Kuidas summutada kritiseerivat sisehäält?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 35
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Ennast kritiseerivad inimesed on sageli kriitilised ka teiste inimeste suhtes. See kriitiline sisehääl võib rünnata kord teisi, kord iseennast, kuid tal on alati vaja kedagi rünnata. Ja ta leiab alati süüdlase. Kui enesele pole midagi ette heita, siis võib alati teiste inimeste poole kiigata.

Kuid enamasti süüdistab ta iseennast, välistades kriitika objektidena teised, nagu ei kritiseerinud me lastena oma idealiseeritud vanemaid vaid pigem iseennast. Sisehääl ei vaiki kunagi, otsides põhjuseid negatiivsetele tunnetele, mis inimest vaevavad.

“Nagu lehm mälub toitu, mis ringleb tema soolestikus edasi-tagasi, nii rumineerib enesekriitiline inimene oma mõtetega. Läbi nämmutatud mõte jõuab ringiga tagasi teadvusse, olles otsekui faktiline kinnitus, et varasem ebameeldiv mõte on osutunud tõeks. Selline ringlemine mõjutab ka inimese meeleolu, mis kõigub üles-alla samas rütmis, kuidas läbib mõte inimese tajusid.”

Tegelikkuses pole sisehäälest (kindlasti mitte segi ajada kõhutunde ehk intuitsiooniga) erilist kasu: ta teeb meile pigem liiga. Nii ennast kui teisi kritiseeriva negatiivse sisehäälega inimesed kogevad sotsiaalset tõrjutust. Neid välditakse või halvemal juhul rünnatakse vastu. Kui nende sisehääl on nende endi vastu suunatud, siis õõnestab see pidevalt nende enesekindlust, mis muudab nad arglikeks ja ujedateks, enesesse tõmbunuteks ja üksikuteks. Nad ei hakka sellele alati vastugi. Kui nende vanemad pidasid neid „häbiväärseteks“, siis nende sisehääl peab neid endiselt „häbi tundmise väärilisteks“.

Parim viis selle lootusetu olukorra parandamiseks on oma sisemise hääle vastu võidelda. Kui meie kõrval seisaks füüsilisel kujul keegi, kes alalõpmata meid alandab ja mõnitab, siis me otsustame lõpuks tema juurest lahkuda, nagu võiks see olla ideaalne lõpp igale kiskjalikule suhtele. Oma sisemise hääle eest on aga peaaegu võimatu põgeneda. Me lihtsalt ei tea, kus see asub. Me lööksime ta ees põlglikult ukse kinni, kui vaid teaksime, millise ukse taga ta end varjab.

Isegi kui meil õnnestub teda teadlikult ignoreerida, hiilib ta vaikselt ja salaviisi tagasi ja enne, kui me märkame, pasundab endise energiaga meie poole sõnu, mis meid haavavad ja hulluse äärele ajavad. Seega on meil vaja tema vaigistamiseks leida mitte üksnes tema asukoht, vaid algne põhjus. Sest igaühel ei ole nii valju sisehäält ja see võib neile koguni kasu tuua, hoides neid näiteks tagasi rumalaid otsuseid tegemast.

Hoolimata sellest, et sisemine hääl otsib endale alati kriitika objekti, võime me selle rünnaku alt päästa nii endid kui teisi, võttes talt kogu jõu ja võimu meie üle. Inimesed läbivad aasta(kümnete) pikkuseid teraapiasessioone, et see aitaks neil võidelda oma kritiseeriva sisehäälega või aitaks leida relvi, millega kurja pahalase vastu võidelda. Nii mõnigi lööb käega, sest soovitud tulemused küll saabuvad, kuid vaid korraks, ja nende sisemine hääl naaseb peagi veelgi tugevamana ja energilisemana, nagu oleks ta saanud puhkusest uut jõudu või sooviks kõik seni vaka all hoitud pinge ühekorraga välja paisata.

Põhjuseks võib olla teraapia vale suunitlus. Mitte plaaster ei peata verejooksu: meie keha teeb seda. Plaaster vaid takistab verel riietele tilkuda ja surub haava seinad kokku, takistades verel vabalt kehast välja voolata.

Mäletad, kuidas plaaster aitas sinus tekitada lapsena lohutava kohalolekutunde, et sinu tohterdav vanem on pidevalt sinu läheduses ja võtab kogu sinu valu endale! Samadel põhjustel kaevume me erinevatesse eneseabi raamatutesse ja tunneme endasse tohutut positiivset energiat tulvamas. Kuid see energiavool lakkab õige pea, kui oleme raamatu läbi lugenud ja kõrvale asetanud. Tekib täiendav vajadus uue raamatu või õpetuse järele ja kõik kordub taas. Mõni inimene jääbki tarkuseteri endasse ammutama, kuid tulemust ei paista kusagilt. Sest neelatud raamatutarkus on vaid tühipaljas plaaster ilma reaalse toimeta. Seega ei saa ühegi teraapia lõplik tulemus olla plaastri ulatamine veritsevale patsiendile.

Meie sisehäälega on sarnane lugu. Meile ei ole mõtet lüüa uks pauguga selle nina all kinni, kui me ikka veel läbi suletud ukse harjumuspärast kriitikat kuulame; küll pisut summutatult, aga sama mõistetavalt. Ka kõrvade katmine peopesadega ei aita, sest hääl kajab meie kõrvade vahel. Teraapia tulemus peakski olema sisemise kriitika kaotamine enese ja teiste aadressil, aga sisehääle elushoidev jõuallikas asub hoopis mujal.

