Charles Manson koondavad oma tiiva alla üksikutest jüngritest ja nende pereliikmetest koosneva kogukonna. Võimalik, et ka Jeesus Kristus nakatas oma jüngreid indutseeritud luuluga ja tänaseks on arvestatav osa inimkonnast kristluse kui skisofreenilise ususuuna poolt ajupestud. Omalaadset religioosset sotsialismi viljelev kultusejuht Jim Jones kolis terve järgijaskonnaga poliitilist ja õiguslikku „tagakiusamist“ vältida püüdes Ameerika Ühendriikidest Aafrikasse, kus seitsmekümnendate aastate lõpul ligi 900 isikut tsüaniidi mürgituse läbi oma maise lõpu leidsid.

Pole siiski üheselt klassifitseeritav, kui suurt isikulist toetust ja kandepinda omavat folie à deux´d võiks nimetada kliiniliseks meelepetteks, mitte hoopis massihüsteeriaks, mida kujutas endast ka ideoloogiliste liikumiste truualamlik järgimine Teise Maailmasõja eel, mil inimesed pimesi kiskjaliku natsismi ja kommunismi teenriteks muutusid. Ei oleks samuti üleliigne lisada, et igasugused püramiidskeemid ja börsibuumid on edukad ainuüksi masside karjamentaliteedi tõttu.

Nagu kõik suhtekiskjad, nii üritavad ka ilma luululise meelepetteta (rikutud) isikused oma ohvreid sotsiaalselt isoleerida, et neid üksinduses efektiivsemalt enda külvatud hullusega nakatada. Esmalt sunnivad nad ohvrit vihjamisi sotsiaalsest keskkonnast eemale tõmbuma, hiljem juba ühemõtteliselt verbaalselt ja eesmärgistatult, mõnikord isegi füüsilist vägivalda kasutades. Sotsiaalse isolatsiooni tulemusel muutuvad ohvrid kiskjalikult vildakale maailmavaatele iseäranis vastuvõtlikuks. Pahatihti lasevad ohvrid kõigel näiliselt vabatahtlikult sündida, suutes alles peale väärsuhte lõppemist mõista, mil määral olid nad ennast kiskjalikust sharmist „hullutada“ lubanud. Sama dünaamika leiab aset ka indutseeritud luulu puhul, kus psüühiliselt terve osapoole paranemine toimub alles peale häiritud osapoolest isoleerimist, kiires tempos ja sageli edukalt.

TEENER JA KÄSKIJA


1931. aasta suvel alustas abielus teadlastepaar Kelloggid omapärast loomkatsetust. Võttes aluseks Mowgli-laadsed juhtumid, kus hüljatud väikelaps kasvab üles loomade keskel ja omandab võõrast liigist isepärase perekonna käitumismustrid ja sotsiaalsed teadmised, püstitasid Kelloggid teoreetilise küsimuse, kas me ei saaks taasluua ümberpööratud reaalsust, kus loom kasvab üles inimeste keskel ja omandab nende teadmised, vähemalt primaarsel tasandil.

Filmilinalt tuttavate „hullude teadlaste“ ajastu vaimus võtsid Kelloggid oma peresse seitsme kuuse emase shimpansi Gua, kellele lõid samaväärsed elamistingimused kui oma 10 kuusele pojale Donaldile. Gua ja Donald olid määratud koos kasvama kui õde-vend, kandes sarnaseid mähkmeid ja mängides sarnaseid mänge ning naerdes ühtemoodi, kui neid kõditati. Kõige selle „teadusliku hulluse“ kestel jäi arenemisvõistluses selgelt kaotaja rolli hoopis inimlaps.

Üheksa kuud hiljem pidi psühholoogi haridusega Kellogg tõdema, et loomkatsetuselt oli tasakaal nihkunud inimkatsetusele, kui nende poeg hakkas inimkõne asemel eelistama iseloomulikke ahvihäälitsusi, samas kui ahvilapse vokaalne võimekus jäi tavapärasele liigiomasele tasemele. Arvatakse, et just viimane faktor sai kummalisele adoptiivperekonnale kirstunaelaks, sest ole sa haritud ja teadmistehimuline kuitahes – oma last ei lubaks loomaks muutuda ükski teadlane, olgu ta „hull“ või mitte. Võimalik, et katse lõpetamises oli oma osalus eksperimendi naisosalise – Donaldi ema – mõjutus, millele perekondlikes asjades alluvad isegi kõige tugevamad ja teadushimulisemad mehed.

Kuid Gua ja Donaldi lugu ei pajasta meile mehe ja naise peredünaamikast, vaid sellest, kuidas arenemisvõimeline isik taandareneb oma näiliselt võrdväärse partneri juuresolekul, kui esimene peab viimast autoriteetsemaks või inimlikult võimekamaks, kuid kes tegelikkuses on muutumatu kui kaljurahn. See tõestas näitlikult, et inimlapsed sõltuvad keskkonnatingimustest enim kui ahvilapsed. Ahvist ei tee inimest, inimesest ahvi aga küll.

Psühholoogia sotsiaal-kognitiivse koolkonna uskumuse kohaselt mõjutab isiksuse kujunemist sotsiaalne keskkond ja selle jäljendamine. Selleks piisab teiste jälgimisest kas otseselt või kaudselt, näiteks sotsiaalmeedia vahendusel. Antud teooria kohaselt suudab jälgija (nimetame subjektiivset vaatevinklit kajastavat peategelast edaspidi arusaadavuse huvides vanakreeka väljendi kohaselt protagonistiks, näideldava tragöödiaetenduse peategelaseks, kelle silme läbi jutustus esitatakse) vaatluse tulemusel imiteerida ja taasluua nii sotsiaalse situatsiooni põhjustavat tegevust kui selle tagajärge.

