Kuluefektiivne altruism ehk anna vähe ja saa palju vastu

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 30
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Kuna emotsioonid on meie käitumise peamised kujundajad, siis on läbi emotsioonide mõjutamise võimalik ka soovitud käitumist esile kutsuda, eeldusel, et see on teadlik protsess ja mõjutaja suudab ise ennast emotsionaalse nakkuse eest kaitsta. Me tunneme seda teguviisi manipuleerimise nime all. Näiteks nuttu teesklev suhtekiskja võib väljavalitud ohvris, kes ei oska võltsemotsiooni ja näideldud näoilmeid tuvastada, tekitada empaatilise reaktsiooni, millel võib olla ennastsalgav tagajärg (tavapäraselt mõjutavad lapsed sedaviisi oma mängukaaslasi, kellel pole veel tajuempaatia välja arenenud). Seda tehes peab edukas manipuleerija ennast paratamatult prosotsiaalse maskiga varjama.

Etoloogias asendab sotsiaalse maski rolli mimikri kui levinud adaptiivne pettestrateegia. Mimees on kaitsekohastumise tüüp, mis väljendub välimuse või käitumise sarnasuses, kusjuures imitaatorit kutsutakse mimeediks ja eeskuju pakkunud originaali modelliks. Tänu säärasele geniaalsele evolutsioonilisele valikule suudab täiesti ohutu putukas läbi passiivse matkimise (kaitsva mimikri) mõjutada tema jaoks ohtliku olendi käitumist, rakendades enda teenistusse mõjutatava vastuvõtlikkuse edastatavale petusignaalile. Kindlasti on nii mõnigi lugeja tõmbunud hirmunult tagasi kollase-musta vöödilise putuka ees, pidades teda esmapilgul herilaseks. Samas võis tegu olla sootuks süütu kärbseliste sugukonda kuuluva sirelasega, kes imiteerib vaid enese julgeoleku eesmärgil agressiivse herilase välimust, sundides potentsiaalseid vaenlasi, kes võiksid teda sihilikult alla neelata või lömastada, eemale hoidma.

Ka agressiivne mimikri kujutab endast sageli potentsiaalsele ohvrile petusignaalide saatmist, kuid eemale peletamise asemel on selle eesmärgiks lähemale meelitamine. Kiskjaliku mimikti peamine „meelitusvaluuta“ on seks või toit. Agressiivseks petteks on suurepäraselt kohanenud veepõhjas varjuv merikurat, kelle suu kohal paiknevad peibutavad tundlakesed, mida pahaaimaatud kalakesed toiduks peavad. Lähenenud saagi püüdmiseks peab tumeda merepõhjaga ühtesulanduv kiskja üksnes oma päratud lõuad avama ja ohvri endasse imema. Iseka inimkäitumise kohta kasutatakse parajat käibefraasi „hunt lambanahas“. Paraku pole see kõige tabavam näide, sest ennast saakloomade nahkadega katvad kütid ja näiteks kalamehe õngekonksu otsa kinnitatud ussikese kunstlik imitatsioon ei kvalifitseeru agressiivse mimikri alla. Selleks on tarvis orgaanilist muutust ja kehaomaduste kohandamist imiteeritava organismiga.

Agressiivset mimikrit kasutavad ka suhtekiskjad, kes sarnanevad anatoomiliselt oma ohvritega nagu kaks tilka vett, kuid peavad ohvritega ühte sulandumiseks vaid oma käitumist kohandama, mida mina eelistan kutsuda prosotsiaalseks mimikriks. Prosotsiaalne mimikri peab selle omanikule looma sõbraliku varjundi, mis aitab hõlpsamini leida partnereid/ressursse töö- ja eraelus, kuid nagu väljend „mimikri“ väljendab, on see loodud ennekõike imiteerimaks „modelli“ ilma reaalse kavatsuseta näilist illusiooni ka tegelikkuseks muuta. Prosotsiaalsesse mimikrisse varjuv suhtekiskja kasutab üksikohvrite ligimeelitamiseks samuti oma sarmi, kuid süües kasvab mõnikord isu. Kiskjal, kellele tundub ohvrite ükshaaval ülesnoppimine tülikas ja aeganõudev, võtavad efektiivsuse huvides endale modelliks väga ühiskonnasõbraliku tegevusviisi, mida me saame isegi empaatiaga seostada.

