Mina ja teised – kuidas saavutada tasakaal nende vahel

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 21
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Iga suhe nõuab isiklikke ohvreid. Suhtes võid sa muutuda egoistiks või vastupidi teenijaks. Kumma strateegia sa valid, sõltub suuresti sellest, kuidas sa vaatled suhtes ennast ja teisi. Kas sa tõstad ennast või teisi kõige kõrgemale. Normaalses suhtes on saavutatud nende kahe vahel pidevalt kõikuv balanss, väärsuhtes on see balanss aga lootusetult tasakaalust välja löödud.

Kui sa tõmbad rannaliivale kaks ringi – ühe väiksema teise suurema sisse – siis saad sa üpris tabava ettekujutluse oma lähimast universumist. Sisemise ringi moodustava koos sinuga sinu sõbrad ja perekond, välimisse ringi jäävad sinu töökaaslased, naabrid ja ühiskond üldiselt. Sisemise ringi diameeter kõigub pidevalt, laienedes nooruses ja aheneb sinu vananedes koos manalateele läinud sõprade ja perekonnaliikmetega.

Need ringid mõjutavad terve sinu elu, kuid sa kohtled väiksemasse ringi kuuluvaid inimesi iseäranis eriliselt. Ideaalpildis soovid sa, et ka nemad sind sarnaselt kohtleksid. Tavaolukorras suhtlevad need kaks ringi teineteisega harmoonias. Isegi kui me ehitaksime kodule kõrge müüri ümber, sooviksime endiselt, et sellest välja jäänud varustaks meid politsei ja tervishoiu teenustega või ei alustaks meie vastu sõda. Vastutasuks maksame neile ja lubame vahest kellelgi sisemisse ringi astuda.

“Ali sarnased mehed kohtlesid oma naisi alati lugupidamisega. Tüdrukud [armukesed] teadsid seda ja nii kaua, kuni nad oma suu kinni ja ninad puhtana hoidsid, oli kõik OK.”

Suhtekiskjate universumis eksisteerivad samuti kaks ringi, selle erinevusega, et sisemine ring on tõmbunud väga ahtakeseks. Meie imestuseks mahub sisemisse ringi vaevu üks inimene sisse, aga see maailmapilt ei peagi alluma meie arusaamisele. Selle ringi asukale ei ole mõtet tutvustada maailmaruumis kehtivat korda, milles maakera tiirleb koos teiste päikesesüsteemi taevakehadega ümber keskse Päikese. Temale kehtivad teised seadused ja tõepärad, milles Päike koos muu rämpsuga tiirleb ümber maakera, mille ainuke asukas tema ise on.

Seda vildakat uskumust ei annaks muuta isegi siis, kui pajatada talle päikesekuningaks kutsutud monarh Louis XIVst, kelle orbiidil ringles terve Prantsusmaa õukond. Suhtekiskja sisemise ring on välise ringi see vabalt liikuv, nagu meteoorid meie ilmaruumis, mille liikumistrajektoori mõjutavad üksnes teiste taevakehade gravitatsiooniväljad või kokkupõrked teiste taevaste objektidega. Siiski mõjub sisemise ringi gravitatsioon muule prügile, mida ta enda suunas tõmbab, ja selle hulka võib lugeda ka neid, keda meie oleme harjunud kutsuma sõpradeks ja perekonnaks. See prügi ümbritseb tihedalt sisemist ringi, kaitseb seda ringi ja annab sellele erilise kuma, kuid ei ületa kunagi selle piirjoont.

Tegemist on lahterdamisega (compartmentalization ing.k), mis võimaldab ilma süümepiinadeta vaadelda neid, kes on omad ja neid, kes on võõrad, kasulikud või koguni põlatud. Me kõik lahterdame omasid ja võõraid, kuid enamasti on meie lähiringkonnas valitsevad suhted palju intiimsemad ja usaldatavamad kui suhtekiskja sisemises ringis, kus üksinda laiutav kiskja peab sõpradeks neid, kes on tema edule ja enesepildile üliolulised, kuid kellega võib sellest hoolimata manipuleerida ja kelle kaotamine on kulukam kui nendega lipitsemine. Mõnikord tõmbab väiksem ring enda poole ka näiliselt tähtsusetut prügi, mille moodustavad need, keda kiskja saab enda huvides ära kasutada, kuigi neile mõjub külgetõmbejõud kuidagi nõrgemini, sest nad ise üritavad end sageli sisemise ringi gravitatsioonist lahti rebida. „Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sina oled,“ oli minu vanaema pidevalt korratud tarkus.

