Kas elu pärast surma on praktiliselt võimalik?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 5
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Kes soovib psühholoogilist isiksust – see, keda igaüks tuvastab kui “mina ise” – võrrelda konkreetse objektiga, mitte erinevate iseloomujoonte umbmäärase kooslusena (mida on veel põrgulikult raske palja vaatluse tulemusel mõõta), see võib isiksust võrdsustada spirituaalse inimhingega, mille olemusega tegeleb parapsühholoogia (füüsikaseaduste ja üldtunnustatud teadusliku maailmapildiga vasturääkivuses olevate sündmuste ja nähtuste uurimisvaldkond).

Kindlasti on siinsete lugejate seas kedagi, kelle lähedased on pajatanud surmajärgsetest kogemustest või kes on seda ise kogenud ning tunnistavad selle lahutamatute koostisosadena kehast lahknevuse tunnet, valge tunneli poole suundumist ja varemlahkunud sugulastega kohtumist. Selle protsessi kajastamine läbib alati emotsionaalset filtrit. Surija tunneb mahajäänud omaste pärast kurbust, kuid on rõõmus varemlahkunutega taas kohtudes. Kehast lahkunud hing tunnetab psüühilisi emotsioone ja füüsilisi tajusid, millest tuntavamad on vabaduse ja õndsuse tunne, midagi sarnast vees hõljumisele või kaalutuse kogemisele (arusaadav – hing ei ole ju seotud materiaalset maailma kammitseva gravitatsiooniga). Paljud elavatekirja naasnud inimesed on peale surmalähedast kogemust tunnistanud surmahirmu ja maise lõpu kartuse hääbumist, uskudes elu jätkumisse peale maise elu lõppu. Seda tunnistades on nad nii veendunud, nagu oleks nendega just äsja sooritatud teaduslik eksperiment, mis loob ümbertõukamatud tõendid aastatetuhandete pikkusele uskumisele, et inimhing on surematu.

Kliinilisest surmast tagasi tulnute surmalähedane kogemus koos kogetud kehavälise hõljumisega on tõenäoliselt/tehniliselt üksnes tunnetuslik/tajutav subjektiivne elamus. Isegi surnul, kelle silmalaud on suletud, töötavad organite elutegevuse lõppemise järgselt veel mõned hetkel aktiivselt muud tajud, luues meeltes ümbritsevast adekvaatse 3D pildi, mida surija „näeb“ otsekui läbi oma silmade. See pole kaugeltki erakordne. Mõnevõrra sarnast fenomenaalsust demonstreerivad stuupori patsiendid. Stuupori korral valdab tervet keha tardumus koos psüühilise kontaktivõimetusega. Sellesse seisundisse langetakse kas aegamisi või äkitselt, tavapäraselt aeglustub või pidurdub kõnevõime ja väheneb või kaob sootuks motoorne aktiivsus. Stuupori populaarteaduslik termin võiks olla zombistumine. Inimest ei ärata tardumusest isegi väline stimulatsioon, nagu vali heli või kehaosade kõditamine. Stuuporist ärgates suudavad patsiendid aga meenutada, mis nendega tardumuse ajal oli toimunud; erakordsetel juhtudel suudab patsient üksnes hüpnoosi all möödunut meenutada ja seejuures suure detailsusega. Seega on struupor mitte kehaline – somaatiline -, vaid keha mõjutav psüühiline – psühhosomaatiline – väärtalitus, mida kontrollib inimese närvisüsteem. Kehavälise suremise ja struupori tunnuseid võrreldes võimegi pöörata oma pilgu selle kummalise moodustise suunas ja küsida, kas nende mõlema lätted ei paikne ühes ja samas kohas.

Inimhinge leidmine võib olla isegi kergem ülesanne kui esmapilgul tundub: vähemalt bioloogilisel tasandil. Selleks ei kulu palju energiat, kui me vaatame oma bioloogilist keha ja otsime selle sees hinge, lootes seda mõnikord läbi silmade (hinge peeglite) näha. Ja me näemegi – isiksuse väliseid meeleelundeid ehk sensoreid, mille abil meie sisemaailm „kompab“ välist. Suuri valgeid munajaid „okulaare“ ei nimetata asjata hinge peegliks. Isiksuse puhul on see peegel küll tagantpoolt klaasjas ja läbipaistev, lubades tal läbi selle vaadates ammutada kehaväliseid teadmisi. Inimkehalt pealmist nahakihti koorides hakkame kiht-kihi haaval ka oma isiksust paljastama. Lihasmassi ja pehmeid rasvkudesid eemaldades paljastuvad ümber skeleti väänduvaid juuspeened väädid, mis „voolavad“ otsekui jõesängid maakaardil ja sarnanevad jõesüsteemile, koosnedes võimsatest peajõgedest ja ahtamatest haru- ja lisajõgedest. Skeletti eemaldades saame lõpuks aru, kuhu need „jõed“ kõik kokku suubuvad. Nende lõpp-punktiks on pika varrena sirguv seljaaju, mida kõige tipus kroonib kääruline peaaju. See õhuline enamasti juuspeen ökosüsteem järgib inimkeha kontuure, suunates närvisõlmed pikkade kombitsatena jäsemetesse ja torsosse ning moodustab elundkonna, mille peamiseks funktsiooniks on kehaväliste ja -siseste signaalide töötlemine ja edastamine. Nende keeruliste katakombide abil suhtleb peaajus resideeruv isiksus – närvisüsteemi hingestatud asukas – kehaga, võtab väljast vastu ja saadab välja erineva tähtsusastmega infot. Silmad – meie hinge peeglid – on selle närvisüsteemi ainsad osad, mida on võimalik välisel vaatlusel näha. Esteetilistel kaalutlustel on need looduse poolt kujundatud nii seksikaks kui vähegi võimalik, praktiliselt on need aga üksnes aju närvilõpmete unikaalne „fassaad“ – aju aknad -, nagu ka huuled, mis on tegelikkuses seedekulgla sisendid.

