Väljavõte raamatu “Suhtekiskjad” 1. peatüki analüüsist

Järgnev on raamatu “Suhtekiskjad” avaloo analüüs, mis vaatleb väärkäitumise tunnuseid… (loe varasemat peatükki)

“Kindlasti suudab lugeja end samastada isikuga kohtusaalist, kes vaatleb hämmeldusega Lovisa kohtusaagat, ja ei suuda ära imestada, kui rikkis võib olla süüaluse psüühika. Niisamuti hämmastaks teda kohtuotsus, mille kohaselt ei logise süüdlase peas mõned mutrikesed, mis pidanuks hoidma kogu masinavärki koos, ja ta ei põe vaimuhaigust. Ta on spetsialistide hinnangul psüühiliselt niisama terve kui tema üle kohut mõistev kohtunik või ükskõik milline suvaline isik kohtusaalist, keda peab kohal olema kindlasti hulgaliselt, arvestades säärases raskusastmes kuriteoga kaasneva meediakära ja avaliku uudishimuga.

Sama uskumatuna tundub ilmselt paljudele, et Lovisa asemel oleksid erialaspetsialistid võinud psüühiliselt terveks pidada ka mõrtsukast seksuaalperverti, kes lõikab ohvrid pärast vägistamist tükkideks ja talletab nende kehaosi külmkapis. Sama tavapärases külmkapis, milles mina või sina hoiame piima. Taolisi kurioosumeid leidub kriminaalajaloos küllaldaselt, mis on paraku tõendiks, et mitte üksnes vaimuhaigus ei saa olla jõletute kuritegude päästikuks või hullumeelse käitumise põhjuseks. Alles siis, kui eemaldada eelmisest lausest sellised subjektiivsed hinnangud nagu „jõletu” ja „hullumeelne”, hakkab Lovisa isiksuse müsteeriumi lahendamine võtma märksa objektiivsemat varjundit, sest kuriteoni juhtinud käitumine on vaid harva hullumeelsuse tulemus.

Tavainimese teadlikkus psüühilistest häiretest jääb pehmelt väljendudes naiivsele tasemele, sest enamasti ei ole paljudel aimugi, et isegi modernses ühiskonnas tavapäraseks tunnistatud ärevushäired ja depressioon on vaimuhaigused, mis närivad hinge, mitte keha. Vaimuhaigustel on sarnaselt kehatõbedele kindlad tunnused ehk sümptomid, mille algpõhjused on meditsiinile enamasti teada ja mille ravimiseks on välja töötatud kindlad ravimeetmed psüühilise nõustamise või ravimite näol. Mõnikord polegi vaja olla erialaspetsialist, et tuvastada kellelgi vaimuhaigust. Selline isik võib elada otsekui omaenese maailmas nagu Alice imedemaal, kus hüplevad ringi inimeste keeles rääkivad jänesed ning valitseb türanlik Ärtu Emand. Vaimuhaigeteks liigituvad näiteks skisofreenikud, kes näevad, haistavad, tunnevad või kuulevad seda, mida ei adu isegi kõige tundlikumate meeltega tavainimene nende kõrval seistes. Kokkuvõtvalt võib öelda, et vaimuhaigete isikute reaalsustaju on tugevasti häiritud.

On tõepoolest raske pidada Lovisat vaimselt terveks, kuulates tema harrast halamist, et kogu maailm ja inimkond on tema vastu õelad, kuigi tema enda teod põhjustasid paljudele lähedastele suurt ja kohati korvamatut meelehärmi. Vaid reaalsusega kontakti kaotanud pime või lausrumal inimene – nõdrameelne näiteks – ei näe määratut palki enda silmis, küll aga näeb pisikest pindu teiste silmis. Kuid Lovisa mõistis suurepäraselt, millised võivad olla tema tegude tagajärjed ja karistus nende eest. Just seepärast eitas ta nii järjekindlalt kordasaadetud kuritegu ja üritas likvideerida tagajärgi, korraldades mõrvatud proua Tilda korteris põhjaliku kapitaalremondi ja suurpuhastuse. Lovisa teadis, et karistatav pole mitte tegu, vaid vahelejäämine. Ta ei jäänud lootma üksnes õnnelikule juhusele, mis võinuks kriminaaluurijaid takistada tema osaluse paljastamisel inimese surmas. Ta isegi oli tegelikkusega kohati rohkem kontaktis kui mõni teine isik, kes käitub pärast kogemata või tahtlikult sooritatud kuritööd irratsionaalselt – põgeneb sündmuskohalt, unustades endast maha sõrmejäljed ja võib-olla ka rahakoti isiklike dokumentidega.

Kunagise Briti impeeriumi seaduseloojad töötasid Lovisa-sarnaste inimeste üle kohtumõistmiseks välja tänaseni kehtiva reegli, mille kohaselt võivad kohtualused olla „süüdi, kuid hullumeelsed“. M’Naghteni reegel vabastab „hullumeelseks“ diagnoositud isiku vastutusest, ükskõik kui kriminaalne ta tegu ka ei oleks, sest vaimuhaigus pärsib inimese teovõimet, seega ka vastutusvõimet. Vaimuhaige isik, kes ei erista õiget valest, vabaneb küll kriminaalvastutusest, kuid sellest hoolimata kujutab ta endale ja teistele ühiskonna liikmetele ohtu, mille tõttu teda vabadusse lasta ei tohi. Vangikongi asemel suletakse ta koos teiste vaimuhaigetega kinnisesse raviasutusse, kus asutakse tegelema tema haiguse sümptomitega.

Vaimuhaige käitumist juhivad enamasti luulud ja väärettekujutused. See eristab teda tervest inimesest, kelle käitumist kujundab isiklik tahe, mida ei suuna imelikud hääled kõrvade vahel, kummalised lõhnad ninasõõrmetes, maitsed keeleotsal või teistele inimestele nähtamatute tähtedega kirjutatud üleskutsed seinal. Kõik me oleme millalgi kogenud väliseid stiimuleid nagu petmine või valetamine, mille tagajärjel tekivad sisemised stiimulid nagu kättemaksuiha või armukadedus, kuid enamik mõistab, et me suudame või peaksime olema suutlikud oma tegusid vabatahtlikult kontrollima. Vaimuhaigel aga puudub taoline vabadus. Tema ei erista väliseid ja sisemisi stiimuleid ja peab isiklikke mõtteid kellegi teise hääleks, mis käsib tal käituda teatud viisil.

Tahe tegutsemiseks lähtubki M’Naghteni reegli kohaselt süüdivakstunnistatute endi soovist, olenemata sellest, et kuritööni juhtinud teadlik mõttetöö võis olla lapsik või sootuks loogikavaene. Kuna Lovisale määrati süüdimõistev otsus, võime eeldada, et ta ei põdenud vaimuhaigust, ent oli samas ikkagi nähtavalt rikutud psüühikaga, et teda mitte päris normaalseks pidada. Sageli langevad selle klausli alla isiksusehäirega, mitte vaimuhaiged isikud. “

(loe varasemat peatükki)

Väljavõte raamatu “Suhtekiskjad” 1. peatükist

Järgnev on raamatu “Suhtekiskjad” illustratiivne avalugu, mis vaatleb ühe naise väärkäitumise tunnuseid, selle võimalikku päritolu ja mõju teistele inimestele… (loe järgnevat peatükki)

“Kauni nimega tütarlapse Lovisa keeruline saatus näib olevat paika seatud juba tema esimestel loomispäevadel. Lovisa ema pidi alustama iseseisvat elu ilma vanemate abita. Tema pere ei kasvanudki olnud kunagi lõplikult kokku kasvanud: neiu isa, Lovisa vanaisa, leidis koheselt pärast tütre sündi endale uue naise ja tütre kasvatamisraskused jäid värske ema hooleks.

Peretütar ei vaadanudki pikalt tagasi, kui kolis juba 16-aastasena üheskoos olematu kaasavaraga ühe unise pisiküla korrusmajja elama. Farmindusest elatuvas külas oli tööd jaopärast, ja paraku polnud neiu ka just kõige töökamate killast. Ta alustas igat ettevõtmist suure usinusega, kuid õige varstipea rauges taganttõukav entusiasm ja tekkinud kärsitus sundis otsima uut väljakutset. Esmapilgul usina tütarlapse tegevused hakkasid peatselt meenutama tühjalt ringikarglemist. Alati oli neiul kusagile kiire ja kõike oli vaja kärmesti korda saata, nagu poleks homset päeva tulemas.

Tüdruku meelest ei vastanud piiratud külamentaliteet kaugeltki tema ambitsioonidele, millest kannustatud tormakus ja püsimatus peegeldusid ka noore neiu koduseinte vahel. Koristamine võeti ette vaid siis, kui puhtad lauanõud ja riideesemed hakkasid otsa lõppema. Kaootilise elukorralduse kompenseeris ta avatud oleku ja heatahtlikkusega, mis hiljem osutus võltsiks ja pinnapealseks. Väljapoole kiirgas noor neiu otsatut enesekindlust ja meelitas nii mõnegi hindava pilgu end külavaheteel saatma. Meessoost austajatest, keda ei paistnud häirivat neiu ettearvamatu käitumine ja kleepiv pealepressimine, ei olnud tal tõepoolest puudust.

Neiu pöörasust koges ka Lovisa isa, kes sattus „tormikuningannaga” väga kärmesti ühiste voodilinade vahele ja kahetses enda otsust õige pea, kui oli külvanud oma seemne viljakale pinnasele. Täpsemini väljendudes oleks ta pidanud kahetsema, kuid selleks puudus mehel loomupärane võime ja südamest lähtuv soov. Palju ahvatlevam oli külapoe vaateakna ees uputada koos saatusekaaslastega ettekujutatud ja tegelikke elumuresid ühisesse pudelisse.

