Inimlik allumishimu ja leplikkus – Milgrami katse.

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Yale´i ülikooli psühholoog Stanley Milgram otsis samuti vastuseid küsimusele, miks me toidame kurjust ja käitume nagu Eichmann, kes kuni kohtuprotsessini väitis, et tema oli üksnes käsutäitja, mitte käsuandja, mis aga ei takistanud tal õigustada oma osalust korraldatud tapatalgutes. Milgram korraldas 1960.ndate aastate alguses terve rea eksperimente, mida Gordon W. Allport soovis nimetada „Eichmanni eksperimendiks“, nähes katseisikute käitumises sarnasusi natsi Saksamaa kodanike riigikuulekusega. Eichmann oligi see kuulekas nupule vajutaja, kes oma detailsuse ja innukusega muutus hirmuäratavaks tapamasinaks, kes ametnikuna lõi ja pidas üleval natside koonduslaagreid, kus tapmine oli muudetud nii lihtsaks, et keerulisem oli käsule vastu hakata, kui seda täita.

Milgrami eksperimendid pidid vabatahtlikele värvatutele tutvustatud müüdi kohaselt uurima elektrishoki mõju inimeste akadeemilistele teadmistele, kuigi tegelikkuses testis Milgram inimloomuse allumist autoriteedile. Testisikuteks olid erinevate haridusastmetega ja professioonidega isikud, kuhu esialgu kuulusid tudengid, hiljem kriitikute etteheidete tõrjumiseks juba tavainimesed, kellele lubati ajalehekuulutuses 4 dollarit ühe kulutatud tunni eest. Testid viidi läbi erinevates asukohtades, alguses toimus see elegantses Yale´i ülikooli laboratooriumis, kus polnud kahtlustki läbiviidava eksperimendi kõrgetasemelisuses, hiljem esmapilgul ülikooli rahastatud uurimistöö jaoks sobimatutes hoonetes. Vabatahtlikud osalejad tõid mitmeid põhjuseid, miks nad olid nõus kaasa lööma. Keda huvitas psühhloogia, kes soovis ise oma mälu parandada, kes soovis lihtsalt raha teenida ja kes soovis õppida midagi enese kohta (ja seda sai ta rohkemgi, kui algselt oleks soovinud).

Iga test rakendas kolme inimest, kellest vaid üks oli testitav, teised kaks olid protseduuri läbiviijad. Kaks testis osalejat, kellest üks oli vabatahtlik ja teine eksperimenti pühendunud asjaosaline, tõmbasid loosi, mis pidi otsustama, kumb neist on „õpilane“, kumb „õpetaja“. Vaid testitav vabatahtlik ei teadnud, et mõlemale lipikule oli kirjutatud „õpetaja“ ja testi kaasosaline tunnistas teeseldes oma nördimust väljaloositud „õpilase“ rolliga. Testide läbiviivaks „teadlaseks“ oli esimestel ekperimentidel kolmekümne ühe aastane bioloogia õpetaja, „õpilaseks“ neljakümne seitsme aastane raamatupidajast meeldiva iseloomuga härrasmees.

„Õpilane“ ja „õpetaja“ eraldati teineteisest eraldi ruumidesse, „õpilane“ kinnitati rihmadega elektritoolile, vältimaks üleliigseid liigutusi, nagu vabatahtlikule selgitati, elektrood kleebiti ta randme külge ning nad said omavahel suhelda mikrofoni teel, kuigi kumbki ei näinud teist visuaalselt. „Õpetajale“ anti näitlik elektrilaeng 45 volti, et ta ikka teaks, mis tema „õpilast“ eksimuse korral ootab. Eksperimendi ohutuse kinnitamiseks väideti vabatahtlikust „õpetajale“, et kuigi elektrilöök võib olla äärmiselt valulik, ei põhjusta see kudede vigastusi – väide, mida paljud „õpetajad“ tõid hiljem vabanduseks „õpilasele“ tekitatud piinade pärast.

„Õpilasele“ anti testimise ajal vastusevariandid, mida ta pidi meelde jätma. Näiteks luges „õpetaja“ ette sõnade paarid, nagu sinine karp, kena päev, metsik part jne, mille vastusevariantidena pidi „õpilane“ valima järgmiste sõnade vahel: sinine: taevas, tint, karp, lamp. Vale vastuse korral karistas „õpetaja“ teda elektrilaenguga, mis iga vale vastusega suurenes 15 voldi võrra, kuni 30. nupp andis testitavale 450 voldise laengu. 10. tase (150 volti) oli tähitatud sõnadega “tugev shokk“, 25. nupp (375 volti) „Oht, tõsine shokk“. Viimane nupp oli tähistatud kurjakuulutava kolme tähega „XXX“, mille tähendus ei saanud testitavale „õpetajale“ kauaks mõistatuseks jääda. Testitava mõjutamiseks tehti kõik, et ta usuks oma nupuvajutuse tõhususse, sest tema „õpilane“ tegi läbi kõlari valjuhäälseid märkusi shoki effektiivsuse kohta. Eksperiment pidi tõepoolest „õpilasele“ suuri füüsilisi piinu tekitama, sest teatud elektripinge juures kostis „õpetajani“ esimese karjed. 120 voldi juures karjus „õpilane“, et elektrilaengud osutuvad väga valusateks, 150 voldi juures kuuldus karjeid: „Eksperimenteerija, laske mind välja! Ma ei taha enam eksperimendis osaleda! Ma keeldun jätkamast!“ 180 voldi juures karjus „õpilane“: „Ma ei talu seda valu!“ ja 270 voldi juures kostus vaid läbilõikavat kisa. 300 voldi juures keeldus „õpilane“ küsimustele vastamast. 330 voldi juures jäi kõik pahaendeliselt vaikseks.

