Kuratlikud influentserid* ja nende järgijad – mõjuvõimsate isikute ja nende austajate needus.

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 46
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

*influentser on moodne eestikeelne sõnamugandus inglise keelsest sõnast influencer ehk mõjutaja, kaasaegses tähenduses on see sotsiaalmeedia staar, kes oma postitustega kujundab enda järgijate mõttemaailma.

Varasemas artiklis rääkisin ma surma mõrsjatest, kes lõid tänu enda haiglaslikule allumishimule kõige hävitavamaid suhteid meesmõrtsukatega. Selle teema täienduseks soovitan samuti lugeda artiklit Milgrami katsest. Vaatame siis käesolevas artiklis selle fenomeni teaduslikku tausta.

KURATLIKUD “INFLUENTSERID”

Harvardi ülikooli professor David McClelland väitis peale 30 aasta pikkust uurimistööd, et 95 protsenti meie edust või ebaedust on sõltuv meid ümbritsevatest inimestest. “Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes rumalatega seltsib, selle käsi käib halvasti!” ütleb Piibel, lisades: “Raud ihub rauda ja inimene ihub teist!“ Kas keegi veel imestab, et positiivsed ja edukad inimesed on klompidena ümbritsetud nendest, kes loodavad omakorda sotsiaalse gravitatsiooni keskpunktist evivast positiivsusest ja edust osa saada! Elukaaslaste, sõprade ja mentorite valikust sõltub mitte üksnes meie edu, vaid ka vaimne ja füüsiline tervis. Isiksus või meie ego (kes me oleme) on lahutamatult põimunud sotsiaalsete suhetega (kellega me oleme).

Võib vaid ette kujutada, millise õudusega võisid eelolevaid ridu lugeda suhtevägivalla ohvrid! Nemad olid teadlikult oma ellu valinud positiivsed ja edukad inimesed, kes hiljem osutusid õelateks ja püsimatuteks koletisteks. Kuid nad polnud teinud mitte üksnes saatusliku valeotsuse olla selliste monstrumite läheduses – neile oli lisaks saanud osaks needus olla neist mõjutatud. Kaugeltki mitte positiivselt ja edumeelselt, vaid sootuks vastupidiselt.

Sarnastest inimestest on loodud koguni dokumentaalsari „Ma tapaksin sinu nimel“ (I’d Kill for You), mille peategelased on lubanud end hullutada suhtekiskja manipulatsioonidest ja teinud tema eest ära kogu musta töö. Täpsustuseks võib öelda, et kaugeltki mitte kõik nendest ei olnud varasema kuritegeliku taustaga ja poleks ilmselt ilma kiskja sekkumiseta vanglamüüride taha karistust kandma sattunud, kuid kõik nad olid piisavalt mõjutatavad, et pidada ilmselgeid väärtegusid ainsaks võimaluseks tõestada oma lojaalsust kiskjale, kes varjas end inimlikkuse maski taha.

Psühholoogia tunneb inimestevahelises käitumises einevaid mõjutusastmete väljendusi. Indutseeritud luul või inimkeeli jagatud psühhootiline häire on harvaesinev paranoiline seisund, milles osalevad kaks või enam omavahel emotsionaalses seoses olevat inimest, kellest ainult üks – kellel on grupis autoriteetne roll – kannatab reaalse psüühilise häire all.

Ometi võib nakatatud „hullusel“ olla traagilisi tagajärgi. Kui rahvafolklooris vaatavad lähedased tavapäraselt õudusega pealt, kuidas inimene nende keskel ühel hetkel kurjast vaimust vaevatud saab, siis jagatud luulu puhul peavad nad tema konditsiooni aktsepteeritavaks või isegi õnnistatuks.

Delhi politsei seostas 11 perekonnaliikme rituaalset enesetappu sisendatud hullusega, mida levitas perepoeg, kes väitis end lahkunud isaga rääkivat või isegi oma keha isa vaimuga jagavat. Ülimalt perekeskses Indias toob patriarhi surm mõnikord kaasa ennekuulmatuid ebamugavusi, millest ka antud juhul oli kõnealune perekond mõjutatud, kuid eriliselt oli mõjutatud surnud perepea poeg, kes hakkas pere keskel juurutama rituaalseid praktikaid, mis juhtis lõpuks ülejäänud pere kollektiivse enesetapuni. See oli politsei esmane teooria, sest juhtum ilmutas luululise häire väga stereotüüpseid sümptomeid.

