Mis on täiskasvanute kiindumussuhe?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 29
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Ema ja lapse vaheline kiindumussuhe ei ole üksnes kauge kaja lapsepõlvest, mis suureks sirgudes või vanematekodust lahkudes imepärasel moel olematuks hääbub nagu mõned mälestused. See jääb endiselt musta auguna meie lähedale hõljuma, ilma, et me seda märkaksimegi. Nagu viivad kõik teed Rooma, nii suunduvad enamik meie sügavamate hirmude ja rõõmude allikatest meie lapsepõlve.

Meile võib olla keeruline mõista, mis on pistmist lapsepõlve kiindumussuhtel täiskasvanueluga, sest meie side vanematega on nõrgenenud sellel määral, et me ei otsi neilt enam kaitset. Kuid ei maksa unustada, et kiindumussuhe, mille me lõime lapsena mitte üksnes oma vanematega vaid ka sõpradega, kes hakkasid juba kooliajal meie vanemaid asendama, on esmajoones emotsionaalse reguleerimise mehhanism. Nende mehhanismide ülekandumine meie vanematelt teistele inimestele on eriti nähtav täiskasvanuelus, kui meie kõrval seisavad igapäevaselt meie elukaaslased, abikaasad ja isegi meie lapsed. Meie vanematel on nende kõrval nüüdseks tajutavalt vaid marginaalne, kuid alateadlikult ülitähtis roll täita.

Täiskasvanute kiindumussuhe läbib samu etappe, mida väikelapse kiindumussuhe oma hooldajaga. Imik pöörab esimese kahe elukuu jooksul kõigile ümbritsevatele inimestele valimatult tähelepanu ja alles hiljem, alates kuue kuu vanuselt, valib ühe nendest, kelle suhtes tal kujunevad välja isiklikud eelistused, teiste asemel oma primaarseks hooldajaks. Täiskasvanutena eelneb tõelisele pühendumisele flirt paljude potentsiaalsete partneritega, sellele järgneb eelistuste loomine ehk kooselu ja kõige lõpuks ülim kiindumus ehk abielu. Ka see protsess võib sarnaselt lapse ja hooldaja vahelise suhte tekkimisele kesta kuni kaks aastat alates esmakordsest kohtumisest.

Sarnaselt väikelapsega otsime me täiskasvanuna suhte alguses pidevalt oma partneri lähedust, otsekui sõltuks sellest meie elu ja ohutus, kuid see vajadus nõrgeneb aja möödudes, nagu ka lapsepõlves; mis ei tähenda muidugi, et see vajadus kusagile lõplikult kaoks. Mida kauem püsivad kaks inimest tihedalt koos (arvestades pühendumust suhtesse ja siirast kiindumust partnerisse), mida enam nad omavahel ninnu-nännutavad ja annavad teineteisele hellitusnimesid – nagu tegid lapsepõlves nende vanemad -, seda valusam on lahkuminek. Samuti, nagu reageerib laps ägedalt vanema tähelepanu suunamisele temalt ära, näiteks väikese venna või õe sündimise järgselt, nii käitume ka meie täiskasvanutena, kui meie kiindumuse objekt pühendab kellelegi teisele – iseäranis vastassoo esindajale – rohkem energiat kui meile. Selle tulemusena järgneb kõik otsekui ettekirjutatud stsenaariumi järgi: nutt ja solvumine, uste prõmmimine ja omaette norutamine. Mida külmem oli meie ema lapsepõlves või on meie täiskasvanud partner nüüd, seda enam me üritame tema tähelepanu püüda. Kuid erinevalt lapsepõlvest ei vaja me pettumuse kogemise järgselt intensiivset lohutamist, nagu sülle võtmine ja kussutamine, vaid sageli piisab ka sõbralikust pilgust ja kergest puudutusest.

