Miks on “väärkäitumise isa“ Sigmund Freud tänaseni nii populaarne?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 29
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Selleks, et mõista väärkäitumist ja väärsuhteid, peame me kasvõi pinnapealselt tundma erialaseid koolkondi, mis neid uurivad ja klassifitseerivad. Enamiku tavainimeste arvates on psühholoogia üks kummaline ja kohati mõistetamatu monoliitne monstrum, kuid tegelikkuses eksisteerib selle sees hulk erinevaid koolkondi, millel on erinev loomislugu, kohati erinev taust ja vaatenurk inimisiksuse toimimisele.

Tänapäeval eristatakse viit peamist koolkonda: psühhoanalüütiline (suurem osa meie käitumisest mõjutab alateadvus), biheivioristlik (käitumine oleneb keskkonnast), humanistlik (inimene valib ise oma käitumismustrid), kognitiivne (inimesed suhtlevad välismaailmaga läbi tajude) ja bioloogiline (käitumisel on geneetiline mõju) psühholoogia.

Need kõik puudutavad omal individuaalsel moel rohkemal või vähemal haaval inimest kui sotsiaalset, psühholoogilist ja bioloogilist olevust. Kuigi kõik viis psühholoogia teoreetilist haru käsitlevad inimloomust ja -käitumist endale iseloomulike variatsioonidega, aitab nende kollektiivne käsitlemine ühe loogilise tervikuna inimhinge toimimist paremini mõista, kui kõiki neid eraldi vaadeldes. Teiste sõnadega ei saa me nimetatud koolkondi tervikpildi loomise huvides vaadelda konkureerivatena, vaid üksteist täiendavatena. Lõppude lõpuks on nad kõik ju arenenud välja ühisest algest, nagu oleme ka meie kõik inimloomana pärit ühest ürgemast või veelgi täpsemalt ürgkalast.

Kõik viis koolkonda leiavad väärkäitumist uurival leheküljel suhtekiskja.ee vastavalt kontekstile kas pikemalt või põgusamalt käsitlemist ja hetkel nendel rohkem ei peatu. Kuid rohkem kui mõne teise koolkonnaga puutud sa aga kindlasti kokku psühhodünaamiliste (psühhoanalüüs) seisukohtadega. Selle põhjusena piisab vaid psühhopatoloogia isa Sigmund Freudi nime mainimisest.

Austria neuroloog Sigmund Freud raputas 19. sajandil tublisti psühholoogia ja psüühilise nõustamise printsiipide alustalasid ning mõjutab isiksuse uurimist tänase päevani. Freud tungis sügavamale inimhinge ja avastas rohkem, kui keha vaadeldes oleks võinud näha. Kusagil kehas asub inimese vaim, kuid selle vaimu kõige ootamatumad saladused paiknevad sügavale väliste kihtide alla peidetult kõige keskmes. Freud alustaski otsinguid ja nimetas seda protsessi psühhoanalüüsiks: alateadvust uurivate teooriate ja terapeutiliste meetodite kogumiks.

Psühhodünaamika seisukohalt saavad psüühikahäired ja psühhopatoloogiad (kõrvalekalle määratud normist) alguse lapsepõlves, mille mälestused on talletatud meie kõigi alateadvuses, saates meid kogu elu vältel nagu saba jälitab komeeti. Kosmoseavaruses uitav komeet on enamasti nähtamatu, kuid muutub tähtedest – nagu meiegi Päikesest – möödudes nähtavaks (tähest lähtuv soojuskiirgus sulatab komeedi kehas peidetud jääd ja muud mateeriat, mis aurustudes pika saba komeedi järele veab). Ka meie lapsena unustatud käitumise mõjud muutuvad nagu komeedi sabadki alles teatud „kuumades“ situatsioonides nähtavaks.

Samuti ehitatakse Freudi algse uskumuse kohaselt lapsepõlvekogemustele kogu meie täiskasvanud isiksuse struktuur. Kõik muu – meie käitumine ja meie tunded – saavad nendelt kogemustelt oma põhijuhised, ilma et me sellest teadlikud oleksime või seda automaatselt kontrollida suudaksime.

