Minust

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Iga kriis on enesearenduse ja enesetäienduse lätteks. Kõige tumedamal tunnil leiame me viimaks oma sisemise jõu ja mõistame, et taganemine ei ole enam valikutes. Me rügame edasi, sest see on ainuke viis kriisiga toime tulla. Sellisel puhul kasutame me kriisi kõige parima motivaatorina.

Kriisi ehk stressi kahetise tähenduse mõistmiseks võime appi võtta traditsioonilised hiina hieroglüüfid 危機, mis tähendavad koos esinedes sõna „kriis“ (ehk stress), kuid eraldi loetuna moodustavad nad näiliselt vastuolulised sõnad „oht“ (危) ja „võimalus“ (機) – kõik võivad selle tõesuses Google Translateri vahendusel veenduda. Uut keeltki õppides tekib stress ajukoore keelekeskuses. Ka negatiivne stress, nagu ärevus ja hirm, lükkab asjad positiivses suunas liikuma, kui see aitab meid seda targalt ja motiveeriva faktorina ära kasutada ja õppida tulevikus seda vältima või sellele vastavalt reageerima, ehk teisisõnu – stressi ei tekita see, mis sinuga juhtub, vaid kuidas sa sellele reageerid.

Mõõdukas koguses stressi on tõepoolest hea, vastupidiselt levinud arvamusele, et stressi, kui organismi üleliigset koormuse allikat, peab iga hinna eest vältima. Isegi turvalises ja hoolivas keskkonnas tekitatakse meile või tekitame me endile ise stressi. Ometi pole see vaatamata stressi nimetusele kaugeltki mitte halb, vaid hea stress. Lihastreeningu ajal viiakse lihased stressi, mis sunnib kehal lõhutud lihaskudet taastama ja lihaseid kasvatama. See on vajalik stress – sel juhul omastame talle positiivse tähenduse, kuigi tahaksime tegelikkuses nimetust „stress“ üleüldse vältida.

Aastaid tagasi kogesin ma psühhotraumat, mida põhjustas ootamatu ja ülemäärane stress. Raske abielulahutusega kaasnenud tagasilöögid õõnestasid järjekindlalt minu isiklikke põhitõdesid ja andsid otsekoheselt mõista, et need olid senini ekslikud olnud. Kogu minu identiteet – see kes ma olen, mida elult soovin ja kust ma pärinen – pandi küsitavuse alla. Nagu ma aastad hiljem mõistsin, olid omadussõnad “ootamatu” ja “ülemäärane” täielikult subjektiivselt hinnatud. Ma teadvustasin tagantjärele endale, et oleksin võinud “ootamatult” saabunud sündmusi juba varakult ette näha ja “ülemäärasus” sõltus suuresti sellest, kuidas ma antud stressile reageerisin – ülepaisutatult ja dramaatiliselt

Minu reaktsioon tekkinud stressile ei tundunud tõepoolest kohane. Esmalt hakkasin ma ennast süüdistama. Selle asemel, et suunata oma võimetust stressiga kohaneda stressi allika suunas, kelleks oli minu värske eksabikaasa, süüdistasin ma iseennast. Kuni taipasin, et ma käitusin antud olukorras täiesti ettearvatavalt. Mul ei olnud ei piisavaid psüühilisi vahendeid ega ka oskusi uudse olukorraga toime tulla. Minu asemel oleks igaüks minu sarnaselt käitunud, arvestades minu individuaalset päritolu ja elukogemusi. See arusaamine lohutas mind, kuid ei leevendanud piina.

Nüüd tahtsin ma kõike enese kohta teada, sest see teadmine oleks andnud vastused küsimusele, kuidas oma puudulike teadmistega toime tulla ja kas neid saab üldse täiendada. Ma hakkasin seda kriisi kutsuma identiteedikriisiks, sest enese abistamiseks pidin ma muutma peaaegu kõike enda juures – enda mõtteviisi, enda emotsionaalsust, enda põhitõdesid.

Ma kaevusin raamatutesse, osalesin erinevates eneseabi programmides, suhtlesin psühholoogidega, läbisin internetikursuseid psühholoogia erialal. Ja kirjutasin paralleelselt raamatut.

