Kuidas ära tunda paranoikut?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 23
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Paranoilise häire „kandjasse“ võiks esmapilgul suhtuda umbusaldavalt, kuid kui tegu on häire prototüübiga (puhta vormiga), siis võib liigne valvsus – nii imelik kui see ka ei tundu – üleliigne olla, sest enamikus tahab paranoik teada enese julgeoleku ja puutumatuse nimel sinu kohta rohkem kui enda kohta paljastada ja temast targu eemale hoides ei pea sa teda eriliselt kartma.

Paranoik pole ohtlik, kuid imelik ja tüütu kindlasti. Kahtlemine on paranoilisel veres, võib-olla on keegi isegi tema verre kahtlust tekitavat ainet süstinud. Mitte miski pole välistatud ja kahtlustustel on paranoilise elus palju enam kaalu kui faktidel. Milleks üldse fakte otsida, kui kõik on ilmselge – maailmas pole ühtegi inimest, kelle eludes paranoiline peaosa ei etenda. Pisematki märkimisväärset detaili isikutevahelistes suhetes võtab paranoiline isiklikult. Suvalisel sündmusel on oomeni tähendus ja see võib olla stardipauguks edaspidistele sündmustele, mis tahavad paranoilise nõrga enesekindluse päevavalgele tirida. Seda ei tohi lasta juhtuda. Kindluse müürid tuleb rajada kõrged ja tugevad. Ka paranoilise isiku keha on jäik kui kindlus, tema kehahoiak pinges, pilk terav ja läbipuuriv.

Paranoiline skisofreenia on üks skisofreenia enimlevinud vorme. Skisofreeniat võib lihtsustatult nimetada luululiseks häireks, millele on iseloomulikud mõtlemise ja tajumise sügavad kõrvalekalded, säilitades samas teadvuse selguse ja intellektuaalse võimekuse. Skisofreenia puhul on rikutud individuaalne sõltumatuse tunnetus ja intiimsus. Skisofreeniku jaoks on isegi kõige salajasemad ja isiklikumad mõtted otsekui teiste inimeste või kõrgemate jõudude poolt kontrollitud, kes suudavad neid ka lugeda. Hallutsinatsioonid on skisofreenia puhul sagedased, moondades nähtud värvid erksamaks ja sündmused tähtsamaks, kui need tegelikkuses on.

Paranoilise skisofreenia kriteeriumiteks on luulumõtted, kuulmis-, lõhna- või maitsehallutsinatsioonid ja harva ka nägemishallutsinatsioonid. Luulumõtted keerlevad sageli ümber kontrolli, mõjutuse ja hõivatuse ehk isik tunneb ennast kontrollitavana ja mõjutatavana. Tundeelu on vähem tuimenenud kui skisofreenikutel, samuti on raske täheldada kõnehäireid ja vähenenud motiveeritust ehk paranoilise skisofreeniku tundlikud ja teadlikud funktsioonid töötavad vähemalt rahuldaval tasemel ja pealiskaudsel vaatlusel on paranoilist skisofreenikut raske normaalsest inimesest eristada. Küll aga temaga vestlusse laskudes ilmnevad õige pea kahtlused tema isiksuse käepärases toimivuses. Ta võib vaadata närviliselt ringi, kuulatades aeg-ajalt hääli oma kõrvade vahel. Ta võib mainida, et teda üritatakse mürgitada, sest ta tunneb pidevalt mürkgaaside lõhnu. Või on valmis sööma vaid teatud toiduaineid, nagu konservid, millesse ei saa (tema loogika kohaselt) mürki lisada. Muul ettevalmistatud toidul on iseäralik maitse juures, mis kõik vihjab sissepuistatud mürgile.

