Inimesed ei ole oma ahvisugulastelt pärinud üksnes välimust

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Inimkonna sugupuust eraldusid ligi 14 miljonit aastat tagasi aasia mandrile pesitsema jäänud orangutan ja 9 kuni 7,5 miljonit aastat tagasi mustale mandrile paikseks jäänud gorilla. Kuni jagunemise hetkeni jagasid ka modernsed inimesed nende kahega oma ajalugu ja pärisid neilt oma geene. Kuid inimesed valisid teise tee ja eraldusid ka ise umbes 5,5 miljoni aasta eest ühest oma esivanemast, kellest pärinevad nüüdsed šimpansid ja nende lähisugulased bonobod. Viimaste arengutee lahtus teineteisest umbes 2,5 miljoni aasta eest, seega lahutab inimesi ja meiega kõige sarnasemaid inimahve kõigest käputäis miljoneid aastad evolutsiooni, mille jooksul meie geneetiline ülesehitus ei ole suutnud isegi kahest protsendist kaugemale areneda, mistõttu võiksid inimesed end šimpansite ja bonobote kõrvale ka reaalselt üles rivistada, mitte üksnes perekonnanimega (genus) homo ühendada (Homo troglodytes – šimpans, Homo paniscus – bonobo ja Homo sapiens – nüüdisinimene). Kuid neljast tänapäevasest inimahvlasest kaks esimest, kellel oli kõige enam aega areneda iseseisvalt, ei saanud inimestega võrdväärset „partnerit“. Samuti ka kahest kõige nooremast, kelle käitumine ja kogukondlik kord erinevad oma kvalitatiivsetelt omadustel ammuste esivanemate omast.

Šimpansid ja bonobod ei ole arendanud välja keerulisi tööriistu, piirdudes parimal juhul kõige lihtsamatega, hüljanud karja monogaamse suhte kasuks ega istutanud oma kõige esimese taime. Samuti on nende konfliktilahendusmeetodid primitiivsed, kuid peegeldavad mitmes tahus inimliigi käitumist, vaatamata sellele, et inimaju pindmised kihid on neist kahest enam arenenud.

Inimahvide tüüpilised käitumismustrid ei ilmnegi niivõrd tavapärastes ja rahumeelses grupitoimingutes, vaid pigem emotsionaalsetes (psüühikat häirivates) stressiolukordades, mis on tegelikult omane kõigile elusolenditele.

Šimpansid lahendavad konflikte eelistatult toore ja jõhkra füüsilise vägivallaga. Vaatamata populaarsele kuvandile ei ole šimpansid need süütud karvapallid, kes meid koguperefilmides naerutavad. Endaga samast liigist vastane on rivaalitsevate jõukude või üksikisendite jaoks kõige ehtsam põrgukoer, kes ei säästa isegi tapetud liigikaaslase surnukeha mutileerimisest. Aureeglid šimpansite ühiskonnas ei kehti ja pole harvad, kui mitu isendit ründavad ühte, kelle surnukeha jäetakse hambajälgedega kaetult, mõnikord ka otsast hammustatud genitaalideta, kuritööpaigale lebama. On juhtumeid, mil kodustatud šimpansid on oma inimestest peremehi rünnanud ja raevuhoos nende jäsemeid otsast rebinud. Šimpansid võtavad kõnekäändu „pole isikut, pole probleemi“ sõna-sõnalt. Talumatu probleemi esilekerkimisel, milleks võib olla ka konkureeriva isase kõver pilk, haaratakse kätte esimene ettejuhtuv puunott ja kukutakse sellega kas maapinda või siis äkkviha põhjustajat materdama. Väiksemgi erimeelsus võib paisuda lahinguks ja nii ongi terve kari distsiplineeritud hirmu, mitte armuga.

Bonobode puhul on kõik vastupidi: selle karja liikmeid distsiplineerib enim arm, mitte hirm. Bonobode olemasolu avastati alles üpris hiljuti – möödunud sajandi esimesel veerandil – või õigemini tuvastati nende erinevus šimpansitest. Selle põhjuseks oli nende väline sarnasus šimpansitega (sellest ka nimetus kääbusšimpans) ja ka vähene levik (nende elupaik asub kõigest poole miljoni ruutkilomeetrisel alal Kongo Demokraatlikus Vabariigis). Bonobode iseloomulikud tunnused on keskelt lahku „kammitud“ peakarvad, pisut sihvakam ja delikaatsem kereehitus kui šimpansitel ja silmatorkavad rinnad emastel, mis on võõras šimpansite juures. Bonobosid eraldab šimpansitest kõigest 0,7 protsendine geneetiline erinevus, kuid kõige enam eristab neid oma agressiivsetest suguvendadest nende käitumine, mistõttu varasemad primatoloogid pidasid neid ebaloomulikult empaatilisteks šimpansiteks.

Enamasti ei haara vihale aetud või ärritatud bonobo kaika järele selle sõna otseses mõttes, küll aga hoopis teise „kaika“ järele, mis neil kahe jala vahel tilbendab, sageli erekteerunud seisundis. Nimelt on bonobod võrreldamatult sensuaalsemad ja erootilisemad olendid oma lähedaste ja kaugete sugulaste kõrval, inimesed kaasa arvatud. Bonobode tülid lõpevad sageli suguühtega või vastastikuse genitaalide stimuleerimisega. Ilmselt saavad bonobod võtta inimestelt au „prantsuse suudluse“ leiutamise eest, millele meie vaid nime andsime. Nemad võtavad jällegi kõnekäändu „tehke armastust, mitte sõda“ sõnasõnalt. Ja selle käitumusliku eripära tingis kõigest alla ühe protsendine geenierinevus šimpansiteks!

Inimliigi kehakuju ja käitumine väljendavad ilmekalt selle ajaloolist päritolu ja evolutsioonilist kulgu. Ka inimesed jagavad šimpansite ja bonobotega peaaegu 99 protsendi (98,4%) ulatuses geneetilist ehitusmaterjali; kui arvestada eelpool kirjeldatud inimahvide käitumist, siis jagame me ühiseid jooni ka käitumises. Nagu ütleb Hollandi primatoloog Frans de Waal: „Olles nii süstemaatiliselt jõhkramad kui šimpansid ja empaatilisemad kui bonobod, oleme me võrreldamatult kõige bipolaarsemad ahvid.“ Kuna meil on vähem karvu ja me eelistame käia valdavalt kahel jäsemel, saame valida ise enda soenguid ja ka mõne naise rindade proportsioonid ületavad imetamiseks tarvilikke mõõtmeid, võib tunduda ehmatav, et meist erineva arengutee valinud inimahvide käitumine ei erinegi inimesteste omast sel määral, mis „looduse kuningatele“ meeltmööda oleks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.