Raskemetall ja raskustega toimetulek

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 35
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Heavy Metal muusika vallutas tormijooksuga 80.ndate aastate muusikalavad ja valitses vahelduva eduga terve aastakümne. Mingites hämarates katakombides sündinud satanistlike juurtega ning ilmselt pidevalt tugevate uimastite haardes ja alamate subklasside hirmuäratava maailmanägemusega fetisheerisivate bändiliikmetega muusikastiil tungis korraga süütute laste tubadesse ja mürgitas nende hinged. Lastetoa ukse tagant, millele selle asukas oli teepervelt näpatud sisenemiskeelu märgi riputanud, kostuv vali ja käre müra ajas hulluse äärele iga korraliku töödrügava keskklassi kuuluva lapsevanema, kelle loodud turvalisse ökosüsteemi oli korraga saatan siginenud.

Isegi kui vaimunõtruse käes värelev bänd väsis ja võttis üürikeseks puhkuseks ülesse mahedamad noodid, sarnanesid kõik balladid ikkagi refrääniga: “Sa oled kõik, mis ma ihkan. I Teen sind üksnes enda omaks. I Ma armastan sind ja nii ma sind vabastangi. I Ma pidin su elu võtma. I Sa oled kõik, mis ma ihkan.“ (Mötley Crüe – You´re all I need. 1987)

Vähe sellest, et pidev müra häiris laste ajutalitust, see muutis ka nende välimust, mis sarnanes üks ühele nende laval kisendavate iidolitega, kellega ükski ontlik pereisa ei lubaks oma tütrel kohtingule minna. Kuid luba polnud vajagi, sõnakuulmatu noorsugu talitas oma äranägemise järgi. Nende lubamatule ja segasele käitumisele leidsid isegi konservatiivsed noorsootöötajad ja haridusametnikud põhjuse headbangimise (muusika rütmis peaga takti löömine, mis nägi välja, nagu üritataks otsaesisega naela lauda taguda) ja moshimise (agressiivne tantsustiil, milles tantsijad nagu tiirased oinad rinnakuti kokku põrkavad) näol, mis pidi otse loomulikult ajutalitust häirima.

Viimane piisk langes kannatlike lapsevanemate karikasse, kui alkoholi, meelemürkide ja (just äsja Ühendriikides oma kanda kinnitanud) briti bändi Judas Priesti muusika koosmõju sundis metalli-kümnendi keskpaigas kaht noort meest kohalikus pargis endale püssist näkku tulistama. 18-aastane noormees hukkus sündmuskohal, tema 20-aastane sõber suri saadud vigastuste tagajärjel kolm aastat hiljem. Hukkunud nooruki vanemad kaebasid bändi ja plaadikompanii kohtusse, otsides vastuseid küsimustele, millele mitmed noorsooga tegelevad spetsialistid olid juba ammu selged vastused välja kujundanud. Priesti neli pintsaklipsustatud liiget istusid viisakalt kohtusaalis ja üritasid tõsimeeli aru saada, milles paganas neid süüdistati.

Sellest oligi raske aru saada, sest keegi „idioot“ otsustas bändi albumi Stained Class lugu „Better by You, Better than Me“ tagurpidi kuulata ja leidis selle tulemusena varjatud sõnumi, mille mõju all ennekuulmatu akt kahe õnnetu noormehe poolt toime olevatki pandud. Varjatud sõnumit „do it“ (tee seda) võis küll vaid meelemürkide mõjul kuulda ja süüdistus lükati tagasi mitte puudulike tõendusmaterjalide pärast, et niinimetatud varjatud sõnumid põhjustavad enesetappe, vaid seepärast, et varjatud sõnum „tee seda“ ei olnud bändi poolt tahtlikult loosse pandud.

