Ted Bundy – Ameerika üks produktiivsemaid sarimõrvareid ja kuulsamaid suhtekiskjaid

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 10
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Enamik tunnevad Ted Bundy’t külmaverelise seksuaalmõrvari ja nekrofiilina, kelle ohvriteloend jääb ilmselt 100 inimhinge juurde. Kuid vähesed tunnevad teda võluva suhtekiskjana, kellel oli romantiline suhe naisterahvaga veel mõrvade ajal ja kes abiellus esimest ja ainsat korda kohtus, vandemeeste silme all, lootes sellega kõiki manipuleerida uskuma enda inimlikkusesse.

Ted Bundy oli lapsena küll vägivaldne oma sõprade vastu, kes Tedi impulsiivsusele alatasa jalgu jäid, ja ta vihkas oma kasuisa, kellel oli kasupojaga samaväärselt plahvatuslik iseloom, kuid muus osas oli Ted igati tavapärane poiss. Kui Bundy lapsepõlvasõbralt küsiti, kas ta usub Tedi kuritegudesse, siis oli too täiesti kindel, et Ted on süütu.

Tedi tädi kirjeldas seevastu juhtumit, kui ta voodis üles ärgates ennast nugadega ümbritsetuna nägi, noa teravikud tema poole suunatud. Lähedalistuv kolmeaastane Ted vaatas teda oma kutsikasilmadega ja muigas. Ted Bundy olevat olnud nutikas poiss, kellel oli alati sobiv vastus varuks. Kuid miski oli juba temaga juhtunud ja kuigi Louise Bundy väitis end olevat hooliv ema, kes pakkus oma pojale kõike võimalikku, ei saa me täies ulatuses Ted Bundy järk-järgulist võõrdumist inimlikkusest rekonstrueerida.

Louise Bundy

Theodore Bundy nägi ilmavalgust vallaslaste sünnitusmajas, kuhu verinoor ema ta kolmeks kuuks hülgas. Louise Bundy rääkis mingist ähmasest tegelasest, kellega ta poja sigitas, ja ilmselt jättis see sündmus depressioonihoogude käes vaevleva noore naise hinge sügava armi. Kui Louise oli hüpoteetilisest sünnitusshokist üle saanud, läks ta oma lapsele järele ja tõi vanematekoju, kus sadistliku vanaisa, passiivse vanaema ja depressiivse ema juuresolekul väike Ted üle kasvas. Perekond oli teinud vaikiva kokkuleppe, et varjata häbi, mis tulenes sohilapse sünnist. Sugulastele esitleti poisslast kui (ema) Louise´i väikevenda. Hiljem sosistasid sugulased võimalusest, et Louise´i isa, Samuel Cowell, võis olla tütre lapse tegelik isa, kuid tõendid selle kohta puuduvad.

MÕRVAD

Ühel päeval algas Ühendriikides tapalaine. Selle ohvrid jäidki kadunuks või leiti oma vooditest purukslöödud peadega. Seejärel hakkasid inimesed kaduma tänavatelt.

1974. aastal avanes uurijatele võimalus portreteerida võimalikku mõrvarit. Sellest ajast pärinevad kahe tüdruku tunnistused, vahetult enne kolmanda tüdruku kadumist.

Preili Curtis (nimi muudetud) väljus raamatukogust ja silmas meesterahvast, kes näis oma raamatutega hädas olevat. Mehe käsi oli mähitud marlist sidemesse. Naine pakkus abi, sest raamatud pudenesid mehel käest ja tema saamatus ei lasknud naisel mehe pingutusi kauem tegevusetult pealt vaadata. Mees palus abistajal raamatud tema autosse – eemalseisvasse Volkswagen põrnikasse – viia.

Politseile märkis naine mehe kummalist pilku, millega mees teda jälgis, kui nad tolle auto poole kõndisid. „Ta tundus imelik,“ oli naise hinnang, kuid see võis vabalt tekkida hiljem, kui tema kahtlused meest potentsiaalse üleriigiliselt tagaotsitava kurjategijaga seostasid. Lähenedes pimedusse pargitud „põrnika“ juurde, kurtis mees valu oma käes, mille ta oli suusaõnnetuses murdnud. Mees ulatas naisele kõrvalreisija ukse juures seistes auto võtmed ja palus naisel auto uks avada. Preili Curtis keeldus korraga, otsekui midagi kahtlustades, ja mees avas ise ukse. Tütarlaps märkas hoolimata hämarusest, et kõrvalistuja iste oli puudu.