Isegi emade ja romantiliste paariliste sarnased ajupiirkonnad aktiveeruvad vastavalt kas lapse või kallima fotosid vaadates. Seega pole monogaamne suhe, mida meile meeldib kutsuda armastuseks, midagi muud kui ema-lapse vahelisest suhtest välja kujunenud täiskasvanud isikute kooseluline vorm, mille eesmärgiks oli füüsilise ja psüühilise turvalisuse loomine, sarnaste hirmude ja ootustega, mõnikord isegi sama lapsikutega. Kui järgmine kord küsib sinult keegi, näiteks sinu partner, kas sa üleüldse tead, mis on armastus, siis võiksid sa oma vastuses nii ülla sümboli kui romantilise armastuse teisendada kiindumussuhteks kiindumusisikuga, kes rahuldab sinu füüsilisi ja emotsionaalseid vajadusi.

Erinevalt lapse kiindumusest võib täiskasvanud inimene kiindumusrolle vahetada ja muutuda ise teiste isikute jaoks kiindumusisikuks, pakkudes näiteks oma romantilisele partnerile sarnast tuge, mida ta vajas ise lapsena erakorralistes ja häirivates olukordades. Lisaks sellele pakub ta partnerile peale turvalisuse ja lohutuse veel ka seksuaalset rahuldust ja võimalust paljuneda. Kuigi väikelastel on kiindumussuhe oma vanematega, ei ole seda vanematel oma lastega, sest neil puudub (aktsepteeritav) vajadus oma lastelt kaitset ja seetõttu ka lähedust nõuda. Täiskasvanud laps võib seevastu muutuda kiindumusisikuks oma vanaldasele vanemale, kes ei saa enam vanusest tingitud kehaliste või psüühiliste iseärasuste pärast iseseisvate igapäevatoimetustega hakkama, muutes elu lõpus kiindumussuhte pooled võrreldes elu algusega ümberpööratuks. Kui lapsepõlves etles vanem oma lapsele turvalist tugipunkti, mille abil oli võimalik muret tundmata autonoomsete tegevustega (mäng) tegeleda, siis romantilises paarisuhtes omandab turvalise tugipunkti tähtsuse nii paariline kui paarisuhe ning autonoomsete tegevuste all võib mõelda näiteks tööd või hobisid.

Mitte kõik kiindumusisikutega seotud suhted ei puuduta kiindumussuhet. Näiteks võid sa isaga niisama kohvitassi taga istuda ja juttu puhuda, ilma et sul oleks soov temalt abi või turvalisust paluda. Teiste inimestega võib tekkida meeldimise, seksuaalse külgetõmbe ja ühiste huvide alusel emotsionaalne side. Lastel võib kiindumussuhe tekkida lisaks reaalsetele isikutele veel ka nende fantaasiasõpradega, samuti usuvad mõned täiskasvanud tugevasse sidemesse inglite, pühakute ja hingedega. Kõik vajavad kedagi oma lähedaseks usaldusisikuks, kes pakub turvatunnet. Kuid ka sellise suhte toimimiseks on vaja olla reaalses – mitte sugugi füüsilises – kontaktis oma kiindumusisikuga, olgu ta väljamõeldud või tegelik. Isegi kui see lähedus ei baseeru kiindumusvajadusel (abi stressi korral), aitab see suhte mõlemal poolel olla kindel võimaliku abi läheduses ja kättesaadavuses. Kui inimene kaotab lähedase kontakti oma kiindumusisikuga, siis on tal raske nii logistiliselt kui emotsionaalselt viimaselt suvalisel hetkel tuge saada.

Kiindumussuhe on üks peamiseid täiskasvanuliku monogaamse suhte aluseid. Nimelt otsivad mehed evolutsiooniliselt oma naiste lähedust juba seetõttu, et viimased ei läheks „ula peale“. Mees, kes on võimeline naisele peale turvatunde veel ka järglasi pakkuma, suudab suurema tõenäosusega oma partnerit vabatahtlikult enda lähedal hoida. Paarisuhted purunevad tõenäolisemalt, kui sigimiskatsed jäävad viljatuks, kui järglase päritolu seatakse kahtluse alla või kui järglased on „pesast“ väljunud. Nagu ka looduses on tavaks, ähvardab inimlapsi suurem oht saada tapetud kasuvanema kui lihase vanema poolt.

