Introvert või ekstravert – kumb oled sina?

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 107
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Varasemas artiklis rääkisin ma Suurest Viisikust, kui meie iseloomu kujundavatest individuaalsetest omaduste summast. Ühe omadusena nimetatud ekstravertsuse vastand introvertsus ei ole kaugeltki negatiivne ega positiivne, küll aga kujundab see sootuks vastandlikku arusaamist elust ja ümbritsevast maailmast enesest kui ekstravertne maailmatunnetus.

Samuti pole haruldane, et inimene võib olla üheagselt nii ekstravert kui introvert, mis muudab ta turvaliseks sillaks kahe vastandliku pooluse vahel

Introverdid lähtuvad ümbritseva teabe töötlemises sisemiselt objektilt: subjektilt. Nende subjektiivne maailmavaade võimaldab edukamat sisekaemust, kuigi see ei pruugi alati ühtida välise reaalsusega, mis subjekti ehk introverti ennast mõjutab. Introverdid suudavad sisuliselt üksinda pimedas toas terve maailma enda jaoks mõistetavaks lahti mõelda, kuid – jällegi – nende järeldused lähtuvad kusagilt sügavalt sisemusest. Üks idee hakkab aeglaselt küpsema ja areneb lõpuks välja uskumatult keerulise süsteemina, mida subjektiivne introvert võtab täie tõe pähe. See tõde mõjutab niisamuti tema emotsioone; nii suudab introvert end palja mõttega masendada või hoopis rõõmustada.

Kuid ka introverdi töödeldav siseinformatsioon peab kusagilt pärinema. Kui sisemised mõtted alluvad kuidagigi introverdi tahtele, siis väljast saabuvale informatsioonile tal vetoõigust ei ole. See ärritabki introverti kõige rohkem, kui ta hakkab vastuvõetud teavet seestpidiselt enda jaoks lahti seletama. Antud protsessi juures põrkub introvert tahes-tahtmata kokku välise ja sisemise ebakõlaga, mis teda siis vastavalt kas masendab või rõõmustab.

Tunnetel on introverdi jaoks eriline tähedus. Need mõjutavad kõiki tema elu tahkusid. Introvertne mõtlemine ja tunnetus moonduvad üheks tervikuks, mida me kutsume intuitsiooniks. Sellel on enam kaalu kui mistahes objektiivsel faktil – mida näiteks ekstravert lausa religioosse tähendusega kummardab – ja muudab introverdi käitumise ekstravertidele kohati raskelt mõistetavaks ja irratsionaalseks.

Ekstravert pole samuti tunnete suhtes immuunne, kuid ta pöörab neile vähem tähelepanu kui emotsionaalne introvert. Tema jaoks on igasugusest tundest tähtsam silmaga nähtav ja käega katsutav: reaalne objekt. Aistingud jõuavad objektiivse ekstraverdi tajudesse subjektiivsetest mõjutustest puutumata ja emotsioonidest reostamata… (ideaalsel juhul), kuid tema filter on ikkagi mõjutatud väljast saadavast teabest.

Objektiivsus on ekstraverti mantra. Ekstravert on osavam kui introvert maailma tajumises sellisena nagu ta seda näeb. Kui introvert on sõltuv pigem subjektiivsusest, siis ekstravert pigem objektiivsusest. Introvert on kuulekas kõigele sisemisele, ekstravert kõigele välisele. Introvert teeb kõik selleks, et leida sisemine rahu ja rahu iseendaga, ekstravert selleks, et leida väline rahu ehk leplikkus objektidega, kelleks on enamasti teised inimesed. Et väljaspool ei eksisteeri ekstraverti jaoks midagi subjektiivset, üritab ta välist muuta. See muudab tema mõtted ja teod produktiivseteks. Välise reaalsuse tundeväline tajumine aitab tal edukalt välisega suhestuda ja sellega suhelda, tema teod tunduvad teistele energilised ja sihipärased.