Luululised mõtted moodustavad uue reaalsuse, mida pole vaja tegelikkusega võrrelda. Kõik on iseenesestki mõistetav ja vaid „loll“ ei näe tumedat kätt kulisside taga. Tegemist ei ole (peaaegu kunagi) sensoorsete häiretega, vaid tajude moonutamisega, mida kogevad lahjendatud kujul ka täiesti normaalsed inimesed: peatüki alguses kirjeldatud lotovõidu või palganumbri näitel. Paranoilise skisofreeniku tüüpilisteks hallutsinatsioonideks on petlikud abikaasad või elukaaslased, kes vaid otsivad võimalusi skisofreeniku selja taga naabri või juhututtavaga voodilinade vahele pugeda. Isegi tõenditel, et „petja“ viibis petmise hetkel kõrgel maa kohal lennukis, mitte naabrimehe magamistoas, ei ole mingit alust, sest lennupiletid on võltsitud, võõra riigi sularahaautomaadi väljavõtted fabritseeritud, ja kõik üksnes selleks, et paranoiku toit ja hingatud õhk sihipärase taktikaga mürgitada. Sellesse vandenõusse on segatud nii lennufirmad, suurkorporatsioonid kui pangad, kelle ainuke eksistentsi mõte on aidata paranoilise skisofreeniku romantilist partnerit uue eluga alustada.

Kui paranoilise skisofreenia diagnoosimiseks on tarvilik kõigi kriteeriumite olemasolu, siis paranoilise isiksusehäire puhul nii ei ole. Võrreldes paranoilise skisofreenia kolme kriteeriumiga on paranoilisel isiksusehäirel neid seitse, kuigi tegemist on märksa „leebema“ häirega, mis ei sisalda luululisi mõtteid ja hallutsinatsioone. Isiksusehäiret saab diagnoosida skisofreeniku puhul vaid siis, kui paranoilise isiksusehäire kriteeriumid eksisteerisid enne luulude tekkimist või eksisteerivad peale nende kadumist.

Ometi on paranoilise isiksusehäirega isikut tavainimesel raske luulude käes mitte vaevlevaks pidada. Paranoiku üldine ärevus ja vastuvõtlikkus negatiivsetele vihjetele on fenomenaalne.

Kui imetleda tema uhiuut autot, loeb ta sinu kiitusest vihjamisi välja, nagu kahtlustaksid sa teda pangaröövis, sest muul viisil ta nii kallist autot endale lubada ei saaks. Kui sa kiidad ta saavutusi, siis usub paranoik, et sa vihjad kriitikaga tema võimekusele veelgi paremini esineda või hakkama saada. Kui sa imestad, kui kena elukaaslase ta on endale saanud, siis on ta kindel, et sa ei pea teda viimase vääriliseks.

Need vihjamisi välja loetud tõdemused tekitavad sagedasi vihapurskeid ja pikalt tulel hoitud põlastust. Eriti „luululine“ võib isiksusehäirega isik olla aga sellesama romantilise partneri või elukaaslase jaoks, keda paranoik, nagu ka tema skisofreenne „teisik“, truudusepetmises kahtlustab. Kui paranoilise skisofreeniku puhul nimetatakse seda kiivusluuluks, mis tõestusmaterjali ei vaja, siis isiksusehäirega inimesel võib kahtlustamiseks vaja minna reaalseid aluseid. Mida ta lõpuks ka leiab. Vähemalt kallima vihaga väljapahvatatud „ülestunnistuse“ näol, mis on motiveeritud reaktsioonina paranoiku pidevale umbusaldamisele.

Paranoilise isiksusehäire puhul tekivad sellised arusaamatused ja kohati ilmselged eksimused tema tajude ekslikkusest, mida võivad kogeda ka normaalsed isikud.

Peale töölt koju naasmist enda eest segamini aetud voodit leides, hakkab paranoiku fantaasia koheselt lendama. Kui normaalne isik otsib truudusepetmisele pigem vastandlikke põhjuseid, siis paranoik valib esmase valikuna just petmiskahtluse. Ebalevalt käituv või oma telefonikõnesid varjav kaasa tekitab ka normaalses isikus paranoilisi kahtlusi, kuid paranoiku jaoks piisab kõige väiksemast vihjest, mis hakkab kiiresti uusi tõestuslõngasid maha jätma. Oma kahtlused esitab paranoik väga ründaval viisil ja suure tõenäosusega koheselt peale ülestegemata voodi avastamist.

Koju naasnud elukaaslane leiab eest segipaisatud toad (asitõendid tuleb ju üles leida!) ja vihase paranoiku, kes vaevu ennast talitseda suutes talle vihaselt silma puurib (asitõendite mitteleidmine tekitab veel suuremat ärevust). „Kes see raibe on?“ pahvatab ta tööpäevast väsinud kaasale näkku ja ülekuulamine, mis kestab hilise õhtutunnini, võib alata. Kui see kooselu peaks lagunema, peab paranoik ilmselt elu lõpuni viha oma „truudusetu“ ekskaasa vastu.