Empaatiaga on tihedalt seotud Suure Viisiku koostöövalmiduse dimensiooni kuuluv altruism kui omapoolset kasu mittejärgiv käitumine, mille eesmärgiks on teiste heaolu ja huvide rahuldamine. Korrektne oleks siiski öelda, et altruism lähtub empaatiast kui võimest teise vajadusi tunnetada ja kaastundest, mis võimaldab teiste vajadusi tunnustada. Kas ühe või mõlema empaatia liigi (afektiivse ja kognitiivse) puudumisel ei toimi altruism siiruse printsiibil ja kaldub kiskjalikuks egoismiks. Ekstreemsed altruismi vormid on meile tuttavad mikromaailmast, kus üks liik ämblikke ohverdab oma keha toiduks järglastele ja teine liik seksuaalpartnerile, või mesilasperest, mille üks liige ohverdab pesa säilimiseks oma elu sissetungijat nõelates ja nõela koos selle külge kinnitunud siseelunditega kaotades. Altruismist saavad ennekõige kasu kiskjalikud karjaloomad, kelle jahiõnn sõltub koostööst. Ometi on ka loomade seas neid, kes panustavad minimaalselt ühisjahti ja on samavõrra kitsid oma saagi jagamisel.

Oleks väga kiuslik seostada altruismi enesekasuga, kuid nähtavasti on sellel oma tõetera sees. Vähemalt osaliselt, kui tegemist ei ole ultimatiivse eneseohverdusega, mille näiteid sai just esitatud. Ühiskondliku heateo või teene osutamine muudab meie subjektiivse enesetunde paremaks ja parandab meie väärtustunnetust. Seda tunnet on raske kunstlikult esile kutsuda, välja arvatud nartsissistlike isiksusejoonte korral, ja see motiveerib meid prosotsiaalselt käituma isegi siis, kui meie heateol tunnistajaid ei ole. Ühelt poolt on see otsekui kinnitus salasoovile, et me kõik oleme armastavad ja hoolivad, teisalt süvendab uskumust, et ka me ise oleme armastusväärsed. See tunne on altruismi valuuta, ilma milleta ei liigutaks ükski olend teise pärast lillegi. Enamasti on altruistlik tegu aga automaatne või impulsiivne, nagu ka peegelneuronite mõju, mis ei lase meil kaua teiste kannatusi pealt vaadata. Raske on seda mehhanismi isekaks kutsuda, sest sisuliselt käitume me teistega samuti nagu me käituksime iseendaga. Empaatia muudab altruismi toimimise hetkel kaks inimest üheks ja hägustab piirid mina ja sina vahel.

Empaatilist isikut motiveerib prosotsiaalselt käituma sellest saadav rahuldus, nõrga või sootuks puuduliku empaatiaga isikul sarnane motiveeritus puudub ja tema vabast valikust sõltub, kas ta eelistab pro- või antisotsiaalset käitumist. Enamasti mõjutab sellise isiku otsust olukorra vajadus, seega on tegemist teadliku ja ratsionaalse valikuga. Ta allub kriminaalseaduste sätetele samadel alustel, nagu iga tavapärane inimenegi, kes pidi olema teadlik oma otsuste tagajärjest, mis sellest, et tal puudus empaatiline motivatsioon. Karistusest päästaks ta vaid teovõimetus, mille korral on teadlikkus luulude, muu vaimuhaiguse või vigastuse tõttu häiritud. Selline täidesaatev lähenemine on paljud psühhopaadid surmanuhtlusele määranud, kuigi kaudsel vaatlemisel võisid nende teod vaid hullumeelsuse poolt juhitud olla.

Tavapärane empaatiline isik väärtustab heaolutunnet, mis kaasneb prosotsiaalse käitumisega. Suhtekiskjate motiivid paiknevad aga sootuks mujal – nii saamegi lihtsalt tuvastada, mis võib olla konkreetse manipuleeriva käitumise taga ja millise isiksusega meil seejuures tegemist on. Nartsissist väärtustab ennast ja tema käitumise motiiviks on erilisus. Ta peab ennast teistest kõrgemale tõstma – oma erilisust rõhutama – ja vältima intiimsust, mis võiks tema tavapärase iseka olemuse paljastada. Histrioonik rõhub sarnaselt nartsissistile erilisusele ja silmapaistvusele, kuid teiste alandamise asemel üritab ta taandada inimsuhted võimalikult pinnapealseks. Psühhopaadi motiiviks on ahnus, sest ta väärtustab asju ja staatust rohkem kui inimsuhteid või emotsioone. Seepärast ongi psühhopaadi kiskjalikkus instrumentaalne. Piiripealne väärtustab erinevalt psühhopaadist inimsuhteid ja tema motiiviks on kuuluvus. Tema kiskjalikkus on seetõttu emotsionaalne ehk reaktiivne.