Evolutsiooniteooria kohaselt on selline matkimiskäitumine liigi püsimise seisukohalt ülioluline. Vastavalt sellele, kas teatud tegevuse tagajärjeks on preemia (söögi leidmine) või karistus (mesilase käest nõelata saamine), saab protagonist tuletada endale sobiva jäljendusstrateegia: kas seda imiteerides või vältides. Kuid tuleb välja, et mitte ainult käitumine ja mõtlemine ei tule meile meie evolutsiooniliste eesmärkide saavutamisel appi, vaid saab mõjutusi ka meie bioloogiliselt kehalt.

Hiljutine katse hiirtega, kelle ajud on üllatavalt sarnased inimeste ajudega, tõestas, et meie käitumine allub domineerivale eeskujule – täpsemini väetimad hiired allusid vabatahtlikult juhtivale hiirele. Kuigi selles avastuses pole esmapilgul midagi üllatavat, analüüsides tugevamate isiksustega inimeste edukust, leiti sellele nüüd ka teaduslik põhjendus.

Hiired sünkroniseerisid enda käitumist teiste hiirte omaga, mis kehtib ka inimeste kohta. Neurobioloogiliselt väljendades suunavad ühed ajunärvid meie tähelepanu meie enda käitumisele, teised teiste käitumisele. Nii luuakse ajus vastavad piirkonnad „minust“ ja „teistest“. Enamasti suudame me balansseerida piiri „minu ja teiste“ vahel. Me arvame endal olevat samad õigused ja kohustused mis teistelgi. Kuid seda üksnes ideaalmaailmas. Tegelikkus kujuneb mõnikord teisiti, kui omavahel suhtlevad ebavõrdsed osapooled.

Väärsuhetes on suhte võimupiirid segamini pööratud, selles suhtes on võimukonfliktid sagedased. Nagu eelmises artiklis öeldud, juhib kiskjalikus suhtes üks domineeriv partner teist, kes kohandub olukorraga. Esimene neist on suhtes aktiivne osapool, teine passiivne. Ehk teaduslikus keeles väljendades sünkroniseerub alluva partneri aju domineeriva partneri käitumisega, otsekui voolaks vesi allamäge, alludes gravitatsioonile.

Mida kauem domineeriv suhe kestab, seda enam kohandub alluv pool, kuni lõpuks kaotab koguni enda isikupära ja isiklikud eesmärgid, mida kontrollib ja kujundab domineeriv partner. Kui alluvale partnerile võimaldada distants domineerivast partnerist, võib viimase mõju ajapikku nõrgeneda või sootuks kaduda, nagu see oli nähtav indutseeritud luulu puhul. Seepärast üritabki suhtekiskja oma ohvrit pidevalt enda füüsilises läheduses hoida, et teda psüühiliselt lühikese lõa otsas hoida.

Aju „sünkroniseerumine“ on automaatne ja alateadlik protsess, mida ei ole võimalik teadlikult kontrollida ja juhtida. Seepärast on igaühe jaoks eluliselt oluline, et ta ei satuks kiskjaliku isiku lähedusse, tema sündmuste horisondi piirile, kus suhtekiskja mõju hakkab ajapikku ohvrit endasse imema. Kuid selleks peab igaüks tundma „punaseid lipukesi“, mis tähistavad musta augu lähedust.

EMOTSIONAALNE PEEGELPILT

Kelloggitest teadlastepaar ei saanudki teadlik olla – vähemalt nende kaasaegsetele teaduslikele avastustele toetuvalt – et pisike Donald muutus nende silmade all aegamisi ahviks mitte niivõrd isikliku valiku, vaid tema aju sunnil. Tervelt kuuskümmend aastat lahutasid Kelloggeid itaalia teadlaste avastusest, milleni viimased jõudsid makaak-ahve jälgides. Täpsemalt: jälgides ahvide ajuneuronite (närvirakkude) tööd. Või veelgi täpsemalt: jälgides ühe kindla neuronite grupi tööd, mis ei aktiveerunud mitte üksnes siis, kui ahvid tegid mingit kindlat liigutust, nagu näiteks õuna järele käe sirutamine, vaid ka juhul, kui nad üksnes vaatlesid teist ahvi (nimetame protagonisti poolt vaadeldavat isikut edaspidi vanakreeka tragöödia vastastegelaseks antagonistiks) sarnast liigutust tegemas.

Sarnane kokkusattuvus leidis tõestust isegi siis, kui protagonistid ei näinud, vaid üksnes kuulsid, oma kaaslasi sooritamas teatud manipulatsioone, mis protagonistidele tuttavana kostus. Teiste sõnadega: kui kaks elutragöödia näitlejat seisavad vastakuti ja antagonist hakkab haigutama, siis tekib tema vastas seisva protagonisti ajus haigutamisega seostuv närviimpulss, mis sunnib ka teda haigutama või vähemalt haigutust alla suruma. (Ilmselt tahad sinagi hetkel haigutada, lugedes neid ridu.)

Vaatlusaluseid neuroneid hakati seetõttu tabavalt peegelneuroniteks kutsuma, kuigi nende aktiivsuse muutus ei seostunud mitte üksnes motoorika ja kindla tegevuse jälgimisega, vaid ka selle tegevuse eesmärgi mõistmisega, näiteks nagu haigutuse allasurumisega.