Lovisa emale selgus üsna ruttu, et oodatud laps sirgub, nagu tema ise kunagi, ilma isapoolse eeskujuta. See tühiasi ei võinud aga heidutada agarat ja ettevõtlikku naist. Juba mõnda aega oli üks noormees samast trepikojast heitnud õnnistatud naisele oma ekslevaid pilke, kuid liigne häbelikkus hoidis teda tagasi. Viimase puuduva lükke tegi ära hoopis tema väljavalitu. Mehel ei jäänudki sisuliselt muud üle, kui astuda julgustatult esimesed arglikud sammud naise ellu ning veenduda, et sinna peabki ta kuuluma.

Lovisa tuleb ilmale varasügisel ja õnnelik kasuisa võtab tüdruku avasüli vastu. Mehel on õnnestunud oma väheste oskuste ja piiratud võimete kiuste luua noorele emale ja sündinud kasulapsele mõnus kodu. Vaatamata sujuvale algusele, poevad tärganud suhtesse üsna kiiresti mureväädid, sest tegelikkuses pole kooselu ja lapse sünd midagi muutnud ei naise ega mehe käitumises. Naine toimib vanaviisi omaenese äraarvamise järgi ja tema truualamlik mees toetab teda oma kesiste võimete vääriliselt. Ometi jääb mehe panuses alatasa midagi vajaka ning naine otsustab emalõvina võtta kehtiva elukorralduse enda kindla käpa alla. Kaasale ei jäta ta väga palju otsustamisõigust – kui üldse. Mehe protestid jäävad nõrgaks, ja kuigi naine suudab teda esialgu veel sõnadega maha rahustada, siis hiljem ta isegi ei ürita.

Mees lepib uudse jõutasakaaluga, kuid leppimine tuleb passiivse vastupanuga. Suutmatus ennast kehtestada surub teda sügavale hämarasse toanurka, kuhu ta võib end sulgeda päevadeks, pidades vaikides hääletut streiki.

Veider peredünaamika mõjutab kahtlemata Lovisa arengut esimestel elukuudel, kuid vastandina kasuisa vaikimisele otsustab tüdrukuke väljendada oma nördimust valju kisaga. Kui naabrid taipavad vanematelt küsida pidevalt karjuva lapse tervise järele, siis isa ainult mühatab osavõtmatult, samas kui ema viitab tütre seedehäiretele, jätmata mainimata osavõtmatut isa, kes meelsamini istuks omaette teleka ees, kui abistaks ülekoormuse all vaevlevat kaasat. Kõigi kaastunne kaldub tugevalt ema poole ja kasvava marakrati käitumises nähakse isa tegemata töö vilja.

Ringitatsavaks põnniks sirgunud Lovisa toimib kui ema peegelpilt endakehtestatud reeglite järgi. Vaatamata naaberperede püüdlustele, ei ole tal ainsatki sõpra peale ühe tüdruku, kes usub siiralt, et Lovisa halva käitumise vastu leidub rohtu kannatlikkuses ja eneseohverduses. Ta püüab näha Lovisas vaid häid jooni ja loodab kutsuda ennastsalgavalt neid sagedamini esile. Lovisa on alati teretulnud kõnealuse tüdruku koju, ja kus pakutakse söögipooliseks head-paremat, samuti riideid, mis näivad nagu spetsiaalselt tema jaoks ostetud. Lovisa ema ei pane seda sugugi pahaks ja väljendab ülevoolavalt tänu Lovisa kantseldamise eest, otsekui tüdruku isalt ei oleks loota õrnematki abi. “

(loe järgnevat peatükki)

Suhtemaastiku ohtudele keskenduv raamat “Suhtekiskjad”

Koletised ei varja end ammu enam lastetubade voodite all või riidekappides, vaid on kolinud meie elu- ja magamistubadesse, esinedes armukeste, elukaaslaste või abikaasadena. Nende laubale ei ole põletatud sõna “OHT” ja nad tulevad erinevates meeldivates pakendites, mis võiksid kaunistada kõige armastusväärsemat inimest. Sotsiaalsete kameeleonidena kohandavad nad oma välimust teiste inimeste ootuste ja lootustega ning nõuavad vastutasuks kõike, ja mitte kübetki vähemat.

Me kõik oleme neid kohanud. Nad tiirutavad kui näljased haid seltskondlikus vees ja on pidevalt uue saagi otsingul. Nad näevad välja sõbralikud ja lustlikud kui delfiinid, ent käituvad kui halastamatud haid. Nõrgemad langevad esmalt nende lõugade vahele, kuid süües kasvab isu ja nii võib peatselt kogu avar veekogu muutuda nende toidulavaks, kus on ohustatud igaüks, kes ei erista teineteisest pea kohal tiirutava delfiini ja hai varju.

Petliku maski taha nägemiseks on vaja teada väärkäitumise tunnuseid kogenud psühhiaatri tasemel. Õnneks on inimkäitumine mustriline ja ühe hai tundmiseks piisab teise hai tundmisest. Antud raamat tutvustab kiskjalikku käitumist läbi kannatanute isikliku kogemuse. Keegi on toonud korvamatuid ohvreid, et lugeja saaks ohutust kaugusest samastuda tema rolliga, õppida tema loost ja säästa ennast tulevikus halvemast.

Eelnev on lühisissejuhatus mahukasse suhtekäsitlusse, millele pole valitud asjata pahaendelist pealkirja “Suhtekiskjad”. Meie kõigi käitumine on mõjutatud keskkonna ja lapsepõlve poolt ning avaldub inimsuhtluses. Kuid milliseks kujuneb inimkäitumine kahjulikus keskkonnas ja väärkohtlevas lapsepõlves, sellele on otsinud autor vastuseid, töötades aastate jooksul läbi kümneid erialaseid teadusuurimusi ja teemakäsitlusi, kohtunud väärkohtlejatega ja nende ohvritega, ning avaldanud oma avastused ligi 370- leheküljelises raamatus.

Raamatus “Suhtekiskjad” avaldatakse viie peategelase lood, nii suhtekiskja kui tema ohvrite perspektiivist vaadates. Lõpuks analüüsitakse eraldi peatükkides, milliseid märke tuleb silmas pidada, kui kellelgi tekib kahtlus, et tal on kas romantiline, vanemlik, kollegiaalne või sõbralik suhe kiskjaga, kuidas ennast sellest suhtest päästa ja miks üleüldse on kõik nii kiiva kiskunud.

Tutvu väljavõttega raamatu “Suhtekiskjad” 1. peatükist

Tutvu väljavõttega raamatu “Suhtekiskjad” 1. peatüki analüüsist

Kui lihtne on lapsevanematel mõista lapsi valesti

Laste väärkohtelmine

Ruum oli palavaks köetud ja õhk oli väljahingatud hingeõhust paks. Juba kahe minuti jooksul oli seda täitunud umbes nelja-aastase tüdruku hädakisa, saatjaks tema ema läbematu kärkimine. Teised ruumisviibijad olid süvenenud igaüks oma tegevusse. Kui tavapäraselt rõkkas kõikjal naerust ja sõbralikust nöökimisest, siis nüüd oli maad võtnud masendunud vaikus, kui mitte arvestada sõjaka duo omapoolset panust olustiku muutmiseks. Ka suurimad irvhambad eelistasid sõnatult enda varbaid põrnitseda. Kõigi nägudel oli näha allasurutud pinget, mida maskeeris pokkeriilme. Võõras draama oli nad tahtmatult enesesse tõmmanud. Kuid ei ema ega tütar lasknud end sellest häirida.

Akende taga lõõtsuv pakane oli juba terve nädala sundinud kõiki pugema enne välisuksest väljumist mitmete riidekihtide vahele, kuid väikesel tüdrukul olid õue mineku suhtes teised plaanid. Täies rõivis ema sulas palavuse käes lausa silmaga nähtavalt. Tema häiritus koondati ühte vihasesse sõnavalingusse. Tüdruku sülelapsest väikeõde räskles samuti põrandal, kuid tema ei otsustanudki sekkuda. Olukord oli ema jaoks täiesti vastuvõetamatu. Ta tütar lihtsalt keeldus tema tempoga ja välitemperatuuri nõudmistega kohanemast. Viimaks viimsegi riidehilbu lapsele selga saanud, tõukas ema kiljuva tütarlapse ukse poole ja kadus, jättes endast maha ruumitäie nõutult pilke vahetavaid pealtnägijaid.

Kas selle häiritud ema meeleseisundit oleks kuidagi muutnud teiste sekkumine? Ehk paari soovituse andmine lapsekasvatusküsimustes? Seal ruumis viibides ei jäänud kahtlustki, et kõik soovisid üksmeelselt, et tülitsev paar võimalikult kiiresti lahkuks. Milleks visata veel kütust tulle, kui see võib sulle endale näkku plahvatada. Las igaüks tegeleb ise oma probleemidega – meil on neid endilgi piisavalt! Sellised situatsioonid on tavapärased. Ümbritsevate reaktsioonist rääkimata. Ilmselt on iga vanem kordki oma närvid lootusetult ära kaotanud, kui ta laps näib otsekui nimelt tema lepliku loomusega mängivat. Olen isegi mina rohkem kui kord isana samas rollis kannatanud ja tunnistan, et esialgne süütu kriis eskaleerub hämmastava kiirusega millekski selliseks, mida tagantjärele ei sooviks mäletada, omaks võtmisest rääkimata.

