Pekstud koerad ja ameerika mäed

Rollercoster

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub suhtekiskja ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine.

Kiskjalikus väärsuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu.

„Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas järge pidada tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu köitis tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed.

See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda pealegi veel igapäevaselt toitis. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes andis minu hüpoteesile nime, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prillalaua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Me võtame ka konfliktset situatsiooni, nagu näiteks suhtes nii tavapärast vaidlemist, protsessina, millel on kindel algus ja lõpp. Algab see enamasti juba ammu enne seda, kui krõbedad sõnad lendama hakkavad, kuid lõppeb enamasti tajutava leppimisega, mis on meeldiv tunne. Kui tüli on rahumeelselt lahenenud, tunneme me ovatsiooni meeldivast meeleseisundist, et kõik hirmus on seekord möödas. Me unustame – vähemalt ajutiselt – ebameeldivad sõnad, millega partner meid just äsja kostitas ja enamasti – samuti vähemalt ajutiselt – arvestavad suhte pooled teineteise vajadustega, mis said just teisele poolele teatavaks tehtud. Kahjuks toimib leppimine samamoodi ka väärkohtlevas suhtes, kus algne vägivald unustatakse ja meenutatakse vaid selle lõppu, mille vältel vägivaldne partner vabandab ja demonstreerib oma lipitseva käitumisega, et soovib ohvrile vaid parimat. Siit pärineb ka väljend „nagu ameerika mägedel“, kus ootusärevalt oodatakse vaid tõuse ja karjutakse langustel.

Väärkohtlevas suhtes tekitavad sõltuvust üleliigne kuuluvuse- ja tunnustuseiha. Armupommitamine võimaldab kiskjaliku rünnaku ohvritel end tähtsana tunda ja nad kipuvad selle tunde rahuldamist seostama selle konkreetse isikuga, kes antud juhul ongi armupommitaja. Suhte edasine areng juhib tavapäraselt armumiseni. Ohvrite meeled harjuvad säärase seostamisega, kus üllad tunded võrdsustuvad kiskjaliku Casanovaga ära sel viisil, et vastupidise kogemine viib nad segadusse ja nad hakkavad meeleheitlikult otsima põhjuseid äkilisele muutusele, mille järgselt senisest meeldivast ja sõbralikust isikust on saanud agressiivne ja väsimatu kiusaja. Vastuseks annab nende (ala)teadlik mõistus neile teada, et nad peavad taastama selle tarneahela, mis kindlustas senini toiminud õnnetunde.

Ja nad asuvadki eneselegi tunnistamata ennistama seda (petlikku) status quod, mil armupommitaja oli veel võluv ja ülisõbralik isik, otsides temalt tunnustust ja muutudes lipitsevaks ketikoeraks, kes ei saa isegi aru, mis sunnib neid peremehe sellise sooja-külma käitumisega leppima. Mida külmem väärkohtleja nende vastu on, seda enam nad üritavad võita tema poolehoidu, mida soojem ta on, seda õnnelikumana nad end tunnevad, kuni kogu tsükkel kordub taas, kiskudes ohvri tundemaailma kaasa peadpööritavale sõidule ameerika mägedel, kus laskumised on sama järsud kui tõusud. Külmus on alati tundunud klammerdumise kõrval palju ahvatlevama omadusena, kuigi üks põhjustab teist, olles üheaegselt nii lahutamatud kaaslased kui üksteise olemasoluks vajalikud, nagu vajab kurjus enda eksisteerimiseks headust.

Suur Viisik – kes sa oled isikuna, mida sa armastad ja kuidas sa käitud.

Suur Viisik

1936. aastal suutis Gordon Allport, kelle arvates sai ka individuaalsust taandada universaalseks, tuletada 400 tuhandest sõnast, mis olid ära märgitud Websteri sõnastikus ja mis seostusid inimese käitumise ja iseloomuga, ligi 18 tuhat sõna isiksuse kirjeldamiseks. See on ajalooliselt üks kõige mõjukamaid töid, mis seostub niinimetatud isiksusepsühholoogiaga.

Loomulikult on isegi 18 tuhat sõna liialt palju, et keegi suudaks vähemalt oma täiskasvanud elu jooksul valida sellest nimistust välja kõige sobivamad, kirjeldamaks iseennast isikuna ehk persoonina, seda enam, et ühe täiskasvanu leksikaalne ja semantiline võimekus piirdub ligi 20 tuhande sõnaga. Nii kitsendati sobivate sõnade arvu neljale ja poolele tuhandele sõnale, mida oli aga samuti liiast. Selleks oli tarvis nimistust välja praakida sünonüümid, släng ja ebatavalised sõnad, kasutada matemaatilisi metoodikaid ja pöörduda statistika juurde, mis põhineb samuti juba meile tuntud mustritel.

Isiksusepsühholoogias räägitaksegi isiksusejoontest kui püsivatest mustritest, mis juhivad inimese mõtteid ja tegevust erinevates olukordades. Isiksusejooned ei ole silmaga nähtavad väärtused, mida saaks joonlauaga mõõta või kaalule asetada nagu meie füüsilist keha või selle osasid. Me võiksime nende all mõista selliseid abstraktseid koostisosasid, mis kujundavad inimese emotsioone midagi tunda ja motivatsioone midagi teha. Need omadused ei ole erinevate inimeste puhul kunagi võrdsed või identsed, nagu eelnevalt laiskuse puhul sai illustreeritud. Kuid kõiki neid saab ometigi mõõta, hinnates nende intensiivsust individuaalsel tasandil universaalsete standardite alusel.

Allporti viljaka töö lõpptulemusena suudeti kitsendada otsingutulemusi viiele isiksuseomadusele ning liigitada need tänu esinemise sagedusele viide erinevasse kategooriasse. Neil omadustel on erinevates kultuurides sarnane tähendus, nagu ka näoilmetel (mille tähendus ja väljendus on erinevates maailma nurkades sarnane), sõltumata nende erinevast lingvistilisest konstruktsioonist. Sellel viisikul tundus inimühiskonnas ka hilisemate uuringutulemuste taustal olevat universaalne tähendus, mis võiks toetada Jungi ideed kollektiivsest alateadvusest.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Nii kujunes välja laialt tunnustatud mudel Suurest Viisikust, mis eraldab inimeste mittekattuvad iseloomujooned viide erinevasse dimensiooni ehk faktorisse: avatus kogemusele (uudishimu; edaspidi avatus), meelekindlus (edaspidi distsiplineeritus), ekstravertsus (ettevõtlikkus), koostöövalmidus (edaspidi sotsiaalsus) ja neurootilisus (emotsionaalsus).

Kõik viis dimensooni on vajalikud, et kirjeldada isiksust kui tervikut, sarnanedes ligi 2500 aastat tagasi avaldatud Hippokratese teooriale, mille kohaselt mõjutavad inimisiksust tema kehas paiknevate vedelike individuaalne mikstuur (temperamentum lad. k.). Suure Viisiku mudeli kohaselt kajastab sinu käitumine ka sinu isiksust ja vastupidi ehk sinu käitumine on mõjutatud otseselt sellest, millised isiksusejooned (Hippokratese vedelikud) on sinus domineerivamalt või nõrgemalt esindatud.

Näiteks avatust iseloomustab seiklushimu, uuenduslike ideede, kujutlusvõime, uudishimu ja erinevate kogemuste väärtustamine. Kogemustele avatud inimesed on loomingulised ja otsivad elult enam vaheldust, neid motiveerib uudishimu. Nad on poliitiliselt ja sotsiaalselt liberaalsemad, nende õlgadel lasuvad sellised inimlikud saavutused nagu naiste hääleõigus ja orjanduse kaotamine. Negatiivse poole pealt ohustab avameelseid inimesi erinevad vaimuhaigused. Madala avatusega isikud on seevastu eelmise vastandiks, nad on oma vaadetes konservatiivsed ja jäigad. Tavapäraselt meeldib neile juba tuttavaks saanud elukorraldus ja nad on nõus seda konservatiivset stabiilsust iga hinnaga kaitsma (orjanduse toetamisest alguse saanud Ameerika kodusõda). Avatus isiksusejoonena seostub samuti kõrgemate intelligentsuskvootidega ning võimega ja oskusega – lisaks suuremale motivatsioonile – protsessida kompleksseid stiimuleid, mistõttu võib avatud inimest pidada ka intelligentsemaks. Vanusega võivad individuaalne avatus ja intellekt küll väheneda, kuid see ei pea sündima alati kooskõlas.

Kõrgema meelekindlusega isikud on distsiplineeritud, kohusetundlikud ja lahenduste otsimisele orienteeritud. Neid motiveerib kord, nad planeerivad oma tegusid hoolikalt ette, mitte ei lähtu hetkeimpulssidest. Tavapäraselt areneb meelekindlus vanusega, olles nõrgem lastel ja noorukitel ja tugevam täisealistel isikutel. Suhteelu on neil aga värvitu: liigne asisus ja kontrolliiha imeb suhtest viimsegi romantika ja intiimsuse välja.

Kõrgendatud ekstravertsus sunnib isikut entusiastlikult otsima väliseid stimulatsioone, mida ta saab sotsiaalsest suhtlemisest. Ekstravertseid isikuid kirjeldatakse energiliste, empaatiliste, populaarsete ja entusiastlike inimestega, kes kanaliseerivad oma elujõudu praktilisele tegevusele. Neid motiveerib tegutsemistahe. Kui neil on parasjagu teoksil mitu tegevust korraga, võivad nad olla väga pinnapealsed, isegi sotsiaalses suhtluses. Heleda leegina põlevatel ekstravertidel on paraku oht noorelt kustuda: seiklusjanu tirib nad erinevatesse ohusituatsioonidesse. Tõenäoliselt kogevad seltskondlikud ja populaarsed ekstraverdid erinevaid suhteprobleeme, mis on seotud truudusetusega. Kõrge ekstravertsuse vastand on introvertsus. Introverdid on sotsiaalselt tagasihoidlikud, vähese energiaga isikud, kes leiavad piisava motivatsiooni tegutsemiseks läbi sisekaemuse. Neil on ekstravertidest vähem seksuaalpartnereid, nad on tasakaalukamad ja eelistavad mantrat „tasa sõuad, kaugele jõuad“.

Koostöövalmidus ehk sotsiaalsus räägib juba lingvistilise mõistena iseenda eest. Läbi koostöö soovitakse saavutada nii sisemist kui välist harmooniat, mis motiveeribki koostööst huvitatud isikuid. Sotsiaalne isik on tundeline, empaatiline ja altruistlik, ta väärtustab inimsuhteid ja kaldub olema optimistlik. Samas on ta sotsiaalselt madalama staatusega – liialt kergelt kättesaadavaid asju väärtustatakse alati vähem. Madala sotsiaalsusega isikud väärtustavad sootuks vastupidiselt hoopis enda huve ja ei ole motiveeritud inimsuhete harmoonilisest toimimisest. Nad on skeptilised, kahtlustavad ja ebasõbralikud – isekad ühe sõnaga. Ent majanduslik edukus näib egoiste soosivat.

Kõrge neurootlisuse tasemega inimesed on välisest keskkonnast lähtuvatele stiimulitele emotsionaalselt väga haavatavad ja seetõttu stressile vastuvõtlikud – neid motiveerivad tunded. Nad väldivad väljakutsuvaid olukordi, sest ei oska neile adekvaatselt reageerida, kogedes kergesti selliseid negatiivseid emotsioone nagu viha, ärevus ja depressioon. Madal neurootilisus võimaldab isikul olla kaalutlev, objektiivne ja tasakaalukas. Teiste sõnadega on selline isik emotsionaalselt stabiilne ja sotsiaalselt väga hinnatud. Tavapäraselt suudavad sellised isikud olla suurepärased lepitajad, mistõttu on neil ka kõrge sotsiaalne staatus. Vallalistena on neil kõrge turuväärtus, kuid suhtes kipuvad nad olema vähem vastuvõtlikud partneri emotsionaalsetele signaalidele, mille tõttu lähimad kaaslased kutsuvad neid vahel tundetuteks.