Antud suutlikkust tuntakse vaimuteooria (theory of mind ing.k.) nime all, mis võimaldab protagonistil ära arvata antagonisti motiive, näiteks kui väike ahv sirutab kõrgel oksa küljes rippuva õuna järele ja täiskasvanud ahv aitab tal seda ilma küsimatagi kätte saada. Makaakide käitumine lubas teadlastel järeldada, et protagonistlikud makaagid asetasid ennast – piltlikult väljendades – antagonistist tegevuse sooritaja asemele ja tundsid oma meeltega sama, mida antagonist pidi tundma kapist õuna võttes, näiteks siledat ja isuäratavate värvidega õunakoort oma sõrmede vahel. Peegelneuronid aktiveerivad vaatleva protagonisti samu ajuosasid, mis aktiveeruvad ka tegutseva antagonisti ajus. Kuigi inimesed on sildistanud primaadid ja pärdikud suurepärasteks matkijateks, kutsudes kellegi algse käitumise või tegevuse imiteerijat halvustavalt ahviks, oleme meie ise rohkem selle nime väärilised, sest üliarenenud inimaju on peegelneuronite tööst enamgi mõjutatud kui teiste „alamate“ imetajate aju.

Tehtud avastusele järgnesid üha meeletumad spekulatsioonid teemal, kas peegelneuronid vastutavad ka meie empaatiavõime eest, millest ma varasemas artiklis rääkisin, sest tegevuse sihtmärk, millele neuronid reageerivad, on sageli abstraktsem kui liigutused, mida me kindlat tegevust tehes sooritame. Ometi ei reageeri peegelneuronid tähenduseta liigutustele, mida teevad näiteks pantomiimid. Me kõik suudame oma peegelneuronite töökindlust kontrollida, vaadates neid ülipopulaarseid õnnetustevideosid, kus keegi saab jalgpalliga otse nina pihta või maandub näoli asfaldisse. Järgnev nutt või hala tundub sama reaalne, et muudab ka meid endid kurvameelseks. Kui laps hakkab oma esimesi samme tegema, kõigutavad lapse abitut tegevust jälgivad vanemad oma keha lapse kõndimise rütmis, nagu kõnniksid nad ise pisipõnni asemel. Nii moodustavad kaks ja enam isikut ühena toimiva emotsionaalse koosluse. Kui peegelneuronid tekitavad emotsionaalset nakkust, siis miks ei võiks nad tõepoolest olla seotud empaatiaga!

PISUTKI LOOTUST!

Kui lugejale jäi ennatlik mulje, et me oleme eriliselt vastuvõtlikud ainult negatiivsele, siis õnneks on käitumislikul mõjutamisel ka positiivne külg, nagu on igal mündil kaks külge ja nagu vajab kurjus (antisotsiaalsus) levimiseks headust (prosotsiaalsus).

Primatoloog Frans de Waal tegi makaakidega pedagoogilisest vaatevinklist väga õpetliku katse, mida peaksid ka haridusametnikud ja -töötajad ning töökeskkonna kujundajad praktikas viljelema. De Waal sulges viieks kuuks ühte puuri kahe erineva makaagiliigi esindajad, kellest reesusmakaak esindab temperamenditüübilt hüsteerilist koleerikut ja karumakaak tasakaalukat flegmaatikut.

Koleerikutest reesusmakaagid on loomult pisikesed tülitekitajad, kes kompenseerivad oma füüsilise väiksuse agressiivsusega (nagu mõned sülekoeradki), nendest pisut kogukamad karumakaagid on seevastu rahumeelsed ja sotsiaalselt tasakaalukamad. Hierarhiliste reesusmakaakide provokatiivsed väljendusavaldused ei suutnud aeglaseid karumakaake isegi verest välja lüüa ja see käitumine andis selge vihje nii katse osalistele kui inimestest jälgijatele, kes kontrollib puuriseinte vahel sotsiaalset hierarhiat. Peale selle, et kummagi liigi käitumine erineb tülide tekitamises, erineb see ka tülide lahendamises.

Konfliktid on mõlemas makaagiühiskonnas sama tavalised nagu inimühiskonnaski. Kui tülid aitavad liigset karjasisest pinget alandada, siis leppimised lähendavad karjaliikmeid üksteisele. Erinevalt reesusmakaakidest lepivad karumakaagid enamasti omavahel koheselt peale kisa vaibumist ära, kallistades üksteist vöökohast. Mõistetavalt on selline leppimisviis suudlevatele ja ülakeha kallistavatele reesusmakaakidele mitte ainult võõras, vaid ka ebamugav.

Kuid kuna domineerivateks puurikaaslasteks olid nende karumakaakidest „vennad“, siis leppisid reesusmakaagid lõpuks oma saatusega sedavõrd, et võtsid isegi nende käitumismalli üle. Puurisisene agressiivsus taandus ajapikku ja kui peale viiekuulist kooseksisteerimist mõlemad makaagiliigi esindajad oma liigikaaslaste juurde lubati, püsis katse ajal omandatud rahuarmastav suhtumine ka edaspidi. Ümberõppinud reesusmakaagid viisid lepitusrituaale läbi koguni kolm korda sagedamini, kui see on omane „tõupuhtastele“ liigikaaslastele. Mis tähendab muidugi seda, et ka ahvid on õppimisvõimelised.