Laste füüsiline karistamine on väärinud arenenud lääneriikides viimastel aastatel järjest enam taunimist. Pole mingit kahtlustki kõrvakiilu koheses efektis ja toimes. Küllap on sedasi mõtlevad vanemad kogenud isegi lapsepõlves sarnast suhtumist. Kahjuks on nende lapsevanemate mälu selektiivne. Nad suudavad meenutada küll põhjuseid, miks nende vastu käsi tõsteti, kuid ei suuda taastada tundeid, mis selle kogemusega kaasnesid. Samas iga täiskasvanu, kes on füüsilise vägivalla süütuks ohvriks langenud, teab rääkida alandusest ja jõuetusest. Mida võiksid rääkida need lapsed, keda on kolm või neli korda suurema kehamassiga ja kaks korda pikem agressor rünnanud, sattudes otsekui arvutimängu, milles hiiglaslikud sookollid tema elu kallale kipuvad. Vaevalt suudaks abitu laps oma raevunud vanemat tohutust sookollist eristada. Mõnikord tundub uskumatu, et seesama vägivallatsev lapsevanem tundis end vähemalt üks kord elus – kui tema laps sündis – õnnelikuma inimesena maamunal.

Laste verbaalne ja füüsiline väärkohtlemine on muutunud uueks tegelikkuseks, lapsekasvatuse referentsiks ehk võrdluspunktiks. Eriti ekstreemselt on sellele lähenenud Lõuna-Korea seadusandlus, mille kohaselt oli alates 1960. aastast kuni tänase päevani lapse peksmine iga vanema seaduslik õigus. Nüüd, kui liberaalsus ja humaansus imbub ajapikku ka perekonnaringi, on hakatud sellele ainuõigusele viltu vaatama, mis sunnnib seadusandjaid tõsiselt kaaluma antud seadust muutma või karmistama. Paraku võtavad mõned vanemad oma järelkasvu väärkohtlemist kui jumala poolt antud inimõigust. Konservatiivsete vaadetega lapsevanemate liikumise juht Lee Kyung-ja ütleb antud olukorra illustreerimiseks midagi ilustamata: „Mina peksan oma lapsi edasi isegi siis, kui selleks on vaja nendega sõlmida kirjalik kokkulepe. Ma keeldun neile andmast süüa ja maksta nende õpingute eest, kui nad ei kuula oma vanemaid.“ Selles ühiskonnas on kokkuleppeline refenrentspunkt füüsilise karistuse kasuks kallutatud, olenemata igasugusest riigipoolsest sekkumisest. Vaatamata isegi statistikale, mille kohaselt on lõuna-korea laste väärkohtlemisjuhud viimase 16 aasta jooksul rohkem kui kümnekordistunud.

Ka meie – iidse lääneühiskonna liikmed – kirtsutame perekonnasisesest väärkohtlemisest kuuldes esimese asjana nina, kuid võtame lõpuks paratamatusena, sest need uudised tulvavad igast küljest peale. See pälvib vaid sekunditeks, paremal juhul minutiteks, meie tähelepanu. Pereelu pole kunagi varem olnud nii läbipaistev ja kõrvalise pilgu jaoks avatud ning iga täiendav infokild tekitab küllastuvust. Internetifoorumid kubisevad südantlõhestavatest lugudest, mis muudavad meid ajapikku tuimaks. Ju siis on muutunud aktsepteeritavaks avalikus kohas oma lapse peale karjumine ja tema müksamine või koguni peksmine. Selle vaatepildi tunnistamine teeb meie südametunnistuse sel hetkel kergemaks, kui me isegi oleme sunnitud oma last kõrvakiiluga kostitama. Sest see on uus tegelikkus. Kõik näivad toimivat sedamoodi. Lapse kasvatamine tundubki sama lihtne, kui kinnisilmi lapsevankri lükkamine. Küll pisut keerulisem kui lapse eostamine, aga ikkagi lihtne.

Kas elu pärast surma on praktiliselt võimalik?

Inimhing


Kes soovib psühholoogilist isiksust – see, keda igaüks tuvastab kui “mina ise” – võrrelda konkreetse objektiga, mitte erinevate iseloomujoonte umbmäärase kooslusena (mida on veel põrgulikult raske palja vaatluse tulemusel mõõta), see võib isiksust võrdsustada spirituaalse inimhingega, mille olemusega tegeleb parapsühholoogia (füüsikaseaduste ja üldtunnustatud teadusliku maailmapildiga vasturääkivuses olevate sündmuste ja nähtuste uurimisvaldkond).

Kindlasti on siinsete lugejate seas kedagi, kelle lähedased on pajatanud surmajärgsetest kogemustest või kes on seda ise kogenud ning tunnistavad selle lahutamatute koostisosadena kehast lahknevuse tunnet, valge tunneli poole suundumist ja varemlahkunud sugulastega kohtumist. Selle protsessi kajastamine läbib alati emotsionaalset filtrit. Surija tunneb mahajäänud omaste pärast kurbust, kuid on rõõmus varemlahkunutega taas kohtudes. Kehast lahkunud hing tunnetab psüühilisi emotsioone ja füüsilisi tajusid, millest tuntavamad on vabaduse ja õndsuse tunne, midagi sarnast vees hõljumisele või kaalutuse kogemisele (arusaadav – hing ei ole ju seotud materiaalset maailma kammitseva gravitatsiooniga). Paljud elavatekirja naasnud inimesed on peale surmalähedast kogemust tunnistanud surmahirmu ja maise lõpu kartuse hääbumist, uskudes elu jätkumisse peale maise elu lõppu. Seda tunnistades on nad nii veendunud, nagu oleks nendega just äsja sooritatud teaduslik eksperiment, mis loob ümbertõukamatud tõendid aastatetuhandete pikkusele uskumisele, et inimhing on surematu.

Kliinilisest surmast tagasi tulnute surmalähedane kogemus koos kogetud kehavälise hõljumisega on tõenäoliselt/tehniliselt üksnes tunnetuslik/tajutav subjektiivne elamus. Isegi surnul, kelle silmalaud on suletud, töötavad organite elutegevuse lõppemise järgselt veel mõned hetkel aktiivselt muud tajud, luues meeltes ümbritsevast adekvaatse 3D pildi, mida surija „näeb“ otsekui läbi oma silmade. See pole kaugeltki erakordne. Mõnevõrra sarnast fenomenaalsust demonstreerivad stuupori patsiendid. Stuupori korral valdab tervet keha tardumus koos psüühilise kontaktivõimetusega. Sellesse seisundisse langetakse kas aegamisi või äkitselt, tavapäraselt aeglustub või pidurdub kõnevõime ja väheneb või kaob sootuks motoorne aktiivsus. Stuupori populaarteaduslik termin võiks olla zombistumine. Inimest ei ärata tardumusest isegi väline stimulatsioon, nagu vali heli või kehaosade kõditamine. Stuuporist ärgates suudavad patsiendid aga meenutada, mis nendega tardumuse ajal oli toimunud; erakordsetel juhtudel suudab patsient üksnes hüpnoosi all möödunut meenutada ja seejuures suure detailsusega. Seega on struupor mitte kehaline – somaatiline -, vaid keha mõjutav psüühiline – psühhosomaatiline – väärtalitus, mida kontrollib inimese närvisüsteem. Kehavälise suremise ja struupori tunnuseid võrreldes võimegi pöörata oma pilgu selle kummalise moodustise suunas ja küsida, kas nende mõlema lätted ei paikne ühes ja samas kohas.

Inimhinge leidmine võib olla isegi kergem ülesanne kui esmapilgul tundub: vähemalt bioloogilisel tasandil. Selleks ei kulu palju energiat, kui me vaatame oma bioloogilist keha ja otsime selle sees hinge, lootes seda mõnikord läbi silmade (hinge peeglite) näha. Ja me näemegi – isiksuse väliseid meeleelundeid ehk sensoreid, mille abil meie sisemaailm „kompab“ välist. Suuri valgeid munajaid „okulaare“ ei nimetata asjata hinge peegliks. Isiksuse puhul on see peegel küll tagantpoolt klaasjas ja läbipaistev, lubades tal läbi selle vaadates ammutada kehaväliseid teadmisi. Inimkehalt pealmist nahakihti koorides hakkame kiht-kihi haaval ka oma isiksust paljastama. Lihasmassi ja pehmeid rasvkudesid eemaldades paljastuvad ümber skeleti väänduvaid juuspeened väädid, mis „voolavad“ otsekui jõesängid maakaardil ja sarnanevad jõesüsteemile, koosnedes võimsatest peajõgedest ja ahtamatest haru- ja lisajõgedest. Skeletti eemaldades saame lõpuks aru, kuhu need „jõed“ kõik kokku suubuvad. Nende lõpp-punktiks on pika varrena sirguv seljaaju, mida kõige tipus kroonib kääruline peaaju. See õhuline enamasti juuspeen ökosüsteem järgib inimkeha kontuure, suunates närvisõlmed pikkade kombitsatena jäsemetesse ja torsosse ning moodustab elundkonna, mille peamiseks funktsiooniks on kehaväliste ja -siseste signaalide töötlemine ja edastamine. Nende keeruliste katakombide abil suhtleb peaajus resideeruv isiksus – närvisüsteemi hingestatud asukas – kehaga, võtab väljast vastu ja saadab välja erineva tähtsusastmega infot. Silmad – meie hinge peeglid – on selle närvisüsteemi ainsad osad, mida on võimalik välisel vaatlusel näha. Esteetilistel kaalutlustel on need looduse poolt kujundatud nii seksikaks kui vähegi võimalik, praktiliselt on need aga üksnes aju närvilõpmete unikaalne „fassaad“ – aju aknad -, nagu ka huuled, mis on tegelikkuses seedekulgla sisendid.