Suure Viisiku isiksusejoonte individuaalse koosesinemise abil võidakse ka sind klassifitseeerida ühe kindla käitumissüsteemiga inimgruppi ja seletada ilma selgeltnägija võimeteta üpris täpselt, millise äärmuse poole sinu individuaalsed isiksusejooned kalduvad ja sellest tuletada, milline on sinule omane käitumisjoon ehk milline iseloomulik varjund sinu käitumisele vastab. Täpselt kahe riigi vahelise silla keskpaika jõudes on sellel liikuva isiksuse liberaalsed ja konservatiivsed vaated tasakaalus. Ekstreemsusest on sel puhul liigne rääkida. Kõige lähedasem näide Suure Viisikule – mida mõistavad nii koduperenaised kui karjäärinaised ühtemoodi – on muidugi astroloogia, mille kohaselt määravad väidetavalt inimese käitumise ja iseloomu ära tema sünnikuupäev ja sünniaegne tähtede seis, kuigi ka ühe kindla tähtkuju esindajate seas esineb märgatavat käitumise ja mõttemallide erinevust. Küll on aga isiksusepsühholoogia ülesanne just hinnata isikusejoonte variatsioone ehk kuhu konkreetsesse punkti on silda ületav isiksus jõudnud.

Tavapäraselt käivad sarnased isiksusejooned – kahte vastandit ühendava silla lähte- või lõpp-punktid -, nagu sõbralikkus ja abivalmidus või vastandlikkus ja usaldamatus, käsikäes ja nende koosesinemine ei varieeru isegi kultuuriliselt ega lingvistiliselt, küll aga sügavuselt või pinnapealsuselt, mis muudab inimkoosluse kollektiivselt väga kirevaks nähtuseks. Mitmed uuringud on leidnud isegi seoseid isiksusejoonte ja emotsioonide, otsuste tegemise, motivatsioonide, õpivõime ja muude käitumist mõjutavate tegurite kohta. Samuti mõjutab erinevate isiksusejoonte koostoime meie igapäevaotsuseid. Näiteks loob avatus koostoimes koostöövalmidusega õnnelikke peresuhteid 

Introvert või ekstravert – kumb oled sina?

ekstraverdid ja introverdid

Varasemas artiklis rääkisin ma Suurest Viisikust, kui meie iseloomu kujundavatest individuaalsetest omaduste summast. Ühe omadusena nimetatud ekstravertsuse vastand introvertsus ei ole kaugeltki negatiivne ega positiivne, küll aga kujundab see sootuks vastandlikku arusaamist elust ja ümbritsevast maailmast enesest kui ekstravertne maailmatunnetus.

Samuti pole haruldane, et inimene võib olla üheagselt nii ekstravert kui introvert, mis muudab ta turvaliseks sillaks kahe vastandliku pooluse vahel.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Introverdid lähtuvad ümbritseva teabe töötlemises sisemiselt objektilt: subjektilt. Nende subjektiivne maailmavaade võimaldab edukamat sisekaemust, kuigi see ei pruugi alati ühtida välise reaalsusega, mis subjekti ehk introverti ennast mõjutab. Introverdid suudavad sisuliselt üksinda pimedas toas terve maailma enda jaoks mõistetavaks lahti mõelda, kuid – jällegi – nende järeldused lähtuvad kusagilt sügavalt sisemusest. Üks idee hakkab aeglaselt küpsema ja areneb lõpuks välja uskumatult keerulise süsteemina, mida subjektiivne introvert võtab täie tõe pähe. See tõde mõjutab niisamuti tema emotsioone; nii suudab introvert end palja mõttega masendada või hoopis rõõmustada.

Kuid ka introverdi töödeldav siseinformatsioon peab kusagilt pärinema. Kui sisemised mõtted alluvad kuidagigi introverdi tahtele, siis väljast saabuvale informatsioonile tal vetoõigust ei ole. See ärritabki introverti kõige rohkem, kui ta hakkab vastuvõetud teavet seestpidiselt enda jaoks lahti seletama. Antud protsessi juures põrkub introvert tahes-tahtmata kokku välise ja sisemise ebakõlaga, mis teda siis vastavalt kas masendab või rõõmustab.

Tunnetel on introverdi jaoks eriline tähedus. Need mõjutavad kõiki tema elu tahkusid. Introvertne mõtlemine ja tunnetus moonduvad üheks tervikuks, mida me kutsume intuitsiooniks. Sellel on enam kaalu kui mistahes objektiivsel faktil – mida näiteks ekstravert lausa religioosse tähendusega kummardab – ja muudab introverdi käitumise ekstravertidele kohati raskelt mõistetavaks ja irratsionaalseks.

Ekstravert pole samuti tunnete suhtes immuunne, kuid ta pöörab neile vähem tähelepanu kui emotsionaalne introvert. Tema jaoks on igasugusest tundest tähtsam silmaga nähtav ja käega katsutav: reaalne objekt. Aistingud jõuavad objektiivse ekstraverdi tajudesse subjektiivsetest mõjutustest puutumata ja emotsioonidest reostamata… (ideaalsel juhul), kuid tema filter on ikkagi mõjutatud väljast saadavast teabest.

Objektiivsus on ekstraverti mantra. Ekstravert on osavam kui introvert maailma tajumises sellisena nagu ta seda näeb. Kui introvert on sõltuv pigem subjektiivsusest, siis ekstravert pigem objektiivsusest. Introvert on kuulekas kõigele sisemisele, ekstravert kõigele välisele. Introvert teeb kõik selleks, et leida sisemine rahu ja rahu iseendaga, ekstravert selleks, et leida väline rahu ehk leplikkus objektidega, kelleks on enamasti teised inimesed. Et väljaspool ei eksisteeri ekstraverti jaoks midagi subjektiivset, üritab ta välist muuta. See muudab tema mõtted ja teod produktiivseteks. Välise reaalsuse tundeväline tajumine aitab tal edukalt välisega suhestuda ja sellega suhelda, tema teod tunduvad teistele energilised ja sihipärased.

Kuid ekstravert võib langeda oma objektiivsuse lõksu! Kuna ta samastab end kõige välisega, võib ta üritada kõike endast sõltuvat, et selle välisega kohanduda: sellele meeldida. Ta ülistab fakte ja teeb kohati vähe, et seletada nende toimet iseendale, nagu seda teeb introvert läbi sisekaemuse. Ekstraverdi käitumine peegeldab välist keskkonda, kuid sellel puudub sügavus. Ekstravert jääb oma kameeleonimängus pinnapealseks.

Introvertsuse ja ekstravertsuse „isa“ Carl Jung ei pea kummastki lähtuvate mõttemallide erinevust halvaloomuliseks või isegi patoloogiliseks. Isegi introverdi sisekaemus loob tema jaoks fakte, ümberlükkamatuid väiteid, mida introvert usub. Senikaua, kuni introvert ei lase end välisest kõigutada, on temaga kõik korras. Kui aga introvert soovib hakata käituma kui ekstravert ja ekstravert kui introvert, siis on olukord küps patoloogiate tekkeks.

Introverdid vaatlevad subjekti ehk ennast maailma nabana. Paraku sunnib see neid kohati nägema enda isiksust kõige peategelasena. Kui miskit sündis, siis toimus see nende pärast; kui keegi midagi ütles, siis oli see neile suunatud. Introvert üritab meeleheitlikult leida enda rolli väljastpoolt lähtuva informatsiooni taustal. Nii võib ka tühine märkus moonduda introverdi tajudes solvanguks, arvestades märgatud tundeid, mis solvanguga kaasnesid. Ta võtab kõike isiklikult, subjektiivselt. Selle tulemusel langeb tema enesehinnang samuti kunstlikult läbi mõtteprotsesside subjektiivsete järelduste. Introvert on eriliselt aldis enesekahtlustele, millele ei tule sugugi kasuks väliste tajude ja sisemiste emotsioonide pidev omavaheline kalibreerimie. Seetõttu väldivad introverdid sageli tajude ülestimuleerimist, erinevalt ekstravertidest, keda ähvardab pidev igavustunne. Introverdid eelistavad üksindusehetki kaugel kogu maisest kärast ja saginast. Kohati sandistav perspektiiv, kuid sellised need introverdid juba kord on!

Objektiivsed ekstraverdid ei kaldu sedavõrd sisekaemusse, seepärast jäävad nende tegude tagajärjed neile endile kohati nähtamatuks. Nad kohandavad oma käitumist vaid siis, kui keskkond seda nõuab või vastavalt nende tegudele reageerib. Ekstraverdi nõrkus on enese eksponeerimine ehk enda näitamine sellele keskkonnale, mida nad käsitlevad peeglina. Kui introverdi jaoks on peegliks sisekaemus, siis ekstraverdi jaoks väline publik, kes võtab teda sellisena, nagu ta on, vähemalt tema eelistuste kohaselt. Kuna ekstravert ei loo subjektiivseid hinnanguid, siis ootab ta seda ka teistelt, mis tõstab kunstlikult tema enesehinnangut. Isegi kui teda seejuures ülbeks ja upsakaks peetakse, ei tee tõupuhas ekstravert sellest alati välja, sest sisemised kahtlused on talle enamasti võõrad.

Enesekahtlused, häbelikkus ja madal enesehinnang viivad sotsiaalse isoleerituse ja kohmakuseni. Introvert ei usalda väliseid vaid sisemisi infoallikaid. Seetõttu langeb ta sageli naeruvääristamise ohvriks; kahjuks liialtki sageli. Kogu maailm näib introverdile vastanduvat. Enamasti seetõttu, et välisel maailmal pole juurdepääsu introverdi põhjatusse tundemaailma ja oma uskumuste teadlik kontrollimine tekitab inimestes alati enesekahtlusi.

Kui emotsionaalselt intelligentne sina oled? Avasta enda 6 emotsionaalset stiili.

Emotsionaalne intelligentsus


Kui meie akadeemiliste teadmiste lätted pärinevad koolipingist, mida saab mõõta intelligentsuskvoodi ehk IQ abil, siis meie emotsionaalsete teadmiste juured on emotsionaalsest intelligentsusest (EI) ehk tundetarkusest läbi põimitud ja neid ei õpetata meile kooliõpikutes.

Akadeemiline haridus ja tundetarkus ei pruugi olla sarnased ja võivad täiesti suurepäraselt eraldiseisvalt eksisteerida. Näiteks võib väga tark ja akadeemiliselt haritud inimene olla madala tundetarkusega ning tundetark isik olla rumal kui lauajalg. Ometi aitab erakordne inimeste tundmine tasakaalustada seda „puuet“ ja emotsionaalselt pädev isik võib teistele sootuks haritum paista, kui koolitarkusi valdav isik, kelle akadeemilised üliteadmised on intiimsetes inimsuhetes kasutud.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Tundetarkus on edu aluseks mitte üksnes suhtekiskjate maailmas, vaid kogu ühiskonnas tervikuna. Tundetarkus on meie närvisüsteemi peapingekaitsmeks, mille peamisteks ülesandeks on 1) võime nii enda kui teiste tundeid tajuda ja neid arusaadavalt väljendada; 2) võime eelistada emotsioone mõtlemisele ja juhtida tujukõikumisi; 3) võime lahterdada ja tõlgendada erinevaid tundeid ja nendevahelist toimet; 4) võime suhtuda hinnangutevabalt erinevatesse emotsioonidesse (nii negatiivsetesse kui positiivsetesse), et neid vajadusel kasutada või nendest kaugeneda. Teiste sõnadega alandada psüühilist pinget juba eos, enne kui saaksid rakenduda mittetöötavad psüühilised kaitsereaktsioonid, mis rakenduvad enamasti alateadlikult ja sõltuvad sellest, kui emotsionaalselt haritud isik on.

Siinjuures tulevad kasuks eelnevad elukogemused, sest emotsionaalse kriisi korral on juba hilja väljastpoolt õpetusi otsida. Kelle tundetarkus on madalam, rakendab vähem töökindlaid abinõusid, mis põhjustavad erinevaid psüühilisi vaegusi ja isikutevahelisi ebakõlasid. Sel viisil haarab elektripinge all olev isik teisest inimesest kinni ja suunab elektrilaengu temasse edasi, tekitades lisaks endale ka teisele füüsilist valu. Nii saab ühe inimese personaalsest draamast kahe või enama inimese draama, mis kulutulena levides ähvardab ka teiste emotsionaalset vastupanuvõimet murda.

