Mis on kurjus – kas subjektiivne tundmus või objektiivne fakt?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 19
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Mis on kurjus? Wikipedia tõlgendab kurjust kui omadust olla teiste vastu halastamatu või neile halba sooviv. Kurjusel on määratult laiem tähendus, kuid igapäevaselt iseloomustatakse kurjana kõike, mis on inimese juures moraalselt halb, rikutud, hoolimatult destruktiivne, isekas ja õel. Lihtsamalt väljendades on kurjus headuse vastand. Kurjus võib esineda inimese, kuid ka loodusjõudude, loomade, haiguste või muude soovimatute nähtuste kujul.

Arusaamine, et me võime midagi või kedagi üdini kurjaks nimetada, põrkub kokku inimkonna iidsete filosoofiliste ja religioossete jäänukitega ja – miks ka mitte – meie endi vanemate õpetussõnadega, mis keelasid meil lastena kedagi halvaks või pahaloomuliseks kutsuda, sundides meid täiskasvanuelus aktsepteerima tuttavat ja turvalist seisukohta, et ilma halvata ei ole ka head või vastupidi. See ei pälvi kriitikat teiste meiesuguste poolt ja me ei pea end õigustama, miks me otsime kõigis midagi head, isegi kui selline maailmapilt ei tundu mõnikord päris asjakohane.

Hea ja kurja dualism kangastub karikatuurse sümbolina meie silme ees kahevärvilise ringina, mida poolitav piirjoon lookleb kompromissina kahe võimsa jõuvälja vahel. Need jõud on teineteise vastandid, kuid ühe mõju teisele on harmooniline ja nende segunemist tähistavad väikesed vastandvärvilised ringid kummagi sees, mille kohaselt ühes on veidike ka teist. Yin ja yang sümboliseerib taoistlikku looduse duaalsust, kus kumbagi poolt sümboliseerivad vastavalt naiselikkus ja mehelikkus, tume ja hele, must ja valge, surm ja elu. Ei ole sellist absoluutsust, mis ühte teisest eraldaks või võimaldaks vaadelda üht teisest eraldiseisvalt eksisteerivana. 

Psühholoogia ei saa paraku leppida lingvistiliste lihtsustustega, vaid üritab kurjust taandada mõõdetavatesse dimensioonidesse, mis iseloomustavad erinevusi individuaalsetes isiksusejoontes ja käitumises. Samas tundub mõiste „kurjus“ omandavat universaalset kultuurilist ja sotsiaalset tähendust, millest võib spekuleerida, et „kurjad“ isiksusejooned ja käitumine peaksid teineteisega suures osas kattuma, moodustades kurjuse mustri, omalaadse kurja isiksuse toimimise stiili. Kiskjaliku stiili, mida võiks iseloomustada omadussõnaga „kuri“.

Nii kehitu vennike kui kirp lükkas 14. sajandil musta surma nimelist viirust põhjustavat bakterit levitades inimlikkuse peaaegu massilise väljasuremiseni. Iga organism siin maamunal soovib ellu jääda, kasvõi teiste verd imedes ja aastamiljonite jooksul ainsale ellujäämisstrateegiale truuks jäädes. Mina soovin tõstatada vaid küsimust teadlikkusest – kuritegelikust tahtest -, mis võib olla omane vaid intelligentsele inimesel, kui väga loominguliste ja kohanduvate strateegiate kasutajale.

Verega leviv tapjabakter oli kirbu strateegia paratamatu järel- või kõrvalprodukt, mis polnudki kirbu algne eesmärk. Otse vastupidi. Kui kirbul oleks võimekus imeda inimverd ilma viimastele tõsiseid komplikatsioone tekitamata, ei oleks inimesed võib-olla nii kiiresti antibiootikume välja töötanud või ei elaks tänapäeval nii steriilses keskkonnas, kuhu üksainus ilmunud hiir põhjustaks paanilise kahjuritõrje kampaania. Kirp võiks endiselt häirimatult verd imeda ja olla meie majapidamises sama tavaline putukas kui toakärbes või sääsk.

Hoolimata sellest, et kirbu ellujäämisstrateegia eesmärk ei ole kunagi olnud kuri tahe inimesi tappa, nimetame me seda kurjaks – parasiitlikuks – strateegiaks. Mis ei keela meil aga kurja strateegiat rakendavat inimest kutsuda kuritahtlikkuks, isegi siis kui selle rakendaja eesmärgiks oli lihtlabane organismi ellujäämine. 

Ometi saavutasid inimesed juba kümne käsu tahvlite avaldamisega ühiskondliku kokkuleppe, et nad oma liigikaaslast ei murra ja üksteise vastu kurjasid (egoistlikult kiskjalikke) strateegiaid ei kasuta. Kuigi meie senine kiskjalik tegevus ja käitumine võisid juhinduda teadlikust valikust võidelda oma liigi säilimise nimel teisi liike hävitades – mis ei ole liigi säilimise seisukohalt mitte kuri, vaid vajalik ja paratamatu -, oleme ka meie tänaseni juhitud närilistest esivanemate instinktidest, kelle tahe ei olnud kuri ja ei erine eriti teistest elusolenditest, kellele kehtivad universaalsed evolutsiooniseadused, mis reguleerivad ellujäämist.

Ka kurjal (teadlikul) inimstrateegial on soovimatuid järelmõjusid, mis saadavad näiteks mõrvari või vägistaja vanglasse, kuid meie liigile omane intellekt aitab meil neid varjata, muutes need seega automaatselt kuritahtlikeks. Nii ei saagi me sugugi pahaks panna, et ka harmooniliselt toimivas inimühiskonnas, kus ligimesearmastus ja altruism on lisaks kõrgele intellektile hinnatud väärtused, on säilinud piisavalt neid, kes ei mängi ausat mängu ja ei taha teistega sarnaseid reegleid järgida, teostades varjatud kiskjalikkust oma liigikaaslaste vastu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.