Kes on suhtekiskja

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 17
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Mul on keeruline kedagi kiskjaks kutsuda, aktsepteerimata inimliigi paiknemist tippkiskjate hierarhias. Meie anatoomiale on omased näo eesosas paiknevad silmad, mis on kõikide maismaakiskjate tunnuseks. Binokulaarse nägemise, mis võimaldab tal hinnata suurepärast kaugust objektidest ja fokuseerida oma tähelepanu sinna, kus asuvad ka ta silmad: enda ette. Ta silmad paiknevad lähestikku pea eesmises osas, muutes nende kõrvale jääva nägemisraadiuse perifeerseks, mida ta näeb ähmaselt, vastupidiselt saaklooma omale, kelle silmad paiknevad kummalgi pool pead ja on loodud juba varakult lähenevat kiskjat silmama. Samuti on kiskja silmades muljetavaldav kogus rakke, mis võimaldab tal näha kauge vahemaa taha.

Nüüdisinimese (Homo sapiens sapiens) kuulsusrikkal vallutuskäigul maailma valitsejaks on abiks olnud meie keha, mis aitas koostöös kiskjalike liigiomadustega võidelda välja koha liikide hierarhia kõige ülemises tipus, kus tavaolukorras ükski teise liigi kiskja meid ei ohusta. Me koguni aretame ja kodustame teisi liike, et neid vajadusel maha murda ja oma toitumisahelasse lisada. Hierarhiapüramiidi alamate liikide tapmine on inimestele nii omaseks saanud, et meie tegevus on laienenud elude võtmiselt teistele kiskjalikele strateegiatele, nagu näiteks territooriumite ja muude eluks vajalike ressursside hõivamine. Inimkonna sotsiaalne evolutsioon on selliste kiskjalike toimingute olemasolu tänaseks päevaks varjatuks muutnud. Enam ei ratsuta meie õuele verejanuline võsa-aadlike röövjõuk, kes kunagi mitte väga ammuses minevikus tugevama õigusega kõik meile kuuluva endale oleks nõudnud. Enam ei lubata meil asendada odavat tööjõudu orjadega, kasutades seejuures ära rassilisi eeliseid. Enam ei saa keegi isegi ahve sundida tsirkuses kõigest pähklite eest töötama, inimestest rääkimata.

Ometi pole meie liigi kiskjalikkus kusagile kadunud, vaid muutunud osavalt varjatuks, nagu näiteks konkurentide üleostmine suurkorporatsioonide poolt, et tõsta turul jaehindu; odavate krediidilahenduste pakkumine, mis lõpuks tarbija liiakasuvõtjatega võlasõltuvusse aheldab; kallite bränditoodete võltsimine ja müümine; või keskkonna terviklikkuse ohustamine, olles samas teadlik võimalikest tagajärgedest. Vanad roomlased võrdlesid väljendiga Homo homini lupus (inimene on inimesele hunt lad.k.) inimest hundiga, kes oma suguvendi murrab, kuigi sümboolselt oli just müütiline hunt see, kes Rooma riigi rajanud kaks venda üles kasvatas. Vaatamata sellele, et me tunnistame inimeste liigivälist kiskjalikkust, ei suuda me sageli näha meie enda liigi vastu suunatud liigisisest kiskjalikkust.

Ei ole kaugeltki korrektne väide, et liigihierarhias madalamal positsioonil asetsevad loomaliigid ei teeks iialgi meie liigile põhjuseta sellist kahju, mida inimesed loomariigi vastu, otsekui vallates mingit kõigutamatut moraali, mis inimestel loomuomaselt puudub. Ei maksa unustada, et inimsugu pärineb koos teiste imetajatega väikesest süütust närilisest, kes dinosauruste jalge vahel sibades oma kohta liigi säilitajana otsis. Kõigest juhuslik kliimakatastroof pööras jõuväljad segamini, juhtides imetajate ja koos nendega ka inimkonna edasise võidukäiguni, mille kestmist nad sageli samade reeglitega garanteerivad, mille järgi koolikiusaja ja linnutibu nõrgemaid liigikaaslasi terroriseerib. Inimliigi asemel oleks võinud olla kes iganes: kasvõi kõige ohutuma välimusega elusolend, kellel on välimusele ja suurusele mittevastav isu teistele elusolenditele kuuluva ressursi järele: elu järele kaasa arvatud.

