Kiskjalik suhtetants ohvri ja väärkohtleja vahel.

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 8
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

On tarvis kahte, et tantsida tangot. Ilma tantsupartnerita jääks kogu show ära. Oleks väga tore, kui partner suudaks sinuga ühte sammu pidada ja ei komistaks su varvaste otsa, mis oleks väga piinlik ja valulik.

Nii kummaline kui see ka ei tundu, on isegi väärsuhtes tarvis mõlema partneri poolset sünkroonset kulgemist, et suhet elus hoida. Kuigi antud suhe näis üleüldse surnult sündivat.

Emotsioonid on vajalikud motivaatorid psüühiliseks ja füüsiliseks reageerimiseks välistele või sisemistele mõjuritele. Emotsioon juhib isiksuse tähelepanu sellele, et mingit konkreetset käitumist, mida isiksus ei taju alati konkreetsena, tuleb muuta: lõpetada või alustada. Emotsioonide õnnestunud ja piisav haldamine võimaldab meil end tunda õnnelike ja enesekindlatena ehk kompetentsetena. Enamasti suudame me emotsioone kontrollida õpitud automaatika abil.

Soodus õpikeskkond ehk õnnelik lapsepõlv on õpetanud emotsioone tajuma ilma ekstreemsete tõusude-mõõnadeta ja reaktsioon nendele on tasakaalustatud. Väärkohtlev kasvatus muudab emotsioonide haldamise aga strateegiaks, mida tuleb iseseisvas täiskasvanuelus suhetes lähedaste isikute ja teiste inimestega jäigalt rakendada. See takistab töötavaid sotsiaalseid oskuseid ilma negatiivsete eelarvamusteta omandada ja loob isiksuse instrumentide tööd mõjutava kestva emotsionaalse fooni ehk meeleolu, mida me nimetame vihaks, ärevuseks ja kurbuseks ning mis võib lõpuks moonduda kontrollivajaduseks just nende samade emotsioonide vältimiseks või kaotamiseks.

Paraku hakkab emotsionaalselt pime isik, kes ei pea konkreetseid emotsioone endast lähtuvaks, otsima selle lätteid teistes ja teeb alguse süüdistamise ja kriitika suletud ringile. Tegelikkuses on ka süüdistamine üks osa agressiivsetest toimetulekumehhanismidest, mis annavad meile käitumuslikud suunised. Kõige enim tuntud toimetulekuviisid ongi lepitamine ja süüdistamine, nende järgi saame isikusetüüpe kutsuda vastavalt lepitajaks ja süüdistajaks.

Lepitaja on juba varases lapsepõlves õppinud ära kohanemise kunsti, ta ei soovi keskkonnaga vastanduda, vaid sellesse sulanduda, vältimaks valusaid psüühilisi või füüsilisi kogemusi, mis vastandumisega kaasnesid. Tüüpilisteks keskkonnateguriteks on siin perekond ja väärkohtlev vanem, kes sundis kas teadlikult või alateadlikult last süüd kõige toimuva eest endale võtma. Kuna laps tunneb vanema käitumisest põhjustatud süüd, üritab ta nüüd kõigest väest kõike katki tehtut parandada – ta kogeb moraalset ärevust. Et aga edasine vastandumine on ebasoovitav, loobub ta lõpuks vabatahtlikult individuaalsetest soovidest ja vajadustest. Ta on kui tapeet, mis toa seinas üritab hea välja näha ja taustaga sulanduda ning tunneb end häbistatuna seinale paisatud süljelärakate pärast.

