Mida me elult ootame ja soovime ehk mida me vajame õnnelikuks olemiseks

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 56
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

MIS TEEB MEID ÕNNELIKUKS? See küsimus polegi nii kummaline, kui arvestada, et paljud meist ei oskagi olla õnnelikud, olles selle asemel krooniliselt õnnetud.

See võib olla põhjustatud lihtsast tõsiasjast, et me ei tea täpselt, mida elult oodata või koguni nõuda. Kiretus ja ennastohverdavas suhtes viibiv koduperenaine ei tea, et peale kannatuste on tal elult nii palju saada. Kuid ta võib samas arvata, et laste ja abikaasa õnnelikuks tegemine on tema elu ülesanne, mis annab tema olemusele tegeliku põhjuse – kui tal poleks peret, ei oleks ka teda vaja. Asjad hakkavad paremuse poole pöörduma alles siis, kui ta avab lõpuks oma silmad ja näeb kaugemale koduseinte vahelt.

Talle tulevad meelde ehk lapsepõlveunistused, milles ta oli andekas kunstnik või näitleja. Ta mõistab korraga, et teiste nimel orjamine ei ole tema elu ülesanne, olgugi, et nõudlik abikaasa ja “abitud” lapsed teda vastupidises veenavad. Muutusteks oleks piisav, kui see naine korrakski keskenduks väljakutsetele ja soovidele, mida ta võiks keskkonnalt oodata, balansseerides oma eksistentsi vajaduste (olla armastav abikaasa ja hoolas ema) ja saavutuste (olla naine ja tugev isiksusus) vastandlikus tormis. Need väljakutsed motiveerivad füüsiliselt liigutama, reageerides välistele impulssidele kas tõmbumise või tõukumisega, lähenemise või eemaldumisega. Seepärast ongi motivatsioon midagi teha meie käitumise peamine käivitaja ja selle reguleerija.

Sigmund Freudi kureeritud psühhoanalüütilise koolkonna uskumuse kohaselt juhivad inimesi eesmärkide saavutamisel allasurutud antisotsiaalsed impulsid, mis on arusaadavalt pragmaatiline ja negativistlik vaade hummaansusele, kuigi Freudi kohaselt on terve ja õnneliku isiksuse ülim eesmärk „armastada ja töötada“. Carl Rogersi poolt eelmise sajand keskel käima lükatud humanistlik psühholoogia usub aga siiralt, et inimlikkuse ülimaks eesmärgiks on soov oma positiivseid ressursse rakendada – „täielikult funtsioneerida“ -, et neid seatud üllate ja humaansete eesmärkide saavutamiseks ammendada.

Suure Viisiku mudelit arvestades on hästi toimiva isiksuse kõik faktorid mõõdukalt kõrgel tasemel, välja arvatud neurootilisus. Ka Hippokratese arvates on terve inimese tunnuseks erinevate kehavedelike tasakaal. Kaks natside koonduslaagrit üle elanud Viktor Frankli meelest muudab üksnes elu mõtte leidmine ühe isiksuse täisväärtuslikuks. Peale „itsitavate“ rottidega tehtud katseid tõdes neuroteadlane Jaak Panksepp, et kõigi – loomade kaasa arvatud – ülim soov ja elu eesmärk on tunda end õnnelikuna. Darwinistlik seisukoht võtab kõik suurepäraselt kokku: organismi heaolust sõltub see, mil määral on tema instrumendid, nii bioloogilised kui psüühilised, adopteerunud – sünkroniseerinud ennast – välise keskkonnaga.

INIMVAJADUSTE PÜRAMIID

Ühe enimtunnustatud inimlikku motivatsiooni käsitleva teooriana tunnustavad arenguteoreetikud Maslow´ vajaduste hierarhiat. Selle looja Abraham Maslow andis 1934. aastal avaldatud kirjutisele ka otsekohese pealkirjaga „Inimliku motivatsiooni teooria“, kategoriseerides inimese viis vajadust, mida sageli kujutatakse piltlikult püramiidina, kus toeka vundamendina laiutavad kõige all meie põhilisemad vajadused, tipnedes inimliku võimekuse potentsiaali ekspluateerimist soodustavate vajadustega.

Püramiidi viis erinevate vajaduste kihti jaotuvad omakorda kolmeks: põhivajadusteks, psühholoogilisteks vajadusteks ja eneseteostuse vajadusteks. Esimesse liigituvad a) füsioloogilised vajadused ja b) turvalisuse vajadus; teise c) armastus- ja kuuluvusvajadus ning d) tunnustusvajadus ja kolmandas laiutab uhkes üksinduses e) eneseteostusvajadus. Nelja esimest nimetas Maslow puudulikkusvajadusteks, viimast olemusvajaduseks.