Ometi saavutasid inimesed juba kümne käsu tahvlite avaldamisega ühiskondliku kokkuleppe, et nad oma liigikaaslast ei murra ja üksteise vastu kurjasid (egoistlikult kiskjalikke) strateegiaid ei kasuta. Kuigi meie senine kiskjalik tegevus ja käitumine võisid juhinduda teadlikust valikust võidelda oma liigi säilimise nimel teisi liike hävitades – mis ei ole liigi säilimise seisukohalt mitte kuri, vaid vajalik ja paratamatu -, oleme ka meie tänaseni juhitud närilistest esivanemate instinktidest, kelle tahe ei olnud kuri ja ei erine eriti teistest elusolenditest, kellele kehtivad universaalsed evolutsiooniseadused, mis reguleerivad ellujäämist.

Kuigi kurjal (teadlikul) inimstrateegial on soovimatuid järelmõjusid, mis saadavad näiteks mõrvari või vägistaja vanglasse, aitab meie liigile omane intellekt meil neid varjata, muutes need seega automaatselt kuritahtlikeks. Nii ei saagi me sugugi pahaks panna, et ka harmooniliselt toimivas inimühiskonnas, kus ligimesearmastus ja altruism on lisaks kõrgele intellektile hinnatud väärtused, on säilinud piisavalt neid, kes ei mängi ausat mängu ja ei taha teistega sarnaseid reegleid järgida, teostades varjatud kiskjalikkust oma liigikaaslaste vastu.

Inimene pole läbi aegade olnud mitte üksnes edukam kiskja, ta on olnud edukaim isegi oma enda liigi esindajate jahtimisel, millele me leiame analoogset võrdlusmaterjali ka madalamate liikide seas loomariigis, mille tõttu me ei saa seda justnagu jällegi kurjaks strateegiaks nimetada – sest vaid inimene on võimeline teadlikult kurjaks tahteks. Liigisise kiskjalikkuse enim levinud vorm on kannibalism, kuid looduses pole oma liigikaaslase söömine kaugeltki midagi taunitavat, seda enam, et see ei ole tava- ja sihipärane, vaid pigem juhuslik praktika. Inimestevaheline kiskjalikkus on määratult keerulisem kui lihtlabane kannibalism. Inimeste maailmas ei piirdu ühiskondlikult kokkulepitud karistus kannibalismi eest mitte üksnes noomiva näpuviibutusega – mõnes modernse seadusandlusega riigis võib inimsöömise praktiseerimise eest koguni surmanuhtluse välja teenida, olgugi, et teise inimese söömist võib klassifitseerida söömishäirena.

Inimühiskonnas on lisaks kannibalismile levinud sedalaadi kiskjalikkus, mida võib kõrvutada loomariigis küllaltki levinud sotsiaalse parasitismiga, kus tugevamad või kohanenumad isendid võtavad nõrgematelt või vähemkohanenutelt nende ressursid – saagi või toidu -, loovutamata selle kompenseerimiseks võrdväärset tasu. Säärane teguviis võrdub inimeste maailmas lihtlabase vargusega ja on tänapäeval samuti seadustega keelatud, ükskõik kui kiskjalik ühiskond ka ei oleks. Kuigi meie keskel on piisavalt neid, kes ihaldavad endaga sarnaseid luust ja lihast loodud suguvendade elu või vara, on osavamad ja produktiivsemad need, kes on kohanenud meie keerulises sotsiaalses sfääris ja kelle kuritahtlikke tegusid (kurja strateegiat) paljud nende saagiks peetavad, rääkimata kõrvaltvaatajatest, ei ole võimelised ei ette ega läbi nägema.

