Kas sina oled suhtes süüdistaja või lepitajaga?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 35
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  • Iga sõltuvussuhte aluseks on emotsioonide vale juhtimine ja mittetajumine.
  • Ühelt poolt võimaldab see tunda liigset süüd, teisalt panna teisi süüd tundma.
  • Esimesel juhul ei oska inimene emotsioone loogikast lahutada, teisel juhul ei soovi inimene oma emotsioone tunnistada.

Soodus õpikeskkond ehk õnnelik lapsepõlv on õpetanud emotsioone tajuma ilma ekstreemsete tõusude-mõõnadeta ja reaktsioon nendele on tasakaalustatud. Väärkohtlev kasvatus muudab emotsioonide haldamise strateegiaks, mida tuleb iseseisvas täiskasvanuelus suhetes lähedaste isikute ja teiste inimestega jäigalt rakendada. See takistab töötavaid sotsiaalseid oskuseid ilma negatiivsete eelarvamusteta omandada ja loob isiksuse instrumentide tööd mõjutava kestva emotsionaalse fooni ehk meeleolu, mida me nimetame vihaks, ärevuseks ja kurbuseks ning mis võib lõpuks moonduda kontrollivajaduseks just nende samade emotsioonide vältimiseks või kaotamiseks.

Paraku hakkab emotsionaalselt pime isik, kes ei pea konkreetseid emotsioone endast lähtuvaks, otsima selle lätteid teistes ja teeb alguse süüdistamise ja kriitika suletud ringile. Tegelikkuses on ka süüdistamine üks osa agressiivsetest toimetulekumehhanismidest, mis annavad meile käitumuslikud suunised. Kõige enim tuntud toimetulekuviisid ongi lepitamine ja süüdistamine, nende järgi saame isikusetüüpe kutsuda vastavalt lepitajaks ja süüdistajaks.

Lepitaja on juba varases lapsepõlves õppinud ära kohanemise kunsti, ta ei soovi keskkonnaga vastanduda, vaid sellesse sulanduda, vältimaks valusaid psüühilisi või füüsilisi kogemusi, mis vastandumisega kaasnesid. Tüüpilisteks keskkonnateguriteks on siin perekond ja väärkohtlev vanem, kes sundis kas teadlikult või alateadlikult last süüd kõige toimuva eest endale võtma. Kuna laps tunneb vanema käitumisest põhjustatud süüd, üritab ta nüüd kõigest väest kõike katki tehtut parandada – ta kogeb moraalset ärevust. Et aga edasine vastandumine on ebasoovitav, loobub ta lõpuks vabatahtlikult individuaalsetest soovidest ja vajadustest. Ta on kui tapeet, mis toa seinas üritab hea välja näha ja taustaga sulanduda ning tunneb end häbistatuna seinale paisatud süljelärakate pärast.

Süüdistaja pärineb täpselt sarnasest väärkohtlevast perekonnast, kuid tema on üle võtnud oma vanemate kombe süüdistada. Enese lepitaja kombel alla surumine tundub temale veelgi valusam kui ülekohtu vastu hakkamine. Nii hakkab süüdistaja kõigile näpuga näitama, võtmata endale mingit vastutust ei teiste ega enda probleemide pärast. Ta taandab end psüühiliselt keskkonnast, kuid jääb füüsiliselt paigale. Ta ei võtnud lapsena süüd endale ja ei tee seda ka täisealisena.

Sarnaselt süüdistamisele toimib ka muutmise käsutamine: „Võta endaga midagi ette, sinu reageerimine on muutunud võimatuks!“ See on üks osa tingimustega armastusest, kuid pole lähtunud soovist mitte partneri juures mingeid positiivseid muutusi näha, vaid soovist enda ebakindlust intiimsuse kadumise kartuses tugevdada. Sel viisil nõuab kiskja oma ohvrilt pidevat truuduse ja lojaalsuse tõestamist.

Need kaks isiksusetüüpi on rajatud teadlikele oskustele indiviidina toime tulla. Antud oskus ei pea omama ei positiivset ega negatiivset väljundit, ta ei pea olema produktiivne ega mitteproduktiivne. See lihtsalt on, saades mõjutusi iseloomult ja mõjutades põhiuskumusi, eesmärgiks vähendada sisemist psüühilist ebamugavust.

Lepitajad kasutavad toimetulekumehhanismina sageli huumorit, muutudes seltskonna lemmikuteks, kes suudavad ka enda kulul nalja teha. Süüdistajad kasutavad meelsasti agressiivset füüsilist või verbaalset väljaelamist, sest kõik nende lähedased ei ole nõus vabatahtlikult süüd nende eest endale võtma. Nii leiavadki süüdistajad oma suhtekaaslaseks lepitaja, kes tunneb rahuldust, et saab süüdistaja ärevust leevendada.

Nad mõlemad ihaldavad kaost, üks neist külvab seda ja teine korrastab. Tüüpiline lepitaja läheb suhtesse alkohoolikuga, kelleks oli lapsepõlves ka üks või mõlemad tema vanematest. Ta võimaldab alkohoolikul tema kahjulikke harjumusi elus hoida ja loobki kaassõltuvussuhte. Süüdistaja pole aga sugugi selle eest tänulik, vaid leiab lepitaja allaheitlikus käitumises ühe põhjuse oma alkoholismile.

Kumbki isiksus ei leia kontakti oma sisemiste emotsioonidega, vaid on nendest võõrandunud. Lepitaja ei aktsepteeri viha, süüdistaja ei aktsepteeri süütunnet. Nad üritavad pinnapealselt tajutud emotsioone vältida, kuid parim viis on selleks leida keegi teine, sest arusaadavalt ei saa lepitaja üksi olles kedagi lepitada ja süüdistaja üksi olles kedagi süüdistada. Nii tõmbuvad nad teineteise külge ja selles universaalses külgetõmbetantsus etlevad süüdistajad suhtekiskja, lepitajad tema ohvri rolli. Kaassõltlasena loodavad nad, et teine pool suudab neid tingimusteta mõista ja aktsepteerida, kuid seda on liialt palju oodatud inimestelt, kes on ennast emotsionaalselt hüljanud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.