Ole sinagi järgmine kord valvas, keda sina või su teismeline tütar või poeg endale eeskujuks ehk influentseriks valite! Kui su tütre iidoliks on sotsiaalmeedias endast poolpaljaid selfisid jagav muusikastaar, siis võib ka ühel päeval sinu arvutiekraanilt vastu vaadata su tütre urvitav tagumik, mille strateegilisi piirkondasid kõigest kitsas siidinöör katab. Ja kui su poeg ühel hetkel oma keskmise sõrme tugevuse avastab, siis võid otsida põhjuseid viimase aja staarnäitlejalt, kes ühe käega kõiki pimedasse kohta saadab ja teisega enda tagumiku pilte jagavaid neidusid kallistab. Kuid peamine – OLE ISE TEISTELE EESKUJUKS!

Miks võib emotsionaalne nakkus olla sama ohtlik kui viirusnakkus.

nakkus

Tänaste ärevate uudiste raames tasub meil endale meenutada, et me elamegi ülimalt nakkavas keskkonnas, kus sotsiaalne suhtlus ei soodusta mitte üksnes viiruste vaid ka emotsioonide levikut. Range sotsiaalne isolatsioon takistab mõlemat, kuid ilma viimaseta ei oleks me enam inimesed ja kindlasti mitte elusolendid. Nagu järgnevalt lugeda võid, on emotsioonide nakkus üheaegselt nii inimloomade tugevus kui nõrkus, õnnistus ja needus.

Afektiivne (emotsionaalne) empaatia, mida võibki tema nimetuse – afektiivne – pärast lihtsalt tundempaatiaks või lihtsalt sümpaatiaks kutsuda, on alateadlik, paljas emotsioon; kognitiivne empaatia ehk tajuempaatia on – nagu nimigi ütleb – seevastu teadlik, intellekti produkt ehk psüühika kõrgem saavutus.

“Emotsioonid on vajalikud motivaatorid psüühiliseks ja füüsiliseks reageerimiseks välistele või sisemistele mõjuritele. Emotsioon juhib isiksuse tähelepanu sellele, et mingit konkreetset käitumist, mida isiksus ei taju alati konkreetsena, tuleb muuta: lõpetada või alustada. “

Neurobioloogiliselt ja käitumuslikult moodustavad need kaks empaatia liiki kaks täiesti eraldiseisvat – kuigi teineteist kompensseerivat – süsteemi.

Täiskasvanutel kas on tundeempaatia või ei ole, seda kunstlikult tekitada on peaaegu võimatu, vastupidiselt tajuempaatiale, mida erinevalt esimesest pole emapiimaga pärandatud ja mida saab üksnes õppida. Samuti seostatakse tajuempaatiat nn. vaimuteooriaga, mis võimaldab teiste isikute käitumist ja emotsionaalset seisundit vaadelda perspektiivitundega.

Kui afektiivne empaatia on omane kõigile loomadele, isegi lindudele ja närilistele, siis kognitiivne vaid inimloomadele – inimestele ja primaatidele -, mis näib tõestavat, et tundelise empaatiaga seotud närvisüsteemid on nii evolutsiooniliselt päritolult kui sotsiaalselt ürgsemad kui teadliku empaatiaga seotud süsteemid. Tundeempaatia tekkis vajadusest kõrgelt arenenud ühiskonnas läbi teiste emotsioonide mõistmise eristada valesid tõelisusest ja vaenlasi sõpradest. Kahjuks, nagu teavad kõik reklaamiagentuurid ja populistlikud poliitikud, on võimalik nii tajude kui emotsioonidega manipuleerida.

Mõlemal empaatia vormil on oma kindel koht inimühiskonnas. Tajuempaatia, mida võiks siinkohal kutsuda kaastundeks, võimaldab näiteks edukamalt juhtida äriettevõtet või sõlmida kokkuleppeid, andes läbirääkijale võime teada, mida teine inimene mõtleb, soovib või ihaleb. Teiste sõnadega mõistab üks isik teise isiku motivatsioone, lubamata end samas tema vajadustest ja emotsioonidest vähimalgi määral mõjutada – ta on emotsionaalsele nakkusele immuunne. See võime „takistab“ ühel oma tundeid sünkroniseerida teise tunnetega, erinevalt kõike tundvatest ja kõigega emotsionaalselt samastuvatest empaatidest, muutes vaatleja vaadeldava emotsioonide kiretuks jälgijaks. Selliselt kaalutlevad kõik tumeda triaadi liikmed, eriti tajuempaatias ülitugevad psühhopaadid.

Tundeempaatia lubab meil aga inimestele nii kaasa tunda kui ka nendega tundeid jagada; teiste tunnetega resoneeruda ja viia ennast sarnasesse emotsionaalsesse seisundisse ehk meeleollu. Samas on edukaks ja jätkusuutlikuks sotsiaalseks suhtluseks vaja olla spetsialist mõlemas empaatias, näiteks matusebüroos, kus omakseid teenindav ametnik ei saa endale sarnaselt klientidega lubada (emotsioonidest nõretavat) nuttu, vaid peab jääma (teadlikult) ametlikuks, kuid samas mitte külmaks ja tundetuks.