Alles hiljuti ületas eesti uudistekünnise “ennekuulmatu” lugu mehest, kes pettis tühipaljast sarmi ja tänavasuli väärilist veenmisoskust kasutades nõrgemast soost naiivitaridelt välja sadu tuhandeid eurosid, apelleerides kas nende majanduslikule või sotsiaalsele ahnusele. Petis tutvus naistega – loomulikult mõista – tutvumisportaali vahendusel ja võitis sellise hämmastava kiirusega kogu nende usalduse, mis võiks isegi Casanova kadedusest lillaks ajada. Kui romantilised asjalood omasoodu edasi arenesid, tekkis lõksu püütud naistel ainulaadne võimalus osta kas auto või kinnisvara või mõni muu kulukas ese enneolematult soodsalt, kuna nende kallim osutus nagu imeväel müüjate vahemeheks, kes mitte ei vahendanud ainult informatsiooni, vaid ka raha, mille naised kas hoiupõrsa või pangalaenu abiga mehe kätte toimetasid. Kuigi võiks pragmaatiliselt tõdeda, et „rumal raha“ peabki omanikku vahetama, ei kvalifitseeru need uudised sugugi darvinlike evolutsiooniseaduste vaid inimlike kriminaalseaduste alla. See parasiit kinnitas endale vaid ajutise edu, mida ta ei suutnud jätkusuutlikuna hoida. Samuti ei ole sellised uudised ainulaadsed, kuigi kindlasti leidub suur kogus naiivitare, kes sellest esimest korda kuulevad või kes tõenäoliselt järgmisele võltskasanoovale saagiks langevad. Inimeste tundmine ja nende vajaduste rahuldamine on läbi aegade olnud enamiku edukate ühiskonnategelaste leivanumber.

Inimühiskonnas võiksime inimnahas peituvaid parasiite kutsuda sotsiaalseteks kiskjateks, kes kasutavad teisi liigikaaslasi ära enesele hüvede, privileegide või materiaalse vara ammutamiseks, nagu muneb kägu oma muna võõrasse pessa, mille asukad kasvatavad enda kulu ja kirjadega üles võõra liigi järglase. Sotsiaalne kiskja kasutab ära oma sotsiaalset kuuluvust, olgu selleks siis kuuluvus pere- ja sõprusringi või töökollektiivi, ja peidab kiskjalikku tegevust ühiskonnas aktsepteeritud toimingute varju. Sotsiaalsete kiskjate relvadeks on valed ja kaasabilisteks nende endi ohvrid. Nad on teadlikud kiskjad, mis muudab nad automaatselt kurjadeks – kuritahtlikeks.

Või vaatame teist – eelmisest märksa ennekuulmatut – lugu emast, kes lukustas oma lapsed karistuseks autosse, kus suvine temperatuur tõusis lõpuks leige sauna leitsakuni. Ema „unustas“ oma lapsed mitmeks tunniks autosse, kuna läks tuppa savu tõmbama ja jäi teleri taha tukkuma, kus jooksis saade sotsiaalselt võimekatest võltsiidolitest Kardashianidest.

Kõik ema vastu esitatud süüdistavad faktorid olid tema kahjuks. Kuumarabanduse kätte hukkusid tema 13 kuune poeg ja kahe aasta vanune tütar, kes ilmselgelt ei olnud võimelised end iseseisvalt lukustatud autost vabastama. Oli kohe aru saada, et surm ei saabunud 60 minuti jooksul, nagu väitis ema, kelle sõnade järgi olid lapsed roninud mängimiseks autosse ja keeldunud väljumast, mis andiski emale idee neid karistuseks iselaadsele mänguplatsile lukustada. Kui tegemist oleks kõige tundekülma isikuga, siis oleks naine vaadanud oma laste surnukehasid samasuguse tülpimusega, nagu sina vaatad kahte ärasulanud jäätisekoonust, mis on auto tagaistmele koledad laigud jätnud. Kui see oleks sinu sõbralt laenatud auto, siis võiksid sa tekkinud plekid vabandada välja inimliku hajameelsusega, mille tõttu jäätised kuumal suvepäeval autosse ununesid; ehk mainida ka laste tülikat kisa, mis sundis sind tagant kiirustama, et nad tuppa magama viia. Kindlasti ei kehitaks sa oma sõbra nõudliku küsimuse peale õlgu ja vastaks T-särgi sloganiga „Shit happens!“. Kui su sõber pärast seda vahejuhtumit endiselt su sõbraks jääb, siis suure tõenäosusega ta sulle oma autot enam ei laena.

