Kuidas ära tunda kurja kolmikut – psühhopaati, nartsissisti ja piiripealset.

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Kõige tõenäolisemad kandidaadid suhtekiskja nimetusele on psühhopaadid, nartsissistid ja piiripealsed isikud.

Kui üks neist kolmest siseneb sinu ellu armukese, töökaaslase või näiteks tütre aseainena, siis on sul väga raske neid kolme üksteisest eristada ja nii kubiseb populaarteaduslik meedia ohvrite ülestunnistustest nartsissistidest pereisadest või psühhopaatlikest abikaasadest, kes on himustanud oma kaasa elu ja tema vara, kuigi võib juhtuda, et nende puhul polegi tegu nende isiksusehäiretega.

Isiksusehäire puhul on tegu psüühilise arenguseisundiga, mille me kõik oleme lapsepõlves läbi elanud, kuid häirega isikud pole sellest lapseeast „välja kasvanud“. Lapsena on inimese emotsionaalne ja intellektuaalne ebaküpsus täiesti normaalne inimarengu osa, mida nad tänu kasvatusele, haridusele ja isiklikele kogemustele suudavad läbida, et enam-vähem küpsena täiskasvanuellu siirduda. Isiksusehäire puhul pole aga inimene mõnes kindlas isiklikus vallas seda küpsust saavutanud, kas emotsioonide või impulsside kontrollis, inimestevahelises suhtluses või teadlikkuses iseendast ja teistest või kõiges neljas korraga.

Psühhopaadid eristuvad sellest kolmikust oma emotsionaalse kauguse pärast, nad ei kannata kunagi ärevusäirete all (küll aga depressioni), nad on hulljulged, ettearvamatud, kuid enamasti seisneb nende puudus võimetuses teisi inimesi elusolenditena vaadelda. Kui psühhopaadist abikaasa tapab oma naise, siis tõenäoliselt huvitas teda mõrvast saadav raha või muu isiku surmaga kaasnev kasu, mitte inimelu, mida saab ohverdada sama lihtsalt kui visata minema rikkis tööriista. Seksuaalmõrvarid kujutavad oma ohvreid ette tundetute seksnukkudena, kelle elu või surma üle nad võivad jumalatena otsustada.

Nartsissistid ei himusta mitte oma lähedaste vara või nende elu üle otsustamisega kaasnevat kõiksusetunnet – kuigi ka see on nende kuritegude tugev motivaator –, vaid teiste inimeste tunnustust ja imetlust. Nad on tõelised eputrillad, kes vajavad õnnetunde saavutamiseks teiste heakskiitu nagu elusolendid vajavad eluks hapnikku. Kes neile seda ei kingi või peab neid kehkenpüksideks – kes nad enamasti ka on -, see saab tundma nende raevu, mis kahjuks palju pahandust nende tutvusringkonnas põhjustab. Seda külmaverelisust soodustab empaatiatunde puudumine, mis nartsissiste psühhopaatidega seob.

Kui need kaks suudavad enamasti väga võluvad ja sõbralikud välja paista, siis piiripealne isiksus nii edukalt oma rikkis sisemust varjata ei oska. Ta on emotsionaalselt tasakaalutu, otsib pidevalt teiste lähedust ja armastust, kuid ei suuda seda ise teistega jagada. Ta võib olla sama vägivaldne ja ettearvamatu kui psühhopaat, samamoodi tunnustust ihaldav kui nartsissist, kuid iseäranis tundeline ka väiksemate emotsionaalsete signaalide suhtes, mida tema elukaaslane või laps evitavad. Piiripealne on samas neist kahest märksa reaalsusekaugem, sest oma emotsionaalsetel „hulluseperioodidel“ kõlgub ta pseudovaimuhaiguse ja terve mõistuse vahel.

Kuid sinu kiskjalikku partnerit diagnoosiv psühhiaater või psühholoog ei tuvastaks tema juures tõenäoliselt ühtegi kolmest isiksusehäirest. Looduses leiame me sarnaste füüsiliste ja käitumuslike tunnustega loomaliike, kellel on samas erinev evolutsiooniline päritolu, kuid arenguks sarnanev keskkond. Näiteks delfiin ja hai sarnanevad teineteisele kehakujult, elutsevad soojades soolastes vetes ja toituvad teistest mereelukatest, ometi on üks neist imetaja ja teine kala, üks on karjaloom, teine seltsimatu erak.

Bioloogias kutsutakse seda nähtust konvergentsiks. Psühholoogias peame me isiksusehäire tunnusteks normaalse käitumise ekstreemseid vorme, mis on tegelikkuses omased lahjemal kujul meile kõigile. Isiksusehäirete näol liigitatakse kuni kümme patoloogiliste käitumimustrite kogumit, mida me saame tuvastada ka normaalsete inimeste käitumisvalikute juures, sest nende algtingimuseks pole vaimuhaigus või mõni erandlik väline surve, nagu näiteks sõda või looduskatastroof.

Me ei tunne empaatiat oma vaenlaste vastu, me soovime kiitust väärilise töö või panuse eest ja me kõik otsime kellegi lähedust. Nende käitumismustrite põhjused ja avaldusvormid on enamasti sarnased, erinevus seisneb vaid nende ekstreemsuses. Millisel määral meie käitumine igapäevaselt normaalsest ja tavapärasest erineb, sõltub sellest, kui rikkis meie isiksus on, ehk kas me võiksime end pidada pigem delfiiniks või hoopis haiks. Sest kõik me oleme mingil tasemel rikkis – ideaalset isikut ei ole iialgi maamunal elanud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.