Neuroloog Richard Davidson töötas oma erialase praktika alusel sarnaselt Suure Viisiku isiksusejoontele välja tundetarkuse kuus emotsionaalset stiili, mis mõjutavad iga individuaalse isiku emotsionaalset regulatsiooni. Emotsionaalsed stiilid kujundavad, kuidas inimene emotsioone tajub ja nendele reageerib. Tundetarkuse kuus emotsionaalsuse mõõdet ehk faktorit – nimetame neid nüüdsest Suureks Kuuikuks – ennustavad isiku käitumist alates emotsiooni tekkimisest kuni sellega kaasuva psüühilise pinge eeldatava maandamiseni (kadumiseni).

Esimene faktor on säilenõtkus, mis tingib, kui kiiresti suudab isik (väliste ja sisemiste) ärritajate põhjustatud tagasilöökidest taastuda. Kas suvaline stress lööb isiku rivist välja või suudab ta tagasilöökidele vapralt vastu pidada. Paarisuhtes on see ülioluline omadus, aidates näiteks toime tulla partneri vahelduvate emotsioonidega, mille üle teisel partneril alati kontrolli ei ole. Mõnikord tuleb lausa sunniviisiliselt ignoreerida partneri pahameelt, et enda tervist säilitada.

Teine on hoiak ehk kui edukalt suudab isiksus kestvat meeleolu säilitada: kas isik kaldub olema optimistlik või pigem pessimistlik. Tervise säilitamise seisukohalt on ülioluline, hoolimata mistahes negatiivsete situatsioonide olemasolust, säilitada positiivne väljavaade, mis lubab tänu tunnete juhtimisele ärevustaset talutavates piirides hoida. Optimistlik inimene on iga suhte õnnistus, kuid see optimism peab olema tasakaalustatud. Ühepäevaliblikana iga väikese asja üle rõõmustav isik muudab suhte paratamatult väga pinnapealseks.

Kolmas on vaist ehk isiku vastuvõtlikkus välistele impulssidele, millel on seos meie temperamendiga, ja teiste inimeste emotsioonide tajumine. Kui hästi oskad sa teiste tundeid tõlgendada, sellest sõltub sinu läbisaamise kvaliteet nendega. Mõnikord on agressiivselt meelestatud isiku juurest eemaldumine ainuõige lahendus, kuid kui inimene tõlgendab teise inimese kurbust näiteks vihana, ei oska ta ka ka selle isikuga käituda. Paarisuhtes on ülioluline oma partneri tundeid mõista ja korrektselt tõlgendada, vastasel juhul tekivad ebakõlad, mis viimaks paisuvad konfliktini.

Neljas on eneseteadlikkus – mida mõned filosoofid ja eneseabi spetsialistid armastavad kutsuda valgustatuseks – ehk kui edukalt seostab isiksus konkreetseid tundeid oma kehaliste aistingutega ning kui hästi tunnetab isik enda emotsioonide ja ümbritseva keskkonna vahelist seost ning kui edukalt suudab ta väliselt tajutavat objektiivselt mõista. Isik, kes tunnistab enda tehtud vigasid tekkinud konfliktis, suudab alati oma partneriga ühist keelt leida. Kuid eneseteadlik inimene ei võta samas kunagi omaks partneri tehtud vigu, eristades ühe isiku käitumist teise isiku käitumisest.

Viies on kontekstitundlikkus ehk kui edukalt suudab isik reguleerida oma tundeid vastavuses ümbritseva keskkonna nõuetega. Kas partneri eemaletõmbumine võib sinus viha- või ärevushoogusid esile kutsuda? Sa dramatiseerid olukorra tõsidust üle ja kahetsed tagantjärele oma käitumise tagajärgi? Sel juhul ei vasta sinu käitumine olukorraga vajadustele. Mõnikord tasub enne mõelda, kui emotsionaalselt reageerida. Sa pead oskama oma tundeid vaka all hoidma. Ehk on partneri tujutus põhjustatud hoopis tema tööprobleemidest, mitte sinu käitumisest ja sa ei pea asju isiklikult võtma.

Viimane, kuues faktor, on tähelepanelikkus ehk kui keskendunud on isiku tähelepanu konkreetsele emotsionaalsele ärritajale ja kui eelarvamustevabalt konkreetsesse emotsiooni suhtutakse. Tähelepanelikkus on neurootilise iseloomu juures ülitugev, sest ärritatud inimene otsib pidevalt oma ärevuse põhjuseid. Ja mida inimene otsib, seda ta ka leiab. Samuti ei suuda ülitähelepanelik isik negatiivsest emotsioonist lahti lasta – ta meeleolu püsib pidevalt madalana ja põhjustab lõpuks pessimismi.

Isiksuse Suur Kuuik näitab, kui tugevalt või nõrgalt mõjutavad tema käitumist (motivatsioone) emotsionaalsuse vastavad faktorid. Võib vabalt öelda, et kõik suhtekiskjad on kaotanud teataval määral kontakti oma emotsioonidega, mõned lihtsalt rohkem kui teised. Kuid emotsionaalsel tasemel isiksuse rikutus ei tähenda automaatselt kiskjalike isiksusejoonte olemasolu. Madala tundetarkusega isik võib olla väga empaatiline, mis mõjub talle teisalt invaliidistavana, sest ta ei oska tõlgendada teiste emotsioone, mida ta samas suurepäraselt igas värvingus tajub, sarnanedes empaadile, kes tunneb rohkem kui suudab taluda.

Eneseteadlikkus on teiste inimeste emotsioonide mõistmiseks hädavajalik. Meil on vaja tajuda emotsionaalset sidet enda ja teiste vahel, me peame oskama lugeda mitteverbaalseid signaale, samuti peegeldama läbi rapporti teiste inimeste tundeid ja reageerima enda tunnetele. 

Neurootilisus isiksusejoonena on põhjustatud vähesest kontaktist enda emotsioonidega. Mida sa tajud, kuid ei oska seletada, see põhjustab sinule ka enim meelehärmi. Üliemotsionaalne isik langetab hinnanguid enda ja teiste käitumise suhtes iseenda aktuaalsete meeleolude baasil. Kuna tal on üksnes pinnapealne ülevaade meeleolude kõikumistest ja kõikumise põhjustest, seostab ta oma üles-alla võnkuvat emotsionaalset okserallit automaatselt distantsilt kõige lähedasema isikuga, kelleks on tavapäraselt tema partner või muu pereliige. Tema arusaamine maailmast töötab põhimõttel: „Kui ma tunnen end halvasti, ükskõik kas hommikul silmi lahti lüües või suvalist telesaadet vaadates, siis mängib järelikult keegi minu emotsioonidega. Teist võimalust lihtsalt pole. Ega ma segane ei ole!“

Vaid psühhopaat ei kõigu sellises emotsionaalses tormis, nagu üliemotsionaalne isik kogu ärkveloleku ajal. Psühhopaat elab omalaadses „eelsotsiaalses“ tundemaailmas, kus tunded eksisteerivad vaid enese, mitte teiste vastu. Tema võime säilitada „külm närv“ teisi mõjutavate emotsioonide suhtes muudabki ta osavaks ja manipuleerivaks kiskjaks, alfakiskjaks, kõige ohtlikumaks dzhunglis. Tema agressiivsus ei ole niivõrd emotsioonide poolt juhitud, vaid enamasti planeeritud ja ette kavatsetud – külmavereline.

Armupommitamine – mis eristab süütut flirti ahistamisest.

Armupommitamine

Enamik neist, kes on kohtunud suhtekiskjatega, pajatavad erilisest sihikindlusest ja ülepakutud flirdist, mille abil kiskja nende ellu sisenes ja nende lõpliku poolehoiu võitis.

Kuigi selline käitumine pole kaugeltki väär või taunitav, peame me siin eristama erinevaid raskusastmeid. Atraktiivse välimuse või iseloomuga isikuga kohtudes ei varja me enamasti oma huvi tema vastu, me rakendame kõik olemasolevad ressursid (aeg, raha, pühendumus) tema sümpaatia võitmisele. Ilma pingutuseta ei saakski imelisi suhteid luua. Kuid alati on kusagil piir, millal flirt muutub liialt pealetükkivaks ja hirmutavaks.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Juba esmakordselt suhtekiskja radarile ilmudes oled sa tema sihikule lukustatud. Ta on varustatud moodsa relvastusega ja ta oskab enda osalust kontrollkangide taga varjus hoida. Sel viisil ei saa sa vältida esmapilgul süütuna näiva militaarse operatsiooni ohvriks langemist, millele on populaarsetes käsitlustes antud oma kindel väljend – „armupommitamine“ (love bombing ing.k.).

Mõiste “armupommitamine” on pärit USA religioosselt seltsilt Unification Church of the United States, mille asutaja ja juht Sun Myung Moon käskis oma jüngritel naeratava näoga kiriku sõnumit mööda maailma laiali levitada. Tundub olevat loogiline laotada oma piiritut armastust lähedastele ja sõpradele ning võita seeläbi vastuarmastust, nagu õpetas Dale Carnegie oma vastava nimetusega kuldraamatus „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“.

Miks mitte seda ekstraverset strateegiat kasutades mõjutada oma lapsi, kes vanema tähelepanust ja hoolivusest meelitatuna on nõus tegema ka kõige tülikamaid kodutöid, millest tuntum on enda tekitatud segaduse koristamine. Kui laps usub vanema autoriteeti ja tema sõnade korrektsusesse, on ta nõus viimase nimel tegema mida iganes, lendama kasvõi Kuu peale või minema koeraga välja jalutama. Tõsi, juba sellel hetkel oleme lapsevanematena astunud manipuleerimise ja omakasupüüdliku mõjutamise libedale pinnale.

Mida peaksid sa aga teadma (emotsioone kõrvale tõrjudes), et armupommitamine on suhtekiskja armutu viis oma ohver nende võlude vastu nõrgestada. Ta kasutab seda meeleldi ja liialdatud kogustes. Lilli ja emotsioone külvava pommirünnaku sihtmärgile jääb mulje, et ta on rünnaku läbiviija jaoks ABSOLUUTSELT KÕIK. Tema hobid, huvid, mõtted, vaated – kõik ühtivad pommitaja omadega. Pommitaja on varustanud end moodsate ja tõhusate tiibrakkettidega, mis tabavad sihtmärki alati surmava täpsusega.

Kiskja teab su lemmikrestorani ja su lemmikveini marki. Rääkimata sinu meelislillesordist. Parfüümi ja lemmikseriaali ära märkimata. Kuid ta soojatundlikud raketid aimavad ka su hirme ja salafoobiaid, millele vajadusel toetuda, kas neid siis vajadusel kasutades või sind nende eest demonstratiivselt kaitstes, näiteks veendes, et ta ei kavatse sind kunagi reeta, nagu on kõik su varasemad poiss-sõbrad teinud. Kiskja idealiseeritud armastuse objektil tekib endast tahtmatult tunne kui maailma parimast inimesest; kui jumalast, kellel on ühes isikus korraga nii andunud fänn kui jünger.

Kuidas suudakski üks luust ja lihast inimene vastu panna sellisele isikukultusele, mille objektiks on tema ise (mõni ime, et selline meetod oli propageeritud usuühingu poolt). Kindlasti muudab meid armupommitamisele vastuvõetavaks meie endi eneseimetlusvajadus, mis tõstab aukohale meie ego ja meie saavutused, kuid ka selles ei ole midagi unikaalset – me kõik oleme mingil määral sõltuvad välistest stiimulitest. Tõsi küll, mõned rohkem kui teised.

Uuringutulemuste kohaselt ei saa me enda ego tunnustuse vajadust alaväärtustada. Kuulsa skulptori Michelangelo järgi nime saanud fenomeni kohaselt võivad meie partnerid tõepoolest meid imeinimestena tundma panna. Nagu tahus Michelangelo hingetust marmorist välja surematuid raidkujusid, nii kujundavad ka suhtepartnerid teineteisest välja üliinimesi.