Suremise korral loob närvisüsteemi katastroofiline kollaps füüsilise kaalutuse tunde, hakates psüühikat „aegamisi“ surmaks ette valmistama. Meeldiv kohtumine surnud lähedastega on otsekui lahkumiskingitust surevalt ajult – unelaadne hallutsinatsioon – mis muudab nii traagilise protsessi, kui suremise, vastuvõetavaks või isegi mõnusaks ja lämmatab igasuguse paanika (ka trauma ajal kogetud šokk lämmatab füüsilise või psüühilise valu ja ei luba vigastusi kogu oma „kirevas“ aistingus tajuda). Maharaiutud pea veresoontes ja kudedes on elus püsimiseks veel sekundite jagu hapnikku, rääkimata terviklikust kehast, mis hakkab aeglaselt ja järkjärguliselt lagunema, nagu tööpostilt lahkuv valvur kustutab hajameelselt läbi erinevate tööruumide jalutades enda järel viimased tuled. Peale südametegevuse lõppemist lülitub aju ligi 40 sekundi pärast säästurežiimile ehk elektrisüsteemid lähevad tagavaratoitele. Meie isiksuse tempel hakkab sisuliselt oma raskuse all kokku varisema nagu surev täht, saates üle kogu ajumassi katastroofilise surmalaine, mille kulgu saab küll viie minuti jooksul ilma tõsiste tagajärgedeta tagasi pöörata. Koos kehaga hukkub ka füüsilise närvisüsteemiga seotud isiksus, mida me oleme enda huvides ekspluateerinud nagu südant ja kopse. Isiksus või hing on seega pooleldi materiaalne, mitte täiuslikult spirituaalne olend, mida uurivad nii psühholoogid, kehadoktorid, sotsiaalteadlased kui parapsühholoogid.

Kui meie isiksust võiks tõepoolest samastada surematu hingega, mis peale surma kosmoseavarusse kihutab ja kusagile kaalutult hõljuma jääb, siis loob see mõne inimese jaoks väga nukra perspektiivi. Närvisüsteemi rikke tõttu nägemise kaotanud isik jääks teispoolsuses samuti pimedaks ja kurt kurdiks. Kuna tegu on aga füüsiliste sensorite rikkega, siis võib hing ju sellest „rikkest“ paraneda ja muutuda peale surma mateeria mõju alt vabanedes nägijaks või kuuljaks. Kuid füüsilises maailmas olid nende isiksused sensoorsete häiretega kohanenud. Kas peale surma peaksid nad siis uudses kestas taas kohanema? Mis saab nendest, kelle intellekt (mis sõltub füüsilisest närvisüsteemist) jäi idiootia tasemele? Kas jäävad nemad ka peale surma idioodiks või suudavad ilma füüsilise ajuta kuidagi oma intelligentsuskvooti parandada?

Kõige loogilisem seletusena tundub ilmselt, et hinged ja hingede rändamine on kõigest tühipaljas soovunelm, inimliigi kollektiivne uskumus, mille loodud mustrid on saanud aluseks erinevatele religioonidele, nagu budism, islam, kristlus jt. See uskumus lohutab neid, kes soovivad oma kadunud kallimatega taasühineda, iseloomustades meie soovimatust kaotada seda, mis meil juba kord on olemas – nagu loteriivõit ja palk. Samuti lohutab see neid, kellel jäävad maises elus salasoovid rahuldamata, et neid teispoolsuses või järgmises elus taas otsida ja ehk ka tõepoolest leida. Enam pole tarvis peljata keskea kriisi või eesmärgita elu, sest meelad neitsid ootavad meid teispoolsuses, vähemalt islami ekstremistidest enesetapjate arvates. Võib-olla suudaks mujalt taevakehalt meie sekka maandunud tulnukas kollektiivsetele spekulatsioonidele lõpu teha, väites, et keha, mis meie isiksusele on antud, on tõepoolest üks ja ainus, millele isiksus peale surma asendust ei leia.

Võib aga ka olla, et hing ei olegi eneseteadlik spirituaalne olend, vaid üksnes energialaeng, mis peale „elutust“ mateeriast lahkumist liitub endasarnastest moodustunud kogumiga, nagu kukub veetilk suurde merre ja moodustab ilmatuma energiaookeani, mida tänapäevased teadusinstrumendid ei ole veel suutelised mõõtma ja avastama. Antud ookean oleks ka meie kollektiivsete usundite läte, inimkonna teadmiste ülim entsüklopeedia. Sarnased spekulatsioonid sunnivad meid vaatlema inimese närvisüsteemi kui kosmilise teadvuse meediumit. Aju üksnes filtreerib ilmaruumi avarustest evivat energiat ja kajastab seda eneseteadvusena ning peale surma lõpetab taas selle vahendamise. See seletaks vähemalt osaliselt, miks mõned inimesed suudavad pelgalt surnud inimese fotot silmitsedes pajatada ehmatavalt täpselt tema elulugu.

Kuidas lapsepõlveareng mõjutab hilisemaid toimetulekuoskusi

Inimareng

Inimese arengukõverat võib võrrelda haridusteekonna läbimisega. Laps omandab igas klassis eakohased teadmised, kuid erinevalt õppetöö eeskirjadest ei jäeta arenguteooria kohaselt nõutavat klassifikatsiooni mitte täitnud last klassi taset kordama ehk “istuma“. Ülesannetega kehvasti või isegi mitterahuldavalt hakkama saanud laps kantakse soorituse edukusest või mitteedukusest hoolimata järgmisesse klassi edasi. Iga ülesande poolik sooritamine või sootuks täitmata jätmine teeb kahju isiksuse loomulikule arengule, nagu ka koolipoisile, kes ei suuda oma kolmelise lõputunnistusega konkureerida viieliste eakaaslastega, kelle järele on tööjõuturul suurem nõudlus. Laps peab oma õppetunnid sooritama kiiresti ja eesmärgikindlalt, sest järelevastamiseks pole aega antud. Elu kulgeb omasoodu edasi ja ei peatu kunagi, iseäranis selleks, et aeglasema loomuga isikuid järele oodata. Freudi inimarengu teooria kohaselt ootavad kõiki sündinud inimesi ees eakohased väljakutsed: proovikivid.

Me unustame mõnikord lapsevanematena või ülirangete pedagoogidena, et laps õpib ennekõige läbi õppimise enda. Tema võime teadmiste omandamiseks määravad suuresti ära tema õpioskus, teadmiste omandamise võime, tähelepanu, distsipliin jne. Vajakajäämised tuumikoskustes vähendavad vastuvõtlikkust järgmistes klassides pakutavatele teadmistele ja nii hakkavad juba esimeses klassis tekkinud raskused ja puudujäägid mõjutama hilisemaid tulemusi. Iseseisvaks eluks puudulikult ette valmistunud lapsel tulevad kõik varasemad arengupuudused millalgi tulevases elus episoodiliselt ilmsiks. Iga klassi tase on otsekui arenguetapi trepiaste, millel seistes saab järgmisele astuda. Nagu kõigile motivatsiooni- ja arenguteooriatele juba omaseks oli saanud, ei ole täisväärtusliku arengu korral astmete vahele jätmine võimalik, sest üksnes eelmine aste loob vajalikud eeldused järgmisele jõudmiseks.

Analoogiaid appi võttes sarnaneb inimese arengutee läbimine metallketi loomisele. Iga keti lüli on olulise tähtusega, seejuures pole lülidele pakutud mingeid individuaalseid mööndusi. Kett on vaid nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Teised lülid võivad vapralt pingele vastu pidada, kuid sellest hoolimata katkeb see ikkagi vaid ühest – kõige nõrgemast – lülist. Ka kõige võimsamal ketil on oma taluvuse piir ja selle määrab kõigest üks ketilüli. Arengutee alguses kinnitab inimene – või õigemini tema vanemad läbi kiindumussuhte – arenguketi abil ennast kindlalt maapinna külge, et ootamatu tuuleiil teda nagu tolmukübet õhku ei paiskaks. Esialgu koosneb kett vaid ühest lülist, mille külge on tarvis kinnitada järgmine, et oma jalgealust kinnistada. Mida pikemaks kett venib, seda mobiilsemaks muutub inimene, sest pikenev kett kingib inimesele suurema tegevusraadiuse, nagu pikem rihm koerale.

Võrdlus rihma külge kinnitatud koera mobiilsusega pole kaugeltki üleolev ega alandav, sest me vajame ketti, nagu puu vajab juuri. Varajast hülgamist kogenud isikutel ei ole oma ketti kusagile kinnitada ja nad käivad terve elu ringi lootuses, et keegi on nõus nende keti esimesest lülist kinni hoidma. Inimene jääbki elu lõpuni juuretuks, kui ta pole ketti kinnitanud pinnase külge. Elu alguses kinnitub edukalt kiindunud isiksuse arenguketi esimene lüli vanematekodu külge; mida pikem on kett, seda kaugemale saab isik algsest lähtepunktist minna, et laia maailma avastada – muutuda individuaalselt vabaks. Viimasena kinnitatud ketilüli hoiab teda antud ajahetkel kogu ülejäänud keti küljes, mille pikkus määrab ära konkreetse arengustaadiumi. Kauguses kenitlevad autasud lähenevad iga lüli lisamisega ja nii jätkab inimene järgmisi lülisid eelmiste külge kinnitades pidevalt nendele lähenemist, kuni on lõpuks loodetavasti sihtmärgini jõudnud.