Milgram kirjeldas oma eksperimenti 40 psühhiaatrile ja küsis nende arvamust, kui paljud testisikutest jätkas elektrilöökide andmist kuni lõpuni 450 voldini. Psühhiaatrite arvates ei ületaks enamik katseisikuid 150 voldi läve, kui „õpilane“ palub esimest korda valjuhäälselt end vabastada. Kõigest 4 protsenti jätkaks kuni 20 tasandini ja vaid üks katseisik tuhandest oleks nõus minema lõpuni.(31) Tegelikkuses läks lõpuni 65 protsenti! Nii meessoost kui naissoost „õptajate“ puhul. Vastajad eeldasid, et testitavad isikud tuginevad oma moraalile ja empaatiale ning keelduvad kaasinimesele valu tekitamast. Mis muidugi kõige kummalisem, kuidagi usuti, et inimesed talitavad oma vaba tahte järgi.

Kas Milgram palkas 4 dollari eest endale testisikuteks sadistid, sotsiopaadid ja psühhopaadid? Ei, need olid täisti tavapärased inimesed. Kuulekad inimesed. Loomulikult protestisid paljud „õpetajad“ testi jätkamise vastu, kuid valges kitlis „teadlane“ käskis neil jätkata. Käske oli neli, just selles järjekorras:


1. Palun jätkake.
2. Eksperiment vajab, et te jätkaksite.
3. On ülimalt vajalik, et te jätkate.
4. Teil pole valikut, te peate jätkama.

Kui „õpetaja“ keeldus kõigi nelja käsu järel jätkamast, loeti eksperiment lõppenuks.

Milgrami eksperiment tundub esmapilgul kohutava katsumusena eelkõige testisikutele, kuid eksperimendi lõppedes tutvustati neid üksikasjadega ja kinnitati, et nende tekitatud elektrilöögi mõju nende „õpilasele“ oli teeseldud. Testisikute reaktsiooni kirjeldati puhtinimlikuna ja peale küsitlusi lubati neile koju saata ka testi tulemused. Hoolimata möödunud tunniajalisest katsumusest, mis neile isikutele võis tunduda piinava igavikuna, võisid nad sellest hoolimata naasta oma harjumuspäraste tegevuste juurde, saamata aru, et hoopis teisel ajal ja teises riigis oleks nende tegevusel olnud ka reaalsed tagajärjed.

Oma järeldusi kirjeldab Milgram terves raamatutäies faktirohkes käsitluses, kuid ma ei soovi hetkel kõigisse nendesse süübida, sest tulemuse pealiskaudne vahendamine jääb kõigele vaatamata samaks. Kuigi eksperimendil oli palju imetlejaid, oli sellel ka arvukalt kriitikuid, kes lihtsalt ei suutnud uskuda, et üks inimene võib käskudele alludes kaasinimesele sääraseid katsumusi põhjustada. Kas otsiti vigu testisikute valikus või arvati, et testisikud nägid kunstlikult loodud eksperimenti läbi; vigu oleks võinud leida kõiges.

Intervjuudes testisikutega kirjeldasid paljud sügavat ebameeldivustunnet, mida nende motoorse tegutsemisega kaasnevad valukarjed pidid tekitama, kuid nii mõnigi sooritas katsumuse kuulekalt ja vastuvaidlemata kuni lõpuni. Põhjused selleks võisid olla sarnased, miks nii vähesed natsi laskekomandode liikmed keeldusid oma kohust täitmast. Selleks oli nii autoriteedile allumine, grupi kuuluvustunne, kaaslaste surve, kuid ka ohvrite marginaliseerimine. Kindlasti oli viimane põhjus nähtav Milgrami katses, kus ohver ja „väärkohtelja“ olid teineteisest füüsiliselt eraldatud ja üks kuulis vaid teise häält, millel polnud füüsilist keha.

Kuigi mõni testisik oli nähtavalt häiritud eksperimendi läbiviimise ajal, ei esitanud ta ühtki üleliigset küsimust ja allus ekperimendi reeglitele sõnakuulelikult, isegi eeskujulikult. Mõni oli nõus jätkama vaid juhul, kui eksperimendi korraldaja võttis endale vastutuse, taandades ennast justkui ajudeta tööriistaks. Kuid 65 protsenti nendest ei teinud iseseisva algatusena kannatanu piinadele lõppu, olenemata sellest, et oli ise nende tekitaja. Kui Philip Zimbardo Milgramilt küsis, kui paljud testisikutest tõusid spontaanselt oma toolilt ja läksid peale viimase 450 voldise elektrilaengu andmist kõrvalruumi vaatama, kuidas nende „õpilasel“ läheb, siis Milgrami vastuseks oli lootusetu null, mille peale Zimbardo võrdleb täiskasvanuid inimesi koolilastega, kes peale stressirohket situatsiooni minetavad võime iseseisvalt tegutseda ja üksnes õpetaja korraldus katkestab nende letargia. Samuti anti mõnedele massihukkamiste läbiviijatele valik suunata nad teistele ülesannetele, mida vaid vähesed pakkumisena aktsepteerisid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.