Just selliseid vigu vältida oskav sotsiaalselt võimekas kiskja tunnistab siira ilmega kahetsust autos lämbunud laste saatuse pärast ja vabandab end välja raske lapsepõlvega, mis paljude kohtumõistjate südame loodetavasti paar kraadi soojemaks muudab. Kui ka sellest jääb väheseks, võiks selline kiskja lükata süü depressioonile, mille põhjustajaks on tema vägivaldne ja ahistav eksabikaasa: laste isa. See mõjuks kindlasti nii mõnelegi naisliikumise aktivistile, ükskõik kas naise süüdistustel oli alust või mitte. Vaieldamatult tuleb kasuks, kui ema üritaks seejuures ka valju häälega nutta ja ahastada oma õnnetute laste üürikeseks jäänud elude pärast. Kas pisarad seejuured palgele langevad või mitte, pole samuti tähtis, peaasi, et kogu ta kehahoiak väljendaks leina. Sotsiaalselt võimeka kiskja puhul ongi valed tema tööriistad ja teiste inimest kaastunne tema tugevam liitlane.

Sotsiaalselt võimekas kiskja otsib ennast kaitsma kõige osavama ja kogenenuma advokaadi, sõltumata sellest, kas tal on selle lõbu jaoks raha või mitte. Selle advokaadi jaoks võib tööalane suhe oma kliendiga kujuneda õige pea millekski paljutõotavamaks, mis sunnib teda lõpuks oma abikaasast lahutama ja töö prestiižses advokaadibüroos erapraksise vastu vahetama. Kinnipidamisasutused võimaldavad advokaatidel nende klientidega sageli omavahele jääda, vahest ka paarisuhtes olevatele inimestele. Need kahekesi veedetud viljarikkad minutid annavad sotsiaalselt võimekale naiskiskjale võimaluse tühistada isegi teda ähvardav surmanuhtlus, sest ta on vanglatürmis istudes ootamatult lapseootele jäänud, nagu pühast vaimust käima peale saanud neitsi Maarja (ka Ted Bundy värske abikaasa rasestus vanglavisiidi ajal). Nii võib sotsiaalselt võimekas naiskiskja saada isegi kergema karistuse, kui ta sootuks üldse karistamata ei jää.

Vaid sotsiaalselt äpardlik kiskja, keda me võiksime edaspidi pisutki üleolevalt ebakompetentseks luuseriks nimetada, süüdistaks esmalt oma lapsi, kellest üks võis vanuse järgi otsustades alles rääkima õppida. Samuti võiks luuser hakata süüdistama kohtunikke ja politseinikke, kes tema vastu ebaõiglaselt käitusid, mis näitab kõigile ilmekalt, et lapsed ei tähendanud selle ema jaoks tõepoolest muud, kui kaht elutut eset, jäätisekoonikut näiteks. Kohtu ees seistes väljendab sellise ema nägu tavaliselt kui mitte ükskõiksust, siis vähemalt viha ja põlgust kiusliku õigussüsteemi vastu. Sotsiaalselt ebakompetentne või koguni võimetu kiskja toetub õigusküsimustes käpardlikule ja noorukesele riiklikule kaitsjale ja (just nimelt) selle valeotsuse pärast pistetakse ta koheselt pokri ning määratakse teistele õpetuseks veel eriliselt karm karistus, kuigi maksimumkaristuse saanud kiskja ei erine kergemalt pääsenud kiskjast millegi muu kui sotsiaalse võimekuse poolest.