Ihuüksi kõrbes rändav altruistlik isik keerab seljale kukkunud kilpkonna jalgadele ja tunneb, kuidas mõnus emotsionaalne laeng teda läbib. Enda väärtust kunstlikult alal hoidev nartsissist võib toimida samuti, kuid tema emotsioonid on võrreldamatult tuimemad. Teda motiveerivad heakskiit ja tunnustus, mida nartsissist saab teistelt inimestelt. Kui altruismi väljendamise hetkel tema teole pealtvaatajaid ei leidu, siis kirjeldab ta hiljem oma kangelastegu liialdatud värvides kõigile, kes viitsivad teda kuulata. Kui ka sellest väheks jääb, siis postitab ta oma „läbielamise“ sotsiaalmeediasse. Seepärast võivad nartsissistid näida esmapilgul iseäranis lahked ja helde käega, kuid pikas perspektiivis ilmuvad ikka nähtavale nende käitumise varjatud motiivid. Ka psühhopaatidele pole „altruismipuhangud“ võõrad, kuigi nende jaoks on kiitus ja tunnustus väheolulised. Psühhopaadi jaoks on makjavellilikult igal teol oma väärtus, isegi altruismil, mida võib hüvede ja ressursside akumuleerimiseks rakendada. Altruism on nimelt see valuuta, mida saab igas ühiskonnas ja igal ajastul hõlpsasti muuks varaks konverteerida.

Prosotsiaalse mimikri üks peamine peibutusvahend on kuluefektiivne altruism. Efektiivse altruismi liikumisega üritavad sotsiaalteadlased välja selgitada kõige tõhusamaid viise maailma aitamiseks. Kuluefektiivsus seevastu on tuttav termin kõigile kasuahnetele ettevõtjatele ja tähendab maksimaalset lisandväärtust, mis on saavutatud minimaalsete kulutustega. Kuna altruistlik käitumine ei sisalda algupärasel kujul omakasutaotlust, siis väänavad suhtekiskjad selle tähendust enda huvides. Selle mõistmiseks peame me eristama teo motiive teo tagajärgedest ja vaatlema neid teineteisest eraldi. Kusjuures motiivil ei tohiks altruismi korral olla vähimatki seost enese elu parandamise või säilitamisega: see peab teenima altruismi objekti (abistatava isiku) huve.

Ühiskondlik või vabatahtlik töö ei ole prosotsiaalse mimeedi jaoks võõras. Oma silmiavavas menukis kirjeldab Ann Rule tihedat koostööd Ted Bundyga kriisikeskuse töötajana. Bundy oli sel ajal noor tudengist meesterahvas, kes juhtus öövalveid tegema just raamatu autoriga samadel õhtutel. Rule pajatab mitmetest juhtumistest, mil teisel pool telefonitoru oli suitsiidialdis helistaja, kelle asukohta Bundy asus telefonikompaniide abil välja peilima, samal ajal kui Rule üritas helistajat tegevuses hoida. Milline kergendus oli lõpuks telefonitorus kuulda ambulantsiteenistuse töötaja häält, kes juhtumi juba sündmuskohal üle võttis. Rule nendib mõnevõrra ebakindla tooniga, et tema seksuaalkiskjast kaastöötaja päästis nendel öödel arvatavasti sama palju elusid, kui neid võttis.

Hiljem, kui Bundy saavutas juba tuntust poliitilistes ringkondades, töötades koos Vabariiklaste partei ninameestega, ragistas ta uurimistöö kallal, mis puudutas hääletajate vägistamisjuhte. Mõned poliitikud soovisid seni ebaseaduslikku pöidlaküütlust legaliseerida, kuigi sellele oli palju tugevaid vastaseid. Bundy „ennastsalgav“ huvi oli loomulikult mõistetav, sest järgnevatel aastatel jahtis ta mööda riiki liikudes hääletavaid tüdrukuid, kes jalavaeva vähendamiseks tema heledasse Volkswageni põrnikasse istusid. Kiskjatest mimeete tõmbavad ühiskonna valupunktid, kuid mitte selleks, et neid lahendada, vaid selleks, et nende abil oma perversseid ihasid rahuldada – motiive varjata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.