Inimjahi eripärad

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 11
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Kõik elusorganismid kasutavad ellujäämiseks spetsiaalselt enda liigile omaseks saanud strateegiaid. Need toimivad koostöös liigi füüsiliste eripäradega ehk tiibadega linnud varitsevad oma saaki sellest kõrgemal lennates ja roomajatest maod põõsastikus või rohustikus luusides. Mõned liigid eelistavad varitsusstrateegiaid, teised jälle küti-korilase strateegiat, mille kohaselt leidjale kuulub saak. Kolmandad otsustavad segastrateegiate kasuks, olles märksa oportunistlikumad ja valmis iga hetk soodsat juhust kasutama.

Inimene liigina oli veel alles hiljuti saakloomade nahas, seepärast tunduvad meile kõige hirmuäratavamatena varitsevad kiskjad, kelle rünnak on kiire ja ootamatu ning keda me ei suutnud avastada isegi vaatamata kahel jalal käimisele, mis meie silmad võrreldes teiste saakloomade omadega kõrgemale maapinnast tõstis ja meie nägemisraadiusele avara maastiku nähtavale tõi. Kuid evolutsioonilisest perspektiivist vaadates ei tohi me ühtki eelnimetatud strateegiast nimetada kurjaks, sest nende ühine eesmärk, vaatamata erinevale rakendusele, on ikkagi ellujäämine, mis on looduse käsk. Ka vastsündinud jänesepoega kugistav rebane, kes sattus juhuslikult jäneseuru peale, ei ole seetõttu kuri või paha, et ta lõpetas ühe organismi alanud elutee või et talle langes õnn saagi leidmise näol justkui iseenesest ilma vaeva nägemata sülle.

Varitsevad kiskjad, kelle alla liigituvad kõik suhtekiskjad, tegutsevad reeglipäraselt üksi, lootes vaid enda individuaalsele võimekusele. Karjana toimivad kiskjad toetuvad ellujäämiseks kollektiivsele võimekusele ja üksikindiviidi tegevus ei otsusta sageli jahi edukust. Ka inimesed on kariloomad, kelle sotsiaalne kuuluvus etendab julgeoleku seisukohalt seniajani peamist rolli (täisealiseks sirgunud lapsed hoolitsevad oma nõrkade vanemate ja nende lastelaste eest). Inimkari kaitses kiskjate eest ja aitas ise grupina kiskjalikke strateegiaid rakendada. Kuna kõigi karjaliikmete panus oli üheselt oluline, oli ka üksiku liikme heaolu ja julgeolek karja teiste liikmete poolt garanteeritud. Karja ja jahilkäigu juhtimine ei kuulunud aga demokraatlikult kõigi karjaliikmete privileegide alla, seepärast kujunes karjas juhtimisküsimuste ja logistika lahendamiseks välja hierarhia. Hierarhia loomise aluseks oli karjaliikme isiklik võimekus veenda teisi karjaliikmeid endale alluma.

Loomariigis määrab karjääriredelil tõusnud isendi võimekuse enamasti ära tema füüsiline (ja harva ka psüühiline) võimekus, mis inimühiskonnas, nagu eelnevalt öeldud, ei ole määrav. Kehalt haiglane ja loomult nõrguke Hitler oleks tugevamate seaduste kohaselt pidanudki jääma sellele ebamäärasele staatusele, mida ta ise sedavõrd vihkas, et asus seda „ebaõiglust“ enda kasuks ära kasutama ja tõusis üksnes tänu oma kriiskavatele häälepaeltele äraarvamatutesse kõrgustesse.

Ometi ei saa siinjuures eirata, et karjaloomade ellujäämisstrateegia baseerub koostööl. Ükski võimuihard, ükskõik kui tugev ja nutikas ta ka poleks, ei saa teiste üle valitseda ilma karjaliikmete vajaliku nõusolekuta. Primaatide ühiskonnas paljastatakse selle liikmeid oma jõudemonstratsiooniga petnud juhid kiiresti ja karistus ei jää tulemata – mõistetavalt ei saa kari endale nõrka juhti lubada, veel enam petlikku nõrka juhti. Kui kellelegi karja liikmetest ei meeldi tema positsioon väljakujunenud hierarhias, siis esitab ta juhile universaalselt tõlgendatava väljakutse, mis enamikul juhtudel piirdub füüsilise arveteklaarimisega. Keharammult nõrgem juht kukutatakse või koguni tapetakse.

