Psühhopaadid – kaalutud olendid või rikutud isiksused.

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 22
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Varasemas artiklis lugesime me paha- ja heaoloomulise nartsissismi erinevustest. Käesolevas artiklis keskendume nartissistide kurjadele velidele – psühhopaatidele -, kes on tegelikkuses sama mõistatuslikud, kui nartissistid. Ometi on need kaks väga sarnased, nagu müütilised kurjamid vampiirid ja libahundid.

Kui me suudaksime ennast kiskuda vabaks Maa külgetõmbejõust ja kaugeneksime isegi inimtekkelisest kosmoseprügist, mis ümber meie koduplaneedi tiirleb, siis tunneksime end tõeliselt vabalt ja kaalutult kui tolmukübe keset mustavat ilmaavarust. Meid ei köidaks enda külge maapind, mis soovib meid otsekui vangistuses hoida, kartes üksindust ja hülgamist. Me tunneksime end muust ümbritsevast sõltumatult, vaid meie ise ja ei midagi muud. Ei helisid, ei valgust. Ei gravitatsiooni köidikuid.

Kuid tuleme nüüd korrakski reaalsusesse tagasi, sest maailmaruumi külmas ja õhutühjas embuses ilma kaitsevahendideta heljudes oleksid igaühe elupäevad sekunditega loetud. Lisaks sellele allub ka kosmos universaalsetele füüsikaseadustele, mille kohaselt on ühe objekti mõju vaakumis teisele objektile magneetiline. Kuigi sina oled kosmose külma ja vaenuliku hinguse eest kaitstud kosmoselaeva väliskesta poolt, moodustad sa kosmoselaevaga ikkagi ühe terviku, sest su keha langeb millalgi ikkagi vastu laeva sisemust, vaatamata sellele, et vähimgi raskusjõud laevale ja sinule ei mõju.

Sa võid kätega vehkides või suuga tuult puhudes üritada end hoida ümara kosmolaeva keskmes, kuid varem või hiljem pead sa alla vanduma, sest puutud lõpuks ikkagi kokku suvalise esemega, mis moodustab ühe osa kosmoselaeva sisemusest. Samuti tõmbab kosmoseavaruses üks tolmukübe enda külge teise, kuni lõpuks moodustub paljudest lisanduvatest tolmuosakestest toekas kivikamakas. Kui see kamakas satub teisele sarnasele objektile piisavalt lähedale, siis vajuvad ka nemad teatud aja möödudes teineteise rüppe ja jäävadki seotuks, nagu ühendaks neid nähtamatu liim. Sellest kooslusest kasvab lõpuks välja mäesuurune lahmakas, mis miljardite aastatega kuhjub teiste taevaste ehitusmaterjalidega kohtudes kuuks, planeediks või isegi täheks.

Külgetõmbejõud korrastab kaose. Ilma selleta ei oleks mind, sind ega tervet inimkonda. Miski pole teistest sõltumatu, nagu ei ole põhjusest sõltumatu ka tagajärg. Isegi kui sa kihutad sihitult universumi südame poole, siis satud sa millalgi ikkagi mõne vastutuleva taevakeha mõjusfääri, mis sind lõpuks enda külge tõmbab, nagu see juhtub kõigi kosmoses ekslevate komeetidega.

Ka inimühiskond allub samadele universaalsetele loodusseadustele. Me kõik oleme omavahel seotud sugulussidemete, sõbrasidemete, tutvussidemete, koolisidemete, töösidemete, ususidemete, kihlveosidemete, kuritöösidemete ja kes teab milliste sidemete kaudu veel. Need sidemed tõmbavad meid kui magnetid meile tuttavate või lähedaseks saanud inimeste poole. Kes on ennast kiskunud lahti nende sidemete köidikust ja põgenenud isoleeritusse, lõpetab vägivaldselt oma ühiskondliku liikmestaatuse. Sellest hoolimata jääb ta ikkagi kaudselt läbi oma rikka tundemaailma inimlikkusega seotuks.