Need kognitiivsed (tajutavad) ja afektiivsed (emotsionaalsed) protsessid funktsioneerivad paralleelselt, tekitades tahes-tahtmata konflikte meie motiivides, mõtetes ja tunnetes teatud isiku(te) või situatsiooni(de) suhtes. Selle tulemusena moodustunud mentaalsed kujutlused endast ja teistest saavad meie isiksuse osaks ja seletavad meie sotsiaalset käitumist, mida isoleeritud ajahetkel võib vaadelda nagu fotoaparaadi ülesvõtteid. Läbi unustatud lapsepõlvekogemuste meenutamise on täiskasvanud isikud võimelised ise oma mõtte- ja käitumismustreid muutma ning kõik psühhodünaamika teoreetikud on seisukohal, et isiksuse arengu lõplik eesmärk on saavutada autonoomia sotsiaalsest sõltuvusest ehk muutuda isereguleeruvaks, mitte otsides teistelt psüühilist tuge, tunnustust või kiitust.

Paljud psühholoogid on ehitanud oma teooriaid üles veendumustele, mille edukus sõltub enamasti sellest, kuidas see laiemas teaduslikus ringkonnas vastu võetakse (näiteks Maslow´ vajaduste teooriat kriitiseeritakse autori subjektiivse lähenemise ja vähese tõendusliku valimi tõttu).

Freudi psühhoanalüütiline lähenemine pakkus vastuseid lugematutele senini lahendamata probleemidele ja usk, et suuremat osa meie elust kontrollivad unustatud mälestused, polnudki vaja praktiliselt tõestada, sest „lünkliku mäluga“ patsiendid olid Sigmund Freudi teooria parimaks kinnituseks, mistõttu Freud rajas psühhoanalüüsi pigem teoreetilistele tuletistele, mitte praktilistele tõestustele.

Vaatamata Freudi professionaalsele enesekindlusele, mis talle haritud ringkondades palju pahandust tekitas, garanteerivad teooriate edu seda toetavad akadeemilised uurimused, mis tõestavad tühipaljate spekulatsioonide praktilist kehtivust ja lisavad neile vajalikku kaalu. Kahjuks jäid Freudi teooriad selle seisukoha järgi just nimelt teoreetilisteks.

Psühhoanalüüs ei jätnud kedagi külmaks ja erapooletuks: sa kas tunnustasid Freudi või mitte ehk olid tema poolt või tema vastu (mida koges valusalt Freudi minioonide seast lahku löönud psühhoanalüütik Carl Jung). Kriitika peamine põhjus oli loomulikult psühhoanalüüsi vähene teaduslik baas ja puudulik eksperimentaalne ja tõenduslik (empiiriline) tagapõhi (Freud, kelle väitel paiknevad kõik kurja juured lapsepõlves, ei tegelenud otseselt lapspatsientidega, nagu ka enamik tema järgijaid, vaid sai kogu info oma täisealistelt patsientidelt läbi nende meenutuste ja sisekaemuse). Mõned süüdistasid Freudi isegi lihtlabases fantaasias, mida too tõe pähe esitas.

Nagu kõik prohvetid, pidi ka Freud oma personaalse kadalipu läbima. Mõistetav – Freudi väited ja selleni juhtinud arutluskäik olidki murrangulised ja kaasajale erutavalt võõrad. Freudi teooriale tekkis juba esimestest hingetõmmetest peale müriaad kriitikuid. Aga aeg oli Freudi-suguste „mässajate“ jaoks küps: mitte väga ammu enne teda oli üks mees tulnud välja koguni nii absurdse teooriaga, et inimene on pärit ahvist ja tema algne looja pole mitte kõikvõimas jumal vaid tühine loodus.

