Kaotused ja leppimine – kas sina hoiad oma suhtest kinni?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 57
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Mõnikord kisuvad ka hästi alanud suhted paratamatult liiva, ükskõik kui palju me endast anname ja püüame, et kiiva kiskuvasse suhtesse värskust ja põnevust tuua. Mõni suhe lihtsalt ei ole määratud kestma. See võib küll süttida sama kergesti kui kuhi kuivasid oksaraagusid, kuid kustuda sama kiiresti, sest tuli hävitab aplalt kõik põleva. Viimaks jääb järele üksnes pisike tuhahunnik ja kogu protsess andis külmetavale rändurile vaid hetkeks sooja. See kõik allub loodusseadusele – kuniks jätkub oksaraagudesse talletunud potentsiaalset energiat, seniks suudab tule tekitatud soojusenergia keskkonda mõjutada.

Mõnes suhtes on potentsiaalseks energiaks näiteks partnerite apetiitne välimus, mis tekitab kirge ja seksuaalenergiat. Kuid millalgi jääb ka sellest väheks, et suhtelõõma edasi kütta. Teises suhtes on palju intellektuaalset või emotsionaalset energiat, kuid ka see lahtub millalgi, kui neid ei tasakaalusta mõni muu energia liik.

Iga romantiline suhe vajab toimimiseks terviklikkust, kus on olemas nii kirg, emotsionaalsus kui intellekt. Nende omavaheline vahekord polegi niivõrd tähtis, vajalik on nende kõigi kolme olemasolu. Suhe võib esimestel kuudel või isegi aastatel lõõmata ühe energialiigi toel, kuid millalgi saab kütus otsa. Nüüd järgneb suhte lõpp, nagu hääbub valusalt põlenud lõke hõõguvas tuhahunnikus. Suhe lõpeb ja tuli kustub.

Kuid endiselt on piisavalt neid, kes loodusseadusi ei mõista või lihtsalt ei taha mõista. Nad hoiavad jäärapäiselt suhtest kinni, kuigi kõik põhjused selleks on juba kadunud. Iseäranis on see pettumus täheldatav armupommitamise ehk partneri romantilise ülistamise korral, millest saad sa lugeda varasemast artiklist.

Armupommitamine on ühele suhte poolele või isegi mõlemale loonud illusiooni, et kõik jääb endise intensiivsusega kestma. Tavaliselt usub armupommitatav, et varem kogetud kirg on nagu igiliikur, mis kiirust ei alanda. Armupommitaja seevastu pettub enda loodud illusioonides, hakates märkama partneri vigu, mida roosasid prille kandes lihtsalt ei ole võimalik näha. Ja alanud ongi üks kiskjalik suhe.

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu (gaasisüütamise) rakendumise tagajärjel toimub ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine. Kiskjalikus paarisuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Nüüd on armupommituse ohvri jaoks viimane aeg teha vahet möödunu ja oleviku vahel, kujuteldava ja reaalse vahel, mälestuste ja kogemuste vahel. Võtta taas välja oma suhteshopingu nimekiri ja vaadata see emotsioone kõrvale tõrjudes veelkord punkt-punktilt üle. Armupommitamine ja mesinädalad pakkusid talle midagi sellist, mida vähesed on saanud kogeda – armumist steroidide mõju all. Seda on võimatu isegi kirjeldada. Suhtekiskjate ohvrid võiksid siinjuures vaid valjusti ja tagaigatsevalt ohata.

Sest igal peol on lõpp, olgu see nii pöörane kui tahes. Saabub aeg ennast kokku võtta ja leppida kurva tõsiasjaga, et alanud on üks järjekordne tavaline ja igav tööpäev. Aga peolisele on jäänud kuidagi mulje, et ta võiks töistele kohustustele käega lüüa ja edasi pidutsema jääda. Hetkel on kõik küll vaikne ja sees keerab kahtlaselt, aga õhtu saabudes läheb kõik sama rajult edasi. Need, kes praegu valjusti ja tagaigatsevalt ohkasid, lubage mul näitlikustada antud olukorda.

