Kuidas hormoonid meie suhteelu mõjutavad

Hormoonid ja armastus


Üks parimatest suhteteemalistest karikatuuridest, mida ma olen kohanud, kujutab inimjäsemetega aju ja südant, kes seisavad teineteisega vastakuti, nagu vestlevad inimesed. Mõlemad on otsekui sõjast koju naasenud soldatid, kes vahetavad nüüd lahingumuljeid. Sinikate ja verevalumitega kaetud aju ütles plaasterdatud südamele just sedasama, mida sooviks iga armastuses pettunud inimene oma purustatud südamele ette heita. „Mis ma sulle ütlesin,“ kostis aju parastavalt, mille peale süda süüdlaslikult silmad maha lõi. Kui tüüpiline see on. Ja samas kui väär see on. Ükski õnnetu amastaja ei saa enda pettumuses süüdistada ainult oma rumalat südant. Isegi oma tundeid süüdistades juhiksid nad oma viha valesse kohta. Siin tundub tegemist olevat kurja saatuse või koguni nähtamatu käega, mis mõnikord otsekui tõukab ühest õnnetusest teise. Tegelikkuses täidavad sellesama nähtamatu käe ülesandeid hormoonid ehk virgatsained: kehasisesed keemilised signaalid.

Keha on kompleksne bioloogiline ühik, mis piltlikult väljendades koosneb rakkudest. Rakkude ülesanne on kasvada, valmistada keha jaoks vajalikke materjale, hoida vee taset organismis, väljutada jääke, paljuneda ja lõpuks surra. Kõiki neid protsesse on vaja koordineerida, et vältida kaost. Hormonaalsüsteem ehk endokriinsüsteem, mille ülesandeks ongi keha erinevate talituste reguleerimine ja organite vaheline sidepidamine, kuulub koos närvisüsteemiga sellesse füsioloogilisse kontrollsüsteemi, mille liikmeteks on lisaks südamele ka aju. Seesama sinikates organ, kes südame poole ülekohtuselt näppu vibutas, justkui kogu süüd temale ajades. Seesama aju annab meile antud peatükis ja veel järgnevateski vastuseid, miks osad meist inimkiskjate haardes teiste sabas sörkivateks ahvideks muutuvad, olles loodetavasti eelmises peatükis vastanud küsimusele, kuidas nad ahviks muutuvad. Küsimusele „Miks nad muutuvad?“ ei ole lihtne üha uuemate avastuste valguses vastata, sest meie teadmised aju toimimismehhanismidest on isegi 21. sajandi künnisel sisuliselt lapsekingades.

Kuid ka aju ja süda ei kontrolli hormoonide talitust ainuisikulise tandemina. Hormonaalsüsteemi moodustavad inimese kaheksa suuremat nääret, ajule kuuluvad nendest vaid kaks: käbikeha ja ajuripats. Keemilisi ühendeid – mida meie kutsume hormoonideks – kasutatakse organite vahelises suhtluses signaalidena, millest igaühel on oma ainulaadne ülesanne, mõjutades ainult kindlat elundit või kudet, millel on vastava hormooni retseptorid ehk vastuvõtjad: hormonaalsed sadamad. Endokriinsüsteem töötab üheskoos närvisüsteemiga, säilitamaks meie keha homöostaasi, ja võimaldab meil reageerida nii välisele kui sisemisele (tajutavale ja emotsionaalsele) stressile.

Emotsioonid on ülivajalikud infokanalid, mis annavad psüühikale märku, et miski hälbib subjektiivsest tavapärasusest või talutavast. Kehale annavad sarnase ohusignaali hormoonid – muuda vaid kunstlikult (läbi medikamendi annustamise näiteks) organismi vastuvõtlikkust teatud virgatsainetele, kui reaktsioonina muutub käitumine, mõtlemine, emotsioonid, nagu reageerivad surnukehad elektrilaengutele. Läbi närvisüsteemi sensoorsete kanalite organismi sisenenenud välised ärritajad, nagu näiteks interpersonaalsed suhted, toovad endaga kaasa sarnase kehasisese hormonaalse reaktsiooni, mis tähendab, et närvi- ja endokriinsüsteem on omavahel seotud läbi loetamatute ühenduste. Sest nagu eesliide „endo“ väljendab, toimivad hormoonid vaid kehasiseste signaalidena – närvisüsteem suhtleb enamasti välisega, endokriinsüsteem sisemusega. Seega mõjutab närvisüsteem endokriinsüsteemi talitusi, nagu mõjutab medikamentide manustamine organite tööd. Inimorganism sarnaneb robotile, mille käitumuslikku talitust reguleerivad varem sisseprogrammeeritud algoritmid ja elektriimpulsid. Lihtsalt meie teadvus – meie isiksus – taandab nende robotlike algoritmide tähtsust meie käitumise kujundajana.

Hormoon töötab kui keemiline võti, mis passib vaid sobivasse lukuauku, milleks on konkreetse raku retseptor. Ta ei ole infokandja, nagu kiri või telefonisõnum, vaid signaal, mis sunnib teatud rakku kas midagi tegema (aktiveerib) või mingit tegevust lõpetama (inhibeerib, näiteks nagu toimib valuvaigisti, mis blokeerib valusignaalide jõudmise närvisüsteemi). Hormoon on kehasisene manipuleerimisvahend – virgatsaine ei peida endas krüptitud infot, mis muudaks hormooni mingiks keeruliseks iseteadlikuks infoühikuks. „Lukuaugu“ sobivuse korral reageerib rakk “võtmehormooni” olemasolule või isegi selle puudumisele. Hästi töötavas süsteemis on hormoonide tase ja unikaalne reaktsioon nende eksistentsile tasakaalus. Organismi reaktiivsel tööl on seetõttu tulemuslik tagajärg. Teatud olukordades vabastab meie keha hormoone, mis ühekordsel annustamisel mõjutab meie käitumist või enesetunnet ja emotsioone, kuid korduval annustamisel võib muuta meid endast isegi sõltuvaks, nagu narkootikumist. Meie keha harjub erinevate hormoonide mõjuga ära, nagu me võiksime pikema harjutamise juures hakata eelistama vürtsikat toitu, mis meile alguses talumatu tundus, kuid hiljem kogu meie toidulaua kattis. Nii tekib ka narkootiliste ainete mõjude lõdvenemine pikaajalise manustamise jooksul.

Me suudame armumist seletada enamasti läbi nende samade tunnete, mis armumisega kaasnevad, muutes emotsioonid väliselt vaadeldavateks sümptomiteks. Mida tundsid sina esimest korda armudes, olgu selleks kasvõi lühiajaline kooliaegne romantiline seiklus? Sa ilmselt ei vajagi palju sõnu, sest sulle on tehtud käepäraseks sobiv väljend „liblikad kõhus“, mida fantaasiaküllased inimesed armastavad tavapäraselt armumise kirjeldamiseks kasutada. Ignoreerides absurdseid kujutluspilte kõhus lendlevatest liblikatest, fikseerid sa esimese emotsioonina ootusärevuse. Armumine muudab sind rõõmsaks, pingevabaks ja kergeks kui tuul, mis võimaldab sul isegi pilvede peal hüpata. Ometi koged sa sarnast arulagedat õndsust suure tõenäosusega ka loterii jackpoti võites, sest seda emotsiooni pole kaugeltki üksnes romantiline tundemaailm monopoliseerinud.

See kirjeldatud õnduse tunne on sinu enda sees, selle on loonud sinu enda teadvus ja sinu enda keha, täpselt samuti, nagu on subjektiivne kogu sinu maailmapilt. Mitte keegi pole sinu pea külge kinnitanud elektroode või üritanud sind kuidagi mehhaniliselt armuma mõjutada. Isegi müstilised armudroogid jäävad muinasjuttude valdkonda. Nagu sa suudad ennast oma mõtetega hirmutada, nii suudad sa ennast ka õnnelikuks ja armunuks muuta. Samamoodi on armumine psühholoogiliselt väljendades ülestimuleeritud emotsionaalne ja kognitiivne side kahe isiku vahel, kõigest meeleseisund, mis tekib soodsate asjaolude saabumisel. Anatoomiliselt väljendades oled sa aga saanud paraja doosi õnnelikkusehormooni, mis on sinu kehas alaliselt olemas ja ei teki mitte millestki. Erutuse ja armumise ajal selle kogus veres lihtsalt tõuseb.

Romantiline kohtinguprotsess esmakohtumisest kuni armastuse tekkimiseni hõlmab endas kolme komplekset psüühilist ja neuroloogilis-endokriinset süsteemi, mille aktiveerumine on järkjärguline ehk hierarhiline. Nendeks süsteemideks on iha, sümpaatia ja kiindumus. Neil kõigil on oma individuaalne kvalitatiivne väärtus ja ükski hierarhiliselt järgnev süsteem ei saa aktiveeruda ilma eelmiseta ehk sümpaatia tekkimiseks peab eelnevalt tekkima iha ning kiindumise tekkimiseks on vajalik sümpaatia ja iha eelnev olemasolu. Täiusliku romantilise armusuhte tekkimiseks on hädavajalik kõigi kolme taseme läbimine, kuigi enamasti läbime me potentsiaalsete partneritega kohtudes ühte või kahte kvalitatiivselt eristuvat süsteemi – teiste sõnadega ei loo me kõigi kohtingupartneritega romantilist püsisuhet, milleks peavad kumbki partner teineteisesse kiinduma. (Lisa sõna „kiindumine“ juba varakult oma sõnavarasse, sest edaspidi tuleb temast väga palju juttu.)

Lõplikule kiindumisele eelnevad süsteemid muudavadki „deitimise“ ehk kohtingu kui keerulise käitumissüsteemi just selleks, nagu me seda mõistame – kohtumiseks kahe inimese vahel, mille kestel rakendatakse komplekseid rituaale, eesmärgiga luua kestev liit. Iha staadiumis on kohtingupoolte käitumine flirtiv, kohati uhkeldav ja teineteise reaktsioone argsi kompav. Võib juhtuda, et kohtingupartnerid loovad selles staadiumis intiimse füüsilise kontakti, peale mida võib ihalev käitumine üleüldse lakata. Sellisel juhu ei siirdu osapooled üheskoos järgisesse staadiumisse, mil algne ujedus on juba kadunud; partnerit tuntakse endiselt pinnapealselt, kuid siiski detailsemalt. Me võime seda perioodi nimetada armumiseks, sest – nagu kõnekäändki ütleb – armastus teeb pimedaks. Antud hetkeks on paljastunud kummagi poole nõrkused ja tugevused ning kui (pimedalt) armunud pooled neid (mõnikord lühinägelikult) aktsepteerivad, siirdutakse edasi järgmisesse staadiumisse. Nüüd on partneritel kujunenud välja väga detailne ülevaade teise poole isiksusejoontest ja nendest mõjutatud ellusuhtumisest ning kumbki partner tunnistab need enda jaoks sobilikeks.

Kõigi süsteemide vältel aktiveeruvad erinevad hormoonid, mis ei võimalda meil eelpoolnimetatud staadiume eristada mitte üksnes käitumuslike sümptomite, vaid ka füüsiliste tunnuste järgi. Mõõtes vastavate hormoonide taset organismis, saaksime me diagnoosida, millises kohtingustaadiumis on partnerid või vähemalt üks nendest ja kui suure tõenäosusega jääb püsima nende vahel loodud alaline liit nimega abielu.

Esialgse kohtingukogemusega kaasnevat iha või kirge mõjutavad meie suguhormoonid: testosteroon ja östrogeen. Mehelikkus seostub esimesega, naiselikkus teisega. Tegelikkuses oleks kogunisti ebakorrektne kutsuda testosterooni meessuguhormooniks ja östrogeeni naissuguhormooniks, sest mõlemal sool on kumbki hormoon organismis esindatud. (Tõenäoliselt areneb inimloode naiselikust algvormist, mille meessuguhormoonid maskuliinseks muudavad. Seega eksis piibel rängalt – Eeva ei loodud mitte Aadama küljeluust, vaid sootuks äraspidiselt – Aadam Eevast.) Sugudevaheline erinevus ei seisnegi mitte vastava hormooni esinemises, vaid hormooni koguse erinevuses – meestel on testosterooni tase kõrgem ja östrogeeni tase madalam kui naistel ning vastupidi. Testosterooni taseme tõus parandab nii naiste kui meeste liibidot ja seksuaaliha; naistel on see märgatav vahetult enne ovulatsiooni kui kõige viljakamat perioodi naise elus, vähemalt organismi paljunemise seisukohalt. Armunud meeste testosterooni tase veres seevastu langeb. See on ka mõistetav, sest testosteroon on seotud agresiivsusega, mis peab töötava romantilise suhte puhul olema partneri julgeoleku säilitamiseks taltsutatud, ja suguihaga, mida mehe püsipartner peab olema suuteline ekstreemsustesse kaldumata leevendama, et rahuldamatu mees ei läheks mujalt abi otsima. Samas muudab testosterooni taseme tõus armunud naised skeptilisemaks ja vähem usaldavaks võõraste suhtes. Sellise omalaadse kahjukindlustusega motiveerib loodus nii mehi kui naisi suhtevälistest kiusatustest eemale hoidma, et säilitada liidu püsimist väljavalitud partneriga. Kuid antud suguhormoonide tase normaliseerub ligi aasta või kahe jooksul, mis võib anda väikese vihje, kauaks loodus soovib, et me truult kokku jääksime – enamasti piisabki kahest aastast, et suhte jooksul viljastatud laps ilmale tuua ja ühiselt teineteist toetades lapse arengu jaoks kõige kriitilisem periood üle elada.

Sümpaatia tekkimise staadiumis hakkavad rolli mängima sellised hormoonid, nagu dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin. Armumisega kaasnevat iselaadset õnnetunnet põhjustab neurotransmitter dopamiin, mille põhilisteks funktsioonideks – vähemalt mis kujundavad meie isiksust – on motivatsioon ja naudingud. See on otseses ühenduses aju heaolu premeerimise keskusega, mis muutub üheaegselt dopamiini taseme tõusuga aktiivseks, kui me käitume näiteks altruistlikult või vaatame kallima inimese – oma partneri või lapse – fotot. Tavaliselt tajume me dopamiini taseme tõusu juba pärast esimest õnnestunud kohtingut, kui enneolematu põnevuskihelus sunnib meid järgnevat korda ihalema, samuti nagu ihkab narkar järgmist heroiinidoosi. Kuna dopamiin vastutab naudingute otsimise eest, siis võib inimene hormooni „ületootmise“ korral muutuda impulssiivseks ja kontrollimatuks: naudingud hakkavad liigselt inimlikku käitumist motiveerima. Dopamiini „üledoos“ ongi põhjuseks erinevatele kaasaegsetele sõltuvusprobleemidele, mis mõjutavad enim seksuaal- ja toitumiskäitumist, seetõttu võivad ka värskeltarmunud kaotada söögiisu, kuid erinevalt kokaiini üledoosist on dopamiinilaks meile ajutiselt toimides enamasti kahjutu, tõstes meid seitsmendasse taevasse, kuid liialdades võib põhjustada psühhoosi ja tekitada luulusid või isegi skisofreeniat (dopamiini puudus seevastu soodustab Parkinsoni tõve sümptomite teket).

