Sõna kui relv ehk kuidas ära tunda verbaalset väärkohtlemist

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 31
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


1950-ndatel pidas briti keelefilsoof John Langshaw Austin Oxfordi ülikoolis loenguid sõnadega tehtud asjadest („How to do things with Words“ – Kuidas teha sõnadega asju ing.k.). See võib esialgu tunduda naeruväärne, et ta omistas lihtsatele kurguhäälitsustele materiaalse tähenduse, kuigi me teame väga hästi, et sõnad võivad mõnikord teha rohkem valu kui näppu lõiganud paber. Austini meelest teeme me sõnu välja üteldes lisaks huulte ja keele liigutamisele veel midagi. Nimelt kui keegi midagi ütleb ehk väidab, siis lisab ta oma väitele teatava jõu, mis mitte ainult ei lisa väitele tema semantilise tähenduse, vaid ka palju selgema interpesonaalsema dimensiooni. Sotsiaalses suhtluses muutuvad sõnad tegudeks ehk midagi sõnadega väites sooritame me konkreetse teo, millel on kindel eesmärk. Austin nimetas selliseid väiteid kõnetegudeks ehk kõneaktideks. Näiteks kui kuuldu sind (emotsionaalselt) haavab, siis võib antud kõneakti võrdsustada sooviga sulle (emotsionaalselt) haiget teha.

Verbaalse väärkohtlemise korral määratleb (ehk teeb midagi) suhtekiskja ohvri tundeid, mis sunnib viimast kahtlema oma tajude, mälu ja terve mõistuse vastavuses reaalsusega. Kui ohver sellest hoolimata nõuab täpsemaid seletusi, järgneb juba halastamatum hämamine. „Sa oled lihtsalt hull,“ võib mees märkida, lisades juurde silmade pööritamise ja näpuga enda otsmikule osutamise. „Alati pead sa ennast ohvrina tundma.“ „Sellist asja pole kunagi juhtunud.“ „Need hääled on su enda peas.“ Tavapärases suhtes ei jää ükski paariline oma kaaslase murede suhteks nii ükskõikseks või üleolevaks, olgu nad nii absurdsed kui tahes.

„Miks sa eile õhtul nii hilja koju tulid, kuigi sa lubasid õigeagselt tulla?“ „Miks sa mind hommikul ei äratanud? Sa ju teadsid, et ma jään muidu tööle hiljaks.“ „Miks sa mulle eile ütlesid, et ma olen paks?“ Vastuseks nendele küsimustele sobivad kõik eelpoolnimetatud kiskjalikud kõneaktid, määratledes jällegi küsija emotsioone või isiksust, mitte vastates konkreetselt ja arusaadavalt küsimustele, mis peaksid kõigile olema mõistetavad nagu üks pluss üks. Enda kõnetegudega sunnib gaasisüütaja oma ohvri pigem kaitseseisundisse, mis suunab õigustatud vasturünnaku algsest probleemist kõrvale, tõstab ohvri ärevustaset ning sunnib teda valima kõige kiiremaid ja lapsikumaid automaatreaktsioone. Ohver tõlgendab kiskja sõnu loomuliku eeldusena, et ta peakski ennast peast segaseks pidama. Need valed, mis peaksid tulema inimese suust, keda sa armastad, tulevad kuuldavale sellise siirusega, nagu ütlekski seda armastav inimene.

Kiskjalikel sõnategudel on sageli seetõttu nii destruktiivne toime, et näiliselt rünnatakse ohvri isiksusejooni, mitte käitumist. Tühine kriitika käitumise aadressil, mida suure tahtmise korral suudab igaüks korrigeerida, ei sunni kedagi nii raevukalt enese eest võitlema kui kriitika isiksuse suunas. Kuna isiksuse muutmine on nii põrgulikult raske, siis mõjub säärane kriitika otsekui surmaotsusena, mille muutmiseks ei ole isegi mõtet kaebust edastada. See on must-valge perspektiiv – igavene ja jääv -, mis edasikaebamisele ei kuulu. Kuna rünnaku all on inimese kõige püham vara – tema isiksus -, siis asub ta loomulikult kaitsesse, mida ründaja on aga juba algselt kavandanud. Vähese energiaga saavutada maksimaalne tulemus – ühe tüüpilise kiusaja meelislahendus.

Sõnu ründevahendina kasutavast kiskjast ei ole koos elades iialgi võimalik lõplikult jagu saada, millalgi õnnestub tal sind ikkagi ära kurnata. Eriliselt võimatu tundub see kolmandate isikute juuresolekul, kelle nähes ta tahab sinu usaldusväärsust nõrgestada või sundida sind reageerima viisil, mis sind sotsiaalselt kahjustaks. Need rünnakud võivad olla väga ühemõttelised, kuigi ka neid saab nimetada kaudseteks kõneaktideks.

