Kuidas lapsepõlveareng mõjutab hilisemaid toimetulekuoskusi

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 12
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Inimese arengukõverat võib võrrelda haridusteekonna läbimisega. Laps omandab igas klassis eakohased teadmised, kuid erinevalt õppetöö eeskirjadest ei jäeta arenguteooria kohaselt nõutavat klassifikatsiooni mitte täitnud last klassi taset kordama ehk “istuma“. Ülesannetega kehvasti või isegi mitterahuldavalt hakkama saanud laps kantakse soorituse edukusest või mitteedukusest hoolimata järgmisesse klassi edasi. Iga ülesande poolik sooritamine või sootuks täitmata jätmine teeb kahju isiksuse loomulikule arengule, nagu ka koolipoisile, kes ei suuda oma kolmelise lõputunnistusega konkureerida viieliste eakaaslastega, kelle järele on tööjõuturul suurem nõudlus. Laps peab oma õppetunnid sooritama kiiresti ja eesmärgikindlalt, sest järelevastamiseks pole aega antud. Elu kulgeb omasoodu edasi ja ei peatu kunagi, iseäranis selleks, et aeglasema loomuga isikuid järele oodata. Freudi inimarengu teooria kohaselt ootavad kõiki sündinud inimesi ees eakohased väljakutsed: proovikivid.

Me unustame mõnikord lapsevanematena või ülirangete pedagoogidena, et laps õpib ennekõige läbi õppimise enda. Tema võime teadmiste omandamiseks määravad suuresti ära tema õpioskus, teadmiste omandamise võime, tähelepanu, distsipliin jne. Vajakajäämised tuumikoskustes vähendavad vastuvõtlikkust järgmistes klassides pakutavatele teadmistele ja nii hakkavad juba esimeses klassis tekkinud raskused ja puudujäägid mõjutama hilisemaid tulemusi. Iseseisvaks eluks puudulikult ette valmistunud lapsel tulevad kõik varasemad arengupuudused millalgi tulevases elus episoodiliselt ilmsiks. Iga klassi tase on otsekui arenguetapi trepiaste, millel seistes saab järgmisele astuda. Nagu kõigile motivatsiooni- ja arenguteooriatele juba omaseks oli saanud, ei ole täisväärtusliku arengu korral astmete vahele jätmine võimalik, sest üksnes eelmine aste loob vajalikud eeldused järgmisele jõudmiseks.

Analoogiaid appi võttes sarnaneb inimese arengutee läbimine metallketi loomisele. Iga keti lüli on olulise tähtusega, seejuures pole lülidele pakutud mingeid individuaalseid mööndusi. Kett on vaid nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Teised lülid võivad vapralt pingele vastu pidada, kuid sellest hoolimata katkeb see ikkagi vaid ühest – kõige nõrgemast – lülist. Ka kõige võimsamal ketil on oma taluvuse piir ja selle määrab kõigest üks ketilüli. Arengutee alguses kinnitab inimene – või õigemini tema vanemad läbi kiindumussuhte – arenguketi abil ennast kindlalt maapinna külge, et ootamatu tuuleiil teda nagu tolmukübet õhku ei paiskaks. Esialgu koosneb kett vaid ühest lülist, mille külge on tarvis kinnitada järgmine, et oma jalgealust kinnistada. Mida pikemaks kett venib, seda mobiilsemaks muutub inimene, sest pikenev kett kingib inimesele suurema tegevusraadiuse, nagu pikem rihm koerale.