Ootamatu rangusega käsutas võõras tal korraga autosse istuda, mille peale viimase vastatud küsimuse – „Mida?“ – ei tulenenud loomulikult sellest, et naine mehe sõnadest aru poleks saanud. Mehe toon muutus seepeale silmnähtavalt ja ta palus naisel autosse istuda ja mootor käivitada, sest see valmistavat temale endale suurt vaeva. Ilmselt oli tema karm hääletoon varem allaheitlike neidude peal töötanud, aga preili Curtis polnud samast materjalist. Naine pööras koheselt ringi ja jooksis minema. Tema sisetunne säästis teda.

Kolm päeva hiljem astus samast raamatukogust välja preili D`Olivo, kelle lugu sarnanes eelmisega. Seekord avas mees autoukse ilma naist palumata, kuid pillas võtmed kohmitsedes tänavasillutisele. Kummardudes asus mees võtmeid otsima, kuid süüdistades enda kohmakuses lahases kätt, palus naisel teda aidata. Naise meeled olid juba teekonnal mehe auto poole ergud püsinud ja ta hoidis kõndides mehest väheke tahapoole, et too temale pidevalt nähtaval oleks. Ka nüüd, auto juures seistes, ei lasknud ta ennast eksitada ja soov kummarduda, et võtmeid otsida, ei olnud nii tugev kui püsivad kahtlused. Ta palus mehel sammuke tagasi astuda, et nõrk valgus saaks näidata kätte võtmete asukohta. Need leidnud, ulatas ta need mehele ja lahkus kiirustades.

Võimaliku kahtlusalusena andis kellegi Ted Bundy nimelise mehe politseile üles tema naissõber-murd-elukaaslane, kelle elu mehe kõrval kaldus eufooriast meeleheitesse samas rütmis, nagu tema armastatud kaasa tema elust kord lahkus, et siis taas naasta.

ARMUSUHTED

Irooniline on fakt, et naine, kes Bundyt armastas, oli ka võtmeisikuks tema paljastamisel. Kui Bundy vabanes kautsioni vastu vahi alt, oli tema eksarmuke Meg Anders (sünonüüm) sedavõrd kättemaksust hirmunud, et palus politseil koheselt temale teada anda, kui mees ületab Washingtoni osariigi piiri. Mõne päeva pärast oli naine aga taas oma armastava mehe käte vahel, vaevatud süümepiinadest, mida ta politseile antud ütlused talle põhjustasid. Bundy andestas mõistva inimesena Andersile ja nende kooselu võis kulgeda edasi endises harmoonias, mille varasemalt laitmatut kujutluspilti olid näinud määrivat vaid petetud naise viha ja armukadedus. Nüüd oli see kõik unustatud. Unustatud olid ka mehe veidrad fetishikalduvused voodielus, mis päädisid kord näitliku kägistamisega, peale mida naine keeldus mehe uudsete seksikatsetustega kaasa minemast. Unustatud oli ka see veider vahejuhtum, kus mees uuris teki all taskulambiga Andersi keha, sel ajal kui naine tema kõrval magas. 

Loomulikult oli Ted Bundy elus teisigi naisi peale Meg Andersi, nii enne kui pärast teda, kuid ka samaaegselt. Truudus oli tema jaoks võõrsõna, mida ta tundis, kuid ei mõistnud. Proua Andersi näol oli tegemist lepliku naisega, kes tundis end mõnevõrra ebavõrdsena Bundy kõrval. Naine oli teadlik mehe kõrvalhüpetest, kuid kusagil sisimas lootis ta salamisi, et tema on ainuke, kes tema kallile Tedile tõeliselt korda läheb.