Serotoniin, selliste antidepressantide nagu Prozak ja Zoloft toimeaine, on mõeldud dopamiinist mõjutatud ekstreemsusi tasakaalustama, muutes inimese sotsiaalseks ja kaalutlevamaks, motiveerides inimest erinevalt dopamiinist pelgama karistusi ja olema seadusekuulekas. Nende kahe hormooni vahel peab valitsema balanss, sest ka serotoniini ületootmise korral muutuvad inimesed ekstreemsel juhul ülireligioosseks või obsessiivselt korrale alluvaks, alatootmise korral impulsiivseteks. Serotoniin sunnib sind kinnisideeliselt oma uuele partnerile mõtlema ja tekitab kompulsiivse vajaduse ainult tema kõrval olla, sarnanedes obsessiiv-kompulsiivse häirega kliinilisele patsiendile, kelle serotoniinitase organismis on sarnane värskeltarmunu omaga. Häired serotoniini tootmises võivad põhjustada ennastkahjustavat vägivaldset käitumist ja isegi kalduvust suitsiidile.

Seda kihelevat tunnetust, nagu kihiseks su kõhus shampus või üritaks terve armee sipelgaid väljapääsu leida ja kaasneb alati ülevoolava tujuga, mõjutab neurokemikaal noradrenaliini poolt vabastatud üldtuntud hormoon nimega epinefriin, mille laiem tuntus seostub tema alternatiivse nimetusega adrenaliin (epinefriin on terminina valdavalt Ühendriikide meedikute poolt kasutatud), mida me seostame sageli seikluste ja põnevusega, aga ka hirmu ja õudusega. Neerupealsete poolt eritatava adrenaliini toime on lühiajaline, kuid varustab organismi pikemaks ajaks energiaga, eriti veel siis, kui organism seda energiat füüsiliselt ära ei tarbi. Adrenaliini pikaajaline toime võib pahupoolena põhjustada infarkti ja muid veresoonkonna haigusi, nõrgestades meie immuunsüsteemi, armumise puhul on adrenaliini mõju aga sama meelierutav kui kihiseva jääkülma shampuse joomine tulikuumas mullivannis istudes

Kuid ka armumisega kaasnev hormonaalne „anomaalia“ normaliseerub millalgi, kui esimene värskus suhtest kaob. Kui sa esialgu oled pime oma armastuse objekti vigade ja puuduste suhtes, siis aeglaselt taasärkav kaine mõistus sunnib sind silmi avama – keemiliste ühendite kontsentratsioon sinu kehas hakkab normaliseeruma tavapärastesse piiridesse ja tegema ruumi kahele hormoonile: oksütotsiinile ja vasopressiinile. Loodetavasti just selleks hetkeks on kohtingustaadiumis isik suutnud oma partneri punased lipukesed tuvastada ja langetada kooseluotsust analüüsi mitte emotsioonide varal, sest järgnevast piirist üle astudes on juba väga raske partnerist lahti lasta. Sest on võimalik, et need kaks erinevat hormooni – naistel oksütotsiin ja meestel vasopressiin – reguleerivadki imetajate sugudevahelist kiindumust, mis on kohtinguperioodi viimane ja lõplik staadium. Oksütotsiin kontrollib nii sotsiaalset (empaatilist), seksuaalset kui vanemlikku käitumist ehk pigem lähendab sotsiaalselt, vasopressin aga meeste seltsimist, agressiivsust ja sotsiaalset äratundmist ehk aktiveerib pigem territoriaalset ja kaitsvat käitumist. Ühe funktsioonina ahendab vasopressiin ka väikeseid veresooni, mille tagajärjel vererõhk tõuseb, samuti vähendab hormoon uriini tootmist, oksütotsiini laadsed hormoonid põhjustavad aga lihasrakkude kokkutõmbeid, mis on seotud imetamise ja rasedusega.

Oksütotsiin mängib põhilist rolli vanemlikus (emotsionaalses ja füüsilises) kiindumuses ja paaride siduvuses või isegi sinu suhtes oma neljajalgse sõbraga, kes lisaks kõigile oma liigile omastele erivõimetele oskab inimeste näoilmeid lugeda. Kui näiteks sina usud, et sinu koer suudab vaadata otse sinu hinge sügavusse, siis võib sul isegi õigus olla. Uuringud on nimelt kindlaks teinud, et koera ja tema peremehe vastastikune silmajõllitamine tõstis mõlema oksütotsiini taset, seetõttu pole üllatavad väited, et armastus teeb pimedaks või et ilu on vaataja silmades. Oksütotsiini kogus organismis võib ennustada isegi seda, kui truu sinu inimpartner on ja kas temast saab abielumaterjali.

Kaotused ja leppimine – kas sina hoiad oma suhtest kinni?

Võit ja kaotus

Mõnikord kisuvad ka hästi alanud suhted paratamatult liiva, ükskõik kui palju me endast anname ja püüame, et kiiva kiskuvasse suhtesse värskust ja põnevust tuua. Mõni suhe lihtsalt ei ole määratud kestma. See võib küll süttida sama kergesti kui kuhi kuivasid oksaraagusid, kuid kustuda sama kiiresti, sest tuli hävitab aplalt kõik põleva. Viimaks jääb järele üksnes pisike tuhahunnik ja kogu protsess andis külmetavale rändurile vaid hetkeks sooja. See kõik allub loodusseadusele – kuniks jätkub oksaraagudesse talletunud potentsiaalset energiat, seniks suudab tule tekitatud soojusenergia keskkonda mõjutada.

Mõnes suhtes on potentsiaalseks energiaks näiteks partnerite apetiitne välimus, mis tekitab kirge ja seksuaalenergiat. Kuid millalgi jääb ka sellest väheks, et suhtelõõma edasi kütta. Teises suhtes on palju intellektuaalset või emotsionaalset energiat, kuid ka see lahtub millalgi, kui neid ei tasakaalusta mõni muu energia liik.

Iga romantiline suhe vajab toimimiseks terviklikkust, kus on olemas nii kirg, emotsionaalsus kui intellekt. Nende omavaheline vahekord polegi niivõrd tähtis, vajalik on nende kõigi kolme olemasolu. Suhe võib esimestel kuudel või isegi aastatel lõõmata ühe energialiigi toel, kuid millalgi saab kütus otsa. Nüüd järgneb suhte lõpp, nagu hääbub valusalt põlenud lõke hõõguvas tuhahunnikus. Suhe lõpeb ja tuli kustub.

Kuid endiselt on piisavalt neid, kes loodusseadusi ei mõista või lihtsalt ei taha mõista. Nad hoiavad jäärapäiselt suhtest kinni, kuigi kõik põhjused selleks on juba kadunud. Iseäranis on see pettumus täheldatav armupommitamise ehk partneri romantilise ülistamise korral, millest saad sa lugeda varasemast artiklist.

Armupommitamine on ühele suhte poolele või isegi mõlemale loonud illusiooni, et kõik jääb endise intensiivsusega kestma. Tavaliselt usub armupommitatav, et varem kogetud kirg on nagu igiliikur, mis kiirust ei alanda. Armupommitaja seevastu pettub enda loodud illusioonides, hakates märkama partneri vigu, mida roosasid prille kandes lihtsalt ei ole võimalik näha. Ja alanud ongi üks kiskjalik suhe.

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu (gaasisüütamise) rakendumise tagajärjel toimub ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine. Kiskjalikus paarisuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Nüüd on armupommituse ohvri jaoks viimane aeg teha vahet möödunu ja oleviku vahel, kujuteldava ja reaalse vahel, mälestuste ja kogemuste vahel. Võtta taas välja oma suhteshopingu nimekiri ja vaadata see emotsioone kõrvale tõrjudes veelkord punkt-punktilt üle. Armupommitamine ja mesinädalad pakkusid talle midagi sellist, mida vähesed on saanud kogeda – armumist steroidide mõju all. Seda on võimatu isegi kirjeldada. Suhtekiskjate ohvrid võiksid siinjuures vaid valjusti ja tagaigatsevalt ohata.

Sest igal peol on lõpp, olgu see nii pöörane kui tahes. Saabub aeg ennast kokku võtta ja leppida kurva tõsiasjaga, et alanud on üks järjekordne tavaline ja igav tööpäev. Aga peolisele on jäänud kuidagi mulje, et ta võiks töistele kohustustele käega lüüa ja edasi pidutsema jääda. Hetkel on kõik küll vaikne ja sees keerab kahtlaselt, aga õhtu saabudes läheb kõik sama rajult edasi. Need, kes praegu valjusti ja tagaigatsevalt ohkasid, lubage mul näitlikustada antud olukorda.

Kas ka sina oled üks nendest, kes palehigis koguvad erinevaid sooduskuponge ja jälgivad küti instinktidega iga uut sooduspakkumist, millega kaupmehed meelitavad kliente oma rahakotiraudu avama? Kui sa oled oma materiaalsesse hobisse süvenenud samasuguse usinusega, nagu oleks see su põhitöö, siis oled sa oma kulutustelt kindlasti aastate jooksul kenakese summa kokku hoidnud. Kuni sa silmad kord juhuslikult (nagu oleks saatus isiklikult sind selleni juhatanud) ülisoodsat köögividinat, mida sul otseselt tarvis ei lähegi, aga sellest loobumine võrduks sinu silmis hullumeelsusena. Sinu fookus ihaldusväärsele objektile aheneb nagu Hollywoodi filmis ja juba sa tuigerdad selle raskuse all ägades auto poole, sest sa ei raatsi kokkuhoidliku inimesena kauplusele transpordi eest maksta. Sa lükkad oma väärtuslikku omandit, nagu põldhiir tirib leitud maisitõlvikut oma ahtakesse urgu, kitsast autouksest sisse ja kriimustad seejuures autovärvi mitmest kohast, sajatades kõike muud kui oma ahnust.

Pisut pahurana jõuad sa koju, kuid ostu lahti pakkides valdab sind uuesti elevus, mis lahtub taas koheselt, kui märkad erinevusi tegelikkuse ja soovitu vahel. Sellel imevidinal pole ühtegi funktsiooni, mis on sarnastel kallimatel mudelitel, lisaks kõigele lõikad sa seda katsetades peaaegu oma pöidla maha.

Sellise kiirusega, nagu ühendaks sinu koduust poeuksega metrooliin, oled sa poes tagasi ja nõuad õigust, et tunduvalt hiljem kodus vihase ilmega nurgas seisvat kasutut rahahunnikut jõllitada, mida sa enam ei soovigi omada ja mis on kindlasti su viimase aasta säästude vääriline. Aga mitte tehtud investeeringu vääriline, sest nagu poemüüja sulle korduvalt kinnitas, peegeldabki selle imevidina madalam hind tema puudusi, mida sa oleksid pidanud algselt ka eeldama. Aga sina eeldasid hoopis seda, et sinu säästlikkus tasub end varem või hiljem ära ja milleks üldse maksta asjade eest palju, kui saad need vähesega kätte.

Ma olen üpris kindel, et sedaviisi oma elufilosoofia varemetel seistes suudaksid sa ka armupommitamise lõksu langenule elu karmi reaalsuse lahti seletada. Veelgi parem, kui sinu seletuskäiku on parajal hulgal hiljutisest kaotusvalust kannustatud emotsioone lisatud. Sel viisil ei hakka sa midagi ilustama. Kuna sa aga oled liialt vihane, siis lubad ehk minul sinu asemel jätkata, laiendades näitlikku materjali sinu juhtumile. Niisiis…

Nagu sa nüüdseks juba mõistnud oled (aga mitte nõustunud), ei saa sa alati võita. Kunagi pead sa maksma ka õiglast hinda: juba selle eest, et sa nii kitsi oled. Sinu ihnus väljendub illustratiivselt sinu suhtumises, et sul on õigus omandada asju alla nende turuhinna. Osta kulda hõbeda hinnaga või saada ühe asemel kaks.

Samuti, nagu sa loodad, et glasuurkattega romantika kestab igavesti ja just samasuguse algse intensiivsusega, eriti veel siis, kui sinu energia on lõppenud ja sa ootad, et kõik toimib iseenesest edasi, nagu inertsist kulgedes. Suurem lõke annab küll rohkem sooja, kuid nilpsab oma leekidega aplamalt ka sinu riiete järele.

Kas sa tõesti arvasid, et sinu värske über-armastus ei lõhke ultimatiivse pauguga? Nagu ei osanud ükski Ponzi skeemi investeerinud kergeusklik isegi kahelda, kuidas suudab erakordne investeerimisskeem toota selliseid muinasjutulisi kasumeid ja ei lõhke lõpuks, nagu ülepuhutud õhupall. Kas sa tõesti arvasid, et sa ei pea jätma jootraha suurepärase pingutuse eest, mille kiskja sinu jaoks on teinud? Ehk olid sa liialt ahne, arvates süüdimatult, et parimad asjad elus ongi tasuta?

Võid kihla vedada, et selliseid etteheiteid on kuulnud või sellist suhtumist kogenud enamik suhtekiskjate ohvritest. Paraku pole see midagi muud kui tagantjärgi tarkus, millele kõik inimesed on suutelised kindlate näidete varal tulema. Kahjuks jääbki see enamasti tagantjärele tarkuseks ning armupommitamise lõksu langemist ei tohiks kellelegi ette heita, olgugi, et ohumärgid võisid olla silmagagi nähtavad. Või siis ka mitte.

Iga armupommitaja kasutab ära ohvri loomuomast soovi armastada ja olla armastatud. See soov ei ole inimkonnale mitte ainult omane, vaid peaks olema ka iseenesestmõistetav. Tegelikkuses ei oota armupommitaja oma ohvrilt mitte midagi enamat, kui kaitsemüüride langetamist. Mida me sümpaatseks saanud inimese läheduses ka paratamatult teeme: seepärast kutsutaksegi seda läheduseks ehk intiimsuseks. Kui me oleksime pidevalt paranoilises kaitseseisundis, siis võiksid lugematud õnnelikud suhted loomata jääda.

Keegi ei pea häbenema, et ta on soovinud teist inimest usaldada. See ei paljasta mitte tema nõrkust, vaid tema tugevust. Tema siirust ja inimlikkust. Küll võivad aga etteheited olla asjalikud, kui ilmnevad esimesed kahtlused armupommitaja motiivide suhtes, kuid tema vabanduseks on sarnaste kogemuste puudumine ja suutmatus eristada normaalsust düsfunktsionaalsusest. Nii puuduliku andmebaasiga ei olegi võimalik langetada efektiivselt töötavaid otsuseid, mida paljud soovivad ratsionaalseteks nimetada. 

Nii et küsimus polegi naiivsuses või kergemeelsuses, mis ühe suhte algselt lõid, vaid visaduses, millega inimene suhtest kinni hoiab.

Kui kumbki suhtepartner ei soovi kõigest hoolimata suhet lõpetada, algab pöörane kihutamine ameerika mägedel. Kuna kooshoidvat energiat enam suhtes ei ole, tuleb seda ise kuidagi tekitada. Tuleb alustada tülisid, sest iga emotsioon, olgu see põhjendatud või mitte, etendab sellises väärsuhtes toitva energia ülesannet ja varustab organismi adrenaliiniga. Kui mõttetu tüli saab lahendatud, saabub mõnus leppimine, mis varustab organismi dopamiiniga. Nii jääbki üks väärsuhe püsima, sarnanedes kaassõltuvussuhtele, kus kumbki pool sõltub partneri tekitatud draamast ja leevendusest.

