Terve ja haiglane nartsissism – kuidas teha vahet?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 38
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Nartsissism ei ole ilmselt tundmatu väljend mitte kellelegi ja enamasti „pärjame“ selle nimetusega ülevoolava tähelepanuvaegusega ja ilu taga nõudvaid inimesi, keda leiame oma tutvusringkonnast või kollasest meediast piisavalt. Tõsi on see, et kui sa hakkad teadlikult ümbritseva elanikkonna seas ennastimetlevaid isikuid otsima, siis lõpuks sa ainult neid ka näed, ükskõik kuhu sa ka ei vaata.

Kas on selleks siis väljakutsuvalt riietuv naabritüdruk (kellele heidavad salamisi himuraid pilke nii perepoeg kui pereisa), kes teeb ühe WC käigu jooksul rohkem selfisid kui Armstrong esimese kuumissiooni vältel, jagab oma siivutuid pilte sotsiaalmeedias ja heidab pilke peeglisse, kus iganes ta nendest ka ei möödu; või silmakirjateenrist ülemus, kes soovib, et tema alluvad käiksid nööri mööda ja käituksid viisidel, mida üksnes tema on võimeline mõistma. Me võiksime nii isegi tervet naissugu, kes kulutab miljardeid ilutoodetele ja on ülitundlik istmikku puudutavate komplimentide suhtes, nimetada nartsissistlikuks.

Sel viisil mõistame me nartsissismi kui üht isiksuseomadust, mis on aga sootuks erinev nartsissistlikkust isiksusehäirest kui erinevate isiksusejoonte patoloogilisest kogumist. Nartsissism kui selline on üldiselt positiivne ja vajalik inimlik omadus, mis aitab meil näiteks oma töö tulemustele vastavat tasu küsida, kõnetada kena võõrast tänaval või uskuda oma võimetesse ja saavutada hämmastavaid tulemusi neid rakendades. Me kõik oleme mingil määral nartsissistlikud ja see täiustab meie elutervet eneseväärtustunnet ning aitab paremini mõista piiri vajaliku nartsissismi ja pahaloomulise nartsissismi vahel, millest viimase tunnusteks on:

  • kõrgendatud enesehinnang; uskumus enda ainulaadsusesse ja erakordsusesse;
  • oma probleemide pidamine ainulaadseteks;
  • enda imetlemise nõudmine;
  • üleolev ja häbenematu käitumine;
  • kadeduse tundmine või uskumine, et teised on kadedad;
  • teiste ärakasutamine;
  • empaatiavõime puudumine. 

Kas sa märkad vahet, mis muudab vajaliku nartsissismi haiglaslikuks? See vahe on märksa enamates isiksusejoontes kui kõigest enese imetlemine.

Kui ennast positiivselt hindavad isikud ja kergelt nartsissistlikud isikud väärtustavad mõlemad sageli ühesugust minapilti, mis ei ole teiste arvamusest eriti mõjutatud, siis patoloogilised nartsissistid ei suuda erinevalt teistest inimestest seda minapilti ilma välise abita säilitada. Selle mõistmiseks peame taas näitliku kirjelduse appi võtma.

Kujuta ette õpilast, kes sooritab eksami negatiivsele hindele, hoolimata tema varasemast põhjalikust ettevalmistusest.

Nii nartsissistlik õpilane kui tema normaalne (tavapärane) võrdlusisik tunnevad end häirituna, sest saadud hinne ei kajasta nende arusaamise kohaselt panust, mis oleks ilmselt väärinud positiivset hinnet. Normaalne õpilane tunneb pettumust, sest oli eelmisel päeval enne eksami toimumist kuni hilise õhtutunnini õpikute taga istunud ja tuupinud pähe kõikvõimalikku jaburust, mida tema arvates tulevases elus isegi vaja ei lähe. Kogu tema vaev ja investeeritud aeg oli sisuliselt raisku läinud, sest tema püüdlustel polnud oodatavaid tagajärgi.

