Kui lihtne on lapsevanematel mõista lapsi valesti

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 22
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Ruum oli palavaks köetud ja õhk oli väljahingatud hingeõhust paks. Juba kahe minuti jooksul oli seda täitunud umbes nelja-aastase tüdruku hädakisa, saatjaks tema ema läbematu kärkimine. Teised ruumisviibijad olid süvenenud igaüks oma tegevusse. Kui tavapäraselt rõkkas kõikjal naerust ja sõbralikust nöökimisest, siis nüüd oli maad võtnud masendunud vaikus, kui mitte arvestada sõjaka duo omapoolset panust olustiku muutmiseks. Ka suurimad irvhambad eelistasid sõnatult enda varbaid põrnitseda. Kõigi nägudel oli näha allasurutud pinget, mida maskeeris pokkeriilme. Võõras draama oli nad tahtmatult enesesse tõmmanud. Kuid ei ema ega tütar lasknud end sellest häirida.

Akende taga lõõtsuv pakane oli juba terve nädala sundinud kõiki pugema enne välisuksest väljumist mitmete riidekihtide vahele, kuid väikesel tüdrukul olid õue mineku suhtes teised plaanid. Täies rõivis ema sulas palavuse käes lausa silmaga nähtavalt. Tema häiritus koondati ühte vihasesse sõnavalingusse. Tüdruku sülelapsest väikeõde räskles samuti põrandal, kuid tema ei otsustanudki sekkuda. Olukord oli ema jaoks täiesti vastuvõetamatu. Ta tütar lihtsalt keeldus tema tempoga ja välitemperatuuri nõudmistega kohanemast. Viimaks viimsegi riidehilbu lapsele selga saanud, tõukas ema kiljuva tütarlapse ukse poole ja kadus, jättes endast maha ruumitäie nõutult pilke vahetavaid pealtnägijaid.

Kas selle häiritud ema meeleseisundit oleks kuidagi muutnud teiste sekkumine? Ehk paari soovituse andmine lapsekasvatusküsimustes? Seal ruumis viibides ei jäänud kahtlustki, et kõik soovisid üksmeelselt, et tülitsev paar võimalikult kiiresti lahkuks. Milleks visata veel kütust tulle, kui see võib sulle endale näkku plahvatada. Las igaüks tegeleb ise oma probleemidega – meil on neid endilgi piisavalt! Sellised situatsioonid on tavapärased. Ümbritsevate reaktsioonist rääkimata. Ilmselt on iga vanem kordki oma närvid lootusetult ära kaotanud, kui ta laps näib otsekui nimelt tema lepliku loomusega mängivat. Olen isegi mina rohkem kui kord isana samas rollis kannatanud ja tunnistan, et esialgne süütu kriis eskaleerub hämmastava kiirusega millekski selliseks, mida tagantjärele ei sooviks mäletada, omaks võtmisest rääkimata.

Laste füüsiline karistamine on väärinud arenenud lääneriikides viimastel aastatel järjest enam taunimist. Pole mingit kahtlustki kõrvakiilu koheses efektis ja toimes. Küllap on sedasi mõtlevad vanemad kogenud isegi lapsepõlves sarnast suhtumist. Kahjuks on nende lapsevanemate mälu selektiivne. Nad suudavad meenutada küll põhjuseid, miks nende vastu käsi tõsteti, kuid ei suuda taastada tundeid, mis selle kogemusega kaasnesid. Samas iga täiskasvanu, kes on füüsilise vägivalla süütuks ohvriks langenud, teab rääkida alandusest ja jõuetusest. Mida võiksid rääkida need lapsed, keda on kolm või neli korda suurema kehamassiga ja kaks korda pikem agressor rünnanud, sattudes otsekui arvutimängu, milles hiiglaslikud sookollid tema elu kallale kipuvad. Vaevalt suudaks abitu laps oma raevunud vanemat tohutust sookollist eristada. Mõnikord tundub uskumatu, et seesama vägivallatsev lapsevanem tundis end vähemalt üks kord elus – kui tema laps sündis – õnnelikuma inimesena maamunal.

Laste verbaalne ja füüsiline väärkohtlemine on muutunud uueks tegelikkuseks, lapsekasvatuse referentsiks ehk võrdluspunktiks. Eriti ekstreemselt on sellele lähenenud Lõuna-Korea seadusandlus, mille kohaselt oli alates 1960. aastast kuni tänase päevani lapse peksmine iga vanema seaduslik õigus. Nüüd, kui liberaalsus ja humaansus imbub ajapikku ka perekonnaringi, on hakatud sellele ainuõigusele viltu vaatama, mis sunnnib seadusandjaid tõsiselt kaaluma antud seadust muutma või karmistama. Paraku võtavad mõned vanemad oma järelkasvu väärkohtlemist kui jumala poolt antud inimõigust. Konservatiivsete vaadetega lapsevanemate liikumise juht Lee Kyung-ja ütleb antud olukorra illustreerimiseks midagi ilustamata: „Mina peksan oma lapsi edasi isegi siis, kui selleks on vaja nendega sõlmida kirjalik kokkulepe. Ma keeldun neile andmast süüa ja maksta nende õpingute eest, kui nad ei kuula oma vanemaid.“ Selles ühiskonnas on kokkuleppeline refenrentspunkt füüsilise karistuse kasuks kallutatud, olenemata igasugusest riigipoolsest sekkumisest. Vaatamata isegi statistikale, mille kohaselt on lõuna-korea laste väärkohtlemisjuhud viimase 16 aasta jooksul rohkem kui kümnekordistunud.

Ka meie – iidse lääneühiskonna liikmed – kirtsutame perekonnasisesest väärkohtlemisest kuuldes esimese asjana nina, kuid võtame lõpuks paratamatusena, sest need uudised tulvavad igast küljest peale. See pälvib vaid sekunditeks, paremal juhul minutiteks, meie tähelepanu. Pereelu pole kunagi varem olnud nii läbipaistev ja kõrvalise pilgu jaoks avatud ning iga täiendav infokild tekitab küllastuvust. Internetifoorumid kubisevad südantlõhestavatest lugudest, mis muudavad meid ajapikku tuimaks. Ju siis on muutunud aktsepteeritavaks avalikus kohas oma lapse peale karjumine ja tema müksamine või koguni peksmine. Selle vaatepildi tunnistamine teeb meie südametunnistuse sel hetkel kergemaks, kui me isegi oleme sunnitud oma last kõrvakiiluga kostitama. Sest see on uus tegelikkus. Kõik näivad toimivat sedamoodi. Lapse kasvatamine tundubki sama lihtne, kui kinnisilmi lapsevankri lükkamine. Küll pisut keerulisem kui lapse eostamine, aga ikkagi lihtne.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.