Kas ka sina oled üks nendest, kes palehigis koguvad erinevaid sooduskuponge ja jälgivad küti instinktidega iga uut sooduspakkumist, millega kaupmehed meelitavad kliente oma rahakotiraudu avama? Kui sa oled oma materiaalsesse hobisse süvenenud samasuguse usinusega, nagu oleks see su põhitöö, siis oled sa oma kulutustelt kindlasti aastate jooksul kenakese summa kokku hoidnud. Kuni sa silmad kord juhuslikult (nagu oleks saatus isiklikult sind selleni juhatanud) ülisoodsat köögividinat, mida sul otseselt tarvis ei lähegi, aga sellest loobumine võrduks sinu silmis hullumeelsusena. Sinu fookus ihaldusväärsele objektile aheneb nagu Hollywoodi filmis ja juba sa tuigerdad selle raskuse all ägades auto poole, sest sa ei raatsi kokkuhoidliku inimesena kauplusele transpordi eest maksta. Sa lükkad oma väärtuslikku omandit, nagu põldhiir tirib leitud maisitõlvikut oma ahtakesse urgu, kitsast autouksest sisse ja kriimustad seejuures autovärvi mitmest kohast, sajatades kõike muud kui oma ahnust.

Pisut pahurana jõuad sa koju, kuid ostu lahti pakkides valdab sind uuesti elevus, mis lahtub taas koheselt, kui märkad erinevusi tegelikkuse ja soovitu vahel. Sellel imevidinal pole ühtegi funktsiooni, mis on sarnastel kallimatel mudelitel, lisaks kõigele lõikad sa seda katsetades peaaegu oma pöidla maha.

Sellise kiirusega, nagu ühendaks sinu koduust poeuksega metrooliin, oled sa poes tagasi ja nõuad õigust, et tunduvalt hiljem kodus vihase ilmega nurgas seisvat kasutut rahahunnikut jõllitada, mida sa enam ei soovigi omada ja mis on kindlasti su viimase aasta säästude vääriline. Aga mitte tehtud investeeringu vääriline, sest nagu poemüüja sulle korduvalt kinnitas, peegeldabki selle imevidina madalam hind tema puudusi, mida sa oleksid pidanud algselt ka eeldama. Aga sina eeldasid hoopis seda, et sinu säästlikkus tasub end varem või hiljem ära ja milleks üldse maksta asjade eest palju, kui saad need vähesega kätte.

Ma olen üpris kindel, et sedaviisi oma elufilosoofia varemetel seistes suudaksid sa ka armupommitamise lõksu langenule elu karmi reaalsuse lahti seletada. Veelgi parem, kui sinu seletuskäiku on parajal hulgal hiljutisest kaotusvalust kannustatud emotsioone lisatud. Sel viisil ei hakka sa midagi ilustama. Kuna sa aga oled liialt vihane, siis lubad ehk minul sinu asemel jätkata, laiendades näitlikku materjali sinu juhtumile. Niisiis…

Nagu sa nüüdseks juba mõistnud oled (aga mitte nõustunud), ei saa sa alati võita. Kunagi pead sa maksma ka õiglast hinda: juba selle eest, et sa nii kitsi oled. Sinu ihnus väljendub illustratiivselt sinu suhtumises, et sul on õigus omandada asju alla nende turuhinna. Osta kulda hõbeda hinnaga või saada ühe asemel kaks.

Samuti, nagu sa loodad, et glasuurkattega romantika kestab igavesti ja just samasuguse algse intensiivsusega, eriti veel siis, kui sinu energia on lõppenud ja sa ootad, et kõik toimib iseenesest edasi, nagu inertsist kulgedes. Suurem lõke annab küll rohkem sooja, kuid nilpsab oma leekidega aplamalt ka sinu riiete järele.

Kas sa tõesti arvasid, et sinu värske über-armastus ei lõhke ultimatiivse pauguga? Nagu ei osanud ükski Ponzi skeemi investeerinud kergeusklik isegi kahelda, kuidas suudab erakordne investeerimisskeem toota selliseid muinasjutulisi kasumeid ja ei lõhke lõpuks, nagu ülepuhutud õhupall. Kas sa tõesti arvasid, et sa ei pea jätma jootraha suurepärase pingutuse eest, mille kiskja sinu jaoks on teinud? Ehk olid sa liialt ahne, arvates süüdimatult, et parimad asjad elus ongi tasuta?