VAATA SINAGI OMA SUHE ÜLE! Mis hoiab seda koos? Kas on selleks ühised lapsed, ühine kinnisvara, ühine ettevõte? Kui jah, siis kas eksisteerib suhtes veel midagi muud kinnihoidvat, kui näiteks lapsed, maja ja firma välja arvata. Kui see puudub, tuleks väga kriitiliselt oma suhte tulevikuperspektiividele mõelda.

Ära saa valesti aru, lõpetamine ongi üliraske otsus, mida kergekäeliselt ei langetada. Kuid kas me oleme siia ilma sündinud kannatama! Ei, kindlasti mitte, sellest rääkis ka varasem artikkel. Sa oled sündinud õitsema ja kasvama, päikese poole püüdlema. Kui keegi või miski ripub su kaelas ja ei lase kasvada, siis oleks ehk viimane aeg sellest lahti lasta ja leppida kaotustega, mis antud otsus endaga kaasa toob. Tülika kaasvanemluse, kodu ja muu omandi jagamise jne. Kuid see on ohver, mida on vaja arenemiseks tuua. Sest ilma kaotusteta ei ole võimalik elada.

Mis on täiskasvanute kiindumussuhe?

Täiskasvanute kiindumussuhe


Ema ja lapse vaheline kiindumussuhe ei ole üksnes kauge kaja lapsepõlvest, mis suureks sirgudes või vanematekodust lahkudes imepärasel moel olematuks hääbub nagu mõned mälestused. See jääb endiselt musta auguna meie lähedale hõljuma, ilma, et me seda märkaksimegi. Nagu viivad kõik teed Rooma, nii suunduvad enamik meie sügavamate hirmude ja rõõmude allikatest meie lapsepõlve.

Meile võib olla keeruline mõista, mis on pistmist lapsepõlve kiindumussuhtel täiskasvanueluga, sest meie side vanematega on nõrgenenud sellel määral, et me ei otsi neilt enam kaitset. Kuid ei maksa unustada, et kiindumussuhe, mille me lõime lapsena mitte üksnes oma vanematega vaid ka sõpradega, kes hakkasid juba kooliajal meie vanemaid asendama, on esmajoones emotsionaalse reguleerimise mehhanism. Nende mehhanismide ülekandumine meie vanematelt teistele inimestele on eriti nähtav täiskasvanuelus, kui meie kõrval seisavad igapäevaselt meie elukaaslased, abikaasad ja isegi meie lapsed. Meie vanematel on nende kõrval nüüdseks tajutavalt vaid marginaalne, kuid alateadlikult ülitähtis roll täita.

Täiskasvanute kiindumussuhe läbib samu etappe, mida väikelapse kiindumussuhe oma hooldajaga. Imik pöörab esimese kahe elukuu jooksul kõigile ümbritsevatele inimestele valimatult tähelepanu ja alles hiljem, alates kuue kuu vanuselt, valib ühe nendest, kelle suhtes tal kujunevad välja isiklikud eelistused, teiste asemel oma primaarseks hooldajaks. Täiskasvanutena eelneb tõelisele pühendumisele flirt paljude potentsiaalsete partneritega, sellele järgneb eelistuste loomine ehk kooselu ja kõige lõpuks ülim kiindumus ehk abielu. Ka see protsess võib sarnaselt lapse ja hooldaja vahelise suhte tekkimisele kesta kuni kaks aastat alates esmakordsest kohtumisest.

Sarnaselt väikelapsega otsime me täiskasvanuna suhte alguses pidevalt oma partneri lähedust, otsekui sõltuks sellest meie elu ja ohutus, kuid see vajadus nõrgeneb aja möödudes, nagu ka lapsepõlves; mis ei tähenda muidugi, et see vajadus kusagile lõplikult kaoks. Mida kauem püsivad kaks inimest tihedalt koos (arvestades pühendumust suhtesse ja siirast kiindumust partnerisse), mida enam nad omavahel ninnu-nännutavad ja annavad teineteisele hellitusnimesid – nagu tegid lapsepõlves nende vanemad -, seda valusam on lahkuminek. Samuti, nagu reageerib laps ägedalt vanema tähelepanu suunamisele temalt ära, näiteks väikese venna või õe sündimise järgselt, nii käitume ka meie täiskasvanutena, kui meie kiindumuse objekt pühendab kellelegi teisele – iseäranis vastassoo esindajale – rohkem energiat kui meile. Selle tulemusena järgneb kõik otsekui ettekirjutatud stsenaariumi järgi: nutt ja solvumine, uste prõmmimine ja omaette norutamine. Mida külmem oli meie ema lapsepõlves või on meie täiskasvanud partner nüüd, seda enam me üritame tema tähelepanu püüda. Kuid erinevalt lapsepõlvest ei vaja me pettumuse kogemise järgselt intensiivset lohutamist, nagu sülle võtmine ja kussutamine, vaid sageli piisab ka sõbralikust pilgust ja kergest puudutusest.

Isegi emade ja romantiliste paariliste sarnased ajupiirkonnad aktiveeruvad vastavalt kas lapse või kallima fotosid vaadates. Seega pole monogaamne suhe, mida meile meeldib kutsuda armastuseks, midagi muud kui ema-lapse vahelisest suhtest välja kujunenud täiskasvanud isikute kooseluline vorm, mille eesmärgiks oli füüsilise ja psüühilise turvalisuse loomine, sarnaste hirmude ja ootustega, mõnikord isegi sama lapsikutega. Kui järgmine kord küsib sinult keegi, näiteks sinu partner, kas sa üleüldse tead, mis on armastus, siis võiksid sa oma vastuses nii ülla sümboli kui romantilise armastuse teisendada kiindumussuhteks kiindumusisikuga, kes rahuldab sinu füüsilisi ja emotsionaalseid vajadusi.

Erinevalt lapse kiindumusest võib täiskasvanud inimene kiindumusrolle vahetada ja muutuda ise teiste isikute jaoks kiindumusisikuks, pakkudes näiteks oma romantilisele partnerile sarnast tuge, mida ta vajas ise lapsena erakorralistes ja häirivates olukordades. Lisaks sellele pakub ta partnerile peale turvalisuse ja lohutuse veel ka seksuaalset rahuldust ja võimalust paljuneda. Kuigi väikelastel on kiindumussuhe oma vanematega, ei ole seda vanematel oma lastega, sest neil puudub (aktsepteeritav) vajadus oma lastelt kaitset ja seetõttu ka lähedust nõuda. Täiskasvanud laps võib seevastu muutuda kiindumusisikuks oma vanaldasele vanemale, kes ei saa enam vanusest tingitud kehaliste või psüühiliste iseärasuste pärast iseseisvate igapäevatoimetustega hakkama, muutes elu lõpus kiindumussuhte pooled võrreldes elu algusega ümberpööratuks. Kui lapsepõlves etles vanem oma lapsele turvalist tugipunkti, mille abil oli võimalik muret tundmata autonoomsete tegevustega (mäng) tegeleda, siis romantilises paarisuhtes omandab turvalise tugipunkti tähtsuse nii paariline kui paarisuhe ning autonoomsete tegevuste all võib mõelda näiteks tööd või hobisid.

Mitte kõik kiindumusisikutega seotud suhted ei puuduta kiindumussuhet. Näiteks võid sa isaga niisama kohvitassi taga istuda ja juttu puhuda, ilma et sul oleks soov temalt abi või turvalisust paluda. Teiste inimestega võib tekkida meeldimise, seksuaalse külgetõmbe ja ühiste huvide alusel emotsionaalne side. Lastel võib kiindumussuhe tekkida lisaks reaalsetele isikutele veel ka nende fantaasiasõpradega, samuti usuvad mõned täiskasvanud tugevasse sidemesse inglite, pühakute ja hingedega. Kõik vajavad kedagi oma lähedaseks usaldusisikuks, kes pakub turvatunnet. Kuid ka sellise suhte toimimiseks on vaja olla reaalses – mitte sugugi füüsilises – kontaktis oma kiindumusisikuga, olgu ta väljamõeldud või tegelik. Isegi kui see lähedus ei baseeru kiindumusvajadusel (abi stressi korral), aitab see suhte mõlemal poolel olla kindel võimaliku abi läheduses ja kättesaadavuses. Kui inimene kaotab lähedase kontakti oma kiindumusisikuga, siis on tal raske nii logistiliselt kui emotsionaalselt viimaselt suvalisel hetkel tuge saada.

Kiindumussuhe on üks peamiseid täiskasvanuliku monogaamse suhte aluseid. Nimelt otsivad mehed evolutsiooniliselt oma naiste lähedust juba seetõttu, et viimased ei läheks „ula peale“. Mees, kes on võimeline naisele peale turvatunde veel ka järglasi pakkuma, suudab suurema tõenäosusega oma partnerit vabatahtlikult enda lähedal hoida. Paarisuhted purunevad tõenäolisemalt, kui sigimiskatsed jäävad viljatuks, kui järglase päritolu seatakse kahtluse alla või kui järglased on „pesast“ väljunud. Nagu ka looduses on tavaks, ähvardab inimlapsi suurem oht saada tapetud kasuvanema kui lihase vanema poolt.

Imikute või noorloomade tapmine on grupi hierarhia vägivaldse muutuse paratamatu tagajärg – liidriks tõusnud isendid hävitavad kukutatud rivaali alluvuses sigitatud järelkasvu. Primaadid on lapsetapu vältimiseks leiutanud omalaadse kahjukindlustuse – võimalikult paljude isastega kopuleerumise. Isane shimpans jätab puutumata lapse, keda ta on tõenäoliselt viljastanud, kuigi tema isadus ei pruugi sugugi garanteeritud olla. Seetõttu võrgutavad emased ovulatsiooniperioodi väliselt kõiki karja isaseid, kuid keskenduvad ovulatsiooni vältel ühele kindlale – eelistatud – indiviidile.

Me saame loomade käitumisele toetuvalt väita, et truudusetu naise käitumine järgib just seda strateegiat. Kuna inimühiskonnas ei ole muutuvad peresuhted (loe: võimusuhted) nii ootamatud kui vägivaldsete shimpansite kogukonnas, siis võib eeldada, et truudusetult käituv naine on täiesti veendunud, et tema kooselu ühe ja sama partneriga lõpeb varem või hiljem. Abieluvannet andes ei kaalu ükski (tavapärane) noorpaar, et nende suhe võib ja jooksebki kunagi kindlasti karidele. Pigem usutakse naiivselt vastupidist: igavest õnne ja truudust. Naine, kes sisuliselt kindlustab oma tagalat paljude meestega kopuleerudes, käitub evolutsioonisest perspektiivist otsekui primaat, mitte kui monogaamne inimene, kes panustab pigem ühe suhte jäävusesse kui selle lõppemisse. Meeste truudusetusele on samuti oma evolutsiooniline seletus, kuid vaevalt meeldib see truudele ja monogaamsetele naistele, sest isased ongi loodud oma seemet võimalikult suurele pinnasele laiali külvama.

Seetõttu on monogaamse suhte järjepidavuse hoidmine – mis välistab partnerite vahetuse – just eriti inimlaste ohutusele ülioluline, kuid säästab ka emasid draamast, sest olgu truudusetute naiste käitumine kui tahes evolutsioonilise tagapõhjaga, truudusetus ei kindlusta automaatselt järglaste ohutust uue inimesest isa saabumisega, kes teab erinevalt primaatidest väga hästi, kuidas inimlapse eostamine bioloogiliselt kulgeb. Samuti suurendab mõlema vanema kohalolek järglase ellujäämisshansse. Üksikemad on märksa suurema vanemliku koormuse all kui kaasvanemast partneriga emad, sest inimlastel kulub suguküpsuseks saamiseni ligi kaks korda kauem aega kui meie lähisugulastel shimpansidel, kes eelistavad peale sünnitust teatud ajaks oma lapsega tema turvalisuse huvides grupist eemale jääda.

Monogaamia, nagu ka täiskasvanute kiindumussuhe, tundub inimkonna jaoks olevat evolutsiooniline kõrvalprodukt, sest seda esineb imetajate seas väga harva, umbes kolmel protsendil juhtudest. Seetõttu on täiskasvanute vaheline intiimsus evolutsiooni seisukohast pigem haruldus kui reegel, mille üks põhjus võib olla väikelapse pikenenud abitus iseseisvaks ellujäämiseks. Samas jäävad lastetud paarid või järglased iseseisvaks kasvatanud partnerid endiselt kokku, kuigi evolutsioonilisest vaatevinklist on nad mõnes mõttes kaotanud motivatsiooni sedasi talitada. Ehk oleme me täiskasvanuks saades juba harjunud kiinduma, arvestades eelnevat pikka õppeprotsessi suhetes oma vanematega.

Kuidas summutada kritiseerivat sisehäält?

Kriitiline sisehääl

Ennast kritiseerivad inimesed on sageli kriitilised ka teiste inimeste suhtes. See kriitiline sisehääl võib rünnata kord teisi, kord iseennast, kuid tal on alati vaja kedagi rünnata. Ja ta leiab alati süüdlase. Kui enesele pole midagi ette heita, siis võib alati teiste inimeste poole kiigata.

Kuid enamasti süüdistab ta iseennast, välistades kriitika objektidena teised, nagu ei kritiseerinud me lastena oma idealiseeritud vanemaid vaid pigem iseennast. Sisehääl ei vaiki kunagi, otsides põhjuseid negatiivsetele tunnetele, mis inimest vaevavad.

“Nagu mälub lehm toitu, mis ringleb tema soolestikus edasi-tagasi, nii rumineerib enesekriitiline inimene oma mõtetega. Läbi nämmutatud mõte jõuab ringiga tagasi teadvusse, olles otsekui faktiline kinnitus, et varasem ebameeldiv mõte on osutunud tõeks. Selline ringlemine mõjutab ka inimese meeleolu, mis kõigub üles-alla samas rütmis, kuidas läbib mõte inimese tajusid.”

Tegelikkuses pole sisehäälest (kindlasti mitte segi ajada kõhutunde ehk intuitsiooniga) erilist kasu: ta teeb meile pigem liiga. Nii ennast kui teisi kritiseeriva negatiivse sisehäälega inimesed kogevad sotsiaalset tõrjutust. Neid välditakse või halvemal juhul rünnatakse vastu. Kui nende sisehääl on nende endi vastu suunatud, siis õõnestab see pidevalt nende enesekindlust, mis muudab nad arglikeks ja ujedateks, enesesse tõmbunuteks ja üksikuteks. Nad ei hakka sellele alati vastugi. Kui nende vanemad pidasid neid „häbiväärseteks“, siis nende sisehääl peab neid endiselt „häbi tundmise väärilisteks“.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Parim viis selle lootusetu olukorra parandamiseks on oma sisemise hääle vastu võidelda. Kui meie kõrval seisaks füüsilisel kujul keegi, kes alalõpmata meid alandab ja mõnitab, siis me otsustame lõpuks tema juurest lahkuda, nagu võiks see olla ideaalne lõpp igale kiskjalikule suhtele. Oma sisemise hääle eest on aga peaaegu võimatu põgeneda. Me lihtsalt ei tea, kus see asub. Me lööksime ta ees põlglikult ukse kinni, kui vaid teaksime, millise ukse taga ta end varjab.