Indutseeritud luulu puhul, mida tuntakse ka prantsuskeelse väljendi folie à deux´ järgi, on domineeriva isiku psühhootiliseks haiguseks tavapäraselt skisofreenia. Skisofreensed häired seostuvad a) mõtlemise ja tajumise häiretega ning b) labiilsete emotsioonidega, kusjuures inimene võib olla täie teadvuse juures, säilitades isegi oma intellektuaalse võimekuse. Luululiste veendumuste ülekandumise soodustusteks haigelt inimeselt täiesti tervele inimesele on erakordsed situatsioonid, kus häiret jagavad isikud on sotsiaalselt (keeleliselt, kultuuriliselt) või isegi ruumiliselt muust kogukonnast isoleeritud.

Sarnased olukorrad on väga tüüpilised mitmete ususektide praktikas, kus religioosseid luulusid levitavad usujuhid nagu Charles Manson koondavad oma tiiva alla üksikutest jüngritest ja nende pereliikmetest koosneva kogukonna. Võimalik, et ka Jeesus Kristus nakatas oma jüngreid indutseeritud luuluga ja tänaseks on arvestatav osa inimkonnast kristluse kui skisofreenilise ususuuna poolt ajupestud. Omalaadset religioosset sotsialismi viljelev kultusejuht Jim Jones kolis terve järgijaskonnaga poliitilist ja õiguslikku „tagakiusamist“ vältida püüdes Ameerika Ühendriikidest Aafrikasse, kus seitsmekümnendate aastate lõpul ligi 900 isikut tsüaniidi mürgituse läbi oma maise lõpu leidsid.

Pole siiski üheselt klassifitseeritav, kui suurt isikulist toetust ja kandepinda omavat folie à deux´d võiks nimetada kliiniliseks meelepetteks, mitte hoopis massihüsteeriaks, mida kujutas endast ka ideoloogiliste liikumiste truualamlik järgimine Teise Maailmasõja eel, mil inimesed pimesi kiskjaliku natsismi ja kommunismi teenriteks muutusid. Ei oleks samuti üleliigne lisada, et igasugused püramiidskeemid ja börsibuumid on edukad ainuüksi masside karjamentaliteedi tõttu.

Nagu kõik suhtekiskjad, nii üritavad ka ilma luululise meelepetteta (rikutud) isikused oma ohvreid sotsiaalselt isoleerida, et neid üksinduses efektiivsemalt enda külvatud hullusega nakatada. Esmalt sunnivad nad ohvrit vihjamisi sotsiaalsest keskkonnast eemale tõmbuma, hiljem juba ühemõtteliselt verbaalselt ja eesmärgistatult, mõnikord isegi füüsilist vägivalda kasutades. Sotsiaalse isolatsiooni tulemusel muutuvad ohvrid kiskjalikult vildakale maailmavaatele iseäranis vastuvõtlikuks. Pahatihti lasevad ohvrid kõigel näiliselt vabatahtlikult sündida, suutes alles peale väärsuhte lõppemist mõista, mil määral olid nad ennast kiskjalikust sharmist „hullutada“ lubanud. Sama dünaamika leiab aset ka indutseeritud luulu puhul, kus psüühiliselt terve osapoole paranemine toimub alles peale häiritud osapoolest isoleerimist, kiires tempos ja sageli edukalt.

TEENER JA KÄSKIJA


1931. aasta suvel alustas abielus teadlastepaar Kelloggid omapärast loomkatsetust. Võttes aluseks Mowgli-laadsed juhtumid, kus hüljatud väikelaps kasvab üles loomade keskel ja omandab võõrast liigist isepärase perekonna käitumismustrid ja sotsiaalsed teadmised, püstitasid Kelloggid teoreetilise küsimuse, kas me ei saaks taasluua ümberpööratud reaalsust, kus loom kasvab üles inimeste keskel ja omandab nende teadmised, vähemalt primaarsel tasandil.

Filmilinalt tuttavate „hullude teadlaste“ ajastu vaimus võtsid Kelloggid oma peresse seitsme kuuse emase shimpansi Gua, kellele lõid samaväärsed elamistingimused kui oma 10 kuusele pojale Donaldile. Gua ja Donald olid määratud koos kasvama kui õde-vend, kandes sarnaseid mähkmeid ja mängides sarnaseid mänge ning naerdes ühtemoodi, kui neid kõditati. Kõige selle „teadusliku hulluse“ kestel jäi arenemisvõistluses selgelt kaotaja rolli hoopis inimlaps.