Kõigi ketilülidega on vaja piisavalt vaeva näha, sest kui katkeb kasvõi üks lüli, lendab inimene vähimagi tuuletõmbega (konfliktiga) ülepeakaela minema kui udusulg, vigastades kukkudes nii ennast kui teisi inimesi. Keti esimestele lülidele on tarvis pöörata kõige rohkem tähelepanu, sest need peavad tugeva tormiili korral vastu pidama kogu ülejäänud keti raskusele, samas kui keti viimane lüli peab vastu pidama vaid iseenda ja enda külge kinnitatud isiksuse raskusele. Isegi kui arengukett on viidud katkemispunktini, on inimesel võimalik naasta nõrgema lüli juurde tagasi ja parandada tagantjärele lohakas töö (tugevdada nõrgaks jäänud lüli). Kuid see võtab aega ning on energia- ja ressursimahukas ning viivitab loodetud eesmärgi saabumisele kaasa. Kahjuks pole tegelikkuses meie ees metallketti, mille katkenud lüli võimaldab meil kindlaks teha, kus konkreetses arengupunktis meie pingutusest väheseks jäi. Enamikul juhtudel inimene ei teagi, kus täpselt tema isiklik (arengu)nõrkus paikneb.

Metallketi nõrkusi panevad arenguteel kohatud tormid pidevalt proovile, kuid teaduslikus keeles on tormide analoogiaks kaks tülikat asjaolu: barjäärid ja frustratsioonid. Barjääriks on takistus, mis ei lase arengutee eesmärgil lähemale jõuda, nõudes isiksuselt täiendavat pingutamist või täiendavate abivahendite kaasamist. Frustratsioon on seevastu meeleseisund, mille korral barjäärid takistavad kindlat tegevust oodatud sihtmärgini viimast. Ebaõnnestumistega aitab toime tulla frustratsioonitaluvus. Inimene kogeb igas arenguetapis konflikte (arengukriise) individuaalsete vajaduste ja ühiskondlike nõudmiste vahel (barjääre), mida ta peab limiteeritud aja jooksul ületama ning antud tegevusega õppima oma frustratsioonitaluvust erinevate väljakutsete rünnakute vastu tugevdama ehk metallketti pingele vastupidavaks muutma. Psühhonalüütikud kutsusid seda individuaalset võimekust ego kvaliteediks.

Kokkuvõttes muutubki iga individuaalne ego tugevus isiksuse üheks lahutamatuks koostisosaks – metallketi üheks lüliks. Isikliku arengu potentsiaal on kõrge, kuid samuti on kõrge läbikukkumise oht. Astmete edukas läbimine kindlustab inimesele vajaliku eakohase psühholoogilise tugevuse (frustratsioonitaluvuse), mis on oluline kogu hilisema elu jooksul. Iga astme edukas läbimine kingib samuti kompetentsi teatud eluvaldkonnas ja muudab inimese oma elu meistriks. Läbikukkumine mõnes etapis tingib seevastu arengulised vajakajäämised ja võimetuse funktsioneerida eakohaselt täisväärtusliku ühiskonna liikmena, kelle käeulatuses on kõik autasud, mida ühiskond ja inimkooslus võiksid eales pakkuda.

Freudi psühhoseksuaalse arenguteooria kohaselt on lapsed sündides üliseksuaalsed, mida ta küll ei seostanud suguorganitega ja sugutungiga, vaid primaarseteks inimlikeks vajadusteks muundunud seksuaalkirega, mis väljendub kindlas eas tekkinud huvis konkreetsete kehaosade vastu. Imiku id sünnib seksuaalselt laetult ja ta saab seda pinget maandada ainult teatud erogeense kehapiirkonna abil, mis on eriliselt tundlik igasugusele eakohasele stimulatsioonile. See on mõistetav ilmselt igale täiskasvanud lugejale, kes on teadlikud enda erogeensetest piirkondadest, mille piisav stimuleerimine suurendab erutust ja tagab lõpuks rahulduse – orgasmi. Vaatamata sellele, et isegi imikud kogevad erektsiooni, seostub nende kogetud erutus ja nauding läbi aseksuaalsete vajaduste rahuldamise. Kui seksuaalvahekorra ajal on bioloogiliste vajaduste rahuldajaks meie partner või kehvemal juhul meie ise, siis imiku jaoks on selleks üksnes teine isik, enamasti tema ema, kellega laps loob kiindumuse samadel vajaduslikel alustel, nagu täiskasvanud seksuaalpartnerid omavahel.

Lapse areng läbib Freudi kohaselt esimese kuue eluaasta jooksul prelatentsel perioodil kolm psühhoseksuaalset faasi – oraalset, anaalset ja falloselikku –, keereldes fetishistlikult ümber vastavate kehaosade kui naudingute allika. Lapse sääraseid impulsse kütab tagant psühhoseksuaalne energia ehk libiido – kõigi tungide allikas. Kõiki seksuaalseid faase õnnestunult läbides saab inimene kingituseks täiusliku isiksuse, nagu eelkirjeldatud arvutimängu tegelane, kes järjest keerulisematele tasemetele jõudes muutub üha vähem haavatavamaks.

Sünnist kuni teise eluaastani kestvas oraalses staadiumis on lapse jaoks tähtsad tema kõige primaarsemate aseksuaalsete vajaduste rahuldamine, millest üks on suuga manustatav toit (Freud pidas toitu imiku jaoks kõige olulisemaks). See tekitab mõnutunde ehk perversse seksuaalse naudingu. Rinnaga toitev ema loob seega freudistlikult väljendades seksuaalse sideme oraalset naudingut otsiva imikuga, kuid see seksuaalne side võib tekkida ka imiku ja ema rinna vahel. Oraalse naudingu otsimine on instinktiivne protsess, mis tagab elutähtsate organite funktsioneerimise, olles suunatud toidu otsimisele ja leidmisele. Imik topib valimatult asju suhu ja see on looduse poolt kaasa antud võime, mida ei tohi pahaks panna, kuid ka mitte ükskõikselt toimuda lasta; välja arvatud juhul, kui laps viibib steriilses keskkonnas. Pöidla imemine on kompensatoorne tegevus rinna imemisele ja peaks lakkama rinnast saadava toidu külluse tekkimise järel. Kuna laps on mõnu saavutamisel vanemast sõltuv, peab antud faas kindlustama usalduse ja lohutuse tunde, mida kinnitab ka Bowlby kiindumusteooria. Oraalses faasis peaks laps hakkama tunnetama esimesi iseseisvumise tendentse; nende ignoreerimine vanemate poolt võib lapse hilisemas elus tuua kaasa sõltuvushäireid ja agressiivsust.

Kuni kolmanda eluaastani kestev anaalne staadium seostub väljaheidetega, mille väljastamist peaks laps suutma juba ise kontrollida, andes talle võime kontrollida ka muid teda puudutavaid elutahkusid, nagu näljatunde ja unisuse tagasihoidmine. Sellel perioodil võivad lapse soovid minna vastuollu vanemate nõudmistega, mille kohaselt ei ole laps enam tita ja saab teatud funktsioonide puhul iseseisvalt hakkama, nagu näiteks potil käimine. Laps, keda on läbi kiituse innustatud potil käima, tunneb end kompetentsena ja produktiivsena ka hilisemas elus. Vastupidine saatus tabab ülinõudlike, kritiseerivate või kiuslike vanemate lapsi. Liialt leebed vanemad, kes ei nõua lapselt eakohast potilkäimist, toodavad räpakaid, destruktiivseid ja organiseerimatuid (täiskasvanud) lapsi, liialt ranged ja detailsed vanemad aga, nende seas ka ülimatpuhtust taga ajav Hitleri ema, kes veel lisaks hakkavad potil käimist harjutama liialt vara, muudavad (täiskasvanud) lapsed suhtumiselt jäigaks, liialt organiseerituks (kompulsiivseks) ja detailidele fikseerituks (obsessiivseks).

Kui lapse elu hakkab peale anaalset perioodi kontrollima fallos, siis keskendub lapse nauding juba konkreetselt suguelunditele, kui sugusid eristavatele sootunnustele. See on Aadama ja Eeva vanus, mil hakatakse vahet tegema erinevatel soodel ja tekib huvi vastassugupoolest vanema vastu ning on aluseks Oidipuse ja Elektra komplekside ilmnemisele, mis seisneb konkurentsi tunnetuses omasoolise vanema vastu. Laps hakkab end oidipaalses staadiumis identifitseerima omasoolise vanema läbi, kes on vastassoolise vanema reaalne partner. Kuna lapsega samast soost vanemat imetletakse ja ihaldatakse vastassoolise vanema poolt, tahab ka laps tema sarnane olla, asetades end alateadlikult idealiseeritava vanema kingadesse. Näiteks poiss tahab olla oma isa, keda ema armastab. Tekib huvide konflikt – omanäoline armu kolmnurk -, mille tulemusel hakkab laps tunnetama konkurentsi samasoolise vanemaga, kes tema asemel saab kogu vastassoolise vanema armastuse ja imetluse. Hamlet tappis oma isa, et olla tema asemel oma emaga suhtes. Ka Achilleusel oli tugev side emaga, nagu ka Aleksander suurel, kes armastas oma ema, kuid vihkas oma isa. Sama saatust jagas Alexander Suurega ka nooruke Adolf Hitler. Kuigi Freudi viimane arengustaadium on tänapäevaks kõrvale lükatud kui praktiliselt tõestamatu, on huvil vastassolise vanema vastu seletatav seos vähemalt nartsissistliku isiksusehäire tekkega, kui ema hakkab oma poega eriliseks pidama, nagu see juhtus näiteks noore Freudi puhul, keda ema ülistas juba varakult kui tulevast maailmanime.