Freud, kes tutvustas psühholoogiale ja lääne mõttemaailmale alateadvust kui inimhinge üht põhjatut ja nähtamatut varalaegast, jäigi ennekõike teoreerituks või filosoofiks, keda temaaegsed „tõelised“ teadlased ei soovinud endasarnasena aktsepteerida. Freud nägi tõeliselt vaeva, et luua oma teooriatele tugevat teaduslikku alust, kuigi paljud tema järeldused jäid kuni tema surmani kõikuma kusagile väljamõeldise ja tegeliku vahele. Sellest hoolimata kinnitasid tema nägemused ja uskumised lääne ühiskonnas kanda ning muutsid õhtumaade mõttemalli sama murranguliselt, kui näiteks evolutsiooniteooria rajaja Darwin ja heliotsentrilise universumikäsitluse propageerija Kopernik enne teda.

Freud pani aluse psühhoanalüüsile, kui uut laadi inimhinge käsitlusele, mille kohaselt on võimalik inimisiksuse nähtamatuid koostisosasid analüüsida samade põhimõtete alusel, nagu diagnoosida füüsilise inimkeha toimimise dünaamikat. Tema prohvetlik sõnum langes viljakale pinnasele: lääne ühiskond oli võõrdumas religioonist ja senisest jumalikust ettemääratlusest. Et keegi materialiseeris spirituaalse hinge ja võrdsustas seda kõige katsutava ja tajutavaga, tundus ahvatlev nii erialaspetsialistidele kui tavainimestele.

Samas rajanes Freudi teooria nähtamatutel ja tajumatutel jõududel, mis mõjutas nähtavat ja tajutavat maailma, segades omavahel kahte reaalsust. Just sellele romantilisele ja meeldiva maitsega segule, mille laiem üldsus meeleldi alla kugistas, võlgnebki Freud oma pöörase edu, mille järelmid veel ka tänapäevast psühholoogiat mõjutavad.

Freudi psühhodünaamiline liikumine on tänaseks evolutsiooniliselt muutunud, koosnedes mitmetest erinevatest kõrvalharudest, kuid selle põhituuma moodustav uskumus on praeguse hetkeni muutumatul kujul tunnustatud. Psühhodünaamiline teraapia eeldab, et inimese käitumist, tema tundeid ja mõtteid mõjutavad unustatud ja teadvustamata motiivid. Need motiivid peituvad alateadvuses, mis kontrollib meie elusid isegi suuremal määral kui teadlik mõistus. Meie alateadvuses on peidus meie suuremad (seletamatud) hirmud, meie kired ja rõõmud.

Me saame mõnikord temaga unes kontakti, kuid ka siis väljendab ta end meile segases sümbolite keeles. Alateadvusesse jäävad meie traagilisemad läbielamised, mis sarnaste juhtumite kordumisel meid kindlal viisil reageerima sunnivad. Alateadvus on kõige lähedasem jumalale või nähtamatule käele, keda me terve oma elu otsime, mõistmata, et see on kogu aeg meiega koos eksisteerinud. Paljud pöörduvad psühholoogide või terapeutide poole, et otsida üheskoos mustreid, millega alateadvus nende elu kujundab.

Me oleme kuni tänase päevani sunnitud klassikalist psühhoanalüüsi vaatama kui usuliikumist, mille juures on usk olulisem kui faktid. Freud polnud lastepsühholoog, et rääkida laste motiive suunavast seksuaalsest energiast nii usutavalt, et temasse tõsiselt oleks suhtutud. Kuid hoolimata raskest stardist tungis psühhoanalüüs vägisi psühholoogide kabinettidesse, kus kliendid mugavalt lamamistooli istuma pandi, et eemaldada teraapia seansi kulgemise vältel vähimadki välised ärritajad, ja lubati neil kõik hingelt ära rääkida, toetades nende juttu suunavate küsimustega. Tänapäevaks on psühhoanalüüs hakanud oma kuulsust minetama, kuid jätnud endiselt au sisse traditsionaalse terapeudi-kliendi vahelise vestluse, mis peaks sujuvalt juhatama abiotsija lõpliku eneseavastuseni.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.