Mis on isiksusehäire?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 33
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Isiksuse rikutus hõlmab psüühika individuaalset kasutusviisi ja selle tulemusel tekkinud tagajärgi, mis ei ole kunagi positiivse tooniga. Lisaks sellele on isiksuse rikutus jäik ja raskesti muudetav seisund, mis ei kohandu olukorra nõudmistega. Raske psüühilise häire korral on isiksuse kasutuses valdavalt vaid mõni üksik käitumisstrateegia, mis ei võimalda muutuvas ja pidevat kohandumist nõudvas keskkonnas iseseisvalt toimida, nagu näiteks nõrgamõistuslikel. Samas ei aita ka erinevate strateegiate rakendamine edukalt toimida, kui need on suunatud jäigalt ühe kindla eesmärgi saavutamiseks, sõltumata keskkonna võimalustest või vastuvõtlikkusest. Kui isiksuse rike väljendub lisaks selle raskepärasusele veel kindlates stereotüüpsetes väljendusmustrites, mida saab teistest keskkonnaga kohanematutest käitumisvormidest eristada, siis võidakse seda seisundit klassifitseerida kindlaliigiliseks isiksusehäireks (personality disorder ing.k).

Isiksusehäireid kui püsivaid arenguseisundeid saab klassifitseerida spetsiifiliste käitumuslike tunnuste ehk diagnostiliste kriteeriumite järgi ning selle liigitamiseks vajaminevat tegevust nimetatakse psühhodiagnostikaks ehk arenguseisundi hindamiseks, mille lõpptulemuseks on isiksusehäire olemasolu või puudumise diagnoos. Konkreetse isiksusehäire kriteeriumid ehk käitumismustrid demonstreerivad psühhiaatrist hindajale millisel konkreetsel viisil ja eesmärgil isiksus oma mentaalseid instrumente kasutab.

Spetsialistide hinnangud isiksusehäire olemasolust või puudumisest põhinevad intervjuudel nii hinnatava endaga kui ka vajadusel tema lähedastega. Hindaja tutvub hinnatava terviseregistritega, et tuvastada mustreid või eeldusi, mis võiksid seostuda ühe või enama isiksushäirega. Kui ka sellest on vähe, siis pannakse patsient vaatluse alla. Mõningatel puhkudel, eelkõige erinevatel uuringutel, kus on vaja kiireid pealiskaudseid tulemusi, tulevad abiks spetsiaalsed küsimustikud, niinimetatud eneseraportid, millele patsient/uurimisalune ise vastab. Kõige selle alusel koostatakse anamnees: patsiendi meditsiiniline ja psühhiaatriline biograafia.

Isiksusehäire diagnoosimiseks peab hinnangut tegev spetsialist teadma, kus asub piir normaalse ja patoloogilise inimliku käitumise, motivatsioonide, mõttemustrite ja isiksuse instrumentide funktsionaalsuse vahel. Näiteks nii ebameeldivat käitumist nagu vähesest (Suure Viisiku) koostöövalmidusest motiveeritud isekust ei peeta automaatselt patoloogiliseks (normist hälbivaks, haiglaseks). Küll aga võib see muutuda patoloogiliseks koostoimes mõne teise käitumisviisiga, mis vajab toimimiseks isekust – nagu näiteks petmine ja valetamine –, õõnestades organiseeritud ühiskonna individuaalset ja kollektiivset stabiilsust.

Diagnoosi koostamise teeb keeruliseks just ametialane nõue klassifitseerida hinnatavat käitumist selle esilekerkivate tunnuste abil, nagu seda teevad seadusepügalaid tundvad kohtunikud, kes määravad teatud teo eest konkreetse karistuse, mis on koos teo kirjeldusega määratletud ära vastavates seadustekogumikes. Selleks on tarvis mahukaid terminoloogilisi teadmisi ja ka eelnevat kogemust sarnaste juhtumitega tegelemisel, mis teeb ühest tavapärasest kohtunikust vilunud ja õiglase kohtuniku.

