Mis eristab edukat ja mitteedukat kiskjat?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 9
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Alles hiljuti ületas eesti uudistekünnise “ennekuulmatu” lugu mehest, kes pettis tühipaljast sarmi ja tänavasuli väärilist veenmisoskust kasutades nõrgemast soost naiivitaridelt välja sadu tuhandeid eurosid, apelleerides kas nende majanduslikule või sotsiaalsele ahnusele.

Petis tutvus naistega – loomulikult mõista – tutvumisportaali vahendusel ja võitis sellise hämmastava kiirusega kogu nende usalduse, mis võiks isegi Casanova kadedusest lillaks ajada. Kui romantilised asjalood omasoodu edasi arenesid, tekkis lõksu püütud naistel ainulaadne võimalus osta kas auto või kinnisvara või mõni muu kulukas ese enneolematult soodsalt, kuna nende kallim osutus nagu imeväel müüjate vahemeheks, kes mitte ei vahendanud ainult informatsiooni, vaid ka raha, mille naised kas hoiupõrsa või pangalaenu abiga mehe kätte toimetasid.

Kuigi võiks pragmaatiliselt tõdeda, et „rumal raha“ peabki omanikku vahetama, ei kvalifitseeru need uudised sugugi evolutsiooniseaduste vaid inimlike kriminaalseaduste alla. See parasiit kinnitas endale vaid ajutise edu, mida ta ei suutnud jätkusuutlikuna hoida. Samuti ei ole sellised uudised ainulaadsed, kuigi kindlasti leidub suur kogus naiivitare, kes sellest esimest korda kuulevad või kes tõenäoliselt järgmisele võltskasanoovale saagiks langevad. Inimeste tundmine ja nende vajaduste rahuldamine on läbi aegade olnud enamiku edukate ühiskonnategelaste leivanumber.

Või vaatame teist – eelmisest märksa ennekuulmatut – lugu emast, kes lukustas oma lapsed karistuseks autosse, kus suvine temperatuur tõusis lõpuks leige sauna leitsakuni. Ema „unustas“ oma lapsed mitmeks tunniks autosse, kuna läks tuppa savu tõmbama ja jäi teleri taha tukkuma, kus jooksis saade sotsiaalselt võimekatest võltsiidolitest Kardashianidest.

Kõik ema vastu esitatud süüdistavad faktorid olid tema kahjuks. Kuumarabanduse kätte hukkusid tema 13 kuune poeg ja kahe aasta vanune tütar, kes ilmselgelt ei olnud võimelised end iseseisvalt lukustatud autost vabastama. Oli kohe aru saada, et surm ei saabunud 60 minuti jooksul, nagu väitis ema, kelle sõnade järgi olid lapsed roninud mängimiseks autosse ja keeldunud väljumast, mis andiski emale idee neid karistuseks iselaadsele mänguplatsile lukustada.

Kui tegemist oleks kõige tundekülma isikuga, siis oleks naine vaadanud oma laste surnukehasid samasuguse tülpimusega, nagu sina vaatad kahte ärasulanud jäätisekoonust, mis on auto tagaistmele koledad laigud jätnud. Kui see oleks sinu sõbralt laenatud auto, siis võiksid sa tekkinud plekid vabandada välja inimliku hajameelsusega, mille tõttu jäätised kuumal suvepäeval autosse ununesid; ehk mainida ka laste tülikat kisa, mis sundis sind tagant kiirustama, et nad tuppa magama viia. Kindlasti ei kehitaks sa oma sõbra nõudliku küsimuse peale õlgu ja vastaks T-särgi sloganiga „Shit happens!“. Kui su sõber pärast seda vahejuhtumit endiselt su sõbraks jääb, siis suure tõenäosusega ta sulle oma autot enam ei laena.

Just selliseid vigu vältida oskav sotsiaalselt võimekas kiskja tunnistab siira ilmega kahetsust autos lämbunud laste saatuse pärast ja vabandab end välja raske lapsepõlvega, mis paljude kohtumõistjate südame loodetavasti paar kraadi soojemaks muudab. Kui ka sellest jääb väheseks, võiks selline kiskja lükata süü depressioonile, mille põhjustajaks on tema vägivaldne ja ahistav eksabikaasa: laste isa. See mõjuks kindlasti nii mõnelegi naisliikumise aktivistile, ükskõik kas naise süüdistustel oli alust või mitte. Vaieldamatult tuleb kasuks, kui ema üritaks seejuures ka valju häälega nutta ja ahastada oma õnnetute laste üürikeseks jäänud elude pärast. Kas pisarad seejuured palgele langevad või mitte, pole samuti tähtis, peaasi, et kogu ta kehahoiak väljendaks leina. Sotsiaalselt võimeka kiskja puhul ongi valed tema tööriistad ja teiste inimest kaastunne tema tugevam liitlane.