Teisalt tunneb ta end lööduna, sest eksamit sooritama asudes oli ta veendunud, et tema teadmised on tõepoolest positiivset hinnet väärt; ta oleksid veel rohkemgi löödud, kui tema arvates võinuks tema teadmisi hinnata kõige kõrgema positiivsema hindega. Kas sel juhul teda pärast seda ka kaasõpilaste ees kiidetakse või mitte, ei olegi nii tähtis, kuid see oleks ikkagi meeldiv, arvestades tema ettevalmistuse põhjalikkust. Ehk olid tema vanemad õpetanud teda lapsepõlves pingutama, et saavutada võrdväärne tasu oma pingutuste eest, andes mõista, et kui midagi teed, siis tee põhjalikult ja kirglikult.

Nartsissistlik õpilane sedaviisi ei arva. Tema näeb negatiivses hindes rünnakut oma intelligentsusele, mis on tema isiksuse lahutamatu ja iseenesest mõistetav osa. Võimalik, et ta on lisaks sellele veel vihane õpetaja peale, kes tema arvates töötab koolis üksnes seetõttu, et ta kusagil mujal tööd ei leia. Selline õpilane väärtustab samuti panust, mida ta oli ohverdanud positiivsete tulemuste saamise nimel, kuid tema jaoks on see teisejärguline võrreldes tema loomuomase geniaalsusega, mis on igal vastuvaidlematul juhul väärt kõige kõrgemat positiivset hinnet. Kõrvalvaatajale ei tundugi selline mõtteviis väga kummaline, sest mõnikord on neid kahte väärtust (töösse investeeritud panust ja soodsat isiklikku eripära) keeruline teineteisest eristada.

Need kaks õpilast on kogenud ebakõlasid soovitu ja tegelikkuse vahel, nagu me kaalume teatud esemete raskusi kaalul ja võiksime üllatuda, et pisike kullatükk kaalub nii palju võrreldes oma tühise massi ja suurusega. Mõlemad õpilased soovisid paremat hinnet, kuid üks neist asetas kaalukausile oma ettevalmistuse, teine oma isiksuse. Ühe arvates ei olnud hinne vääriline tema pingutusi, teise jaoks ei olnud hinne vääriline teda ennast.

Järgnevalt astuvad mõlemad õpilased õpetaja palge ette. Üks neist õpilastest on suure tõenäosusega aupaklik, sest ta seisab endast vanema inimese ees, kes ilmselgelt on temast intelligentsem, hoolimata tema enda arvamusest, et õpetaja ei olnud päris oma võimete tasemel teda negatiivselt hinnates. Teine õpilane läheb õppejõu kabinetti upsaka hoiakuga (käitub üleolevalt ja häbenematult), peaaegu kabinet uksest sisse tormates, sest tema arvates ei ole vanusel ja kogemusel mingit kaalu tema enda isiksuseomadustega võrreldes (ülepakutud usk enda tähtsusesse). Õppejõud võtab nad vastu, sest tema on viisakas inimene ja kohusetundlik pedagoog, kes soovibki kirglikult oma teadmisi teistega jagada.

Ta võtab üksipulgi läbi kõik õpilase tehtud vead, pakkudes ka võimalust eksam uuesti järele vastata. Üks õpilastest tunneb end koheselt paremini. Ta veendub, et tema teadmised ei olnud tõepoolest positiivset hinnet väärt. Tal on natuke kahju, et oli pingutanud kas liialt vähe või suunanud energia väärate või puudulike teadmiste omandamisele. Kuid ta saab väga hästi aru, et see oli viga, mida õpetaja talle ette ei heida.

