Miks sina armastust kerjad?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 58
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Varasemas artiklis võisid sa lugeda inimese põhivajadustest, mille lõplik rahuldamine kindlustab õnneliku ja täisväärtusliku elu. Üks põhivajadus oli läheduse ja kuulumise vajadus, mille rahuldamata jätmine vaid tugevdab tungi seda tagada. Võib-olla oled sinagi, kes klammerdub suhetesse ja ei oska õigel ajal lahti lasta, sest kardad leitud armastust kaotada. See hirm on suure tõenäosusega sinusse juba lapsena sisestataud. Selle fenomeni illustratiivseks kirjeldamiseks kasutan ma analoogiat meie kõigi igapäevast.

Usaldus armastuse ja intiimsuse vastu toimivad sisuliselt samamoodi kui harjumus toidupoest piima osta.

Sa võid olla täiesti kindel, et sa leiad piimaletist endale sobiva rasvasisaldusega toote, vähemalt elades tavapäraselt toimivas kapitalistlikus ühiskonnas ja perioodil, mil põllumehed avalikult riikliku dotatsioonipoliitika vastu ei võitle ja piima hulgiostjatele tarnimise asemel asfaldile ei vala. Juhtub harva, et sinu lemmikmark on poes otsa lõppenud, veel harvemini juhtub, et poes üldse piima ei ole.

Seistes nõutult tühja piimaleti ees, tunned sa end pisut häirituna, kuid enne, kui otsustad varem mõttes koostatud õhtusöögi menüüd muuta, siirdud sa igaks juhuks naaberpoodi. On veelgi väiksem tõenäosus, et seal koged sa sarnast olukorda. Seega võid sa olla kindel, et piim on alati olemas, välja arvatud juhtudel, kui poed on kellaaja või riigipühade tõttu suletud.

Piima puudumine ühes poes ei tekita liigset draamat, sest sa saad seda tööpäevadel mõistlikul kellaajal ikkagi kusagilt mujalt kätte, näiteks abivalmilt naabrilt. See kindlus on koguni nii tavapärane, et sa peaaegu üldse ei mõtle sellele, kuidas piim sinu toidulauale võiks sattuda või – jumala eest – ära kaduda.

Kuid kujuta end ette selles ühiskonnas, milles ka mina lapsena elasin. Kommunistlik plaanimajandus ja ressursside väär jaotamine põhjustasid mitmeteks aastateks endeemilisi varustushäireid mitte ainult hädavajalikele esmatarbekaupadele, vaid ka toidule. Toidupoe külastamine kujunes sama igavaks, kui muuseumi külastamine: riiuleid kattis kaubakülluse asemel tolm ja allesjäänud kaup oli sinna ka põhjusega alles jäänud – keegi ei vajanud seda.

Defitsiit puudutas kaubavalikut igas tootekategoorias. Kord oli otsas leib, kord piim. Teadmine, et täna ja ei tea millal veel peavad lapsed ilma piimata hakkama saama, mõjus lapsevanemale ärritavalt ja see häiritus muutis inimesed süstemaatiliselt kõhu orjadeks. Tarbijatel puudus kindlus, kas peale tööpäeva lõppu on neil üldse mõtet poe kasutuid eksponaate „imetlema“ minna ja nii näpistasid paljud oma „väärtuslikust“ tööajast minuteid poekülastuseks.

Selline hüsteeria oli nakkav ja nii osteti toitu varudeks, muutes kaubapuuduse veelgi märgatavamaks. Hirm toidu puuduse ees andis seega omapoolse panuse defitsiidile. Defitsiit sai sünonüümiks valitseva eksistentsiaalse olukorraga, mida tänapäeva on raske mõista, kui sa just Põhja-Koreas ei ela.

Äravahetamiseni sarnane “turumajandus” reguleerib ka meie armusuhteid.

Lapsepõlves vanemlikku hoolt ja armastust kogenud laps ei pea selle olemasolule kinnisideeliselt mõtlema. Kui ta läheb kooli, siis eeldab ta juba kooliuksest sisenedes, et kõik inimesed, keda ta koolis kohtab, on tema suhtes sama hoolivad ja armastusväärsed kui tema ema või isa või keegi lähimatest sõpradest. Kui mõni üksik sotsiaalne kogemus tülika inimesega osutab vastupidisele, siis pöörab ta oma tähelepanu antud konfliktilt suuremat ärevust tundmata suhetele teiste inimestega, kes kinnitavad talle tema veendumuse korrektsust – nad suhtuvad temasse sõbralikult – PEAAEGU ALATI.

Ta on alati rõõmus ja avatud, sest miks lasta ennast häirida nii tühjast asjast kui episoodilisest pettumusest, käitudes nagu inimene piima ostes, kes on kindel, et ta olenemata ühe poe tühjast piimaletist võib piima leida teisest poest. Tema uskumus saadab teda kuni elu lõpuni, kui just midagi väga erakordset ja püsivat tema veendumusi ei muuda, näiteks koolikiusamine või vanemate ekstreemne lahutus.

Laps, keda on piisavast vanemlikust toest ja armastusest ilma jäetud, käitub nagu inimene defitsiidiajastul, mil kõikjal puudus vajalik kogus toitu ja muid tarbeesemeid.

See laps usub vastavalt oma kogemustele, et kõik inimesed, keda ta koolis kohtab, on tema vastu sama hoolimatud või külmad, nagu tema vanemadki. Inimsuhted hakkavad tema mõtteid täitma igal võimalikul hetkel, häirides keskendumist koolis ja kodus, nagu perenaist defitsiidiajal, mil ta pidi töö või muu tegevuse ajal mõtlema toidule või – täpsemalt – selle puudumisele.

Lapse ärevus põhjustab enesealgatuslikku sotsiaalset isolatsiooni; ta hoiab „hoolimatutest“ inimestest eemale ja tema uskumus leiab ka kinnitust. Teda hakatakse eemale hoidmise tõttu kiusama ja tema kogemuslik veendumus süveneb veelgi, nagu süvenes kauba defitsiit, kui hirmunud inimesed hakkasid olemasolevat toitu „mustadeks päevadeks“ varuma, aidates sellega ise tekkinud puuduse süvenemisele kaasa. Need sisemised põhitõed kinnitavad, et inimene õpib kogemustest ja on oma harjumuste ori.

Minevik ei tee tulevikku. See mõjutab üksnes olevikku ja vaid sina saad muuta oma tulevikku! Ära jää harjumuste ohvriks! Maailmas on piisavalt neid, kelle armastust sa väärid! Sa pead nad vaid üles leidma, kuid otsimiseks pead sa endas looma kindluse, et sa nad tõepoolest ka leiad.

Anna endale võimalus, kinkides puudujääv armastus ennekõige ENDALE! Täisealisena on meil võime iseennast lohutada ja aidata – olla iseenda sõbrad ja armastajad! Ära korda enda vanemate viga ja kingi sellele väikesele lapsele, kes on sinu hinge suletud, pisutki armastust, mis piisava kastmise korral hakkab kasvama kui elujõuline puu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.