Imikute või noorloomade tapmine on grupi hierarhia vägivaldse muutuse paratamatu tagajärg – liidriks tõusnud isendid hävitavad kukutatud rivaali alluvuses sigitatud järelkasvu. Primaadid on lapsetapu vältimiseks leiutanud omalaadse kahjukindlustuse – võimalikult paljude isastega kopuleerumise. Isane shimpans jätab puutumata lapse, keda ta on tõenäoliselt viljastanud, kuigi tema isadus ei pruugi sugugi garanteeritud olla. Seetõttu võrgutavad emased ovulatsiooniperioodi väliselt kõiki karja isaseid, kuid keskenduvad ovulatsiooni vältel ühele kindlale – eelistatud – indiviidile.

Me saame loomade käitumisele toetuvalt väita, et truudusetu naise käitumine järgib just seda strateegiat. Kuna inimühiskonnas ei ole muutuvad peresuhted (loe: võimusuhted) nii ootamatud kui vägivaldsete shimpansite kogukonnas, siis võib eeldada, et truudusetult käituv naine on täiesti veendunud, et tema kooselu ühe ja sama partneriga lõpeb varem või hiljem. Abieluvannet andes ei kaalu ükski (tavapärane) noorpaar, et nende suhe võib ja jooksebki kunagi kindlasti karidele. Pigem usutakse naiivselt vastupidist: igavest õnne ja truudust. Naine, kes sisuliselt kindlustab oma tagalat paljude meestega kopuleerudes, käitub evolutsioonisest perspektiivist otsekui primaat, mitte kui monogaamne inimene, kes panustab pigem ühe suhte jäävusesse kui selle lõppemisse. Meeste truudusetusele on samuti oma evolutsiooniline seletus, kuid vaevalt meeldib see truudele ja monogaamsetele naistele, sest isased ongi loodud oma seemet võimalikult suurele pinnasele laiali külvama.

Seetõttu on monogaamse suhte järjepidavuse hoidmine – mis välistab partnerite vahetuse – just eriti inimlaste ohutusele ülioluline, kuid säästab ka emasid draamast, sest olgu truudusetute naiste käitumine kui tahes evolutsioonilise tagapõhjaga, truudusetus ei kindlusta automaatselt järglaste ohutust uue inimesest isa saabumisega, kes teab erinevalt primaatidest väga hästi, kuidas inimlapse eostamine bioloogiliselt kulgeb. Samuti suurendab mõlema vanema kohalolek järglase ellujäämisshansse. Üksikemad on märksa suurema vanemliku koormuse all kui kaasvanemast partneriga emad, sest inimlastel kulub suguküpsuseks saamiseni ligi kaks korda kauem aega kui meie lähisugulastel shimpansidel, kes eelistavad peale sünnitust teatud ajaks oma lapsega tema turvalisuse huvides grupist eemale jääda.

Monogaamia, nagu ka täiskasvanute kiindumussuhe, tundub inimkonna jaoks olevat evolutsiooniline kõrvalprodukt, sest seda esineb imetajate seas väga harva, umbes kolmel protsendil juhtudest. Seetõttu on täiskasvanute vaheline intiimsus evolutsiooni seisukohast pigem haruldus kui reegel, mille üks põhjus võib olla väikelapse pikenenud abitus iseseisvaks ellujäämiseks. Samas jäävad lastetud paarid või järglased iseseisvaks kasvatanud partnerid endiselt kokku, kuigi evolutsioonilisest vaatevinklist on nad mõnes mõttes kaotanud motivatsiooni sedasi talitada. Ehk oleme me täiskasvanuks saades juba harjunud kiinduma, arvestades eelnevat pikka õppeprotsessi suhetes oma vanematega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.