Selline üheaegselt empaatiline ja kaastundlik isik mõistab leinajate vajadusi nii materiaalsel kui emotsionaalsel baasil, pakkudes kõige paremaid ja vähem traumeerivaid lahendusi kallima inimese viimsele teekonnale saatmiseks. Sel viisil toimub eraldiseisvate isiksuste vahel emotsioonide samastumine, säilitades samas selged piirjooned arusaamises, kellele nimelt konkreetsed emotsioonid kuuluvad. Seega toetub täisväärtuslik empaatia, mis ei luba teiste emotsioone kaaperdada ja empaatilist isikut empaatilisse lõksu tõmmata, kolmele jalale: oskusele mõista teiste emotsioone (identifikatsioon), tunnetada teiste emotsioone (inkorporatsioon) ja eristada teiste emotsioone enda omadest (irrutamine).

Võtame näiteks enamikule lapsevanematele tuttava tundepuhangu, mis sarnaneb hüsteeriale, mille jooksul lapsevanem keeldub lapsele kommi andmast, sest kodureeglite kohaselt ei ole maiustused vahetult enne õhtusööki lubatud.

Kaastundlik (tajuempaatiaga) ema teab, et lapse tuju on põhjustatud üksnes lapse uskumusest, et komm on talle parim, sest see muudab ta enesetunde koheselt paremaks ja aitab nutu lõpetada (identifikatsioon). Kaastundlik ema ei pruugi lapse hüsteeriale samaga vastata, vaid ütleb lapsele lihtsalt „ei“ ja ei lase end tema traagilistest emotsioonidest kaasa haarata. Nii laps kui ema kaotavad, sest tundetu ema ei paku lapsele alternatiive, nagu õhtusöögi lõpetamine, mis võiksid tal kõigest hoolimata oma tahtmist saada, ja ema ei saa lapse tülikast kisast jagu, kuni võib viimaks närvi kaotades otsutada omapoolse hüsteeria kasuks.

Ülepaisutatud (tunde) empaatiaga ema annab lapse nõudmistele kergekäeliselt järele. Selline ema tunneb lapse ahastust nagu enda oma ja võib seda seostada enda kogemusega, mil ta tundis ääretut kurbust millegi mittesaamise või kaotuse pärast (inkorporatsioon). (Emotsionaalne ema võib väga valusalt reageerida isegi sellele, kui keegi mängukaaslastest tema lapsele viga teeb. Sellise juhul tunnistab ema lapse vastu sooritatud ebaõiglust väga isiklikult, otsekui oleks see tema vastu suunatud, ja võib ülemäärase rangusega – piiripealse käitumisega – rünnata nii lapse mängukaaslast kui tema ema.) Samuti võivad teda enam kohutada lapse karjed, mis sarnanevad rohkem hädakisale kui kapriisile.

Empaatilise ema jaoks on lapse jonnimise ja halamise lõpetamine kõige esmane ülesanne, unustades sootuks põhjused või isegi varem kokkulepitud reeglid, miks laps ei tohi kommi saada. Selline tundeline ülereageerimine takistab emal nägemast, et ta on lasknud käest ülimalt efektiivse sanktsioonivahendi ja rikkunud kogu perekondliku jõutasakaalu, lisaks õhtusöögile, mil laps istult oma toidutaldrikus songib. Kuna tundeempaatia on korrelatsioonis Suure Viisiku neurootilisuse dimensiooniga, siis võib väita, et just äsja sai kirjeldatud väga neurootilise lapsevanema käitumist.

Nii kaastundes kui sümpaatias tugev ja tasakaalukas ema aga suudab mõista lapse jonni tagamaid ja ka tunda piisavalt lapse emotsioonipurskele kaasa, et mitte hakata lapsega pragama ega ka alluda tema ebameeldivale eneseväljenduse viisile (irrutamine). Sellise ema jaoks on esmane ülesanne laps toidulauas sööma saada, nii et laps selle vajadusest ka aru saaks ja maha rahuneks. Ema kulutab piisavalt aega seletusele, et anda lapsele arusaadavalt mõista, mis on tema jaoks vanemlikust perspektiivist kõige olulisem ja millisel juhul laps oma tahtmise saab, ehk laps võib alles peale õhtusööki oma ihaldatud kommi kätte saada.

Selline ema võidab alati. Ka tema laps võidab, sest isegi kui ühest näitlikust korrast jääb väheseks, hakkab laps ajapikku mõistma, et ema ei keela teda kiusu pärast, nagu seda paistab tegevat tajuempaatiaga ema, vaid tema enda enesetunde ja suuhügieeni huvides, vastupidisest tundeempaatiaga emale, kes väärtustab enda ja lapse tegelikest vajadustest enam emotsionaalset harmooniat. Laps õpib oma vanematelt kõige kasulikumaid sotsiaalseid strateegiaid (manipulatsioone), mis võimaldab tal neid täiskasvanuna endagi lastega jagada.

Taju- ja tundeempaatia eraldiseisev olemasolu seletab ka suurepäraselt lahti, miks suhtekiskjad oma ohvritega nii tundetult ringi käivad. Tundeempaatiast motiveeritud altruistlik ennastsalgav käitumine võib minna vastuollu meie individuaalse agendaga. Samuti kaaperdavad emotsioonid meie ratsionaalse otsustusvõime ja takistavad tajuempaatiat kogu selle jõhkras efektiivsuses ekspluateerida.