Kliinilises psühhiaatrias asendavad juriidilisi seadustekogusid üldtunnustatud manuaalid, psühholoogilised seadustekogud, mille abil on võimalik kliiniliste otsuse tegemisel juhinduda kindlatest kooskõlastatud reeglitest ja juhenditest. Need on kirja pandud kahte mahukasse abivahendisse: Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni vaimsete häirete diagnoosimise juhisesse (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders; lühendatult DSM, 4. redaktsioon American Psychiatric Association. (1994). Diagnostic and statisticalmanual of mental disorders (4th ed., text rev.) ja 2013. aastal välja antud 5. redaktsioon) ning Maailma Tervishoiu Organisatsiooni poolt välja antud ja peamiselt euroopa ning ülejäänud maailma spetsialistide poolt kasutatavasse Rahvusvaheliste haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilisse klassifikatsiooni (lühendatult RHK, täpsemalt 10. redaktsioon, RHK-10).

Enam ei ole kellegil tarvis šamaani kombel spekuleerida veidrate tervisehäirete üle, vaid ta võib sarnaselt teistele eriala spetsialistidele lähtuda koordineeritud normatiividest – meditsiinilistest spikritest. Nendes klassifitseeritakse erinevaid terviserikkeid nende patogeneesi ehk pärinevuse järgi või selle järgi, milliste organite tööd häire mõjutab, nagu on leksikonides ja sõnastikes järjestatud sõnad nende algustähtede järgi. Psüühikahäirete korral on vahel keeruline häire pärinevuse põhist klassifikatsiooni luua (sest teaduslikud tõendid selles osas lahknevad või puuduvad) ja nii keskendutaksegi mõnikord rikete sümptomitele kui häire individuaalsetele tunnustele, mis väljenduvad patsiendi käitumises, motiivides kui ka kognitiivsetes protsessides.

Silmaga nähtavad sümptomid moodustavad omakorda komplekseid mustreid, sündroome, mis väljenduvad tervikuna vaadeldavates käitumis-, motiivi- kui ka kognitiivsetes süsteemides, sarnanedes näiteks üksikutest puuviljadest valmistatud salatile. Ideaalsel juhul nimetavad antud kodeerimissüsteemid ka rikete teadaoleva päritolu või põhjuse, nagu jagavad meelelahutusajakirjad koduperenaistele puuviljasalati valmistamise ja koostisainete retsepte.

Enam kui üheksasaja leheküljelise monstrumi DSMi viies redaktsioon nimetab ära kõik maailma üldtunnustatud vaimuhälbed ja on enimkasutatud tööriist psühholoogide ja psühhiaatrite käes peamiselt põhja-ameerika mandril. RHK on aga tõhus abivahend kõigile tervishoiu spetsialistidele, kes tegelevad nii ihuliste kui vaimsete hädadega. RHK viies peatükk, mis seostub otseselt antud raamatu sisuga, hõlmab psüühika- ja käitumishäireid, sisaldades nende kliinilisi kirjeldusi ja diagnostilisi juhiseid. Need juhised loovad üldtunnustatud standardid, mille alusel on võimalik objektiivselt hinnata kellegi isiksuse häiritust, jätmata ruumi subjektiivsetele spekulatsioonidele, kas teatud käitumismuster tundub hinnatavale rohkem või vähem häiriv.