Kuid meie keskel jõlgub juba aegade hämarusest ringi elusolendeid, kes ei tunnista mingeid sidemeid – iseäranis emotsionaalseid sidemeid – mitte kellegagi. Nad kulgevad kui kaalutud taevakehad teistest mööda, kuid ei satu kunagi nende külgetõmbejõu haardesse. Nende endi külgetõmbejõud mõjub küll ümbritsevatele, kuid nad ise jäävad teistest sõltumatuks, ignoreerides kõiki loodusseadusi, mis ideaalis peaksid kehtima igaühele. Inimsuhted ei tekita neile erinevalt teistest isiksusetüüpidest mingeid märkimisväärseid vaegusi. Kui kosmses jälgib inimene ümbruskonda läbi skafandri kiivri läbipaistva visiiri, siis nemad hõljuvad oma skafandris teiste inimeste keskel, jäädes ümbritsevast keskkonnast immuunseks, otsekui hingates üksnes oma skafandri hapnikku, mis on välisest isoleeritud. Nad on ühildamatud selle avausega, kuhu nemad peaksid piltmõistatuse kohaselt sobituma.

Kuid siinjuures ei pea ma ühendava elemendina silmas midagi nii nähtavat, milleks me võiksime teatud juhtudel pidada isegi sissehingatavat hapnikku või liimi. Selleks on meie inimlikkus, mis lubab meil end pidada samasuguseks tundeküllaseks inimolendiks, nagu on iga inimene meie kõrval. See ühtekuuluvustunne on loodud nähtamatute ühendussillakeste poolt, mis sunnivad meid alati naeratama, kui me oma sõbraga üle pika aja kohtume. See aitab meil tervituseks kätt surudes tunda tema keha- ja hingesoojust. See sunnib meid teda igatsema, kui me oleme jälle pikalt lahus olnud. Samasugune tunne tekib hommikul ema või elukaaslase või abikaasa või tütre valmistatud pannkookide lõhnade peale ärgates, kuigi sellel pole pannkookidega midagi ühist.

Kui me täname toiduvalmistajat maitsva hommikusöögi eest, siis pole ka meie tänulikkusel hommikusöögiga midagi pistmist. Sest elu ilma sõpradeta, vanemateta, kallimateta ja lasteta on elu nagu kaaluta olekus, millel pole meiega midagi seonduvat. See seostav tegur on emotsioon. Nimetatud ühe sõnana, kuid mõistetud miljonil erineva moel, millest kõige tuntum on „armastus“ ja millele järgneb „kiindumus“. Vaid kirjaoskaja suudab selle seose tähendust mõista. Kes ei suuda, see on tõesti üks kaalutu tolmukübe keset lõputut universumit, mille ainsaks reaalseks asukaks, kellega tal tõeline side eksisteerib, ta ennast peab.

Kuna aga loodusseadused mõjuvad eranditult kõigile, tunneb see kaalutu tolmukübe endal peatselt maakera embavat külgetõmbejõudu, mis selle tulnuka lõpuks taevast maa peale toob. Tulnukana ta ennast ka tunneb, mõistmata neid alamaid olendeid, kes ohverdavad oma iseseisvuse tühja kokkukuuluvuse nimel. Ta triivib ka maa peal sihitult ringi nagu tolmukübe ilmaruumis, ilma mingite kaudsete eesmärkideta või pidepunktideta, ja haarab impulsiivselt kinni igast võimalusest, mis talle nagu kogemata ette langevad. See aitab tal tunda end pisutki elusana selles õhutühjas ruumis, milles teda mitte miski mitte millegagi ega keegi mitte kellegagi ei seo. Seepärast ei salli ta kedagi teist peale iseenda.

Teised on nõrgad, abitud elukad, omaenda tunnete orjad. Tänu tunnetele on neid võimalik täiesti tavapäraste asjadega kohutada, mis teda ennast isegi võpatama ei sunni. Aga neil tühistel olenditel on midagi, mida temal ei ole. Raha, naudingut, prežtiisi ja mida iganes veel. Lisaks sellele on nendelt ihaldatu saamine sama lihtne kui lapselt kommi võtmine. Kuid millegipärast ei meeldi neile andmine. Nad tõstavad kisa, kuigi just tema on see, kes kannatab puuduse käes. Lõpuks pistavad nad ta puuri, mida oleks saanud vältida, kui tal oleks võime möödunust õppida. Kuid tal on kanaaju, mis unustab kohe kõik, mida võiks tulevikus vaja minna, et kinnipeetava saatust vältida.