Võid kihla vedada, et selliseid etteheiteid on kuulnud või sellist suhtumist kogenud enamik suhtekiskjate ohvritest. Paraku pole see midagi muud kui tagantjärgi tarkus, millele kõik inimesed on suutelised kindlate näidete varal tulema. Kahjuks jääbki see enamasti tagantjärele tarkuseks ning armupommitamise lõksu langemist ei tohiks kellelegi ette heita, olgugi, et ohumärgid võisid olla silmagagi nähtavad. Või siis ka mitte.

Iga armupommitaja kasutab ära ohvri loomuomast soovi armastada ja olla armastatud. See soov ei ole inimkonnale mitte ainult omane, vaid peaks olema ka iseenesestmõistetav. Tegelikkuses ei oota armupommitaja oma ohvrilt mitte midagi enamat, kui kaitsemüüride langetamist. Mida me sümpaatseks saanud inimese läheduses ka paratamatult teeme: seepärast kutsutaksegi seda läheduseks ehk intiimsuseks. Kui me oleksime pidevalt paranoilises kaitseseisundis, siis võiksid lugematud õnnelikud suhted loomata jääda.

Keegi ei pea häbenema, et ta on soovinud teist inimest usaldada. See ei paljasta mitte tema nõrkust, vaid tema tugevust. Tema siirust ja inimlikkust. Küll võivad aga etteheited olla asjalikud, kui ilmnevad esimesed kahtlused armupommitaja motiivide suhtes, kuid tema vabanduseks on sarnaste kogemuste puudumine ja suutmatus eristada normaalsust düsfunktsionaalsusest. Nii puuduliku andmebaasiga ei olegi võimalik langetada efektiivselt töötavaid otsuseid, mida paljud soovivad ratsionaalseteks nimetada. 

Nii et küsimus polegi naiivsuses või kergemeelsuses, mis ühe suhte algselt lõid, vaid visaduses, millega inimene suhtest kinni hoiab.

Kui kumbki suhtepartner ei soovi kõigest hoolimata suhet lõpetada, algab pöörane kihutamine ameerika mägedel. Kuna kooshoidvat energiat enam suhtes ei ole, tuleb seda ise kuidagi tekitada. Tuleb alustada tülisid, sest iga emotsioon, olgu see põhjendatud või mitte, etendab sellises väärsuhtes toitva energia ülesannet ja varustab organismi adrenaliiniga. Kui mõttetu tüli saab lahendatud, saabub mõnus leppimine, mis varustab organismi dopamiiniga. Nii jääbki üks väärsuhe püsima, sarnanedes kaassõltuvussuhtele, kus kumbki pool sõltub partneri tekitatud draamast ja leevendusest.

VAATA SINAGI OMA SUHE ÜLE! Mis hoiab seda koos? Kas on selleks ühised lapsed, ühine kinnisvara, ühine ettevõte? Kui jah, siis kas eksisteerib suhtes veel midagi muud kinnihoidvat, kui näiteks lapsed, maja ja firma välja arvata. Kui see puudub, tuleks väga kriitiliselt oma suhte tulevikuperspektiividele mõelda.

Ära saa valesti aru, lõpetamine ongi üliraske otsus, mida kergekäeliselt ei langetada. Kuid kas me oleme siia ilma sündinud kannatama! Ei, kindlasti mitte, sellest rääkis ka varasem artikkel. Sa oled sündinud õitsema ja kasvama, päikese poole püüdlema. Kui keegi või miski ripub su kaelas ja ei lase kasvada, siis oleks ehk viimane aeg sellest lahti lasta ja leppida kaotustega, mis antud otsus endaga kaasa toob. Tülika kaasvanemluse, kodu ja muu omandi jagamise jne. Kuid see on ohver, mida on vaja arenemiseks tuua. Sest ilma kaotusteta ei ole võimalik elada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.