Kui tähtis on lapsi mõista!

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 61
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Kes on pärit minuga samast põlvkonnast, on kindlasti kuulnud emadelt lugusid, kuidas nad peale sündimist ema käte vahelt võeti, tihedasse linakookonisse mähiti ja teiste omasugustega inkubaatori-laadsesse palatisse jäeti. Ainsatel kordadel, mil seda rutiini lubati rikkuda, viidi imik ema rinna juurde, et too saaks last vähemalt loomulikul teel toita.

Kõiges muus olid sadistlikud reeglid suutnud looduslähedast ema-lapse sidet steriilsusega lõhkuda, otsekui muutes ema lapse jaoks võõrobjektiks, kelle kahjulikku mõju lapsele suudeti (korraks) 20. sajandi keskpaigas teaduslikult ära põhjendada. Kuidas oli aga evolutsioon jätnud miljonite aastate jooksul ellu neid imikuid, kes veel enne nabaväädi läbilõikamist ema rinnale tõsteti, seda ei oleks osanud sellel ajahetkel veel keegi mõistetavalt põhjendada.

Viimane maailmasõda paiskas lugematuid elusid laiali, lõpetas ühed ja sünnitas teised. Suurim hukkunute arv oli tsiviilisikute seas, mitte sõjategevuses osalenud sõdurite ridades. Kõige suurimad kaotajad olid aga lapsed, kelle vanemad ja sugulased sõjamöllus jäljetult kaotsi läksid. Sotsiaalne kriis möllas kõikjal, kuid ometi leidsid kaastundlikud isikud endas selle jõu, et õnnetud lapsed kokku korjata ja neile peavarju pakkuda. Samuti tekkisid esimesed lastehoiud, et emad saaksid nüüd uudse sotsiaalse liikumise esirinnas tööle minna – naistele oli korraga tööturg avatud.

Sõja tingimustes oli jäänud abikätest alati vajaka, mehed olid rindele saadetud ja maha jäänud naised pidid nende eest kogu töö ära tegema, muidu oleks majandus ja sõjatööstus kokku varisenud. Loomulikult ei saanud pommiliini komplekteerida karjuvat last samal ajal käevangus hoides. Esimest korda inimkonna ajaloos lahutati lapsed kollektiivselt varakult emadest ja kodusest keskkonnast, et toita sõjatööstust, majandust ja seksuaalset iseseisvumist. Mõistetavalt harjusid lapsed sellega ära: algul küll protestisid, kuid jäid õige pea alistunult vakka. Kes poleks kuulnud sõnakäändu, et lapsed harjuvad kõigega! Mina olen küll.

Vajadus vanemaid kaotanud laste ja töötavate emade laste hoidmiseks kasvas ilmasõja ajal plahvatuslikult. Selle liikumise harjal purjetades avas 1941. aastal keegi Anna Freud Hampsteadi lastehoiu, mille personali hariti tuntud Sigmund Freudi psühhoanalüütilise tõekspidamise vaimus.

Anna Freud õpetas oma töötajatele sekkumatu jälgija tööd, mis sarnaneb loomade vaatlusele nende loomulikus keskkonnas. Sekkumine või keskkonnaga manipuleerimine on vaatluse vältel audentsuse huvides rangelt keelatud, kuna see saastab õrna ökosüsteemi vaatlustulemusi. Passiivse vaatluse tulemusel avaldati laste arengu teemadel mitmeid uurimistöid, seetõttu nõudis Freud seda oskust kõigilt, isegi palgatud katlakütjalt ja majavalduste koristajalt, kes oli tulnud Freudi lastehoidu tööle koos oma abikaasaga. Nii oligi Anna Freud palganud oma abikäteks perekond Robertsoni, selle ühe liikme katlakütjana, teise vanemateta imikute hooldajana. Kuid iseäranis just meessoost Robertson oli loomupäraselt osav märkama laste käitumise juures mustreid ja tegema nende kohta erapooletuid ülestähendusi, millest sai kasu ka härra Robertsoni järgmine tööandja.

Ligi seitse aastat peale katlakütja karjääri alustamist hinnati James Robertsoni vaatlejavõimekust sel määral, et värvati lastepsühholoog John Bowlby poolt, kes oli alustanud uuringutega vanemliku lahutamise mõjude kohta. Nii kummaline kui see tänapäeval ka ei tundu, ei viinud Bowlby uuringuid lahutusmõjude kohta läbi mitte lastekodudes, vaid lastehaiglates, kuhu tänapäeval on kõigil lapsevanematel vaba ligipääs. Kuid möödunud sajandi keskpaigas ei olnud Briti lastehaiglasse paigutatud lapse ja tema vanema tihe suhtlemine kaugeltki aktsepteeritud. Pigem oli see taunitud.