Üheksa kuud hiljem pidi psühholoogi haridusega Kellogg tõdema, et loomkatsetuselt oli tasakaal nihkunud inimkatsetusele, kui nende poeg hakkas inimkõne asemel eelistama iseloomulikke ahvihäälitsusi, samas kui ahvilapse vokaalne võimekus jäi tavapärasele liigiomasele tasemele. Arvatakse, et just viimane faktor sai kummalisele adoptiivperekonnale kirstunaelaks, sest ole sa haritud ja teadmistehimuline kuitahes – oma last ei lubaks loomaks muutuda ükski teadlane, olgu ta „hull“ või mitte. Võimalik, et katse lõpetamises oli oma osalus eksperimendi naisosalise – Donaldi ema – mõjutus, millele perekondlikes asjades alluvad isegi kõige tugevamad ja teadushimulisemad mehed.

Kuid Gua ja Donaldi lugu ei pajasta meile mehe ja naise peredünaamikast, vaid sellest, kuidas arenemisvõimeline isik taandareneb oma näiliselt võrdväärse partneri juuresolekul, kui esimene peab viimast autoriteetsemaks või inimlikult võimekamaks, kuid kes tegelikkuses on muutumatu kui kaljurahn. See tõestas näitlikult, et inimlapsed sõltuvad keskkonnatingimustest enim kui ahvilapsed. Ahvist ei tee inimest, inimesest ahvi aga küll.

Psühholoogia sotsiaal-kognitiivse koolkonna uskumuse kohaselt mõjutab isiksuse kujunemist sotsiaalne keskkond ja selle jäljendamine. Selleks piisab teiste jälgimisest kas otseselt või kaudselt, näiteks sotsiaalmeedia vahendusel. Antud teooria kohaselt suudab jälgija (nimetame subjektiivset vaatevinklit kajastavat peategelast edaspidi arusaadavuse huvides vanakreeka väljendi kohaselt protagonistiks, näideldava tragöödiaetenduse peategelaseks, kelle silme läbi jutustus esitatakse) vaatluse tulemusel imiteerida ja taasluua nii sotsiaalse situatsiooni põhjustavat tegevust kui selle tagajärge.

Evolutsiooniteooria kohaselt on selline matkimiskäitumine liigi püsimise seisukohalt ülioluline. Vastavalt sellele, kas teatud tegevuse tagajärjeks on preemia (söögi leidmine) või karistus (mesilase käest nõelata saamine), saab protagonist tuletada endale sobiva jäljendusstrateegia: kas seda imiteerides või vältides. Kuid tuleb välja, et mitte ainult käitumine ja mõtlemine ei tule meile meie evolutsiooniliste eesmärkide saavutamisel appi, vaid saab mõjutusi ka meie bioloogiliselt kehalt.

Hiljutine katse hiirtega, kelle ajud on üllatavalt sarnased inimeste ajudega, tõestas, et meie käitumine allub domineerivale eeskujule – täpsemini väetimad hiired allusid vabatahtlikult juhtivale hiirele. Kuigi selles avastuses pole esmapilgul midagi üllatavat, analüüsides tugevamate isiksustega inimeste edukust, leiti sellele nüüd ka teaduslik põhjendus.

Hiired sünkroniseerisid enda käitumist teiste hiirte omaga, mis kehtib ka inimeste kohta. Neurobioloogiliselt väljendades suunavad ühed ajunärvid meie tähelepanu meie enda käitumisele, teised teiste käitumisele. Nii luuakse ajus vastavad piirkonnad „minust“ ja „teistest“. Enamasti suudame me balansseerida piiri „minu ja teiste“ vahel. Me arvame endal olevat samad õigused ja kohustused mis teistelgi. Kuid seda üksnes ideaalmaailmas. Tegelikkus kujuneb mõnikord teisiti, kui omavahel suhtlevad ebavõrdsed osapooled.

Väärsuhetes on suhte võimupiirid segamini pööratud, selles suhtes on võimukonfliktid sagedased. Nagu eelmises artiklis öeldud, juhib kiskjalikus suhtes üks domineeriv partner teist, kes kohandub olukorraga. Esimene neist on suhtes aktiivne osapool, teine passiivne. Ehk teaduslikus keeles väljendades sünkroniseerub alluva partneri aju domineeriva partneri käitumisega, otsekui voolaks vesi allamäge, alludes gravitatsioonile.