Meil kõigil on iseendast loodud ideaalne minapilt, millisena me soovime ennast ka peeglist näha. Kas see vastab ka tegelikkusele, polegi nii tähtis. Enamasti hoiame me ise seda pilti au sees, kuid romantilise suhte alguses lisandub sellele ka väline kinnitus partneri heakskiidu näol, kes soovib oma väljavalitut vaid parimas valguses näha. Kirkas armuvalguses lihvitakse hoolikalt maha meie puudused, nagu lihvib skulptor tahumata jäänud nurgakesi, ja me hakkame lõpuks ka ise oma ideaalsesse kuvandisse uskuma.

Nii loovadki kaks inimest ülimusliku koosluse, kus mõlemad osapooled tunnevad ennast täiuslikena ja aitavad ka oma partneril end täiuslikuna tundma. Mida suurem on imetlus ja kiitus, seda täiuslikum on inimese minapilt. Ja armupommitamise relvad ongi kiitus ja imetlus.

Idealiseerimine kui selline ei ole kaugeltki kiskjalik pettemanööver, vaid tavapärane sotsiaalne strateegia ja autonoomselt toimiv protsess, mis jääb normaalsuse ja ebanormaalsuse vahelisele hallile alale. Ka armupommitamine ei ole eraldi manipuleerimisviis, vaid kompleksne kiire“ elu strateegia üks tahkudest, mis koosneb erinevatest manipuleerimistaktikatest.

Nagu varasemas artiklis öeldud, on manipuleerimine sotsiaalse suhtlemise üks vajalik ja lahutamatu osa ning armupommitamises kui sellises ei tundu olevat esmapilgul midagi taunimist väärivat. Me võiksime pidada armupommitamist isegi agressiivseks paaritumisstrateegiaks, mis oli evolutsiooniliselt mingis kindlas arengustaadiumis niivõrd kohanduv, et selle riismed jäid inimkäitumises tänaseni kestma. Kui pommitamise sihtmärgiks on potentsiaalne partner, kes peale selle on veel väga atraktiivne, siis mõistetavalt ei hoia sa end eriti tagasi tema poolehoiu võitmises. Ükskõik milliseid vahendeid kasutades. Juhul muidugi, kui sul on võimalik selle strateegia elluviimiseks võtta appi sobilikud isiksusejooned.

Sageli pole pommirünnaku ohvril ka läbimõeldud tegevusplaani taganemiseks või vasturünnakuks, millest lähtuvalt saaks ta enda kõrvale valida ohutut partnerit, kes võib lausa juhuse tõttu jääda temaga terveks eluks. Romantiliste paariliste otsingutel olevad inimesed keskenduvad enamasti negatiivsetele vihjetele, mida nad väljavalitud isikus kas loodavad leida või mitte leida, seepärast on tarvis neid ka kõige hoolsamini varjata, kui kellegi missiooniks on kiskjalik parasiitlus. Isegi kui me pole püüdliku ja hingega pühendunud romantikuna ladunud paberile kõik negatiivsed ja positiivsed isiksuseomadused, millele tuginedes langetada partneri valikul vastavalt kas siis negatiivne või positiivne otsus, on need meie eelistusi juba varakult alateadlikult kujundanud.

Niinimetatud suhteshopingu vältel kohtleme me potentsiaalseid suhtepartnereid kui asju, millel on oma individuaalsed kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, mis vastavad loodetavasti ostleja vajadustele. Antud shopingunimekirja rakendamine on iseäranis mugav internetikohtingute ajastul, mil me saame kasutada tutvusportaali virtuaalseid filtreid, kitsendades otsingukriteeriumid näiteks konkreetsele vanusele või rinnapartii/biitsepsi suurusele.

Armupommitamise ajal pole sulle jäetud sellist luksust. Ümberringi langevad pommid lõhkevad hirmuäratavas läheduses ja sellises olukorras pole kellegil aega ega mahti nimekirja detailidesse süübida. Sel hetkel on oluline leida pommivarjend või vaevata oma pead sellega, kuidas rünnaku epitsentrist ohutusse kaugusse saada. Rünnaku eest varju otsides pead sa aga samaaegselt oma nimekirja täitma, mis tundub jooksu pealt suisa võimatu ülesandena.

Eriti hulluks pöörab olukord siis, kui stealth-pommitajaks muutunud kiskja ise pakub sulle oma abi, viib sind käekõrval kindlasse varjendisse, paneb su kirjutuslaua taha istuma ja aitab sinu kohale kummardudes sul tema kohta hinnanguid anda. Kui ta näeb sind tegemas linnukest ühe tema negatiivse isiksuseomaduse taha, millest ta võib isegi teadlik olla, suunab ta pommisaju sinu uue pelgupaiga pihta, mis sunnib sind taas oma asupaika muutma. Ka seal kordub sama. Tema ei jäta sind rahule enne, kuni sa oled viimase linnukese kustutanud või lisanud sellele vastukaaluks paar linnukest positiivsete omaduste tulpa.

Nimekirja omamine on juba seetõttu ülioluline, et sunnib sind keskenduma partneri isiksusejoontele, mitte tunnetele, mis kohtinguelamusega kaasnevad. Nagu sa juba aru said, kirjeldatakse eespool mitte lahingusituatsiooni, vaid emotsioonidemöllu, mis romantilise rünnakuga paratamatult kaasneb. Emotsioonid lämmatavad igasuguse ratsionaalse meele poolt suunatud tahte ja motivatsiooni. Ehk emotsioonid, nagu kinnitavad uuringud, mõjutavad enamasti meie otsuseid.

Meie objektiivne mõtlemine ähmastub koheselt, kui kohtame atraktiivset isikut. Kui me näiteks oleme ilma nähtava põhjuseta idealiseerinud oma tulevast partnerit, kelle iseloomujooned ei vasta tegelikkuses meie esmamulje poolt loodud veendumustele, siis on meid petnud meie enda tajud, mis „sundisid“ meid nägema selle objekti tänu positiivsetele ja nähtavatele isiksuseomadustele märksa helgemas valguses kui kõrvalt vaadates võiks eeldada. Meie tähelepanu keskendub üksikutele juhutunnustele, mis varjutavad kõik ülejäänu ja meie esmane otsustusprotsess ei kesta sugugi kaua – kõigest 100 millisekundi jooksul loome me kohatud inimesest mingi subjektiivselt tajutava kuvandi.

Suhtekiskja „põlatud“ loomus sunnib teda oma inimlikke puudusi kompenseerima kaunite kingitustega ja kogenud Casanovana teab ta, milline on nende toime halba aimamatutele tavainimestele. Kiskjalike motiivide rakendamisele aitavad kaasa puudulik süütunne ja selle kurikaval vennas olematu piinlikkustunne, mis ei luba tal aimata ega hoolida teiste inimeste privaatsuse piiridest.

Empaatiline ja kaastundlik inimene mõistab ilma vihjetetagi, millal ta kaldub oma pealetükkivusega liialdustesse, kuid suhtekiskja sarnane monstrum võib isegi peale tapmisähvardust jääda sama loomulikuks, nagu oleks ta selle asemel suust midagi rumalat või puhtinimlikult naiivset välja puistanud.

Enamikule pole õnneks tarvis sellise valiku vahel oma otsust teha, kuigi ka sõnad võivad lõigata sama sügavalt kui kõige teravam nuga. Meie keskel elab piisavalt neid, kes pole sotsiaalselt võimekad. Nende paariliste valikud on piiratud ja standardid madalad ning nad võivad haarata suvalisest võimalusest, seda enam, et nad ei ole inimeste tundmises väga tugevad. Samas võib sarnane köielkõnd ohtliku ja meelierutava kohal panna kirest põlema igaühe, kes põlgab keskpärasust ja rutiini. Vasturääkivused lisavad vaid põnevust ja nii polegi meil raske mõnikord suhtekiskjate lihtsameelseid ohvreid ise oma ettenägematuses ja püsimatuses süüdistada.

Seega kokkuvõtvalt – kui sinu värske armusuhe hakkab hoopis meenutama Hitleri Blitzkriegi, kus rünnak on kiire, tõhus ja tuleb erinevatelt rinnetelt, võid sa juba vaikselt hakata kahtlema, kas meelituste ja komplimentide müriaad ei ole mõeldud üksnes suitsukattena järgnevale varjatud pealetungile. Kui sa oled senini eelistanud uusi sõpru ja potentsiaalseid paarilisi oma lähedamasse ringkonda lubama samm-sammu haaval, siis armupommitaja kihutab sinu ellu kui marutõbine tuulispask ja ei jäta sulle muid valikuvõimalusi kui põgeneda ummisjalu kuhu jalad kannavad või lasta vastupidiselt kõigel omatahtsi sündida.

Kui sinu kindel soov on asju võtta tasa ja targu, siis peab igaüks, kes soovib osakestki sinu elust täita, sinu tempoga leppima. Mida sinu favoriit ka teeb, kui ta on sinust siiralt huvitatud. Vastasel juhul rühib ta vaid edasi ja üksnes sinu leplikkus uudse olukorraga toime tulemisel annab armupommitaja sihikindlusele auru juurde. Nagu sa nüüdseks juba aru oled saanud, ei erinegi sõda ja armastus teineteisest, sest mõlemas võib olla kaotajaid ja võitjaid, rääkimata sellest, et ka armastuses ja sõjas rakendatud strateegiad on identsed.

Miks sina kerjad armastust ?

Armastus iseenda vastu

Varasemas artiklis võisid sa lugeda inimese põhivajadustest, mille lõplik rahuldamine kindlustab õnneliku ja täisväärtusliku elu. Üks põhivajadus on läheduse ja kuulumise vajadus, mille rahuldamata jätmine vaid tugevdab tungi seda tagada. Võib-olla oled sinagi, kes klammerdub suhetesse ja ei oska õigel ajal lahti lasta, sest kardad leitud armastust kaotada. See hirm on suure tõenäosusega sinusse juba lapsena sisestatud. Selle fenomeni illustratiivseks kirjeldamiseks kasutan ma analoogiat meie kõigi igapäevast.

Usaldus armastuse ja intiimsuse vastu toimivad sisuliselt samamoodi kui harjumus toidupoest piima osta.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Loe tagasisidet raamatu kohta!

Osta raamat otse autorilt!

Sa võid olla täiesti kindel, et sa leiad piimaletist endale sobiva rasvasisaldusega toote, vähemalt elades tavapäraselt toimivas kapitalistlikus ühiskonnas ja perioodil, mil põllumehed avalikult riikliku dotatsioonipoliitika vastu ei võitle ja piima hulgiostjatele tarnimise asemel asfaldile ei vala. Juhtub harva, et sinu lemmikmark on poes otsa lõppenud, veel harvemini juhtub, et poes üldse piima ei ole.

Seistes nõutult tühja piimaleti ees, tunned sa end pisut häirituna, kuid enne, kui otsustad varem mõttes koostatud õhtusöögi menüüd muuta, siirdud sa igaks juhuks naaberpoodi. On veelgi väiksem tõenäosus, et seal koged sa sarnast olukorda. Seega võid sa olla kindel, et piim on alati olemas, välja arvatud juhtudel, kui poed on kellaaja või riigipühade tõttu suletud.

Piima puudumine ühes poes ei tekita liigset draamat, sest sa saad seda tööpäevadel mõistlikul kellaajal ikkagi kusagilt mujalt kätte, näiteks abivalmilt naabrilt. See kindlus on koguni nii tavapärane, et sa peaaegu üldse ei mõtle sellele, kuidas piim sinu toidulauale võiks sattuda või – jumala eest – ära kaduda.

Kuid kujuta end ette selles ühiskonnas, milles ka mina lapsena elasin. Kommunistlik plaanimajandus ja ressursside väär jaotamine põhjustasid mitmeteks aastateks endeemilisi varustushäireid mitte ainult hädavajalikele esmatarbekaupadele, vaid ka toidule. Toidupoe külastamine kujunes sama igavaks, kui muuseumi külastamine: riiuleid kattis kaubakülluse asemel tolm ja allesjäänud kaup oli sinna ka põhjusega alles jäänud – keegi ei vajanud seda.

