Kuidas hormoonid meie suhteelu mõjutavad

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 80
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Üks parimatest suhteteemalistest karikatuuridest, mida ma olen kohanud, kujutab inimjäsemetega aju ja südant, kes seisavad teineteisega vastakuti, nagu vestlevad inimesed. Mõlemad on otsekui sõjast koju naasenud soldatid, kes vahetavad nüüd lahingumuljeid. Sinikate ja verevalumitega kaetud aju ütles plaasterdatud südamele just sedasama, mida sooviks iga armastuses pettunud inimene oma purustatud südamele ette heita. „Mis ma sulle ütlesin,“ kostis aju parastavalt, mille peale süda süüdlaslikult silmad maha lõi. Kui tüüpiline see on. Ja samas kui väär see on. Ükski õnnetu amastaja ei saa enda pettumuses süüdistada ainult oma rumalat südant. Isegi oma tundeid süüdistades juhiksid nad oma viha valesse kohta. Siin tundub tegemist olevat kurja saatuse või koguni nähtamatu käega, mis mõnikord otsekui tõukab ühest õnnetusest teise. Tegelikkuses täidavad sellesama nähtamatu käe ülesandeid hormoonid ehk virgatsained: kehasisesed keemilised signaalid.

Keha on kompleksne bioloogiline ühik, mis piltlikult väljendades koosneb rakkudest. Rakkude ülesanne on kasvada, valmistada keha jaoks vajalikke materjale, hoida vee taset organismis, väljutada jääke, paljuneda ja lõpuks surra. Kõiki neid protsesse on vaja koordineerida, et vältida kaost. Hormonaalsüsteem ehk endokriinsüsteem, mille ülesandeks ongi keha erinevate talituste reguleerimine ja organite vaheline sidepidamine, kuulub koos närvisüsteemiga sellesse füsioloogilisse kontrollsüsteemi, mille liikmeteks on lisaks südamele ka aju. Seesama sinikates organ, kes südame poole ülekohtuselt näppu vibutas, justkui kogu süüd temale ajades. Seesama aju annab meile antud peatükis ja veel järgnevateski vastuseid, miks osad meist inimkiskjate haardes teiste sabas sörkivateks ahvideks muutuvad, olles loodetavasti eelmises peatükis vastanud küsimusele, kuidas nad ahviks muutuvad. Küsimusele „Miks nad muutuvad?“ ei ole lihtne üha uuemate avastuste valguses vastata, sest meie teadmised aju toimimismehhanismidest on isegi 21. sajandi künnisel sisuliselt lapsekingades.

Kuid ka aju ja süda ei kontrolli hormoonide talitust ainuisikulise tandemina. Hormonaalsüsteemi moodustavad inimese kaheksa suuremat nääret, ajule kuuluvad nendest vaid kaks: käbikeha ja ajuripats. Keemilisi ühendeid – mida meie kutsume hormoonideks – kasutatakse organite vahelises suhtluses signaalidena, millest igaühel on oma ainulaadne ülesanne, mõjutades ainult kindlat elundit või kudet, millel on vastava hormooni retseptorid ehk vastuvõtjad: hormonaalsed sadamad. Endokriinsüsteem töötab üheskoos närvisüsteemiga, säilitamaks meie keha homöostaasi, ja võimaldab meil reageerida nii välisele kui sisemisele (tajutavale ja emotsionaalsele) stressile.