Võrdlus rihma külge kinnitatud koera mobiilsusega pole kaugeltki üleolev ega alandav, sest me vajame ketti, nagu puu vajab juuri. Varajast hülgamist kogenud isikutel ei ole oma ketti kusagile kinnitada ja nad käivad terve elu ringi lootuses, et keegi on nõus nende keti esimesest lülist kinni hoidma. Inimene jääbki elu lõpuni juuretuks, kui ta pole ketti kinnitanud pinnase külge. Elu alguses kinnitub edukalt kiindunud isiksuse arenguketi esimene lüli vanematekodu külge; mida pikem on kett, seda kaugemale saab isik algsest lähtepunktist minna, et laia maailma avastada – muutuda individuaalselt vabaks. Viimasena kinnitatud ketilüli hoiab teda antud ajahetkel kogu ülejäänud keti küljes, mille pikkus määrab ära konkreetse arengustaadiumi. Kauguses kenitlevad autasud lähenevad iga lüli lisamisega ja nii jätkab inimene järgmisi lülisid eelmiste külge kinnitades pidevalt nendele lähenemist, kuni on lõpuks loodetavasti sihtmärgini jõudnud.

Kõigi ketilülidega on vaja piisavalt vaeva näha, sest kui katkeb kasvõi üks lüli, lendab inimene vähimagi tuuletõmbega (konfliktiga) ülepeakaela minema kui udusulg, vigastades kukkudes nii ennast kui teisi inimesi. Keti esimestele lülidele on tarvis pöörata kõige rohkem tähelepanu, sest need peavad tugeva tormiili korral vastu pidama kogu ülejäänud keti raskusele, samas kui keti viimane lüli peab vastu pidama vaid iseenda ja enda külge kinnitatud isiksuse raskusele. Isegi kui arengukett on viidud katkemispunktini, on inimesel võimalik naasta nõrgema lüli juurde tagasi ja parandada tagantjärele lohakas töö (tugevdada nõrgaks jäänud lüli). Kuid see võtab aega ning on energia- ja ressursimahukas ning viivitab loodetud eesmärgi saabumisele kaasa. Kahjuks pole tegelikkuses meie ees metallketti, mille katkenud lüli võimaldab meil kindlaks teha, kus konkreetses arengupunktis meie pingutusest väheseks jäi. Enamikul juhtudel inimene ei teagi, kus täpselt tema isiklik (arengu)nõrkus paikneb.

Metallketi nõrkusi panevad arenguteel kohatud tormid pidevalt proovile, kuid teaduslikus keeles on tormide analoogiaks kaks tülikat asjaolu: barjäärid ja frustratsioonid. Barjääriks on takistus, mis ei lase arengutee eesmärgil lähemale jõuda, nõudes isiksuselt täiendavat pingutamist või täiendavate abivahendite kaasamist. Frustratsioon on seevastu meeleseisund, mille korral barjäärid takistavad kindlat tegevust oodatud sihtmärgini viimast. Ebaõnnestumistega aitab toime tulla frustratsioonitaluvus. Inimene kogeb igas arenguetapis konflikte (arengukriise) individuaalsete vajaduste ja ühiskondlike nõudmiste vahel (barjääre), mida ta peab limiteeritud aja jooksul ületama ning antud tegevusega õppima oma frustratsioonitaluvust erinevate väljakutsete rünnakute vastu tugevdama ehk metallketti pingele vastupidavaks muutma. Psühhonalüütikud kutsusid seda individuaalset võimekust ego kvaliteediks.

Kokkuvõttes muutubki iga individuaalne ego tugevus isiksuse üheks lahutamatuks koostisosaks – metallketi üheks lüliks. Isikliku arengu potentsiaal on kõrge, kuid samuti on kõrge läbikukkumise oht. Astmete edukas läbimine kindlustab inimesele vajaliku eakohase psühholoogilise tugevuse (frustratsioonitaluvuse), mis on oluline kogu hilisema elu jooksul. Iga astme edukas läbimine kingib samuti kompetentsi teatud eluvaldkonnas ja muudab inimese oma elu meistriks. Läbikukkumine mõnes etapis tingib seevastu arengulised vajakajäämised ja võimetuse funktsioneerida eakohaselt täisväärtusliku ühiskonna liikmena, kelle käeulatuses on kõik autasud, mida ühiskond ja inimkooslus võiksid eales pakkuda.