Ted Bundy elus näis aga olevat üks naine nimega Stephanie, kes teda ennast tõeliselt pingutama sundis. Kummalisel kombel sarnanes see nägus noor neiu väliste tunnuste poolest Bundy hilisematele ohvritele. Tänu Stephanie´le pidi Bundy hakkama saama ühe raskema katsumusega oma elus, mis talle sügavaid sisemisi haavu põhjustas. Stephanie oli nimelt mehe juba kolledzhiaastatel hüljanud, pidades teda liialt organiseerimatuks ja lapsikuks, et temaga oma edasist elu siduda. Kuid ajaga näivad inimesed muutuvat. Järgmisel korral aastaid peale viimast lahkuminekut kohtas naine juba suhteliselt heal järjel noort poliitikut, kes töötas koos Vabariiklaste partei ninameestega.

Bundy girlfriend Stephanie
Bundy girlfriend Stephanie

 

Ted oli muutunud palju täiskasvanulikumaks, muutunud meheks, kellega koos võiks oma elu vanaduspõlveni veeta. Kord ennast mehest paremaks pidanud naine oli korraga võlutud „uuest“ Tedist. Kuidas suutis aga see uus Ted taastada oma lootusetult purunenud suhte vana armastatuga, olles samaaegselt suhtes Meg Andersiga, näis sisaldavat iga elukunstnikust südametemurdja edu võtit.

Ometi päeval, mil õnnelik Stephanie viimaks oma ihaldatud meesideaaliga kihlus, lõppes kõik sama äkiliselt, kui oli taas lõkkele puhkenud. Siin ei paljastunud mitte ainult Bundy võime kergemeelselt ühest suhtest teise hüpata, tundmata seejuures vähimaidki süümepiinu – siin avaldub Bundy ülim soov kõike kontrollida. Bundy jaoks ei olnud suhe Stephaniega lõppenud mitte varem naise algatusel, vaid nüüd temapoolse otsusega. Samuti nagu otsustas Bundy oma ohvrite elude üle, otsustas ta ka nüüd selle suhte saatuse üle. Bundy hülgas Stephanie ilma ühegi seletuseta ja koheselt seejärel algas tapmistelaine, kus iga naine, kes vähegi mehe endisele kallimale sarnanes, suures ohus oli.

Ted Bundy tekitatud tapalaine kestis ilmselt aastast 1961 (kui Ted oli kõigest 15 aastane, kuid sellel aastal aset leidnud kaheksa-aastase tüdruku kadumislugu on jäänud senini lahendamata) kuni aastani 1978, mil mees kolmandat ja viimast korda oma vabaduse kaotas. Dokumenteeritud ja tõestatud mõrvade arv ulatub kolmekümneni, kuid uurija Bob Keppeli arvates, kellele ta ka oma mõrvad sisuliselt viimastel elupäevadel üles tunnistas, oli tapetuid vähemasti saja ringis.

Ted Bundy lugu ei räägi mitte niivõrd mõrvadest, vaid valedest ja manipulatsioonidest. On väga raske kirjeldada meest, kellega ei ole kohtunud, kuid mitmed raamatukäsitlused ja intervjuud maalivad temast kuvandi, mis ei erine väga palju nendest kiskjatest, kes meie läheduses armukeste, elukaaslastena, sõprade või sugulastena elavad. Ted Bundy oleks võinud olla näidiseksemplariks psühhiaatritele, kes kirjeldavad kõige ehedamat psühhopaati, kelle juures olid esindatud kõik iseloomulikud antisotsiaalse isiksusehäire tunnused. See on lugu maskikandjast, kelle seatud lõksu võime me kõik sattuda.

MANIPULAATOR

Üks tema pettuste ohvritest oli Ann Rule, kes pidas end Bundy kauaaegseks sõbraks. Kaastundliku ja südamliku inimesena uskus ta sellesse mehesse, kellest kirjutas poolautobiograafilise menuraamatu „Võõras minu kõrval“. Ta ei saanud oma üllitisele paremat nime panna, sest oli ka tema Bundy mõrvade kauaaegne eitaja, kuigi sisemiselt pidi ta teadma mehe võõrastele nähtamatu poole olemasolust.