Siis hakkasin ma otsima endasarnaseid, kes olid samuti tupikusse sattunud ja otsisid väljapääsu. Nende suhted olid muutunud ankrukivideks nende kaelas, tirides neid endaga põhja. Ja nad ei osanud samuti ennast aidata. Sest nende vastas seisis jõhker suhtekiskja, kellega ei suudaks enamik meist hakkama saada.

Suhtekiskja on sünonüümne naisepeksjale, alkohoolikule, lapse väärkohtlejale, sarimõrvarile, petisele, manipulaatorile, “kullakaevajale”. Nimekiri tuleks märgatavalt pikem, sõltuvalt kahjust, mida need egoistlikud isikud teistele põhjustavad. Kuid minu sihikule jäid kõige ohtlikumad, kes tegutsesid märkamatult, kes ei jätnud oma ohvrite kehadele ilmselgeid märke sinikate või muljutiste näol. Need, kes manipuleerisid enda ohvrit uskuma, et nad “toidavad” kiskjat oma vabast tahtest.

Ma muutsin kiskjate püüdmise ja nende ohvrite abistamise enda toimetulekumehhanismiks, mis leevendas pettumust, mida kogesin lõppenud suhtega ühega nendest. Mõnede meelest kohtlesin ma kiskjaid ülekohtuselt. Kuid ma kohtlesin neid just sedaviisi, milleks olid kujunenud hetke vajadused. Kohtus lapse ainuhooldusõigust taotlev naiskiskja toob käiku kõik oma emalikud eelised ja naiselikud võlud ning tema käest last päästa on tavapäraste vahenditega sisuliselt võimatu. Kritiseeriva ja alandava meeskiskja eest on tavapäraste vahenditega võimatu pakku saada, sest ta on endise armastatu tagasivõitmisele pühendanud kogu oma visaduse ja võltsi sarmi.

Kuid mida rohkem ma süvenesin kiskjate maailma, seda enam mõistsin ma, et me kõik käitume inimestevahelistes suhetes kui suhtekiskjad. Kes vähem, kes rohkem, kuid ma kohtasin pidevalt ka suhtekiskjate ohvrite käitumise juures mustreid, mis sarnanevad väärkohtlejate käitumisele. Nende mustrite iseloom küll erines teineteisest, sest ohvrid käitusid märksa altruistlikumalt ja ennastohverdavamalt, nende kiskjad aga sedavõrd egoistlikumalt ja inimvaenulikumalt. Kuid ka eneseohverduse eesmärk võib olla teise inimese jõuga suhtes hoidmine, mida ma ka enda käitumise juures tunnistasin. Suhe, mis oli olnud mulle äärmiselt kahjulik, tekitas mulle perverssel moel iseäraliku turvatunde. Seda säilitada püüdes hoidsin ma väärsuhet elus ja manipuleerisin oma kaaslast seda näitemängu jätkama. Kuni kõik pauguga lõheks.

Ma ei vaata kerge tundega ajas tagasi, sest enese vigade tunnistamine on alati valus. Kuid ilma tunnistamise ja leppimiseta ei tule paranemist. Ei parane sinu suhted, ei parane sinu rahulolu eluga, ei parane sinu läbisaamine iseendaga.

Seepärast on igaühe, kes soovib oma suhtekvaliteeti parandada, eluline ülesanne mõista eelkõige iseennast. Minu aastatepikkused kogemused suhtekiskjatega näitasid mulle, et meil on kiskjatelt nii mõndagi õppida. Sest ka nemad on inimesed, nagu meie, küll pisut tumedama ajalooga ja halvemate kogemustega.

Ma olen loonud lehekülje suhtekiskja.ee just selle eesmärgiga, et juhtida inimeste tähelepanu nende enda käitumisele, mida võiks pidada kiskjalikuks. Selle käitumise põhjuseid lahates suudab igaüks muutuda pisutki eneseteadlikumaks, et tulevikus sarnast mustrit lõhkuda ja oma suhteid täisväärtuslikumaks muuta. Need suhted ei pea olema vaid romantilised, vaid ka vanemlikud, sõbralikud, tööalased.