Süüdistaja pärineb täpselt sarnasest düsfunktsionaalsest perekonnast, kuid tema on üle võtnud oma vanemate kombe süüdistada. Enese lepitaja kombel alla surumine tundub temale veelgi valusam kui ülekohtu vastu hakkamine. Nii hakkab süüdistaja kõigile näpuga näitama, võtmata endale mingit vastutust ei teiste ega enda probleemide pärast. Ta taandab end psüühiliselt keskkonnast, kuid jääb füüsiliselt paigale. Ta ei võtnud lapsena süüd endale ja ei tee seda ka täisealisena. Sarnaselt süüdistamisele toimib ka muutmise käsutamine: „Võta endaga midagi ette, sinu reageerimine on muutunud võimatuks!“ See on üks osa tingimustega armastusest, kuid pole lähtunud soovist mitte partneri juures mingeid positiivseid muutusi näha, vaid soovist enda ebakindlust intiimsuse kadumise kartuses tugevdada. Sel viisil nõuab kiskja oma ohvrilt pidevat truuduse ja lojaalsuse tõestamist.

Need kaks isiksusetüüpi on rajatud teadlikele oskustele indiviidina toime tulla. Antud oskus ei pea omama ei positiiset ega negatiivset väljundit, ta ei pea olema produktiivne ega mitteproduktiivne. See lihtsalt on, saades mõjutusi iseloomult ja mõjutades ise kognitiivseid skeeme ja põhiuskumusi, eesmärgiks vähendada sisemist psüühilist ebamugavust. Lepitajad kasutavad toimetulekumehhanismina sageli huumorit, muutudes seltskonna lemmikuteks, kes suudavad ka enda kulul nalja teha. Süüdistajad kasutavad meelsasti agressiivset füüsilist või verbaalset väljaelamist, sest kõik nende lähedased ei ole nõus vabatahtlikult süüd nende eest endale võtma.

Nii leiavadki süüdistajad oma suhtekaaslaseks lepitaja, kes tunneb rahuldust, et saab süüdistaja ärevust leevendada. Nad mõlemad ihaldavad kaost, üks neist külvab seda ja teine korrastab. Tüüpiline lepitaja läheb suhtesse alkohoolikuga, kelleks oli lapsepõlves ka üks või mõlemad tema vanematest. Ta võimaldab alkohoolikul tema kahjulikke harjumusi elus hoida ja loobki kaassõltuvussuhte. Süüdistaja pole aga sugugi selle eest tänulik, vaid leiab lepitaja allaheitlikus käitumises ühe põhjuse oma alkoholismile.

Kumbki isiksus ei leia kontakti oma sisemiste emotsioonidega, vaid on nendest võõrandunud. Lepitaja ei aktsepteeri viha, süüdistaja ei aktsepteeri süütunnet. Nad üritavad pinnapealselt tajutud emotsioone vältida, kuid parim viis on selleks leida keegi teine, sest arusaadavalt ei saa lepitaja üksi olles kedagi lepitada ja süüdistaja üksi olles kedagi süüdistada. Nii tõmbuvad nad teineteise külge ja selles univeraalses külgetõmbetantsus etlevad süüdistajad suhtekiskja, lepitajad tema ohvri rolli. Kaassõltlasena loodavad nad, et teine pool suudab neid tingimusteta mõista ja aktsepteerida, kuid seda on liialt palju oodatud inimestelt, kes on ennast emotsionaalselt hüljanud.

Enamiku suhtekiskjate iseloom on mõjutatud (nartsissistlikust) sisemisest ebakindlusest ja (piiripealsest) emotsionaalsest labiilsusest, kuid mitte kõik neist ei otsusta (antisotsiaalselt) kiskjaliku vasturünnaku, vaid (makjavellilikult) keskkonnaga manipuleerimise kasuks. Sedaviisi toimides on nad valinud toimetulekumehhanismiks füüsiliselt ohutuma agressiivsuse, mis lubab neid endid sellest hoolimata sama kompetensena tunda, nagu abikaasat peksev mees. Vägivaldne mees kahetseb vahel oma „vägitegusid“, silmates segipekstud kodu ja veritseva huulega abikaasat. Enamasti seda ta siira ilmega ka oma vägivalla ohvritele jutlustab.