Lapse hooldusküsimustes võib ta sind rünnata sotsiaalametnike kuuldes küsimusega: „See on väga tore, et sa liitusid meiega lapse huvides. Huvitav, kui mina sinuga kohtuda soovisin, siis sa ignoreerisid mind,“ viidates su vähesele koostöövõimele, mida võikski pikaleveninud hooldusõigusprotsessi põhjuseks pidada, kuigi andis võimaluse demonstreerida teistele oma võltsi soovi probleem lahendada. Ja loomulikult mõneti väga tavalised väited, mis otsekui lähtuksid tõsisasjast, et sinu puhul on tegemist idioodi või mõtlemisvõimetu inimesega. „Sa ei tea, millest sa räägid.“ „Mitu korda võin ma sulle ühte ja sedasama asja rääkida?“ Need lakoonilised küsimused ei vajagi vastuseid, kuid illustreerivad näitlikult, millega tuleb kiskjaliku kõneakti ohvritel tegemist teha.

Arusaadavalt ei ole verbaalse rünnaku sihtmärgiks enesekindlad ja ratsionaalsed inimesed, kes sellise mõnitamise kohapeal lõpetaksid ja kiskja korrale kutsuksid. Nende asemel seisavad nõrgad ja teadmatuses õnnetud, kes on juba ammu alla andnud. Ehk on nende endi vanemadki nendega sarnaselt lapsepõlves rääkinud. Kiskjaliku suhte edenedes on nad juba nii pehmeks tambitud, et igasugune vastupanu tundub jõuetu ja kasutu.

Nüüd, kui sa tead, mis oli suhtekiskja sõnade varju peidetud algseks eesmärgiks, võid sa valida ka strateegia selle vastu võitlemiseks. Kuid tea, et ükski tavapärases suhtes toimiv lahend ei toimi kiskjalikus suhtes. Kiskja palumine paljastab vaid su nõrkuse, mille tagajärjeks on põlgus ja edasine alandamine. Samuti mõjub lepitamispüüd, mis lisab vaid väärkohtleja rünnakule jõudu juurde ja võimaldab sinu üle suuremat kontrolli rakendada.

Emotsioonide rahustamiseks ja mõtete kogumiseks kasutatav tagasitõmbumine ei sunni kiskjat mõistlikkusele, vaid võimaldab tal veelgi enam hõivata sinu emotsionaalset ja füüsilist ruumi. Sinu taganemine õhutab teda hoopis edasi trügima. Enda motiivide seletamine mõjub samamoodi, nagu sõjas vaenlasele enda strateegiate paljastamine. Mida vähem sa oma plaanide kohta teada annad, seda raskem on tal sind rünnata või valida vastav rünnakustrateegia. Samuti kulutab seletamine üksnes vajalikku energiat, sest tülidele lahenduste leidmine on viimane, mida kontrolli ja kaost ihkav kiskja võiks taotleda. Kui sa hakkad hindama väärkohtlemise iseloomu, siis annab see temale suurema õiguse sind kritiseerimises ja avalikus ründamises süüdistada.

Lõpuks jooksed sa vaid peaga vastu seina, sest tema süüdistused kirjeldavad alati tema enda (sõna)tegusid ja võivad teda sinu suhtes veelgi agressiivsemaks muuta. Samamoodi mõjuvad igasugused ähvardused, mille teostamiseks peaksid sa ka reaalselt valmis olema. Loomulikult on sõda viimane, mida tavapärane inimene võib planeerida – kui see pole just enesekaitse eesmärgil välja kuulutatud. Vaidlemine ja faktide esitlemine on, nagu eespool kirjeldatud, samuti mõttetu, sest kõigil suhtekiskjatel on valikuline ja äärmiselt kehv mälu ning suutmatus teise inimese seisukohti empaatiliselt kaaluda. Väärkohtlemise eitamine on sagedane strateegia, millel ei ole mitte üksnes mitterahuldavaid tulemusi, vaid mis hävitab ohvri igasuguse enesekindluse ja tirib eitaja veelgi sügavamale sohu. Lõpuks jäävad järele vaid enesesüüdistused, mis võiksid toimida oma vigade tunnistamisel objektiivsete faktide mõistmisel, kuid viimased on gaasisüütamise vines alati ebaselged. Sa EI TOHI ennast kunagi väärkohtlemise objekti staatuses olemises süüdistada, sest see pole olnud sinu teadlik valik, vaid pealesunnitud ja osavalt varjatud olukord.

Psüühiliselt on väga raske vaielda vastu väidetele, mida esitatakse üldtunnustatud tõena. Seepärast on soovitatav tunnistada teisele poolele oma subjektiivsust pisikeste muudatuste sisseviimsega lauseehituses ja vältida absolutistlikke väljendeid. „Mina näen, et sa ei käitu oma sõnade kohaselt“ või „minu arvates ei täida sa oma varasemaid lubadusi“ on kindlasti paremad viisid omapoolset erimeelsust väljendada, lisades siia juurde täpsustava küsimuse „Kas ma näen/arvan valesti?“, jätmaks teisele taganemistee, mille peale ta võib leebuda ja hakata ka endapoolset üldistamist tajuma. Kiskjalikus kõneaktis kasutatakse mina vormi haruharva. Isegi seda kasutades ei jäeta kõneakti objektile alati võimalust taganemiseks. „Ma näen, et sa ei suuda enda käitumist muuta“ või „Ma ei usu, et seda probleemi annaks lahendada“ on ehedad näited hirmutamisest ja ähvardamisest, pakkumata mingit alternatiivi vastupidise eeldamiseks. Need keskenduvad enam tagajärgedele – mis peaksid koheselt peale kõneakti lausumist lahkumise või vestluse järsu lõpetamise näol saabuma – mitte lahendustele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.