Emotsioonid on ülivajalikud infokanalid, mis annavad psüühikale märku, et miski hälbib subjektiivsest tavapärasusest või talutavast. Kehale annavad sarnase ohusignaali hormoonid – muuda vaid kunstlikult (läbi medikamendi annustamise näiteks) organismi vastuvõtlikkust teatud virgatsainetele, kui reaktsioonina muutub käitumine, mõtlemine, emotsioonid, nagu reageerivad surnukehad elektrilaengutele. Läbi närvisüsteemi sensoorsete kanalite organismi sisenenenud välised ärritajad, nagu näiteks interpersonaalsed suhted, toovad endaga kaasa sarnase kehasisese hormonaalse reaktsiooni, mis tähendab, et närvi- ja endokriinsüsteem on omavahel seotud läbi loetamatute ühenduste. Sest nagu eesliide „endo“ väljendab, toimivad hormoonid vaid kehasiseste signaalidena – närvisüsteem suhtleb enamasti välisega, endokriinsüsteem sisemusega. Seega mõjutab närvisüsteem endokriinsüsteemi talitusi, nagu mõjutab medikamentide manustamine organite tööd. Inimorganism sarnaneb robotile, mille käitumuslikku talitust reguleerivad varem sisseprogrammeeritud algoritmid ja elektriimpulsid. Lihtsalt meie teadvus – meie isiksus – taandab nende robotlike algoritmide tähtsust meie käitumise kujundajana.

Hormoon töötab kui keemiline võti, mis passib vaid sobivasse lukuauku, milleks on konkreetse raku retseptor. Ta ei ole infokandja, nagu kiri või telefonisõnum, vaid signaal, mis sunnib teatud rakku kas midagi tegema (aktiveerib) või mingit tegevust lõpetama (inhibeerib, näiteks nagu toimib valuvaigisti, mis blokeerib valusignaalide jõudmise närvisüsteemi). Hormoon on kehasisene manipuleerimisvahend – virgatsaine ei peida endas krüptitud infot, mis muudaks hormooni mingiks keeruliseks iseteadlikuks infoühikuks. „Lukuaugu“ sobivuse korral reageerib rakk “võtmehormooni” olemasolule või isegi selle puudumisele. Hästi töötavas süsteemis on hormoonide tase ja unikaalne reaktsioon nende eksistentsile tasakaalus. Organismi reaktiivsel tööl on seetõttu tulemuslik tagajärg. Teatud olukordades vabastab meie keha hormoone, mis ühekordsel annustamisel mõjutab meie käitumist või enesetunnet ja emotsioone, kuid korduval annustamisel võib muuta meid endast isegi sõltuvaks, nagu narkootikumist. Meie keha harjub erinevate hormoonide mõjuga ära, nagu me võiksime pikema harjutamise juures hakata eelistama vürtsikat toitu, mis meile alguses talumatu tundus, kuid hiljem kogu meie toidulaua kattis. Nii tekib ka narkootiliste ainete mõjude lõdvenemine pikaajalise manustamise jooksul.

Me suudame armumist seletada enamasti läbi nende samade tunnete, mis armumisega kaasnevad, muutes emotsioonid väliselt vaadeldavateks sümptomiteks. Mida tundsid sina esimest korda armudes, olgu selleks kasvõi lühiajaline kooliaegne romantiline seiklus? Sa ilmselt ei vajagi palju sõnu, sest sulle on tehtud käepäraseks sobiv väljend „liblikad kõhus“, mida fantaasiaküllased inimesed armastavad tavapäraselt armumise kirjeldamiseks kasutada. Ignoreerides absurdseid kujutluspilte kõhus lendlevatest liblikatest, fikseerid sa esimese emotsioonina ootusärevuse. Armumine muudab sind rõõmsaks, pingevabaks ja kergeks kui tuul, mis võimaldab sul isegi pilvede peal hüpata. Ometi koged sa sarnast arulagedat õndsust suure tõenäosusega ka loterii jackpoti võites, sest seda emotsiooni pole kaugeltki üksnes romantiline tundemaailm monopoliseerinud.

See kirjeldatud õnduse tunne on sinu enda sees, selle on loonud sinu enda teadvus ja sinu enda keha, täpselt samuti, nagu on subjektiivne kogu sinu maailmapilt. Mitte keegi pole sinu pea külge kinnitanud elektroode või üritanud sind kuidagi mehhaniliselt armuma mõjutada. Isegi müstilised armudroogid jäävad muinasjuttude valdkonda. Nagu sa suudad ennast oma mõtetega hirmutada, nii suudad sa ennast ka õnnelikuks ja armunuks muuta. Samamoodi on armumine psühholoogiliselt väljendades ülestimuleeritud emotsionaalne ja kognitiivne side kahe isiku vahel, kõigest meeleseisund, mis tekib soodsate asjaolude saabumisel. Anatoomiliselt väljendades oled sa aga saanud paraja doosi õnnelikkusehormooni, mis on sinu kehas alaliselt olemas ja ei teki mitte millestki. Erutuse ja armumise ajal selle kogus veres lihtsalt tõuseb.