Isegi kui meil õnnestub teda teadlikult ignoreerida, hiilib ta vaikselt ja salaviisi tagasi ja enne, kui me märkame, pasundab endise energiaga meie poole sõnu, mis meid haavavad ja hulluse äärele ajavad. Seega on meil vaja tema vaigistamiseks leida mitte üksnes tema asukoht, vaid algne põhjus. Sest igaühel ei ole nii valju sisehäält ja see võib neile koguni kasu tuua, hoides neid näiteks tagasi rumalaid otsuseid tegemast.

Hoolimata sellest, et sisemine hääl otsib endale alati kriitika objekti, võime me selle rünnaku alt päästa nii endid kui teisi, võttes talt kogu jõu ja võimu meie üle. Inimesed läbivad aasta(kümnete) pikkuseid teraapiasessioone, et see aitaks neil võidelda oma kritiseeriva sisehäälega või aitaks leida relvi, millega kurja pahalase vastu võidelda. Nii mõnigi lööb käega, sest soovitud tulemused küll saabuvad, kuid vaid korraks, ja nende sisemine hääl naaseb peagi veelgi tugevamana ja energilisemana, nagu oleks ta saanud puhkusest uut jõudu või sooviks kõik seni vaka all hoitud pinge ühekorraga välja paisata.

Põhjuseks võib olla teraapia vale suunitlus. Mitte plaaster ei peata verejooksu: meie keha teeb seda. Plaaster vaid takistab verel riietele tilkuda ja surub haava seinad kokku, takistades verel vabalt kehast välja voolata.

Mäletad, kuidas plaaster aitas sinus tekitada lapsena lohutava kohalolekutunde, et sinu tohterdav vanem on pidevalt sinu läheduses ja võtab kogu sinu valu endale! Samadel põhjustel kaevume me erinevatesse eneseabi raamatutesse ja tunneme endasse tohutut positiivset energiat tulvamas. Kuid see energiavool lakkab õige pea, kui oleme raamatu läbi lugenud ja kõrvale asetanud. Tekib täiendav vajadus uue raamatu või õpetuse järele ja kõik kordub taas. Mõni inimene jääbki tarkuseteri endasse ammutama, kuid tulemust ei paista kusagilt. Sest neelatud raamatutarkus on vaid tühipaljas plaaster ilma reaalse toimeta. Seega ei saa ühegi teraapia lõplik tulemus olla plaastri ulatamine veritsevale patsiendile.

Meie sisehäälega on sarnane lugu. Meile ei ole mõtet lüüa uks pauguga selle nina all kinni, kui me ikka veel läbi suletud ukse harjumuspärast kriitikat kuulame; küll pisut summutatult, aga sama mõistetavalt. Ka kõrvade katmine peopesadega ei aita, sest hääl kajab meie kõrvade vahel. Teraapia tulemus peakski olema sisemise kriitika kaotamine enese ja teiste aadressil, aga sisehääle elushoidev jõuallikas asub hoopis mujal.

Me peame oma sisemist häält meie endi omaks, mis räägib meie häälega ja täpselt sellisel moel, nagu me seda kuuldavalt välja räägiksime. See võib olla küll meie hääletämbriga ja meile omase intonatsiooni ja sõnakasutusega, aga see pole meie oma. Meie mälu on talletanud meie vanemate ja kõigi nende inimeste sõnad, kellega me varases lapsepõlves kohtunud oleme, sügavale ajukäärdude alla ja muutnud need äratuntavateks, et me hakkaksime neid endi omaks pidama. Seesama lapsik mõistus, mis lihtsustas meie jaoks vanemate karmid sõnad, et me ise nende sõnumist aru saaksime, sunnib meid täiskasvanutena uskuma, et teiste inimeste negatiivsus on meist endist lähtuv.

Kui praegu ütleks keegi sulle midagi solvavat, siis sa reageeriksid sellele ägedalt, kuid kui sa ise ennast solvaksid, siis oleks sinu reaktsioon võrreldamatult leebem. Seeläbi soovib aju, et sa endiselt õpiksid lapsepõlves kuuldud kriitikast, kuid ei võitleks sellele vastu, saamata aru, et lapsepõlve kriitika on meie jaoks täiskasvanuna täiesti kasutu.

Me saame iseseisvalt ja eakohaselt aru, et meil on vaja oma kodu koristada, kasvõi hügieenilisest aspektist lähtuvalt. Meile ei ole vaja vanema häält, kes meid pidevalt tagant utsitab. Meie enda valik on, kas me jätame ühe soki diivanile vedelema või kuulame oma vanema pidevat näägutamist selle kohta, kuidas talle ei meeldi segadus, mida isegi üksainus lohakalt ripnema jäetud riideese võib tekitada. See on koomiline näide, kuid nagu sa nüüdseks suudad juba loogiliselt järeldada, võib meie lapsepõlve jäänud vanemlik kriitika omada hävitavaid tagajärgi meie täiskasvanuelus. Eriti veel siis, kui meid ei ole koheldud eakohaselt, pidades meid kas nooremateks või vanemateks, kui me tegelikult olime.

Halvemal juhul kujuneb sisehääl obsessiivseks ehk kinnisideeliseks ja selle lämmatamiseks peame me kompulssiivselt (sunniviisiliselt) erinevaid abivahendeid appi võtma. Kui pesumasinast välja võetud riideese puudutab musta pesuga kokku, tunneb obsessiivne isik vastupandamatut sundi „määrdunud“ ese taas pessu panna. Väiksemgi punetus tema kehal võib muutuda fataalseks kasvajaks. Üks uriinipiisk põrandal sunnib tervet vannituba koristama ja seejärel ka kogu ülejäänud elamist piinlikkuseni kraamima. Sisselülitatud gaasipliit kaaperdab tema tähelepanu isegi siis, kui ta on veendunud, et gaas oli vaid mõne sekundi eest välja lülitanud. Välisuksest väljudes tuleb see oht taas meelde ja lõpuks loobub obsessiivne isik üldse kodunt lahkumast, sest sisselülitatud gaasipliiti ei või ju ometi järelvalveta jätta.

Kõige selle peatamiseks on vaja teadlikult sekkuda! Kui sa tabad end taas kritiseerivalt sisekõnelt, peata end järsult. Selleks võid sa sisehäält valjuhäälselt lõpetama sundida, käratades otsekui iseendale: “Lõpeta see!” Kui see pole võimalik, sest sisehääl võib sind äkitselt ka rahvarohkes kaubanduskeskuses tabada, siis ütle sama endale mõttes, kuid sama veenvalt ja resoluutselt.

Kujuta endale sisehäält ette vastiku poisinolgina või plikatirtsuna, kes tungib sinu läbi ukseprao tuppa ja hakkab sinu kallal näägutama. Võta tal kratist kinni, anna jalaga tagumikku ja viska sinna, kust ta tuli. Kui sa ei ole agressiivne inimene ja vägivaldsed võtted sulle ei sobi, siis ürita enda sisehäälega rääkida mõistuse keeles. Täna teda kriitika eest, kuid ütle konkreetselt, et sa ei vaja enam ta abi. Sa saad nüüdsest iseseisvalt hakkama – ilma tema juhisteta.

Ära saa valesti aru, see polegi lihtne! Sa pead antud protsessi kordama kuid, ilmselt aastaid, kuid järjekindel tegevus tagab edu. Ka mina olen sisehäälega aastaid võidelnud. Kord olen ma enda kehtestatud meetodid unustanud ja lasknud häälel omatahtsi tegutseda. Kuid lõpuks muutus olukord taas nii võimatuks, et ma pidin terve mõistuse säilitamise huvides ennast uuesti kaitsma hakkama. Korduvalt ja korduvalt, kuni äratüütamiseni.

Minul kulus selleks vahelduva eduga kuni kolm aastat ja ma tänaseks olen ma sellest peaaegu 90 protsendiliselt paranenud. Kriitiline sisehääl on muutunud minu nõuandjaks. Ta ei süüdista mind, vaid juhib mu tähelepanu sõbralikult tehtud vigadele, millest ma saan tuleviku tarvis õppida. Kõige sellega kaasneb intensiivne sisekõne, otsekui räägiksin ma enda personaalse nõustajaga. Ma olen temaga sageli nõus ja olen tänulik tema juhiste eest. Ma olen oma sisehäälega viimaks sõbraks saanud ja usu mind, see on võrreldamatult parem tunne kui temaga vaenlane olla!

Sinu käitumine on sinu elu peegel!

Suhted ja peeglid

Selles, et sinu suhe sind ei rahulda, ei saa sa kunagi üksnes oma partnerit süüdistada – isegi väärsuhte korral!. Nii lihtne on kritiseerida teist inimest selle eest, et tema temperament, mõttetöö, loogika või emotsioonid ei klapi sinu omadega.

Kui sina soovid, et sinu suhe muutuks, peaksid sa esmajoones endasse vaatama, sest sina oled ainus, keda sa oled võimeline muutma. Kui see tundub sinu jaoks võimatu või isegi klišeeline, siis on ilmselt kõige lihtsam lahendus suhe lõpetada. Kuid sa ei lõpeta ühtegi suhet kunagi lihtsakäeliselt, teadmata lõplikult, mis on sinu suhteprobleemide tegelikuks põhjuseks, vastasel juhul jääd sa tehtud sammu pikalt kahetsema. Seega lõpeta korrakski enda partneri, oma lapse, oma vanema, oma kolleegi või oma naabri süüdistamine ja võta mõned minutid sisekaemuseks, milleks sul kulub järgnevate lõikude lugemine!

EMOTSIOONID JA PEEGLID

Omalaadne katse viidi läbi Aafrika metsloomadega, kelle ette asetati nende endi keskkonnas suur peegel.

Leopard, kes peeglist möödudes märkas silmanurgast ähvardavat kuju, lendas õhku, otsekui oleks maamiinile astunud. Üllatusega märkas ta, et temaga kohtunud võõras oli samuti ehmunud. Maandudes võttis ta kassile omaselt agressiivse hoiaku, millele võõras vastas samaga. Järgnes paar ähvardavat käpalööki võõra suunas, millele võõras ei jäänud midagi võlgu. Mõistes, et tema jõud temaga sama osavast ja kartmatust tundmatust üle ei käi, tõmbus leopard pisut tagasi. Samuti otsustas ka tema vastane toimida. Õige pea märkas leopard, et tema liigikaaslane ei kavatse teda esimesena rünnata ja viskas end pikali, mille peale näis rahunevat ka tema vastane, kes tema vastas ennast samuti pikali heitis. Varsti keeras leopard end kenitlevalt selili ja vehkis kassilikult käppadega õhus, märgates kergendusega, et võõras osutus niisamuti mänglevaks ja sõbralikuks.

Sama peegli ette sattunud gorilla käitus esmapilgul sarnaselt leopardile. Võpatades hüppas ta ootamatult kohatud elukast eemale ja kui märkas, et ka teine ei ole kõvemast puust kui tema, haaras maast rohututi koos mullaga ja virutas põlatud võõra suunas. Ta pidi ka koheselt taganema, sest vastuseks heidetud mullapomm lendas tema poole. Sedaviisi, kord rünnates ja siis taganedes, jauras gorilla kuni tüdimuseni ja otsustas lõpuks targu taganeda, sest selles võitluses ei suutnud ta oma üleolekut tunnistada.

Põikpäine gorilla näeb maailma väga konkureeriva ja ähvardava paigana, kus enda oleluse eest peab võitlema, sest kogemusega kaasnevad emotsioonid tekitasid temas väga tugeva negatiivse meeleolu, mida ta mäletab väga hästi ka järgnevates sarnastes situatsioonides. Kõik karjuvad tema peale ja viskavad mulda tema suunas ja see ajab teda juba varakult marru.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Mänglev leopard seevastu näeb maailma kompromissivõimelisena, kus võib leida armastust ja sõpru, kes on temaga samamoodi eputlevad. Tema emotsioonid olid valdavalt positiivsed ja ilmselt ootab ta ka edaspidi sarnaste emotsioonide kogemist kui satub sarnasesse olukorda.

Kumbki loom ei tunnistanud oma peegelpilti kuni lõpuni enda omana. Nad lasid enda eest otsustada emotsioonidel, mitte teadvusel, milleks olid – nagu allolevalt videolt näha – vaid inimeste lähisugulased šimpansid võimelised. Kahjuks ei suuda isegi kõrgelt haritud inimesed sageli näha ümbritsevat maailma oma peegelpildina, ajades endapoolse tõlgenduse segamini ümbritsevate inimeste reaktsiooniga. Raevule vastatakse raevuga, ähvardustele ähvardusega. Kui sina ei naerata maailmale, nagu sa ei naerata peeglisse, siis ei näe sa ei maailmas ega ka peeglis teistsugust emotsiooni.

PEEGLID MAGAMISTOAS

Samasugune kõverpeegel laiutab isegi meie magamistubades. Naised – ja ka mehed, ent nemad polnud küsitluse objektid – kurdavad enim oma kehva seksuaalelu ja -isu põhjusena partneri vähest tähelepanu. Tüüpiline heterosuhtes mees soovib vaid kähkukat ja peale seda ei tee naisest väljagi, keerab voodis hoopis selja, selle asemel, et pikalt ja kirglikult oma õrna kaaslast kaisutada. Sellest frustratsioonist pärinevadki stereotüüpsed mehekuvandid. Levinud avamuse kohaselt on mehed kõigest liikuvad genitaalid, keda motiveerivad üksnes vallatud kurvid ja ligipääs nendele.

Hiljutisest küsitlusest selgub hoopis, et meeste kirg on reaktiivne, mitte spontaanne ja seda saab vallandada sootuks verbaalsemate ja märkamatute signaalidega kui varem arvatud. Ehk teiste sõnadega erutab mehi sarnaselt naistega partneri iha nende järele ja nad soovivad, et naised võtaksid kasvõi mõnikord üle initsiatiivi astuda nendega seksuaalvahekorda.

Kui naised usuvad senini kangekaelselt, et neil on tundlikkuse monopol ja mehe iha valla päästmiseks piisab vaid kohalolekust ja jalgade laiali ajamisest, siis eksivad need „tundelised“ naised sedavõrd, et see seab ohtu nii nende seksuaal- kui kogu kooselu. Kui suhte alguses täheldatakse naiselikku initsiatiivi seksiks märgatavalt sagedamini, siis suhte kulgedes jäetakse see ülesanne üha rohkem meeste kanda, kes nagunii ju muust kui kurvidest ja kehaõõnsustest ei huvitu.

Tõenäoliselt kaeblevad need naised suhte kvaliteedi ja intiimsuse vähesuse üle. Kui neilt küsida, kas nende mees on nende väheste 12 protsendi seas, kes tunneb end naise poolt ihaldatuna, siis kuidas võiksid nad vastata? Ligi 95 protsenti meestest soovib näha ja tunda end naise ihaluse objektina. Nad soovivad, et nende partner neid idealiseeriks, millest sai armupommitamise artiklis räägitud.