Freudi psühhoseksuaalse arenguteooria kohaselt on lapsed sündides üliseksuaalsed, mida ta küll ei seostanud suguorganitega ja sugutungiga, vaid primaarseteks inimlikeks vajadusteks muundunud seksuaalkirega, mis väljendub kindlas eas tekkinud huvis konkreetsete kehaosade vastu. Imiku id sünnib seksuaalselt laetult ja ta saab seda pinget maandada ainult teatud erogeense kehapiirkonna abil, mis on eriliselt tundlik igasugusele eakohasele stimulatsioonile. See on mõistetav ilmselt igale täiskasvanud lugejale, kes on teadlikud enda erogeensetest piirkondadest, mille piisav stimuleerimine suurendab erutust ja tagab lõpuks rahulduse – orgasmi. Vaatamata sellele, et isegi imikud kogevad erektsiooni, seostub nende kogetud erutus ja nauding läbi aseksuaalsete vajaduste rahuldamise. Kui seksuaalvahekorra ajal on bioloogiliste vajaduste rahuldajaks meie partner või kehvemal juhul meie ise, siis imiku jaoks on selleks üksnes teine isik, enamasti tema ema, kellega laps loob kiindumuse samadel vajaduslikel alustel, nagu täiskasvanud seksuaalpartnerid omavahel.

Lapse areng läbib Freudi kohaselt esimese kuue eluaasta jooksul prelatentsel perioodil kolm psühhoseksuaalset faasi – oraalset, anaalset ja falloselikku –, keereldes fetishistlikult ümber vastavate kehaosade kui naudingute allika. Lapse sääraseid impulsse kütab tagant psühhoseksuaalne energia ehk libiido – kõigi tungide allikas. Kõiki seksuaalseid faase õnnestunult läbides saab inimene kingituseks täiusliku isiksuse, nagu eelkirjeldatud arvutimängu tegelane, kes järjest keerulisematele tasemetele jõudes muutub üha vähem haavatavamaks.

Sünnist kuni teise eluaastani kestvas oraalses staadiumis on lapse jaoks tähtsad tema kõige primaarsemate aseksuaalsete vajaduste rahuldamine, millest üks on suuga manustatav toit (Freud pidas toitu imiku jaoks kõige olulisemaks). See tekitab mõnutunde ehk perversse seksuaalse naudingu. Rinnaga toitev ema loob seega freudistlikult väljendades seksuaalse sideme oraalset naudingut otsiva imikuga, kuid see seksuaalne side võib tekkida ka imiku ja ema rinna vahel. Oraalse naudingu otsimine on instinktiivne protsess, mis tagab elutähtsate organite funktsioneerimise, olles suunatud toidu otsimisele ja leidmisele. Imik topib valimatult asju suhu ja see on looduse poolt kaasa antud võime, mida ei tohi pahaks panna, kuid ka mitte ükskõikselt toimuda lasta; välja arvatud juhul, kui laps viibib steriilses keskkonnas. Pöidla imemine on kompensatoorne tegevus rinna imemisele ja peaks lakkama rinnast saadava toidu külluse tekkimise järel. Kuna laps on mõnu saavutamisel vanemast sõltuv, peab antud faas kindlustama usalduse ja lohutuse tunde, mida kinnitab ka Bowlby kiindumusteooria. Oraalses faasis peaks laps hakkama tunnetama esimesi iseseisvumise tendentse; nende ignoreerimine vanemate poolt võib lapse hilisemas elus tuua kaasa sõltuvushäireid ja agressiivsust.