Romantiline kohtinguprotsess esmakohtumisest kuni armastuse tekkimiseni hõlmab endas kolme komplekset psüühilist ja neuroloogilis-endokriinset süsteemi, mille aktiveerumine on järkjärguline ehk hierarhiline. Nendeks süsteemideks on iha, sümpaatia ja kiindumus. Neil kõigil on oma individuaalne kvalitatiivne väärtus ja ükski hierarhiliselt järgnev süsteem ei saa aktiveeruda ilma eelmiseta ehk sümpaatia tekkimiseks peab eelnevalt tekkima iha ning kiindumise tekkimiseks on vajalik sümpaatia ja iha eelnev olemasolu. Täiusliku romantilise armusuhte tekkimiseks on hädavajalik kõigi kolme taseme läbimine, kuigi enamasti läbime me potentsiaalsete partneritega kohtudes ühte või kahte kvalitatiivselt eristuvat süsteemi – teiste sõnadega ei loo me kõigi kohtingupartneritega romantilist püsisuhet, milleks peavad kumbki partner teineteisesse kiinduma. (Lisa sõna „kiindumine“ juba varakult oma sõnavarasse, sest edaspidi tuleb temast väga palju juttu.)

Lõplikule kiindumisele eelnevad süsteemid muudavadki „deitimise“ ehk kohtingu kui keerulise käitumissüsteemi just selleks, nagu me seda mõistame – kohtumiseks kahe inimese vahel, mille kestel rakendatakse komplekseid rituaale, eesmärgiga luua kestev liit. Iha staadiumis on kohtingupoolte käitumine flirtiv, kohati uhkeldav ja teineteise reaktsioone argsi kompav. Võib juhtuda, et kohtingupartnerid loovad selles staadiumis intiimse füüsilise kontakti, peale mida võib ihalev käitumine üleüldse lakata. Sellisel juhu ei siirdu osapooled üheskoos järgisesse staadiumisse, mil algne ujedus on juba kadunud; partnerit tuntakse endiselt pinnapealselt, kuid siiski detailsemalt. Me võime seda perioodi nimetada armumiseks, sest – nagu kõnekäändki ütleb – armastus teeb pimedaks. Antud hetkeks on paljastunud kummagi poole nõrkused ja tugevused ning kui (pimedalt) armunud pooled neid (mõnikord lühinägelikult) aktsepteerivad, siirdutakse edasi järgmisesse staadiumisse. Nüüd on partneritel kujunenud välja väga detailne ülevaade teise poole isiksusejoontest ja nendest mõjutatud ellusuhtumisest ning kumbki partner tunnistab need enda jaoks sobilikeks.

Kõigi süsteemide vältel aktiveeruvad erinevad hormoonid, mis ei võimalda meil eelpoolnimetatud staadiume eristada mitte üksnes käitumuslike sümptomite, vaid ka füüsiliste tunnuste järgi. Mõõtes vastavate hormoonide taset organismis, saaksime me diagnoosida, millises kohtingustaadiumis on partnerid või vähemalt üks nendest ja kui suure tõenäosusega jääb püsima nende vahel loodud alaline liit nimega abielu.

