Pekstud koerad ja ameerika mäed

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub suhtekiskja ohvriga väga kummaline transformatsioon.

Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine.

Kiskjalikus väärsuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu.

„Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga järge pidada. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed köitis.

See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda igapäevaselt toidab. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes minu hüpoteesile nime andis, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prillalaua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Me võtame ka konfliktset situatsiooni, nagu näiteks suhtes nii tavapärast vaidlemist, protsessina, millel on kindel algus ja lõpp. Algab see enamasti juba ammu enne seda, kui krõbedad sõnad lendama hakkavad, kuid lõppeb enamasti tajutava leppimisega, mis on meeldiv tunne. Kui tüli on rahumeelselt lahenenud, tunneme me ovatsiooni meeldivast meeleseisundist, et kõik hirmus on seekord möödas. Me unustame – vähemalt ajutiselt – ebameeldivad sõnad, millega partner meid just äsja kostitas ja enamasti – samuti vähemalt ajutiselt – arvestavad suhte pooled teineteise vajadustega, mis said just teisele poolele teatavaks tehtud. Kahjuks toimib leppimine samamoodi ka väärkohtlevas suhtes, kus algne vägivald unustatakse ja meenutatakse vaid selle lõppu, mille vältel vägivaldne partner vabandab ja demonstreerib oma lipitseva käitumisega, et soovib ohvrile vaid parimat. Siit pärineb ka väljend „nagu ameerika mägedel“, kus ootusärevalt oodatakse vaid tõuse ja karjutakse langustel.

Väärkohtlevas suhtes tekitavad sõltuvust üleliigne kuuluvuse- ja tunnustuseiha. Armupommitamine võimaldab kiskjaliku rünnaku ohvritel end tähtsana tunda ja nad kipuvad selle tunde rahuldamist seostama selle konkreetse isikuga, kes antud juhul ongi armupommitaja. Suhte edasine areng juhib tavapäraselt armumiseni. Ohvrite meeled harjuvad säärase seostamisega, kus üllad tunded võrdsustuvad kiskjaliku Casanovaga ära sel viisil, et vastupidise kogemine viib nad segadusse ja nad hakkavad meeleheitlikult otsima põhjuseid äkilisele muutusele, mille järgselt senisest meeldivast ja sõbralikust isikust on saanud agressiivne ja väsimatu kiusaja. Vastuseks annab nende (ala)teadlik mõistus neile teada, et nad peavad taastama selle tarneahela, mis kindlustas senini toiminud õnnetunde.

Ja nad asuvadki eneselegi tunnistamata ennistama seda (petlikku) status quod, mil armupommitaja oli veel võluv ja ülisõbralik isik, otsides temalt tunnustust ja muutudes lipitsevaks ketikoeraks, kes ei saa isegi aru, mis sunnib neid peremehe sellise sooja-külma käitumisega leppima. Mida külmem väärkohtleja nende vastu on, seda enam nad üritavad võita tema poolehoidu, mida soojem ta on, seda õnnelikumana nad end tunnevad, kuni kogu tsükkel kordub taas, kiskudes ohvri tundemaailma kaasa peadpööritavale sõidule ameerika mägedel, kus laskumised on sama järsud kui tõusud. Külmus on alati tundunud klammerdumise kõrval palju ahvatlevama omadusena, kuigi üks põhjustab teist, olles üheaegselt nii lahutamatud kaaslased kui üksteise olemasoluks vajalikud, nagu vajab kurjus enda eksisteerimiseks headust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.