Kes on suhtekiskja

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 17
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Mul on keeruline kedagi kiskjaks kutsuda, aktsepteerimata inimliigi paiknemist tippkiskjate hierarhias. Meie anatoomiale on omased näo eesosas paiknevad silmad, mis on kõikide maismaakiskjate tunnuseks. Binokulaarse nägemise, mis võimaldab tal hinnata suurepärast kaugust objektidest ja fokuseerida oma tähelepanu sinna, kus asuvad ka ta silmad: enda ette. Ta silmad paiknevad lähestikku pea eesmises osas, muutes nende kõrvale jääva nägemisraadiuse perifeerseks, mida ta näeb ähmaselt, vastupidiselt saaklooma omale, kelle silmad paiknevad kummalgi pool pead ja on loodud juba varakult lähenevat kiskjat silmama. Samuti on kiskja silmades muljetavaldav kogus rakke, mis võimaldab tal näha kauge vahemaa taha.

Nüüdisinimese (Homo sapiens sapiens) kuulsusrikkal vallutuskäigul maailma valitsejaks on abiks olnud meie keha, mis aitas koostöös kiskjalike liigiomadustega võidelda välja koha liikide hierarhia kõige ülemises tipus, kus tavaolukorras ükski teise liigi kiskja meid ei ohusta. Me koguni aretame ja kodustame teisi liike, et neid vajadusel maha murda ja oma toitumisahelasse lisada. Hierarhiapüramiidi alamate liikide tapmine on inimestele nii omaseks saanud, et meie tegevus on laienenud elude võtmiselt teistele kiskjalikele strateegiatele, nagu näiteks territooriumite ja muude eluks vajalike ressursside hõivamine. Inimkonna sotsiaalne evolutsioon on selliste kiskjalike toimingute olemasolu tänaseks päevaks varjatuks muutnud. Enam ei ratsuta meie õuele verejanuline võsa-aadlike röövjõuk, kes kunagi mitte väga ammuses minevikus tugevama õigusega kõik meile kuuluva endale oleks nõudnud. Enam ei lubata meil asendada odavat tööjõudu orjadega, kasutades seejuures ära rassilisi eeliseid. Enam ei saa keegi isegi ahve sundida tsirkuses kõigest pähklite eest töötama, inimestest rääkimata.

Ometi pole meie liigi kiskjalikkus kusagile kadunud, vaid muutunud osavalt varjatuks, nagu näiteks konkurentide üleostmine suurkorporatsioonide poolt, et tõsta turul jaehindu; odavate krediidilahenduste pakkumine, mis lõpuks tarbija liiakasuvõtjatega võlasõltuvusse aheldab; kallite bränditoodete võltsimine ja müümine; või keskkonna terviklikkuse ohustamine, olles samas teadlik võimalikest tagajärgedest. Vanad roomlased võrdlesid väljendiga Homo homini lupus (inimene on inimesele hunt lad.k.) inimest hundiga, kes oma suguvendi murrab, kuigi sümboolselt oli just müütiline hunt see, kes Rooma riigi rajanud kaks venda üles kasvatas. Vaatamata sellele, et me tunnistame inimeste liigivälist kiskjalikkust, ei suuda me sageli näha meie enda liigi vastu suunatud liigisisest kiskjalikkust.

Ei ole kaugeltki korrektne väide, et liigihierarhias madalamal positsioonil asetsevad loomaliigid ei teeks iialgi meie liigile põhjuseta sellist kahju, mida inimesed loomariigi vastu, otsekui vallates mingit kõigutamatut moraali, mis inimestel loomuomaselt puudub. Ei maksa unustada, et inimsugu pärineb koos teiste imetajatega väikesest süütust närilisest, kes dinosauruste jalge vahel sibades oma kohta liigi säilitajana otsis. Kõigest juhuslik kliimakatastroof pööras jõuväljad segamini, juhtides imetajate ja koos nendega ka inimkonna edasise võidukäiguni, mille kestmist nad sageli samade reeglitega garanteerivad, mille järgi koolikiusaja ja linnutibu nõrgemaid liigikaaslasi terroriseerib. Inimliigi asemel oleks võinud olla kes iganes: kasvõi kõige ohutuma välimusega elusolend, kellel on välimusele ja suurusele mittevastav isu teistele elusolenditele kuuluva ressursi järele: elu järele kaasa arvatud.