Kuidas vaataksid need õnnetud naised – ja loomulikult ka mehed nende asemel – nüüd oma suhtele, kui mõistaksid, et väga palju on nende enda teha ja seda saab lahendada mitte vingumise või kriitikaga, vaid mõistmisega, et nende suhtumisel oma partnerisse on määrav roll suhte parandamisel. Teiste sõnadega on igaühe suhe tema suhtumise peegel.

Terve ja haiglane nartsissism – kuidas teha vahet?

Eneseimetlejad


Nartsissism ei ole ilmselt tundmatu väljend mitte kellelegi ja enamasti „pärjame“ selle nimetusega ülevoolava tähelepanuvaegusega ja ilu taga nõudvaid inimesi, keda leiame oma tutvusringkonnast või kollasest meediast piisavalt. Tõsi on see, et kui sa hakkad teadlikult ümbritseva elanikkonna seas ennastimetlevaid isikuid otsima, siis lõpuks sa ainult neid ka näed, ükskõik kuhu sa ka ei vaata.

Kas on selleks siis väljakutsuvalt riietuv naabritüdruk (kellele heidavad salamisi himuraid pilke nii perepoeg kui pereisa), kes teeb ühe WC käigu jooksul rohkem selfisid kui Armstrong esimese kuumissiooni vältel, jagab oma siivutuid pilte sotsiaalmeedias ja heidab pilke peeglisse, kus iganes ta nendest ka ei möödu; või silmakirjateenrist ülemus, kes soovib, et tema alluvad käiksid nööri mööda ja käituksid viisidel, mida üksnes tema on võimeline mõistma. Me võiksime nii isegi tervet naissugu, kes kulutab miljardeid ilutoodetele ja on ülitundlik istmikku puudutavate komplimentide suhtes, nimetada nartsissistlikuks.

Sel viisil mõistame me nartsissismi kui üht isiksuseomadust, mis on aga sootuks erinev nartsissistlikkust isiksusehäirest kui erinevate isiksusejoonte patoloogilisest kogumist. Nartsissism kui selline on üldiselt positiivne ja vajalik inimlik omadus, mis aitab meil näiteks oma töö tulemustele vastavat tasu küsida, kõnetada kena võõrast tänaval või uskuda oma võimetesse ja saavutada hämmastavaid tulemusi neid rakendades. Me kõik oleme mingil määral nartsissistlikud ja see täiustab meie elutervet eneseväärtustunnet ning aitab paremini mõista piiri vajaliku nartsissismi ja pahaloomulise nartsissismi vahel, millest viimase tunnusteks on:

  • kõrgendatud enesehinnang; uskumus enda ainulaadsusesse ja erakordsusesse;
  • oma probleemide pidamine ainulaadseteks;
  • enda imetlemise nõudmine;
  • üleolev ja häbenematu käitumine;
  • kadeduse tundmine või uskumine, et teised on kadedad;
  • teiste ärakasutamine;
  • empaatiavõime puudumine. 

Kas sa märkad vahet, mis muudab vajaliku nartsissismi haiglaslikuks? See vahe on märksa enamates isiksusejoontes kui kõigest enese imetlemine.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Kui ennast positiivselt hindavad isikud ja kergelt nartsissistlikud isikud väärtustavad mõlemad sageli ühesugust minapilti, mis ei ole teiste arvamusest eriti mõjutatud, siis patoloogilised nartsissistid ei suuda erinevalt teistest inimestest seda minapilti ilma välise abita säilitada. Selle mõistmiseks peame taas näitliku kirjelduse appi võtma.

Kujuta ette õpilast, kes sooritab eksami negatiivsele hindele, hoolimata tema varasemast põhjalikust ettevalmistusest.

Nii nartsissistlik õpilane kui tema normaalne (tavapärane) võrdlusisik tunnevad end häirituna, sest saadud hinne ei kajasta nende arusaamise kohaselt panust, mis oleks ilmselt väärinud positiivset hinnet. Normaalne õpilane tunneb pettumust, sest oli eelmisel päeval enne eksami toimumist kuni hilise õhtutunnini õpikute taga istunud ja tuupinud pähe kõikvõimalikku jaburust, mida tema arvates tulevases elus isegi vaja ei lähe. Kogu tema vaev ja investeeritud aeg oli sisuliselt raisku läinud, sest tema püüdlustel polnud oodatavaid tagajärgi.

Teisalt tunneb ta end lööduna, sest eksamit sooritama asudes oli ta veendunud, et tema teadmised on tõepoolest positiivset hinnet väärt; ta oleksid veel rohkemgi löödud, kui tema arvates võinuks tema teadmisi hinnata kõige kõrgema positiivsema hindega. Kas sel juhul teda pärast seda ka kaasõpilaste ees kiidetakse või mitte, ei olegi nii tähtis, kuid see oleks ikkagi meeldiv, arvestades tema ettevalmistuse põhjalikkust. Ehk olid tema vanemad õpetanud teda lapsepõlves pingutama, et saavutada võrdväärne tasu oma pingutuste eest, andes mõista, et kui midagi teed, siis tee põhjalikult ja kirglikult.

Nartsissistlik õpilane sedaviisi ei arva. Tema näeb negatiivses hindes rünnakut oma intelligentsusele, mis on tema isiksuse lahutamatu ja iseenesest mõistetav osa. Võimalik, et ta on lisaks sellele veel vihane õpetaja peale, kes tema arvates töötab koolis üksnes seetõttu, et ta kusagil mujal tööd ei leia. Selline õpilane väärtustab samuti panust, mida ta oli ohverdanud positiivsete tulemuste saamise nimel, kuid tema jaoks on see teisejärguline võrreldes tema loomuomase geniaalsusega, mis on igal vastuvaidlematul juhul väärt kõige kõrgemat positiivset hinnet. Kõrvalvaatajale ei tundugi selline mõtteviis väga kummaline, sest mõnikord on neid kahte väärtust (töösse investeeritud panust ja soodsat isiklikku eripära) keeruline teineteisest eristada.

Need kaks õpilast on kogenud ebakõlasid soovitu ja tegelikkuse vahel, nagu me kaalume teatud esemete raskusi kaalul ja võiksime üllatuda, et pisike kullatükk kaalub nii palju võrreldes oma tühise massi ja suurusega. Mõlemad õpilased soovisid paremat hinnet, kuid üks neist asetas kaalukausile oma ettevalmistuse, teine oma isiksuse. Ühe arvates ei olnud hinne vääriline tema pingutusi, teise jaoks ei olnud hinne vääriline teda ennast.

Järgnevalt astuvad mõlemad õpilased õpetaja palge ette. Üks neist õpilastest on suure tõenäosusega aupaklik, sest ta seisab endast vanema inimese ees, kes ilmselgelt on temast intelligentsem, hoolimata tema enda arvamusest, et õpetaja ei olnud päris oma võimete tasemel teda negatiivselt hinnates. Teine õpilane läheb õppejõu kabinetti upsaka hoiakuga (käitub üleolevalt ja häbenematult), peaaegu kabinet uksest sisse tormates, sest tema arvates ei ole vanusel ja kogemusel mingit kaalu tema enda isiksuseomadustega võrreldes (ülepakutud usk enda tähtsusesse). Õppejõud võtab nad vastu, sest tema on viisakas inimene ja kohusetundlik pedagoog, kes soovibki kirglikult oma teadmisi teistega jagada.

Ta võtab üksipulgi läbi kõik õpilase tehtud vead, pakkudes ka võimalust eksam uuesti järele vastata. Üks õpilastest tunneb end koheselt paremini. Ta veendub, et tema teadmised ei olnud tõepoolest positiivset hinnet väärt. Tal on natuke kahju, et oli pingutanud kas liialt vähe või suunanud energia väärate või puudulike teadmiste omandamisele. Kuid ta saab väga hästi aru, et see oli viga, mida õpetaja talle ette ei heida.

Nartsissistlik õpilane aga vaatab mõistmatult pealt, kuidas õppejõud tema tööd kritiseerib ja ei suuda mõista, kuidas see on seotud tema intelligentsusega, sest tema vanemad olid talle alati kinnitanud, kui ilus ja tark ta on, ilma et ta oleks pidanud midagi selle jaoks tegema (usub, et ta on „eriline“ ja ainulaadne). Ta teab väga hästi, et ta on piisavalt tark, saamaks selle töö eest kõige kõrgemat hinnet (usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks). Ta vaidleb igas punktis oma õppejõule vastu, sest temaga nõus olemine tekitaks õpilasele enneolematu valu, mis ta hingetoru kinni nöörib ja jäise käega südame kokku pigistab. Teda ei huvita, millised argumendid on õpetajal, sest mida veenvam on too, seda kehvemini tema ennast tunneb. Talle tehakse puust ja punaseks ette, miks ta ei ole nii intelligentne, nagu ta ennast peab. Nüüd ei olegi selle õpilase jaoks enam tähtis, et jutt käib tema eksami hindest.

Nüüd näeb nartsissistlik õpilane, kuidas õppejõud ükshaaval tema erinevaid isiksuseomadusi kritiseerib, liialdades omapoolse tõlgendusena õpetaja kriitika sügavuses. Tema tähelepanu on puudulik, mõtete seos kohati kaootiline, mälu lünklik ja mõistus alaarenenud, ütleb talle õpetaja, kuigi viimase huuled näivad vormivat küll hoopis teisi sõnu kui õpilane kuuleb. Ta ei suuda seda enam kauem kannatada, seda pole lihtsalt võimalik puhtinimlikult edasi taluda. Mitte keegi ei ole sellist mõnitamist väärt! Kellele küll selline asi meeldiks? Ja nii teebki nartsissistlik õpilane järelduse, et tema õppejõud on temast kraade rumalam, inetum, ambitsioonitum, alandlikum ja sadistlikum (8. usub, et teised kadestavad teda). Lisaks ka loendamatult vanem.

Nende kahe õpilase järgnev reaktsioon erineb teineteisest kardinaalselt. Üks tänab pedagoogi, kes suudab oma ameti vääriline olla, ja sooritab järeletehtud tasemetöö kõige kõrgemale hindele. Nii õpetaja kui õpilane hindavad sellest hetkest peale teineteist veelgi rohkem, sest õpetaja näeb, et tema õpetusest on kasu ja ka õpilane on püüdlik; õpilane näeb, et tema õpetaja hoolib tema hinnetest ja tema käekäigust üldisemalt. Nendel kahel puhkab terve ühiskond ja inimlik tsivilisatsioon üldisemalt. Need kaks loovad õnnelikke suhteid igast vanusest ja soost kaasinimestega, kellele nad võivad hädas toetuda ja keda võivad õnnes toetada.

Teine õpilane käitub samas esimesele õpilasele sootuks vastupidiselt. Ta segab oma õpetajale pidevalt vahele, vaidleb talle igal võimalusel vastu, olgu selleks alust või mitte, ja lõpuks plahvatab. Tema jaoks on alandamine ületanud talutavuse piiri. Ta võib hakata füüsiliselt märatsema, mida psühholoogilises teminoloogias võiks võrrelda psühhoosiga, visates põlatud töö õpetajale näkku, paisates kõik õpikud tema laualt põrandale või koguni ähvardades rusikatega endast vanemat ja füüsiliselt nõrgemat inimest (käitub üleolevalt ja häbenematult). Tõenäolisemalt jääb tema rünnak verbaalsele tasemele, kuid ka väljapaisatud sõnad on igasuguse füüsilise rünnaku väärilised. Sellest vahejuhtumist tunnevad end nii õpetaja kui õpilane omamoodi halvasti.

Õpetaja on kahe lapse isa ja mitmekordne vanaisa, kellel tuleb viimase asjana pähe kellegi isiksust tema akadeemiliste vajakajäämiste pärast kritiseerida. Tema võib hakata seda õpilast teadlikult vältima ja võib koguni kooli direktori endale appi kutsuda vägivaldset õpilast karistama. Õpilane seevastu ei saa millestki aru – õpetaja käitumisest veelgi vähem -, sest ta oli kõigest viimase solvangutele vastanud (empaatiavõime puudumine). Tema arvates oli õpetaja kõigega alustanud, kuid kõigest hoolimata saab tema karistada. Ennekuulmatu ebaõiglus oli tema silmis aset leidnud juba tema töö vääritu hindamisega ja see ebaõiglus eskaleerub, kui teda veel lõpuks ka õigluse nõudmise eest karistatakse.

Ka sellele tuleb vastata, visates õpetaja auto aken kiviga sisse, kui pealtnägijaid ei ole läheduses. Selle eest ei päästa õpetajat isegi direktor, politseist rääkimata. Kuigi kahtlusalusel õpilasel oli igasugune motiiv sedaviisi talitada, on tema reaktsioon süüdistustele kas naiivselt süütu või põlglikult üleolev ja kuna kusagil pole tõendeid ega pealtnägijaid, siis pääseb ka karistamatult. Need kaks loovad koosluse, mis hukutab ühiskondi ja tsivilisatsiooni üldisemalt. Üks ei oska ega ole võimeline end kaitsma arusaamatute ja ootamatute rünnakute eest, teine aga teeb kõik, et teiste ettekujutlus temast vastaks ka tema ettekujutlusega endast, kasutagu ta selleks ükskõik milliseid abivahendeid.

Nartsissisti püüdlustele teiste arvamus temast ühtlustada tema arvamusega endast tulevad kasuks nartsissistliku isiksusehäire teised omadused. Ta ei tunne mingit vastutust lõhutud autoakna eest, sest selleks oli tema arvates piisavalt alust ja ta õigustab paremal juhul oma tegu rikutud õiglustunde taastamisega ning halvemal juhul sellega, et tema jaoks seadused ei kehti. Tal ei ole vähimalgi määral õpetajast kahju, sest too ongi tema silmis oma saatust väärinud, kuna on nii rumal, et ei oska oma musterõpilasi õiglaselt hinnata.

Tühja õpetajast – mitte keegi kooli ametkondade esindajatest ei oska tema erilisi andeid oma vähese vaimse võimekuse tõttu hinnata ja nii loobubki nartsissistlik õpilane kasutamast seadusejärgseid võimalusi nende abil oma negatiivne hinne vaidlustada – miks ta peakski; ilmselgelt on kõigi teiste probleemid tühisemad kui tema omad, mida saaks vaid võrdseid kannatusi läbi elanud isik lahendada (usk, et tema mõttemaailmast suudavad aru saada ainult teised märkimisväärsed inimesed või institutsioonid). Tema meelest võib õpetaja soov teatada vahejuhtumist politseile ja koolidirektorile olla motiveeritud üksnes õpetaja piiratud silmaringist ja jonnakusest, sest nartsissistliku isiksusehäirega isik ei ole võimeline ennast piltlikult väljendades teiste kingadesse asetama.

Kuid enamikus ei peagi nartsissist ennast välja vabandama, sest tema käitumine oli tema kõigutamatu uskumuse kohaselt igati väärikas ja iseenesestmõistetav. Seda enam, et õpetaja pole tema silmis mitte eraldi indiviid, vaid objekt, mis on tema teenimiseks loodud.