Psühhoseksuaalsetes arenguperioodides puutub laps tahes tahtmata kokku erinevate konfliktidega, mille lahendamise oskusest sõltub tema edasine areng ja isiksuse heaolu üldiselt, kuid enamik lapsi läbib need faasid märkamatult. Mõned õnnetud lapsed, kes jäävad saatuse sõelale, kogevad seevastu rahuldamatust ja frustratsiooni. Ebaõnnestumise korral toimub kinnistumine – fiksatsioon ehk arengupeetus – vastavasse faasi, kuhu seksuaalne energia toppama jäi, ehk isiksuse tööriistade iseorganiseerumine häirus mingil individuaalsel põhjusel. Täiskasvanuna otsitakse psühhodünaamilise mõtteviisi kohaselt konkreetse sümboolse kehaosa kaudu seda lohutust ja naudingut, mis lapsepõlve vastavas arengustaadiumis saamata jäi. Võimalik on ka regressioon ehk tagasilangus teatavasse frustratsiooni tekitanud arengujärku, mille puhul täiskasvanud isik käitub (episoodiliselt) nagu laps või varateismeline. Meenutagem siinjuures Maslow´ püramiidi ja üleöö miljonäriks saanud lotovõitjaid, kes esimese asjana rahuldavad oma primaarsed vajadused, kuigi võidetud rahasummaga oleks võimalik mida iganes muud staatusekohast peale hakata.

Mis eristab edukat ja mitteedukat kiskjat?

Luuserid ja võitjad

Alles hiljuti ületas eesti uudistekünnise “ennekuulmatu” lugu mehest, kes pettis tühipaljast sarmi ja tänavasuli väärilist veenmisoskust kasutades nõrgemast soost naiivitaridelt välja sadu tuhandeid eurosid, apelleerides kas nende majanduslikule või sotsiaalsele ahnusele.

Petis tutvus naistega – loomulikult mõista – tutvumisportaali vahendusel ja võitis sellise hämmastava kiirusega kogu nende usalduse, mis võiks isegi Casanova kadedusest lillaks ajada. Kui romantilised asjalood omasoodu edasi arenesid, tekkis lõksu püütud naistel ainulaadne võimalus osta kas auto või kinnisvara või mõni muu kulukas ese enneolematult soodsalt, kuna nende kallim osutus nagu imeväel müüjate vahemeheks, kes mitte ei vahendanud ainult informatsiooni, vaid ka raha, mille naised kas hoiupõrsa või pangalaenu abiga mehe kätte toimetasid.

Kuigi võiks pragmaatiliselt tõdeda, et „rumal raha“ peabki omanikku vahetama, ei kvalifitseeru need uudised sugugi evolutsiooniseaduste vaid inimlike kriminaalseaduste alla. See parasiit kinnitas endale vaid ajutise edu, mida ta ei suutnud jätkusuutlikuna hoida. Samuti ei ole sellised uudised ainulaadsed, kuigi kindlasti leidub suur kogus naiivitare, kes sellest esimest korda kuulevad või kes tõenäoliselt järgmisele võltskasanoovale saagiks langevad. Inimeste tundmine ja nende vajaduste rahuldamine on läbi aegade olnud enamiku edukate ühiskonnategelaste leivanumber.

Või vaatame teist – eelmisest märksa ennekuulmatut – lugu emast, kes lukustas oma lapsed karistuseks autosse, kus suvine temperatuur tõusis lõpuks leige sauna leitsakuni. Ema „unustas“ oma lapsed mitmeks tunniks autosse, kuna läks tuppa savu tõmbama ja jäi teleri taha tukkuma, kus jooksis saade sotsiaalselt võimekatest võltsiidolitest Kardashianidest.

Kõik ema vastu esitatud süüdistavad faktorid olid tema kahjuks. Kuumarabanduse kätte hukkusid tema 13 kuune poeg ja kahe aasta vanune tütar, kes ilmselgelt ei olnud võimelised end iseseisvalt lukustatud autost vabastama. Oli kohe aru saada, et surm ei saabunud 60 minuti jooksul, nagu väitis ema, kelle sõnade järgi olid lapsed roninud mängimiseks autosse ja keeldunud väljumast, mis andiski emale idee neid karistuseks iselaadsele mänguplatsile lukustada.

Kui tegemist oleks kõige tundekülma isikuga, siis oleks naine vaadanud oma laste surnukehasid samasuguse tülpimusega, nagu sina vaatad kahte ärasulanud jäätisekoonust, mis on auto tagaistmele koledad laigud jätnud. Kui see oleks sinu sõbralt laenatud auto, siis võiksid sa tekkinud plekid vabandada välja inimliku hajameelsusega, mille tõttu jäätised kuumal suvepäeval autosse ununesid; ehk mainida ka laste tülikat kisa, mis sundis sind tagant kiirustama, et nad tuppa magama viia. Kindlasti ei kehitaks sa oma sõbra nõudliku küsimuse peale õlgu ja vastaks T-särgi sloganiga „Shit happens!“. Kui su sõber pärast seda vahejuhtumit endiselt su sõbraks jääb, siis suure tõenäosusega ta sulle oma autot enam ei laena.

Just selliseid vigu vältida oskav sotsiaalselt võimekas kiskja tunnistab siira ilmega kahetsust autos lämbunud laste saatuse pärast ja vabandab end välja raske lapsepõlvega, mis paljude kohtumõistjate südame loodetavasti paar kraadi soojemaks muudab. Kui ka sellest jääb väheseks, võiks selline kiskja lükata süü depressioonile, mille põhjustajaks on tema vägivaldne ja ahistav eksabikaasa: laste isa. See mõjuks kindlasti nii mõnelegi naisliikumise aktivistile, ükskõik kas naise süüdistustel oli alust või mitte. Vaieldamatult tuleb kasuks, kui ema üritaks seejuures ka valju häälega nutta ja ahastada oma õnnetute laste üürikeseks jäänud elude pärast. Kas pisarad seejuured palgele langevad või mitte, pole samuti tähtis, peaasi, et kogu ta kehahoiak väljendaks leina. Sotsiaalselt võimeka kiskja puhul ongi valed tema tööriistad ja teiste inimest kaastunne tema tugevam liitlane.

Sotsiaalselt võimekas kiskja otsib ennast kaitsma kõige osavama ja kogenenuma advokaadi, sõltumata sellest, kas tal on selle lõbu jaoks raha või mitte. Selle advokaadi jaoks võib tööalane suhe oma kliendiga kujuneda õige pea millekski paljutõotavamaks, mis sunnib teda lõpuks oma abikaasast lahutama ja töö prestiižses advokaadibüroos erapraksise vastu vahetama.

Kinnipidamisasutused võimaldavad advokaatidel nende klientidega sageli omavahele jääda, vahest ka paarisuhtes olevatele inimestele. Need kahekesi veedetud viljarikkad minutid annavad sotsiaalselt võimekale naiskiskjale võimaluse tühistada isegi teda ähvardav surmanuhtlus, sest ta on vanglatürmis istudes ootamatult lapseootele jäänud, nagu pühast vaimust käima peale saanud neitsi Maarja (ka vangistatud seksuaalkiskja Ted Bundy värske abikaasa rasestus vanglavisiidi ajal). Nii võib sotsiaalselt võimekas naiskiskja saada isegi kergema karistuse, kui ta sootuks üldse karistamata ei jää.

Vaid sotsiaalselt äpardlik kiskja, keda me võiksime edaspidi pisutki üleolevalt ebakompetentseks luuseriks nimetada, süüdistaks esmalt oma lapsi, kellest üks võis vanuse järgi otsustades alles rääkima õppida. Samuti võiks luuser hakata süüdistama kohtunikke ja politseinikke, kes tema vastu ebaõiglaselt käitusid, mis näitab kõigile ilmekalt, et lapsed ei tähendanud selle ema jaoks tõepoolest muud, kui kaht elutut eset, jäätisekoonikut näiteks.

Kohtu ees seistes väljendab sellise ema nägu tavaliselt kui mitte ükskõiksust, siis vähemalt viha ja põlgust kiusliku õigussüsteemi vastu. Sotsiaalselt ebakompetentne või koguni võimetu kiskja toetub õigusküsimustes käpardlikule ja noorukesele riiklikule kaitsjale ja (just nimelt) selle valeotsuse pärast pistetakse ta koheselt pokri ning määratakse teistele õpetuseks veel eriliselt karm karistus, kuigi maksimumkaristuse saanud kiskja ei erine kergemalt pääsenud kiskjast millegi muu kui sotsiaalse võimekuse poolest.

Just see eristabki (edukaid) sotsiaalseid inimkiskjaid tavapärastest (edututest) inimkiskjatest – ebakompetentsetest luuseritest -, kes vabaduse asemel vangistuses sitsivad. Edukatele kiskjatele määratud kohtuotsus tekitab ühiskonnas alati vastakaid pahameeletorme karistuse raskuse mõtekuse teemal, samas kui ebakompetentsetele luuseritele määratud surmanuhtlus ei sunni kedagi maksimumkaristuse õigluses kahtlema. Samuti kindlustavad edukad kiskjad omale meeldiva ja erinevatest ressurssidest küllastunud vangipõlve, mitte ei istu puuris.

