Pekstud koerad ehk kuidas vältida suhtes taandumist ohvri rolli

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 42
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Ajupesu algse kontseptsiooni töötas möödunud sajandi keskel välja Hiina kiskjalik rezhiim, mis ootas oma kodanikelt lojaalsust ja kooperatsiooni. Ajupesu rakendati kõige ebainimlikumal viisil Aafrika lapssõdurite (Small Boys Unit) peal, kelle Revolutionary United Front (RUF) Libeeria kodusõja ajal (1991 – 2002) nende kodudest röövis ja oma kuulekateks tapamasinateks muutis. Laste mõjutusmeetoditena kasutati nii meelemürke kui vägivalda ja ähvardusi, kuni igapäevane terror muutis lapsed inimkiskjate tundetuteks käsilasteks. Kommunistide kerge automaatrelv AK – 47 (Kalashnikov) oli nagu loodud nõrkade laste käte jaoks, kingitusena ühelt kiskjalikult rezhiimilt teisele, ja laste väljaarenemata empaatia võimaldas neile anda kõige kohutavamaid inimsusevastaseid ülesandeid, mida nad vastuvaidlemata täitsid. Kui kiskjale vaid antaks võimalus karistamatult pääseda, rakendaks ta neid vägivaldseid meetodeid vajadusel ka sinu peal. Kuid ümbritsevate hindavad pilgud ja valvas õiguskaitse sunnib ta Stealth-rezhiimile.

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine. Kiskjalikus paarisuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu. „Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga järge pidada. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed köitis. See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda igapäevaselt toidab. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes minu hüpoteesile nime andis, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

On ilmselge, et koerad on inimestega sarnasemad, kui me arvata oskame. Me mõlemad oleme karjaloomad, keda ühendab jagatud empaatia. Me mõlemad lohutame teineteist rasketel hetkedel ja jagame omavahel nii lähedasi suhteid, mida ühegi teise liigi juures (kassid kaasa arvatud) ei täheldata. Kas on siis raske eristada väärkoheldud koera ja inimest, kes keelduvad vastavalt kas siis omaniku või kaasinimese juurest lahkumast?

Venelaste seas populaarne kõnekäänd „kui peksab, siis armastab“, on ilmselt oma juured pärinud 16. sajandi manuskriptist nimega „Domostroi“ (kodukord vene k.), mis õpetas keskaegsetele venelastele järgima rangeid ortodoksliku kristluse kombeid, rõhutades naise kuulekust pere õnne nimel. Kuigi „Kodukorras“ mainiti naise peksmist kui mehe õigust, ei olnud sellel kunagi säärast tähendust, nagu võiks järeldada fraasist „kui peksab, siis armastab“. Ometi on rahvuse jaoks, kes kutsub oma maad emakeseks Venemaaks ja kus emad etendavad olulist rolli oma poegadele, koduvägivald avalik saladus ja varjatud igapäev ühes koosluses. Polegi väga jõhker võrrelda pekstud koera sarnast käitumist nende hooletusse jäetud lastega, kes jäävad meelsamini oma alkohoolikutest või narkomaanidest vanemate juurde, kui lähevad lastekodusse, kus rahuldatakse nende esmane vajadus turvalisuse järele, mida kodus ei leidu, kuid mitte vajadus vanemliku armastuse järele, mida nad loodavad kõigest hoolimata kodunt leida.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prill-laua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Selline proaktiivne käitumine sunnib kiskjat sinu isiklike tõekspidamistega arvestama. See pole talle lihtne ülesanne, kuid ta aktsepteerib seda lõpuks, nagu vastu kivi paiskuv mõõgatera. Ta valib hoolikalt, mil määral ta oma eneseteadliku partneriga manipuleerib, kuid on valvas, et mitte liialdustesse kalduda, mis võiksid talle suure pahanduse kaela tuua. Allaheitlik paariline ei motiveeri kiskjat sugugi meeldivamat käitumist praktiseerima. Milleks pingutada? Saab ju lihtsamalt! Mis sunnib meid üleüldse küsima, miks peaks kiskja alluvat partnerit armastama, temast lugu pidama. Tööriista olemasolu muutub ju iseenesest mõistetavaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.