Inimese vaba valik on illusioon.

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 56
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Kõik, kes vähegi on kokku puutunud enesearenduse okkalise teega, tunnevad paljutõotavat algust lubavat mantrat: “Kõik on võimalik.” Sama optimistlikult kõlab üleskutse: “Sa võid olla kes iganes.” Ja kes ei teaks väidet: “Vaid su hirmud seisavad sul ees.” Seega tundub peale kurnava ja pika arengutee läbimist imelik nende nurin, kelle jaoks ei tundu kõik võimalik ja kes ei saa olla kesiganes, rääkimata hirmude seljatamisest.

Küllap vastatakse nende nurinale taas ühe optimistliku sloganiga: “Sinu suurimaks takistajaks oled sina ise.” Ja see slogan on paganama õige, kuid öeldud valele inimesele. Sarnast ülekohut olen teinud ka mina, õhutades oma varasemas artiklis lõpetama kahjulikud suhted ja alustama elu puhtalt lehelt.

Puhtaid lehti pole olemas. Need on juba lootusetult määrdunud, kui me täisealiseks saame. Samamoodi ei saa me nullist alustada, sest meil on kõigil kanda oma koorem, mida ei ole võimalik seljast heita. Me pole oma valikutes enam vabad.

Antud artikkel ei ole mõeldud sinu pessimismi suurendama, vaid vähendama sinu enesesüüdistusi. Sest vabad valikud on vaid illusioon.

See on illusioon juba sinu eostamise hetkel. Me ei saa valida oma vanemaid. Hingede rändamisest pajatav parapsühholoogia on seisukohal, et inimhing valib enne sündi oma vanemad, kuid see on üksnes spekulatsioon, millel pole mingitki teaduslikku alust. Seega viskame selle võimaluse koheselt aknast välja.

Sinu vanematega pärandatakse sulle teatud geenid, mis loovad soodumused hilisemaks arenguks. Üht neist soodumustest ei ole võimalik isegi suurema tahte korral muuta. Selleks on meie sugu. Me jääme selleks, kes me oleme, ka peale soovahetusoperatsiooni. Praegune tehnoloogia ei suuda mehest teha täielikku naist ja vastupidi.

Näib, et muud on võimalik muuta. Kuid jällegi on meie vaba valik üksnes illusioon, sest esimestel eluaastatel ei ole meil võimalik iseseisvalt midagi ära teha. Meil on palju päritavaid isiksuseomadusi, nagu näiteks intellekt, kuid kui meie vanemad ei tee selle täiendava arendamise nimel midagi, siis jääb see soodumus kasutamata. Mõistagi saame me juba varases nooruses püüelda mingi valdkonna arendamise poole, näiteks õppides varakult joonistama või laulma, kuid kui meie vanemad pole meile loonud soodsat keskkonda, milles rakendada oma andeid täies ulatuses, siis läheb paljugi raisku.

Isegi kui meile loodaks meie potentsiaali rakendamiseks soodus keskkond, oleme me tehtud teatud materjalist, mida vormitakse just enamjaolt varases lapsepõlves.

Väikelapse aju on plastiline (neuroplastiline – kogemustest mõjutatav) ja muudetav – üksainus füüsiline puudutus mõjub neuronite (ajunärvide) vaheliste ühenduste plahvatuslikule arengule, sest vaid kogemused tekitavad stressi ja sunnivad organismi arenema – vastupidiselt kogemuste vähesusele, mis ei motiveeri arenema. Aju areng sõltub kehavälistest signaalidest – mida on võimalik aista, nagu puudutused, vibratsioon, temperatuur jne -, milliseid närviühendeid tugevdada ja milliseid kaotada.

Samuti on noor aju pidevalt näljane, näljasem kui täiskasvanu aju, sest varases elueas luuakse umbes üks miljon neuroühendust sekundis. Ainuüksi lapse esimestel sünnijärgsetel sekunditel tulvab temasse meeletul hulgal informatsiooni, mida kinnitab imiku aju energiatarbimine: vastsündinu aju toitevajadus on vaid kuni 20 protsenti madalam täiskasvanu omast, kuid see muutub koheselt peale sündi. Sellise tempoga, millega aju tekitab närvide vahelisi ühendusi, ei suudaks ükski inimesest ehitaja võistelda. Nendest ühendustest sõltub, mil määral tulevane maailmakodanik hakkab oma ümbritsevaga suhestuma. Kui tema vanemad on hoolivad ja keskkond on turvaline, luuakse kasulikud ühendused, mis lubavad lapsel ka edasises elus end turvaliselt ja enesekindlalt tunda.

Teine lugu on arengupotentsiaali takistava keskkonnaga. Väärkoheldud või emotsionaalselt hüljatud väikelapse aju peab reageerima massilisele negatiivsele stiimulile, mida laps tajub subjektiivselt stressina, ning üritama kaitsta väärkoheldud last tema vanemate või keskkonna julmuse eest. Aju potentsiaalne võimekus saab küll täies ulatuses kasutatud, kuid hoopis vääratel põhjustel, millega väikelaps ei peaks arenguliselt tegelema – oma vanemate ebakindlusega. Selle asemel, et ära kasutada kasvupotentsiaali, tegeleb lapse aju väliste mõjutuste pehmendamisega, kindlustamaks organismi ellujäämine.