Ja isegi kui sotsiaalsed võimekad kiskjad kinni langevad, siis mõnikord vaid üürikeseks hetkeks, sest neil on alati enda teenistuses keegi vabatahtlik, kes nende vabaduse eest ennastsalgavalt võitleb ja oma raha sellesse protsessi matab, kuna peab vangistust üleliigseks ja ebainimlikuks inimese vastu, kes on tegelikkuses nii sõbralik ja hell. Kui neid vangistuses külastada, siis kurdavad nad alati oma kehvade elamistingimuste pärast. Kes aga usub, et sotsiaalne kiskja leiab oma karistuse kindlasti teispoolsuses, see eksib taas rängalt. Tulises tõrvapotis küpsemise asemel kohendab sotsiaalselt võimekas kiskja tuld nendesamade pottide all ja võtab mugavalt istet vanakuradi enda kõrval, kes tema läheduses viibides kahtlaselt pehmeks ja heldeks on muutunud, millest võib järeldada, et ta on armunud.

Inimese vaatlemine paljastab tema kohta palju

Mustriline käitumine


Mustrid kujundavad meie maailma juba esimesest elupäevast alates, mil täielikust pimedusest väljunud imikud kasutavad esmakordselt silmi selleks ettenähtud otstarbel. Nad tunnistavad oma kalibreerimata meeleelunditega objektide värve ja kujundeid, ükskõik kui ähmased need ka ei tundu. Sellest päevast saab alguse meie kiindumus korduvate nähtuste vastu, mis loovad mõnusa äratundmisrõõmu.

Elu alguses eristavad lapsed inimeste nägusid muudest objektidest tänu silmadele ja suule, mis moodustavad karikatuurse pildi ühest inimnäost, ning loovad mälusse tuttava mustri, mille esinemise jälgimine aitab esimestel elukuudel elusolendeid elututest objektidest eristada. Ema iseloomulik näomuster muutub imiku jaoks tuttavaks ja ta eristab tuttavaid nägusid võõraste omadest. Ema kiigutab imikut rütmiliselt süles, luues liigutustega teatud unikaalse mustri, mis samuti aitab imikul ema teistest täiskasvanutest eristada. Vastu rinda toetatud imiku kõrv tajub ema südamelööke, mis samuti loovad tuttava mustri, mida kuuldes nuttev laps võluväel rahuneb.

Mustrid ümbritsevad meid alates sünnist kuni surmani kõikjal: häältes, lõhnades, tuule suunas, toidu maitses, isegi inimeste käitumises ja iseloomudes.

Hapu toidu maitsmine tõmbab meie silmnäo kipra, ebameeldiva lõhna haistmine sunnib meid jälestusega nina kirtsutama ja nägu ärritajast eemale pöörama, sooja päikese tajumine sunnib meid aeg-ajalt laubalt higi pühkima. Meil on lihtne nendes mustrites orienteeruda, sest need on üldkehtivad.

Näiteks meie näoilmed väljendavad kogu maailmas ja eranditult kõigis kultuurides äratuntavaid baasemotsioone, sest meie füsiognoomia koos näolihastega pärineb ühelt ja samalt esivanemalt. See loob tüüpilised äratuntavad kujundid ja aitab meil tulevikus näiteks õuna sööva isiku näost järeldada, kas õun on hapu või mitte või kas see levitab ebameeldivat mädalõhna. Seega tänu mustritele ei ole meil teatud nähtuste äratundmiseks vaja alati liigselt oma pead vaevata, vaid me võime selleks toetuda oma varasematele kogemustele, mis korduvad ka hiljem sarnaste asjaolude ilmnemisel.

Psühholoogia seisukohalt on kõige olulisem jälgida ja mõista mustreid, mis mõjutavad meie käitumist ja vaimseid protsesse.

Käitumine on sisemiste protsesside individuaalne ja nähtav väljendusviis, mis saab stiimuli keskkonnalt või teistelt organismidelt. Reaktsioon neile stiimulitele võib olla kas instinktiivne või õpitud ning suunatud kas ellujäämise garanteerimisele või elujärje parandamisele.

Käitumise alla saab liigitada ka organismi mittenähtavaid väljendusviise, mis on seotud mentaalsete protsessidega, nagu näiteks mõtlemine. Nende vaimuprotsesside lõpp-produktiks on psüühiline motivatsioon, mis ergutab füüsilist keha reageerima kas ilmsetele (objektiivsetele) või tunnetuslikele/tajutavatele (subjektiivsetele) stiimulitele.

Esimene võib olla reaalne hädaoht läheneva auto näol, teine kartus pimeduse ees, millel pole võrreldes esimesega tegelikkuses mingit tõendatavat alust. Vaimsete protsesside alla võib liigitada emotsiooni kui tundmustega kaasneva organismi seisundi (ajutise oleku); taju kui objektiivse reaalsuse subjektiivse kajastamise („pimedus pole muud kui valguse puudumine, kuid see on nii hirmutav“); tähelepanu kui psüühilise tegevuse fokusseerimise kindlale objektile; hoiaku kui õpitud või kogemusliku teadmise põhjal objektide ja nähtuste hindamise; uskumuse kui mingi välise nähtuse tõeseks pidamise; ning õppimise kui käitumise muutmiseks suunatud tegevuse sihtmärgi püsiva kinnistamise.

Seega pole käitumine üksnes kindel füüsiline toiming vaid ka psüühiline motivatsioon ja vaimne seisund, mis nii nähtavat kui mittenähtavat käitumist esile kutsuvad.

Kui sa vaatled mõnda oma tuttavat, keda sa arvad hästi tundvat, siis võid kihla vedada, et veel kusagil elab temaga esmapilgul äravahetamiseni sarnaste käitumismustritega inimene. Kuigi selline inimene sobiks ideaalseks romantiliseks paariliseks, kellega koos elades tunduksid peretülid ja nääklused üksnes kasutute paarisuhteraamatute väljamõeldistena, jäävad sellised ideaalid kahjuks hoopis muinasjuturaamatute kaante vahele ja suure tõenäosusega ei kohtu sa oma vastassoolise (või samasoolise) teisikuga iialgi.

Samas võid sa oma teostamatutest unistustest hoolimata olla üks nendest, kes usub, et enamik inimesi on omavahel sarnasemad kui esmapilgul tundub ja selline universaalne maailmapilt näib sind rahustavat. Aga sa võid olla ka keegi, kes usub, et temal pole teistega midagi ühist ja kujutlus endasarnasest teisikust teeb sind pigem närviliseks kui rahulikuks, sest röövib sinult unikaalsuse tunde.

Küllap on õigus nendel, kes asetavad tõe kusagile kahe vahele: me oleme tõepoolest sarnased, kuid sellisel omapärasel – individuaalsel – moel.

Inimsuhted toovad välja meie head ja vead

Inimsuhted


Inimkooslus on peaaegu alati meie vajaduste ressursiks ja pärssijaks, töötades omalaadselt „annan-võtan“ printsiibil. Esimesel juhul on ühiskond rahulduse allikaks, teisel juhul nördimuse põhjustajaks. Ressursside omandamisel põrkame me alati kokku kellegi teise omanditundega. Seksi ihaldades peame me arvestama potentsiaalse partneri soovi ja vaba tahtega, võib-olla ka tema vanuse ja intellektiga. Kellegi materiaalset vara himustades peame me arvestama selle vahetusväärtust ja omandi ülekannet reguleerivaid seadusesätteid, mis on samuti inimeste poolt loodud. Seda ignoreerides töötavad interpersonaalsed suhted meie vajaduste saavutamisele negatiivselt vastu. Kui teised inimesed meid karistuseks vaba ühiskonna ressurssidest isoleerivad, siis on nad tekitanud meile veelgi suuremaid vaegusi, kui meil oli olnud enne seksuaalvahekorra sunniviisilist läbiviimist või vara omandisuhte vägivaldset ülekandmist.

Kuid meie vajadused ei piirdu ainult materiaalse turvalisuse tagamisega. Üks inimeste põhivajadusi on kuuluvustunne, mida saab tagada vaid teistest sarnastest inimestest koosnev kogum. Ürgajal tähendas kogukonnast väljaheitmine ja tema kaitsest ilma jätmine peaaegu kindlasti indiviidi surma. See hirm on evolutsiooniliselt meie sisse kodeeritud tänapäevani. Sotsiaalne tõrjutus võrdub rahuldamata põhivajadustega ja tekitab enim ängi isegi nälja ja janu käes vaevlevale inimesele, kes näeb päästmist üksnes sõbralike liigikaaslaste poolt. Robinson Crusoe jaoks poleks mistahes leitud aare olnud kallim, kui kaldale randuv paat tuttavaid rõivaid ja tuttavat keelt rääkivate meremeestega. Kuid mis peamine: inimese iseloomujooned ja käitumislaad väljenduvad peaaegu alati sotsiaalses suhtlemises, mistõttu on sotsiaalne keskkond ka alati parim isiksuse rikutuse indikaator.