Isiksuse käepärase toimimise tõsised häired ei ole tavapärane nähtus, eksisteerides vaid murdosal elanikkonnast, ja näib rohkem vaevavat isiksusehäirega inimese lähedasi kui häiritud inimest ennast. Isiksuse bioloogilisted, sotsiaalsed ja psüühilised dimensioonid näevad rikutud (kuid väljaarenenud) isiksuse puhul välja kui lõhkirebitud ämblikuvõrk, mida tundub võimatu parandada – selle tööriistade strukturaalne terviklikkus on katastroofiliselt kahjustatud. Isiksusehäiret ei peeta vaimuhaigusteks, sest selle päritolu on individuaalne või hindajale teadmata, mille tõttu on põhjuste ja sümptomite seoseid mõnikord väga raske tuletada. Isiksusehäired on arenguseisundid, mille sümptomid on saanud mõjutusi varasest lapse- või noorukieast ja on tsementeerunud täiskasvanuelus; erinevalt isiksuse muutustest, mis on omandatud täiskasvanueas kas konkreetse ja teadaoleva psüühilise või füüsilise trauma (sõda, röövkallaletung, vangistus; mõnikord eelneb isiksuse muutusele PTSH) tagajärjel.

Vaatamata sellele, et isiksusehäired ei ole klassifitseeritud haigusena, reastatakse RHK-s ka need koos teiste kehaliste ja vaimsete vaegustega ühtede kaante vahele, andes justkui vihjamisi mõista, et tegemist on pigem inimliku puude kui vältimatu paratamatusega ning et meie hing ja keha on teineteisest lahutamatu tervik.

Suure töö isiksusehäirete põhjuste ja tagajärgede vaheliste seoste leidmiseks on ära teinud Sigmund Freudi psühhoanalüüs, mis keskendus unustatud mälestuste „üleskaevamisele“, eemaldades patsiendi elu jooksul kuhjunud kogemuste kihtidelt katet ja tungides üha sügavamele isiksuse ajalukku, kuni jõudis probleemi tuumani: selle põhjuseni ehk patogeneesini. Kuid Freudi edukus neurooside või isegi paralüüside ravimisel põhines sageli häire põhjuseks olnud konkreetse elulise episoodi või episoodide järgnevuse leidmisel. Koguni keha osalise halvatuse taha, mida võiks loogiliselt pidada füüsiliseks hälbeks, võis olla peitunud mõni allasurutud psühhotrauma – olgu selle põhjus kui tõsiseltvõetav tahes -, mille meenutamisel paranes patsient otsekui imeväel.

Isiksusehäirete puhul on põhjuste ja tagajärgede seos määratult keerulisem. Isegi kui psühhiaater suudab selle välja selgitada, ei ole isiksus kunagi rikutud üheainsa episoodi vältel, nagu näiteks Freudi kirjeldatud neurootiline naine, kes ei suutnud veekruusi vastu võtta, sest see elamus seostus ammu unustatud kogemusega veekruusist joova koeraga. Isiksusehäire põhjused jäävad enamasti mõõtmatusse ajaperioodi, olles seotud rohkem kui ühe ärritajaga, mis pealegi ei pruugi omavahel seotud olla. Ka sõdurite postraumaatilist stressihäiret võivad põhjustada mitmed üksteisele järgnevad kataklüsmilised sündmused, kuid selle peamiseks põhjuseks on ikkagi sõjakoleduste kogemine summeerituna.

Sarnaselt üldistades saamegi isiksusehäirete üheks siduvaks põhjuseks nimetada kogemusi lapsepõlves. Varem mainitud „isiksuse muutus“ leiab aset täiskasvanuelus ja nii on ka unustatud mälestuste taastamine lihtsam, sest nendele pole veel ladustunud selline kogus hilisemaid mälestusi, mille mahakoorimine oleks sel määral aeganõudev ja ressursimahukas, nagu paleontoloogidele dinosauruste kivististe väljakaevamine miljonite aastate paksuste ajalookihtide alt. Seega on lapsepõlvest pärit isiksusehäired iga terapeudi jaoks kui sügavale maapinda peidetud fossiilid või pimedad ja aastasadadeks hüljatud labürindid, mille läbimine tundub üliinimliku ettevõtmisena. Nii ongi lihtsam pärismaalasest šamaani kombel ajada süüd isiksusehäire tekke põhjustest müstiliste deemonite või kurjade vaimude kaela, kui seletada midagi nii keerulist tõestatud teaduslike analüüsidega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.