Väärkohtlemine elimineerib kaitserefleksina lapse positiivsed sotsiaalsed käitumisvalikud, vangistades näiteks kümne aastase lapse kehasse kahe aastase lapse vaimu, mille parimateks näideteks on modernsed Mowglid – varase inimliku kontaktita jäänud leidlapsed. Kui traumade ja väärkohtlemise täiskasvanud ohvrid võivad öelda, et kogemused on jätnud nende hinge armkoe, siis väärkoheldud ja hüljatud laste armkude „kaunistab“ hoopis nende aju. Teisisõnu põletatakse kõik sillad, mis arenevat isikut muu inimkonnaga ühendaksid. Sellele tuginevalt võib tõdeda, et psüühika- ja isiksusehäirete aluseks on patoloogilised muutused sünaptilise ülekandega seotud keemilistes protsessides ja mitterahuldavalt toimivate närvivõrgustike teke.

Samas on kõik see psüühilise kaitsereaktsiooni bioloogiline tulemus. Isikud, keda lapsena ähvardasid ootamatud hädaohud, pidid juba varakult oskama nendega toime tulla – nad lülitasid välja hirmu tundmise. Kuna ressursse on väärkohtlevas keskkonnas kasinalt, peab isik olema leidlik nende iseseisval leidmisel – manipuleerimisoskused ja libekeelsus kuluvad marjaks ära. Et isik ei jääks vaeses keskkonnas abitult passima, andis keha psüühikale meeletu motivatsioonivajaduse – impulsiivsuse ja naudingute ihaluse. Looduses on kõik tasakaalus, kui ühte on vähe, antakse teist juurde.

Ekstreemsetel juhtudel jäävad inimese ajus rajamata vajalikud sillad, mahasõidu- ja ümbersõiduteed, reguleerivad foorid ja liiklusmärgid. Puudulik infrastruktuur jätab omavahel ühendamata üliolulised keskused, mille vaheline liiklus peaks ideaaljuhul olema kahesuunaline. Mahajäetuks jääb empaatiakeskus, sest suur ühesuunaline maantee juhib tiheda liikluse sellest kaugelt mööda. Empaatia järele ei ole mingit vajadust. Viimased asunikud kolivad tühjenenud keskustest välja ja kustutavad enda järel tuled. Kärbuvad tähtsad sõlmpunktid, kuhu suunduvad rajakesed lämmatatakse pealetungiva pimeduse poolt. Viimanegi tuluke kustub ja peatselt unustatakse nende olemasolu üldse. Aeg-ajalt välgatavad mööda kiirteed kihutavad supersõidukid, mille reisijateks on viha ja raev. Need paiskuvad pidurdamata üle kuristiku ääre tohutusse tühjusse, mille põhjas kõrgub rusuhunnik eelmistest emotsioonidest. See purunenud tunnete mägi muudkui kasvab ja kasvab, kuid ruumi jääb ülegi. Ja see ei kao kusagile.

Kuid need on vaid ekstreemsed juhud, mida enamik meist ei koge. Ent meie kõigi ajuühendused on varasematele kogemustele rajatud. Need ühendused ongi meie täiskasvanuelu kujundajateks. Kellel on olnud lapse ja noorukina meeldivad kogemused oma vanemate ja teiste inimestega, on loonud ühendused, mis soodustavad edasist arengut. Vastasel juhul on potentsiaal kesine.

Ajuühendused on küll muudetavad, sest aju säilitab plastilisuse isegi kuni elu lõpuni, kuid see muutus on väga keeruline ja aeganõudev. Nii või teisiti ei ole võimalik midagi lõputult muuta, ilma et meie isiksus häviks. Midagi peab jääma alles ja see võib otsustada, mil määral me oleme oma otsustes vaba.

Inimene on bioloogiline robot, keda juhivad ajuühendustesse peidetud algoritmid. Nendest algoritmidest sõltuvad hormoonid mõjutavad meie käitumist ja meie emotsioone. Ka meie intellekti. Me võime öelda, et inimene on superarvuti, kes suudab varased mõjud oma tahtliku tööga nullida, kuid see pole lihtsalt võimalik.

Naine, kes on jäänud lapsena ebasoodsas keskkonnas “arengunälga”, käitub ka täiskasvanuna antud keskkonna kujundatud algoritmide alusel ja otsib täisealisena sarnast keskkonda, mis on tuttav ja mõistetav, kuid kindlasti mitte soodne või turvaline. Nii jääbki selline naine kahjulikesse suhetesse kinni ja saab siin vähe muuta. Isegi tema muutumissoov on varaste kogemuste poolt ära määratud – kui püsiv ja motiveeritud ta oma ettevõtmistes on. Ta ei saa iialgi oma lapsepõlvest vabaks.

Lõpuks ei jäägi meil muud üle, kui vaid loota, et meie lapsepõlv oli piisavalt õnnelik, et selle loodud ajuühendused oleksid meie saatusele kasulikud. Me ei saa lõputult muutuda, nagu ei saa ükski mees teha ennast täisväärtuslikuks naiseks, kes suudab sünnitada last ja teda ka imetada. 

Parim, mis me sellises olukorras teha saame, on oma piiratud võimalustega leppida ja nende piires ennast parandada. Sest muutused pole võimatud, kuid tuleb varakult teada, et miski jääb meid alates esimesest hingetõmbest kuni viimaseni mõjutama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.