Mida kauem domineeriv suhe kestab, seda enam kohandub alluv pool, kuni lõpuks kaotab koguni enda isikupära ja isiklikud eesmärgid, mida kontrollib ja kujundab domineeriv partner. Kui alluvale partnerile võimaldada distants domineerivast partnerist, võib viimase mõju ajapikku nõrgeneda või sootuks kaduda, nagu see oli nähtav indutseeritud luulu puhul. Seepärast üritabki suhtekiskja oma ohvrit pidevalt enda füüsilises läheduses hoida, et teda psüühiliselt lühikese lõa otsas hoida.

Aju „sünkroniseerumine“ on automaatne ja alateadlik protsess, mida ei ole võimalik teadlikult kontrollida ja juhtida. Seepärast on igaühe jaoks eluliselt oluline, et ta ei satuks kiskjaliku isiku lähedusse, tema sündmuste horisondi piirile, kus suhtekiskja mõju hakkab ajapikku ohvrit endasse imema. Kuid selleks peab igaüks tundma „punaseid lipukesi“, mis tähistavad musta augu lähedust.

EMOTSIONAALNE PEEGELPILT

Kelloggitest teadlastepaar ei saanudki teadlik olla – vähemalt nende kaasaegsetele teaduslikele avastustele toetuvalt – et pisike Donald muutus nende silmade all aegamisi ahviks mitte niivõrd isikliku valiku, vaid tema aju sunnil. Tervelt kuuskümmend aastat lahutasid Kelloggeid itaalia teadlaste avastusest, milleni viimased jõudsid makaak-ahve jälgides. Täpsemalt: jälgides ahvide ajuneuronite (närvirakkude) tööd. Või veelgi täpsemalt: jälgides ühe kindla neuronite grupi tööd, mis ei aktiveerunud mitte üksnes siis, kui ahvid tegid mingit kindlat liigutust, nagu näiteks õuna järele käe sirutamine, vaid ka juhul, kui nad üksnes vaatlesid teist ahvi (nimetame protagonisti poolt vaadeldavat isikut edaspidi vanakreeka tragöödia vastastegelaseks antagonistiks) sarnast liigutust tegemas.

Sarnane kokkusattuvus leidis tõestust isegi siis, kui protagonistid ei näinud, vaid üksnes kuulsid, oma kaaslasi sooritamas teatud manipulatsioone, mis protagonistidele tuttavana kostus. Teiste sõnadega: kui kaks elutragöödia näitlejat seisavad vastakuti ja antagonist hakkab haigutama, siis tekib tema vastas seisva protagonisti ajus haigutamisega seostuv närviimpulss, mis sunnib ka teda haigutama või vähemalt haigutust alla suruma. (Ilmselt tahad sinagi hetkel haigutada, lugedes neid ridu.)

Vaatlusaluseid neuroneid hakati seetõttu tabavalt peegelneuroniteks kutsuma, kuigi nende aktiivsuse muutus ei seostunud mitte üksnes motoorika ja kindla tegevuse jälgimisega, vaid ka selle tegevuse eesmärgi mõistmisega, näiteks nagu haigutuse allasurumisega.

Antud suutlikkust tuntakse vaimuteooria (theory of mind ing.k.) nime all, mis võimaldab protagonistil ära arvata antagonisti motiive, näiteks kui väike ahv sirutab kõrgel oksa küljes rippuva õuna järele ja täiskasvanud ahv aitab tal seda ilma küsimatagi kätte saada. Makaakide käitumine lubas teadlastel järeldada, et protagonistlikud makaagid asetasid ennast – piltlikult väljendades – antagonistist tegevuse sooritaja asemele ja tundsid oma meeltega sama, mida antagonist pidi tundma kapist õuna võttes, näiteks siledat ja isuäratavate värvidega õunakoort oma sõrmede vahel. Peegelneuronid aktiveerivad vaatleva protagonisti samu ajuosasid, mis aktiveeruvad ka tegutseva antagonisti ajus. Kuigi inimesed on sildistanud primaadid ja pärdikud suurepärasteks matkijateks, kutsudes kellegi algse käitumise või tegevuse imiteerijat halvustavalt ahviks, oleme meie ise rohkem selle nime väärilised, sest üliarenenud inimaju on peegelneuronite tööst enamgi mõjutatud kui teiste „alamate“ imetajate aju.