Keeldu peeti vajalikuks, et vältida haigla rutiini ja laste häirimist. Haiglavisiidid ainult „ärritasid“ lapsi, kes võisid peale vanemate külaskäiku endast välja minna ja käituda personali tööd segavalt: nutta, hüsteeritseda, mitte lasta ennast puudutada, muutuda kartlikuks. Äärmisel juhul lubati vanemaid vaid üksikutel kordadel oma lastega kohtuda, eelistatult võisid nad last vaid läbi spetsiaalse akna jälgida. Õed, arstid ja sanitarid olid juba ammu täheldanud, et laps „rahuneb“ millalgi peale haiglasse toomist ja palatisse paigutamist kui vanemad neid pidevalt ei külasta. Nutt vaibub lõpuks ja laps muutub meditsiiniliste operatsioonide õnnestumise seisukohalt väga mugavalt kuulekaks. Ideaalseks patsiendiks, kes ei virise, töötab personaliga kaasa ja lõpetab oma tüütava kisa, mis häirib peale täiskasvanute ka teisi lapsi.

Enamikes Briti lastehaiglates jäid visiidiajad vaid paarile tunnile nädalas, mõnes haiglas olid visiidid sootuks keelatud. Laste käitumine haiglaruumides oli kogu personalile teada, nagu ka see, kuidas see peale pikaajalist eemalviibimist vanematest muutus. Ometi jäid kõik mugavalt ignorantseks, sest tolleaegsetelt meedikutelt ei nõutud lastega tegelemiseks muid oskusi kui rangelt erialaseid. Mõistetavalt segab hüsteeriliselt nuttev ja ennast lahti kiskuv laps selliste tavapäraste meditsiiniliste protseduuride läbiviimist nagu medikamentide manustamist või süsti tegemist.

Selline käitumine mõjus eriti frustreerivalt personalile, kes oli senini enamasti vaid täiskasvanud patsientidega kokku puutunud. Lastehaiglat ei vaadatud mitte kui hoolekande asutust, mis peaks arvestama oma patsientide psüühiliste vajadustega, vaid kui meditsiiniasutust, kus tegeletakse üksnes kehaliste probleemidega. Õed ja arstid rahuldasid eesrindlikult laste füüsilisi vajadusi, kuid ei teinud märkamagi nende psüühilistest vajadustest. Nagu juba öeldud – meedikute arvates käitusid lapsed paremini, kui vanemad neid oma kohalolekuga ei ärritanud. Mõistmata, et laste hülgamine tuli üksnes neile, mitte väikestele patsientidele, kasuks.

Kummalisel kombel ei jäänud see märkamata ühele „vähemempaatilise“ soo esindajale, kellel veel enamgi puudus vastav eriharidus nii meedikuna kui lastepsühholoogina. James Robertson tajus isoleeritud laste stressi lausa intuitiivselt, nagu võiks seda iga sigimisealine naine tunda. Peale kaht aastat harjumuspärast tööd lastehaigla erapooletu vaatlejana ei pidanud Robertsoni närv enam vastu. Laste kannatuste pealtvaatamine tundus talle vastuvõetamatu, kuid sama aktsepteerimatu oli kõrvale vaatamine. Küllap oleks meest liigses võhiklikkuses süüdistatud või sunnitud teda kuulama tüüpilist spetsialistide „minionide“ retoorikat – „kes oled sina, et sel teemal kaasa rääkida“ -, kui ta poleks amatöörkaamera kätte haaranud ja jäädvustanud filmilindile selle rakursi, millega nägi tema maailma läbi oma silmade.

Saanud toetusena uurimistööks taskuraha, ostis ta kaamera ja valmistas 80- minutilise emotsionaalse tõsielulise draama nimega „Kahe-aastane läheb haiglasse“ (A Two-year-old goes to Hospital). Lisaks puudulikule psühholoogilisele haridusele polnud mees kordagi elus isegi filmikaamerat käes hoidnud. Vaatamata sellele sai linateosest hitt nii psühholoogide kui kasvatusteadlaste seas, kes polnud oma kõrgeltharitud silmadega näinud seda, mida võhik must-valgel ekraanil paista lasi.

Bowlby tegi Robertsonile rangelt selgeks, et mingit sekkumist filmi jäädvustamise ajal aset leida ei tohi ja peaosaline peab olema suvaliselt valitud. Vastasel korral on publiku ründav reaktsioon juba ette garanteeritud. Säärane erapooletus tõstis filmi riiklikku tähtsusega ajaloodokumendiks, mida senini Briti Riiklikkus Arhiivis säilitatakse.