Sotsiaalselt võimekas kiskja otsib ennast kaitsma kõige osavama ja kogenenuma advokaadi, sõltumata sellest, kas tal on selle lõbu jaoks raha või mitte. Selle advokaadi jaoks võib tööalane suhe oma kliendiga kujuneda õige pea millekski paljutõotavamaks, mis sunnib teda lõpuks oma abikaasast lahutama ja töö prestiižses advokaadibüroos erapraksise vastu vahetama.

Kinnipidamisasutused võimaldavad advokaatidel nende klientidega sageli omavahele jääda, vahest ka paarisuhtes olevatele inimestele. Need kahekesi veedetud viljarikkad minutid annavad sotsiaalselt võimekale naiskiskjale võimaluse tühistada isegi teda ähvardav surmanuhtlus, sest ta on vanglatürmis istudes ootamatult lapseootele jäänud, nagu pühast vaimust käima peale saanud neitsi Maarja (ka vangistatud seksuaalkiskja Ted Bundy värske abikaasa rasestus vanglavisiidi ajal). Nii võib sotsiaalselt võimekas naiskiskja saada isegi kergema karistuse, kui ta sootuks üldse karistamata ei jää.

Vaid sotsiaalselt äpardlik kiskja, keda me võiksime edaspidi pisutki üleolevalt ebakompetentseks luuseriks nimetada, süüdistaks esmalt oma lapsi, kellest üks võis vanuse järgi otsustades alles rääkima õppida. Samuti võiks luuser hakata süüdistama kohtunikke ja politseinikke, kes tema vastu ebaõiglaselt käitusid, mis näitab kõigile ilmekalt, et lapsed ei tähendanud selle ema jaoks tõepoolest muud, kui kaht elutut eset, jäätisekoonikut näiteks.

Kohtu ees seistes väljendab sellise ema nägu tavaliselt kui mitte ükskõiksust, siis vähemalt viha ja põlgust kiusliku õigussüsteemi vastu. Sotsiaalselt ebakompetentne või koguni võimetu kiskja toetub õigusküsimustes käpardlikule ja noorukesele riiklikule kaitsjale ja (just nimelt) selle valeotsuse pärast pistetakse ta koheselt pokri ning määratakse teistele õpetuseks veel eriliselt karm karistus, kuigi maksimumkaristuse saanud kiskja ei erine kergemalt pääsenud kiskjast millegi muu kui sotsiaalse võimekuse poolest.

Just see eristabki (edukaid) sotsiaalseid inimkiskjaid tavapärastest (edututest) inimkiskjatest – ebakompetentsetest luuseritest -, kes vabaduse asemel vangistuses sitsivad. Edukatele kiskjatele määratud kohtuotsus tekitab ühiskonnas alati vastakaid pahameeletorme karistuse raskuse mõtekuse teemal, samas kui ebakompetentsetele luuseritele määratud surmanuhtlus ei sunni kedagi maksimumkaristuse õigluses kahtlema. Samuti kindlustavad edukad kiskjad omale meeldiva ja erinevatest ressurssidest küllastunud vangipõlve, mitte ei istu puuris.

Ja isegi kui sotsiaalsed võimekad kiskjad kinni langevad, siis mõnikord vaid üürikeseks hetkeks, sest neil on alati enda teenistuses keegi vabatahtlik, kes nende vabaduse eest ennastsalgavalt võitleb ja oma raha sellesse protsessi matab, kuna peab vangistust üleliigseks ja ebainimlikuks inimese vastu, kes on tegelikkuses nii sõbralik ja hell. Kui neid vangistuses külastada, siis kurdavad nad alati oma kehvade elamistingimuste pärast. Kes aga usub, et sotsiaalne kiskja leiab oma karistuse kindlasti teispoolsuses, see eksib taas rängalt. Tulises tõrvapotis küpsemise asemel kohendab sotsiaalselt võimekas kiskja tuld nendesamade pottide all ja võtab mugavalt istet vanakuradi enda kõrval, kes tema läheduses viibides kahtlaselt pehmeks ja heldeks on muutunud, millest võib järeldada, et ta on armunud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.