Kuidas on seotud temperament, introvertsus ja ekstravertsus

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 8
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Kuigi mõnede arvates sünnime me siia ilma tühja valge lehena, on meile antud kaasa teatud soodumused, mis meie edasist elu teatavate tingimuste saabumisel kas positiivselt või negatiivselt mõjutavad. Aktiivne ja ülienergiline laps uurib ümbritsevat maailma pidurdamatult ning kogeb vanemlikku sekkumist (karistamist või kiitmist) rohkem ja vahetumalt kui passiivne laps. Ta imeb rinda sellise intensiivsusega, et ema nägu virildub valust, ja kisendab sellise valjusega, et teda on võimatu ignoreerida isegi naabermajas. Passiivne laps seevastu tunnistab vaikides hektilist keskkonda ja võib seejuures isegi sügavalt uinuda. Tema apaatsus jätab ta ilma sellisest kontaktist, mida kogeb aktiivne laps, sest tema järele ei ole tarvidust pidevalt valvata, teda keelata või karistada, lisaks sellele annab ta osutatud tähelepanule harvemini adekvaatset tagasisidet. Kui ta nutab, siis ei saagi esmapilgul aru, kas ta laliseb endamisi või vajab tõeliselt abi. Üliaktiivse lapse temperament mängib tema vanemate kannatlikkusega ja võib sellele hoopis negatiivselt mõjuda, mis peeglina kahjuks ka temale langeb. Nende mõlema lapse temperament tingib esimesed kogemused ja impulsid, mida nad peegelduvalt maailmalt saavad.

Temperamentne laps võib ka sotsiaalseid ärritajaid teravamalt tajuda kui tema vähetemperamentne eakaaslane. Kõrvaltvaatajatele jääb mulje, et tegemist on närvilise või ergu lapsega. Ta suudab lühema ajavahemiku jooksul vastu võtta rohkem informatsiooni kui vähetemperamentne laps pikema aja jooksul. Informatsiooni rohkus võib tingida tajutavate vastuolude mitmekesisuse ja muuta lapse ülitundlikuks, neurootiliseks. Kui väline keskkond ehk tema vanemad ei aita temperamentsel lapsel vastu võetud informatsiooni arusaadavalt süstematiseerida ja selle mõjusid tasakaalustada, muutub laps väga mõjutatavaks hilisematest ärritajatest, nagu sõpruskond ja kool. See tekitab vanematele aga lisakoormuse, mille edukas haldamine sõltub paljustki lapsevanema enda temperamendist ja intelligentsist.

Temperamendil saab seega meie elus olla nii positiivne kui negatiivne mõju. Mõned inimesed on loomuomaselt rõõmsameelsed ja entusiastlikud, nendele säravat päikest varjutavad harva tumedad pilved. Tegemist ei ole ka teeseldud optimismiga, sest õnnelikkus on nende isiksuse üks püsivaid koostisosi. Näib, otsekui oleksid nad pideva dopamiini laksu all. Suure Viisiku isikusesedimensioonide kohaselt saab temperamendi positiivse afektiivsuse klassifitseerida ekstravertsuse faktorisse. Negatiivne afektiivsus tingib aga meie tundlikkuse välistele teguritele, mis tekitab hirmu ja ärevust, kurbust, süütunnet, madalat enesehinnangut ja teisi soovimatuid emotsioone. Kuna temperament näib otseselt mõjutavat meie käitumist, motivatsioone ja kognitiivseid süsteeme, siis seostavad mõned uuringud temperamentseid isiksusejooni, nagu impulssiivsus, ekstravertsus ja neurootilisus, isiksuse patoloogiatega, mis näivad olevat mõjutatud sarnastest neurotransmitteri süsteemidest.