Mainekas elulookirjutaja Deidre Bair kirjeldab üpris usutavalt Al Capone tööshtaazhi ameerika gangsterina, kuid sedavõrd enam stereotüüpselt mehe suhet oma abikaasa Mae ja nende poja Sonnyga, mis on kummastavalt iseloomulik kõigi puhul, kes on Caponede ajalooga tuttav. Ühed gangsteri autobiograafiad tunnistavad üheselt, et Al Capone armastas sügavalt oma naist, kellel oli itaalia traditsioonide järgi täita hooliva ema ja alluva kaasa, mitte ohjeldamatu nümfomaani roll. Kuid ka nemad ei saanud kõrvale vaadata tegelikkusest, mille kohaselt mida ei lubanud traditsioonid koduseinte vahel, seda leidis mees mujal – oma arvukates lõbumajades ja baarides.

Teised elulookirjutajad loovad jällegi objektiivsema pildi, mille kohaselt süüfilisse surnud jõhkard, kelle kätel lasub paljude konkurentide ja süütute inimeste veri, oli ohjeldamatu hoorajääger, kes vaatamata oma ülimehelikele kihkudele demonstreeris imelist pereidülli, mis pidi talle üksnes kindlustama õnneliku perepea kuvandi. Ta poseeris arvukatel fotodel koos oma naise või pojaga, kuid mitte iialgi oma armukestega. Traditsioonid või mitte, sutenöörist Capone oli suure isuga kommipoe pidaja, kellel tuli vaid käsi välja sirutada, et ihaldatu kätte saada, kuid ka sel ajal oli kõrvalsuhete pidamine ühiskonna poolt mõnevõrra taunitav ja ei vastanud tavainimese ettekujutlusele harmoonilisest abielust.

Narkoparun Pablo Escobari pereelu kulges nagu ühes tüüpilises ladina-ameerika seebiooperis. Naeratavad ja õnnelikud näod, uhked kleidid ja kullast-karrast sillerdavad kodud. Uhked peod ja voolavad shampanjajoad. Printsessideks riietatud peretütred ja printsina käituvad perepojad. Emotsioonidest nõretavad ülistuskõned. Pablo jaoks polnud miski olulisem kui pereõnn. See on konservatiivsele maffiale tuttav ja südamelähedane teema – mitte kunagi segada abikaasat või elukaaslast ja alaealisi lapsi perepea seksuaalsetesse ja ärilistesse afääridesse. Maffia aukoodeks on ka psühhopaadi aukoodeks, kiskjalik ja sama kahepalgeline, sest perest eemal keppisid nii Escobar kui Capone juhututtavatest naisi (Escobar eelistas seksuaalpartneritena alaealisi tüdrukuid) nii nagu homset päeva poleks tulemas, veristades samas külmavereliselt kõiki teele ette jäänud vaenlasi ja ärikonkurente.

Tüüpilised machod – alfaisased. Ükskõik, kui väga vihkasid neid kahte need vähesed, kes tema tegude tagamaid mõistsid, ei suutnud keegi neid kirjeldada vägivaldse perepeana. Neid kahte – tööd ja eraelu – suutsid mõlemad kiskjad hoida makjavellistidena teineteisest lahus – lahterdatuna. Hoida lahterdatuna nii professionaalselt kui emotsionaalselt. Ühel hetkel külmavereline mõrvar, teisel hetkel armastav kaasa ja superisa, sõltuvalt keskkonna vajadustest loomulikult. Neile võiks isegi au anda; oma naistele pakkusid nad seda, millest enamik naisi võis antud kultuuris ja ajastul üksnes unistada. Eeldusel muidugi, et mida pole näha, seda pole olemas.

Seda kaasaegset tolerantsust iseloomustavad Al Capone surrogaatpojaks peetud Anthony Russo sõnad, kes teadis rääkida oma kogemusest kasuisa tiivaripsutustega. „Ali sarnased mehed kohtlesid oma naisi alati lugupidamisega. Tüdrukud [armukesed] teadsid seda ja nii kaua, kuni nad oma suu kinni ja ninad puhtana hoidsid, oli kõik OK… Ali naine ei kaevelnud kunagi tüdruksõprade pärast. Kas ta ei julgenud seda teha või oli ta piisavalt nutikas, et suu kinni hoida, seda ei teadnud keegi. Sa võisid tema positsiooniga naiselt küsida tema abikaasa kohta ja tema ei teadnud sellest kunagi midagi… Enamik nendest meestest [gangsteritest] olid väga heal seisukohal oma naistest ja Al muutus mõnikord melanhoolseks ja rääkis sellest, kuidas ta pole oma peret kaua näinud. Ta armastas oma poega ja kartis tema pärast… Sa ei kuulnud kunagi midagi sellest, et naised oleksid haiget saanud. See oli eetikakoodeks, millest keegi aru ei saanud.“

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.