Et isiksusehäirega inimestel on kalduvus sooritatud vigu korrata, kohtab meie nartsissistlik õpilane sarnast kohtlemist, mida ta koges õpetaja kabinetis, veel hiljemgi elu jooksul, näiteks täisealisena ülemuse palge ees. Talle tundub võimatu, et tema tööülesandeid ei hinnata tema võimete vääriliseks, ta laamendab ja räuskab kuni saab lõpuks kinga. Kättemaksuks võib ta üritada ülemuse autot põlema süüdata.

Kui politsei oleks seostanud teda esimesel korral õpetaja sõiduvahendi rikkumisega, oleksid ilmselt paljud imestanud, kuidas võib üks isik sarnaseid lapsikuna näivaid tegevusakte sellise sihikindlusega korrata, küsimata seejuures endalt, miks selline inimene üldse antud probleemidesse ülepeakaela satub. Sageli ei jää aga isiksusehäirega inimese tegudest ja käitumisest vastavate organite registritesse mingit jälge järele ja nii pääsevad nad ühekordse hoiatusega ning liiguvad karistamatult ühest suhtest teisesse, jättes endast järele äravahetamiseni sarnase segaduse.

Kuid isegi kui õpetaja oleks hinnanud nartsissistliku õpilase tööd kõige kõrgema hindega, ei omaks see õpilase silmis mingit tähendust, kui ta ei saaks selle hindega teiste ees liputada ja pälvida nende imestust ja heakskiitu. Nartsissistliku eneseväärtuse tühi tähendus seisnebki subjektiivses võimetuses hinnata ise oma saavutusi või panuseid. Seda ülesannet peavad täitma teised – objektid.

Nartsissistid on tühjad kui õhupallid, mille peavad teised täis puhuma. Isegi kui neil endil oleks see suutlikkus, ei tunneks nad enda kätetööst sellist õnnelikusetunnet, nagu selleks on võimelised normaalse enesehinnanguga inimesed. Erich Fromm ütles: „Kui ma olen „suurepärane“ mingi kvalitatiivse omaduse tõttu, ja mitte selle pärast, mida ma saavutan, siis ma ei pea tundma oma siduvust kellegagi või millegagi; ma ei pea pingutama. Kes on õppinud looma, tunnustab varem või hiljem, et ka teised on saavutanud temaga midagi sarnast samadel viisidel – isegi kui tema nartsissism veenab tema saavutuste ülimlikkust teiste isikute saavutuste üle. Keegi, kes pole aga saavutanud midagi, näeb suuri raskusi teiste saavutuste tunnistamisel.“ 

Nartsissistid näevad ümbritsevat maailma hinnanguliselt. Nad hindavad ja võrdlevad kõike. Kõige rohkem hindavad nad ennast, siit ka väljend „enesehinnang“, mis nende puhul on alati kõrgem, kui tegelikkus lubaks välja paista, vaeveldes otsekui hallutsinatsioonide või illusioonide küüsis, mis on omane psühootilistele isikutele. Samadel põhjustel hindas nartsissistlik õpilane end loomuomaselt intelligentseks, mida paraku ei kinnitanud temale määratud hinne.

Nartsissistlik probleem tekib sellest, et nartsissist ei luba kellegil endale väita, et tema kõrgendatud enesehinnang on väär ja alusetu. Lennukatastroofide uurimisega tegelevatele spetsialistidele jääb kindlasti mõistatuseks, kuidas jäi piloodile kahe silma vahele lähenev mäeahelik, millega kokkupõrge võrdsustus kindla surmaga iga pardalviibija jaoks. Samuti imestavad kõrvalseisjad nartsissisti võimetuse üle näha teiste jaoks ilmselgeid vihjeid tegelikkusele. Piltlikult väljendades ei näe ülekaaluline keskealine meesterahvas enda jaoks mingit probleemi osaleda iludusvõistlusel, kus tema konkurentideks on siresäärsed ja noored neiud.

Selline lühinägelikkus, mis lubab nartsissistil näha maailma kui kõverpeeglis, on ühtlasi nii nartsissisti kui tema lähedase suurimaks koormaks, seda enam, et kõigi meelest on kõnealusel nartsissistil kullipilk (ehk terve mõistus ja sensoorne talitus). Ühelt poolt ei luba nartsissist oma uskumusi muuta, teiselt poolt reageerib ta väga raevukalt, kui teised üritavad neid uskumusi muuta. Ühelt poolt peab ta ennast andekaks, ilusaks ja intelligentseks, teisalt nimetab ta kõiki teisi, kes tema sõnu ei kinnita või sellele vastu vaidlevad, andetuteks, inetuteks ja rumalateks. Tema nõudmised on alati suured, sest tema arvates on ta alati rohkemat väärt, kui talle antakse. Ta soovib teistelt nii palju, kuid ei suuda saadu eest isegi siirast õnne ja tänulikkust tunda. Sageli ta mitte ainult ei soovi erikohtlemist, vaid ka nõuab, näiteks järjekorras ette trügides, tõrjudes teisi küünarnukkidega hoolimatult eemale, nagu talitas USA president Donald Trump erinevate riikide tippjuhtide kogunemisel.

Kas sina oled õrn kui orhidee või sitke kui võilill?

Orhideed ja võililled

Kas sinu tuttavad peavad sind üliemotsionaalseks? Või pead sa üliemotsionaalseks kedagi enda tutvusringkonnast? Kuigi ülitundlikud inimesed näivad välispidisel vaatlusel täiesti tervetena, on nad seest nii õrnad, et neid saaks isegi defektseks – puudega – pidada. Ülitundlikud inimesed peavadki oma erilisust sageli puudeks ja häbenevad ja varjavad seda, kuigi võiksid seda sama hästi pidada ka õnnistuseks.

Psühholoogiline leksikon koosneb müriaadist mõistetest, mille tühipaljas nägeminegi tavapärase mõistuse plahvatama paneb. Üksainus külaskäik psühhiaatri juurde võib lõppeda spetsialisti poolt paberile sirgeldatud märkmetega, mille lugemine võiks patsiendi neuroosilaadsesse seisundisse viia. Seepärast ongi mõnikord meie endi terve mõistuse ja arusaadavuse piires mõtekas keerulisi termineid rahvapärasteks muundada. Samuti on mõtekas ühe teadusvaldkonna mõisteid või nähtusi tõlgendada teadmistega teistest distsipliinidest. 

Kuid selleks, et mõista erinevust psüühilise visaduse variatsioonide vahel, peame seekord appi võtma botaanika.

Iga potiaiandusega tuttav rohenäpp teab, et kuigi orhidee kasvatamine võib nõuda eritingimusi, saab rutiinseid protseduure järgides ülinõudlikku lille edukalt ka koduses kliimas kasvatada. Orhidee on kaunis, kuid õrn epifüüt, mille enamik liike kasvab millegi peal, olgu selleks siis puutüved, kivid või koguni surnud taimed. Neid kvalifitseeritaksegi kasvumoe järgi, mille neljast grupist vaid üks kasvab mullas.

Kui sa vaatad nüüd oma toanurgas närbuvat toataime, mis müüja kinnitusel ei vaja muud kui kastmist, siis võid vaid arvata, milliseid eritingimusi vajab kasvamiseks taim, mis ei talu otsest päikest ja üle- ega alakastmist ning mille juured on katmata ja vajavad hingamiseks spetsiaalseid potte.

Kui paluda sul nüüd nimetada mõnda vastupidiseid kasvutingimusi tolereerivat lille, siis ilmselt nimetaksid sa esimese valikuna mõnda umbrohtu. Võilille näiteks. Sedasama nuhtlust, millega aiapidajad suvi läbi võitlevad ja mis juba järgmisel päeval peale muru niitmist taas oma pika kaela välja sirutab. Kui sa soovid teda välja juurida, siis ära sa mõtlegi seda tervelt kätte saada. Ilmselgelt küünitab võilille juur ennast teisele poole maakera, mis teebki ta nii vastikult vastupidavaks. Kui orhidee vale kasvatamine viib lille hukuni, siis võilille väljarookimine ajab enne aiapidaja hauda.

Nende kahe lille erinev nõudlikkus elamistingimuste suhtes on andnud alust liigitada sarnastel alustel ka inimlapsi, kes sirguvad kui lilled koduses pinnases. Ühtesid neist liigitatakse orhideelasteks ja teisi võilillelasteks. Kui me juba räägime lilledest, siis võiksime eeldada, et nende erinevuse ei tingi mitte nende inimestest emad, vaid Emake Loodus isiklikult.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

ÕRNAD JA SITKED LAPSED

Orhideelapsed on ujedad, hoiavad pigem omaette ja tulevad nurgast välja vaid turvalise ja sõbraliku seltskonna olemasolul. Nad on ülitundlikud iga ärritaja suhtes ja sellega kaasneva neurootilisuse tõttu võib nendega koos kasvamine olla vahest tõeline väljakutse. Sellised lapsed tunduvad ekstsentrilised ja eemalehoidvad, neil on kummalised fantaasiad ja iseloomulikud mõtted, mis põhjustab eakaalsaste seas võõristust ja kiusamist. Kuid kui tagada orhideedele piisav juurdepääs päikesevalgusele, õhule ja veele, sirguvad neist tõelised aiapärlid. Orhideelastest saavad südamlikud, loovad, tundelised inimesed, kes kaunistavad igat ühiskonda ja on inimlikkuse alustalaks.

Ja siis on teised väänikud. Kui orhideelaste jaoks on vaja vähest, et neid endast välja ajada, siis võilillelaste jaoks on vaja vähest, et neid õitsemas hoida. Uued olukorrad ja võõrad keskkonnad ei hirmuta neid, nad on ettevõtlikud ja pöörased. Ka nende kõrval üles kasvada võib olla vahest tõeline piin, vähemalt orhiidelapse jaoks kindlasti.

!!!Me oleme nüüdseks juba tuttavad introvertide ja ekstravertide erinevate mõtteprotsesside tagamaadega!!! Introverdid toetuvad otsuste tegemisel rohkem tunnetele, samas kui ekstraverdid kalduvad infot vastu võtma sellisena, nagu see sensorite kaudu tajudesse siseneb, ilma emotsionaalset filtrit rakendamata. Samuti kogevad nad väliseid stiimuleid sügavuti, millega kaasneb põhjalik protsess.

Erinev informatsiooni omandamise viis ja emotsionaalne ülereageerimine muudab introvertsed orhideelapsed väliste stiimulite rohkusele märksa haavatavamateks. Tundlikku väikelast võib ehmatada väiksemgi heli, samas kui võilillelaps jookseb uudishimulikult iga heli poole. Esimese koolipäeva esimesel vahetunnil katab orhideelaps oma kõrvad laste kisa käes, samas kui võilillelaps jookseb rahutult ringi ja tekitab ise seda kisa. Orhideelaps hakkab süüd koolikiusamise pärast enda kanda võtma, võilillelaps ei saa arugi, kui ta oma käitumisega teistele haiget tegi. Orhideelaps otsib huumoris või kunstis viisi ennast väljendada, võilillelaps tarbib seda huumorit ja kunsti.

Nende kahe erinev maailmavaade pärineb erinevatest instantsidest. Orhideelaps tõlgendab kõike hingega, võilillelaps silmade ja kõrvadega. Võilillelapse tasakaalust välja lükkamiseks on tarvis sama suurt energiat kui võilille juurte välja kitkumiseks. Orhideelaps pudeneb vähimagi ebakõla peale kokku nagu orhidee, mille juured on õrnad ja pinnapealsed. Võilill elab põua naljatlevalt üle, enne närtsib muu taimestik tema ümber. Orhidee seevastu sõltub pidevast niiskuse ja kuivuse balansist ja närbub esimesena.

TUNDLIKKUSE TAGAMAAD

Hans Eysencki teooria kohaselt võiksime liigitada orhideelapsi kõrgendatud neurootilisusega isikute hulka – !!! neurootilisusest kui isiksusejoonest saad lugeda lähemalt sellest artiklist !!! Ka psühholoogidest abielupaar Aronid on defineerinud meelelise ülitundlikkuse, millel on oma mõju emotsioonide kujunemisel ja kognitiivsete otsuste tegemisel. Aronite arvates moodustab ülitundlike isikute suhtarv tavainimeste seas kuni 20 protsenti. Need inimesed reageerivad positiivsemalt meeldivatele impulssidele ja skoorivad kõrgemalt Suure Viisiku avatuse skaalal. 

Väärkoheldavas keskkonnas hävitatakse aga nende enesekindlus järjekindlalt. Isegi nii tühised välised ärritajad, nagu vali müra, ere valgus, temperatuuri kõikumine, torkiv riietus või liivatera kinga sees viivad nad kergesti tasakaalust välja. Seepärast ongi tarvis rõhutada individuaalsele tunnetuslikusele mitte objektiivsusele.

Neuroosidega seonduvad paljud ärevus- ja sõltuvushäired, sest neuroosid põhjustavad mitmeid puudujääke psüühilise vastupanuvõime toimimises. Nendeks on suutmatus kontrollida tunge; mittekohased toimetulekumehhanismid; kalduvus kaevelda; ebarealistlikud ideed; kõikuvad emotsioonid; negatiivsete emotsioonide valdavus. Kuna neurootilisusel on niivõrd määrav roll patoloogilises käitumises, siis on sellele hakatud isiksusehäirete tekkeloos tähtsat kohta omistama.

Selline käitumine on samas strateegiline valik, saavutamaks väliste stiimulite optimaalset vastuvõtlikkust; mis pole kaugeltki halb strateegia, sest on loodud just nimelt ülitundlikkuse reguleerimiseks. Samuti kaasavad introvertid ülitundlikkuse reguleerimiseks sotsiaalselt isoleerivat käitumist. Kuna nende meeled on juba bioloogiliselt nii erutatud, siis üritavad nad lisastimulatsioonist eemale hoida, mis on aga vastandlik ekstravertidele, kes on vastupidiselt introvertidele bioloogiliselt alastimuleeritud. Nad tunnevad kergesti igavust ja kalduvad impulsiivsusele. Antud reaktiivus ei vähene mõne lapse puhul paraku isegi vanuse kasvades.

ÄREV AJU

Kõrgendatud motoorse reaktiivsuse (kiired liigutused, kõrge valutundlikkus) ja negatiivse afektiivsusega (pidevalt nutvad, ärevad) imikute parem ajupoolkera on juba varakult aktiivne ja see ennustab paraku ka kõrgendatud neurootilisust hilisemas lapsepõlves, mis võib olla ka mõjutajaks käitumisprobleemide tekkimisele.

Neuroteadlased on avastanud, et isikud, kelle vasak otsmikusagar on aktiivsem, kogevad ärevust vähem ja suudavad ülistimuleerivatest kogemustest edukamalt lahti lasta kui isikud aktiivse parempoolse ajupoolkeraga. Ajuaktiivsuse uuringud on tõestanud, et vasak ajupoolkera on otseselt seotud positiivsete ja parem poolkera negatiivsete emotsioonidega. 

Lihtsustatult väljendades – kellel on aktiivsem parem otsmikusagar, kalduvad olema depressiivsemad, kellel vasak otsmikusagar, kalduvad olema optimistlikumad. Vasaku otsmikusagara aktiivsus pärsib emotsioone väljutava mandeltuuma aktiivsust – nagu noomib vanem ulakat last -, võimaldades psüühikal stressist kiiremini taastuda ja kavandada tegevusstrateegiaid negatiivsetest emotsioonidest sõltumatult. Suure Kuuiku kohaselt on nende isikute säilenõtkus positiivne ja Suure Viisiku neurootilisus madal.