Ehk vaatame, kuidas käituks sarnases situatsioonis, milles me leidsime nartissistlikku õpilase, psühhopaatlik õpilane.

Esiteks võibki see õpilane ollagi erakordselt intelligentne. Vaimutarkuse omandamine pole talle kunagi olnud selliseks probleemiks, nagu võimekus oma eksimustest õppida (võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest). Mis ei takistaks tal ka seekordsele negatiivsele hindele reageerida viisil, mis talle möödunud kordadel kirjaliku noomituse kaasa tõid. Sellest hoolimata on ta sama loogiline kui perroonil seisev mees eelnevas mõistatuses ja otsustab oma hinnet parandada osavate manipulatsioonide abil, millele peaaegu kõik inimesed, kellega ta kokku on puutunud, senini allunud on.

Tema ei seosta kehva hinnet oma isiksusega, nagu teeb seda nartsissistlik õpilane, kuid samas ei ole tal sellest tühisest eksamist ka ükstapuha. Asi pole põhimõttes, mida samuti tema jaoks ei eksisteeri. Asi on lihtsalt millegi saamises. Hea hinde saamises, et väheste pingutustega edasi minna. Võimalik, et ka korraliku tunnistuse saamises, kuid ka see pole üldsegi tähtis – ta lihtsalt ei mõtle nii kaugele (impulsiivsus või suutmatus plaane teha). Ta elab siin ja praegu. Tal on vaja saada hea hinne nüüd ja kohe, sõltumata sellest, mida tema õpetaja arvab. Kui ta siseneb õpetaja kabinetti, siis teadmisega, et ta väljub sellest positiivseks muudetu hindega, arvaku ta õpetaja mis tahab.

Nüüd seisab ta õpetajaga kahekesi viimase kabinetis ja kuulab, kuidas viimane tema vigasid analüüsib. Kuna õpetaja pilk on lauale laotatud tööle naelutatud, ei näe mees koheselt, millised muutused õpilase ilmes ja kehahoiakus toimuvad. Ühel hetkel tundub õpetajale imelik, et õpilane ühtegi häälitsust kuuldavale ei too ja ei anna märgatavat tagasisidet kuuldule, nagu ei seisakski ta õpetaja laua kõrval. Kui vanem mees pilgu tõstab, veendumaks, kas ta on jäetud üksi või viibib ikka endiselt õpilasega kahekesi oma kabinetis, tabab ta õpilase näole manatud pilgu. Külmad reptiilisilmad jõllitavad üksisilmi tema otsaesist ja kõik õpilase näolihased on tõmbunud pingule, nagu valmistuks ta rünnakuks.

Nüüd, kui õpetaja on viimaks vakatanud, on õpilase kord oma käik astuda. Kui ta valdab väheseid kontrollimehhanisme, nagu esimese mõistatuse psühhopaat, siis võib ta haarata õpetaja kleenukese kaela oma raudsesse haardesse ja pigistada, kuni mees vajub valust väändudes näoli lauale õpilase eksamilehe peale. (vähene enesekontroll) Vägivallatseja tahab olla kindel, et õpetaja näeks tema varesejalgu isegi prille kasutamata ning teatab viimaks, et kõigest hoolimata ei ole ta oma hindega rahul. See vahejuhtum lõpeb nii õpetajale kui õpilasele traumeerivalt – üks võtab palgata puhkuse ja teine kõrvaldatakse õpilaste nimekirjast, kuigi tema sõnade kohaselt provotseeris õpetaja ise teda oma üleoleva käitumisega ja põhjustas talle hilisemaid õpiraskusi, mis seostusid uue kooli otsimisega (märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada ).

