Väljavõte raamatu “Suhtekiskjad” 1. peatüki analüüsist

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  •  
  •  
  •  
  • 0
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Järgnev on raamatu “Suhtekiskjad” avaloo analüüs, mis vaatleb väärkäitumise tunnuseid… (loe varasemat peatükki)

“Kindlasti suudab lugeja end samastada isikuga kohtusaalist, kes vaatleb hämmeldusega Lovisa kohtusaagat, ja ei suuda ära imestada, kui rikkis võib olla süüaluse psüühika. Niisamuti hämmastaks teda kohtuotsus, mille kohaselt ei logise süüdlase peas mõned mutrikesed, mis pidanuks hoidma kogu masinavärki koos, ja ta ei põe vaimuhaigust. Ta on spetsialistide hinnangul psüühiliselt niisama terve kui tema üle kohut mõistev kohtunik või ükskõik milline suvaline isik kohtusaalist, keda peab kohal olema kindlasti hulgaliselt, arvestades säärases raskusastmes kuriteoga kaasneva meediakära ja avaliku uudishimuga.

Sama uskumatuna tundub ilmselt paljudele, et Lovisa asemel oleksid erialaspetsialistid võinud psüühiliselt terveks pidada ka mõrtsukast seksuaalperverti, kes lõikab ohvrid pärast vägistamist tükkideks ja talletab nende kehaosi külmkapis. Sama tavapärases külmkapis, milles mina või sina hoiame piima. Taolisi kurioosumeid leidub kriminaalajaloos küllaldaselt, mis on paraku tõendiks, et mitte üksnes vaimuhaigus ei saa olla jõletute kuritegude päästikuks või hullumeelse käitumise põhjuseks. Alles siis, kui eemaldada eelmisest lausest sellised subjektiivsed hinnangud nagu „jõletu” ja „hullumeelne”, hakkab Lovisa isiksuse müsteeriumi lahendamine võtma märksa objektiivsemat varjundit, sest kuriteoni juhtinud käitumine on vaid harva hullumeelsuse tulemus.

Tavainimese teadlikkus psüühilistest häiretest jääb pehmelt väljendudes naiivsele tasemele, sest enamasti ei ole paljudel aimugi, et isegi modernses ühiskonnas tavapäraseks tunnistatud ärevushäired ja depressioon on vaimuhaigused, mis närivad hinge, mitte keha. Vaimuhaigustel on sarnaselt kehatõbedele kindlad tunnused ehk sümptomid, mille algpõhjused on meditsiinile enamasti teada ja mille ravimiseks on välja töötatud kindlad ravimeetmed psüühilise nõustamise või ravimite näol. Mõnikord polegi vaja olla erialaspetsialist, et tuvastada kellelgi vaimuhaigust. Selline isik võib elada otsekui omaenese maailmas nagu Alice imedemaal, kus hüplevad ringi inimeste keeles rääkivad jänesed ning valitseb türanlik Ärtu Emand. Vaimuhaigeteks liigituvad näiteks skisofreenikud, kes näevad, haistavad, tunnevad või kuulevad seda, mida ei adu isegi kõige tundlikumate meeltega tavainimene nende kõrval seistes. Kokkuvõtvalt võib öelda, et vaimuhaigete isikute reaalsustaju on tugevasti häiritud.

On tõepoolest raske pidada Lovisat vaimselt terveks, kuulates tema harrast halamist, et kogu maailm ja inimkond on tema vastu õelad, kuigi tema enda teod põhjustasid paljudele lähedastele suurt ja kohati korvamatut meelehärmi. Vaid reaalsusega kontakti kaotanud pime või lausrumal inimene – nõdrameelne näiteks – ei näe määratut palki enda silmis, küll aga näeb pisikest pindu teiste silmis. Kuid Lovisa mõistis suurepäraselt, millised võivad olla tema tegude tagajärjed ja karistus nende eest. Just seepärast eitas ta nii järjekindlalt kordasaadetud kuritegu ja üritas likvideerida tagajärgi, korraldades mõrvatud proua Tilda korteris põhjaliku kapitaalremondi ja suurpuhastuse. Lovisa teadis, et karistatav pole mitte tegu, vaid vahelejäämine. Ta ei jäänud lootma üksnes õnnelikule juhusele, mis võinuks kriminaaluurijaid takistada tema osaluse paljastamisel inimese surmas. Ta isegi oli tegelikkusega kohati rohkem kontaktis kui mõni teine isik, kes käitub pärast kogemata või tahtlikult sooritatud kuritööd irratsionaalselt – põgeneb sündmuskohalt, unustades endast maha sõrmejäljed ja võib-olla ka rahakoti isiklike dokumentidega.

Kunagise Briti impeeriumi seaduseloojad töötasid Lovisa-sarnaste inimeste üle kohtumõistmiseks välja tänaseni kehtiva reegli, mille kohaselt võivad kohtualused olla „süüdi, kuid hullumeelsed“. M’Naghteni reegel vabastab „hullumeelseks“ diagnoositud isiku vastutusest, ükskõik kui kriminaalne ta tegu ka ei oleks, sest vaimuhaigus pärsib inimese teovõimet, seega ka vastutusvõimet. Vaimuhaige isik, kes ei erista õiget valest, vabaneb küll kriminaalvastutusest, kuid sellest hoolimata kujutab ta endale ja teistele ühiskonna liikmetele ohtu, mille tõttu teda vabadusse lasta ei tohi. Vangikongi asemel suletakse ta koos teiste vaimuhaigetega kinnisesse raviasutusse, kus asutakse tegelema tema haiguse sümptomitega.

Vaimuhaige käitumist juhivad enamasti luulud ja väärettekujutused. See eristab teda tervest inimesest, kelle käitumist kujundab isiklik tahe, mida ei suuna imelikud hääled kõrvade vahel, kummalised lõhnad ninasõõrmetes, maitsed keeleotsal või teistele inimestele nähtamatute tähtedega kirjutatud üleskutsed seinal. Kõik me oleme millalgi kogenud väliseid stiimuleid nagu petmine või valetamine, mille tagajärjel tekivad sisemised stiimulid nagu kättemaksuiha või armukadedus, kuid enamik mõistab, et me suudame või peaksime olema suutlikud oma tegusid vabatahtlikult kontrollima. Vaimuhaigel aga puudub taoline vabadus. Tema ei erista väliseid ja sisemisi stiimuleid ja peab isiklikke mõtteid kellegi teise hääleks, mis käsib tal käituda teatud viisil.

Tahe tegutsemiseks lähtubki M’Naghteni reegli kohaselt süüdivakstunnistatute endi soovist, olenemata sellest, et kuritööni juhtinud teadlik mõttetöö võis olla lapsik või sootuks loogikavaene. Kuna Lovisale määrati süüdimõistev otsus, võime eeldada, et ta ei põdenud vaimuhaigust, ent oli samas ikkagi nähtavalt rikutud psüühikaga, et teda mitte päris normaalseks pidada. Sageli langevad selle klausli alla isiksusehäirega, mitte vaimuhaiged isikud. “

(loe varasemat peatükki)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.