Me peame oma sisemist häält meie endi omaks, mis räägib meie häälega ja täpselt sellisel moel, nagu me seda kuuldavalt välja räägiksime. See võib olla küll meie hääletämbriga ja meile omase intonatsiooni ja sõnakasutusega, aga see pole meie oma. Meie mälu on talletanud meie vanemate ja kõigi nende inimeste sõnad, kellega me varases lapsepõlves kohtunud oleme, sügavale ajukäärdude alla ja muutnud need äratuntavateks, et me hakkaksime neid endi omaks pidama. Seesama lapsik mõistus, mis lihtsustas meie jaoks vanemate karmid sõnad, et me ise nende sõnumist aru saaksime, sunnib meid täiskasvanutena uskuma, et teiste inimeste negatiivsus on meist endist lähtuv.

Kui praegu ütleks keegi sulle midagi solvavat, siis sa reageeriksid sellele ägedalt, kuid kui sa ise ennast solvaksid, siis oleks sinu reaktsioon võrreldamatult leebem. Seeläbi soovib aju, et sa endiselt õpiksid lapsepõlves kuuldud kriitikast, kuid ei võitleks sellele vastu, saamata aru, et lapsepõlve kriitika on meie jaoks täiskasvanuna täiesti kasutu.

Me saame iseseisvalt ja eakohaselt aru, et meil on vaja oma kodu koristada, kasvõi hügieenilisest aspektist lähtuvalt. Meile ei ole vaja vanema häält, kes meid pidevalt tagant utsitab. Meie enda valik on, kas me jätame ühe soki diivanile vedelema või kuulame oma vanema pidevat näägutamist selle kohta, kuidas talle ei meeldi segadus, mida isegi üksainus lohakalt ripnema jäetud riideese võib tekitada. See on koomiline näide, kuid nagu sa nüüdseks suudad juba loogiliselt järeldada, võib meie lapsepõlve jäänud vanemlik kriitika omada hävitavaid tagajärgi meie täiskasvanuelus. Eriti veel siis, kui meid ei ole koheldud eakohaselt, pidades meid kas nooremateks või vanemateks, kui me tegelikult olime.

Halvemal juhul kujuneb sisehääl obsessiivseks ehk kinnisideeliseks ja selle lämmatamiseks peame me kompulssiivselt (sunniviisiliselt) erinevaid abivahendeid appi võtma. Kui pesumasinast välja võetud riideese puudutab musta pesuga kokku, tunneb obsessiivne isik vastupandamatut sundi „määrdunud“ ese taas pessu panna. Väiksemgi punetus tema kehal võib muutuda fataalseks kasvajaks. Üks uriinipiisk põrandal sunnib tervet vannituba koristama ja seejärel ka kogu ülejäänud elamist piinlikkuseni kraamima. Sisselülitatud gaasipliit kaaperdab tema tähelepanu isegi siis, kui ta on veendunud, et gaas oli vaid mõne sekundi eest välja lülitanud. Välisuksest väljudes tuleb see oht taas meelde ja lõpuks loobub obsessiivne isik üldse kodunt lahkumast, sest sisselülitatud gaasipliiti ei või ju ometi järelvalveta jätta.

Kõige selle peatamiseks on vaja teadlikult sekkuda! Kui sa tabad end taas kritiseerivalt sisekõnelt, peata end järsult. Selleks võid sa sisehäält valjuhäälselt lõpetama sundida, käratades otsekui iseendale: “Lõpeta see!” Kui see pole võimalik, sest sisehääl võib sind äkitselt ka rahvarohkes kaubanduskeskuses tabada, siis ütle sama endale mõttes, kuid sama veenvalt ja resoluutselt.

Kujuta endale sisehäält ette vastiku poisinolgina või plikatirtsuna, kes tungib sinu läbi ukseprao tuppa ja hakkab sinu kallal näägutama. Võta tal kratist kinni, anna jalaga tagumikku ja viska sinna, kust ta tuli. Kui sa ei ole agressiivne inimene ja vägivaldsed võtted sulle ei sobi, siis ürita enda sisehäälega rääkida mõistuse keeles. Täna teda kriitika eest, kuid ütle konkreetselt, et sa ei vaja enam ta abi. Sa saad nüüdsest iseseisvalt hakkama – ilma tema juhisteta.

Ära saa valesti aru, see polegi lihtne! Sa pead antud protsessi kordama kuid, ilmselt aastaid, kuid järjekindel tegevus tagab edu. Ka mina olen sisehäälega aastaid võidelnud. Kord olen ma enda kehtestatud meetodid unustanud ja lasknud häälel omatahtsi tegutseda. Kuid lõpuks muutus olukord taas nii võimatuks, et ma pidin terve mõistuse säilitamise huvides ennast uuesti kaitsma hakkama. Korduvalt ja korduvalt, kuni äratüütamiseni.

Mul kulus selleks vahelduva eduga kuni kolm aastat ja ma tänaseks olen ma sellest peaaegu 100 protsendiliselt paranenud. Kriitiline sisehääl on muutunud minu nõuandjaks. Ta ei süüdista mind, vaid juhib mu tähelepanu sõbralikult tehtud vigadele, millest ma saan tuleviku tarvis õppida. Kõige sellega kaasneb intensiivne sisekõne, otsekui räägiksin ma enda personaalse nõustajaga. Ma olen temaga sageli nõus ja olen tänulik tema juhiste eest. Ma olen oma sisehäälega viimaks sõbraks saanud ja usu mind, see on võrreldamatult parem tunne kui temaga vaenlane olla!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.