Maslow vajaduste püramiid
Maslow’ vajaduste püramiid

 

Puudulikkusvajadused põhinevad millegi puudusel, mille otsimine motiveerib meid tegutsema ja tekitab tunde, mida edumeelsete inimeste meeletut sooritusvajadust iseloomustades nimetatakse „näljatundeks“. Näljatunne muutub arusaadavalt seda väljakannatamatumaks, mida kauem on keegi näljane olnud, selle vajaduse rahuldamine on nii kehale kui hingele ülioluline ja vältimatu. Pole vaja elavat kujutlusmeelt, et seostada puudulikkusevajadusi näljaga, sest meie fundamentaalsete vajaduste rahuldamine piirdub enamasti füüsilise keha elushoidmisega ja selle tegevusega kaasneva psüühilise stressiga.

Kuigi Maslow´ arvates on inimesel võimalik samaaegselt taotleda mitme erineva vajadusastme rahuldamist või mõnda isegi vahele jätta, ei ole see paraku võimalik vajaduste kõige madalamal astmel seistes. Ilma primaarsete ressurssideta nagu õhk, toit, vesi, uni, kehakate, peavari ja isegi seks, ei saa muude vajaduste rahuldamisele keskenduda. Need vajadused tekivad instinktiivselt ja neid rahuldatakse instinktiivselt. Pole mõtet küsitleda nende otstarbekuses; need on vaja LIHTSALT rahuldada.

Näljane mõtleb ainult toidust, kõrbes eksinu veest, kodutu soojast asemest, uppuja hapnikust, unetu unenägudest ja üksik seksist. Nende mõtetesse võib vahest mõni kõrgem unelm ära eksida, kuid karm reaalsus tirib nad fantaasiatest peatselt halastamatult jalgupidi tegelikku ellu tagasi ja sunnib üksnes tühipalja eksistentsi nimel kogu allesjäänud energiat ühe sihtmärgi saavutamise nimel panustama.

Vaadake kaadreid natside koonduslaagritest, kus ülesrivistatud õnnetud inimvared on kokkukukkumise äärel. Sellistel hetkedel on inimene nõus kõike ühe suutäie nimel tegema, unustades mõnikord isegi vennaarmu.

Samas, täpsustas Malsow end hiljem, ei pea kõik vajadused olema saja-protsendiliselt rahuldatud, et ihaldada millegi rohkema järele või seda otsima asuda. Ent vajaduste alama astme puudujäägid muutuvad mõnikord kinnisideelisteks ja ei luba end nii lihtsalt unustada. Paljud lotovõiduga äkiliselt rikastunud ja senini puuduses elanud inimesed asuvad peale rahasumma laekumist esimesena madalamaid – seni rahuldamata jäänud – vajadusi rahuldama.

Täis kõhu, toidu piisava ülejäägi ja kuiva ulualusega inimene hakkab nüüd enda ümber vaatama, kas läheduses pole kedagi, kes võiks tema toiduvarusid ihaldada või teda turvalisest keskkonnast välja tõrjuda. 

Koheselt muutuvad tähtsaks personaalne, emotsionaalne, majanduslik ja füüsiline julgeolek. Need vajadused hakkavad dikteerima inimese edasist käitumist ja põhinevad juba millegi küllastumisel nii füüsilisel (toitu ja soojust jätkub) kui emotsionaalsel (enesekindlus) tasandil. Turvalisuse tunne on seega samuti üks põhilisi vajadusi, mis garanteeritakse tugeva keha ja terve vaimuga ning muudab inimese atraktiivseks teistele ühiskonna liikmetele, kes ei näe temas ohtu oma julgeolekule ja on valmis teda oma grupi liikmeks võtma.

Alles peale primaarsete vajaduste rahuldaval määral tagamist saab inimene võtta sihiks hierarhias kõrgemal paiknevad kihud. Toidu- ja unepuudus vähendavad näiteks märgatavalt mentaalset ja füüsilist võimekust, mida on vaja rakendada kõrgemate inimlike eesmärkide otsimiseks ja leidmiseks. Puudulikkusvajaduste rahuldamine vähendab motivatsiooni püsida samal tasandil: täis kõht tekitab küllastuvusetunde, mis kaotab igasuguse vajaduse täiendava söögikoguse järele. Kuid seevastu olemusvajaduste – turvalisuse – rahuldamine üksnes suurendab motivatsiooni kindlustada antud tasandil püsimist. Ka uudishimul on kalduvus püsida ühtlasel erutuse tasemel: kui see on rahuldatud ühes vallas, tekib see koheselt teises vallas.

Järgmine tasand baseerubki interpersonaalsetele (isikutevahelistele) vajadustele ja seostub kuuluvustundega, mis on ülioluline juba varases lapsepõlves, mil lapses tekib minatunnetus ja teadlikkus, et ta on emast füüsiliselt eraldi funktsioneeriv organism ja isiksus. Laps vajab armastust ja varasemalt saavutatud turvalisustunne, et toit ja soojus on kindlustatud, rajab püsiva sideme tema põhilise hooldajaga, kelleks on enamasti tema ema. Ilma kuuluvustundeta ei ole ka püsivat turvalisuse tunnet ja mõnikord kaalub esimene üle isegi viimase. Parimaks näiteks on väärkoheldud lapsed, kes keelduvad düsfunktsionaalsest kodust lahkumast ja klammerduvad isegi sotsiaaltöötajate pingutusi trotsides ohtliku ema külge. Armastus on tõepoolest ülim jõud, mille defitsiit põhjustab selliseid enimlevinud sotsiaalseid vaegusi nagu ärevust ja depressiooni.