Defitsiit puudutas kaubavalikut igas tootekategoorias. Kord oli otsas leib, kord piim. Teadmine, et täna ja ei tea millal veel peavad lapsed ilma piimata hakkama saama, mõjus lapsevanemale ärritavalt ja see häiritus muutis inimesed süstemaatiliselt kõhu orjadeks. Tarbijatel puudus kindlus, kas peale tööpäeva lõppu on neil üldse mõtet poe kasutuid eksponaate „imetlema“ minna ja nii näpistasid paljud oma „väärtuslikust“ tööajast minuteid poekülastuseks.

Selline hüsteeria oli nakkav ja nii osteti toitu varudeks, muutes kaubapuuduse veelgi märgatavamaks. Hirm toidu puuduse ees andis seega omapoolse panuse defitsiidile. Defitsiit sai sünonüümiks valitseva eksistentsiaalse olukorraga, mida tänapäeva on raske mõista, kui sa just Põhja-Koreas ei ela.

Äravahetamiseni sarnane “turumajandus” reguleerib ka meie armusuhteid.

Lapsepõlves vanemlikku hoolt ja armastust kogenud laps ei pea selle olemasolule kinnisideeliselt mõtlema. Kui ta läheb kooli, siis eeldab ta juba kooliuksest sisenedes, et kõik inimesed, keda ta koolis kohtab, on tema suhtes sama hoolivad ja armastusväärsed kui tema ema või isa või keegi lähimatest sõpradest. Kui mõni üksik sotsiaalne kogemus tülika inimesega osutab vastupidisele, siis pöörab ta oma tähelepanu antud konfliktilt suuremat ärevust tundmata suhetele teiste inimestega, kes kinnitavad talle tema veendumuse korrektsust – nad suhtuvad temasse sõbralikult – PEAAEGU ALATI.

Ta on alati rõõmus ja avatud, sest miks lasta ennast häirida nii tühjast asjast kui episoodilisest pettumusest, käitudes nagu inimene piima ostes, kes on kindel, et ta olenemata ühe poe tühjast piimaletist võib piima leida teisest poest. Tema uskumus saadab teda kuni elu lõpuni, kui just midagi väga erakordset ja püsivat tema veendumusi ei muuda, näiteks koolikiusamine või vanemate ekstreemne lahutus.

Laps, keda on piisavast vanemlikust toest ja armastusest ilma jäetud, käitub nagu inimene defitsiidiajastul, mil kõikjal puudus vajalik kogus toitu ja muid tarbeesemeid.

See laps usub vastavalt oma kogemustele, et kõik inimesed, keda ta koolis kohtab, on tema vastu sama hoolimatud või külmad, nagu tema vanemadki. Inimsuhted hakkavad tema mõtteid täitma igal võimalikul hetkel, häirides keskendumist koolis ja kodus, nagu perenaist defitsiidiajal, mil ta pidi töö või muu tegevuse ajal mõtlema toidule või – täpsemalt – selle puudumisele.

Lapse ärevus põhjustab enesealgatuslikku sotsiaalset isolatsiooni; ta hoiab „hoolimatutest“ inimestest eemale ja tema uskumus leiab ka kinnitust. Teda hakatakse eemale hoidmise tõttu kiusama ja tema kogemuslik veendumus süveneb veelgi, nagu süvenes kauba defitsiit, kui hirmunud inimesed hakkasid olemasolevat toitu „mustadeks päevadeks“ varuma, aidates sellega ise tekkinud puuduse süvenemisele kaasa. Need sisemised põhitõed kinnitavad, et inimene õpib kogemustest ja on oma harjumuste ori.

Minevik ei tee tulevikku. See mõjutab üksnes olevikku ja vaid sina saad muuta oma tulevikku! Ära jää harjumuste ohvriks! Maailmas on piisavalt neid, kelle armastust sa väärid! Sa pead nad vaid üles leidma, kuid otsimiseks pead sa endas looma kindluse, et sa nad tõepoolest ka leiad.

Anna endale võimalus, kinkides puudujääv armastus ennekõige ENDALE! Täisealisena on meil võime iseennast lohutada ja aidata – olla iseenda sõbrad ja armastajad! Ära korda enda vanemate viga ja kingi sellele väikesele lapsele, kes on sinu hinge suletud, pisutki armastust, mis piisava kastmise korral hakkab kasvama kui elujõuline puu.

Tagasiside raamatule “Suhtekiskjad”

TAGASISIDE

KUIDAS ON HINNANUD LUGEJAD RAAMATUT "SUHTEKISKJAD"
Lõpetasin eile Teie raamatu “Suhtekiskjad” lugemise ja olen siiani selle lummuses, suutmata lõpetada analüüsimast kogu seda infot, mis ikka veel kuskil kuklasagaras endast märku annab!
Raamatu tagakaant sulgedes ma kõigepealt tundsin, kuidas mingi osa minust hingas, kergendustundest ja tänulikkusest, sügavalt välja! Ma ei ole üksi, ütles minu hing, samal ajal üle nii pikkade aastate tantsides selle väikese tüdrukuna, keda vaimusilm veel nii häguselt mäletab. Seepärast ma tundsin, kuidas soovin Teid, raamatu autorit, tänada nii vajaliku, silmi avava ja kohati väga valusa elutruu raamatu eest! Aitäh Teile!
 
Minu veel nii lühike elu pole olnud samuti lust ja lillepidu. Olen talunud palju. Alustades hüljatud lapsepõlvest, vägistamist süütuna, enesetapu püüdlusi, kui peaaegu lõplikult minu hinge hävitava kiskjaga abielu. Abielu purunemine, kus mina andsin endast kõik ja kaasa mitte midagi, sai alguse minu ärkamine, kus suureks toeks oli samuti ärganud ema. Juba enne abielu olin ma ebakindel, otsisin lähedust ja kui selle leidsin, olin kaotajaks ainult mina ise! Abielu kiskjaga oli viimane piisk karikasse. Siiani on valus meenutada neid alandavaid sõnu, ülekohtuseid endast “ülesõitmisi” ja kõike minu vastu pööratud olukordasid, kui ma siis veel ei osanud näha, kuidas minuga manipuleeriti ja mängiti nagu nukuga teatris. Lõpuks oli kiskja töö tehtud! Mul oli ainult 2 valikut: põgeneda lapsega elu eest või lõplikult tunnistada kaotust, et ma olengi nii vastik, kõlbmatu inimene, kes peakski surema. Kusjuures, ta ei öelnud kunagi, et sure ära. Küll aga olin mina absoluutselt iga probleemi, erimeelsuse ja tüli põhjus. Mina olin see, kes on vigane. Seda kinnitati nii kaua (u 5 aastat), et lõpuks ma peaaegu uskusingi seda.
 
Varem ma ei osanud enda hullumeelsust seletada. Ma tundsin, kuidas ma kaotan endast kild killu haaval. Tundsin, et ma pean midagi tegema, et seda takistada, kuid ma ei suutnud…olin hullumas. Nüüd, lugedes teie kurja nelikut, siis mul on selline tunne, et liikusin piiripealse isiksushäirega inimese poole, enne kui abielust lahkusin. Kas see on võimalik?! Ma olin täiesti nõrk, ei armastanud ennast ja selle karistuseks, oleks ma peaaegu lõpetanud hullumajas või hullemal juhul nagu Brit, olles ise lapse ema ja tegelikult üks vägev, armastusväärne inimene! Tänu viimasel piiril lahkumisele, perekonna ja psühholoogi toele, ma leidsin ennast taas…või siis pigem esimest korda. Ja ma olen iseendale nii tänulik selle julguse eest! See ei olnud kerge, aga igat eneseületust väärt!
 
Nüüd aastaid hiljem, võitlen ma siiani vaimse vägivalla vastu! Kuigi ma ise pääsesin, siis laps on olnud siiani ohver. Kuna mina sain aru, millise inimesega on tegu, siis tegelikult olen ma lapse isa ja kunagist abikaasat kartnud nagu tuld! Seaduse ees ei tõesta ma midagi! Raamatus absoluutselt iga nartsistlik kirjeldus on nagu kirss tordi peal. Just hiljuti ületasin oma hirmu ja andsin lapse olukorra lastekaitsesse, kuid tulemus null. Tõepoolest suudab see mees jätta endast sellise imelise kuvandi, et isegi lapse valusad mälestused tuhmuvad selle ees. Vägev eks! Ja mina saan iseenda kogemusest kinnitada autori lõppsõnu – suhtekiskjaga võideldes olen ma täiesti üksi! Mind ei aita seadused, sest midagi ei ole dokumenteerida! Enamus sõpru lihtsalt ei usu mind, pidades juttude põhjal hoopis mind manipuleerivaks või siis lihtsalt terve ajukeemiaga inimese empaatia lihtsalt ei küündi nii enesehävituslikku asja mõistma! Ja mis kõige valusam, ma olen relvitu oma last kaitstes!
 
Olen juba aastaid rääkinud, et enne laste sündi, ei peaks inimesed muretsema oma materiaalsuse, vaid vaimse tervise pärast! Rõõmus, lahke, hooliv ja armastav lapsevanem on lapse primitiivsed vajadused. Seepärast nõustun ka mina juba ühe raamatu tagasiside autoriga, et antud raamat peaks tõepoolest olema vähemalt gümnaasiumi kohustuslikus kirjanduses! Võib-olla suudaksime siis püüda kahte kärbest ühe hoobiga: eneseteadlikumad noored ja tervem uus põlvkond!
 
Suurimad tänud veelkord nii sügava, hariva ja hingeni liigutava töö eest!
Selle aasta kõige vapustavamaks lugemiskogemuseks pean enda jaoks Marek Liinevi värskelt, aasta viimasel kuul ilmunud raamatut „Suhtekiskjad”, mis tõele au andes lausa raputas mind läbi ja tõi pilve pealt, kuhu olin oma armastuseuimas hõljuma jäänud, taaskord maapeale ja sundis brutaalse järjekindlusega vaatlema uuesti oma elu ja suhteid lausa mikroskoopilise täpsusega. Ma ei kavatse siinkohal kirjutada arvustust selle raamatu kohta, sest meil on Marekiga üks ühine omadus: meie raamatud on meie esimesed „lapsed”, esimesed babysteps ja seetõttu oleme mõlemad suures raamatuäri katlas ka kindlasti veel tundmatud autorid, kuid mida võin „Suhtekiskjate” kohta häbenemata öelda, on see, et seda on hoole ja armastusega, põhjalikult vormitud. Kuigi mul oli alguses isegi veidi raske kõike seda infotulva jälgida, siis juba esimese peatüki lõpust läks raamat nii haaravaks, et ma ei pannud seda enne käest, kui olin ta jõudnud lõpusirgele. Minu jõulud saidki peale mõnusat jõulupraadi veedetud „Suhtekiskjatega”.
 