Ometi saavutasid inimesed juba kümne käsu tahvlite avaldamisega ühiskondliku kokkuleppe, et nad oma liigikaaslast ei murra ja üksteise vastu kurjasid (egoistlikult kiskjalikke) strateegiaid ei kasuta. Kuigi meie senine kiskjalik tegevus ja käitumine võisid juhinduda teadlikust valikust võidelda oma liigi säilimise nimel teisi liike hävitades – mis ei ole liigi säilimise seisukohalt mitte kuri, vaid vajalik ja paratamatu -, oleme ka meie tänaseni juhitud närilistest esivanemate instinktidest, kelle tahe ei olnud kuri ja ei erine eriti teistest elusolenditest, kellele kehtivad universaalsed evolutsiooniseadused, mis reguleerivad ellujäämist.

Kuigi kurjal (teadlikul) inimstrateegial on soovimatuid järelmõjusid, mis saadavad näiteks mõrvari või vägistaja vanglasse, aitab meie liigile omane intellekt meil neid varjata, muutes need seega automaatselt kuritahtlikeks. Nii ei saagi me sugugi pahaks panna, et ka harmooniliselt toimivas inimühiskonnas, kus ligimesearmastus ja altruism on lisaks kõrgele intellektile hinnatud väärtused, on säilinud piisavalt neid, kes ei mängi ausat mängu ja ei taha teistega sarnaseid reegleid järgida, teostades varjatud kiskjalikkust oma liigikaaslaste vastu.

Inimene pole läbi aegade olnud mitte üksnes edukam kiskja, ta on olnud edukaim isegi oma enda liigi esindajate jahtimisel, millele me leiame analoogset võrdlusmaterjali ka madalamate liikide seas loomariigis, mille tõttu me ei saa seda justnagu jällegi kurjaks strateegiaks nimetada – sest vaid inimene on võimeline teadlikult kurjaks tahteks. Liigisise kiskjalikkuse enim levinud vorm on kannibalism, kuid looduses pole oma liigikaaslase söömine kaugeltki midagi taunitavat, seda enam, et see ei ole tava- ja sihipärane, vaid pigem juhuslik praktika. Inimestevaheline kiskjalikkus on määratult keerulisem kui lihtlabane kannibalism. Inimeste maailmas ei piirdu ühiskondlikult kokkulepitud karistus kannibalismi eest mitte üksnes noomiva näpuviibutusega – mõnes modernse seadusandlusega riigis võib inimsöömise praktiseerimise eest koguni surmanuhtluse välja teenida, olgugi, et teise inimese söömist võib klassifitseerida söömishäirena.

Inimühiskonnas on lisaks kannibalismile levinud sedalaadi kiskjalikkus, mida võib kõrvutada loomariigis küllaltki levinud sotsiaalse parasitismiga, kus tugevamad või kohanenumad isendid võtavad nõrgematelt või vähemkohanenutelt nende ressursid – saagi või toidu -, loovutamata selle kompenseerimiseks võrdväärset tasu. Säärane teguviis võrdub inimeste maailmas lihtlabase vargusega ja on tänapäeval samuti seadustega keelatud, ükskõik kui kiskjalik ühiskond ka ei oleks. Kuigi meie keskel on piisavalt neid, kes ihaldavad endaga sarnaseid luust ja lihast loodud suguvendade elu või vara, on osavamad ja produktiivsemad need, kes on kohanenud meie keerulises sotsiaalses sfääris ja kelle kuritahtlikke tegusid (kurja strateegiat) paljud nende saagiks peetavad, rääkimata kõrvaltvaatajatest, ei ole võimelised ei ette ega läbi nägema.

Suhtekiskja tunneb ära tema stereotüüpse käitumise alusel. Loe lähemalt siit, millised kindlas mustrid suhtekiskja käitumist mõjutavad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.