Rule töötas ligi kahe aasta jooksul vabatahtlikuna kriisikeskuse telefonioperaatorina, kui tema kõrval noore juristina väga abivalmis ja tundlik Ted Bundy töötas. Kuidas muidu olekski võimalik kirjeldada isikut, kes töötab abi vajavate ja depressiivsete inimestega. Rule ei äratanud oma kolleegis ilmselt neid primaatseid instinkte, mis said paljudele teistele naistele saatuslikuks. See võimaldas naisel näha vaid kena fasaadi, mille taha lihtsalt ei olnud võimalik monstrumit peita. Võib vaid spekuleerida, mida proua Rule pidi tundma, kui viimaks küpsema ja elukogenud inimesena oma lühinägelikkuses veendus.

Ted Bundy pidi inimestes äratama tugevaid alateadlikke tunge – ükskõikseks ei kavatsenud ta kedagi jätta. Kui ta õnnetu vigasena käsi kipsis või karkudega oma järgmisele ohvrile lähenes, valdas viimast inimlik kaastunne ja sellest lähtunud abivalmidus maksis tollele kurjalt kätte. Nii võis näha üht mõtetesse süvenenud noormeest karkudel mööda tänavat kulgemas, kui korraga pudenes ta käest maha paks kaust pabereid ja raamatuid. Need pidid talle olema väga tähtsad, kui ta end nende poole küüritas, riskides tasakaalu kaotada ja ninuli sillutisele kukkuda.

Alati juhtus aga läheduses olema mõni kena noor neiu, lahkukammitud juustega, kes lihtsalt ei saanud ükskõikselt mööda kõndida. Samuti oli läheduses pargitud armas päevinäinud heledatooniline Volkswageni põrnikas. Mida oleks võinud selleni nende paberite ja raamatute tassimine kurja teha! Kena, kuid abitu võõras palus need oma pikajuukselisel abistajal autosse panna. See oli ka viimane heategu, mis mõni neist neidudest oma elus tegi. Põrnika taha oli peidetud mutrivõti, millega imekombel tervenenud võõras pahaaimamatu neiu selja tagant oimetuks lõi ja tema lõdva keha autosse lükkas. Edasine järgnes juba vajadustest lähtuvalt, kuid tavapäraselt kägistas Ted Bundy oma ohvrid, vägistas ja jättis kindlatesse kohtadesse vedelema, et taas kuritööpaigale naasta ja elutut keha kasutada, kuni kõdunemine ja metsloomad selle kasutuks muutsid.

Need on klassikalised juhtumid, kus inimeste sisehääl räägib ilmselgelt teist keelt välise näilisusega. Me ei saa ilmselt iialgi täiesti kindlad olla, mis sai otsustavaks, et need kaks eelpool kirjeldatud naist hädalisest võõrast täielikult ei usaldanud, kuid me ei saa alahinnata alateadvust, mis fikseeris teistele meeltele ja ratsionaalsele mõtlemisele nähtamatuid vihjeid. Ühele naisele tundus kahtlane mehe pilk, teisele ilmselt midagi muudki. Igale kaastundlikule inimesele tundunuks vigastatud kaasolendi abistamine iseenesestmõistetav ja kas suudaks ühekäeline meesterahvas allutada füüsiliselt täiesti terve ja aktiivse noore naise.

Esmase reaktsioonina üritaks enamik meist alla suruda oma seletamatud hirmud, mis seostuvad pimedate tänavanurkadega ja võõrastega kaasa minemisega. Ehk on meid ka maast-madalast kuulekusele sunnitud ja autoritaarsena mõjuv käskimine allutab meie viimasegi vastupanuvõime. Samuti ei saa välistada soovimatust end „täieliku idioodina“ tunda, kui me soovist oma auväärsust säilitada tuleme vastu teiste palvetele, ükskõik kui kahtlased need ka ei tundu. Tõenäoliselt ei osanud Ted Bundy ohver „ei“ öelda, kui ta vahetult eelpool kirjeldatud kohtumiste toimumise järel kaduma läks.

Bundy õppis oma meetodeid modifitseerima, kuid peamine läbiv tegevusmuster (modus operandi ehk töömeetod – lühendatult MO – tegevus, mis on vajalik kuritöö sooritamiseks) jäi muutumatuks. Oma viimase ohvri, vaid 12-aastse tütarlapse kutsus ta enesega kaasa kooli õuest. Möödasõitnud tunnistajale tundus, et tegu oli ärritunud isaga, kes sõitles oma nutma puhkeva tütrega. Tüdrukul oleks piisanud vaid appikarjest, kuid ta istus kuulekalt mõrvari autosse ja kadus.