Inimühiskonnas kordub sama dünaamika kiskjaliku juhi olemasolu korral. Diktaatorlikud juhid kukutatakse rahva poolt siis, kui alamad tunnevad end juhi jõu poolt petetuna. Seepärast võib isegi juhtuda, et inimkari saab endale juhiks täiesti pädeva ja vastutusvõimelise isiku, kes ei pea domineerima teiste üle mitte oma lihasrammu, vaid intellektiga. Ta rakendab intellekti mitte üksnes enda ellujäämise huvides, vaid kogu kollektiivi turvalisuse huvides. Mis tundub olevat ka mõistlik, sest arututel lihastel pole aju suhtes mingit eelist. Sellised juhid tõstavad enda eeskuju najal ühiskonnas au sisse „anna ja sulle antakse“ strateegiad, mida me mõistetavalt kurjadeks ei nimeta.

Kuid suhtekiskja tegutseb reeglipäraselt väikeses intiimses kogukonnas, milleks võib olla perekond või isegi töökollektiiv. Tema ülimaks eesmärgiks ei ole suure grupi üle valitseda, sest enamasti puudub tal vastav võimekus. Küll on ta aga ülivõimekas üht ainsat ohvrit jahtima ja tema tahtmise üle valitsema. Selleks peab ta aga oma ohvri turvalisest karjast isoleerima, nagu teevad gnuusid jahtivad lõvid, kes hirmutavad gnuukarja liikvele ja nopivad paanikas põgenevast kogumist maha jäänud nõrgemad või nooremad liikmed välja.

Armupommitamine on üks varitseva kiskjalikkuse liikidest. Kiskja varitseb passiivselt oma peiduurkas ja meelitab saagi teatavate isiksuseomaduste abil rünnakuks vajalikku lähedusse. Antud varitsusstrateegia nõuab kiskjalt varjukostüümi olemasolu ja kannatlikkust.

Kui kiskja on ohvri armupommitamisega juba “alistanud”, on tema eesmärk ohver enda läheduses hoida, tema vastupanu gaasisüütamisega nõrgestades. Erinevalt savannikiskjatest peab ohver suhtekiskjale kindlustama püsiva varustusallika erinevatest ressurssidest, mida inimühiskonnas on üksikuna raske omandada, nagu näiteks regulaarne seks ja materiaalne ülalpidamine. Ometi on meil selle strateegia kohta ka analoog loomariigist.

Sotsiaalse parasiitluse parimateks näideteks on sipelgad, kes elavad, nagu inimesedki, väga keerulised sotsiaalses keskkonnas, mille igale liikmele on, vastupidiselt inimühiskonnale, määratud sünnijärgselt oma kindel sotsiaalne roll. Vaatamata sellele, et sipelgate kollektiivne kogukond on määratult mitmekülgsem teiste looma- ja putukaliikide (välja arvatud sipelgate sugulaste termiitide) omadega võrreldes, ei anna seda kaugeltki võrrelda veelgi keerukama sotsiaalse moodustisega, milleks on inimeste ühiskond. Sellele naiivsele sarnasusele ja sipelgate lihtsustatud ühiskondlikule mudelile tuginedes saame me hõlpsasti ja mõistetavalt rekonstrueerida situatsiooni, kus antud ühiskonna liikmeid saab kollektiivselt ära petta, kui mitte öelda „pimedaks muuta“. See on eluliselt vajalik oskus igaühe jaoks, kes otsustab sipelgaid sotsiaalse parasiitluse tarbeks ära kasutada, sest sipelgad on hirmuäratavad kiskjad. Mõned liigid on kohanenud sipelgatest toitumisele, kuid enamik elusolendeid hoiab sipelgatest targu eemale. Üksik sipelgas võib tõsta enda kehakaalust ligi 10 korda raskemat objekti; seda jõudu kollektiivselt summeerides võime tõdeda, et sipelgate peamine ramm peitubki nende koosluses ühtse massina, kus üksikindiviid ei mängi eraldiseisvalt mingit rolli. Lisaks sellele omavad sipelgad kohutavaid relvi – füüsilisi (lõugkobijaid) ja keemilisi (sipelghape). Igaüks, kes on saanud sipelga poolt „hammustada“, teab, et need mõlemad võivad ka inimestele päris vastikuid valuaistinguid tekitada, mis sunnib isegi looduse kuningaid neid pisikesi tegelasi pelgama ja vältima.

