Vanemliku suhte ja romantilise paarisuhte sarnasused

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 47
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Varasemas artiklis käsitlesime me täiskasvanute kiindumussuhte aluseid. Nüüd otsime me sarnasusi ema-lapse ja naise-mehe vahelises suhtes.

Täiskasvanute monogaamsete suhetega tegelevate erialaspetsialistide nagu psühholoogide ja psühhiaatrite sõnavaras on juba ammu kasutusel väljend „intiimsus“, mida lapsepõlves ei kasutanud meiega suheldes isegi meie vanemad, sest sellel tundus olevat nilbe seksuaalne tagapõhi. Nüüd korraga täidab see meie igapäeva ja on osake sotsiaalsest dimensioonist. Me oleme intiimsed mitte ainult oma romantiliste kaasadega, vaid ka sõpradega ja isegi terapeutidega, kellega meil on hea õnne ja sobivuse korral intiimne terapeutiline suhe. Intiimsus pole vastupidiselt paljude vanemate arusaamisele kaugeltki seksuaalne, nagu ka meie kiindumus oma vanemate ja sõprade vastu. See hõlmab endas usalduse kinkimist ja usalduse vastuvõtmist. Ilma intiimsuseta ei ole lähedased suhted võimalikud, ei füüsiliselt ega psüühiliselt, ei lapse ja vanema ega armukeste ja abikaasade vahel.

Seksi eesmärk ei pea alati olema soo jätkamine, vaid sotsiaalse kiindumuse instrument. Seks lähendab füüsiliselt ja leevendab lisaks ärevusele ka agressiivsust. Kuna kiindumussuhe eeldab vanema füüsilist lähedust, mis kujundab lapse jaoks turvalise sadama rolli, kuhu hädaohu eest varjule pugeda, siis mõistetavalt esindab ka seksuaalvahekord üht lahutamatut kiindumusinstrumenti.

Seksuaalvahekorra ajal on kaks partnerit teineteisele nii lähedal kui see üldse bioloogiliselt võimalik on, seega imiteerib see vähemalt funktsionaalselt kiindumuse ülesannet. Mis muidugi tähendab üksnes seda, et ilma seksita – ilma füüsilise läheduseta – ei suuda täiskasvanud partnerid teineteisesse lõplikult kiinduda. Sõprus on emotsionaalne side, armastus aga nii emotsionaalne kui füüsiline suhe.

Tundub loogiline, et Vietnami sõja vastased tulid välja loosungiga: „Tehke armastust, mitte sõda!“ Selles on oma osa hormoon oksütotsiinil, mis näib nii laste kui täiskasvanute kiindumussuhet koos hoidvat. Seda väljastatakse nii intiimse läheduse (kaisutus, imiku rinnal hoidmine, koerale silma vaatamine), sünnituse (valuvaigistina) kui seksi ajal (seoses orgasmiga). Pole mingi ime, et oksüstotsiini võib armuhormooniks nimetada – see seob kaht inimest juba sünnituse hetkel. Seksi abil saavad kaks täiskasvanud inimest jagada ühiseid psüühilisi emotsioone ja kehalisi naudinguid ning on suurepärane vahend kaht isikut nii füüsiliselt kui emotsionaalselt lähendama, nagu see juhtus kord ammu nende mõlemaga siia ilma sündides, kui nad imikuna ema rinnale asetati.

Kuigi me seostame intiimsust romantilises paarisuhtes tavapäraselt seksiga, põhineb partnerite vaheline tihe side hoopis sellele, mis järgneb seksile, nimelt seksi järelkumale (afterglow ing.k.), nagu seda oma uurimuses kujundlikult üks psühholoogide rühm nimetas. Järelkuma oleme me harjunud nägema nendes filmides, milles kahe peaosatäitja vahelised higised ja kuumad stseenid puritaanlikult välja lõigatakse, kuid peljates kaotada stsenaariumis ette nähtud seksuaalset pinget lubatakse vaatajatel ikkagi osa saada piinlikule lihalisele naudingule järgnevatest hetkedest, mil kahekesi alasti voodilinade vahel lesisklev paarike on teineteist kaisutusse võtnud – naise pea steretüüpselt mehe karvasele rinnale asetatult, mehe käsi ümber naise õla keeratud. Nad mõlemad kogevad kehahormoonide mõnusat preemiat, mis ei väljendu enam mitte niivõrd füüsilises kui psüühilises naudingus, kuigi kaasnevad selliste füüsiliste tegevustega nagu suudlemine, kaisutamine ja silitamine. Täiskasvanud partnerid, kes räägivad omavahel hellitaval toonil, kasutades idiomaatilisi hellitusnimesid, nagu „musi“, „tibu“ ja „kallike“, kiinduvad suure tõenäosusega turvaliselt ning nende kooselu on pikaajaline ja õitsev. 

Sarnane sensuaalne vaatepilt avaneb ka väikelast ja tema ema vaadeldes, mil laps on ennast mõnusalt ema rinnal kerra keeranud ja naudib ema keha soojust ja lähedust, millele ema vastab õrna silituse või kaisutusega ja ütleb need võlusõnad „tibuke“ või „kallike“. Täiskasvanud paarid, kes kogevad tugevamat järelhiilgust, jäävad pikemaks ajaks kokku kui paarid, kes koheselt peale seksi või vahetult peale seda dushi alla või näiteks tööle tormavad. Kellele ei meeldi tüütud eelmängud, need võivad sellest isegi loobuda ilma seksi kvaliteeti hävitamata, peaasi, et seksijärgne emotsionaalne „sünkroniseerumisperiood“ oleks sedavõrd pikem.

Seksuaalne järelhiilgus on vaid loomulik edasiarendus ema ja lapse vahelisest intiimusest, millel pole seksiga mingit otsest seost. Järelhiilgus pole kaugeltki nii intensiivne ja energiline, kui sellele eelnev seks, kuid on kestvas paarirahulolus märgatavalt olulisema tähendusega. Täiskasvanute jaoks ongi seks see mehhanism, mis lähendab partnereid füüsiliselt ja seksile järgnev järelhiilgus on see mehhanism, mis seob neid kiindumuslikult – emotsionaalselt. Neid kahte ei saa teineteisest eraldada ja üks ilma teiseta pole täiuslik. Mõistetavalt on iga emotsionaalselt lähedane paarisuhe suurepärane, kuid ilma seksita täiesti impotentne ja vähese kvaliteediga, sest füüsiline intiimsus vähemalt kirgliku suudluse näol alandab partnerite stressihormooni kortisooli taset, nagu ka beebi silitamine etleb sama ülesannet.

Seega on intiimsuse mõju sarnane nii lapsepõlves kui täiskasvanuelus. Me lihtsalt otsime endale ema aseainet, kelle kallistus ja suudlus paneb meid end paremini tundma. Kuna me olime lapsena arenguliselt oma emadest nii kauaks sõltuvad, oleme me ka pikaajaliste suhetega juba seevõrd harjunud, et monogaamia tundub enamikule meist ainuõige kooselu vormina. Meil oli lapsena kombeks üks ema korraga, nii on meil ka täisealisena kombeks üks partner korraga. Kuid ometi on meil kõigil intiimsusest oma individuaalne arusaam. Seda on kas piisavalt, liialt vähe, liialt palju või korraga liialt vähe ja liialt palju. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.