Just see eristabki (edukaid) sotsiaalseid inimkiskjaid tavapärastest (edututest) inimkiskjatest – ebakompetentsetest luuseritest -, kes vabaduse asemel vangistuses sitsivad. Edukatele kiskjatele määratud kohtuotsus tekitab ühiskonnas alati vastakaid pahameeletorme karistuse raskuse mõtekuse teemal, samas kui ebakompetentsetele luuseritele määratud surmanuhtlus ei sunni kedagi maksimumkaristuse õigluses kahtlema. Samuti kindlustavad edukad kisjad omale meeldiva ja erinevatest ressurssidest küllastunud vangipõlve, mitte ei istu puuris. Ja isegi kui sotsiaalsed võimekad kiskjad kinni langevad, siis mõnikord vaid üürikeseks hetkeks, sest neil on alati enda teenistuses keegi vabatahtlik, kes nende vabaduse eest ennastsalgavalt võitleb ja oma raha sellesse protsessi matab, kuna peab vangistust üleliigseks ja ebainimlikuks inimese vastu, kes on tegelikkuses nii sõbralik ja hell. Kui neid vangistuses külastada, siis kurdavad nad alati oma kehvade elamistingimuste pärast. Kes aga usub, et sotsiaalne kiskja leiab oma karistuse kindlasti teispoolsuses, see eksib taas rängalt. Tulises tõrvapotis küpsemise asemel kohendab sotsiaalselt võimekas kiskja tuld nendesamade pottide all ja võtab mugavalt istet vanakuradi enda kõrval, kes tema läheduses viibides kahtlaselt pehmeks ja heldeks on muutunud, millest võib järeldada, et ta on armunud.

Tänu inimsuhetele rikastuvate või elatuvate kiskjate sotsiaalne võimekus on sageli fenomenaalne, mistõttu neid kutsutakse sotsiaalseteks kiskjateks – suhtekiskjateks. Nad on mängurid, kes kujundavad end vastavalt lähedaste inimeste ja ühiskondlike standardite ootustele. Nad suudavad olla kas erakordselt veetlevad, manipuleerides meid olema nende sõbrad läbi tänulikkuse, või vastupidiselt hirmuäratavad, mõjutades meid läbi hirmu ja ähvarduste. Nagu avamaa kiskjad looduses, spetsialiseerus ka tema nõrgale saagile, keda on tänu mõnele isiklikule puudusele lihtne püüda. Lõvid valivad gnuukarjast välja kõige nõrgemad või nooremad isendid, kelle murdmisel nad ei riski ennast vigastada. Suhtekiskjad toimivad samuti, kuid nende enda tugevused ja saagi nõrkused dikteerivad koostöös jahi eripära. Alkohoolikust mees elab koos võimaldajast naisega, naisepeksja elab koos madala enesekindlusega naisega jne…

Nii keskendungi internetilehel suhtekiskja.ee mitte suhtekiskjate diagnoosimisele, vaid profileerimisele. Kiskjat küttides ja tema saaki päästes loon ma alati esmalt isiku käitumist üksikasjalikult vaadeldes tema psüühilise profiili ehk minapildi, mis mõjutab tema otsuseid ja tõekspidamisi. Suhtekiskja profiil on kui fotograafiline portree, mis salvestatakse kurjategija näost nii eest kui kõrvaltvaates peale tema vahistamist. Kuid ennekõige võimaldab see profiil tuvastada, millist liiki kiskjaga on tegemist.

Mul piisab tutvuda kiskja käitumisega, kui ma tean tema lemmiksaaki. Selle abil koostan ma ohvri viktomoloogia – kannatanuga seotud üksikasjad. Ohvri portreteerimiseks on mul vaja teada, milline oli suhe ohvri ja kiskja ning ohvri ja õigussüsteemi vahel ning kuidas see kokkupuude ohvri ja tema lähedaste psüühikale mõju jättis. Teiste sõnadega on mul vaja suhtekiskja mõistmiseks tunda tema saaki, kelle kohta on meil alati rohkem informatsiooni – mida ohver avaldab meeleldi – kui kiskja kohta, kes üritab enda iseloomu manipuleerimise ja petmisega varjata.

Suhtekiskja tunneb ära tema stereotüüpse käitumise alusel. Loe lähemalt siit, millised kindlas mustrid suhtekiskja käitumist mõjutavad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.