Filmi peaosatäitja 2-aastane Laura läks 8 päevasele pisioperatsioonile haiglasse. Filmikaadritel otsib üksinda jäetud tüdrukuke võretatud haiglavoodis istudes meeleheitlikult silmadega ema ja pühib aeg-ajalt silmi. Ta on segaduses ja hirmunud. Võõrad näod ja (vänged medikamentide) lõhnad ümbritsevad teda. Tema ema on kadunud. Päevad hiljem kaisutab ta valget päevatekki, nagu isetehtud nukku, ja kaisukaru ning näib olevat fantaasiamaailma sukeldunud. Mehehääl taustal teatab, et „on kerge arvata, nagu oleks ta kohanenud. Ta ei nuta ega nõua tähelepanu.“ Tüdruk ei vaata ka kaamerasse, vaid hoiab pilgu kõrvale keeratud. Mänguajal tuleb tema juurde med-õde. Sel päeval kulub kontakti loomiseks päris hulk aega. Kuigi naine püüab tüdruku tähelepanu mänguasjadega äratada, ei reageeri tüdruk, hoiab närviliselt pöialt hammaste vahel ja vaatab altkulmu kui nurkaaetud metsloom, keda üritatakse kodustada. „Varsti ilmuvad emotsioonid,“ teatab diktor. „Ära tee!“ ütleb tüdruk trotslikult ja võtab naise käest oma kaisukaru. „Miks see poiss nutab?“ küsib ta hetke pärast ja hakkab koheselt ka ise nutma. „Ma tahan oma ema!“

Tundub tõepoolest mõistetamatu, kuidas filmilt nähtud emotsioonid ei tekitanud kelleski varasemalt kahtlusi, et selline laste kohtlemine on mingilgi määral väär. Küsinud endalt, kas lapse pisarad koosnevad tõesti veel millestki muust kui veest! Mõistetavalt toibus terve riik hiljutisest sõjast, mis muudab igaühe paratamatult kalgimaks. Kuid ometi leidus selles düstoopilises maailmas keegi, kes valitsevale suhtumisele kinda heitis. Palju on vaja isiklikult inimlikku valu ja vaeva kogeda, et seda lõpuks rutiiniks pidada? Tänaseni küsin ma endalt, kuidas on võimalik töötada lastekodus kasvatajana või laste hooldusküsimusi arutava kohtunikuna. Ehk polegi mul tarvis küsida, palju kulub emotsioonide tuimestamiseks, vaid seda, palju kulub lõplikuks kalgistumiseks. Küllap on ignoreerimise ja kõrvale vaatamise jõud kõikvõimas. Kes on pädevad midagi kaasa öelda, ei oska seda sündmuste keskel teha; kes ei ole pädevad, neid ei võeta kuulata.

Nagu Bowlby nii tabavalt oma raamatus ütleb, tsiteerides George Elioti luuletust üksinda unest ärkavast lapsest, kes ei suuda ema leida: „aegade algusest peale on emad ja poeedid tundnud ängistust emahülgamise tekitatud kurvastuse pärast, kuid alles viimastel viiekümnel aastal on see teaduse tähelepanu äratanud“. 

Filmi vahendatud uue vaatenurga valguses mõistis terve riik korraga, et senini on „heaks“ lapseks peetud „hästi“ kohandunud last, kasvatusteadlaste kui laste tervisega tegelenud spetsialistide arvates. Lapsed olid justkui omaette olendid, mittefunktsioneeriva ajuga, kellele täiskasvanute suured tunded võõraks jäid. Nad olid väikesed tulnukad, kellel polnud oma väikeseid soove, vaid kes olid oma vanemate armu alla jäetud.

Ka tänasel päeval arvavad paljud lapsevanemad samuti. Erinevalt tänapäevastest vanematest saavad poole sajandit tagasi elanud vanemad end välja vabandada, sest mingeid murrangulisi uuringuid ei oldud lastega kuni selle hetkeni läbi viidud. Esimesed süstematiseerimata laste käitumise uuringud viidi Anna Freudi poolt läbi Hampsteadi lastehoius ning Robetsoni poolt lastehaiglas ja mõnikord haiglasse paigutatud laste kodudes enne ja pärast haiglavisiiti. Küllap esmajoones seepärast, et valitseva seisukoha järgi ei laienenud inimõigused lastele ja kohati ei peetud neid ka inimesteks; vaid nagu Sigmund Freud arvas, on nad üksnes oma tungide maised kehastused – mida küll kehvasti koheldes võib lootusetult rikki ajada.

Robertson juhtis tähelepanu fenomenile, et kui laps ei saa täiskasvanutelt abi, pöörab ta stressi enda sisse ja ei lase seda enam vabaks. Kõrvaltvaatajatele jääb mulje, et laps on rahunenud ja leppinud uudse olukorraga. Vaikne ja pealtnäha rahulik laps on aga märksa hullemas psüühilises seisundis kui laps, kes oli veel suuteline nutma. Robertsoni film sundis Briti haiglaid õige pea oma külastuspoliitikat üle vaatama ja muutma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.