Hiljutine uuring annab teada, et agressiivse metallmuusika kuulamisel võib olla sama toime kui tugeval kallistusel. Kuna kallistamine pole ühelegi paandunud metallifännile vastuvõetav, siis on arusaadav, miks selline alternatiiv neile nii meeldiv tundub. Kuid mis peatähtis, uuringu kohaselt aitab käredate toonide ja ebaregulaarse rütmiga Heavy Metali kuulamine leevendada stressi ja vaenulikke meeleolusid ning nakatada kuulajat inspiratsioonipuhanguga, ergutades positiivseid emotsioone ja süstides värskendavat energiat, mis tähendab, et metallmuusika kuulamine on üks agressiivsuse alandamise proaktiivseid viise. Pole ime, et metallmuusika poole tõmbas paipoisside kõrval ka mässumeelseid ja kergelt depresiivseid noori, kelle agresiivset näppude viskamist, peaga lõhkumist ja üksteise vastu põrgatamist oleksid vaimuarstid meeleldi soovitanud vastavate ravimitega asendada.

Sellest suhtumisest ei lasknud end häirida ei fännid ega ka nende iidolid, kelle sulest väljusid kõige meeleheitlikumad sõnumid vägivallast ja seletamatust hirmust, armastusest ja vihkamisest, narkootikumidest ja seksist, raskest elust ja vastikutest vanematest; elu valupunktidest üldse, mis teiste muusikastiilide esindajatele harva meelde tulid. Polnud juhus, et nendesse bändidesse ei kuulunud sellised paipoisid nagu McCartney või (hilisema analoogiana) Justin Bieber. Juba nende bändiliikmete väljakutsuv lavarõivastus, ketid ja needid, savusigaretid ja „fuck off“ mentaliteet väljendasid otsekoheselt mitteallumist nende ühiskondlike vormidega, millesse konservatiivsed haridusametnikud ja tervishoiutöötajad oleksid neid eelistanud suruda.

Sageli elasid muusikud enne kuulsaks saamist ülimas vaesuses, viletsuses ja tõrjutuses, otsides seltsi pigem oma eakaaslastelt kui vanematelt. Nende elukogemused olid neis alal hoidnud allasurutud viha ja agressiivsuse, mida nad suutsid plaatidel miljonite dollarite eest maha müüa ja lavadel publiku sekka paisata, avastades eest hordide jagu noori, kes jagasid nendega nii oma tundeid kui frustratsiooni. Rääkimata sellest, et sellise muusika kuulamine neid rahustas ja hoidis ära õieli noaga amokki jooksmast, mille ohvriteks oleksid suure tõenäosusega olnud nende endi vanemad ja lähedased. Ehk ka doktorid.

Ilmselt oleksid aga ka nende mässumeelset generatsiooni kritiseerinud lapsevanemad oma võsukestele sarnast eeskuju pakkunud, kui neile oleks selleks noortena võimalus antud. Kuid neile oli jagunud vaid õnnelikke meloodiaid armastusest ja päikesest, mis sugugi ei sarnanenud sellise armastuse ja päikesepaistega, mida neile endile vanematekodus pakuti. Just sellise armastuse ja päikesega üritasid nad ka omaenda lapsi kasvatada, kuid millegagi pandi ikkagi mööda. Mis see võis olla, sellest ei saanud enamik aru. Nad nägid kogu seda märatsemist kõrvalt ja pidasid seda probleemiks, sest nende endi põlvkond oli olnud oma vanematele truu ja alamlik.

Oleksid nad kuulanud laulutekstide tegelikke sõnu ja mitte otsinud nendes varjatud sõnumeid, oleksid nad mõistnud ka oma sõnakuulmatute laste tundeid, sest Heavy Metal sünnitas kõige südantlõhestavamaid ja emotsionaalsemaid ballaade, mille kuulamine tundus siis ja tundub ka praegugi olevat ainuõige kaotusvalu ja enesehaletsuse poolt tekitatud haavade lappimiseks. Kuid nii Heavy Metali süüdistajad kui kaitsjad olid üritanud oskamatu kirurgi kombel lappida avatud verejooksu plaastriga, ajades omavahel segi mõisted „põhjus“ ja „tagajärg“.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.