Kuid ekstravert võib langeda oma objektiivsuse lõksu! Kuna ta samastab end kõige välisega, võib ta üritada kõike endast sõltuvat, et selle välisega kohanduda: sellele meeldida. Ta ülistab fakte ja teeb kohati vähe, et seletada nende toimet iseendale, nagu seda teeb introvert läbi sisekaemuse. Ekstraverdi käitumine peegeldab välist keskkonda, kuid sellel puudub sügavus. Ekstravert jääb oma kameeleonimängus pinnapealseks.

Introvertsuse ja ekstravertsuse „isa“ Carl Jung ei pea kummastki lähtuvate mõttemallide erinevust halvaloomuliseks või isegi patoloogiliseks. Isegi introverdi sisekaemus loob tema jaoks fakte, ümberlükkamatuid väiteid, mida introvert usub. Senikaua, kuni introvert ei lase end välisest kõigutada, on temaga kõik korras. Kui aga introvert soovib hakata käituma kui ekstravert ja ekstravert kui introvert, siis on olukord küps patoloogiate tekkeks.

Introverdid vaatlevad subjekti ehk ennast maailma nabana. Paraku sunnib see neid kohati nägema enda isiksust kõige peategelasena. Kui miskit sündis, siis toimus see nende pärast; kui keegi midagi ütles, siis oli see neile suunatud. Introvert üritab meeleheitlikult leida enda rolli väljastpoolt lähtuva informatsiooni taustal. Nii võib ka tühine märkus moonduda introverdi tajudes solvanguks, arvestades märgatud tundeid, mis solvanguga kaasnesid. Ta võtab kõike isiklikult, subjektiivselt. Selle tulemusel langeb tema enesehinnang samuti kunstlikult läbi mõtteprotsesside subjektiivsete järelduste. Introvert on eriliselt aldis enesekahtlustele, millele ei tule sugugi kasuks väliste tajude ja sisemiste emotsioonide pidev omavaheline kalibreerimie. Seetõttu väldivad introverdid sageli tajude ülestimuleerimist, erinevalt ekstravertidest, keda ähvardab pidev igavustunne. Introverdid eelistavad üksindusehetki kaugel kogu maisest kärast ja saginast. Kohati sandistav perspektiiv, kuid sellised need introverdid juba kord on!

Objektiivsed ekstraverdid ei kaldu sedavõrd sisekaemusse, seepärast jäävad nende tegude tagajärjed neile endile kohati nähtamatuks. Nad kohandavad oma käitumist vaid siis, kui keskkond seda nõuab või vastavalt nende tegudele reageerib. Ekstraverdi nõrkus on enese eksponeerimine ehk enda näitamine sellele keskkonnale, mida nad käsitlevad peeglina. Kui introverdi jaoks on peegliks sisekaemus, siis ekstraverdi jaoks väline publik, kes võtab teda sellisena, nagu ta on, vähemalt tema eelistuste kohaselt. Kuna ekstravert ei loo subjektiivseid hinnanguid, siis ootab ta seda ka teistelt, mis tõstab kunstlikult tema enesehinnangut. Isegi kui teda seejuures ülbeks ja upsakaks peetakse, ei tee tõupuhas ekstravert sellest alati välja, sest sisemised kahtlused on talle enamasti võõrad.

Enesekahtlused, häbelikkus ja madal enesehinnang viivad sotsiaalse isoleerituse ja kohmakuseni. Introvert ei usalda väliseid vaid sisemisi infoallikaid. Seetõttu langeb ta sageli naeruvääristamise ohvriks; kahjuks liialtki sageli. Kogu maailm näib introverdile vastanduvat. Enamasti seetõttu, et välisel maailmal pole juurdepääsu introverdi põhjatusse tundemaailma ja oma ekslike uskumuste teadlik kontrollimine tekitab inimestes alati enesekahtlusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.