Märksa tõhusamalt mõjus Bundy suvalistele inimestele nendega manipuleerimisel, keda ta ei näinud oma tapatööde ohvritena, vaid kes olid kui tööriistad tema kätes. Kätes, millel keegi ei suutnud näha tema ohvrite kuivanud vere jälgi. Kätes, mis ühele uurijale tundusid liialt õrnadena, et kägistamise käigus ohvri kael murda.

Ted Bundyl oli rohkem sõpru kui vaenlasi. Nii enne tema jõletute tegude ilmsikstulekut kui ka nende sooritamise ajal. Ann Rule oli samuti üks nendest paljudest, kes teatas politseijõududele kellestki Ted Bundyst, kui pealtnägijate ütluste põhjal rekonstrueeritud näopildid meedias ringlema hakkasid. Rule kahtles mehe osaluses nendes mõrvades peaaegu lõpuni, kuni nägi Bundy kohtuprotsessil näidatud fotosid kuritööpaikadest. Kes eitaks veel, et pilt on parem kui tuhat sõna.

Siiski vaevasid kahtlused proua Rule´i juba ammu enne nende võikate fotode nägemist. Ta ignoreeris isegi oma alateadvust, mis saatis temale isegi unenäo auto alla jäänud väikelapsest, keda naine üritas meeleheitlikult päästa, kuigi keegi ümbritsevatest ei suutnud mõista olukorra tõsidust. Selles absurdsuses soovitas sisemine hääl talle läbi kujutletava meditsiiniõe sõnade lasta sel lapsel surra. „Tema päästmine ei too kellelegi kasu.“ Selle sõnumi mõistmine võttis Rule´il vähem aega kui selle tunnistamine. Peale igat vestlust Tediga kas siis telefoni teel või kirjade vahendusel näis naisele, et tema kahtlused olid liialdatud ja ta tundis selle üle isegi piinlikkust. Säärane mõju oli mõrtsukal naisele, kes lõpuks mõistis, et nende sõprussuhe oli kõigest ühepoolne.

Bundy näis ka ise otsustavat enda saatuse üle järgnevatel kohtuprotsessidel, kus ta esines iseenda kaitsjana, jättes nõutusse tema süütuse eest võitleva professionaalse juristide meeskonna.

Bundy advokaadid
Bundy advokaadid

 

Bundy süüd otsustav kohtunik Cowart oli suures hämmingus nähtu pärast. Tema sõnad on suurepärane tunnistus mõistatusliku kohtualuse mitmepalgelisusest.

“Ma pole kohanud ühtki juhtumit, kus nii nõudlik isik on saanud sel hulgal ja sellisel tasemel juriidilist kaitset nagu Teie. Teil on olnud korraga viis erinevat kaitsjat. See on ennekuulmatu… Kohus on näinud, et enne kui esitletakse tunnistajaid, küsitletakse Teid, ja protokollis on märgitud sadu „üks moment palun“ kordi, kui nemad [Bundy advokaadid] peatuvad, et Teiega asju arutada. Ma pole kunagi varem midagi sellist enda menetletud kohtuasjades kohanud. Kahekümne seitsme aasta jooksul pole mina näinud sarnast olukorda, milles Teie kaitsemeeskond viibib.“

Vandeadvokaat Frank Tuckeri sõnade kohaselt oli Bundy kõige ülbem isik, keda ta kohanud on. „Ta ütleb oma advokaatidele, mida teha. Ta saabub hunniku raamatutega, nagu oleks ta ise advokaat. Ta saadab kohtunikule märkusi ja helistab talle öösel. Ta keeldub minuga ja teiste vandeadvokaatidega rääkimast.“

Bundy valitses haritud juristide üle, neid tagandades ja nende ebakompetentsust sajatades. Mitte keegi ei olnud temast nutikam. Ta taandas kõik enda juristidest kaitsjad taustamängijteks, kes tema otseseid käsklusi täitsid, olenemata sellest, et tema enda juuraõpingud olid pooleli jäänud. Kui tema noor andekas kaitsja Stephen „Buzzy“ Ware, kellele süüalune suuri lootusi pani, autoõnnetuses oma abikaasa kaotas, näis ta olevat aga tõelise kaotuse läbi elanud olevat. Ann Rule´ile saatis ta südantlõhestava kirja, mis peaks olema musternäidiseks selle koletise kahepalgelisusest.