Tavapäraselt usuvad paranoiliste inimeste süülaviini alla jäänud elukaaslased, naabrid, töökaaslased või sõbrad, et süüdistuste põhjuseks on hallutsinatsioonid või illusioonid, kuid enamasti tuuakse põhjuseks idiootia, mille all iga paranoik peaks kindlasti vaevlema. Paraku on kumbki seletus väär. Luululine skisofreenik ei suuda end kaua teiste eest peita, kuid paranoilise isiksusehäirega inimene tekitab teistes pigem meelehärmi ja ahastust, sest enamasti käitub ta normaalsusele lähedaselt. Paljud peavad tema käitumist väljakannatamatuks, mõistmata, et tegelikkuses on tegu rikutud isiksusega, mitte iseloomu iseärasusega, mida saaks palja tahtejõuga muuta.

Kuid patoloogiliselt paranoilise isiku käitumiseelistustes pole armukadedus kaugeltki domineeriva iseloomuga. Lisaks sellele, et ta kaldub kahtlustama kõiki ja kõike, tulevad isiksusehäirega kaasa teised sellele häirele stereotüüpsed käitumismustrid, mida on teistele talumiseks alati üks liialt palju. Isiksuse suutmatus etendada immuunsüsteemi ülesannet produtseerib jadaühenduses üha uusi häireid käitumises, nagu põhjustab esimese doominokivi langemine ka järgnevate epideemilise langemise.

Kui sina suutsid näiteks tõmmata enda käitumise juures tugevaid seoseid paranoilise isiksusehäire kirjeldusega, siis suurema tõenäosusega on sinu puhul tegemist paranoilise iseloomuga mitte isiksusehäirega juba sellel tähendusrikkal põhjusel, et sa enda juures paranoilisi isiksusejooni esmajoones üldse märkad. Sel juhul on sinu käitumise juures iseloomulik olla umbusklik ja kahtlustada teisi – mõnikord ka alusetult, mis muudab sinu iseloomu väga hämaralt klassifitseerituks.

Kuid jällegi, kui paranoilise isiksusehäire kriteeriumiteks on seitse sümptomit, siis paranoilise isiksuse puhul võib neid olla palju vähem või on nende esinemine märgatavalt vähem ekstreemne. Just nimelt ekstreemsus sobib isiksusehäiret kõige täpsemalt iseloomustama, kui me räägime üleüldse iseloomujoontest. Ilmselgelt ei muuda kellegi käitumist ekstreemseks ülim tundlikkus tõrjumise ja ebaedu suhtes, kuid kindlasti tundub see mõnele teisele inimesele räige iseloomu rikkena, kui siia lisada veel solvangu ja haavamise püsiv mitteandestamine ning kalduvus kaua viha pidada; umbusklikkuse ja kõikehõlmava kalduvuse kogemust moonutada, tõlgendades teiste neutraalseid või sõbralikke tegusid kui vaenulikke või põlglikke; oma õiguse visa ja sõjakas tagaajamise, mis ei sobi kokku tegeliku olukorraga jne.

Isegi kui sul on tugevad paranoilised või vältivad iseloomujooned, ära tunne ennast veel õnnetuna! Evolutsiooniliselt on umbusk võõraste ja mittesugukonna liikmete vastu täiesti põhjendatud, mida peetakse normaalseks nähtuseks juba esimese eluaasta teisest poolest alates. Vanemad pole meid lapsepõlves asjata manitsenud tänaval juurde astunud võõraga mitte kaasa minema või temalt midagi meeldivat vastu võtma. Inimene, kes, pooletoobiselt lillekimp näpu vahel, suundub tihedas põlismetsas kahtlaselt sahisevate põõsaste poole, võib juba peale esimest sammu olla määratud hukkumisele. Kartlikkus ja hirm võõrastes (sotsiaalsetes) situatsioonides ei ole seega kaugeltki normaalsusest hälbivad.

Paranoia äärmuslik vastand on naiivsus, mis ei sea meie teele vähimaidki takistusi täiesti ilmsetesse lõksudesse astumast ja me oleksime soovinud tagantjärele tarkust tunnistades olla pigem paranoilised kui naiivsed.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.