Teiste negatiivsete emotsioonide lõksu jäämine ja enda positiivsete emotsioonide paljastamine kurnab tahes-tahtmata psüühilisi ressursse, mida pole ühiskonnas kunagi üleliia. Kui kellegi eesmärgiks on teisi petta, siis peab ta sellega kaasnevaid emotsioone varjata või matkida suutma. Seepärast pole sotsiaalsetele kiskjatele ja tumeda triaadi isiksusele mõlema empaatia vormi üheaegne esinemine kuigi tulus, juhul kui sotsiaalse funktsioneerimise sihiks on võetud omakasu, mis inimeste maailmas tabatakse vastuoluliste näoilmete ja kehakeele järgi. Siin peitubki lisaks kiskjalike isiksusejoonte omamisele suhtekiskjate empaatiline edu, mis eeldab tugeva taju- ja puuduva tundeempaatia olemasolu. Kuna tajuempaatiaga kaasnev ratsionaalsus põhineb alati enesekontrollil, siis seletabki see ilmekalt, miks on kiskjalike isiksusejoonte seas nii madal neurootilisuse tase.

Taju- ja tundeempaatiaga isikud kasutavad inimestega suhtlemisel erinevaid manipuleerimistaktikaid ja ka alluvad erinevatele taktikatele. Loe lähemalt siit, millised on enimtunnustatud taktikad sundida kedagi käituma oma soovide vastaselt.

Kiskjalik suhtetants ohvri ja väärkohtleja vahel.

Kiskjalik suhtetants

On tarvis kahte, et tantsida tangot. Ilma tantsupartnerita jääks kogu show ära. Oleks väga tore, kui partner suudaks sinuga ühte sammu pidada ja ei komistaks su varvaste otsa, mis oleks väga piinlik ja valulik.

Nii kummaline kui see ka ei tundu, on isegi väärsuhtes tarvis mõlema partneri poolset sünkroonset kulgemist, et suhet elus hoida. Kuigi antud suhe näis üleüldse surnult sündivat.

Emotsioonid on vajalikud motivaatorid psüühiliseks ja füüsiliseks reageerimiseks välistele või sisemistele mõjuritele. Emotsioon juhib isiksuse tähelepanu sellele, et mingit konkreetset käitumist, mida isiksus ei taju alati konkreetsena, tuleb muuta: lõpetada või alustada. Emotsioonide õnnestunud ja piisav haldamine võimaldab meil end tunda õnnelike ja enesekindlatena ehk kompetentsetena. Enamasti suudame me emotsioone kontrollida õpitud automaatika abil.

Soodus õpikeskkond ehk õnnelik lapsepõlv on õpetanud emotsioone tajuma ilma ekstreemsete tõusude-mõõnadeta ja reaktsioon nendele on tasakaalustatud. Väärkohtlev kasvatus muudab emotsioonide haldamise aga strateegiaks, mida tuleb iseseisvas täiskasvanuelus suhetes lähedaste isikute ja teiste inimestega jäigalt rakendada. See takistab töötavaid sotsiaalseid oskuseid ilma negatiivsete eelarvamusteta omandada ja loob isiksuse instrumentide tööd mõjutava kestva emotsionaalse fooni ehk meeleolu, mida me nimetame vihaks, ärevuseks ja kurbuseks ning mis võib lõpuks moonduda kontrollivajaduseks just nende samade emotsioonide vältimiseks või kaotamiseks.

Paraku hakkab emotsionaalselt pime isik, kes ei pea konkreetseid emotsioone endast lähtuvaks, otsima selle lätteid teistes ja teeb alguse süüdistamise ja kriitika suletud ringile. Tegelikkuses on ka süüdistamine üks osa agressiivsetest toimetulekumehhanismidest, mis annavad meile käitumuslikud suunised. Kõige enim tuntud toimetulekuviisid ongi lepitamine ja süüdistamine, nende järgi saame isikusetüüpe kutsuda vastavalt lepitajaks ja süüdistajaks.

Lepitaja on juba varases lapsepõlves õppinud ära kohanemise kunsti, ta ei soovi keskkonnaga vastanduda, vaid sellesse sulanduda, vältimaks valusaid psüühilisi või füüsilisi kogemusi, mis vastandumisega kaasnesid. Tüüpilisteks keskkonnateguriteks on siin perekond ja väärkohtlev vanem, kes sundis kas teadlikult või alateadlikult last süüd kõige toimuva eest endale võtma. Kuna laps tunneb vanema käitumisest põhjustatud süüd, üritab ta nüüd kõigest väest kõike katki tehtut parandada – ta kogeb moraalset ärevust. Et aga edasine vastandumine on ebasoovitav, loobub ta lõpuks vabatahtlikult individuaalsetest soovidest ja vajadustest. Ta on kui tapeet, mis toa seinas üritab hea välja näha ja taustaga sulanduda ning tunneb end häbistatuna seinale paisatud süljelärakate pärast.

Süüdistaja pärineb täpselt sarnasest düsfunktsionaalsest perekonnast, kuid tema on üle võtnud oma vanemate kombe süüdistada. Enese lepitaja kombel alla surumine tundub temale veelgi valusam kui ülekohtu vastu hakkamine. Nii hakkab süüdistaja kõigile näpuga näitama, võtmata endale mingit vastutust ei teiste ega enda probleemide pärast. Ta taandab end psüühiliselt keskkonnast, kuid jääb füüsiliselt paigale. Ta ei võtnud lapsena süüd endale ja ei tee seda ka täisealisena. Sarnaselt süüdistamisele toimib ka muutmise käsutamine: „Võta endaga midagi ette, sinu reageerimine on muutunud võimatuks!“ See on üks osa tingimustega armastusest, kuid pole lähtunud soovist mitte partneri juures mingeid positiivseid muutusi näha, vaid soovist enda ebakindlust intiimsuse kadumise kartuses tugevdada. Sel viisil nõuab kiskja oma ohvrilt pidevat truuduse ja lojaalsuse tõestamist.

