Väljavõte raamatu “Suhtekiskjad” 1. peatükist

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Järgnev on raamatu “Suhtekiskjad” illustratiivne avalugu, mis vaatleb ühe naise väärkäitumise tunnuseid, selle võimalikku päritolu ja mõju teistele inimestele… (loe järgnevat peatükki)

“Kauni nimega tütarlapse Lovisa keeruline saatus näib olevat paika seatud juba tema esimestel loomispäevadel. Lovisa ema pidi alustama iseseisvat elu ilma vanemate abita. Tema pere ei olnud kunagi lõplikult kokku kasvanud: neiu isa, Lovisa vanaisa, leidis koheselt pärast tütre sündi endale uue naise ja tütre kasvatamisraskused jäid värske ema hooleks.

Peretütar ei vaadanudki pikalt tagasi, kui kolis juba 16-aastasena üheskoos olematu kaasavaraga ühe unise pisiküla korrusmajja elama. Farmindusest elatuvas külas oli tööd jaopärast, ja paraku polnud neiu ka just kõige töökamate killast. Ta alustas igat ettevõtmist suure usinusega, kuid õige varstipea rauges taganttõukav entusiasm ja tekkinud kärsitus sundis otsima uut väljakutset. Esmapilgul usina tütarlapse tegevused hakkasid peatselt meenutama tühjalt ringikarglemist. Alati oli neiul kusagile kiire ja kõike oli vaja kärmesti korda saata, nagu poleks homset päeva tulemas.

Tüdruku meelest ei vastanud piiratud külamentaliteet kaugeltki tema ambitsioonidele, millest kannustatud tormakus ja püsimatus peegeldusid ka noore neiu koduseinte vahel. Koristamine võeti ette vaid siis, kui puhtad lauanõud ja riideesemed hakkasid otsa lõppema. Kaootilise elukorralduse kompenseeris ta avatud oleku ja heatahtlikkusega, mis hiljem osutus võltsiks ja pinnapealseks. Väljapoole kiirgas noor neiu otsatut enesekindlust ja meelitas nii mõnegi hindava pilgu end külavaheteel saatma. Meessoost austajatest, keda ei paistnud häirivat neiu ettearvamatu käitumine ja kleepiv pealepressimine, ei olnud tal tõepoolest puudust.

Neiu pöörasust koges ka Lovisa isa, kes sattus „tormikuningannaga” väga kärmesti ühiste voodilinade vahele ja kahetses enda otsust õige pea, kui oli külvanud oma seemne viljakale pinnasele. Täpsemini väljendudes oleks ta pidanud kahetsema, kuid selleks puudus mehel loomupärane võime ja südamest lähtuv soov. Palju ahvatlevam oli külapoe vaateakna ees uputada koos saatusekaaslastega ettekujutatud ja tegelikke elumuresid ühisesse pudelisse.

Lovisa emale selgus üsna ruttu, et oodatud laps sirgub, nagu tema ise kunagi, ilma isapoolse eeskujuta. See tühiasi ei võinud aga heidutada agarat ja ettevõtlikku naist. Juba mõnda aega oli üks noormees samast trepikojast heitnud õnnistatud naisele oma ekslevaid pilke, kuid liigne häbelikkus hoidis teda tagasi. Viimase puuduva lükke tegi ära hoopis tema väljavalitu. Mehel ei jäänudki sisuliselt muud üle, kui astuda julgustatult esimesed arglikud sammud naise ellu ning veenduda, et sinna peabki ta kuuluma.

Lovisa tuleb ilmale varasügisel ja õnnelik kasuisa võtab tüdruku avasüli vastu. Mehel on õnnestunud oma väheste oskuste ja piiratud võimete kiuste luua noorele emale ja sündinud kasulapsele mõnus kodu. Vaatamata sujuvale algusele, poevad tärganud suhtesse üsna kiiresti mureväädid, sest tegelikkuses pole kooselu ja lapse sünd midagi muutnud ei naise ega mehe käitumises. Naine toimib vanaviisi omaenese äraarvamise järgi ja tema truualamlik mees toetab teda oma kesiste võimete vääriliselt. Ometi jääb mehe panuses alatasa midagi vajaka ning naine otsustab emalõvina võtta kehtiva elukorralduse enda kindla käpa alla. Kaasale ei jäta ta väga palju otsustamisõigust – kui üldse. Mehe protestid jäävad nõrgaks, ja kuigi naine suudab teda esialgu veel sõnadega maha rahustada, siis hiljem ta isegi ei ürita.

Mees lepib uudse jõutasakaaluga, kuid leppimine tuleb passiivse vastupanuga. Suutmatus ennast kehtestada surub teda sügavale hämarasse toanurka, kuhu ta võib end sulgeda päevadeks, pidades vaikides hääletut streiki.

Veider peredünaamika mõjutab kahtlemata Lovisa arengut esimestel elukuudel, kuid vastandina kasuisa vaikimisele otsustab tüdrukuke väljendada oma nördimust valju kisaga. Kui naabrid taipavad vanematelt küsida pidevalt karjuva lapse tervise järele, siis isa ainult mühatab osavõtmatult, samas kui ema viitab tütre seedehäiretele, jätmata mainimata osavõtmatut isa, kes meelsamini istuks omaette teleka ees, kui abistaks ülekoormuse all vaevlevat kaasat. Kõigi kaastunne kaldub tugevalt ema poole ja kasvava marakrati käitumises nähakse isa tegemata töö vilja.

Ringitatsavaks põnniks sirgunud Lovisa toimib kui ema peegelpilt endakehtestatud reeglite järgi. Vaatamata naaberperede püüdlustele, ei ole tal ainsatki sõpra peale ühe tüdruku, kes usub siiralt, et Lovisa halva käitumise vastu leidub rohtu kannatlikkuses ja eneseohverduses. Ta püüab näha Lovisas vaid häid jooni ja loodab kutsuda ennastsalgavalt neid sagedamini esile. Lovisa on alati teretulnud kõnealuse tüdruku koju, ja kus pakutakse söögipooliseks head-paremat, samuti riideid, mis näivad nagu spetsiaalselt tema jaoks ostetud. Lovisa ema ei pane seda sugugi pahaks ja väljendab ülevoolavalt tänu Lovisa kantseldamise eest, otsekui tüdruku isalt ei oleks loota õrnematki abi. “

(loe järgnevat peatükki)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.