Inimisiksuse juures ei saa midagi sirge joonlauaga mõõta, see on kirev segu erinevatest isiksusejoontest. Pole olemas stereotüüpset kiskjat, nagu pole olemas ideaalset inimest, vaid on erinevate isiksusejoonte mikstuur, mis on omakorda mingil individuaalsel tasemel esindatud, nagu liigsoolane supp või liigmagus puder. Sellest hoolimata saame me eristada kolme peamisest kiskjalikku tüüpi – vägivaldset reageerijat, külmaverelist kaalutlejat ja neurootilist hädaldajat. Nemad etlevad eelmises peatükis kirjeldatud Draama Kolmnurgas peaosasid.

Neurootiline hädaldaja peab enim manipuleerima, et kaotada väärtegudele järgnev kahetsustunne, külmavereline kaalutleja peab viima teised selleni, et nood annaksid omandi üle vabatahtlikult ja sunniksid neid ennast lõpuks ohvritena tundma. Kui see neil ei õnnestu, etendavad nad mõlemad vägivaldse reageerija ülesannet. Nemad ongi lähisuhte psüühilise või füüsilise väärteo kordasaatjad – suhtekiskjad. Nemad kasutavad ärevuse maandamiseks süüdistamist ja põhjendamist, miks oli vaja reageerida.

Nagu võib kriitikale või välisele ebakõlale reageerivate ebakindlate isiksuste käitumismuster kõikuda füüsilise ja psüühilise agressiooni vahepeal, on ka nende sisemine enesepilt erinevatest liikidest. Neurootiliselt reaktiivsed (füüsiliselt või verbaalselt vägivaldsed) isikud võivad käituda impulssiivselt ja alateadlikult ning vahest harva oma tegusid hiljem kahetseda. Siia liigituvad piiripealsed ja histrioonilised isikud. Kuid on neidki, kes peavad igasugust reageerimist enesestmõistetavaks ja õigustatuks, nagu psühhopaadid ja nartsissistid. Nemad ei tunne kahetsust ja käituvad instrumentaalselt sihipäraselt ja teadlikult. See annab neile (illusoorse) enesekindluse, et nad võivad teha kõike ja kõigile – sõltumata sellest, milline on teiste soov või vajadused –, ilma, et nad võiksid vastureaktsiooni karta või isegi vääriksid seda.

Erinevalt reageerijatest ei tunne instrumentaalsed isikud vajadust enda kompetentsi tõestamiseks koheselt reageerida. Nad on kaalutletavamad ja samas ka märgatavalt külmaverelisemad – emotsionaalselt nii jahedad, et isegi nende pulsisagedus ei muutu. Nad tunnetavad (õigustamist mittevajavat) omandiõigust meelisobjektile. Instrumentaalsed isikud võivad olla nii füüsiliselt kui emotsionaalselt vägivaldsed, kui plaan – mitte emotsioon – seda nõuab. Nende käitumine on hüporeaktiivne, millest tuleb koheselt lähemalt juttu.

Tänu iseenesest mõistetavale omandiõigusele imestavad nad seepärast siiralt, kui nende käitumise suhtes näidatakse üles frustratsiooni ja hakatakse end nende vastu kaitsma. Mõned seksuaalkurjategijad toovad isegi oma tegude õigustuseks ohvri soovi, täpsustamata seejuures, kas too soovis olla vägistatud või olla tapetud. Ilmselt polnudki see nende jaoks oluline. Paljud on kuulnud suhtekiskja suust fraasi: „Vaata, milleks sa mind sundisid!“ otsekui juhiks ohver mingil maagilisel kombel vägivallatseja rusikat. „Hoopis mina olen ohver!“ kurdab ta, nagu oleks kogu maailma tema vastu pööranud.