Sipelgate pessa ronimiseks peaks olema peast põrunud, kuid sellest hoolimata toimivad just mõned putukaliigid sedaviisi. Neid kutsutakse mürmekofiilideks. Mürmekofiil ei ole liiginimetus, vaid ühisnimetaja sipelgatega kooseksisteerivatele putukatele nagu meie kutsume kehakratte, näiteks kirpe, parasiitideks. Mürmekofiilid ei ole aga alati ainult omakasu peal väljas, ühed neist elavad sipelgatega sümbioosis (koostöös), nagu koduloomad inimestega, kuid teised parasiteerivad sipelgaid, nagu kirbud ja rotid inimühiskonnas. Sipelgapesa parasiteerivatel sissetungijatel pole ei nähtavaid vahendeid enese kaitsemiseks ega ole neil ka piisavalt relvastust eeldatava rünnaku tõrjumiseks, rääkimata sellest, et paljud nendest sissetungijatest ei näe kaugeltki sipelgate sarnased välja. Tavapäraselt tükeldataks iga kutsumata külaline sekunditega võimsate lõugkobijatega varustatud valvurite poolt, aga ometi suudavad need sissetungijad takistamatult valvepostist mööduda, sipelgate toidulauast osa saada ja koguni sipelgate endi nina all nende vastsetest või koguni neist endist toituda.

Vaatamata sipelgate aukartustäratavale relvastusele, mis võimaldaks sissetungijatega kiiresti arveid õiendada, ei ole nende visuaalne meel, mis võimaldab sissetungija koheselt ära tunda, paraku samaväärselt efektiivne – selle asemel eelistavad nad sotsiaalselt orienteeruda lõhnataju abil. Nii jääb sissetungijatel üle vaid manipuleerida lõhnasignaaliga (feromoonidega), mille abil sipelgad eristavad sõpru vaenlastest, muutes enda kehad omalaadi Trooja hobusteks, kelle sipelgad ise pessa tassivad – ustavate töösipelgate hoole alla ähvardavate lõugkobijatega valvuritest mööda sügavale pessa -, kus neile tagatakse piisavalt sööki, turvalisust ja muud muretuks eluks – mürmekofiili strateegia jaoks – vajalikku.

Meie suudaksime hetkega parandada primitiivsetele tajudele toetuvate putukate tehtud vea ja lüüa oma kogunt välja igaühe, kes ei näe meie pereliikme või tuttava moodi välja, kuid sipelgad seda ei suuda. Nad muudetakse endalegi märkamatult isandatest orjadeks, teenides neid, kes lõhnavad sõprade, kuid käituvad vaenlaste moodi. Sipelgate näites ei ole liigisiseseid kiskjaid, kuid illustreerib ilmekalt ja lihtsustatult, kuidas kiskjad suudavad „kurja“ strateegia rakendamiseks isegi keerulise sotsiaalse hierarhiaga liigi karjaliikmete primitiivseid tajusid ära kasutada.