Kui ma seni vaatasin oma elu ikka läbi roosade prillide ja oma suhteid vaatlesin ikkagi läbi mingi uduloori, siis nüüd tõmbasin silmad kissi, et mitte seda uduselt edasi vaadelda, vaid hoopis teisiti: uurivalt, mõningase kahtlustuse ja isegi veidi paranoiliselt, sest selline suhete jõhker „hakkimine”, mida Marek korraldas oma raamatus, paneb paratamatult näiliselt ka parimaid ja armastusväärsemaid suhteid kriitilisemalt jälgima. Ja mida ma siis sellest avastasin? Mu käes tõmbus luup higiseks ja tint hakkas kuivama,kui selgus, et ka minu enda elus on olnud ja on ka edasi mitmeid kiskjaid. Ja kes olen ma ise siis selles pildis? Loomulikult vaene väike Armulammas! Ma küll kujutan endale ette ja petan end tihti mõttega, et olen tugev naine, kes tuleb toime iga mehega, kes mu elust läbi jookseb ja kes iga elus saanud halva õppetunniga kasvab järjest paksunahalisemaks ja kõvemaks, sirgeseljalisemaks tädiks, kuid ajalugu ja ka kestev elu näitab, et pantrini, kelleks ma ennast juba kujutasin,on veel vaja kasvada, sest sisu on ikka veel kiisukese oma. Muidugi, elades koos mitmete kiskjatega, on võimalus saada ka tsirkuse loomataltsutajaks, ehk siis taltsutadagi see kiskja ära. Autor väidab raamatus, et suhtekiskja eest on kaitse see, kui sa lahkud. Aga selles tegevuses on üks miinus: osadest suhetest on väga keeruline lahkuda, sest tegemist võib olla ka veresugulusega ( ema-laps) ja osades takistab ka see sügav armastustunne, mida kiskja vastu tuntakse. Samas, kui lahkuda armastust tundes, jääb haav ikka veritsema ja võitjaid selles suhtedraamas ei ole. On vaid riismed sõjatandrilt ja mitmed katkised hinged. On võimalus ka see, et Armulammas üritab ennast Suhtekiskja ees kehtestada, ehk siis pannes end maksma kas karmi sõnaga või teatava mässuga, olles äraarvamatu ka ise ja muutudes lambaks hundinahas, pettes ära hunti ennast, kandes tokerjat vammust ja teravaid kihvi, mis siis, et süda sees väriseb nagu lambal kohane. Lammas võib ju ka endale suhu kihvad kasvatada ja vajadusel kiskjale neid näidata. Siis oleks vast teatav tasakaal. Nagu raamatustki lugesin, oskab suhtekiskja kavalalt ja meelisklevalt rääkida „tingimusteta armastusest” sealjuures seda mõistet tundmata. Empaat, kes teab, mida see tähendab, nõustub kiskja tingimusega armastada tingimusteta iga kell, aga Suhtekiskjal on see vaid sõnakõlks, mis ununeb kohe, kui on vaja nõudmisi esitama hakata ja Armulammas oma tahtele allutada. Kirjutasin oma raamatus ka just väga palju tingimusteta armastusest, mida minult on ikka ja jälle soovitud ja oodatud. Olen oma elus püüdnud järgida põhimõtet: Ela ise ja lase teistel elada! Ometi on meie suhetes paraku toimimas täpselt see, millest Marek kirjutab : üks tahab domineerida teise üle ja peresuhetes käib lakkamatu võimuvõitlus, sest muidu neelatakse sind lihtsalt alla. Sellest kasvab lõputu sõnasõda ja peretülidel pole otsa ega äärt. Praegu eriti, sest inimesed on sunnitud koos ühe katuse all viibima ja sellises süsteemis on kindlasti üks kiskja, kes teisi enda tahtele allutab.
 
Autor on oma raamatus käsitlenud ka väga põhjalikult seda teemat, et lapsevanemate kas süstemaatiline või teadmatu-tahtmatu oma laste väärkohtlemine on tugev kasvulava nii suhtekiskjate kui ka armulammaste tekkimisele. Kui lapse minapilti ja kasvamist pärsitakse kas füüsiliste või psühholoogiliste karistamismeetoditega, tampides lapse ego allapoole, võivad välja areneda madala enesehinnanguga ja kompleksidega suhtehälvikud, kes pikemas perspektiivis ei suudagi ühtki lähisuhet luua, mis poleks suhtekiskjaks või armulambaks muutumata ja püsiks terviklikuna. Enesekaitse loob võimalusi manipuleerimiseks. Et ellu jääda selles lõputus võitluses, pead olema kaval. Aga keda saab siis üldse usaldada, kui inimene ei saa lõpuks sellel pinnal isegi iseennast uskuda? Samas liigne demokraatia ja tolerantsus, kõige lubamine ja kõikide tahtmiste täitmine, on soodne pinnas ka Suhtekiskja arenemisele, sest oma tahtmist on ta ju harjunud saama.
 
Enesepettus on kõikidest pettustest kõige kurjem, sest igast kõverpeeglist koorub välja mingi hälve. Kui sa vaatad end läbi kõverpeegli, siis see, mida sa näed, on illusioon sinu olemuses peituvast nihkest. Ja see on meis kõigis tegelikult olemas. Kellel vähem, kellel rohkem. Kuigi ma olen oma elu jooksul lugenud väga palju väga häid raamatuid, on vaid mõned, mis on saanud mu elu mõjutajateks, minu mõtete koondportreedeks: Olen olnud mõjutatud Bulgakovi „Meistrist ja Margaritast”, sest mu elu peegeldab just neidsamu mõtteid, mida see raamat kannab. Peale O.Wilde romaani „Dorian Gray portreed” polnud miski minu jaoks enam endine, sest inimeste inetus tuli maskide tagant halastamatult välja ja ma nägin ümberringi vaid pettust. Peale A.France „Inglite mässu” lugemist avanes minu jaoks inimese sisemaailma lõputu sõda, mis sajandite vältel on muutunud järjest julmemaks ja jõhkramaks. Aga mäss kestab edasi, kui keegi oma kiskjalikkuses tuleb meie sisemaailma muutma. Nüüd olen taaskord nagu lauaga pähe saanud ja ei saa lahti „Suhtekiskjate” halastamatust mõjust, sest oma suhteid vaadata nii selge pilguga, luup käes ja naaskel püsti, pole ma siiani enne suutnud. Aga mingi raputus peab inimesega toimuma, et selekteerida enda elus välja õige ja vale. Selleks me siia ilma õppima oleme tulnud. Aitäh, Marek Liinev, et avasid nii brutaalselt mu silmad ja kindlasti ka paljude teiste silmad, kes seda raamatut loevad või on lugenud! Igaüks teeb sellest oma järeldused ja teeb ise valiku, kas võtab end kokku ja vastutab oma elu eest, nagu lõpuks tegi seda Betty selles raamatus, või leppides pikalt Laureni halva kohtlemisega, lõpetab selliste tagajärgedega, nagu Brit. See on igaühe valikuküsimus. Inimene kannab täpselt niipalju, kui ta kanda suudab.
 
Armastus on armastajas endas ja elab oma elu. See, kuhu me oma armastuse suuname ja milleks me selle muudame, kas veiniks või mürgiks, on igaühe otsus ja valik. Me vastutame oma elu ja armastuse eest ise. Indiaanlastel on hea vanasõna, et see, millist hunti sa kõige rohkem toidad, see hunt on sinus tugevam. Sa kas toidad valget headuse hunti või toidad musta kurja hunti – see on sinu otsus ja vastavalt sellele pääseb see hunt sinu elus mõjule.
 
Mina lähen uude aastasse uue inspiratsiooniga, mida aasta lõpuks andis mulle raamat „Suhtekiskjad”. Ma uurin halastamatult oma elu edasi, loon uusi väärtusi, avan ennast maailmale ja toon endas esile selle tõe, mida olen oma hingepõhja kunagi peitu surunud. Minust ei saa maailmapäästjat, sest maailma pole võimalik päästa. Aga ennast päästes ma päästan ka tükikest maailmast. Endaga tööd tehes, ennast järjest rohkem tervendades ja oma elu elades õnnelikult ma päästangi selle osa maailmast, mille loob siia minu olemasolu, minu hing, minu elu. Vaadakem kõik uuel aastal enda sisse, vaadakem enda ümbrust ja hoidkem enda ümber vaid neid inimesi, kes ka meid hoiavad! Ja jäägem iseendaks oma tõelises olemuses!

See on lausa imeline, kuidas Sa oled suutnud muidu nii keerulistena näivad psühholoogilised tarkused tuua nii puust ja punaselt kõikide inimeste mõistmisse ja kasutusse. Lugesin suure huvi ja lausa naudinguga Su mõttelendusid ja analüüse, mis ärgitasid mindki kaasa mõtlema ja mõeldut enda ellu, minevikku, tulevikku, oma lähedaste ja iseenda mõistmiseks kasutama. Aitäh nende kaasahaaravate ja rohkeid emotsioone tekitavate juhtumikirjelduste eest, mis kannavad meid justkui kaugele iseendast ja oma igapäevast.. kuigi tegelikult hoopis aitavad meil kõigil endale lähemale jõuda ja maailmaga rohkem rahu teha.. kui me vaid tahame ja julgeme neid uusi teadmisi kasutada mõistmiseks ja armastamiseks. Mulle väga meeldib, kuidas Sa hoiatad ja õpetad inimesi kurjust märkama ja end selle eest kaitsma, kuid jätad alles ka lootuse, et tahtmise ja teadlikkusega on kõik inimesed võimelised oma isiksust tervemaks arendama.

Ma ei tea, miks me pidime koolis lugema L.Tolstoi “Sõda ja rahu”, kus oli pikki looduskirjeldusi ja lahingustseene. Aga ellu astusime väga naiivsetena. Kodus oli kõik turvaline. Vanemad armastasid Sind, suguvõsasas olid kõik hoolivad ja sõbralikud.

Ja siis äkki õppima asudes ülikooli said tunda mõnitamist mõne õppejõu poolt, kes teadagi oli tunnustatud autoriteet. Muidugi arvasin mina omas naiivsuses, et küll ma olin selle ära teeniud. Aga olukord ei muutunud ka tööle asudes, kus mõni vanem kolleeg hommikul minu ruumi sisenedes ei vastanud mu tervitusele.Kui oli vahel vaja nõu erialalistes praktilistes küsimustes, valisin kaua sõnu ja momenti, kuid vastuseks võisin saada põlastavas stiilis uue küsimuse enda kohta.

Ei tasu arvata, et ma olin lootusetu nannipunn. Ma olin suure segaduses, sest ma polnud oma lapsepõlves oma kodus midagi niisugust näinud ega kogenud

Alles pensinärina saan ma lugeda raamatuid, mis vastavad minu noorusaja küsimustele. Hädapätakas ei olnud mitte mina, vaid probleem oli nendes, keda eespool kirjeldasin.

Iga noort inimest peaks tutvustama ohtlike inimtüüpide olemasoluga.

Ma lõpetasi just Marek Liinevi raamatu “Suhtekiskjad” lugemise. See peaks olema kohustuslik raamat kõigile, kes soovivad abielluda.

Noorele täiskasvanule kuluks päris ellu astudes ära lugeda ka raamatud “Kuidas ära tunda manipulaatorit”, “Sotsiopaadid meie ümber”, “Ohtlikud inimtüübid” , rääkimata Thomas Eriksoni kahest raamatust psühhopaatidest ja idiootidest. Palju hingehaavu jääks saamata ja võib-olla nii mõnigi suhe jääks loomata, sest see on juba eos määratud karile jooksma. Sellised inimesed on kõikjal meie ümber. Nad on võluvad, edukad ja sageli tunnustatud autoriteedid. Just empaatia puudumine ongi võimaldanud neil selleks saada, kes nad täna on. Tähtis on nad ära tunda ja nende vaateväljast võimalikult kiiresti kaduda. Neid ei kasvata ümber ja ennast nende järgi kohandades kaotame iseenda.

5 arhetüüpset suhtetüüpi, mille alusel hinnata suhte kvaliteeti.

Suhete tüübid

Kuigi kivisse raiutud suhteseisundeid ei ole olemas, saame me vaadelda suhtetüüpe sujuvalt kulgeval skaalal, mille ühte äärmusse jääb soovimatu ja teise soovitav.

suhte spekter

Me saame tuletada viis arhetüüpset suhtestiili – alates normaalsest kuni agressiivseni -, mis moodustavad ajutised peatused sujuvalt kulgeval võrdlusskaalal. Tavapäraselt jäävad enamik suhteid kusagile nende peatuste vahepeale, kuid on piisavalt selliseid suhteid, mis jäävad konkreetsesse punkti seisma ja leiavad seal ka oma lõpu.

Seepärast ei maksa imestada, kui sinu suhtes on kahe või enama suhtetüübi tunnuseid. Suhted on ajas pidevalt muutuvad ja nad võivad olla parasjagu üleminekuperioodil ühelt tasandilt teisele.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Osta raamat otse autorilt!