Viimase väitega esinevad enamasti hädaldajad, kelle hädaldamine muutub sama krooniliseks, nagu iga kiskjalik käitumine. Hädaldajad ei vaja lahendusi ja nad ei soovi ka oma sisemist ärevust maandada. Ärevus annab neile õigustuse hädaldada, olla see, kes nad on harjunud olema. Ärevuse kadumine võtaks neil otsekui nende identiteedi, mis muudab nad kellekski muuks kui hädaldajaks. Vägivallaga hoiavad nad oma pulsisageduse kõrgena, erinevalt reptiilisarnastest instrumentaalsetest kiskjatest, mis muudab nende käitumise omakorda hüperreaktiivseks. Nad on alati ärevust tekitavate situatsioonide otsingutel ja kui nad neid ei leia, siis tekitavad ise. Nad ei soovigi olla kompetentsed – vanemate kriitika on neis lõpilikult põlistunud. Täisealistena üritavad nad alateadlikult iga hinna eest kõigile tõestada, et nende vanematel oli tuline õigus – nad ongi saamatud. Nad soovivad end näha ohvritena ja kõiki teisi agressoritena. Kriitiline lapsepõlv peab jätkuma, kuid kuna neil ei ole enam vanemaid – keda nad võivad koguni pidada lugupeetud autoriteetideks – käepärast, siis asendavad nad viimased iga ettejuhtuva inimesega, kes võimaldab nende ohvrimentaliteeti aktuaalsena hoida.

Paraku kalduvad need lapsikud meelisviisid või harjumused, milleks on kas emotsioonide väljaelamine või varjamine (kindlasti mitte aktsepteerimine), kanduma üle täisikka, mil lapsepõlvega sarnanevad ärritajad muutuvad tahaplaaniliseks. Ometi püsivad need ärritajad lapsena kiusatud ebakindlas inimeses edasi ja täisealise isiku sees elab väike haavunud laps, kes kardab ja vihkab endiselt suuri poisse mänguväljakul. Täisealisena tajub ta lapsepõlve rudimendina sisse jäänud (psüühilist) ärritust lausa füüsilisel tasemel, kuigi ei pruugi selle põhjust mõista. Igasuguse kriitika korral hakkavad tema käed värisema, keha kattub külma higiga, kõrvus hakkab kumisema, suu tõmbub kuivaks. Me kõik oleme neid psühhosomaatilisi ilminguid kogenud ja see pole kaugeltki meeldiv tunne. Paranoilist ärevust kogenud Kuklinski tõi suunurgast kuuldavale iseloomulikke klõpsuvaid häälitusis, mis eelnesid peaaegu alati kellegi vastu suunatud vägivallategudele.

Pidevat kriitikat automaatselt eeldav ebakindel isiksus kujutab ette, et on viibib endiselt ähvardavas keskkonnas, kus tugevuse/kompetentsi näitamine on kohustuslik. Tugevuse demonstreerimisega kaasneb füüsiline heaolekutunne – kaif -, mis alandab ärevust ja nii mõjubki emotsioonide väljaelamine efektiivse toimetulekumehhanismina. Selle lõpp-produktideks on eufooriatunne, mida saadavad positiivsed psühhosomaatilised ilmingud, nagu näiteks äkiline energialaeng või joovastus, otsekui soojuse sööst läbi keha, ja ovatsioon, ülima kompetentsi tunne, mida tema kriitilised vanemad keelasid tal algselt tunda. Mõni vägistaja suudab üksnes oma ohvri vägivaldest anastamisest mõeldes seksuaalselt erutuda – tunda end seksuaalselt kompetentsena. See võimaldab kaotada ärevust tekitavaid mõtteid, et ta ei olegi suuteline mehetegusid tegema. Naist peksev või alandav mees tunneb ajutist naudingusööstu, mis lubab tal ennast hetkekski kõikvõimsana tunda. Vaim ja keha töötavad isegi väärkohtlemise korral koostöös.

Nagu näha, on kiskjalikus suhtetantsus väga olulisel kohal emotsioonid. Kuidas emotsioonid mõjutavad meie empaatiat, sellest saad lähemalt lugeda siin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.