Saatusel on minu jaoks parajaid üllatusi varuks, kuid viimased kaks aastat on niivõrd üllatuste ja shokeerivate juhtumitega täidetud, et mu „madalad perioodid“ on muutunud progresseeruvalt lühemaks. Kas ma olen muutunud löögikindlaks? Mitte päris. Mu silmad olid kindlasti märjad kui uudised Buzzy õnnetusest minuni jõudsid. Igatahes olid need siirad pisarad tema, mitte minu pärast. Ta on nii imeilus isik.

Ted Bundy groupie
Bundy imetlejad

 

Ted Bundy kohtuistungitel olid kohtualuse selja taga pealtvaatajate pingiridadel koha sisse võtnud erinevas vanuses Bundy groupie´d, kes plikalikult itsitasid, kui süüalune neile pilke heitis ja sõbralikult naeratas.

Seda kõike jälgis tähelepanelikult üks naine, kes oli Bundy kõrval juba mõnda aega seisnud. Üritades vandekohtule demonstreerida oma inimlikkust, viis Bundy kõikide nähes läbi koomilise näitemängu, paludes selle sama naise – oma tolleaegse pruudi – kätt, kes ka koheselt oma „Jah“ sõna andis. Tehniliselt oli see seaduskohane abieluleping, kuid vandekohtu otsust selline vangerdus ei mõjutanud. Oma viimase etenduse oli ta karmidele kriitikutele esitanud. Ted Bundy pidi surema.

Kui vandekohus (kelle liikmeid Bundy isiklikult enda legaalse kaitsjana kinnitas) oli Bundyle surmanuhtluse määranud, ütles kohtunik Cowart kohtusaalist lahkuvale Bundyle: „Selle kohtu jaoks on tragöödia näha sellist inimsuse raiskamist… Te olete tark noor mees. Teist oleks saanud suurepärane advokaat ja mulle oleks meeldinud näha Teid praktiseerimas minu ees – kuid Teie, partner, valisite teise tee. Hoidke ennast! Mul ei ole Teie vastu põlastust. Ma soovin, et Te seda teaksite.“ Kümme aastat hiljem suri see üllas kohtunik rabandusse. Kuid tema poolt surma mõistetud kohtualune elas ikka veel.

MÄNGUR

Ted Bundy näis mängivat demokraatliku õigussüsteemiga. Selleks oli vaja veel kolme surmaotsust, et päevinäinud elektritool oma kurikuulsale külalisele istet pakuks.

Terve riik vaatas nõutusega pealt, kuidas Bundy uusi nõkse õigussüsteemi vastu võitlemiseks leidis. Kord oli küsimus vaieldavates tõendusmaterjalides, siis Bundy võimetuses saada ettenähtud õiguslik abi, kuni lõpuks apelleeriti Bundy haigele ajule, mis ei luba teda teovõimetuna surma mõista.

Carole Ann Boone
Bundy abikaasa Carole Ann Boone

 

Ta pruudid ja isegi ta abikaasa, kellega ta vangistuses olles tütre sigitas, olid ta hüljanud. Kümme aastat peale esimest kohtuotsust hakkas ring koomale tõmbuma ja Bundy soovis oma venitustaktika vankri ette rakendada viimase trumbi. Senini oli ta oma süüd eitanud ja teinud seda vaieldamatult meisterlikult, kuid see laul hakkas kõiki ära tüütama. Viimases hädas lubas ta uurijatele oma teod üles tunnistada ja arvestades, et paljude ohvrite omaksed ei olnud senini oma kadunud tütarde säilmeid leidnud, et neid kombekohaselt ja meelerahu taastamiseks viimasele teekonnale saata, siis tundus antud informatsioon olevat julma pantvangina mõrvari käes. Õigusorganid keeldusid sellisele väljapressimisele allumast, seda enam, et Bundy enda sõnade järgi oma ülestunnistusteks „aega vajas“. Kuid aega tal enam polnud.