 

Iga suhtetüüp kasutab endale iseloomulikke manipuleerimistaktikaid, millest saad lugeda lähemalt artiklist “Kuidas meiega manipuleeritakse: kuraditosin taktikat“. Aga just viimase suhtetüübi analüüsile on enamik lehekülje suhtekiskja.ee ruumist pühendatud.

Alustame siis oma rännakut normaalsest äärmusest ja siirdume sujuvalt ebanormaalsuse äärmusse, muutes normaaluse standardiks (referentspunktiks) kõige esimese suhte, millega tagapool reastatud suhteid võrrelda.

Normaalses suhtes on esindatud kaks iseseisvat suhtepartnerit, kellel on elus kummalgi omad individuaalsed eesmärgid ja omaks võetud väärtused, kuid ühine tee. Nad tegutsevad kui ühe organisatsiooni – ettevõtte – erinevad allüksused, mis teevad vajadusel tihedat koostööd. Ühistöö põhjuseid on isegi rohkem kui individuaalseid vajadusi, kuid kumbki partner ei soovi nendes osaledes teist poolt kontrollida, usaldades teda tema otsustes ja olles kindel, et mida iganes too ka ei teeks, see on tehtud ühise perekonna hüvanguks.

Normaalsed partnerid võivad küll enamiku ajast omaette nohistada, täites näiteks tööülesandeid, kuid kui nad koos on, siis jäägitult – füüsiliselt ja emotsionaalselt. Ühiselt koduseid ülesandeid täites, lapsi kasvatades, süüa valmistades ja voodis armatsedes.

Kuna need partneri annavad teineteisele nii palju hingamisruumi, siis aktsepteerivad nad ka lahkuminekut. Enamasti rahumeelselt ja leplikult. Tõenäoliselt jäävad sellised ekspartnerid ka peale suhte lõppemist sõpradeks, mis teeb sellest suhtest kõigi teiste suhtetüüpide kullastandardi – normaalsuse referentspunkti.

Kuid tasub tähele panna, et ühe suhte dünaamika võib aja jooksul skaalal nihkuda ja omistada teise suhtetüübi kriteeriumid. Näiteks normaalselt alanud suhe võib millalgi muutuda vähem normaalseks või isegi talumatuks.

 

Järjekorras teist suhtetüüpi võime kutsuda ühildamatuks suhteks. Selles suhtes on partnerid kas emotsionaalselt või füüsiliselt või nii emotsionaalselt kui füüsiliselt lahku kasvanud. Kuidas iganes asjad nii kaugele jõudsid – nüüd on mõlemad lõhkise küna ees. Suhtes puudub lihtsalt see säde, mis selle uuesti ellu ärataks. Partnerid elavad ühes majas või korteris, nagu ruumi jagavad üliõpilased, kes elavad kumbki oma iseseisvat elu. Vaid materiaalne omand ja ühised lapsed võivad seda liimina veel koos hoida.

Kumbki partner on juba ammu loobunud teisele toetumast, temalt nõu või abi küsimast ja nende olematu voodielu on sama hall nagu igapäevgi. Isegi emotsionaalselt kokku kasvanud ja ideaalselt sobivad partnerid võivad füüsiliselt lahku kasvada. Nende vahel puudub kirg ja seksuaalne külgetõmme. Nad on küll sõbrad, kuid mitte armukesed. Sama on lugu suhtega, kus eksisteerib lõõmav kirg, kuid see kütus ei lükka suhet emotsionaalselt edasi. Peale seksi pole selles suhtes midagi siduvat.

Kui ühildamatu suhe peaks ära lagunema, ei protesti kumbki pool kaua, mis muudabki sellise suhte pigem normaalseks kui ebanormaalseks.

Kolmas suhtetüüp on vanemlik suhe, kus üks suhtepool on individuaalses ja isiklikus vallas nõrgem kui teine. Selles suhtes on kokku saanud alfa ja oomega. Aktiivsel alfal on vanemlikus suhtes täita kõikvõimsa vanema, oomegal aga tema abitu lapse roll.

Vanem annab juhised, mida tema laps siis kas sõnakuulelikult või vastumeelselt täidab või jätab sootuks täitmata. Ei aita ta kaasa koduste ülesannete täitmisel, on püsivalt võimetu perekonda majanduslike ressurssidega varustama, kuid loodab sedavõrd rohkem, et vanemlik pool kõik tema eest ära teeb. Mõistetavalt ei saa üheski küpses suhtes nii laiaulatuslikud isiksuse puudujäägid kaua ilma kaasneva katastroofita toimida. Aktiivne pool tunneb suhtes püsides täiendavat vastutusekoormat nii enda kui oma partneri heaolu ees.

See on sõltuv ja parasiteeriv suhe, kuid sageli muudab lapsik pool, kellel on sõltuvad isiksusejooned, seda oma teadliku ja tahtliku tegevusega funktsionaalselt impotentseks – ta lihtsalt ei oska teisiti.

Kui vanemlik pool suhte omaalgatuslikult lõpetab, üritab abitu pool teda tagasi võita või asub uue „vanema“ otsingule, mis muudab selle suhte pisut halvaloomulisemaks kui järjekorras olnud eelneva suhte. Kui aga vanemlik pool eelistab hoolida ja juhtida ning lapsik pool seda omapoolse „koostööga“ võimaldab, siis võib selline suhe isegi kesta ja mõlemad suhte pooled on selles õnnelikud.

Neljandas suhtes on kirge isegi ülearu. Võistlevas suhtes seisab kumbki partner tigedalt oma õiguste eest nagu kindral väesalga ees. Kaks tugevat kivi hõõrduvad teineteise vastu. Mõlemal on suhte kestel välja kujunenud jäigad standardid ja maailmavaade õigest ja valest, mis teisele poolele jõuga peale sunnitakse. Kumbki ei anna järgi. Kumbki arvab, et just temal on õigus. Kummalgi partneril on obsessiiv-kompulsiivsed isiksusejooned. Need partnerid võivad päevi isegi nii tähtsusetu asja nagu kardinate valiku üle vaielda. Ühiseid lapsi kasvatavad nad ka üksnes omaenda individuaalsete arusaamade järgi.

Kui selline suhe lõhki läheb, võivad ekspartnerid muutuda teineteise suhtes kättemaksuhimuliseks, surudes teisele poolele peale ebainimlikke lahutustingimusi. Nagu Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit külma sõja ajal, eelistavad kumbki pigem koos oma endise kaaslasega hukkuda, kui tema nõudmistele alluda. Tuumapomme selle perekonna sõjavarustuses küll pole, kuid sama hävitusliku töö teevad ära ühise vara ja laste vägivaldne jagamine, mis muudab selle suhte märksa vääramaks kui eelmised suhted.

 

Viimane suhe jääb nimekirja lõppu põhjusega. Agressiivses suhtes on kõigi eelmiste suhtetüüpide tunnuseid, kuid üks äratuntav omadus on ülidominantne partner, kes võtab võimu ainuisikuliselt enda kätte jõu ja ähvardustega.

Agressiivses suhtes on verbaalne ja füüsiline vägivald teise partneri kallal tavapärased. Domineerival partneril on tõsiseid isiklikke psüühilisi puudujääke, ta võib vaevelda vaimuhaiguste või kooseksisteerivate isiksusehäirete käes. Tema partner ei pruugi olla vähem dominantne, kuid enamasti ei ole tema seisukohad nii jäigad ja absoluutsed kui domineerival partneril. Isegi kui kaks kivi peksavad teineteise vastu, annab üks millalgi ikka järele. Kui aga võitleva partneri asemel on alluv – sõltuv – partner, siis esineb konflikte küll harvemini, kuid nende intensiivsus on sama kõrge.

Nende partnerite lahutusprotsess kujuneb õudusunenäoks, millele on internetilehel suhtekiskja.ee palju ruumi pühendatud. Loe lähemalt väärsuhte tunnuste kohta siin.

Kui sina tunned viimase suhtetüübi tunnused ära ka oma suhtes, siis soovitan sul lugeda artiklit tingimusteta armastusest.

Samuti soovitan lugeda artiklit kiskjalikust suhtetantsust, kuidas suhtepartnerite koostöö ja isikuomadused dikteerivad väärsuhete toimimist.

Ära unusta allpool antud artiklit kommenteerimast, kui sul on omalt poolt midagi lisada, sest sellest võib ka teistel abivajajatel kasu olla.

Kuidas meiega manipuleeritakse: kuraditosin taktikat.

Manipuleerimine

Isikutevahelises suhtluses on võimalik tuvastada 13 manipuleerimistaktikat. Järgnevalt on sinu ette laotatud terve kuraditosin manipuleerimistaktikat, mida suhtepartnerid teineteise suhtes rakendavad, soovides vastaspoolt mõjutada midagi tegema või mitte tegema – millessegi uskuma või mitte uskuma.

Raamat “Suhtekiskjad” on loodud eesmärgiga vaadelda väärsuhteid analüütilise ja objektiivse pilguga, et igaüks suudaks võtta aktiivse rolli oma saatuse muutmisel. Samuti aitab “Suhtekiskjad” mõista kannataja lähedastel, milliste katsumustega peab neile kallis inimene toime tulema, et vabastada end mürgisest suhtest, mida on üllatavalt kerge alustada kuid põrgulikult raske lõpetada.

Osta raamat otse autorilt!

Kõigis inimestes elab väike messias, kes soovib oma sõnumit teistele laotada ja selle õigsuses ka ise veenduda. Kõik elusolendid manipuleerivad teiste elavate hingedega ja keegi ei saa vanduda käsi südamel, et ta sedasi ei talita. Nii saamegi nimetada edukat manipuleerimist usalduse võitmiseks, mitteedukat aga vastupidiselt usalduse kaotamiseks.

Laome need „usutaktikad“ siis järjestikku välja, et iga lugeja saaks neid enda või oma suhtepartneri käitumisega võrrelda. Igaüht saab individuaalselt vaadelda korraga nii tegevusele sundimisena kui tegevust lõpetama sundimisena.

Sundus. Nõua, et ta seda teeks! Kritiseeri teda selle tegematajätmise eest! Karju ta peale, et ta seda teeks! Sunni teda uskuma, et vaid sina tead, kuidas asjad peavad olema!

Vastutusele võtmine. Sunni teda pühenduma mingile tegevusele! Anna talle konkreetne tähtaeg tegevuse sooritamiseks! Sunni teda uskuma, et ta kannatab isiklikult millegi tegemise või mittetegemise pärast.

Regressioon. Mossita, kuni ta seda teeb! Tusatse, kuni ta seda teeb! Vingu, kuni ta seda teeb! Sunni teda uskuma, et tema teod või tegevusetus põhjustavad sulle suurt emotsionaalset valu ja vaeva!

Vastastikune tasustamine. Ütle talle, et sa teed talle vastutasuks midagi, kui ta seda teeb! Tee midagi, et ta seda vastutasuks teeks! Luba talle, et järgmisel korral sa teed seda, mida tema tahab! Anna talle midagi enne, kui sa palud, et ta seda teeks! Sunni teda uskuma, et ka sina oled nõus enda propageeritud eesmärki panustama!

Alavääristamine. Alaväärista ennast, et ta teeks seda! Luba ennast alavääristada, et ta seda teeks! Näe haige ja piinatud välja, et ta seda teeks! Sunni teda uskuma, et tal on sinust kahju kui ta midagi teeb või midagi ei tee!

Väljapressimine (Hardball ing. k. – segu ähvardustest, valedest ja vägivallast). Löö teda või tee midagi vägivaldset, et ta seda teeks! Käsi tal seda teha! Vihja füüsilise karistuse võimalusele, kui ta seda ei tee! Valeta, et ta seda teeks! Alanda teda seda tegema! Kasuta pettust, et ta seda teeks! Ütle talle, et sa jätad ta maha, kui ta seda ei tee! Jäta ta rahast ilma või ähvarda talt raha ära võtta, kuni ta seda teeb! Sunni teda uskuma, et sind tuleb iga hinna eest karta!

