Varane kiindumussuhe – täikasvanu emotsioonide reguleerija

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 18
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Arvestades lugeja huviga jätkame arutusega kiindumussuhtest. 

Bowlby kiindumusteooria keskendub peamiselt lapse hirmule ja tema käitumisele ohu korral ning tema kiindumusisiku reaktsioonile. Kui me kutsume kiindumust teiste sõnadega empaatiaks, siis kiindumuskäitumine on reaktsioon balansseerimata empaatiale – signaalidele -, mida lapsevanem oma lapse suunas saadab. (Tegelikkuses ringleb suurem osa inimkäitumisest enda ja keskkonna vahelise empaatia sünkroniseerimise ümber, kuid me võtame antud peatükis tähelepanu fookusesse kiindumuse kui käitumissüsteemi just seetõttu, et kirjeldada detailselt, milline on sünkroonsusest hälbiv suhtlemine ema ja lapse vahel. Antud hetkel pole veel lihtsalt psühholoogide käsutuses parimat teooriat varase käitumusliku sünkroonsuse iseloomustamiseks.)

Kiindumusisik, kelleks lapse esimesel kahel eluaastal on peamiselt ainuisikuliselt ema, kehastab lapse jaoks omamoodi empaatilist turvalisuse tugipunkti (secure base ing.k.) – turvalist sadamat, mille juurde tormi korral naasta, et siis taas ohu taganedes tagasi laia maailma purjetada. Kui laps tunneb ennast mingil põhjusel ohustatuna, olgu selleks siis reaalne alus või mitte, aktiveerub tema kiindumussüsteem kui erinevate psüühiliste ja füüsiliste tegurite kogum, mille üks lahutamatu osa on kiindumuskäitumine. Laps otsib kiindumuskäitumisena võimalikult kiiresti turvalist tugipunkti ehk ema lähedust, mis võimaldab tal oma emotsioone ema emotsioonidega harmoniseerida – rahulik ema rahustab ka last -; ema puudumine lapse nägemisulatuses põhjustab lapse nuttu ja temapoolset primaarse hooldaja otsimist, sest laps on psüühikat üleliigselt koormavate emotsioonidega (hirmuga) üksi jäetud. Samuti käitub (empaatiliselt) ema, kes väikelast silmist kaotades hakkab teda otsima ja leides teda lohutama: oma rahustavaid emotsioone lapsele demostreerima ja nendevahelisi emotsioone sünkroniseerima. Need on iseloomulikud kiindumuskäitumised, mis tagavad lapsele turvalisuse ja turvatunde ehk võimaldavad lapsel sünkroniseerida oma emotsioone vanema positiivsete emotsioonidega. Läbi peegeldamise ema emotsioone tunnetanud lapsel on suur tõenäosus tulevikus kognitiivselt teiste inimeste emotsioone mõista. 

Laps ootab ema läheduses turvaliste tingimuste taastumist (emotsioonide vastastikust harmoniseerumist – ema rahustab lapse maha), samuti nagu käituvad primaadilapsed, kes ei lahku ema lähedusest enne, kui tunnetatud oht on möödas. Kiindumuskäitumine, nagu ka hirm võõraste ees, esineb nähtavamalt kõige varem umbes kuue kuustel lastel, kes on motoorselt võimekamad kui imikud ja suudavad ise omal abitul moel (roomates) emale järgneda või üksikuid ohusituatsioone mõistetavalt signaliseerida. Samas tuleb kiindumust eristada sõltumisest.

Mõnepäevane või -nädalane imik sõltub hooldajast, ent POLE veel temasse kiindunud, sest tema eneseteadlikkus pole veel küps; kuid juba kolme aastane laps, kes on jäetud võõraste inimeste hoole alla, ei ole enam emast sõltuv, ent ometi ON temasse kiindunud – empaatiline kontakt vanemaga on juba loodud. Kiindunud lapsed roomavad ema järel, ajavad ema läheduses ootavalt käsi laiali, oodates sülle võtmist või hoiavad emast kinni, klammerdudes otsesõnu empaatiliselt ema emotsioonide külge. Selleks ajaks on nad loonud kiindumussuhte ühe oma vanemaga, kelleks enamasti on nende tundeid kajastav ema.

Säärane on lapse reaktsioon kiindumussuhtlemisele, mis on tema vajaduste rahuldamise seisukohalt kas piisav, ebapiisav või kahe eelmise kombinatsioon. Kui ema suhtleb imikuga näiteks teda riietades või temaga naljatades ning imik ei tunneta ohtu, siis ei kvalifitseeru säärane olukord kiindumussuhtlemise alla, kuigi aitab kaasa kahe inimese vahelise sideme tugevnemisele. Kiindumuskäitumine ongi konkreetselt väljendades lapse reaktsioon tunnetatud ohule.

Sisuliselt moodustuvad varaste sotsiaalsete kogemustega kaasnevad emotsionaalsed mälupildid, mis tekkisid suhtes hooldajaga – nii negatiivsed (hülgamine) kui positiivsed (lohutamine) – lapse jaoks niinimetatud sisemised töömudelid (internal working models ing.k.), mis on põhimõtteliselt sarnased eelmises peatükis kirjeldatud kognitiivsete skeemidega. Sisemised töömudelid juhivad lapse edasist suhet kiindumusisikuga, väljendades isiku soove, hirme või konflikte ja aktiveerides eelmises peatükis kirjeldatud psüühilisi kaitsemehhanisme, ehk kas isik ootab edaspidi igast suhtest suvalise kiindumusisikuga vähest turvalisust või eeldab automaatselt, et tema vajadusi täidetakse ka edaspidi.

Kiindumusteooria hõlmab nelja peamist faktorit, mis alates imikueast muutuvad järjest küpsemaks ja moodustavad lõpuks koordineeritud ja reguleeritud kiindumussüsteemi, mille võtmeelementideks on keskendumine kiindumusisikule (tähelepanu), varasemad ootused kiindumusisiku käitumise suhtes (ootused), stressi korral nutt ja kiindumuse korral naermine (mõju) ja protest kiindumusisiku ebarahuldava käitumise korral (käitumine). Varasemad kogemused ja suhted kiindumusisikuga muudavad need neli komponenti juba 9 kuni 18 elukuu vanuse lapse tervikliku kiindumussuhte lahutamatuks osaks ja kinnistuvad töömudelitena, mis reguleerivad kogu kiindumussuhte spektrit: tähelepanu, ootusi, mõju ja käitumist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.