Esialgse kohtingukogemusega kaasnevat iha või kirge mõjutavad meie suguhormoonid: testosteroon ja östrogeen. Mehelikkus seostub esimesega, naiselikkus teisega. Tegelikkuses oleks kogunisti ebakorrektne kutsuda testosterooni meessuguhormooniks ja östrogeeni naissuguhormooniks, sest mõlemal sool on kumbki hormoon organismis esindatud. (Tõenäoliselt areneb inimloode naiselikust algvormist, mille meessuguhormoonid maskuliinseks muudavad. Seega eksis piibel rängalt – Eeva ei loodud mitte Aadama küljeluust, vaid sootuks äraspidiselt – Aadam Eevast.) Sugudevaheline erinevus ei seisnegi mitte vastava hormooni esinemises, vaid hormooni koguse erinevuses – meestel on testosterooni tase kõrgem ja östrogeeni tase madalam kui naistel ning vastupidi. Testosterooni taseme tõus parandab nii naiste kui meeste liibidot ja seksuaaliha; naistel on see märgatav vahetult enne ovulatsiooni kui kõige viljakamat perioodi naise elus, vähemalt organismi paljunemise seisukohalt. Armunud meeste testosterooni tase veres seevastu langeb. See on ka mõistetav, sest testosteroon on seotud agresiivsusega, mis peab töötava romantilise suhte puhul olema partneri julgeoleku säilitamiseks taltsutatud, ja suguihaga, mida mehe püsipartner peab olema suuteline ekstreemsustesse kaldumata leevendama, et rahuldamatu mees ei läheks mujalt abi otsima. Samas muudab testosterooni taseme tõus armunud naised skeptilisemaks ja vähem usaldavaks võõraste suhtes. Sellise omalaadse kahjukindlustusega motiveerib loodus nii mehi kui naisi suhtevälistest kiusatustest eemale hoidma, et säilitada liidu püsimist väljavalitud partneriga. Kuid antud suguhormoonide tase normaliseerub ligi aasta või kahe jooksul, mis võib anda väikese vihje, kauaks loodus soovib, et me truult kokku jääksime – enamasti piisabki kahest aastast, et suhte jooksul viljastatud laps ilmale tuua ja ühiselt teineteist toetades lapse arengu jaoks kõige kriitilisem periood üle elada.

Sümpaatia tekkimise staadiumis hakkavad rolli mängima sellised hormoonid, nagu dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin. Armumisega kaasnevat iselaadset õnnetunnet põhjustab neurotransmitter dopamiin, mille põhilisteks funktsioonideks – vähemalt mis kujundavad meie isiksust – on motivatsioon ja naudingud. See on otseses ühenduses aju heaolu premeerimise keskusega, mis muutub üheaegselt dopamiini taseme tõusuga aktiivseks, kui me käitume näiteks altruistlikult või vaatame kallima inimese – oma partneri või lapse – fotot. Tavaliselt tajume me dopamiini taseme tõusu juba pärast esimest õnnestunud kohtingut, kui enneolematu põnevuskihelus sunnib meid järgnevat korda ihalema, samuti nagu ihkab narkar järgmist heroiinidoosi. Kuna dopamiin vastutab naudingute otsimise eest, siis võib inimene hormooni „ületootmise“ korral muutuda impulssiivseks ja kontrollimatuks: naudingud hakkavad liigselt inimlikku käitumist motiveerima. Dopamiini „üledoos“ ongi põhjuseks erinevatele kaasaegsetele sõltuvusprobleemidele, mis mõjutavad enim seksuaal- ja toitumiskäitumist, seetõttu võivad ka värskeltarmunud kaotada söögiisu, kuid erinevalt kokaiini üledoosist on dopamiinilaks meile ajutiselt toimides enamasti kahjutu, tõstes meid seitsmendasse taevasse, kuid liialdades võib põhjustada psühhoosi ja tekitada luulusid või isegi skisofreeniat (dopamiini puudus seevastu soodustab Parkinsoni tõve sümptomite teket).

Serotoniin, selliste antidepressantide nagu Prozak ja Zoloft toimeaine, on mõeldud dopamiinist mõjutatud ekstreemsusi tasakaalustama, muutes inimese sotsiaalseks ja kaalutlevamaks, motiveerides inimest erinevalt dopamiinist pelgama karistusi ja olema seadusekuulekas. Nende kahe hormooni vahel peab valitsema balanss, sest ka serotoniini ületootmise korral muutuvad inimesed ekstreemsel juhul ülireligioosseks või obsessiivselt korrale alluvaks, alatootmise korral impulsiivseteks. Serotoniin sunnib sind kinnisideeliselt oma uuele partnerile mõtlema ja tekitab kompulsiivse vajaduse ainult tema kõrval olla, sarnanedes obsessiiv-kompulsiivse häirega kliinilisele patsiendile, kelle serotoniinitase organismis on sarnane värskeltarmunu omaga. Häired serotoniini tootmises võivad põhjustada ennastkahjustavat vägivaldset käitumist ja isegi kalduvust suitsiidile.

