Lapse vaba kasvamine ja vabakasvatus

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 5
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


„Kõik kuriteod, kogu vihkamine, kõik sõjad on seotud õnnelikkuse puudusega.“ Need sõnad pärinesid Summerhilli kooli asutajalt Alexander Neill´ilt, kelle juhtivaks printsiibiks oli ilma keeldude ja käskudeta arenev ja vabalt kasvav laps. Kui ka sinule seostub Summerhilli koolis viljeletav vabakasvatus kujutlustega distsiplineerimatutest jõmpsikatest, siis pole sa oma arvamusega üksi. Kogu kooli varasem ajalugu on seotud Briti valitsuse püüetega loopida asutusele kaikaid kodaratesse. Idee lapsest, kes võib enda tahtsi järgida oma õnnele ja teha, mida süda lustib, tundus tollastele kasvatusteadlastele ilmselge pühaduserikkumisena.

Neill uskus (täiesti loogiliselt), et kõik lapsed on loomult head ning selleks, et neid sellel puhtal kursil hoida, peab neid täiskasvanute korruptiivsest maailmast puutumatuna hoidma. Et aga olukord ei sarnaneks anarhiale, peab lastele looma vastava keskkonna, milles loodud lõtvasid reegleid enda huvides ära kasutades saavad lapsed õppida õnnelikud olla. Selleks peavad nad end aga esmajärjekorras tundma vabana. Nad peavad küll alluma distsiplinaarsele korrale, kuid võivad seda teha omal äranägemisel lubatu piires. Õpilastel on sarnane vabadus, kui vabakasvatatud lapsel, kuid erinevalt viimasest on neil olemas sotsiaalne ja psüühiline tugi. Kuidas lapsed läbivad ettenähtud õppekava, jääb üksnes nende otsustada. Kui soositud iseseisvusest jääb väheseks ja nad vajavad otsuste langetamise juures lisaabi, siis seda nad ka täisealistelt õpetajatelt saavad. Koolikiusamisega tegeletakse koheselt selleks ettenähtud personali poolt ja vajadusel kaasatakse küsimuste lahendamisele terve kooli kolleegium, õpilased kaasa arvatud.

Kui aga pildid kontrollimatutest ja näiliselt ärahellitatud lastest ei taha ikka veel sinu silmade eest kaduda, siis võib sul jällegi olla täielik alus kahtlusteks. Sinu soovimatust uskuda vabakasvatuse ülimuslikkusse ongi reostanud kujutluspildid kontrollimatutest lastest ja kurjategijatest, kellele määratud karistused (loe: eduka manipuleerimise puudumine) ei vasta nende tegude raskusastmele.

Tegelikkuses on vabakasvatus omaette elustiil, mis nõuab korrektseks toimimiseks just siis meeletut vanemlikku energiat ja enesedistsipliini, kui vanemaid endid ei ole varasemalt vabakasvatuse vaimus üles kasvatatud. Korrektne oleks siinjuures kasutada väljendit mittesekkuv kasvatusstiil, et distanseerida seda halva mainega vabakasvatusest. Summerhilli kooli kommuun koosneb umbes sajast liikmest, kellest ligi 75 on õpilased. Nagu näha, tegeleb ühe lapse huvides protsentuaalselt rohkem täiskasvanuid kui tavakoolis. Samuti ei ole selles koolis õpetajaid selle traditsioonilises mõistes, vaid abilisi, kes aitavad lastel üksnes oma teed valida.

Tavapraktikas (loe: vabakasvatusega) kiputakse neid põhimõtteid unustama ja kas rakendatakse reegeleid liiga jäigalt või liiga lõdvalt – enamasti siiski liialt lõdvalt. Kõigele lisaks – mis on kõige olulisem – ignoreeritakse iseseisvaks kasvatatud lapse vajadusi saada kogu kasvatusprotsessi vältel vanemlikku tuge.

Märatsevad ja sõnakuulmatud lapsed pärinevad suure tõenäosusega perest, kus kasvatusstiil kõigub kusagil mittesekkumise ja ükskõiksuse vahepeal. Lastel on lubatud endil reegleid teha, kuid keegi pole neile seletanud, millised tunded ja vastutus kõige sellega kaasnevad. Arusaadavalt vajavad lapsed reegleid. Nende puudumine tekitab frustratsiooni ja tõrksust. Just sellega peabki vanem oskuslikult tegelema. Paarist toetavast sõnast võib piisata, kuid tavaliselt tulevad need sõnad kas liialt hilja või kontekstist väljaspool. Nii on jäetud lapsed üksi oma märatsevate tunnetega, mida nad paralleelselt oma tegudesse suunavad. Ja sellega peavad olukorra sunnil tegelema kõik teised peale nende vanemate, kes jäävad oma erapooletusele truuks kuni viimse minutini.

Summerhilli koolis töötavad spetsialistid, kelle elukutseks on laste aitamine. Nad ei sega oma tööaega eraeludraamasid, nagu segavad vanemad oma lastekasvatusse töö- või intiimdraamasid. Need spetsialistid pühenduvad täiskohaga laste õnne tagamisse ja saavad läbi selle kutselist rahuldust.

Vabakasvatus pereelus on seevastu otsekui olukorra tagajärg, kus lapsega ei ole aega tegeleda või puuduvad selleks vajalikud oskused. Lihtne on mõelda, et lapsed peavad vanematega koos arenema ja kasvama, kuid seejuures unustatakse, et vanematel puudub erinevalt lastest selleks otsene vajadus. Teiste sõnadega maskeeritakse oma ükskõiksus või oskamatus vabakasvatuse (või veel hullem mittesekkuva kasvatusstiili) sildiga, mis lubab end mingilgi määral tunda paremini, kui ükskõikne vanem, kelle laps redutab sihitult rentslis ja sööb seda, mis ette juhtub.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.