Parema ajupoolkera aktiivsus viitab introvertsele eemaletõmbumise strateegiale, mis väikelaste puhul, kellel tekib võõristus tundmatute inimeste vastu, on tavapärane nähtus. Paljudel lastel säilib samas tervislik uudishimu uudsete stiimulite vastu, mis lubab neil ühelt poolt maailma avastada, kuid teisalt tajuda ohte, mis võivad selle avastamisega kaasneda.

Lähenemine või kaugenemine (võitlemine või põgenemine) on kõige olulisem psühholoogiline valik, mis organismil tuleb langetada suhtes keskkonnaga. Seega on loodus mänginud ülitundlikele lastele vingerpussi, motiveerides neid pigem kartma kui huvituma võõrastest situatsioonidest, mis on organismi täisväärtuslikuks arenguks üliolulised.

Lapse ülitundlikkus muudab ta sõltuvaks vanema tagatud turvalisusest või eemalehoidvaks. Vanemlik ülesanne on „kiusliku“ looduse agendat purustada ja muuta laps julgemaks ja sotsiaalselt osavamaks ehk aidata lapsel kindlalt kiinduda. Antud juhul peavadki keskkonna mõjud tasakaalustama looduslikke mõjutusi.

Ülitundlikkusel on ka mitmeid positiivseid omadusi, iseäranis väärkohtlevas keskkonnas, aidates lapsel juba varakult tajuda lähenevat hädaohtu, mida võib vanema käitumises pinnapealselt märgata (kahemõttelised näoilmed, ähvardav vaikus, kriitilised kommentaarid), kuid teisalt nõuab see lapse psüühikalt tohutut lõivu, sest ülireaktiivsus kulutab meeletut energiat ja vajab pidevat valmisolekut, mis kurnab nii psüühiliselt kui füüsiliselt. Kuid teisalt on depressiivsete vanemate lapsed märksa kaastundlikumad oma mängukaaslaste vastu ja sotsiaalselt osavõtlikumad kui mittedepressiivsete vanemate lapsed, mis võib olla ka tõestuseks, miks paljud raske lapsepõlvega isikud kalduvad altruismile ja valivad elukutseks teiste abistamise.

Halvemal juhul viib elutee neid kokku suhtekiskjatega, kelle probleeme nad asuvad ennastsalgavalt lahendama. Teadagi on selline käitumine osa psüühilise toimetuleku mehhanismidest, millel on prosotsiaalne väljund. See aitab vähendada emotsionaalsuse ärevat fooni ja loob kunstliku sisemise rahulolutunde, sest need inimesed kogevad teiste isikute stressi ja ärevust otsekui iseenda omana, mida tuleb kuidagi leevendada. Kui teine isik on rahul ja õnnelik, on teda lohutav ja abistav ülitundlik inimene samuti rahul ja õnnelik. Mis muudab nad mõlemad paarisuhtes olles ajapikku kaassõltlasteks.

PÄRITAV TUNDLIKKUS

Vapustaval moel saame me inimese psüühilise tervise tulevikku juba tema sünni hetkel ette ennustada. Anestesioloog Virginia Apgar juurutas 1952. aastal ämmaemandate seas sisse nn. Apgari skoori, mille järgi hinnatakse vastsündinud beebi tervist esimesel viiel sünnijärgsel minutil. Ämmaemandad saavad punktiskaalal (0 on minimaalne ja 2 maksimaalne) mõõta vastsündinud beebi nahavärvi, südame tööd, reflekse, lihastoonust ja hingamist. Tervel ja tegusal lapsel on võimalik seega skoorida maksimaalselt 10 punkti. Vähem kui 7 punktiga skoorinud vastsündinud võivad vajada täiendavat välist stimuleerimist ja halvemal juhul isegi elustamist. Kuna sünd on erakordne ja äärmiselt stressirohke sündmus, siis väljendab Apgari skoor kujundlikult inimlapse võimet füüsilise maailma rünnakutega toime tulla.

Kaasa arvatud psüühiliste rünnakutega, sest värske uurimus seostab Apgari skoori hilisema elu toimetulelikkusega. Ligi 34 tuhat last hõlmanud uuringuga leiti, et alla 10 punkti skoorinud lapsed on viiendal eluaastal märksa vastuvõtlikumad välistele mõjutustele. Viiendal eluaastal oli laste arengutundlikkuse hindajateks õpetajad ja lasteaiakasvatajad, kellel polnud mingit teadmist lapse Apgari skoorist või selle seostest antud uuringuga. Nende jaoks olid madalama hinde saanud lapsed püsimatud, kannatamatud ja hajevil, väljendades vähest võimet kohaneda keskkonna nõuetega, nagu nad olid seda ka vastsündinuna.

KUID KÕIK ON PARANDATAV

Kui sinagi tundsid ennast ära orhideelapsena, siis võiksid sa ennast õnnelikuna tunda.  Tõsi, sul on raske oma emotsioone taltsutada ja kontrollida, kuid ilma emotsioonideta kaotaksid sa oma tõelise tundliku mina, mis on inimühiskonnas haruldus, nagu eelnevalt lugeda võisid. Sa ei pea häbenema oma ülepaisutatud emotsionaalsust, vaid võtma seda kui õnnistust. Sinul on anne teisi inimesi mõista ja abistada, luua omapärast kunsti või puudutada oma näitlemisoskustega tuhandete või isegi miljonite inimeste südameid!!! 

Sul on vaja vaid mõista enda ainulaadsust ja suunama oma emotsioone praktiliselt, sinu enda ja teiste huvides. Emotsioonid ei pea sind hävitama, nad on antud sulle hindamatuteks abilisteks. Sa ei pea emotsioonide haldamiseks kujundama välja ratsionaalset mõtlemist, mis võib tunduda isegi robotlik. Sa pead muutuma teadlikuks! Teadlikuks, et sa ei ole mingil määral vigane või haige, sa oled lihtsalt eriline ja normaalne üheaegselt, arvestades loomariigi liigirohkust. Sina oled pärit inimliigist, kuid sinu võimed on erilised. Ära kunagi kahtle enda erilisuses ja kindlasti ära häbene seda!

Ülitundliku inimesena võid sa leida abistavat materjali kõigile orhideelastele pühendatud internetilehelt Ülitundlik inimene.ee

Mida me elult ootame ja soovime ehk mida me vajame õnnelikuks olemiseks

MIS TEEB MEID ÕNNELIKUKS? See küsimus polegi nii kummaline, kui arvestada, et paljud meist ei oskagi olla õnnelikud, olles selle asemel krooniliselt õnnetud.

See võib olla põhjustatud lihtsast tõsiasjast, et me ei tea täpselt, mida elult oodata või koguni nõuda. Kiretus ja ennastohverdavas suhtes viibiv koduperenaine ei tea, et peale kannatuste on tal elult nii palju saada. Kuid ta võib samas arvata, et laste ja abikaasa õnnelikuks tegemine on tema elu ülesanne, mis annab tema olemusele tegeliku põhjuse – kui tal poleks peret, ei oleks ka teda vaja. Asjad hakkavad paremuse poole pöörduma alles siis, kui ta avab lõpuks oma silmad ja näeb kaugemale koduseinte vahelt.

Talle tulevad meelde ehk lapsepõlveunistused, milles ta oli andekas kunstnik või näitleja. Ta mõistab korraga, et teiste nimel orjamine ei ole tema elu ülesanne, olgugi, et nõudlik abikaasa ja “abitud” lapsed teda vastupidises veenavad. Muutusteks oleks piisav, kui see naine korrakski keskenduks väljakutsetele ja soovidele, mida ta võiks keskkonnalt oodata, balansseerides oma eksistentsi vajaduste (olla armastav abikaasa ja hoolas ema) ja saavutuste (olla naine ja tugev isiksusus) vastandlikus tormis. Need väljakutsed motiveerivad füüsiliselt liigutama, reageerides välistele impulssidele kas tõmbumise või tõukumisega, lähenemise või eemaldumisega. Seepärast ongi motivatsioon midagi teha meie käitumise peamine käivitaja ja selle reguleerija.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Sigmund Freudi kureeritud psühhoanalüütilise koolkonna uskumuse kohaselt juhivad inimesi eesmärkide saavutamisel allasurutud antisotsiaalsed impulsid, mis on arusaadavalt pragmaatiline ja negativistlik vaade hummaansusele, kuigi Freudi kohaselt on terve ja õnneliku isiksuse ülim eesmärk „armastada ja töötada“. Carl Rogersi poolt eelmise sajand keskel käima lükatud humanistlik psühholoogia usub aga siiralt, et inimlikkuse ülimaks eesmärgiks on soov oma positiivseid ressursse rakendada – „täielikult funtsioneerida“ -, et neid seatud üllate ja humaansete eesmärkide saavutamiseks ammendada.

Suure Viisiku mudelit arvestades on hästi toimiva isiksuse kõik faktorid mõõdukalt kõrgel tasemel, välja arvatud neurootilisus. Ka Hippokratese arvates on terve inimese tunnuseks erinevate kehavedelike tasakaal. Kaks natside koonduslaagrit üle elanud Viktor Frankli meelest muudab üksnes elu mõtte leidmine ühe isiksuse täisväärtuslikuks. Peale „itsitavate“ rottidega tehtud katseid tõdes neuroteadlane Jaak Panksepp, et kõigi – loomade kaasa arvatud – ülim soov ja elu eesmärk on tunda end õnnelikuna. Darwinistlik seisukoht võtab kõik suurepäraselt kokku: organismi heaolust sõltub see, mil määral on tema instrumendid, nii bioloogilised kui psüühilised, adopteerunud – sünkroniseerinud ennast – välise keskkonnaga.

INIMVAJADUSTE PÜRAMIID

Ühe enimtunnustatud inimlikku motivatsiooni käsitleva teooriana tunnustavad arenguteoreetikud Maslow´ vajaduste hierarhiat. Selle looja Abraham Maslow andis 1934. aastal avaldatud kirjutisele ka otsekohese pealkirjaga „Inimliku motivatsiooni teooria“, kategoriseerides inimese viis vajadust, mida sageli kujutatakse piltlikult püramiidina, kus toeka vundamendina laiutavad kõige all meie põhilisemad vajadused, tipnedes inimliku võimekuse potentsiaali ekspluateerimist soodustavate vajadustega.

Püramiidi viis erinevate vajaduste kihti jaotuvad omakorda kolmeks: põhivajadusteks, psühholoogilisteks vajadusteks ja eneseteostuse vajadusteks. Esimesse liigituvad a) füsioloogilised vajadused ja b) turvalisuse vajadus; teise c) armastus- ja kuuluvusvajadus ning d) tunnustusvajadus ja kolmandas laiutab uhkes üksinduses e) eneseteostusvajadus. Nelja esimest nimetas Maslow puudulikkusvajadusteks, viimast olemusvajaduseks.

Maslow vajaduste püramiid
Maslow’ vajaduste püramiid

 

Puudulikkusvajadused põhinevad millegi puudusel, mille otsimine motiveerib meid tegutsema ja tekitab tunde, mida edumeelsete inimeste meeletut sooritusvajadust iseloomustades nimetatakse „näljatundeks“. Näljatunne muutub arusaadavalt seda väljakannatamatumaks, mida kauem on keegi näljane olnud, selle vajaduse rahuldamine on nii kehale kui hingele ülioluline ja vältimatu. Pole vaja elavat kujutlusmeelt, et seostada puudulikkusevajadusi näljaga, sest meie fundamentaalsete vajaduste rahuldamine piirdub enamasti füüsilise keha elushoidmisega ja selle tegevusega kaasneva psüühilise stressiga.

Kuigi Maslow´ arvates on inimesel võimalik samaaegselt taotleda mitme erineva vajadusastme rahuldamist või mõnda isegi vahele jätta, ei ole see paraku võimalik vajaduste kõige madalamal astmel seistes. Ilma primaarsete ressurssideta nagu õhk, toit, vesi, uni, kehakate, peavari ja isegi seks, ei saa muude vajaduste rahuldamisele keskenduda. Need vajadused tekivad instinktiivselt ja neid rahuldatakse instinktiivselt. Pole mõtet küsitleda nende otstarbekuses; need on vaja LIHTSALT rahuldada.

Näljane mõtleb ainult toidust, kõrbes eksinu veest, kodutu soojast asemest, uppuja hapnikust, unetu unenägudest ja üksik seksist. Nende mõtetesse võib vahest mõni kõrgem unelm ära eksida, kuid karm reaalsus tirib nad fantaasiatest peatselt halastamatult jalgupidi tegelikku ellu tagasi ja sunnib üksnes tühipalja eksistentsi nimel kogu allesjäänud energiat ühe sihtmärgi saavutamise nimel panustama.

Vaadake kaadreid natside koonduslaagritest, kus ülesrivistatud õnnetud inimvared on kokkukukkumise äärel. Sellistel hetkedel on inimene nõus kõike ühe suutäie nimel tegema, unustades mõnikord isegi vennaarmu.

Samas, täpsustas Malsow end hiljem, ei pea kõik vajadused olema saja-protsendiliselt rahuldatud, et ihaldada millegi rohkema järele või seda otsima asuda. Ent vajaduste alama astme puudujäägid muutuvad mõnikord kinnisideelisteks ja ei luba end nii lihtsalt unustada. Paljud lotovõiduga äkiliselt rikastunud ja senini puuduses elanud inimesed asuvad peale rahasumma laekumist esimesena madalamaid – seni rahuldamata jäänud – vajadusi rahuldama.

Täis kõhu, toidu piisava ülejäägi ja kuiva ulualusega inimene hakkab nüüd enda ümber vaatama, kas läheduses pole kedagi, kes võiks tema toiduvarusid ihaldada või teda turvalisest keskkonnast välja tõrjuda. 

Koheselt muutuvad tähtsaks personaalne, emotsionaalne, majanduslik ja füüsiline julgeolek. Need vajadused hakkavad dikteerima inimese edasist käitumist ja põhinevad juba millegi küllastumisel nii füüsilisel (toitu ja soojust jätkub) kui emotsionaalsel (enesekindlus) tasandil. Turvalisuse tunne on seega samuti üks põhilisi vajadusi, mis garanteeritakse tugeva keha ja terve vaimuga ning muudab inimese atraktiivseks teistele ühiskonna liikmetele, kes ei näe temas ohtu oma julgeolekule ja on valmis teda oma grupi liikmeks võtma.

Alles peale primaarsete vajaduste rahuldaval määral tagamist saab inimene võtta sihiks hierarhias kõrgemal paiknevad kihud. Toidu- ja unepuudus vähendavad näiteks märgatavalt mentaalset ja füüsilist võimekust, mida on vaja rakendada kõrgemate inimlike eesmärkide otsimiseks ja leidmiseks. Puudulikkusvajaduste rahuldamine vähendab motivatsiooni püsida samal tasandil: täis kõht tekitab küllastuvusetunde, mis kaotab igasuguse vajaduse täiendava söögikoguse järele. Kuid seevastu olemusvajaduste – turvalisuse – rahuldamine üksnes suurendab motivatsiooni kindlustada antud tasandil püsimist. Ka uudishimul on kalduvus püsida ühtlasel erutuse tasemel: kui see on rahuldatud ühes vallas, tekib see koheselt teises vallas.