Viimastel elupäevadel tegi Bundy oma elus midagi kasulikkugi, kirjeldades uurijatele sooritatud mõrvade seni teadmatuks jäänud üksikasju, nimetades ohvrite nimesid ja surnukehade asukohti. See oli Bundy viimane ja suurim alandus. Võtta endale vastutus teiste inimeste tapmise eest.

Senini umbisikuliselt mingile „olendile“ enda sees viidanud koletis kasutas nüüd selgelt „mina“ vormi. Sõnad väljusid raskete ohete saatel tema huulte vahelt, justkui oleks ta piinapingil istunud. Ilmselgelt võrduski see tema jaoks piinamisega, arvestades, kui enesekindel ta oli olnud oma süütuse kinnitamisel. Võiks koguni arvata, et ta uskuski oma süütusesse, käitudes sarnaselt teistele psühhopaatidele, kes iialgi oma tegusid vabatahtlikult ei tunnista. Nüüd, nimesid ja asukohti välja paisates, reetis ta iseenda. Ohvrite omaksed oleksid võinud sellega rahulduda – reaalset surma haistes suri see mees sisemiselt. Ta oli kaks korda oma väljateenitud karistust kandnud. See oli tema viimane meeleheitlik petmine. Kuid seekord pettis ta iseennast. Lootes, et tal õnnestub taas kord ninapidi vedada oma vangistajaid, kelle suhtes ta nii üleolev oli olnud, et asuda seejärel uude legaalsesse lahingusse oma elu eest, oli ta paljastanud selle, keda nii kaua oli osavalt varjanud. See oli ootuspärane puänt aastatepikkusele näitemängule. Lõpuks vedasid isegi tema enda valed teda alt.

Ted Bundyt kohanud inimesed on pidanud teda nägusaks meheks, kuid fotod temast paljastavad tema mitmed näod. Sageli oldi kimbatuses, sest Bundy suutis mingil müstilisel kombel oma välimust muuta. Mõne pildi peal oli ta kohevate juuksepahvakutega ja täidlaste kulmudega, teisel habemega, tundudes eelmisest aastaid noorem, siis jälle lokkidega, seitlisse kammitud juustega, naeratavana, mõtlikuna. Tal olid kõik eeldused nende jõletuste kordasaatmiseks, mis temast Ameerika ühe „produktiivsema“ seksuaalmõrvari tegid. Lisaks sellele oli Bundy geniaalne inimestelugeja, mis aitas tal kõiki erilise pingutuseta enda poolele kaasata. Ta polnud mitte kõige tugevam isiksus, kuid ta oli hästi kohanenud pettusteks ja valedeks.

 

Ted Bundy
Ted Bundy mitu nägu

 

Ted Bundy on hoiatav näide, et me kõik oleme haavatavad. Bundyl ei õnnestunud kõiki oma sihtmärke rünnata ja veel aastaid peale tema surma tõusid pinnale lood naistest, kes seitsmekümnendatel aastatel olid kohanud heleda Volkswageni põrnika roolis meest, kes neid endaga kaasa kutsus. Seletamatu hirm hoidis enamikke tagasi, mõnel isegi õnnestus põgeneda ta raudsest haardest. Kuid sugugi mitte kõik ei pöördunud politseisse, häbenedes oma naiivsust ja kergemeelsust.

Ted Bundy oli alati jahil. Kui mõni pakib oma treeningriided seljakotti ja läheb lõõgastuseks jõusaali oma keha karastama, siis Ted Bundy istus oma „volkarisse“ ja sõitis läbi tuhandeid kilomeetreid järgmise saagi otsimiseks. Ta oli seksuaalne kiskja, kuid ta ei erine nii väga teistest inimkiskjatest, kes meie kodudes elavad.

Bundy kirg oli naiste üle kontrolli omamine, mis lubas tal mängida jumalat, otsustades nende saatuse üle. Mõni suhtekiskjast pereisa otsib ehk vaid lihtsat äraelamist oma pereliikmete kulul ja püsib paigal senikaua, kuni tema nõudmisi ja vajadusi täidetakse, ilma kedagi füüsiliselt vigastamata. Hirmuäratav on mõelda, et teda hoiab mõrva sooritamast vaid üksnes vajaduse või võimaluste puudumine. Selle tekkimisel ja sobivatel asjaoludel ei ole aga miski enam nii kindel.