Nartsissistlik õpilane aga vaatab mõistmatult pealt, kuidas õppejõud tema tööd kritiseerib ja ei suuda mõista, kuidas see on seotud tema intelligentsusega, sest tema vanemad olid talle alati kinnitanud, kui ilus ja tark ta on, ilma et ta oleks pidanud midagi selle jaoks tegema (usub, et ta on „eriline“ ja ainulaadne). Ta teab väga hästi, et ta on piisavalt tark, saamaks selle töö eest kõige kõrgemat hinnet (usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks). Ta vaidleb igas punktis oma õppejõule vastu, sest temaga nõus olemine tekitaks õpilasele enneolematu valu, mis ta hingetoru kinni nöörib ja jäise käega südame kokku pigistab. Teda ei huvita, millised argumendid on õpetajal, sest mida veenvam on too, seda kehvemini tema ennast tunneb. Talle tehakse puust ja punaseks ette, miks ta ei ole nii intelligentne, nagu ta ennast peab. Nüüd ei olegi selle õpilase jaoks enam tähtis, et jutt käib tema eksami hindest.

Nüüd näeb nartsissistlik õpilane, kuidas õppejõud ükshaaval tema erinevaid isiksuseomadusi kritiseerib, liialdades omapoolse tõlgendusena õpetaja kriitika sügavuses. Tema tähelepanu on puudulik, mõtete seos kohati kaootiline, mälu lünklik ja mõistus alaarenenud, ütleb talle õpetaja, kuigi viimase huuled näivad vormivat küll hoopis teisi sõnu kui õpilane kuuleb. Ta ei suuda seda enam kauem kannatada, seda pole lihtsalt võimalik puhtinimlikult edasi taluda. Mitte keegi ei ole sellist mõnitamist väärt! Kellele küll selline asi meeldiks? Ja nii teebki nartsissistlik õpilane järelduse, et tema õppejõud on temast kraade rumalam, inetum, ambitsioonitum, alandlikum ja sadistlikum (8. usub, et teised kadestavad teda). Lisaks ka loendamatult vanem.

Nende kahe õpilase järgnev reaktsioon erineb teineteisest kardinaalselt. Üks tänab pedagoogi, kes suudab oma ameti vääriline olla, ja sooritab järeletehtud tasemetöö kõige kõrgemale hindele. Nii õpetaja kui õpilane hindavad sellest hetkest peale teineteist veelgi rohkem, sest õpetaja näeb, et tema õpetusest on kasu ja ka õpilane on püüdlik; õpilane näeb, et tema õpetaja hoolib tema hinnetest ja tema käekäigust üldisemalt. Nendel kahel puhkab terve ühiskond ja inimlik tsivilisatsioon üldisemalt. Need kaks loovad õnnelikke suhteid igast vanusest ja soost kaasinimestega, kellele nad võivad hädas toetuda ja keda võivad õnnes toetada.

Teine õpilane käitub samas esimesele õpilasele sootuks vastupidiselt. Ta segab oma õpetajale pidevalt vahele, vaidleb talle igal võimalusel vastu, olgu selleks alust või mitte, ja lõpuks plahvatab. Tema jaoks on alandamine ületanud talutavuse piiri. Ta võib hakata füüsiliselt märatsema, mida psühholoogilises teminoloogias võiks võrrelda psühhoosiga, visates põlatud töö õpetajale näkku, paisates kõik õpikud tema laualt põrandale või koguni ähvardades rusikatega endast vanemat ja füüsiliselt nõrgemat inimest (käitub üleolevalt ja häbenematult). Tõenäolisemalt jääb tema rünnak verbaalsele tasemele, kuid ka väljapaisatud sõnad on igasuguse füüsilise rünnaku väärilised. Sellest vahejuhtumist tunnevad end nii õpetaja kui õpilane omamoodi halvasti.

Õpetaja on kahe lapse isa ja mitmekordne vanaisa, kellel tuleb viimase asjana pähe kellegi isiksust tema akadeemiliste vajakajäämiste pärast kritiseerida. Tema võib hakata seda õpilast teadlikult vältima ja võib koguni kooli direktori endale appi kutsuda vägivaldset õpilast karistama. Õpilane seevastu ei saa millestki aru – õpetaja käitumisest veelgi vähem -, sest ta oli kõigest viimase solvangutele vastanud (empaatiavõime puudumine). Tema arvates oli õpetaja kõigega alustanud, kuid kõigest hoolimata saab tema karistada. Ennekuulmatu ebaõiglus oli tema silmis aset leidnud juba tema töö vääritu hindamisega ja see ebaõiglus eskaleerub, kui teda veel lõpuks ka õigluse nõudmise eest karistatakse.