Inimühiskonnas võiksime mürmekofiilide sarnaseid inimnahas peituvaid parasiite kutsuda sotsiaalseteks kiskjateks, kes kasutavad teisi liigikaaslasi ära enesele hüvede, privileegide või materiaalse vara ammutamiseks, nagu muneb kägu oma muna võõrasse pessa, mille asukad kasvatavad enda kulu ja kirjadega üles võõra liigi järglase. Sotsiaalne kiskja kasutab ära oma sotsiaalset kuuluvust, olgu selleks siis kuuluvus pere- ja sõprusringi või töökollektiivi, ja peidab kiskjalikku tegevust ühiskonnas aktsepteeritud toimingute varju. Sotsiaalsete kiskjate relvadeks on valed ja kaasabilisteks nende endi ohvrid. Sipelgate tajude petlikkus on mürmekofiilidel võimaldanud aastamiljoneid edukalt ühte ja sama strateegiat rakendada, erinevalt kirpudest, kelle seos haigusetekitajatega paljastati inimeste poolt aastasadade jooksul. Ometi kasutavad sotsiaalsed inimkiskjad endiselt ühtesid ja samu strateegiaid oma arenenud tajudega liigikaaslaste küttimisel. Nad on teadlikud kiskjad, mis muudab nad automaatselt kurjadeks – kuritahtlikeks.

Kuid me ei saa kiskjatest rääkides ignoreerida teist strateegiat, mida käsitletakse enamasti seoses sarimõrvarite ja teiste inimsusevastaste kuritegude kinnisideeliste sooritajate käitumisega. Nüüd on jahi eripära muutunud, kiskja asub ohvrit aktiivselt jälitama, nagu teevad seda hundid preerias ja lõvid avatud savannides karjana ning kassid inimeste majapidamises individuaalselt. Looduses võib jälitavat jahti algatada nii saak, alustades kiskja lähedust tajudes põgenemist, kui kiskja, kes tajub soodsat hetke ettevaatamatu saagi tabamiseks. Jaht lõpeb kas saagi õnnestunud põgenemisega või tema tabamisega, mis kaldub statistiliselt eduka põgenemise kasuks.

Inimmaailmas allub jälitav jaht samadele reeglitele, vaid keskkond on erinev. Kui looduses sõltub jahi edukus saagi ja kiskja füüsilistest omadustest ja keskkonna eripärast, mis võib kas lihtsustada või raskendada põgenemist või jälitamist, siis inimühiskonnas on jahi õnnestumise või ebaõnnestumise määravaks teguriks kaaskondlaste reaktsioon jahile. Tänapäevases seadusandluses on säärane inimjaht õnneks kriminaliseeritud ja nimetatud ahistavaks jälitamiseks ehk stalkinguks, kuid kahjuks puudub kaaskondlaste seas ühine arusaam käitumisest, mis klassifitseerub jälitava või varitseva jahina ja mis mitte. Ka inimjahi edukuse statistika varieerub võrreldes looduslike kiskjate omaga.

2014. aasta Euroopa Liidu naistevastase vägivalla uuringust selgus, et 18 protsenti alates 15 aastastest naistest on kogenud ahistavat jälitamist. (Violence against women: an EU-wide survey. Main results report) 14 protsenti neist on kogenud jälitamisega kaasnevat ähvardavat või alandavat kommunikatsiooni, 8 protsenti füüsilist jälitamist ja 3 protsenti eraomandi lõhkumist. 18 protsenti jälitatavatest naistest kogesid kõiki eelpoolnimetatud juhtumeid (uuringule eelnenud aasta kõrgem jälitamise esinemissagedus esines 9 protsendiga Rootsis, madalam 1 protsendiga Eestis, kuigi viimases on jälitamisega kokku puutunud 13 protsenti naistest). Ameerika Ühendriikides on jälitamist kogenud 16 – 25 protsenti naistest (erinevus võib olla põhjustatud jälitamise definitsiooni – ühiskonna suhtumise – erinevusest kahe mandri vahel). Võrdlusena on vaid 5 – 8 protsenti Ühendriikide meestest kogenud eluajal jälitamist.

Mis muudab suhtekiskja aga nii edukaks ja mille abil õnnestub tal meid nii lihtsalt orki tõmmata, seda saad lugeda siit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.