Kui aga õpilane kontrollib mingilgi määral oma impulsse, nagu psühhopaat teises mõistatuses, siis näeb õpetaja enda ees kõige meeldivamat ja paljutõotavamat noort õpilast, kelle maneerid juba iseenesest väärivad head hinnet (pealiskaudne sarmikus ja libekeelsus). Õpetaja tabab end korraga mõttelt, kas tõesti ei oleks kasulik hinne positiivseks muuta, kuid hetke pärast taipab ta, et tema emotsionaalne seotus räägib tema eest. Õpilane on tema jaoks korraga nii meeldivaks muutnud, et ta oli nõus isegi vabandama enda poolt tehtud ülekohtu pärast, milleks oli eksamitöö varasem läbikukutamine (inimestega manipuleerimine, nende meelitamine ja kontrollivajadus). Kuid siis meenub õpetajale tema kutse-eetika, ta tunneb küll ääretult ebameeldivust seda järgida, kuid töö on töö ja amet on amet. Ta seletab õpilasele pikalt ja põhjalikult, miks ei saa ta juba välja kirjutatud hinnet muuta, tuues põhjuseks süsteemi jäikuse, vabandab mitmel korral endalegi märkamatult, naeratab närviliselt ja pühib laubalt higi.

Kui ta on lõpetanud, arvab ta, et sellega ongi asi ants ja ta võib ka edaspidigi selle musterõpilasega sõbrasuhteid säilitada. Ta isegi soovib neid säilitada. Vaikides õpetajat kuulanud õpilane astub nüüd kivistunud näoga korraga õpetajale sammu lähemale, kuni teda ei lahuta ehmunud mehest enam millimeetridki. Selle pressinguga lükkab ta õpetaja oma toolil kõikuma, nii et ta ei pea käsigi tõstma (ärrituvus ja agressiivsus, mida näitavad korduvad kaklused või kallaletungid). Ta lubab õpetajal hetke oma kirjeldamatut ilmet tunnistada ning kordab siis tuimalt, et antud hinne ei ole tema jaoks vastuvõetav (kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes). Kui õpetaja tahab toolilt püsti karata ja uksest välja põgeneda, vajub õpilane veelgi lähemale ja tõkestab tema teekonna.

Nüüd kontrollib tema olukorda, mida ei muuda isegi õpetaja hädised appihüüded. Need sunnivad õpilast edasi marssima, kuni ta on õpetaja enda ja aknaklaasi vahele surunud (hoolimatu suhtumine enese ja teiste turvalisusse). Vaid õhuke klaas lahutab ähmis õpetajat kümne meetrisest kukkumisest, kuid õpilane ei tee teist nägugi (kalkus või empaatiavõime puudumine). Ta teab, et on vaid sekundite küsimus, kuni see abitu mehike tema ees nutma ja halastust paluma hakkab. Hetke pärast kostuvad ukse taga aga tumedad mütsud ja ärevad hõiked, mida saadab ukselingi närviline üles-alla ragistamine, ja õpetaja mõistab korraga, miks oli klassiruumi sisenenud õpilane nii kaua ust sulgedes selle kallal kohmitsenud.

Kui kolleegid lõpuks uksest sisse prantsatavad, on õpilane juba ohutusse kaugusse taganenud ja võtab mõistmatu või koguni ehmunud pilguga sisenejad vastu. Viimasedki seisatava hämmingus, libistades oma silmi kord üle kolleegi kohkunud näo ja siis jälle üle õpilase ilmsüütu näolapi (inimesed suudavad oma verbaalseid ja motoorseid väljendusviise kontrollida edukamalt kui emotsioone; see muudab emotsioonitud psühhopaadid väga osavaks pokkerinäo säilitamisel). Viimaks vahetavad nad üksteisega piinlikke pilke, kohendavad oma rüseluses sassiläinud riideid ja asuvad kahjusid hindama, mida nad õlgade ja jalgadega olid lukustatud uksele teinud.