Ka sellele tuleb vastata, visates õpetaja auto aken kiviga sisse, kui pealtnägijaid ei ole läheduses. Selle eest ei päästa õpetajat isegi direktor, politseist rääkimata. Kuigi kahtlusalusel õpilasel oli igasugune motiiv sedaviisi talitada, on tema reaktsioon süüdistustele kas naiivselt süütu või põlglikult üleolev ja kuna kusagil pole tõendeid ega pealtnägijaid, siis pääseb ka karistamatult. Need kaks loovad koosluse, mis hukutab ühiskondi ja tsivilisatsiooni üldisemalt. Üks ei oska ega ole võimeline end kaitsma arusaamatute ja ootamatute rünnakute eest, teine aga teeb kõik, et teiste ettekujutlus temast vastaks ka tema ettekujutlusega endast, kasutagu ta selleks ükskõik milliseid abivahendeid.

Nartsissisti püüdlustele teiste arvamus temast ühtlustada tema arvamusega endast tulevad kasuks nartsissistliku isiksusehäire teised omadused. Ta ei tunne mingit vastutust lõhutud autoakna eest, sest selleks oli tema arvates piisavalt alust ja ta õigustab paremal juhul oma tegu rikutud õiglustunde taastamisega ning halvemal juhul sellega, et tema jaoks seadused ei kehti. Tal ei ole vähimalgi määral õpetajast kahju, sest too ongi tema silmis oma saatust väärinud, kuna on nii rumal, et ei oska oma musterõpilasi õiglaselt hinnata.

Tühja õpetajast – mitte keegi kooli ametkondade esindajatest ei oska tema erilisi andeid oma vähese vaimse võimekuse tõttu hinnata ja nii loobubki nartsissistlik õpilane kasutamast seadusejärgseid võimalusi nende abil oma negatiivne hinne vaidlustada – miks ta peakski; ilmselgelt on kõigi teiste probleemid tühisemad kui tema omad, mida saaks vaid võrdseid kannatusi läbi elanud isik lahendada (usk, et tema mõttemaailmast suudavad aru saada ainult teised märkimisväärsed inimesed või institutsioonid). Tema meelest võib õpetaja soov teatada vahejuhtumist politseile ja koolidirektorile olla motiveeritud üksnes õpetaja piiratud silmaringist ja jonnakusest, sest nartsissistliku isiksusehäirega isik ei ole võimeline ennast piltlikult väljendades teiste kingadesse asetama.

Kuid enamikus ei peagi nartsissist ennast välja vabandama, sest tema käitumine oli tema kõigutamatu uskumuse kohaselt igati väärikas ja iseenesestmõistetav. Seda enam, et õpetaja pole tema silmis mitte eraldi indiviid, vaid objekt, mis on tema teenimiseks loodud.

Et isiksusehäirega inimestel on kalduvus sooritatud vigu korrata, kohtab meie nartsissistlik õpilane sarnast kohtlemist, mida ta koges õpetaja kabinetis, veel hiljemgi elu jooksul, näiteks täisealisena ülemuse palge ees. Talle tundub võimatu, et tema tööülesandeid ei hinnata tema võimete vääriliseks, ta laamendab ja räuskab kuni saab lõpuks kinga. Kättemaksuks võib ta üritada ülemuse autot põlema süüdata.

Kui politsei oleks seostanud teda esimesel korral õpetaja sõiduvahendi rikkumisega, oleksid ilmselt paljud imestanud, kuidas võib üks isik sarnaseid lapsikuna näivaid tegevusakte sellise sihikindlusega korrata, küsimata seejuures endalt, miks selline inimene üldse antud probleemidesse ülepeakaela satub. Sageli ei jää aga isiksusehäirega inimese tegudest ja käitumisest vastavate organite registritesse mingit jälge järele ja nii pääsevad nad ühekordse hoiatusega ning liiguvad karistamatult ühest suhtest teisesse, jättes endast järele äravahetamiseni sarnase segaduse.