Need kaks isiksusetüüpi on rajatud teadlikele oskustele indiviidina toime tulla. Antud oskus ei pea omama ei positiiset ega negatiivset väljundit, ta ei pea olema produktiivne ega mitteproduktiivne. See lihtsalt on, saades mõjutusi iseloomult ja mõjutades ise kognitiivseid skeeme ja põhiuskumusi, eesmärgiks vähendada sisemist psüühilist ebamugavust. Lepitajad kasutavad toimetulekumehhanismina sageli huumorit, muutudes seltskonna lemmikuteks, kes suudavad ka enda kulul nalja teha. Süüdistajad kasutavad meelsasti agressiivset füüsilist või verbaalset väljaelamist, sest kõik nende lähedased ei ole nõus vabatahtlikult süüd nende eest endale võtma.

Nii leiavadki süüdistajad oma suhtekaaslaseks lepitaja, kes tunneb rahuldust, et saab süüdistaja ärevust leevendada. Nad mõlemad ihaldavad kaost, üks neist külvab seda ja teine korrastab. Tüüpiline lepitaja läheb suhtesse alkohoolikuga, kelleks oli lapsepõlves ka üks või mõlemad tema vanematest. Ta võimaldab alkohoolikul tema kahjulikke harjumusi elus hoida ja loobki kaassõltuvussuhte. Süüdistaja pole aga sugugi selle eest tänulik, vaid leiab lepitaja allaheitlikus käitumises ühe põhjuse oma alkoholismile.

Kumbki isiksus ei leia kontakti oma sisemiste emotsioonidega, vaid on nendest võõrandunud. Lepitaja ei aktsepteeri viha, süüdistaja ei aktsepteeri süütunnet. Nad üritavad pinnapealselt tajutud emotsioone vältida, kuid parim viis on selleks leida keegi teine, sest arusaadavalt ei saa lepitaja üksi olles kedagi lepitada ja süüdistaja üksi olles kedagi süüdistada. Nii tõmbuvad nad teineteise külge ja selles univeraalses külgetõmbetantsus etlevad süüdistajad suhtekiskja, lepitajad tema ohvri rolli. Kaassõltlasena loodavad nad, et teine pool suudab neid tingimusteta mõista ja aktsepteerida, kuid seda on liialt palju oodatud inimestelt, kes on ennast emotsionaalselt hüljanud.

Enamiku suhtekiskjate iseloom on mõjutatud (nartsissistlikust) sisemisest ebakindlusest ja (piiripealsest) emotsionaalsest labiilsusest, kuid mitte kõik neist ei otsusta (antisotsiaalselt) kiskjaliku vasturünnaku, vaid (makjavellilikult) keskkonnaga manipuleerimise kasuks. Sedaviisi toimides on nad valinud toimetulekumehhanismiks füüsiliselt ohutuma agressiivsuse, mis lubab neid endid sellest hoolimata sama kompetensena tunda, nagu abikaasat peksev mees. Vägivaldne mees kahetseb vahel oma „vägitegusid“, silmates segipekstud kodu ja veritseva huulega abikaasat. Enamasti seda ta siira ilmega ka oma vägivalla ohvritele jutlustab.

Inimisiksuse juures ei saa midagi sirge joonlauaga mõõta, see on kirev segu erinevatest isiksusejoontest. Pole olemas stereotüüpset kiskjat, nagu pole olemas ideaalset inimest, vaid on erinevate isiksusejoonte mikstuur, mis on omakorda mingil individuaalsel tasemel esindatud, nagu liigsoolane supp või liigmagus puder. Sellest hoolimata saame me eristada kolme peamisest kiskjalikku tüüpi – vägivaldset reageerijat, külmaverelist kaalutlejat ja neurootilist hädaldajat. Nemad etlevad eelmises peatükis kirjeldatud Draama Kolmnurgas peaosasid.

Neurootiline hädaldaja peab enim manipuleerima, et kaotada väärtegudele järgnev kahetsustunne, külmavereline kaalutleja peab viima teised selleni, et nood annaksid omandi üle vabatahtlikult ja sunniksid neid ennast lõpuks ohvritena tundma. Kui see neil ei õnnestu, etendavad nad mõlemad vägivaldse reageerija ülesannet. Nemad ongi lähisuhte psüühilise või füüsilise väärteo kordasaatjad – suhtekiskjad. Nemad kasutavad ärevuse maandamiseks süüdistamist ja põhjendamist, miks oli vaja reageerida.

Nagu võib kriitikale või välisele ebakõlale reageerivate ebakindlate isiksuste käitumismuster kõikuda füüsilise ja psüühilise agressiooni vahepeal, on ka nende sisemine enesepilt erinevatest liikidest. Neurootiliselt reaktiivsed (füüsiliselt või verbaalselt vägivaldsed) isikud võivad käituda impulssiivselt ja alateadlikult ning vahest harva oma tegusid hiljem kahetseda. Siia liigituvad piiripealsed ja histrioonilised isikud. Kuid on neidki, kes peavad igasugust reageerimist enesestmõistetavaks ja õigustatuks, nagu psühhopaadid ja nartsissistid. Nemad ei tunne kahetsust ja käituvad instrumentaalselt sihipäraselt ja teadlikult. See annab neile (illusoorse) enesekindluse, et nad võivad teha kõike ja kõigile – sõltumata sellest, milline on teiste soov või vajadused –, ilma, et nad võiksid vastureaktsiooni karta või isegi vääriksid seda.