Kuni kolmanda eluaastani kestev anaalne staadium seostub väljaheidetega, mille väljastamist peaks laps suutma juba ise kontrollida, andes talle võime kontrollida ka muid teda puudutavaid elutahkusid, nagu näljatunde ja unisuse tagasihoidmine. Sellel perioodil võivad lapse soovid minna vastuollu vanemate nõudmistega, mille kohaselt ei ole laps enam tita ja saab teatud funktsioonide puhul iseseisvalt hakkama, nagu näiteks potil käimine. Laps, keda on läbi kiituse innustatud potil käima, tunneb end kompetentsena ja produktiivsena ka hilisemas elus. Vastupidine saatus tabab ülinõudlike, kritiseerivate või kiuslike vanemate lapsi. Liialt leebed vanemad, kes ei nõua lapselt eakohast potilkäimist, toodavad räpakaid, destruktiivseid ja organiseerimatuid (täiskasvanud) lapsi, liialt ranged ja detailsed vanemad aga, nende seas ka ülimatpuhtust taga ajav Hitleri ema, kes veel lisaks hakkavad potil käimist harjutama liialt vara, muudavad (täiskasvanud) lapsed suhtumiselt jäigaks, liialt organiseerituks (kompulsiivseks) ja detailidele fikseerituks (obsessiivseks).

Kui lapse elu hakkab peale anaalset perioodi kontrollima fallos, siis keskendub lapse nauding juba konkreetselt suguelunditele, kui sugusid eristavatele sootunnustele. See on Aadama ja Eeva vanus, mil hakatakse vahet tegema erinevatel soodel ja tekib huvi vastassugupoolest vanema vastu ning on aluseks Oidipuse ja Elektra komplekside ilmnemisele, mis seisneb konkurentsi tunnetuses omasoolise vanema vastu. Laps hakkab end oidipaalses staadiumis identifitseerima omasoolise vanema läbi, kes on vastassoolise vanema reaalne partner. Kuna lapsega samast soost vanemat imetletakse ja ihaldatakse vastassoolise vanema poolt, tahab ka laps tema sarnane olla, asetades end alateadlikult idealiseeritava vanema kingadesse. Näiteks poiss tahab olla oma isa, keda ema armastab. Tekib huvide konflikt – omanäoline armu kolmnurk -, mille tulemusel hakkab laps tunnetama konkurentsi samasoolise vanemaga, kes tema asemel saab kogu vastassoolise vanema armastuse ja imetluse. Hamlet tappis oma isa, et olla tema asemel oma emaga suhtes. Ka Achilleusel oli tugev side emaga, nagu ka Aleksander suurel, kes armastas oma ema, kuid vihkas oma isa. Sama saatust jagas Alexander Suurega ka nooruke Adolf Hitler. Kuigi Freudi viimane arengustaadium on tänapäevaks kõrvale lükatud kui praktiliselt tõestamatu, on huvil vastassolise vanema vastu seletatav seos vähemalt nartsissistliku isiksusehäire tekkega, kui ema hakkab oma poega eriliseks pidama, nagu see juhtus näiteks noore Freudi puhul, keda ema ülistas juba varakult kui tulevast maailmanime.

Psühhoseksuaalsetes arenguperioodides puutub laps tahes tahtmata kokku erinevate konfliktidega, mille lahendamise oskusest sõltub tema edasine areng ja isiksuse heaolu üldiselt, kuid enamik lapsi läbib need faasid märkamatult. Mõned õnnetud lapsed, kes jäävad saatuse sõelale, kogevad seevastu rahuldamatust ja frustratsiooni. Ebaõnnestumise korral toimub kinnistumine – fiksatsioon ehk arengupeetus – vastavasse faasi, kuhu seksuaalne energia toppama jäi, ehk isiksuse tööriistade iseorganiseerumine häirus mingil individuaalsel põhjusel. Täiskasvanuna otsitakse psühhodünaamilise mõtteviisi kohaselt konkreetse sümboolse kehaosa kaudu seda lohutust ja naudingut, mis lapsepõlve vastavas arengustaadiumis saamata jäi. Võimalik on ka regressioon ehk tagasilangus teatavasse frustratsiooni tekitanud arengujärku, mille puhul täiskasvanud isik käitub (episoodiliselt) nagu laps või varateismeline. Meenutagem siinjuures Maslow´ püramiidi ja üleöö miljonäriks saanud lotovõitjaid, kes esimese asjana rahuldavad oma primaarsed vajadused, kuigi võidetud rahasummaga oleks võimalik mida iganes muud staatusekohast peale hakata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.