Kuid isegi kui õpetaja oleks hinnanud nartsissistliku õpilase tööd kõige kõrgema hindega, ei omaks see õpilase silmis mingit tähendust, kui ta ei saaks selle hindega teiste ees liputada ja pälvida nende imestust ja heakskiitu. Nartsissistliku eneseväärtuse tühi tähendus seisnebki subjektiivses võimetuses hinnata ise oma saavutusi või panuseid. Seda ülesannet peavad täitma teised – objektid.

Nartsissistid on tühjad kui õhupallid, mille peavad teised täis puhuma. Isegi kui neil endil oleks see suutlikkus, ei tunneks nad enda kätetööst sellist õnnelikusetunnet, nagu selleks on võimelised normaalse enesehinnanguga inimesed. Erich Fromm ütles: „Kui ma olen „suurepärane“ mingi kvalitatiivse omaduse tõttu, ja mitte selle pärast, mida ma saavutan, siis ma ei pea tundma oma siduvust kellegagi või millegagi; ma ei pea pingutama. Kes on õppinud looma, tunnustab varem või hiljem, et ka teised on saavutanud temaga midagi sarnast samadel viisidel – isegi kui tema nartsissism veenab tema saavutuste ülimlikkust teiste isikute saavutuste üle. Keegi, kes pole aga saavutanud midagi, näeb suuri raskusi teiste saavutuste tunnistamisel.“ 

Nartsissistid näevad ümbritsevat maailma hinnanguliselt. Nad hindavad ja võrdlevad kõike. Kõige rohkem hindavad nad ennast, siit ka väljend „enesehinnang“, mis nende puhul on alati kõrgem, kui tegelikkus lubaks välja paista, vaeveldes otsekui hallutsinatsioonide või illusioonide küüsis, mis on omane psühootilistele isikutele. Samadel põhjustel hindas nartsissistlik õpilane end loomuomaselt intelligentseks, mida paraku ei kinnitanud temale määratud hinne.

Nartsissistlik probleem tekib sellest, et nartsissist ei luba kellegil endale väita, et tema kõrgendatud enesehinnang on väär ja alusetu. Lennukatastroofide uurimisega tegelevatele spetsialistidele jääb kindlasti mõistatuseks, kuidas jäi piloodile kahe silma vahele lähenev mäeahelik, millega kokkupõrge võrdsustus kindla surmaga iga pardalviibija jaoks. Samuti imestavad kõrvalseisjad nartsissisti võimetuse üle näha teiste jaoks ilmselgeid vihjeid tegelikkusele. Piltlikult väljendades ei näe ülekaaluline keskealine meesterahvas enda jaoks mingit probleemi osaleda iludusvõistlusel, kus tema konkurentideks on siresäärsed ja noored neiud.

Selline lühinägelikkus, mis lubab nartsissistil näha maailma kui kõverpeeglis, on ühtlasi nii nartsissisti kui tema lähedase suurimaks koormaks, seda enam, et kõigi meelest on kõnealusel nartsissistil kullipilk (ehk terve mõistus ja sensoorne talitus). Ühelt poolt ei luba nartsissist oma uskumusi muuta, teiselt poolt reageerib ta väga raevukalt, kui teised üritavad neid uskumusi muuta. Ühelt poolt peab ta ennast andekaks, ilusaks ja intelligentseks, teisalt nimetab ta kõiki teisi, kes tema sõnu ei kinnita või sellele vastu vaidlevad, andetuteks, inetuteks ja rumalateks. Tema nõudmised on alati suured, sest tema arvates on ta alati rohkemat väärt, kui talle antakse. Ta soovib teistelt nii palju, kuid ei suuda saadu eest isegi siirast õnne ja tänulikkust tunda. Sageli ta mitte ainult ei soovi erikohtlemist, vaid ka nõuab, näiteks järjekorras ette trügides, tõrjudes teisi küünarnukkidega hoolimatult eemale, nagu talitas USA president Donald Trump erinevate riikide tippjuhtide kogunemisel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.