Erinevalt reageerijatest ei tunne instrumentaalsed isikud vajadust enda kompetentsi tõestamiseks koheselt reageerida. Nad on kaalutletavamad ja samas ka märgatavalt külmaverelisemad – emotsionaalselt nii jahedad, et isegi nende pulsisagedus ei muutu. Nad tunnetavad (õigustamist mittevajavat) omandiõigust meelisobjektile. Instrumentaalsed isikud võivad olla nii füüsiliselt kui emotsionaalselt vägivaldsed, kui plaan – mitte emotsioon – seda nõuab. Nende käitumine on hüporeaktiivne, millest tuleb koheselt lähemalt juttu.

Tänu iseenesest mõistetavale omandiõigusele imestavad nad seepärast siiralt, kui nende käitumise suhtes näidatakse üles frustratsiooni ja hakatakse end nende vastu kaitsma. Mõned seksuaalkurjategijad toovad isegi oma tegude õigustuseks ohvri soovi, täpsustamata seejuures, kas too soovis olla vägistatud või olla tapetud. Ilmselt polnudki see nende jaoks oluline. Paljud on kuulnud suhtekiskja suust fraasi: „Vaata, milleks sa mind sundisid!“ otsekui juhiks ohver mingil maagilisel kombel vägivallatseja rusikat. „Hoopis mina olen ohver!“ kurdab ta, nagu oleks kogu maailma tema vastu pööranud.

Viimase väitega esinevad enamasti hädaldajad, kelle hädaldamine muutub sama krooniliseks, nagu iga kiskjalik käitumine. Hädaldajad ei vaja lahendusi ja nad ei soovi ka oma sisemist ärevust maandada. Ärevus annab neile õigustuse hädaldada, olla see, kes nad on harjunud olema. Ärevuse kadumine võtaks neil otsekui nende identiteedi, mis muudab nad kellekski muuks kui hädaldajaks. Vägivallaga hoiavad nad oma pulsisageduse kõrgena, erinevalt reptiilisarnastest instrumentaalsetest kiskjatest, mis muudab nende käitumise omakorda hüperreaktiivseks. Nad on alati ärevust tekitavate situatsioonide otsingutel ja kui nad neid ei leia, siis tekitavad ise. Nad ei soovigi olla kompetentsed – vanemate kriitika on neis lõpilikult põlistunud. Täisealistena üritavad nad alateadlikult iga hinna eest kõigile tõestada, et nende vanematel oli tuline õigus – nad ongi saamatud. Nad soovivad end näha ohvritena ja kõiki teisi agressoritena. Kriitiline lapsepõlv peab jätkuma, kuid kuna neil ei ole enam vanemaid – keda nad võivad koguni pidada lugupeetud autoriteetideks – käepärast, siis asendavad nad viimased iga ettejuhtuva inimesega, kes võimaldab nende ohvrimentaliteeti aktuaalsena hoida.

Paraku kalduvad need lapsikud meelisviisid või harjumused, milleks on kas emotsioonide väljaelamine või varjamine (kindlasti mitte aktsepteerimine), kanduma üle täisikka, mil lapsepõlvega sarnanevad ärritajad muutuvad tahaplaaniliseks. Ometi püsivad need ärritajad lapsena kiusatud ebakindlas inimeses edasi ja täisealise isiku sees elab väike haavunud laps, kes kardab ja vihkab endiselt suuri poisse mänguväljakul. Täisealisena tajub ta lapsepõlve rudimendina sisse jäänud (psüühilist) ärritust lausa füüsilisel tasemel, kuigi ei pruugi selle põhjust mõista. Igasuguse kriitika korral hakkavad tema käed värisema, keha kattub külma higiga, kõrvus hakkab kumisema, suu tõmbub kuivaks. Me kõik oleme neid psühhosomaatilisi ilminguid kogenud ja see pole kaugeltki meeldiv tunne. Paranoilist ärevust kogenud Kuklinski tõi suunurgast kuuldavale iseloomulikke klõpsuvaid häälitusis, mis eelnesid peaaegu alati kellegi vastu suunatud vägivallategudele.

Pidevat kriitikat automaatselt eeldav ebakindel isiksus kujutab ette, et on viibib endiselt ähvardavas keskkonnas, kus tugevuse/kompetentsi näitamine on kohustuslik. Tugevuse demonstreerimisega kaasneb füüsiline heaolekutunne – kaif -, mis alandab ärevust ja nii mõjubki emotsioonide väljaelamine efektiivse toimetulekumehhanismina. Selle lõpp-produktideks on eufooriatunne, mida saadavad positiivsed psühhosomaatilised ilmingud, nagu näiteks äkiline energialaeng või joovastus, otsekui soojuse sööst läbi keha, ja ovatsioon, ülima kompetentsi tunne, mida tema kriitilised vanemad keelasid tal algselt tunda. Mõni vägistaja suudab üksnes oma ohvri vägivaldest anastamisest mõeldes seksuaalselt erutuda – tunda end seksuaalselt kompetentsena. See võimaldab kaotada ärevust tekitavaid mõtteid, et ta ei olegi suuteline mehetegusid tegema. Naist peksev või alandav mees tunneb ajutist naudingusööstu, mis lubab tal ennast hetkekski kõikvõimsana tunda. Vaim ja keha töötavad isegi väärkohtlemise korral koostöös.

Nagu näha, on kiskjalikus suhtetantsus väga olulisel kohal emotsioonid. Kuidas emotsioonid mõjutavad meie empaatiat, sellest saad lähemalt lugeda siin.