Järgmine tasand baseerubki interpersonaalsetele (isikutevahelistele) vajadustele ja seostub kuuluvustundega, mis on ülioluline juba varases lapsepõlves, mil lapses tekib minatunnetus ja teadlikkus, et ta on emast füüsiliselt eraldi funktsioneeriv organism ja isiksus. Laps vajab armastust ja varasemalt saavutatud turvalisustunne, et toit ja soojus on kindlustatud, rajab püsiva sideme tema põhilise hooldajaga, kelleks on enamasti tema ema. Ilma kuuluvustundeta ei ole ka püsivat turvalisuse tunnet ja mõnikord kaalub esimene üle isegi viimase. Parimaks näiteks on väärkoheldud lapsed, kes keelduvad düsfunktsionaalsest kodust lahkumast ja klammerduvad isegi sotsiaaltöötajate pingutusi trotsides ohtliku ema külge. Armastus on tõepoolest ülim jõud, mille defitsiit põhjustab selliseid enimlevinud sotsiaalseid vaegusi nagu ärevust ja depressiooni.

Kuuluvustunne käib käsikäes tunnustusvajadusega, olles teineteisest lahutamatud paarilised, mida üksildases maailmas ei leia. Tunnustusvajadus tekib seoses murega enda tähtsusest, mida teiste inimeste suhtumine peaks väljendama. See Maslow püramiidi põhivajadus iseloomustabki, miks me kõik oleme – erineval määral – nartsissistlikud.

Kuigi kõigil on vajadus olla tunnustatud, ei saa see lähtuda vaid väljastpoolt, vaid peab tasakaalustama sisemist tunnustust: eneseväärtust. Maslow´ eristas kahte tunnustuse alaliiki, millest üks on lugupidamine enda vastu (väärikus, saavutused, meisterlikkus, iseseisvus – normaalne) ja teine on maine ehk austamine teiste poolt (staatus, prestiiž – nartsissistlik). Paljud asendavad ühte teisega, lootes, et väline tunnustus täidab sisemise tühjuse, mida on põhjustanud põhivajaduste rahuldamata jätmine lapsepõlves. Tagajärjeks on madal enesehinnang. Seega ei tasakaalusta puudulikku vajadust iseennast austada ükskõik kui suur tunnustus teiste poolt. On piisavalt tõendeid inimestest, kes peale ülemaailmse kuulsuse saavutamist on enesetapu sooritanud – mõnel juhul üksindustunde pärast – kuigi kõigile tundub, et see on viimane asi, mille pärast kuulsa ja rikkana muretseda. Mis ka tõestab, miks inimestevahelised suhted on kõigi isiksusehäirete puhul peamised väärate tajude ja sellega kaasnevate mürgiste emotsioonide allikad.

Viimane vajaduste tase viitab inimese isiksuse potentsiaalile ja selle potentsiaali lõplikule ekspluateerimisele ehk sellele väärtusele, millele viitavad humanistid. Neid vajadusi võiks iseloomustada kui leevendamatut nälga. Nagu eelnevalt öeldud, vähendab madalamate vajaduste rahuldamine motivatsiooni, kuid olemusvajadused vaid suurendavad motivatsiooni, sest inimlikud võimed piirnevad üksnes enda seatud piiridega. Püramiidi tipp sümboliseerib meisterlikkust, saavutuste ja soovide ülemvõimu. Inimene peab looma endast võimaliku ülimina, oma täiuslikkuse vormi. Suurim kahetsus, mida surev inimene võiks veel viimastel eluminutitel teistega jagada, on oma unistuste mittejärgimine. See on lõplik karistus pooleldi elatud elu eest.

Artikli alguses kirjeldatud koduperenaine on jäänud teel püramiidi tippu kusagile toppama. Ta on endale ja oma perele kindlustanud turvalise keskkonna (kui tegu ei ole väärsuhtega), kus süüa ja hoolt on piisavalt, kuid jätnud emotsionaalselt nälga iseenda. Ta ei näe kõrgemale füüsilistest vajadustest. Tema puudusvajadused on rahuldatud, kuid mitte olelusvajadused.

Kuigi ta võib end tunda suhtes õnnelikuna, on ikkagi midagi otsekui puudu. See naine on ennast võimeka naisena tõestades ära kaotanud, enda kõrgemaid vajadusi ignoreerinud, muutunud suhte tööriistaks, millel pole oma individuaalseid sihte ja unistusi. Ta on kaotanud kõrgema elu mõtte, millele järgnemine teeb tõeliselt õnnelikuks. 

Nii “sureme” me suhtes, milles me oleme muutunud iseenesestmõistetavaks. Me oleme igava kuid turvalise igapäevaelu tapeedid. Selleks ei peagi langema suhtekiskja veetluse lõksu, et ennast suhtes ära kaotada. Ka täiesti toimiv ja rahuldav suhe võib individuaalsuse ära tappa.

Seepärast ÄRA ENNAST ÄRA UNUSTA! Loe antud artiklist, milliseid individuaalseid vabadusi tagab üks normaalne suhe! MÕTLE OMA SUHTE ÜLE JÄRELE JA KÜSI VIIMAKS ENDALT, KAS SA OLED ISIKSUSENA SELLES ÕNNELIK. EHK VAJAD SA PALJU ROHKEMAT, KUI SUHE SULLE PAKUB! Kui sa tunned rahulolematus. siis räägi sellest enda partneriga. Mõistev paariline kuulab sind ära ja aitab sind sinu unistuste täitmisel. Kui te vajate abi, sest olete mõlemad nõus muutustega, siis otsige abi professionaalsetelt nõustajatelt kas siis koos või kumbki eraldi.

Kas sina oled suhtes süüdistaja või lepitajaga?

Süüdistamine
  • Iga sõltuvussuhte aluseks on emotsioonide vale juhtimine ja mittetajumine.
  • Ühelt poolt võimaldab see tunda liigset süüd, teisalt panna teisi süüd tundma.
  • Esimesel juhul ei oska inimene emotsioone loogikast lahutada, teisel juhul ei soovi inimene oma emotsioone tunnistada.

Soodus õpikeskkond ehk õnnelik lapsepõlv on õpetanud emotsioone tajuma ilma ekstreemsete tõusude-mõõnadeta ja reaktsioon nendele on tasakaalustatud. Väärkohtlev kasvatus muudab emotsioonide haldamise strateegiaks, mida tuleb iseseisvas täiskasvanuelus suhetes lähedaste isikute ja teiste inimestega jäigalt rakendada. See takistab töötavaid sotsiaalseid oskuseid ilma negatiivsete eelarvamusteta omandada ja loob isiksuse instrumentide tööd mõjutava kestva emotsionaalse fooni ehk meeleolu, mida me nimetame vihaks, ärevuseks ja kurbuseks ning mis võib lõpuks moonduda kontrollivajaduseks just nende samade emotsioonide vältimiseks või kaotamiseks.

Paraku hakkab emotsionaalselt pime isik, kes ei pea konkreetseid emotsioone endast lähtuvaks, otsima selle lätteid teistes ja teeb alguse süüdistamise ja kriitika suletud ringile. Tegelikkuses on ka süüdistamine üks osa agressiivsetest toimetulekumehhanismidest, mis annavad meile käitumuslikud suunised. Kõige enim tuntud toimetulekuviisid ongi lepitamine ja süüdistamine, nende järgi saame isikusetüüpe kutsuda vastavalt lepitajaks ja süüdistajaks.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Lepitaja on juba varases lapsepõlves õppinud ära kohanemise kunsti, ta ei soovi keskkonnaga vastanduda, vaid sellesse sulanduda, vältimaks valusaid psüühilisi või füüsilisi kogemusi, mis vastandumisega kaasnesid. Tüüpilisteks keskkonnateguriteks on siin perekond ja väärkohtlev vanem, kes sundis kas teadlikult või alateadlikult last süüd kõige toimuva eest endale võtma. Kuna laps tunneb vanema käitumisest põhjustatud süüd, üritab ta nüüd kõigest väest kõike katki tehtut parandada – ta kogeb moraalset ärevust. Et aga edasine vastandumine on ebasoovitav, loobub ta lõpuks vabatahtlikult individuaalsetest soovidest ja vajadustest. Ta on kui tapeet, mis toa seinas üritab hea välja näha ja taustaga sulanduda ning tunneb end häbistatuna seinale paisatud süljelärakate pärast.

Süüdistaja pärineb täpselt sarnasest väärkohtlevast perekonnast, kuid tema on üle võtnud oma vanemate kombe süüdistada. Enese lepitaja kombel alla surumine tundub temale veelgi valusam kui ülekohtu vastu hakkamine. Nii hakkab süüdistaja kõigile näpuga näitama, võtmata endale mingit vastutust ei teiste ega enda probleemide pärast. Ta taandab end psüühiliselt keskkonnast, kuid jääb füüsiliselt paigale. Ta ei võtnud lapsena süüd endale ja ei tee seda ka täisealisena.

Sarnaselt süüdistamisele toimib ka muutmise käsutamine: „Võta endaga midagi ette, sinu reageerimine on muutunud võimatuks!“ See on üks osa tingimustega armastusest, kuid pole lähtunud soovist mitte partneri juures mingeid positiivseid muutusi näha, vaid soovist enda ebakindlust intiimsuse kadumise kartuses tugevdada. Sel viisil nõuab kiskja oma ohvrilt pidevat truuduse ja lojaalsuse tõestamist.

Need kaks isiksusetüüpi on rajatud teadlikele oskustele indiviidina toime tulla. Antud oskus ei pea omama ei positiivset ega negatiivset väljundit, ta ei pea olema produktiivne ega mitteproduktiivne. See lihtsalt on, saades mõjutusi iseloomult ja mõjutades põhiuskumusi, eesmärgiks vähendada sisemist psüühilist ebamugavust.

Lepitajad kasutavad toimetulekumehhanismina sageli huumorit, muutudes seltskonna lemmikuteks, kes suudavad ka enda kulul nalja teha. Süüdistajad kasutavad meelsasti agressiivset füüsilist või verbaalset väljaelamist, sest kõik nende lähedased ei ole nõus vabatahtlikult süüd nende eest endale võtma. Nii leiavadki süüdistajad oma suhtekaaslaseks lepitaja, kes tunneb rahuldust, et saab süüdistaja ärevust leevendada.

Nad mõlemad ihaldavad kaost, üks neist külvab seda ja teine korrastab. Tüüpiline lepitaja läheb suhtesse alkohoolikuga, kelleks oli lapsepõlves ka üks või mõlemad tema vanematest. Ta võimaldab alkohoolikul tema kahjulikke harjumusi elus hoida ja loobki kaassõltuvussuhte. Süüdistaja pole aga sugugi selle eest tänulik, vaid leiab lepitaja allaheitlikus käitumises ühe põhjuse oma alkoholismile.

Kumbki isiksus ei leia kontakti oma sisemiste emotsioonidega, vaid on nendest võõrandunud. Lepitaja ei aktsepteeri viha, süüdistaja ei aktsepteeri süütunnet. Nad üritavad pinnapealselt tajutud emotsioone vältida, kuid parim viis on selleks leida keegi teine, sest arusaadavalt ei saa lepitaja üksi olles kedagi lepitada ja süüdistaja üksi olles kedagi süüdistada. Nii tõmbuvad nad teineteise külge ja selles universaalses külgetõmbetantsus etlevad süüdistajad suhtekiskja, lepitajad tema ohvri rolli. Kaassõltlasena loodavad nad, et teine pool suudab neid tingimusteta mõista ja aktsepteerida, kuid seda on liialt palju oodatud inimestelt, kes on ennast emotsionaalselt hüljanud.

Pekstud koerad ja ameerika mäed

Rollercoster

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub suhtekiskja ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine.

Kiskjalikus väärsuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu.

„Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas järge pidada tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu köitis tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed.

See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda pealegi veel igapäevaselt toitis. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes andis minu hüpoteesile nime, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prillalaua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Me võtame ka konfliktset situatsiooni, nagu näiteks suhtes nii tavapärast vaidlemist, protsessina, millel on kindel algus ja lõpp. Algab see enamasti juba ammu enne seda, kui krõbedad sõnad lendama hakkavad, kuid lõppeb enamasti tajutava leppimisega, mis on meeldiv tunne. Kui tüli on rahumeelselt lahenenud, tunneme me ovatsiooni meeldivast meeleseisundist, et kõik hirmus on seekord möödas. Me unustame – vähemalt ajutiselt – ebameeldivad sõnad, millega partner meid just äsja kostitas ja enamasti – samuti vähemalt ajutiselt – arvestavad suhte pooled teineteise vajadustega, mis said just teisele poolele teatavaks tehtud. Kahjuks toimib leppimine samamoodi ka väärkohtlevas suhtes, kus algne vägivald unustatakse ja meenutatakse vaid selle lõppu, mille vältel vägivaldne partner vabandab ja demonstreerib oma lipitseva käitumisega, et soovib ohvrile vaid parimat. Siit pärineb ka väljend „nagu ameerika mägedel“, kus ootusärevalt oodatakse vaid tõuse ja karjutakse langustel.

Väärkohtlevas suhtes tekitavad sõltuvust üleliigne kuuluvuse- ja tunnustuseiha. Armupommitamine võimaldab kiskjaliku rünnaku ohvritel end tähtsana tunda ja nad kipuvad selle tunde rahuldamist seostama selle konkreetse isikuga, kes antud juhul ongi armupommitaja. Suhte edasine areng juhib tavapäraselt armumiseni. Ohvrite meeled harjuvad säärase seostamisega, kus üllad tunded võrdsustuvad kiskjaliku Casanovaga ära sel viisil, et vastupidise kogemine viib nad segadusse ja nad hakkavad meeleheitlikult otsima põhjuseid äkilisele muutusele, mille järgselt senisest meeldivast ja sõbralikust isikust on saanud agressiivne ja väsimatu kiusaja. Vastuseks annab nende (ala)teadlik mõistus neile teada, et nad peavad taastama selle tarneahela, mis kindlustas senini toiminud õnnetunde.

Ja nad asuvadki eneselegi tunnistamata ennistama seda (petlikku) status quod, mil armupommitaja oli veel võluv ja ülisõbralik isik, otsides temalt tunnustust ja muutudes lipitsevaks ketikoeraks, kes ei saa isegi aru, mis sunnib neid peremehe sellise sooja-külma käitumisega leppima. Mida külmem väärkohtleja nende vastu on, seda enam nad üritavad võita tema poolehoidu, mida soojem ta on, seda õnnelikumana nad end tunnevad, kuni kogu tsükkel kordub taas, kiskudes ohvri tundemaailma kaasa peadpööritavale sõidule ameerika mägedel, kus laskumised on sama järsud kui tõusud. Külmus on alati tundunud klammerdumise kõrval palju ahvatlevama omadusena, kuigi üks põhjustab teist, olles üheaegselt nii lahutamatud kaaslased kui üksteise olemasoluks vajalikud, nagu vajab kurjus enda eksisteerimiseks headust.