Temperamendiga seotud introvertsusel ja ekstravertsusel on suurem mõju isiksuse kujunemisel kui esmapilgul arvata võiks. Introvertsus ja ekstravertsus on vastassuunalised evolutsioonilised strateegiad, reageerimaks välistele impulssidele. Esimesel juhul uurib organism maailma alalhoidlikult ja vähem reaktiivselt, teisel juhul väljendub organismi huvi kõige välise vastu aktiivses sekkumises. Introverte näib enim mõjutavat hormoon serotoniin (karistuse vältimine ja sotsiaalne ärevus), ekstraverte dopamiin (naudingute otsimine ja impulssiivsus), mille tase on kõrgem novembris ja detsembris, madalam aga mais ja juunis sündinud täiskasvanute inimeste organismis. Samas on veebruarist kuni aprillini sündinud isikud enim motiveeritud dopamiini poolt reguleeritud uudsete stiimulite otsimisest.

Näib, et kumbagi neid hormoone majutav anum on teineteisega ühendatud, sest suurem kogus dopamiin tingib vastava koguse vähem serotoniini ja vastupidi. Näiteks meeleolu stabiliseeriva serotoniini langus põhjustab obsessiiv-kompulsiivset käitumist ja on tugevasti seotud armumisega kaasnevate kinnisideedega romantilisest partnerist. Ka introverdid on kinnisideelised enda isiksuse suhtes, sest nende mõttemaailm ringleb alatasa subjekti – iseenda – ümber. Introvertset ja sotsiaalselt eemaletõukavat käitumist – lisaks negatiivsetele emotsioonidele – reguleerib aju parem poolkera, täpsemalt parem otsmikusagar ja ekstravertset sotsiaalselt tõmbavat käitumist – lisaks positiivsetele emotsioonidele – vasak otsmikusagar. Kummagi maailmavaate keskpunktis on erinevad objektid, millest sai kolmandas peatükis lähemalt räägitud. See mängib keskset rolli nii mõtlemises kui tunnetuses.

Introvertselt pärssivat ja ekstravertselt ergastavat käitumist on võimalik võrrelda autonoomse närvisüsteemi kahe liigiga – sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemiga. Mõlema mõju inimorganismi ja psüühika toimimisele on sarnane introverdi ja ekstraverdi käitumisele, millest üks pigem pidurdab, teine kiirendab; üks pelutab, teine erutab; üks tõukab, teine tõmbab. Sümpaatiline närvisüsteem aktiveerub ohu- või stressisituatsioonis, kiirendades näiteks südametööd, tõstes vererõhku ja laiendades silmapupille. Antud närvisüsteem saigi selle funktsionaalse eripära tõttu oma nime – sümpaatiline -, sest sümpaatse vastassoo esindaja juuresolekul kiireneb erutusest meie pulss ja ahenevad pupillid. Parasümpaatiline närvisüsteem mõjub organismile sootuks vastupidiselt – pidurdavalt -, mistõttu tema saigi nime „antisümpaatne“. Viimane juhtib kogu süsteemi rahuolekusse, mille tulemusel aeglustab südametöö, langeb vererõhk ja ahenevad silmapupillid, täpselt nagu langeb meie süda saapasäärde, kui silmame tänaval oma kallimat kõndimas teise inimese käevangus. Kõik need protsessid on automaatsed ja ei allu meie tahtlikule kontrollile.

Kuigi intro- ja ekstravertsust peetakse päritavateks, võib kiindumusmudel ja kasvatus seda mõjutada. Nagu iga lugeja võis eelmisest peatükist järeldada, võib introvertidele omane häbelikkus olla põhjustatud ebakindla kiindumusstiili või ülirange kasvatuse poolt, mis sunnib inimest sotsiaalset suhtlust vältima, nagu seda eelistavad teha vältivad isiksused ja kaootilised kiindumustüübid, vastupidiselt ärevatele kiindumustüüpidele, kes otsivad iga hinna eest sotsiaalset keskkonda ja ihaldusväärset kiindumusisikut selles, kaldudes pigem ekstravertsusele. Ebakõlad geneetiliste soodumuste ja keskkonna mõjutustest kujundatud käitumise vahel tekitavad aga patoloogiaid, näiteks kui impulsiivne ja pidevalt uudseid situatsioone ihkav isik on tänu autoritaarsele kasvatusele madala enesekindlusega ja eemaldub keskkonnast, mis võiks tema anatoomia poolt nõutud vajadusi rahuldada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.