Seda kihelevat tunnetust, nagu kihiseks su kõhus shampus või üritaks terve armee sipelgaid väljapääsu leida ja kaasneb alati ülevoolava tujuga, mõjutab neurokemikaal noradrenaliini poolt vabastatud üldtuntud hormoon nimega epinefriin, mille laiem tuntus seostub tema alternatiivse nimetusega adrenaliin (epinefriin on terminina valdavalt Ühendriikide meedikute poolt kasutatud), mida me seostame sageli seikluste ja põnevusega, aga ka hirmu ja õudusega. Neerupealsete poolt eritatava adrenaliini toime on lühiajaline, kuid varustab organismi pikemaks ajaks energiaga, eriti veel siis, kui organism seda energiat füüsiliselt ära ei tarbi. Adrenaliini pikaajaline toime võib pahupoolena põhjustada infarkti ja muid veresoonkonna haigusi, nõrgestades meie immuunsüsteemi, armumise puhul on adrenaliini mõju aga sama meelierutav kui kihiseva jääkülma shampuse joomine tulikuumas mullivannis istudes

Kuid ka armumisega kaasnev hormonaalne „anomaalia“ normaliseerub millalgi, kui esimene värskus suhtest kaob. Kui sa esialgu oled pime oma armastuse objekti vigade ja puuduste suhtes, siis aeglaselt taasärkav kaine mõistus sunnib sind silmi avama – keemiliste ühendite kontsentratsioon sinu kehas hakkab normaliseeruma tavapärastesse piiridesse ja tegema ruumi kahele hormoonile: oksütotsiinile ja vasopressiinile. Loodetavasti just selleks hetkeks on kohtingustaadiumis isik suutnud oma partneri punased lipukesed tuvastada ja langetada kooseluotsust analüüsi mitte emotsioonide varal, sest järgnevast piirist üle astudes on juba väga raske partnerist lahti lasta. Sest on võimalik, et need kaks erinevat hormooni – naistel oksütotsiin ja meestel vasopressiin – reguleerivadki imetajate sugudevahelist kiindumust, mis on kohtinguperioodi viimane ja lõplik staadium. Oksütotsiin kontrollib nii sotsiaalset (empaatilist), seksuaalset kui vanemlikku käitumist ehk pigem lähendab sotsiaalselt, vasopressin aga meeste seltsimist, agressiivsust ja sotsiaalset äratundmist ehk aktiveerib pigem territoriaalset ja kaitsvat käitumist. Ühe funktsioonina ahendab vasopressiin ka väikeseid veresooni, mille tagajärjel vererõhk tõuseb, samuti vähendab hormoon uriini tootmist, oksütotsiini laadsed hormoonid põhjustavad aga lihasrakkude kokkutõmbeid, mis on seotud imetamise ja rasedusega.

Oksütotsiin mängib põhilist rolli vanemlikus (emotsionaalses ja füüsilises) kiindumuses ja paaride siduvuses või isegi sinu suhtes oma neljajalgse sõbraga, kes lisaks kõigile oma liigile omastele erivõimetele oskab inimeste näoilmeid lugeda. Kui näiteks sina usud, et sinu koer suudab vaadata otse sinu hinge sügavusse, siis võib sul isegi õigus olla. Uuringud on nimelt kindlaks teinud, et koera ja tema peremehe vastastikune silmajõllitamine tõstis mõlema oksütotsiini taset, seetõttu pole üllatavad väited, et armastus teeb pimedaks või et ilu on vaataja silmades. Oksütotsiini kogus organismis võib ennustada isegi seda, kui truu sinu inimpartner on ja kas temast saab abielumaterjali.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.