Nagu paljud sarimõrvarid oli ka Ted Bundy seotud ühiskondliku ja vabatahtliku tööga. Ann Rule kirjeldab enda tihedat koostööd Bundyga kriisikeskuse töötajana. Bundy oli sel ajal noor juriidilise taustaga meesterahvas, kes juhtus öövalveid tegema just raamatu autoriga samadel õhtutel. Rule pajatab mitmetest juhtumistest, mil teisele poole telefonitoru sattus suitsiidialdis helistaja, kelle asukohta Bundy asus telefonikompaniide abil välja peilima, samal ajal kui Rule üritas helistajat tegevuses hoida. Milline kergendus oli lõpuks telefonitorus kuulda ambulantsiteenistuse töötaja häält, kes juhtumi juba sündmuskohal üle võttis.

Rule nendib mõnevõrra ebakindla tooniga, et tema kaastöötaja päästis nendel öödel arvatavasti sama palju elusid, kui neid kiskjana võttis. Hiljem, kui Bundy saavutas juba enam kuulsust poliitilistes ringkondades, töötas ta uurimistöö kallal, mis puudutas hääletajate vägistamisjuhte. Nimelt soovisid mõned poliitikud seni ebaseaduslikku pöidlaküütlust legaliseerida, kuigi sellele oli palju tugevaid vastaseid, milleks andsid alust sellised mõrtsukad nagu Bundy ise, kes tappis järgnevatel aastatel palju tüdrukuid, kes jalavaeva vähendamiseks tema heledasse Volkswageni põrnikasse istusid. Kiskjaid tõmbavad ühiskonna valupunktid, kuid mitte selleks, et neid lahendada, vaid selleks, et nende abil oma perversseid ihasid rahuldada.

KÄSILASED

Ted Bundy sai nii kaua elus püsida vaid oma toetajate ja ustavate käsilaste abil. Ann Rule oli tüüpiline Ted Bundy manipulatsioonide ohver, kes oma sisemist heasoovlikkust kogu maailmale projitseerisid ja inimkiskjate koletute tegude ilustatud tagamaid näha soovisid. Ta oli üks nendest, kes kujundlikult väljendades kõige pilkasemas pimeduses üksikut valguskiirt otsisid, et selle poole oma käsi sirutada ja sooje headusekiiri varjavaid kardinaid lahku rebida. Ann Rule muutus aga ise selleks valgusekiireks, mille poole Ted Bundy sirutus ja selle paistel oma mõttetut eksistentsi pikendas ja mugavamaks muutis. Rule, koos teiste lugematute kergeusklikega, kes temaga kirjavahetuses olid, muutusid mõrtsuka ressursiks, mis kindlustas talle pideva rahavoo ja emotsionaalse toe isegi vangistuses istudes.

1989. aastal, vaid mõned tunnid enne oma hukkamist elektritoolil, andis Ted Bundy intervjuu doktor James Dobsonile, kristlasest-evangelistile, kelle sarimõrvar oli valinud oma viimaseks intervjueerijaks tuhandete kohaletulnud ajakirjanike seast. Videokaamera salvestuselt võib märgata üksikut pisarat veeremas Ted Bundy kõhnalt põsesarnalt, kui mees räägib pornograafia kohutavast mõjust tänapäeva ühiskonnale ja kindlasti igale kui ühele vägivaldsele kurjategijale, kelle elusid see rämps hävitab, jättes kuulaja enda otsustada, kas Ted Bundy seostab ka enda inimlikku allakäiku selle „kunstižanriga“.

Doktor Dobson väljus võidukalt vanglamüüride vahelt temale edastatud sõnumiga, mida ta oli ka ise tulihingeliselt kuulutanud: „Pornograafia loob mõrtsukaid.“ Doktor Dobson oli üks nendest paljudest, kelle naiivne kergeusklikkus ja kõigutamatu soovmõtlemine lõid Ted Bundyst kujutuspildi kui kellestki müstilisest ja vastuolulisest, kuigi tegelikkuses härra Bundy vaid lollitas ja manipuleeris nendega, lubades neil kuulda, mida nad soovisid kuulda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.