Inimsuhted „häirivad“ meid igapäevaselt isegi siis, kui me oleme kaaslastest üksindusse isoleeritud, mis tekitab veelgi suurema ihaluse teistega suhelda, olenemata sellest, kuidas me seda võiksime peljata. Sa ei tunne ärevust tühja külmkappi sajatades, kartes, et see võib sinu peale vihastada ja sind hüljata, võttes kogu allesjäänud söögi kaasa, nagu sa kardaksid solvata enda laste ema, kes su seepeale maha jätab ja lastega mujale – näiteks naabrimehe juurde – kolib. Kaasaegses ühiskonnas on meie hirmude objekt nihkunud materiaalselt sotsiaalsele, vaatamata sellele, et statistiline tõenäosus surra kaitstud koduseinte vahel on endiselt väga suur (ligi veerand surmapaikadest on kodud). Enam ei pea me kartma tihnikus varitsevat mõõkhambulist tiigrit, vaid solvangut liigikaaslaselt, keda me tunneme või ei tunne. Välistest stiimulitest tulenev sotsiaalne ärevus on tavapäraselt iga patoloogilise käitumise põhjustaja.

Igasugused häired isiksuse korrapärase funktsioneerimise tasandil puudutavad seega inimsuhteid. Arvatase, et keel, meie isiksuse tööriistade rakendamise üks ülimaid produkte, on algselt loodud isikutevaheliste probleemide lahendamiseks. Selle teooria kohaselt on meie isiksus arenenud välja vajadusest funktsioneerida sotsiaalses keskkonnas harmooniliselt. Igasugused erinevad ebakõlad ja probleemid selles keskkonnas takistavad mõistetavalt ka isiksuse tööriistade aktsepteeritavat kasutust.

Kui inimene elas kord looduslähedasemat elu, sõltudes ellujäämiseks pigem looduslikust keskkonnast kui kunstlikust inimühiskonnast, oli ta võrdväärselt haavatav nii loodusjõudude, loomade kui ka liigikaaslaste poolt. Kuid need ajad, mil põõsast väljahüppav mõõkhambuline tiiger šokeeris inimpsüühikat sel määral, et see kaotas osaliselt või täielikult oma adaptsioonivõime, on ammu möödas, vähemalt arenenud lääneriikide – juba mainitud VEIDRATE ühiskondade – liikmete jaoks. Modernsed psühhotraumad on vaid harva mitteorgaaniliste tegurite – nagu loodusõnnetuste – poolt põhjustatud. Tänapäeval oleme enda jaoks loonud kunstliku keskkonna, kus kodustatud kiskjalikud „mitteinimesed“ on meie vastu valdavalt sõbralikud. Me võime karta pigem rünnakut enda sarnase inimese kui koera või kassi poolt, harva ka hobuse või lehma poolt, veel harvem kodustatud šimpansi või koguni lõvi poolt. Metsikud loomad on tõrjutud linnapiiridest välja ja kui nad peaksid ka neid ületama, siis tunnevad nad end pigem ise inimeste poolt ohustatuna, kui võiksid oma kohalolekuga inimesi ohustada.

Loomade asemel täidavad modernsete ja mugavusega ärahellitatud inimeste peakolusid igapäevaselt erinevad mõtted, milles figureerivad enamjaolt elavad (ja vahel isegi surnud) inimesed, kellega me puutume (või puutusime) lähedaselt kokku või kellega me suhtleme väga harva. Meie fantaasiates on harva millelegi üleliigsele ruumi.

Kui me mõtleme tööst, siis on see samuti seotud inimestega. Palganumber seostub tööandja või otsese ülemusega, samuti klientidega, kes võiks heldemalt teenuste eest maksta, mis kõik kindlustaks sulle meeldivama pangakonto seisu. Ka teenitud palga kulutamine sõltub teistest sinuga sarnastest inimestest, kelle eelistused tekitavad poodides hinnasurve ja muudavad populaarsed esemed kallimaks. Palgast mõeldes tulevad sulle meelde su lapsed ja su elukaaslane, kes sõltuvad sinu töökusest kas osaliselt või täielikult. Isegi Kuu peale kolides ei vabaneks sa inimkonnast, mis meenutab end sulle koheselt, kui igava ja halli maastiku kohale helesinine maakera kerkib või sa unenägudes teise inimese keha puudutad ja taas koged, kui soe ja pehme see katsudes tundub.

Üksikule saarele sattunud Robinson Crusoe ei mõelnud söömise eesmärgil eluslooma tappes, mida tema ohver temast mõtleb või kas tolle omaksed heidavad mehele tema pidevalt korisevat kõhtu ette. Suure tõenäosusega mõtles Crusoe sel hetkel enda või teiste inimeste südametunnistusele, mis võiks teise elusolendi hukkamist pahaks panna. Kuigi üksiku saare asuka füüsiline trauma on sageli enesetekituslik, tuleneb üksinduse ja isoleeritusega kaasnev psühhotrauma alati inimsuhetest – peamiselt selle puudusest.

Mälu, aju ja varaste elukogemuste vaheline seos

Aju ja mälu


Kedagi uut kohates või midagi uut kogedes moodustub meie mälus unikaalne ühendus. Nagu viide internetilehel, millel klikkides juhatatakse meid viitega seotud infoni. Selle lüliga, mida ajus kutsutakse teatavasti sünapsiks ja millel on kas võtme või lukuaugu funktsioon, seotakse omakorda uus lüli, millel on samuti vastavalt kas võtme või lukuaugu funktsioon, kuni lõpuks luuakse lugematutest närvikimpudest moodustunud mentaalne internet – mälu -, kus informatsioon on omavahel viidetega – lukuaukude ja võtmetega – seotud. Mälu on seega täiesti reaalne ja sõrmega katsutav bioloogiline moodustis, millel on tarretise või süldi konsistents. Anatoomiliselt on mäluühenduste perfektseks loomiseks (ja taasesitamiseks) tarvis sisuliselt kogu meie aju, kuigi vaid mõni üksik regioon vastutab otseselt mälu tekkimise (loomise) eest.

Möödunud sajandi keskpaigas eemaldati ühelt patsiendilt kirurgiliselt hipokampus, mida loova fantaasiaga kirurgid hakkasid tänu selle iseloomulikule S-kujule kreeka keeles „merihobukeseks“ kutsuma. Kirurgiline sekkumine invaliidistas patsiendi paraku kogu eluks, kuigi pealtnäha säilisid kõik isiksuse funktsioonid. Tema varasem mälu säilis endisel kujul, kuid kui ta tunnistas, et ei suuda uusi fakte ja isegi temaga tegelevaid meedikuid meenutada, siis oli selge, et tema aju ei suutnud uusi eksplitsiitsed (tahtlikult taasesitatavad) mälestusi salvestada.

Lõikuse-eelsed mälestused säilisid, sest semantilist informatsiooni (faktid ja daatumid) talletab aju pindmises osas paiknev korteks, mis säilitab kogu andmebaasi isegi siis, kui hipokampus eemaldada. Teine lugu on episoodilise mäluga (isiklikud mälestused), mis vajab säilimiseks korteksi ja hipokampuse vahelist ühendust, sest kronoloogiliste faktidega on ühendatud emotsioonid ja meenutatavad tajud. Isegi peale hipokampuse hävimist või kliinilist amneesiat säilivad need episoodilised mäluühendused, mis on varem loodud ja mida on elu jooksul enim kasutatud. Hävib aga kõige uudsem ja vähekasutatud informatsioon, nagu kustutab merelaine liivarannale astutud värsked jäljed, erinevalt miljonite aastate jooksul kivistunud dinosauruste jälgedest, mis seletabki, miks varane väärkohtlemine on nii raskelt mälust kustutatav.

Kõikidele imetajatele omane hipokampus moodustubki erinevate neuronite kuhjumisel, mis tsementeerivad läbi sünapsite moodustamise uute mälestuste vundamendi. Kuigi inimese hipokampus on vaid üks lüli keerulises Papezi võrgustikus, mis ulatub üle terve aju, ei ole ilma temata uute (eksplitsiitsete) mälestuste loomine võimalik. Hipokampus ja (mälupiltidele emotsiootsionaalset tausta lisav) limbiline süsteem aitavad küll mälul moodustuda ehk sünapseid luua, kuid kogu ülejäänud aju tegeleb selle tõlgendamise ja praktilise aplikatsiooni väljaselgitamisega. Aju korteks ehk pindmine ajupiirkond on tegev mälestuste taasesitamisega ja kasutamisega, ilma milleta poleks ka mälu moodustamisest mingit kasu. Mõnel inimesel võib samuti esineda hälve, mille sunnil mälu taasesitatakse vääralt ehk vale mälestus esitatakse tõese pähe, nagu näiteks mõnedel juhtudel Alzheimeri tõve korral, mis kahjustab esmajoones hipokampust, takistades uute mälestuste moodustumist. Sageli on Alzheimeri patsientide hipokampus ka tavapärastest mõõtmetest väiksem.

Loodusel oli kindel plaan, kui ta torkas ühte „potti“ kokku mälu ja emotsioonid, sest meil on tarvis mäletada ohtlikke situatsioone, millest õppimine võimaldab nendesarnaseid tulevikus vältida. Võib öelda, et limbiline süsteem vastutab meie ellujäämisinstinktide eest, olles samas arutu reageerimiskeskus. Mõistetavalt oli limbilist piirkonda vaja nn. algsetel organismidel, kellelt see ürgne ajuosa evolutsiooniliselt pärinebki. Lihtsakoeline reageerimine välisele ärritajale on iga organismi primaarne ellujäämisstrateegia. Limbilise ajupiirkonna programmeerimine algab sünni hetkest ja kestab teise eluaastani. Kuna kiindumussuhe arendatakse välja esimeste eluaastate jooksul, mil aju emotsioonide- ja mälukeskus on teiste ajupiirkondadega võrreldes kõige aktiivsem, siis mõjutavad kõik kiindumussuhte loomise ja arenguga seotud kogemused kõige enam just seda piirkonda – ja meie emotsioone.