Suremise korral loob närvisüsteemi katastroofiline kollaps füüsilise kaalutuse tunde, hakates psüühikat „aegamisi“ surmaks ette valmistama. Meeldiv kohtumine surnud lähedastega on otsekui lahkumiskingitust surevalt ajult – unelaadne hallutsinatsioon – mis muudab nii traagilise protsessi, kui suremise, vastuvõetavaks või isegi mõnusaks ja lämmatab igasuguse paanika (ka trauma ajal kogetud šokk lämmatab füüsilise või psüühilise valu ja ei luba vigastusi kogu oma „kirevas“ aistingus tajuda). Maharaiutud pea veresoontes ja kudedes on elus püsimiseks veel sekundite jagu hapnikku, rääkimata terviklikust kehast, mis hakkab aeglaselt ja järkjärguliselt lagunema, nagu tööpostilt lahkuv valvur kustutab hajameelselt läbi erinevate tööruumide jalutades enda järel viimased tuled. Peale südametegevuse lõppemist lülitub aju ligi 40 sekundi pärast säästurežiimile ehk elektrisüsteemid lähevad tagavaratoitele. Meie isiksuse tempel hakkab sisuliselt oma raskuse all kokku varisema nagu surev täht, saates üle kogu ajumassi katastroofilise surmalaine, mille kulgu saab küll viie minuti jooksul ilma tõsiste tagajärgedeta tagasi pöörata. Koos kehaga hukkub ka füüsilise närvisüsteemiga seotud isiksus, mida me oleme enda huvides ekspluateerinud nagu südant ja kopse. Isiksus või hing on seega pooleldi materiaalne, mitte täiuslikult spirituaalne olend, mida uurivad nii psühholoogid, kehadoktorid, sotsiaalteadlased kui parapsühholoogid.

Kui meie isiksust võiks tõepoolest samastada surematu hingega, mis peale surma kosmoseavarusse kihutab ja kusagile kaalutult hõljuma jääb, siis loob see mõne inimese jaoks väga nukra perspektiivi. Närvisüsteemi rikke tõttu nägemise kaotanud isik jääks teispoolsuses samuti pimedaks ja kurt kurdiks. Kuna tegu on aga füüsiliste sensorite rikkega, siis võib hing ju sellest „rikkest“ paraneda ja muutuda peale surma mateeria mõju alt vabanedes nägijaks või kuuljaks. Kuid füüsilises maailmas olid nende isiksused sensoorsete häiretega kohanenud. Kas peale surma peaksid nad siis uudses kestas taas kohanema? Mis saab nendest, kelle intellekt (mis sõltub füüsilisest närvisüsteemist) jäi idiootia tasemele? Kas jäävad nemad ka peale surma idioodiks või suudavad ilma füüsilise ajuta kuidagi oma intelligentsuskvooti parandada?

Kõige loogilisem seletusena tundub ilmselt, et hinged ja hingede rändamine on kõigest tühipaljas soovunelm, inimliigi kollektiivne uskumus, mille loodud mustrid on saanud aluseks erinevatele religioonidele, nagu budism, islam, kristlus jt. See uskumus lohutab neid, kes soovivad oma kadunud kallimatega taasühineda, iseloomustades meie soovimatust kaotada seda, mis meil juba kord on olemas – nagu loteriivõit ja palk. Samuti lohutab see neid, kellel jäävad maises elus salasoovid rahuldamata, et neid teispoolsuses või järgmises elus taas otsida ja ehk ka tõepoolest leida. Enam pole tarvis peljata keskea kriisi või eesmärgita elu, sest meelad neitsid ootavad meid teispoolsuses, vähemalt islami ekstremistidest enesetapjate arvates. Võib-olla suudaks mujalt taevakehalt meie sekka maandunud tulnukas kollektiivsetele spekulatsioonidele lõpu teha, väites, et keha, mis meie isiksusele on antud, on tõepoolest üks ja ainus, millele isiksus peale surma asendust ei leia.

Võib aga ka olla, et hing ei olegi eneseteadlik spirituaalne olend, vaid üksnes energialaeng, mis peale „elutust“ mateeriast lahkumist liitub endasarnastest moodustunud kogumiga, nagu kukub veetilk suurde merre ja moodustab ilmatuma energiaookeani, mida tänapäevased teadusinstrumendid ei ole veel suutelised mõõtma ja avastama. Antud ookean oleks ka meie kollektiivsete usundite läte, inimkonna teadmiste ülim entsüklopeedia. Sarnased spekulatsioonid sunnivad meid vaatlema inimese närvisüsteemi kui kosmilise teadvuse meediumit. Aju üksnes filtreerib ilmaruumi avarustest evivat energiat ja kajastab seda eneseteadvusena ning peale surma lõpetab taas selle vahendamise. See seletaks vähemalt osaliselt, miks mõned inimesed suudavad pelgalt surnud inimese fotot silmitsedes pajatada ehmatavalt täpselt tema elulugu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.