Järgnevalt sekkub piinlikku vahejuhtumisse matemaatika osakonna juhataja, kes ei saa tuimaks jääda hirmunud professori ähvardustele asi suure kella külge panna. Kuid erinevalt nartsissistliku õpilase toimikukäsitlusest palub ta oma kolleegil maha rahuneda, sest miski muu peale klassiukse pole tegelikkuses kannatada saanud. Selle maha murdnud ajalooprofessor võttis endale kogu vastutuse, mis sellest, et ta seepeale oma matemaatikust kolleegi etteheitva pilguga jälitab. Lisaks sellele on kogu matemaatika teaduskonna haritlaskogu moodustanud ühisrinde kaebealuse õpilase – veel enamgi õpilaskoguduse esimehe – kaitsmiseks. Nende sõnade kohaselt pole ükski teine õpilane võimeline nende kooli oma akadeemiliste võimete poolest esindama. Ei kulu kaua, et mõista, kui lähedane ja soe semusuhe paljudel neist kõnealuse õpilasega on (võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi). Matemaatikaprofessori hämminguks ei paku juhataja muud lahendust, kui vahendaja rolli pidamist kahe isiku erimeelsuste silumiseks.

Juhataja kabinetis kohtab õppejõud taas sellist õpilast, kellele ta oli mõni päev varem oma kabinetis äärepealt olnud nõus mitte millegi eest paremat hinnet panema. Õpilane seisab tikksirgelt kahe vanema härrasmehe ees, tunnistab kahetsust tekkinud arusaamatuste pärast, tänab ülevoolavalt osakonna juhatajat tema abivalmiduse eest (mille juhataja sügavalt noogutades vastu võtab), kiidab matemaatikaprofessorit tema vaeva eest ühele „lollikesele“ aega pühendada (professor tunneb peaaegu piinlikkust), tunnistab, et tal on veel nii palju inimkäitumisest õppida (inimesed on nii müstilised ja luban õpilaskogus oma osalus usaldushääletusele panna (ma austan korda) (silmakirjalikkus, mida näitab korduv valetamine, varjunimede kasutamine või teiste inimeste petmine isikliku kasusaamise või naudingu nimel).

Ta lausub sõnu robotlikult, ilma vähimagi tunnetuseta, et nende taga on tema siiras soov (tunnete teesklemine või vähene tundelisus). Juhataja pöörab tähelepanu vaid sõnadele, mis moodustavad üllaid avaldusi. Tema meelest on sellega kogu vahejuhtum lahendatud – ka usaldushääletus on liiast. Koolil pole luksust sellisest musterõpilasest loobuda, seda enam, et õpilane teeb valju häälega teatavaks naaberkooli, kuhu ta kavatseb peale väljaheitmist edasi õppima asuda. Juhataja piinatud näoilmest võib välja lugeda, et tal on mingitlaadi isiklik vimm selle kooli rektori vastu, kellele ta eelmisel aastal parima rektori auhinna pidi loovutama.

Õpetajal pole isiklikku vimma aga isegi õpilase vastu, kes suutis ühe päeva jooksul mitu halli karva tema tökatmusta juuksetukka tekitada. Ta võib olla küll füüsiliselt nõrk, et end õpilaste rünnakute vastu kaitsta, kuid tal on seda tugevam moraalne selgroog, mida ei murra isegi kolleegide ühisrinne ja rektori lipitsev innukus kõike kalevi alla torgata. Ta on näinud õpilase erinevate maskide taha, mis vahetuvad silmapilgu jooksul nagu värvid kameeleoni kehal. Ta võib olla küll reaalainetes ületamatu, kuid see ei tähenda, et ta peaks luust ja lihast inimesi anatoomiaprofessorist vähem tundma. Sellest hetkest algab tema vastuseis kõrgkooli juhtkonna ja õpetajatekogu ning õppesüsteemi vastu üldiselt, mis päädib tema lahkumisavaldusega. Aastakümneid hiljem ehmatab teda ajakirja uudisloo pealkiri tuttava õpilase kandidatuurist riigi peaministri ametikohale, millele on eelnenud peadpööritav karjäär eraettevõtluses ja avalikus sektoris.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.