Kuuluvustunne käib käsikäes tunnustusvajadusega, olles teineteisest lahutamatud paarilised, mida üksildases maailmas ei leia. Tunnustusvajadus tekib seoses murega enda tähtsusest, mida teiste inimeste suhtumine peaks väljendama. See Maslow püramiidi põhivajadus iseloomustabki, miks me kõik oleme – erineval määral – nartsissistlikud.

Kuigi kõigil on vajadus olla tunnustatud, ei saa see lähtuda vaid väljastpoolt, vaid peab tasakaalustama sisemist tunnustust: eneseväärtust. Maslow´ eristas kahte tunnustuse alaliiki, millest üks on lugupidamine enda vastu (väärikus, saavutused, meisterlikkus, iseseisvus – normaalne) ja teine on maine ehk austamine teiste poolt (staatus, prestiiž – nartsissistlik). Paljud asendavad ühte teisega, lootes, et väline tunnustus täidab sisemise tühjuse, mida on põhjustanud põhivajaduste rahuldamata jätmine lapsepõlves. Tagajärjeks on madal enesehinnang. Seega ei tasakaalusta puudulikku vajadust iseennast austada ükskõik kui suur tunnustus teiste poolt. On piisavalt tõendeid inimestest, kes peale ülemaailmse kuulsuse saavutamist on enesetapu sooritanud – mõnel juhul üksindustunde pärast – kuigi kõigile tundub, et see on viimane asi, mille pärast kuulsa ja rikkana muretseda. Mis ka tõestab, miks inimestevahelised suhted on kõigi isiksusehäirete puhul peamised väärate tajude ja sellega kaasnevate mürgiste emotsioonide allikad.

Viimane vajaduste tase viitab inimese isiksuse potentsiaalile ja selle potentsiaali lõplikule ekspluateerimisele ehk sellele väärtusele, millele viitavad humanistid. Neid vajadusi võiks iseloomustada kui leevendamatut nälga. Nagu eelnevalt öeldud, vähendab madalamate vajaduste rahuldamine motivatsiooni, kuid olemusvajadused vaid suurendavad motivatsiooni, sest inimlikud võimed piirnevad üksnes enda seatud piiridega. Püramiidi tipp sümboliseerib meisterlikkust, saavutuste ja soovide ülemvõimu. Inimene peab looma endast võimaliku ülimina, oma täiuslikkuse vormi. Suurim kahetsus, mida surev inimene võiks veel viimastel eluminutitel teistega jagada, on oma unistuste mittejärgimine. See on lõplik karistus pooleldi elatud elu eest.

Artikli alguses kirjeldatud koduperenaine on jäänud teel püramiidi tippu kusagile toppama. Ta on endale ja oma perele kindlustanud turvalise keskkonna (kui tegu ei ole väärsuhtega), kus süüa ja hoolt on piisavalt, kuid jätnud emotsionaalselt nälga iseenda. Ta ei näe kõrgemale füüsilistest vajadustest. Tema puudusvajadused on rahuldatud, kuid mitte olelusvajadused.

Kuigi ta võib end tunda suhtes õnnelikuna, on ikkagi midagi otsekui puudu. See naine on ennast võimeka naisena tõestades ära kaotanud, enda kõrgemaid vajadusi ignoreerinud, muutunud suhte tööriistaks, millel pole oma individuaalseid sihte ja unistusi. Ta on kaotanud kõrgema elu mõtte, millele järgnemine teeb tõeliselt õnnelikuks. 

Nii “sureme” me suhtes, milles me oleme muutunud iseenesestmõistetavaks. Me oleme igava kuid turvalise igapäevaelu tapeedid. Selleks ei peagi langema suhtekiskja veetluse lõksu, et ennast suhtes ära kaotada. Ka täiesti toimiv ja rahuldav suhe võib individuaalsuse ära tappa.

Seepärast ÄRA ENNAST ÄRA UNUSTA! Loe antud artiklist, milliseid individuaalseid vabadusi tagab üks normaalne suhe! MÕTLE OMA SUHTE ÜLE JÄRELE JA KÜSI VIIMAKS ENDALT, KAS SA OLED ISIKSUSENA SELLES ÕNNELIK. EHK VAJAD SA PALJU ROHKEMAT, KUI SUHE SULLE PAKUB! Kui sa tunned rahulolematus. siis räägi sellest enda partneriga. Mõistev paariline kuulab sind ära ja aitab sind sinu unistuste täitmisel. Kui te vajate abi, sest olete mõlemad nõus muutustega, siis otsige abi professionaalsetelt nõustajatelt kas siis koos või kumbki eraldi.

Sind naeruvääristav ja pidurdav kaaslane ei aita sinuga elutervet suhet luua.  See suhe ei pruugi olla kiskjalik, kuid on sinnapoole teel. Ma loodan, et sa ei mõista seda alles surivoodil, sest siis on muutusteks juba lootusetult hilja! 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.