Sarm. Tee talle kompliment, et ta seda teeks! Käitu armastusväärselt, et ta seda teeks! Sunni teda uskuma, et tema on sinu arvates ainuke õige inimene maamunal, kes võiks midagi teha või mitte teha

Ratsionaaliseerimine. Selgita talle, miks sa tahad, et ta seda teeks! Anna talle põhjuseid selle tegemiseks! Osuta kõigele heale, mis tema tegevuse tulemusega kaasneb! Sunni teda uskuma, et kõige taga on loogika, mitte subjektiivne tahe!

Vaikivkohtlemine (Silent Treatment). Ignoreeri teda, kuni ta nõustub seda tegema! Ole vait, kuni ta nõustub seda tegema! Ära vasta talle enne, kui ta seda teeb! Sunni teda uskuma, et igasugune kommunikatsioon sinuga on võimatu, kuni ta jätkab millegi tegemist või mitte tegemist!

Naudingu sisestamine. Ütle talle, et ta naudib selle tegemist! Näita talle, kui lõbus selle tegemine on! Sunni teda uskuma, et millegi tegemine või mitte tegemine toob talle endale kõige rohkem kasu!

Sotsiaalne võrdlemine. Võrdle teda kellegagi, kes seda teeks! Ütle talle, et teised partnerid teevad seda! Ütle talle, et kõik teevad seda! Ütle talle, et ta näeb loll välja kui ta seda ei tee! Sunni teda uskuma, et ka teised normaalsed, seksikad ja intelligentsed inimesed teevad või ei tee midagi kindlat!

Rahaline tasustamine. Luba talle osta midagi, kui ta seda teeb! Anna talle väike kingitus või rahakaart enne seda, kui palud tal seda teha! Paku raha, et ta seda teeks! Sunni teda uskuma, et tema ahnus on sinu poolt aktsepteeritav!

Mina soovin siinkohal omaalgatuslikult lisada juurde veel ühe strateegia, et saada täis kuraditosin manipuleerimisviisi.

Armastuse väljalülitamine (kiindumusressurssidest ilmajätmine). Kinnita talle, et ei armasta teda enam, kui ta seda ei tee! Näita talle, et sa ei toeta teda enam, kui ta seda ei tee! Sunni teda uskuma, et sa võid tema armastamise või armastusväärsena kohtlemise lõpetada, kui ta midagi teeb või ei tee!

Koomiline ja traagiline üheaegselt, kas pole! Pärit otsekui manipuleerimismeistri Machiavelli enda käsiraamatust. Kui paljud lapsevanemad kasutavad eelolevaid taktikaid oma laste sundimiseks (ja mõnikord isegi lapsed oma vanemate mõjutamiseks), siis need ei puudu mõistetavalt ka täisealiste inimeste omavahelises suhtluses, eriti romantilises paarisuhtes, kus tülid on vaatamata romantilisele ideaalpildile pigem reegel kui erand.

Sugudevaheline konflikt tekib niipea, kui ühe soo aktsepteeritud soojätkamisstrateegiad lähevad vastuollu teise soo strateegiatega, mis seisneb enamasti selles tülikas tõsiasjas, et järglastega seotud investeeringud on meeste puhul peaaegu alati väiksemad kui naiste puhul. Teatud konfliktid on eeldatavad samasooliste isikute vahel, kes võistlevad ressursside kättesaadavuse pärast ja lapse-vanema vahel eakohaste ja geneetiliste vajaduste erinevuste pärast.

Enamik konfliktidega kaasnevast 13 taktikast sisaldab teatud tasemel sundi, neist vaid neli (ratsionaaliseerimine, sarm, vastastikune tasustamineja naudingu sisestamine) nõuavad manipuleerijalt rahumeelsete ja sõbralike (ning ka loomingulisemate) vahendite rakendamist. 13 taktikast kasutatakse kõige sagedamini sarmi millegi tegemisele mahitamiseks, sundi ja vaikivkohtlemist mingi tegevuse lõpetamisele mahitamiseks. Nagu näha, pole kaugeltki kõik manipuleerimismeetodid vägivaldsed või vägivalda kaasavad, mis näitab, et harmoonilise hetero- ja isegi homoseksuaalse suhte võimalikkusel on veel šansse ja et inimesed polegi keerulised – lihtsalt nende iseloom ja eesmärgid ei sobitu omavahel.

Seepärast on ülioluline suhtekiskja juba varakult tuvastada, mis polegi niivõrd keeruline, kui sa tead märgata kindlaid ohusignaale.

 

Tingimusteta armastus on kaasaegne suhtemüüt, mida ei tohiks kunagi sõna-sõnalt võtta.

tingimusteta armastus

Enamik suhteõpetusi räägib tingimusteta armastusest, kui oma partneri ülimast aktsepteerimisest. Sa võtad enda kõrvale lubatud isikut kõigi tema vigadega ja ei ürita neid muuta. Hoopis kohaned nendega, lubades mõlemal poolel tunda end suhtes vabana.

“Paraku iseloomustab suhte normaalsust vaid see vabadus, mis iseäranis suhte lõppemisel ilmsiks tuleb – kui partnerid lähevad lahku üleliigsete konfliktideta, siis on tegu normaalse suhtega, mille tunnustest saad sa lugeda siin. Vastasel juhul kaldub suhe vääraks, mille pärast ongi tavaline, et suhteprobleemid selguvad alles suhte lõppemisel, mitte selle kestuse ajal.”

Kuid armastus pole tingimusteta. Ei saagi olla. See on vaid modernne müüt, mis seisab savijalgadel ja on loodud lihtsameelsete naiivitaride lollitamiseks.

Armastuse tingimused on lihtsad: sa ei tohi oma kaasat petta, teda alandada ega lüüa. Tema eest tõde varjata või moonutada. Temaga mängida, temaga manipuleerida. Tema privaatsust rikkuda. Need on vaid osad armastuse tingimused, mida igaüks peaks hoolikalt silmas pidama juba suhte alguspäevil. Seda enam, et hiljem algav argirutiin muudab nende tingimuste kehtestamise väga aktuaalseks.

Iga suhtekiskja üritab oma ohvrit juba varase väärkohtlemisega tuimestada, et muuta viimase armastus tingimusetuks, väärkohtlemisele vastuvõtlikuks. Nüüd tulevad appi äraleierdatud klisheed, millega kiskja suhet vürtsitab.

Suhtekiskjal on lihtne partneriga manipuleerida, sundides teda vastu võtma ideed tingimusteta armastusest, mille puhul aktsepteerib kumbki partner teineteise eripärasid. Kuid need eripärad omavad väärsuhtes kummalist tähendust. Näiteks ütleb kiskja oma partnerile midagi mürgist, olgu selle sihtmärgiks kas partneri välimus või käitumine, mis sunnib viimast kuuldud sõnade tähenduse kohta küsima. Vastuseks pöörab kiskja kõik naljaks, seades küsitavuse alla partneri kehva huumorisoone või puuduliku intellekti – “vaid loll ei saa aru, et see oli nali!” Ühelt poolt võib antud kriitikat isegi tõeseks pidada, sest väärkoheldud partner ei näi sugugi mõistvat, et iga nali peaks ajama naerma. Ta tahaks hoopis nutta, kuid naeratab ebamugavalt, hakates hoopis enda huumorisoones kahtlema. 

Ohver ei mõista, et just äsja oli tema kiskjalik partner muutnud nendevahelise suhte tingimuslikuks, kuigi nõuab ise vastu tingimusteta armastust. Lõpuks hakkab ohver end ka ise süüdistama võimetuses armastama, kuigi peaks koheselt mõistma, et on langenud lihtsa gaasisüütamise lõksu.

Seega peavad igas suhtes eksisteerima kindlad piirid lubatu ja keelatu vahel, mis on täisväärtusliku armastuse algtingimused.

Riigipiirid panevad paika geopoliitilised jõuväljad. piirikonfliktid on läbi ajaloo olnud ühed peamised sõdade algatajad. Tavaliselt ei ole sõdade puhul kumbki osapool piiride paiknemise osas üksmeelel. Piiride seadmisel on oluline teada, et iga väiksemgi piiririkkumine tuleb fikseerida ja teist poolt koheselt teavitada, et tema käitumine on vastuvõetamatu. See näitab piiririkkujale, et sa oled endiselt valvel ja sinu piirivalve on tõhus. Kuidas oma nördimusest teada anda, jääb sinu enda otsustada, kuid hüsteeriline reaktsioon võib sinust väga vale signaali anda ja põhjustada sinu isolatsiooni teistest.

Suhtekiskja peamine hobi ongi piiririkkumine, armastuse tingimuste naeruvääristamine; ta teeb seda meeleldi ja sageli. Tema käitumisele olekski adekvaatsem reaktsioon hüsteeria, kui sa teaksid kindlusega, et tema puhul ongi tegemist paadunud korrarikkujaga. Hüsteeriliseks muutub su käitumine kindlasti peale mitmendat järjestikkust rikkumist, kuid sa pead sellega arvestama, kui kavatsed enda kõrval taluda hoolimatut piiririkkujat. Ta kombib su piire juba teie esimesel kohtumisel ja ootab, kuni sa lõpuks ära väsid, sest tõele au andes ootab iga normaalse ajutegevusega inimene, et tema märkustest lõpuks õpitakse ja tema soove aktsepteeritakse.

Kui kiskja jääb sulle piiririkkumisega esimene kord vahele, siis läheneb ta pettuse läbiviimisele järgmine kord märksa ettevaatlikumalt ja kui sa seekord seda tähele ei pane, siis ennistab ta oma endise intensiivsuse. Lõpuks muutud sa pidevate rikkumiste suhtes kas apaatseks, lüües kõigele käega, või paranoiliseks, hüpates väiksemagi krõpsatuse peale kui vedrust vinnatud õhku ja see ei jää su lähedastele märkamata. Sa oled võimetu isegi enesele seletama, mis oli sinu erakordse tujutuse või tujukuse põhjuseks. Nii kontrollib kiskja pidevalt sinu meeleolusid ja näib sellest sadistlikku rahuldust saavat.

Piire rikutakse nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Relvastatud konfliktid piiriäärsetel aladel seisnevad alati oma võimekuse ja relvastuse demonstreerimises. Mõnikord võib see piirduda üksnes rusika viibutamisega, kuid tavapäraselt kostitatakse vastaseid selge annuse lõhkeainega, et tema vastupanukatsed juba eos lämmatada. Koduvägivallas on füüsiline piiririkkumine selge ja konkreetne eneseväljendus. Pole tähtsust, kas see piirdub süütu näpistamise ja müksamise või konkreetse lõuahaagiga, mis võib samast soost tänavakakleja küll tasakaalust valja lüüa, kuid nõrgema ja enamasti vastassoolise partneri lausa meelemärkuseni viia. Tavapäraselt on viimasel juhul juba hilja piirilepinguid ratifitseerida, sel juhul tuleks terve riigi elanikkonnal mujale emigreeruda.

Füüsilise vägivalla kõige tõhusam abivahend on füüsiline kaugenemine sellisesse kaugusse, kuhu rusikad enam ei ulatu ja tühjad ähvardused ei kostu. Emotsionaalse piiririkkumise avastamine võib seevastu olla sama keeruline, kui musta augu avastamine isegi kogenud astronoomile. Kõige selgem väljendus on piiririkkumise läbi kannatanud osapoole emotsionaalne tasakaal, mis pööratakse segi tõhusamalt kui see oleks võimalik üheainsa rusikalöögiga. Selline inimene on pidevalt oma kiskjaliku partneri emotsionaalse kontrolli all. Kiskjal piisab vaid ühele nupule vajutada, kui piinatav valust püsti kargab. Juhtimispult on sellises suhtes kiskja käsutuses ja ta katsetab meeleldi erinevate nuppude toimet.

Seega ära karda sinagi teha aeg-ajalt oma suhtele kahjuanalüüsi. Küsi endalt julgelt, mis sulle käesoleva suhte juures meeldib ja ei meeldi! See on ennastkehtestav ja ennast kaitsev profülaktiline käitumine, mida ei saa keegi pahaks panna. Ja kui panebki, siis võid selle iseärasuse liigitada väärkäitumise alla, sest armastu ei ole kunagi pime ja lõputu ning kindlasti mitte tingimustetu.