Mälu, aju ja varaste elukogemuste vaheline seos

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 5
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Kedagi uut kohates või midagi uut kogedes moodustub meie mälus unikaalne ühendus. Nagu viide internetilehel, millel klikkides juhatatakse meid viitega seotud infoni. Selle lüliga, mida ajus kutsutakse teatavasti sünapsiks ja millel on kas võtme või lukuaugu funktsioon, seotakse omakorda uus lüli, millel on samuti vastavalt kas võtme või lukuaugu funktsioon, kuni lõpuks luuakse lugematutest närvikimpudest moodustunud mentaalne internet – mälu -, kus informatsioon on omavahel viidetega – lukuaukude ja võtmetega – seotud. Mälu on seega täiesti reaalne ja sõrmega katsutav bioloogiline moodustis, millel on tarretise või süldi konsistents. Anatoomiliselt on mäluühenduste perfektseks loomiseks (ja taasesitamiseks) tarvis sisuliselt kogu meie aju, kuigi vaid mõni üksik regioon vastutab otseselt mälu tekkimise (loomise) eest.

Möödunud sajandi keskpaigas eemaldati ühelt patsiendilt kirurgiliselt hipokampus, mida loova fantaasiaga kirurgid hakkasid tänu selle iseloomulikule S-kujule kreeka keeles „merihobukeseks“ kutsuma. Kirurgiline sekkumine invaliidistas patsiendi paraku kogu eluks, kuigi pealtnäha säilisid kõik isiksuse funktsioonid. Tema varasem mälu säilis endisel kujul, kuid kui ta tunnistas, et ei suuda uusi fakte ja isegi temaga tegelevaid meedikuid meenutada, siis oli selge, et tema aju ei suutnud uusi eksplitsiitsed (tahtlikult taasesitatavad) mälestusi salvestada.

Lõikuse-eelsed mälestused säilisid, sest semantilist informatsiooni (faktid ja daatumid) talletab aju pindmises osas paiknev korteks, mis säilitab kogu andmebaasi isegi siis, kui hipokampus eemaldada. Teine lugu on episoodilise mäluga (isiklikud mälestused), mis vajab säilimiseks korteksi ja hipokampuse vahelist ühendust, sest kronoloogiliste faktidega on ühendatud emotsioonid ja meenutatavad tajud. Isegi peale hipokampuse hävimist või kliinilist amneesiat säilivad need episoodilised mäluühendused, mis on varem loodud ja mida on elu jooksul enim kasutatud. Hävib aga kõige uudsem ja vähekasutatud informatsioon, nagu kustutab merelaine liivarannale astutud värsked jäljed, erinevalt miljonite aastate jooksul kivistunud dinosauruste jälgedest, mis seletabki, miks varane väärkohtlemine on nii raskelt mälust kustutatav.

Kõikidele imetajatele omane hipokampus moodustubki erinevate neuronite kuhjumisel, mis tsementeerivad läbi sünapsite moodustamise uute mälestuste vundamendi. Kuigi inimese hipokampus on vaid üks lüli keerulises Papezi võrgustikus, mis ulatub üle terve aju, ei ole ilma temata uute (eksplitsiitsete) mälestuste loomine võimalik. Hipokampus ja (mälupiltidele emotsiootsionaalset tausta lisav) limbiline süsteem aitavad küll mälul moodustuda ehk sünapseid luua, kuid kogu ülejäänud aju tegeleb selle tõlgendamise ja praktilise aplikatsiooni väljaselgitamisega. Aju korteks ehk pindmine ajupiirkond on tegev mälestuste taasesitamisega ja kasutamisega, ilma milleta poleks ka mälu moodustamisest mingit kasu. Mõnel inimesel võib samuti esineda hälve, mille sunnil mälu taasesitatakse vääralt ehk vale mälestus esitatakse tõese pähe, nagu näiteks mõnedel juhtudel Alzheimeri tõve korral, mis kahjustab esmajoones hipokampust, takistades uute mälestuste moodustumist. Sageli on Alzheimeri patsientide hipokampus ka tavapärastest mõõtmetest väiksem.

Loodusel oli kindel plaan, kui ta torkas ühte „potti“ kokku mälu ja emotsioonid, sest meil on tarvis mäletada ohtlikke situatsioone, millest õppimine võimaldab nendesarnaseid tulevikus vältida. Võib öelda, et limbiline süsteem vastutab meie ellujäämisinstinktide eest, olles samas arutu reageerimiskeskus. Mõistetavalt oli limbilist piirkonda vaja nn. algsetel organismidel, kellelt see ürgne ajuosa evolutsiooniliselt pärinebki. Lihtsakoeline reageerimine välisele ärritajale on iga organismi primaarne ellujäämisstrateegia. Limbilise ajupiirkonna programmeerimine algab sünni hetkest ja kestab teise eluaastani. Kuna kiindumussuhe arendatakse välja esimeste eluaastate jooksul, mil aju emotsioonide- ja mälukeskus on teiste ajupiirkondadega võrreldes kõige aktiivsem, siis mõjutavad kõik kiindumussuhte loomise ja arenguga seotud kogemused kõige enam just seda piirkonda – ja meie emotsioone.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.