Tehtud avastusele järgnesid üha meeletumad spekulatsioonid teemal, kas peegelneuronid vastutavad ka meie empaatiavõime eest, millest ma varasemas artiklis rääkisin, sest tegevuse sihtmärk, millele neuronid reageerivad, on sageli abstraktsem kui liigutused, mida me kindlat tegevust tehes sooritame. Ometi ei reageeri peegelneuronid tähenduseta liigutustele, mida teevad näiteks pantomiimid. Me kõik suudame oma peegelneuronite töökindlust kontrollida, vaadates neid ülipopulaarseid õnnetustevideosid, kus keegi saab jalgpalliga otse nina pihta või maandub näoli asfaldisse. Järgnev nutt või hala tundub sama reaalne, et muudab ka meid endid kurvameelseks. Kui laps hakkab oma esimesi samme tegema, kõigutavad lapse abitut tegevust jälgivad vanemad oma keha lapse kõndimise rütmis, nagu kõnniksid nad ise pisipõnni asemel. Nii moodustavad kaks ja enam isikut ühena toimiva emotsionaalse koosluse. Kui peegelneuronid tekitavad emotsionaalset nakkust, siis miks ei võiks nad tõepoolest olla seotud empaatiaga!

PISUTKI LOOTUST!

Kui lugejale jäi ennatlik mulje, et me oleme eriliselt vastuvõtlikud ainult negatiivsele, siis õnneks on käitumislikul mõjutamisel ka positiivne külg, nagu on igal mündil kaks külge ja nagu vajab kurjus (antisotsiaalsus) levimiseks headust (prosotsiaalsus).

Primatoloog Frans de Waal tegi makaakidega pedagoogilisest vaatevinklist väga õpetliku katse, mida peaksid ka haridusametnikud ja -töötajad ning töökeskkonna kujundajad praktikas viljelema. De Waal sulges viieks kuuks ühte puuri kahe erineva makaagiliigi esindajad, kellest reesusmakaak esindab temperamenditüübilt hüsteerilist koleerikut ja karumakaak tasakaalukat flegmaatikut.

Koleerikutest reesusmakaagid on loomult pisikesed tülitekitajad, kes kompenseerivad oma füüsilise väiksuse agressiivsusega (nagu mõned sülekoeradki), nendest pisut kogukamad karumakaagid on seevastu rahumeelsed ja sotsiaalselt tasakaalukamad. Hierarhiliste reesusmakaakide provokatiivsed väljendusavaldused ei suutnud aeglaseid karumakaake isegi verest välja lüüa ja see käitumine andis selge vihje nii katse osalistele kui inimestest jälgijatele, kes kontrollib puuriseinte vahel sotsiaalset hierarhiat. Peale selle, et kummagi liigi käitumine erineb tülide tekitamises, erineb see ka tülide lahendamises.

Konfliktid on mõlemas makaagiühiskonnas sama tavalised nagu inimühiskonnaski. Kui tülid aitavad liigset karjasisest pinget alandada, siis leppimised lähendavad karjaliikmeid üksteisele. Erinevalt reesusmakaakidest lepivad karumakaagid enamasti omavahel koheselt peale kisa vaibumist ära, kallistades üksteist vöökohast. Mõistetavalt on selline leppimisviis suudlevatele ja ülakeha kallistavatele reesusmakaakidele mitte ainult võõras, vaid ka ebamugav.

Kuid kuna domineerivateks puurikaaslasteks olid nende karumakaakidest „vennad“, siis leppisid reesusmakaagid lõpuks oma saatusega sedavõrd, et võtsid isegi nende käitumismalli üle. Puurisisene agressiivsus taandus ajapikku ja kui peale viiekuulist kooseksisteerimist mõlemad makaagiliigi esindajad oma liigikaaslaste juurde lubati, püsis katse ajal omandatud rahuarmastav suhtumine ka edaspidi. Ümberõppinud reesusmakaagid viisid lepitusrituaale läbi koguni kolm korda sagedamini, kui see on omane „tõupuhtastele“ liigikaaslastele. Mis tähendab muidugi seda, et ka ahvid on õppimisvõimelised.

Ole sinagi järgmine kord valvas, keda sina või su teismeline tütar või poeg endale eeskujuks ehk influentseriks valite! Kui su tütre iidoliks on sotsiaalmeedias endast poolpaljaid selfisid jagav muusikastaar, siis võib ka ühel päeval sinu arvutiekraanilt vastu vaadata su tütre urvitav tagumik, mille strateegilisi piirkondasid kõigest kitsas siidinöör katab. Ja kui su poeg ühel hetkel oma keskmise sõrme tugevuse avastab, siis võid otsida põhjuseid viimase aja staarnäitlejalt, kes ühe käega kõiki pimedasse kohta saadab ja teisega enda tagumiku pilte jagavaid neidusid kallistab. Kuid peamine – OLE ISE TEISTELE EESKUJUKS!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.